Petra Kvitova lõpetas tenniseaasta 2010 maailma 34. numbrina. Täna on ta Wimbledoni kuninganna, WTA meister ja maailma teine käsi. Arvestades, et anno 2011 lõpetab 34. kohal Kaia Kanepi, siis...

Küllalt on vaieldud ja arutletud teemal: kui reaalne on Kanepil tõusta maailma absoluutsesse tippu. Lahatud, mis selleks muutuma peaks ja kui kiiresti tõus võiks olla võimalik.

Minu arvates annab Petra Kvitova näide elu võimalikkusest väga hea näite.

Mäletame ju nagu eilset päeva, kuidas Kanepi tollelesamale Kvitovale eelmisel suvel Wimbledoni veerandfinaalis ülidramaatiliselt ja -valusalt kaotas. Ometi lõpetas eestlanna aasta maailma 22. ja tšehhitar 34. numbrina.

Tänavu on Kvitova teinud aga imelise tõusu, mis tõestabki: kui on taset, võib väga kiiresti juhtuda mida iganes. Vaatleme veidi tema aastat.

Esmalt turniirivõit Brisbane'is. Siis veerandfinaal Australian Openil. Jälle turniirivõit Pariisis. Kohe otsa esikoht Madriidis ja juba esikümnesse kiilumine. Kaheksandikfinaal French Openil. Finaal Eastbourne'is. Triumf Wimbledonis. Ent seejärel kolm järjestikkust esimese ringi kaotust USA turneel, muuhulgas ka US Openil. Veerandfinaal Tokyos. Teine ring Pekingis. Aasta viies esikoht Linzis. Ning kirsiks tordile äsjane võit WTA hooajalõpu meistrivõistlustel Istanbulis.

Võimas, aga kindlasti mitte midagi müstilist, erakordset, järeletegematut või ületamatut.

Tulemus: täna on Kvitova teisel ja Kanepi (õnnelikul?) 34. tabelireal.

Kvitoval on võrreldes Kanepiga kolm trumpi: ta on vaid 21aastane, ta on mitmekülgsem ja ta on vasakukäeline.

Kas Kanepi on teoreetiliselt suuteline näiteks järgmisel aastal - praeguse hea hoo ja enesekindluse jätkuks - võrreldavaks seeriaks? Usun, et teoreetiliselt on - seda on kinnitanud ta mängud ja võidud. Mis annab nii talle kui pöidlahoidjatele õiguse vähemalt suurelt mõelda ja unistada.

Aga veel selgem, et Kvitova on erand. Taolisi tõuse tehakse haruharva. Mis omakorda tähendab, et kui Kanepil ligilähedanegi kangelastegu ei õnnestu, pole mõtet hakata ilkuma tema saamatuses.

Jalgpalli Eesti meistriliiga eelviimase vooru keskne kohtumine toimub Kitsekülas asuval A. le Coq Arenal telekaamerate ees ning Tallinna Flora annab seal Narva Transile ketuka, mis meeldib Tallinna Levadiale.

Sillamäe JK Kalev - Tallinna FC Levadia 1:3

Nädala eest sõitis Levadia külla Narva Transile ja lahkus 2:0 võiduga. Sedapuhku on bussisõit paarkümmend kilomeetrit lühem, külastatav linn ilusam ning vastane nõrgem. Seega igati loogiline, et võit võetakse ka sedapuhku. Sillamäe lõpetab liiga igal juhul viiendana ning ettemääratud saatusest tingitud apaatsust peegeldas ka viimatine 0:2 kaotus Tartu Tammekale ning tolles mängus jõhkrutsemise eest teenitud kaks punast kaarti.

FC Kuressaare - Tartu JK Tammeka 1:1

Kuressaare vajab võitu, et säilitada reaalsed lootused üleminekumängudest pääsemiseks ning mõne nädala eest ennustanuksingi saarlastele kolme punkti, kuid Tammeka on suutnud ärgata. Kas põhjuseks on Tartu klubi mängijate soov leida endale uus ja tulus(am) töökoht? Ei või kunagi teada...

Lasnamäe FC Ajax - Nõmme JK Kalju 0:11

Kalju läheb mängule motoga: „Iga mehe kohta üks värav!". Pole põhjust, miks nad motot järgida ei peaks suutma.

Paide Linnameeskond - FC Viljandi 1:0

Paide kahte mängu järjest naljalt ei kaota. Nädala eest Flora käest saadud valus kaotus on võimalik siluda kohtumises nende tütarklubiga, kelle mäng on tujukas nagu teismelise plika meel.

Tallinna FC Flora - Narva JK Trans 2:0

Flora näitas nädalataguse 2:1 võiduga Paide üle, et neis leidub meistriks tulekuks vältimatult vajalikku ainest - võita kolm punkti halvasti mängides. Trans põrus samal ajal täiega, kui kaotas kodus Levadiale kohtumises, mille eel nad teadsid, et viik kindlustab pronksmedali ja eurosarjakoha. Koduväljakueelis on Flora päralt, Trans kerges paanikas - võit Florale.

Ole vunts ja ennusta kah!

Eile jõudis meediasse Eesti Kergejõustikuliidu pressiteade: peatreener Aivo Normak (pildil) lahkub ametipostilt. Lahtikangutamine? Intriigid? Otseselt ei üht ega teist!

Sissejuhatuseks meenutan vana anekdooti. Niisiis, ühe tuntud inimese matusel peetakse sütitavaid kõnesid, kui tore ja mõnus mees kadunuke ikka oli. Lõpuks ütleb lahkunu sõber: kui ta oleks kõiki neid ilusaid sõnu oma eluajal kuulnud, oleks ta praegu veel meie keskel...

Õnneks pole Normak siitilmast lahkunud, kuid teema on üldjoontes sama. Minu hinnangul oli ta alaliidu piksevarras, kes seitse aastat negatiivset endasse kogus. Alatasa võis ju kuluaarides kuulda repliike, milline saamatu vend on Normak. Nüüd ei oska enam keegi täpselt öelda, mitmes surmapatus teda süüdistatud on.

Aga ka kõige parem piksevarras läheb ühel päeval katki, eriti kui pead taluma loendamatuid elektrilööke. Normak pole ühelegi meediaväljaandele midagi niisugust öelnud, ja teades tema sirget selga, siis usun, et ta ei hakkagi halama teemal, kui palju teenimatuid pasapangesid ta enda krae vahele sai.

Eile õhtul rääkisin kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanteriga, kelle sõnul oli Normaku lahkumine kõike muud kui hea uudis. Täpselt sama kinnitas ka treener Andrei Nazarov, kes vahel on Normakut mõnuga tõrvanud.

Nüüd oli nii Kanteri kui ka Nazarovi mõttekäik ühesugune - koostöös Normakuga olnuks parem ja mõnusam liikuda järgmisel suvel toimuva Londoni olümpia suunas.

Kergejõustikuüldsus jääb ärevusega ootama, kellest saab Normaku asendaja. Kindlasti leiab alaliit sellele toolile uue inimese. Ent iseküsimus on, kas kiirelt suudetakse leida ka sama töökindel piksevarras.

Mõne päeva eest üllitas kolleeg Peep Pahv Postimehes arvamusavalduse pealkirjaga „Spikker Sandor Liivele", kus tegi energiabossist vastsele suusajuhile rea ettepanekuid, kuidas peaks tekkinud kaamoses käituma.

Siinne „Spikker Sandor Liivele" on veidi teistsugune spikker. Ta lähtub tõsiasjast, mis näib olevat igapidi kindel, aga ootab lihtsalt väljakuulutamisest sobivat kohta ja aega: et suusaliidu peasekretär Jüri Järv saab pärast esmaspäevast juhatuse koosolekut kinga.

Et mitte ulguda tagantjärele, pakub nüüdne spikker Liivele & Co-le varakult ja lahkelt abikäe, millistele küsimustele tuleb sellisel juhul vastama asuda. (Kindlasti leidub neid veel palju-palju, aga eks aita ju see piskugi).

Ehk siis:

- kas Järv on kahuriliha, kes toodi üleüldise kaose eest ohvriks? Kui nii, siis miks just tema?

- arvestades, et koha kaotab vaid Järv, milles seisneb tema ainuisikuline süü?

- kas vastab tõele, et Järv oli reaalses elus vaid peatreener Mati Alaveri käsutäitja? Kui nii, siis a) kas probleem peitub Alaveri liiga suures võimus; b) Järve liiga pehmes isikus ja väheses autoriteedis; c) mõlemas; d) probleemi polegi?

- kas suurepäraseim lahendus kogu olukorrale poleks mitte Järve vabastamine ja ... Alaveri tema asemele - jah, peasekretäriks - nimetamine? Nii oleks ju mutrid õigetes kohtades: Alaver saaks näidata mänedžerioskusi ja vabaneks vastuolust „dopingukaristus - tegutsev treener".

- kui Alaver ei saa peasekretäriks ja jätkab vähemalt Andrus Veerpalu dopingupatu lõpliku kinnituse saabumiseni peatreenerina, kas otsitakse mõjuvõimsamat peasekretäri või samasugust vaga tallekest kui Jüri „ebatõde" Järv?

Kõik.

* * *

PS.

Küll aga teadku Õhtulehe lugeja: Pahvi tollessamas spikris toodud lause „Raske on ette kujutada, kuidas ajalehtedes või televisioonis ilmuksid jätkuvalt peatreeneriametis oleva Alaveriga pikad intervjuud või tema kommentaaridega vürtsitatud võistlusülevaated" on tema enda järjekordne meelevaldne tõlgendus kogu ajakirjanduse toimimise „absoluutsest tõest".

Õhtuleht pole veel otsustanud, kuidas kõnealusesse küsimusse suhtub ja millise seisukoha kujundab. Jõuab, lumi ju veel taevas.

PPS.

Head lugejad, ootame ka teie küsimusi Liivele & Co-le (parimad saavad kindlasti ka asjaomastele esitatud).

PPPS.

Kui aga juhtub nii, et Järv ei saagi kinga, siis... Ma tõesti ei tea, mis (suusatamisest) siis saab...

Vabandan südamest kõigi ees, kes lugesid eilses Õhtulehes mu kolleegi Ott Järvela seisukohta "Milleks leiutada jalgratast?".

Mulle helistasid mitmed pettunud spordiinimesed ja küsisid, miks kolleeg nõnda kirjutab. Keegi neist ei avaldanud arvamust selles osas, mis puudutas Järvela jõulist ettepanekut, et spordiaasta parimateks tuleb valida Eesti jalgpallimeeskond, Kaia Kanepi ja Rein Taaramäe (vahemärkuseks: isiklikult ma selle valikuga päriselt ei nõustu). Kuid küsiti: miks on vaja teisi sportlasi ja alasi nõnda mutta tampida? Pisendada? Halvustada?

Ausalt öeldes ei osanud ma neile midagi mõistlikku öelda. Mul on piinlik, et väljaandes, kus minagi töötan, ilmus nõnda ebatolereeriv ning tõsiseid töörügajaid põhjuseta alandav kirjatükk. See on sõnavabaduse paratamatu kaasnähe.

Ju pelgab jalgpallihuviline Järvela, et EMil esitosinasse jõudnud võrkpallikoondis on ajalugu teinud (ehk EMil esialgu 20 sekka jõudnud) vutimeeskonnale ohtlik konkurent. Samas ei ole ju ükski võrkpallur vutimeeskonna edu järel rusikaga vastu rinda peksnud: me oleme paremad! Vastupidi. Koondise peatreener Avo Keel tegi Õhtulehes üsna tagasihoidliku avalduse: "Kui vutikoondis karistab iirlased ära ja nad saavad finaalturniirile, siis pole küsimustki. Sellisel juhul väärivad nad kindlasti tiitlit ja annan ka ise hääle neile. Kui kaotavad, siis tahaks nendega tiitli nimel võidelda."

Pole ju väga bravuurne?

Pärast edukat EMi tuli meil Keelega see alade pidev võrdlemine jutuks. Ta ei suutnud mõista, miks ei võiks spordisõbrad väikeses Eestis sõbralikult koos eksisteerida? Miks peavad kossu ja vuti fännid kaklema nagu kass ja koer? Miks ei võiks kõik ühiselt tunda rõõmu, kui kellelgi meie väikese rahva hulgast läheb hästi?

Jätkates ta mõttekäiku ajakirjaniku vaatevinklist: jah, loomulikult võib arutleda muuhulgas kordaminekute suuruste üle. Jah, meedia paratamatult võrdleb alade kandepinda ja populaarsust. Aga seda kõike saab teha tolerantsemalt. Mitte nagu ühe Eesti suurima päevalehe sporditoimetuse juht, kes teatab tihti süüdimatult väiksemate alade harrastajate kohta, et nood on tondid ja tropid. Sõnavara võib inimese kohta öelda nii mõndagi, eksole?

Aga ei - vaevalt jõudis Kaia Kanepi Moskva turniiri finaali järel reketi käest panna, kui Eesti ilmselt provokaatseim ja faktidega kõige rohkem manipuleeriv sulerüütel Priit Pullerits kribas valmis analüüsi "Miks Kanepi jääb Šmigun-Vähile alati alla?". Lugege see kirjatükk läbi ja otsustage ise, kas sõna analüüs tuleks panna jutumärkidesse või kõlbab ilma kah. Pulleritsu kallutatus pole üllatav, mõni aeg tagasi nimetas ta Kanepit "õpivõimetuks näitsikuks" ja "hüsteeriliseks eideks". See viimane pretendeerib minu silmis Eesti spordiajakirjanduse madaluste TOP10-sse kindlasti. Muide, online-versioonis muutus "eit" siiski üsna kärmelt "naisterahvaks".

Tagasi Järvela ja jalgpalliajakirjanike juurde. Ma pean häbiga tunnistama, et selle seltskonna üleolev (võiks isegi öelda imperealistlik) suhtumine on ilmselt aeg-ajalt kõigutanud mu endagi objektiivsust. Usutavasti olen lasknud end teinekord sellest pidevast jalgpalli upitamisest nõnda mõjutada, et vaated on muutunud vastupidiselt vildakaks. Tahan öelda, et see pidev propaganda on ilmselt lisaks minule nii mõnegi inimese pannud jalgpallureid kohati vaatama kriilisema pilguga, kui nood tegelikult ära on teeninud. Igaks juhuks vabandan ma tõsiselt kõigi jalgpallurite ees, sest mäng iseenesest on tõesti väga lahe (tean, mida räägin: olen mänginud vutti Eesti teises ja kolmandas liigas). Küll aga palun jalgpalliajakirjanikke muuta seda teisi spordialasid diskrimineerivat suhtumist. Võrdlus võib tunduda pisut kauge, aga ma pean selle välja ütlema: just selline äge millegi millestki vastuvaidlematult paremaks pidamine tekitas Natsi-Saksamaa...

Lõpetuseks siirdume suurde jalgpalliriiki nimega Portugal ja aastasse 2007. Sealsed spordiajakirjanikud andsid kõlava tiitli International Athlete of the Year kahele mehele. Vutiässale Cristiano Ronaldole ja ühele täiesti nurgatagusele tegelasele (Järvela määratlus) nimega João José. Tegemist on siis võrkpalluriga, kes teenib koos Oliver Vennoga leiba Friedrichshafeni ridades.

Huvitav, kuidas selgelt ja täielikult jalgpallimeelses Portugalis mahuvad lõvi ja antiloop sõbralikult ühele aasale? Kellele sellist jalgratast vaja on?

Miks ei võiks Kaia Kanepi lõpetada järgmist aastat maailma esireketina? Või äärmisel juhul esikümne mängijana? Vaadates naiste tennise hetkeseisu - mis on keskmiselt tihe - pole tegu utoopiaga, kui Kanepi praegusele pisut juurde lisaks.

Praegu pole need ajad, kus esireket loputas kõiki, kes ette jäid ning edetabeli teine-kolmas kõiki järgmisi.

Hõiskasime rõõmust, kui Kanepi võitis esireketit Caroline Wozniacki. Hurraa! Tõesti tore. Kuid samas mitte midagi erilist. Wozniacki on tänavu kaotanud järgmiste edetabelikohtadega mängijatele: 26-43-27-76-22-73-24-29-8-27-32-23-3-11-32.

Vaat ei mäleta - ega mäleta asjatundjadki, kellega nõu sai peetud - et suurtel staaridel a la Martina Navratiloval, Steffi Grafil või Monica Selesil olnuks parimail aastail säärast kaotustejada. Jah, nad võisid alla jääda maailma esikümne mängijale, kuid mitte kolmandasse-neljandasse kümnesse kuulujale, ja seda jätkuvalt.

Tegelikult ei oleks Kanepil vaja maailma esikümnesse jõudmiseks muud, kui hoida praegust taset. Kolmel viimasel turniiril - Tokyos (2,05 miljonit dollarit), Pekingis (4,5 miljonit) ja Moskvas (720 000) - kus ta jõudis vastavalt veerandfinaali, 16 sekka ja finaali, teenis Kanepi kokku 685 edetabelipunkti ehk ümardatult 230 punkti keskmiselt.

Mullu mängis Kanepi 23 turniiril. 23 x 230 = 5290. Need punktid andnuks praeguses maailma edetabelis kuuenda koha. Ent kui Kanepi võidaks igal teisel turniiril ühe mängu rohkem, püriks ta juba esikolmikusse või kõrgemalegi.

Igatahes pole esikümnesse jõudmine matemaatiliselt sugugi keeruline. Nüüd tuleb matemaatika vaid tennisesse üle kanda.

Kolme nädala pärast näeb, kas taevaisal on põhimõtteliselt midagi Eesti rallisõitjate vastu või ta teeb ajutist nalja. Nalja enda arvates. Igatahes on meie ekipaažidel (kus alati on kaardilugeja olnud Kuldar Sikk) libisenud viimasel võidukihutamisel käest kolm MM-tiitlit: kaks Urmo Aaval JWRC ja Ott Tänakul SWRC sarjas.

Enne hooaja viimast rallit Suurbritannias juhivad Egon Kaur ja Erik Lepikson WRC Akadeemia sarja 20 punktiga Craig Breeni ees. Seis oleks turvalisem, kui iga kiiruskatse võitja ei saaks ühte punkti. Ning Breen kihutab koduradadel.

Näis, kas Eesti saab rallis esimese MM-tiitli või mitte.

Muide, ega Markko Märtinilgi olnud tiitlivõit 2004. aastal võimatu. Ta kaotas kolmandaks tulles küll Sebastien Loebile küll 39 punktiga, ent katkestas viis rallit Loebi kahe vastu. Kusjuures neljal korral ütles üles auto. Veidi kindlama sõiduriista puhul olnuks prantslane löödav.

Eesti Jalgpalliliit sõlmis kibekähku Tarmo Rüütliga uue lepingu. Mine sa muidu tea, kes teda endale peatreeneriks ihkab. Soovijaid võiks ju olla. Kas või Soomegi, kelle jalgpallikultuur ja ajalugu pole pooleks sajandiks katkenud, ent Eestile jäädakse alla. Soomlased pole valiktsüklis play-off'i pääsenud, Eesti on.

Kui Rüütli on suutnud mängima panna mittemidagiütlevate liigadesse kuuluvate mittemidagiütlevate klubide mängijad, siis miks ta ei peaks suutma mängima panna soomlasi, kes peaks olema tasemelt karvavõrra kõrgemal tasemel.

Ühesõnaga: äkki peaks Rüütlile pakkuma eluaegset lepingut?

Jalgpalli Eesti meistriliigas on meeskondadel pidamata kolm või neli kohtumist ning lahtisi otsi on meeldivalt palju. Nende sekka kuuluvad tänuväärsel kombel ka kaks vägagi olulist küsimust - kes läheb üleminekumängudele ja kes tuleb meistriks?

Vastus viimasele on kindlam kui esimesele, sest Floral on soliidne edu, ent teisipäevane 0:0 viik Tartu Tammekaga näitas, et millestki konkreetsest me rääkida ei saa.

FC Viljandi - Lasnamäe FC Ajax 2:0

Kevadel Viljandi korra Ajaxi vastu komistas, kui tegi 0:0 viigi. Ülejäänud kolm punkti on lasnamäelased teeninud mängudest Viljandi suurima rivaali Kuressaarega. Saarlased hakkavad kardetavasti neid kolme viiki vägagi kahetsema, sest kui Viljandi seekord Ajaxit võidab - ja pole näha põhjust, miks nad ei peaks võitma - läheb Kuressaarel üheksanda koha vältimine väga keeruliseks.

Nõmme JK Kalju - FC Kuressaare 2:1

Nagu Ugri Ässades ütlesin, siis näen selles kohtumist võimalust üllatuseks. Aga üllatust ennustada siiski ei julge, sest Kalju stabiilsus tabeli alumise otsa meeskondade vastu on hooaja teises pooles olnud ekstraklassist. Ent usun, et TV6 ekraanil ei näe ühepoolset kohtumist. Seega kõik staadionile või teleka ette.

Narva JK Trans - Tallinna FC Levadia 1:1

Trans vajab viiki, et kindlustada pronksmedalid ning võit annaks ka õrna lootuse pretendeerida hõbedale. Samas on hõbeda ja pronksi vahe meistriliigas väike - Euroopa liigasse ja UEFA rahapaja manu pääsevad mõlemad. Levadia teab, et kõik alla võidu jätab meeskonna lõplikult medalist ilma, ent võiduks napib jõudu. Viik kõlab loogilisena.

Tartu JK Tammeka - Sillamäe JK Kalev 1:1

Teisipäevane 0:0 viik Floraga tõestas, et Tammekas ikka sisu leidub. Eelmise laupäeva 0:3 kaotus Levadiale oli aga nii mannetu, et suisa kurb hakkas. Järeldus - Tammeka on hetkel Jekyll ja Hyde võistkond. Kui kohale ilmub sama Tammeka, kes teisipäeval ja fännid ka Tamme staadionil häält teevad, siis kõlab viik enamvähem loogilisena.

Tallinna FC Flora - Paide Linnameeskond 2:0

Elu on näidanud, et Flora kahte halba mängu järjest ei luba ning äsja Levadiast jagu saanud Paidele on tiitlikaitsja puremine väga keeruline. Seetõttu ennustan Flora võitu.

Nüüd lase sõrmedel klaviatuuri klõbistada ja ennusta ise kah!

Jalgpallilegend Pele teatas 1990ndate esimeses pooles: "Aafrika riik võidab enne 2000. aastat jalgpalli MMi!" Brasiillane tõestas öelduga ilmekalt, et suurepärasest jalgpallurist ei saa tingimata isegi keskpärast oraaklit, sest aastal 2011 pole ükski Aafrika meeskond meeste MMil veel isegi poolfinaali jõudnud.

Ainuke maailmajagu, kes MMidel lisaks Aafrikale sedavõrd kehvasti esinenud, on Okeaania, mille meistrivõistlustel võitsid viimati medaleid FIFA edetabelis vastavalt 156. ja 149. kohal asetsevad Uus-Kaledoonia ja Fidži...

Aafrika edutuse põhjuseid sai lahatud mulluse jalgpalli MMi veerandfinaali Uruguai - Gaana järel kirjutatud kommentaaris "Kangelane Suarez", kust passib praegu välja tuua lõik:

"Numbrid ei valeta - neljal viimasel MMil on Aafrika koondised pidanud 69 mängu, millest võidetud vaid 14. LAVis jõudis kuuest Aafrika meeskonnast alagrupist ainsana edasi Gaana.

Mille arvelt teiste edu tuli? Aafrika naiivsuse. Kunagi, Roger Millast inspireeritud Kameruni aegadel oli see naiivsus ehe ja sümpaatne, ent nüüdseks on ta moondunud õpitud abituseks, mis sai sel MMil õnneks vääriliselt karistatud."

Õppimisega on Aafrikas keerulised lood, tõestab ilmekalt mullu MM-finaalturniiri korraldanud (!) Lõuna-Aafrika Vabariigi Jalgpalliliidu fopaa - Aafrika meistrivõistluste valikturniiril loeti valesti juhendit ja rahulduti mängus Sierra Leonega 0:0 viigiga, kuigi tegelikult olnuks vaja võitu.

Nimelt lõpetasid LAV, Sierra Leone ja Niger valikgrupi võrdsete punktidega ja LAV oli veendunud, et parim üldine väravate vahe tagab neile esikoha, kuigi juhendis oli selgesõnaliselt kirjas, et võrdsete punktide kohal vaadatakse esmalt omavahelisi kohtumisi (olgu öeldud, et täpselt sama süsteem kehtib kõigil UEFA võistlustel).

Uudis on paar nädalat vana, ent puänt väga kummaline - nimelt otsustas LAVi vutiliit valikgrupis teiseks jäämise kohta esitada apellatsiooni, mille kandev argument on, et "traditsiooniliselt võetakse võrdsete punktide korral arvesse üldist väravate vahet".

Jah, selle asemel, et nurgas häbeneda ja teha korrektiivid saamatus juhtkonnas, apelleeritakse oma kirjaoskamatuse tõttu. Kui Aafrika samamoodi jätkab, võib Pele ilma olulise eksimisvõimaluseta esineda uue ennustusega - Aafrika riik 21. sajandil MMi ei võida.

Laupäeval Tallinnas toimunud rammumeeste jõuproov Eesti vs maailm jättis üldjoontes hea mulje, kuid nagu meil paljude võistluste puhul juba tavaks on saanud, keerasid korraldajad vindi pisut üle.

Põhiline märksõna on "aeg". Lõviosa spordialadest lähtub arusaamast, et etenduse eesriie peab langema kaks tundi pärast algust. USAs tehtud uuringu põhjal on praeguse spordipubliku taluvuspiir just selline.

Rammumeeste võistluse alguseks oli välja kuulutatud kell 17, ent kaasakiskuv šõu algas paarkümmend minutit hiljem. Jahedas spordihallis jõudsid mitmed õrnema soo esindajad külmavalu nahavahele saada ja pärast teist ala olid nad sunnitud lahkuma.

Ala asjatundjad ja tulihingelised fännid ootasid Eesti koondise ja Rauno Heinla triumfihetke kenasti ära, aga nagu kolmest ja poolest tunnist olnuks veel vähe, venitati autaustamisega võimalikult kaua.

Sponsorite, kelle kandev roll sarnastel üritusel on kahtlemata vajalik, ettelugemine ja tänamine enne päevakangelaste austamist oli siiski viimane tilk kannatliku meelega pealtvaatajate kannatustekarikasse.

Jään veel kord kindlaks oma arvamusele, et võistlus oli huvitav ja kaasakiskuv, ent ligi neljatunniseks polnuks põhjust seda venitada. Tulevikus tasuks mõelda, kas vähendada osavõtjate arvu - 12 asemel kümme või vähendada alade arvu, näiteks kuue asemel viis.

Loodan siiralt, et rammumeeste ürituse eestvedajad võtavad neid heasoovlikke märkusi arvesse. Samalaadse soovituse - suruge võistlus osavalt raamidesse - annan ka Eesti kergejõustiku Kuldliiga korraldajatele, kelle põneva stsenaariumiga köitvad õhtumiitingud kipuvad venima nelja tunni pikkusteks.

Ja nüüd üks selline hell teisipäeva varaõhtune viktoriiniküsimus: Eestis toimus rahvusvaheline rammumeeste võistlus "Eesti vs maailm". Mitu Tallinnas kive ja palke tõstnud vägilast osales septembrikuisel MMil?

Enne vastuse andmist edastan ühe spordiuudise:

"Esmaspäeval toimus Tallinnas Kristiine linnaosas suurejooneline pikamaajooks "Märt Roosna vs maailm". Võitis Roosna, kes sörkis umbes seitsme kilomeetri pikkuse ringi läbi umbes 38 minutiga. Teine koht jäi välja andmata, sest maailmastaare kohale ei tulnud. Ei tulnud ka Tiidrek Nurmet ega Taivo Püid. Isegi Priit Pulleritsu mitte. Tõsi, ega neid ei kutsutudki..."

Vastus on kaks. Meie mees Rauno Heinla, kes piirdus 30 maailma kangeima mehe seas eelvõistlusega, ja britt Rob Frampton. Et kõik lõpuni ausalt ja faktitäpselt ära rääkida, siis ka Frampton piirdus eelvõistlusega, jäädes oma alagrupis ülekaalukalt viimaseks.

Pole siis ime, et Eesti alistas laupäeval nn maailma koondise purustava skooriga 279,5:192,5.

Mulle meeldib rammumeeste sport väga. Ala on kihvt - mitmekesine ja kõigile lihtsalt jälgitav. Tervitan kahe käega Tallinnas rahvusvahelise võistluse läbiviimist, kuid nimi on üritusele selgelt liiga kõrgelennuline valitud. Paljud pealtvaatajad ootasid, et nende ette astub tõepoolest maailma parimatest rammumeestest kokku klopsitud tiim. Tegelikult oli tegemist aga üsna halli seltskonnaga.

Vahetult enne jalgpalli EMi valiksarja avakohtumist sai siinsamas rubriigis välja arvutatud, kuidas võiks Eesti teha ajaloo parima tulemuse. 2006. aasta MMi valikturniiril koguti tosina kohtumisega 17 punkti ehk 1,4 punkti mängust. Sai pakutud Eestile 15 punkti alljärgnevalt: Fääre tuleb võita nii kodus kui võõrsil, Põhja-Iirimaad ja Sloveeniat kodus ning üht kahest ka võõrsil. Või kui võõrsil neid võita ei õnnestu, saada kirja viigid ning viigistada korra ka Itaalia või Serbiaga.

Pakkumine oli tagasihoidlik, Eesti kogus 16 punkti ehk 1,6 per mäng ning pisut teistsuguse stsenaariumi põhjal. Ent hea, et niipidi sai mööda pandud.

Jalgpallifännid hädaldavad, et Eesti - Iirimaa mängule said müüki paisatud piletid poole tunniga otsa. Samas võivad nad õnnelikud olla, et pidid kaotusvalu taluma soojas toas arvuti taga, mitte talvetuisus, nagu korvpallifännid neli kümnendit tagasi.

Kuuekümnendate lõpus, seitsmekümnendate alguses oli pääse Tallinna Kalevi mängule NSV Liidu meistrivõistlustel Maarjamaa kõvim valuuta. Kalevi spordihalli mahtus paar tuhat pealtvaatajat, ent enamus pileteid jagati treeningrühmadele ja töökollektiividele.

Iial polnud teada, mitu piletit vabamüüki paisatakse: halvimal juhul 200, parimal 500. Esimesed fännid kogunesid spordihalli kassa ette seisma neli-viis tundi enne mängu algust. Seisti õues, lumesajus. Need, kes hiljem kohale venisid, külmetasid vaid paar-kolm tundi, kuid pidid lootma õnnele. Kui piletid enne neid otsa lõppesid, kihutati tuulispasana teleri taha.

Eesti naisvõrkpallurid - Viljandi Metall ja Viimsi Spa - löövad kaasa Soome meistrivõistlustel. Millise eduga, selgub kevadel. Ent kuidas esineksid põhjanaabrite liigades meie pallimängumeeskonnad? Alljärgnev on Õhtulehe asjatundjate spekulatsioon.Korvpall: Kalev/Cramo ja Tartu Ülikool võitleks kindlasti medalite, suure tõenäosusega mängiksid finaalis.Jalgpall: FC Flora oleks tugev keskmik ja võiks ülihea õnne korral pronksmedalit püüda. Nõmme Kalju võitleks meistriliigas püsimise eest.Võrkpall: Tallinna Selver noppinuks mulluse satsiga medali, ilmselt kulla. Uue meeskonna vägevus pole veel selgunud. Tartu Pere Leib platseeruks turniiritabeli teise poolde.Käsipall: Nii HC Kehra kui Põlva Serviti olid mullu Balti liigas üle Soome meistriliiga hõbedameeskonnast Riihimäe Cocksist. Seega heitleks eestlased kullale.Jäähoki: Eesti klubi suudaks parimal juhul kanda kinnitada Soome neljandas liigas.

Vehklemisliit saatis teate, et epeenaiskond tõusis maailma edetabelis neljandaks ehk olümpiakohale. Paraku pole asjalood nii kenad, sest kolme läinudkevadise turniiri punktid kukuvad kõigil ära. Kui neid mitte arvestada, on Eesti hoopis seitsmendal kohal, Londonisse pääsuks peab aga olema viie sees.

Kolme esimest - Rumeenia, Hiina ja Itaalia - on püüdmatus kauguses. Koread, kel on 183 punkti, võib edestada vaid väga hea õnne korral. Seega võitlevad ühe olümpiakoha nimel Venemaa (152 punkti), Prantsusmaa (150), Eesti (146), Poola (139), Saksamaa ja Ungari (138) ning Ukraina (134).

Ühesõnaga karm värk.

Neljapäeval läks mölluks, kui Iirimaa jalgpalliliidu president John Delaney pärast Eesti vastaseks saamist selgelt rõõmu väljendas. Ei mõista, mis selles veidrat ei oli.

Küll too pintsaklipslastest jalgpalliametnike seltskond peab ikka olema akadeemiline ja igav, tahaks pärast toda seika ahastavalt hüüda!

Iirimaal on neli võimalikku play-off vastast: Türgi, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro ja Eesti. Võta, mispidi tahes - Eesti on igaljuhul soodsaim variant. Sa (siis iirlased) loodad ja ootad, et loosiõnn naerataks. Ja kui ta siis naeratabki, on ju nii ürginimlik, et koos temaga naeratad sinagi.

Mis selles veidrat on? Või peavad kõik härrasmehed seal saalis istuma kui surnumatjad? Emotsioone ei tohi välja paista mitte ühestki otsast!

Mister Delaney väljendas siis selgelt rõõmu, möödus mõni tund ning Iiri fännid palusid alaliidu bossi "ebasündsa ja vastase suhtes austuse puudumist peegeldanud" käitumise eest vabandust. Nad vihkavad Delaney't juba pikemat aega ning said nüüd uue võimaluse tema suhtes pahameelt väljendada.

Kas meie pahandaksime Delaney ametivenna Aivar Pohlakuga, kui meil olnuks loosirattast koos Portugaliga võimalik vastu saada näiteks Liechtenstein ja ta huulile tulnuks fortuuna soosingu puhul muie? Või Läti? Või ... no kes iganes palju lootusrikkam oponent? Mina küll ei pahandanuks.

Või...

Eesti fännid, tõtake aga kibekähku Dublini-maale vabanduskirja saatma - meie endi kapten Raio Piiroja (ja sugugi mitte ainult tema!) nimetas Iirimaad selgelt parimaks vastaseks. Järelikult ei näidanud ta iirlaste suhtes üles austust ja lugupidamist.

Kahenädalalise koondisemängude jaoks ette nähtud ja väga meeldivaks kujunenud pausi järel on aeg naasta kohaliku Eesti meistriliiga juurde.  Muuseas, kõik Eesti koondise sangarid alustasid oma klubikarjääri just siit.

33. voor on paslik sisse juhatada klišeeliku lausega, et oodata on nii ühepoolseid kui ka tasavägiseid lahinguid :)

Tallinna FC Levadia - Tartu JK Tammeka 2:1

Levadia jaoks ei ole pronksmedal ja eurosarjakoht veel kadunud - neil tuleb võita kõik allesjäänud viis kohtumist ja loota, et meistritiitli suunas liikuv derbirivaal FC Flora osutab neile teene alistades Narva Transi. Sel juhul kuulub pronksmedal, Euroopa liiga eelringikoht ja sellega kaasnevad 90 000 eurot auhinnaraha Levadiale. Tammekaga läheb Levadial raskeks, aga saadakse hakkama.

Sillamäe JK Kalev - Nõmme JK Kalju 1:2

Kalju liigub väga turvalisels hõbemedali suunas. Viiest allesjäänud kohtumisest kõige raskem peetakse just täna Sillamäe vastu, sest ülejäänud vastased Viljandi, Kuressaare, Ajax ja Paide peaksid tagama, et Kalju lõpus ei väärata ning kasseerib sisse klubi ajaloo esimese medali. Tarmo Neemelo mängukeelu tõttu läheb neil Sillamäel küll keeruliseks, ent võit saadakse ka sealt.

FC Kuressaare - FC Viljandi 1:1

Kui Kuressaare soovib vältida üleminekumänge, on võit antud kohtumises absoluutselt kohustuslik. Saarlaste õnnetuseks oskavad ka Viljandi mängijad arvutada ning teavad, et kui nad ei kaota, pole ohtu, et hooaeg kahe nädala jagu pikemaks venib. Seetõttu ennustan viiki.

Paide Linnameeskond - Narva JK Trans 0:2

Transi sügis on olnud stabiilne ning pole põhjust arvata, et nad seda kohtumist ei võida. Väravad löövad otse loomulikult Aleksandrs Cekulajevs ja Maksim Gruznov.

Lasnamäe FC Ajax - Tallinna FC Flora 0:10

Ilus ümmargune skoor - miks ka mitte?

Ole nummi ja ennusta kah!

Tere hommikust! Kätte on jõudnud Eesti jalgpalliloo tähtsaim päev. Õhtul Mariboris toimuv kohtumine Sloveenia - Serbia otsustab, kas Eesti võidab valikgrupis teise koha ja pääseb play-off'i või on meie edukaima valiktsükli preemiaks samuti väga hea kolmas koht.

Nagu korduvalt ja igal pool öeldud - praegune olukord on imeline. Ning seda absoluutselt täiesti kohutava loosiõnne kiuste, mis Eesti jalgpallimeeskonda terve peatreener Tarmo Rüütli ametiaja on saatnud!

Miks kohutav loosiõnn? Sest Euroopa kõige raskemasse valikgruppi kuulusime nii eelmises kui ka praeguses valiksarjas ja sama ooper kehtib ka järgmise tsükli kohta. Järgneb tõestusmaterjal.

2010. aasta MMi valiksarjas olime samas grupis Hispaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Türgi, Belgia ja Armeeniaga, kel kõigil on täna, 11. oktoobril 2011 sarnaselt toonase grupi kuuenda liikme Eestiga täiesti võimalik jõuda 2012. aasta EM-finaalturniirile!

Üheski teises eelmise valiktsükli alagrupis pole vastav näitaja üle kolme, aga Eesti kuulus seltskonda, mille kõik kuus liiget võivad järgmisel suvel EMil mängida! Muidugi nõuaks see pöörast juhuste kokkulangemist, aga kui kaheksajalg Paul suutis kaheksa mängu järjest täppi ennustada, siis...

Käimasolevas, 2012. aasta EMi valiksarjas on Eesti ainsas grupis, kuhu kuulub koguni kolm mullusel MM-finaalturniiril osalenud koondist: Itaalia, Serbia ja Sloveenia.

Kahes grupis - G ja H - on kaks finaalturniiril mänginud meeskonda ja ülejäänutes vaid üks. Läti ja Leedu valikgrupid on meiega võrreldes lahja kui pakikukesupp, aga meil üksi on sama palju punkte, kui teisel kahel Balti riigil kokku!

Nagu kahest rämeraskest valiksarjast ei piisaks, ootab sama Eestit ka 2014. aasta MMile kvalifitseerumist üritades, kus kohtume Hollandi, Türgi, Ungari, Rumeenia ja Andorraga. Kõik peale viimase on jõudnud MMil vähemalt veerandfinaali; Holland ja Ungari suisa korduvalt finaali.

Võrreldavad on vaid grupid B (Itaalia, Taani, Tšehhimaa, Bulgaaria, Armeenia, Malta) ja C (Saksamaa, Rootsi, Iirimaa, Austria, Fääri saared, Kasahstan), kus mõlemas samuti neli vähemalt veerandfinaalis mänginud koondist.

Ent kokkuvõttes pole kahtlust, et Eesti jalgpallikoondis on viimastel aastatel kogenud Euroopa halvimat loosiõnne. Seetõttu ootab meid play-off'i pääsemise korral tõenäoliselt ees kohtumine kas Prantsusmaa või Portugaliga.

Nüüd, kui Eesti koondis tegusid teeb, kuulutavad jalgpalli Jumalaks pidavad preestrid, et ükskord saabub siin mail aeg, kui spordialade kuningas troonile tõuseb ja kõik teised tagaplaanile jätab. Jalgpalli kerkimine populaarseimaks sportmänguks olevat vääramatu ja vältimatu.

Äkki oskavad jumalasulased vastata küsimusele, miks pole jalgpall suutnud end Briti saarte kõigis osades poolteise sajandi jooksul kehtestada?

Iirimaal, kui võtta aluseks publikuhuvi, saab jalgpall auhinnalise kolmanda koha keldi jalgpalli ja hurlingu järel. Walesis on lood paremad, jalgpall kaotab vaid ragbile.

Suur osa Briti endiseid asumaid pole samuti jalgpalli omaks võtnud. Indias ja Pakistanis mängitakse pigem kriketit; Austraalias oma jalgpalli, kriketit ja ragbit; Kanadas hokit, oma jalgpalli, pesapalli ja korvpalli.

Või siis Eesti naabrid... Venemaal võitleb jalgpall esikoha pärast jäähokiga, kuid Soomes, Rootsis ja Lätis on hoki soositum. Leedus muidugi korvpall.

Seega: jumalasalgajaid piisab.

Kas jalgpall võiks saada Eesti aasta parimate valimisel kolm esikohta neljast?

Võistkondade konkurentsis heideldakse võrkpallikoondisega, kui vehklejad MMil (kuld)medalit ei võida. Iga valija peab endale selgeks tegema, kas hindab lõppkohta ehk võrkpalli või võite ja emotsioone ehk jalgpalli.

Parim treener: Tarmo Rüütli. Rivaalid: Avo Keel ja Vesteinn Hafsteinsson.

Parima meessportlase valikul võiks medalikultusest loobuda ning Konstantin Vassiljevi panust Eesti võitude sepistamisse eelistada Gerd Kanteri MM-hõbedale.

Ning äkki saaks jalgpall sekkuda ka parima nais-sportlase valikusse? Kirjutas ju keegi Facebookis: «Kui Vassiljevi teine värav Põhja-Iirimaale oleks naine, siis ma abielluks temaga!»

Mis saab siis, kui Eesti vutimeeskonna unistus EM-finaalturniirist saabki tõeks? Kas seni koondise esindamisest keeldunud Joel Lindpere kutsuda rahvusmeeskonda?

Minu seisukoht on kindel: ei.

Omaette küsimus on, kui vajalik Lindpere tänasele Eesti koondisele üldse oleks. Kas ta jääks ründava poolkaitsjana Konstantin Vassiljevi vahetusmeheks? Või pääseks vasaku äärepoolkaitsjana Dmitri Kruglovi asemel põhikoosseisu?

Vahet pole. See peaks olema poliitiline otsus, mis saadaks sõnumi kõigile Eesti jalgpalluritele. Kui sa ei tahtnud kaasa lüüa valiksarjas, pole sul asja ka finaalturniirile. Lihtne. Enne magustoidu nautimist tuleb süüa ka suppi ja praadi.

Inimlikust vaatevinklist lähtudes võib aru saada, miks Lindpere ütles koondisekutsetele "ei" ja keskendus klubikarjäärile New York Red Bullsi ridades. Aga mis sõnumi saadaks ta kaasamine teistele palluritele? Nendele, kes kogu pingelise valiktsükli kaasa tegid? Nendele, kes loovutasid koondise nimel osa niigi napist puhkusest? Keegi jääks ju Lindpere arvelt välja. Ja kahtlemata tekitaks see kõvasti paksu verd ning võiks oluliselt mõjutada koondises valitsevat positiivset sisekliimat.

Inglise keeles on üks tore ütlemine: why fix it if it ain't broke. Eesti keeles võiks öelda: poolel teel hobuseid ei vahetata.

Loomulikult ei ole väikese mängijatevalikuga Eestil mõtet laia lehte mängida ja kui Lindpere peaks USAst Euroopasse kolima ning tahab järgmistes valikmängudes koondist aidata, siis muidugi - tulgu aga!

Ennetav teade kõikidele kommentaatoritele, kes kavatsevad hädaldada stiilis: "No miks te peate jälle kõik ära sõnuma?" Mingit ärasõnumist pole olemas. Samamoodi nagu pole olemas ka jumalaid, kummitusi, tonte, kapikolle, selgeltnägijaid ega töötavaid talismane.

Eesti jalgpalli kohalolek Põhja-Iirimaa pealinnas Belfastis paisub iga tunniga. Sinisärkide fänne voorib juurde igast võimalikust ja võimatust suunast ning Guinness kaob nende kõridesse hämmastava kiirusega. Belfasti päevik ja spordiblogi hoiavad kätt pulsil.

Kui seda ragbit ees ei oleks...

Kui Eesti jalgpallikoondis kohtus 2007. aasta sügisel EM-valikmängus võõrsil Inglismaaga, oli tegu täieliku hittsündmusega. Nii palju Eesti fänne ja ajakirjanikke pole külastanud ühtegi teist välismängu ei varem ega hiljem. Tegu oli tõeliselt SUURE mänguga.

Ent Londonisse jõudnuna avastas Eesti leer, et kahjuks on üks teine mäng, kus palli jalaga lüüakse (aga ka käega visatakse) nad fookusest välja puksinud. Nimelt toimus samal õhtul Inglismaa - Eesti mänguga ragbi MMi poolfinaal Inglismaa - Prantsusmaa, mis tõmbas lõviosa tähelepanust endale.

Tolle õhtu vutilahingust mäletatakse Inglismaal vast ainult Taavi Rähni väljaspool karistusala peaga löödud omaväravat, aga sama päeva ragbimatšis inglaste kangelase Jonny Wilkinsoni poolt kordasaadetu on veel praegugi elavalt mälestustes, sest seesama mees peab juba laupäeval MMi veerandfinaalis taas prantslasi tuuseldama.

Enne Inglismaa - Prantsusmaa ragbimatši toimub aga teine veerandfinaal, kus vastamisi Iirimaa ja Wales ning see matš ongi praegu Iiri saarel - erinevalt jalgpallist esindab rahvusvahelises ragbis Iirimaa Vabariiki ja Põhja-Iirimaad üks meeskond! - tähelepanu keskmes.

Näiteks ajalehe Belfast Telegraph spordiosa esikaanel on ragbi ning ka järgmised kaheksa külge on pühendatud loperguse palliga mängule. Alles siis kajastatakse kolmel leheküljel Põhja-Iirimaa - Eesti jalgpallimatšiga seonduvat.

Seega täielik deja vu aastasse 2007 - Eesti jalgpall on oma ajaloo suurima mängu lävel, aga võõrustajat huvitab mitme mere taga toimuv lahing, kus pall lopergune ja meeskonnas 15 meest.

Usuleigus kui teretulnud vaheldus

"Väga hea variant!" hüüatas Põhja-Iirimaa jalgpalliliidu ametnik täiesti impulsiivselt, kui kuulis Eesti lehemeestelt, et Eestis on umbes 90% inimestest kas usuleiged või sootuks ateistid. Belfasti inimestega suheldes on protestantlik-katoliiklik telg paratamatult pidevalt fookuses.

Näiteks tänasele mängule ükski tõsimeelne katoliiklane naljalt ei tule, sest Windsor Parki staadion asub vales (loe: protestantlikus) linnaosas, seal mängitakse valet mängu (õige mäng on gaeli jalgpall) ning üleüldse käigu need kuninganna Elizabeth II-le truud tüübid omadega põrgu.

Vähemalt nii kirjeldas oma tundeid härra O'Donnell, kellega oli neljapäeva õhtul au kõrtsis nimega Robinson's pindise Guinnessi-klaasi taga natuke mõtteid vahetada. Küsimusele, et kui ma nüüd 15 minutit Windsor Parki staadioni suunas jalutan ja mõnda sealsesse baari astun, siis kas ma kuulen täpselt vastupidist juttu, vastati kindla jaatusega.

Kes on nõrgim lüli?

Suurbritannia rahvusringhääling BBC laseb eetrisse suurepärast mälumängusaadet saadet "Weakest Link". Täna hotellitoas sedasama blogi kirjutades mängis see telekast taustaks ning rõõm oli tõdeda, et küsimusele "kas Läti, Leedu ja Eesti on tuntud kui Baltic states või Arctic states" vastas härrasmees Peter õigesti. Saatejuht Anne näitas üles sporditeadlikkust, kui pillas fraasi: "Nii segaduses nagu Tiger Woods sõbrapäeval!"

Eestlane on ja jääb eestlaseks. Ta kohe ei oska millestki rõõmu tunda, ta kohe peab ilmtingimata teist eestlast sööma. Nii ka elutähtsa jalgpallimängu eel.

Buum. Ootus. Põnevus ja higised peopihud.

Seda ühelt poolt.

Aga samas: üleskruvitud pinged; asjatu lootuste ja võimaluste võimendamine.

Kui oled Eestis spordiajakirjanik, on kõik see nii tuttav. Nüüd on hetk taas käes, juba kuu aeg on olnud.

Sa ootad, tuhanded ootavad, ka mängijad ootavad, et Eesti jalgpallikoondisel oleks VÕIMALUS midagi suurt ära teha. Nüüd on võimalus käes - mis tollest, et väga väike. Ja...

Kuulen siit ja sealt arvamusi: mis te pasundate; niikuinii sealt midagi ei tule; kui nüüd peksa saavad, pole eelmistel võitudel mingit tähendust; kaotus Fääridel oli meie tase. Ja nii edasi ja nii edasi. Tohutu negativism.

Vaidlen kõigile toodud väidetele vastu. Ükshaaval.

Pasundame jah, ja peamegi pasundama, kui suurima pallimängu edukal koondisel on tulemas tema tähtsaim mäng. Kindlasti tuleb kunagi veel tähtsamaid mänge, aga praegu lähtuks ikka tänapäevast. Pasundame, sest rahvas ümberringi räägib sellest mängust ja meie kohus on avalikkuse huvi rahuldada. Kas oleks targem, kui vaikiksime? Või kui edasipääsuvõimaluse maha vaikiksime?

Kas tuleb hea või halb tulemus, ei tea. Eesti on tõestanud, et mängib nagu Kaia Kanepi - võib võita peaaegu igaüht ja kaotada igaühele. Seega... Kolm võimalust.

Eelmised võidud (ja viik Serbiaga) on ja jäävad. Neid ei võta meilt mitte ükski kibestunud hing. Valikgrupp on juba osutunud edukaks, nüüd on võimalik kirjutada see väga heaks, suurepäraseks või ideaalseks.

Kuulasin üleeile õhtul Vikerraadiost Andrei Stepanovi intervjuud. Soovitan kõigile (on arhiivis järelkuulatav). Mees teab, mis mees räägib, mehe mõtlemine enne ülitähtsat mängu on paigas mis paigas.

Ajakirjanikule mõjus too jutt ülirahustavana. Kokkuvõte lühidalt: „Pingeid pole, vastupidi: profijalgpallur ootabki selliseid mänge, elab nende nimel."

Just nii ongi. Nautigem, kui... Ja ärgem taaskord õgigem teist eestlast, kui...

Meeleolukat jalgpalliõhtut!

Seoses jalgpallikoondise jätkuva viibimisega Põhja-Iirimaa pealinnas Belfastis jätkab sündmuste tulipunktist emotsioonide kajastamist ka spordiblogis avatud päevik. Lugege ja avaldage arvamust.

Kontrastis peegeldub kultuur

Põhja-Iirimaa koondise pressikonverentsil avanes esireas väga kontrastne vaatepilt - Apple'i rüperaalil kõike öeldut usinalt sisse klõbistava seksika 20ndates piiga kõrval istus vähemalt 60ndate hilises faasis vanahärra, kel pea hall, prilliraam jõuline ja prilliklaasid paksud.

Uus kool vs vana kool. Tütarlaps, kes ei mäleta Põhja-Iirimaa MMidel mängimist vs vanahärra, kes tegutses 1982. ja 1986. aasta MMil ajakirjanikuna ja mäletab üpris kenasti ka 1958. aasta MMi, kus Põhja-Iirimaa veerandfinaali jõudis. Aga mõlemad omas elemendis väga head tööd tegemas!

Tütarlaps esitas küsimusi ja oli igatpidi aktiivne. Vanahärra istus, kuulas ja kraaksatas siis veidi rögiseval häälel Põhja-Iirimaa kapteni Steve Davise suunas pressikonverentsi esimese konkreetse küsimuse: "Kas sa arvad, et suudate Eestit võita?" Davis: "Jah!" Vanahärra: "Seda vastust ma kuulda tahtsingi."

Rohkem vanahärra Davise küsitlemise ajal suud lahti ei teinud ja püsis pea sõnatuna ka siis, kui pressi ette saabus peatreener Nigel Worthington.

Kui aga küsimused otsas, köhatas vanahärra hääle puhtaks ja teatas: "Nigel, ma ei tea, kuidas need mängud lähevad ja kas sa veel peatreenerina siin Belfastis meiega kohtud, aga ütles sulle kõigi Põhja-Iirimaa jalgpalliajakirjanike nimel suured tänusõnad esmaklassilise koostöö eest."

Vot säärane mitmekihilisus ja lugupidamine on tõestus esmaklassilisest jalgpallikultuurist!

50 koondisemängu? Ja mis siis?

Põhja-Iirimaa kapten on mängus Eestiga poolkaitsja Steven Davis (pildil), kelle jaoks on tegu 50. maavõistlusega. See ei tähenda aga, et temast saaks erru läinud kapteni Aaron Hughes'i püsiv asendaja. "Davis on kapten tähistamaks tema 50. koondisemängu. Tema jaoks on see suur ja tähtis õhtu," põhjendas säärast valikut peatreener Nigel Worthington.

Siinkohal ei saa mainimata jätta, et Eestis ei pane 50. koondisemäng isegi kulmu kerkima. Oleme seitsme 100+ mehe (Reim, Kristal, Poom, Viikmäe, Oper, Zelinski, Piiroja) poolt liiga ärahellitatud.

Õlut tahad? Siis unusta särk, müts ja sall!

Eesti jalgpallifännid on mõnedes Belfast kõrtsides põrkunud ootamatu probleemi otsa - fänniatribuutikat kandvaid inimesi klientideks ei soovita. Kui soovid õlut, siis kata kinni jalgpallisärk, võta sall kaelast ja nokamüts (ükskõik milline, kusjuures) peast. Põhjuseks soov välistada eos variant, et mõni nokastanud tüüp jalgpallialastel põhjustel tüli hakkad üles kiskuma.

Eile pärastlõunal raporteeris linnaretkel käinud Eesti fänniseltskond aga siinkirjutajale reipalt, et külastasid jalgpallifännide kõrtsi ja seal ei kõigutanud siniseid särke-mütse-salle täisriputanud eestlased mitte kedagi. "Mind isegi mäletati 2006. aastast!" rõõmustas esifänn Rootsi Kunn alias Toomas Kalmet.

Tubade jaotusEesti jalgpallikoondise võistlusreisiga Põhja-Iirimaa pealinna Belfasti avame spordiblogis ajutise püsirubriigi „Belfasti päevik", mille avajaos keskendume meie võõrustajate suurusehullustusele.'

Põhja-iirlasi valdab suurushullustus

Põhja-Iirimaa jalgpallil on ette näidata kvalifitseerumine kolmele MM-finaalturniirile (1958, 1982, 1986) ja 60ndate staarjalgpallur George Best, mis aga nende hetkevõimekusele sugugi kasuks ei tule, sest tekitavad suurushullustust.

Milles peitub Uruguai jalgpalli viimaste aastate renessanssi võti? Suutlikkuses liigitada 1930. ja 1950. aasta MM-tiitlid igaveseks minevikku, mis tänapäeva ei puutu. Mis pärsib Ungari jalgpalli arengut? Suutmatus unustada 1954. aasta kaotatud MM-finaal ja tahtmatus leppida tõsiasjaga, et esimest viiulit Euroopa jalgpallis enam kunagi mängima ei hakata.

Tegu on kahe vastaka näitega ressursside poolest väikeste, aga ajaloo osas suurte jalgpalliriikide praegusest olukorrast. Põhja-Iirimaa õnnetuseks kipub nende jalgpall kalduma pigem Ungari valitud õpitud abituse sängi.

Väidan seda toetudes Põhja-Iirimaa juhtiva ajalehe Belfast Telegraphi esijalgpalliajakirjaniku Steven Beacom'i kolmapäevase artikli tonaalsusele.

Beacom kirjutas: "Tänapäeva spordis on peatreenerid väga agarad otsima positiivseid osakesi isegi kaotusest. Üritasin seda meenutades Põhja-Iirimaa 1:4 kaotust Eestile. Raske ülesanne, sest tulemus oli alandav ja piinlik ning kukutas meie rahvusmeeskonna C-valikgrupis viiendale kohale. Ja seda grupis, kus kõige madalamate sihtide juures oli eesmärgiks kolmas koht."

Ptruu-ptruu, kulla peremees! Miks peaks Põhja-Iirimaa, kelle mitu põhimeest eelmise valiksarja järel koondisekarjääri lõpetas, väitma, et esikolmikukohata jäämine valikgrupis, kus mängib kolm mullu suvel MM-finaalturniiril osalenud riiki (Itaalia, Serbia, Sloveenia), võrduks ebaõnnestumisega?

Eluterve optimism on kahtlemata vajalik, aga täpselt sama kehtib ka eluterve kriitika kohta. Mõned mängijad Inglise kõrgliigas - okei, üks isegi Manchester Unitedis! - ei anna põhjust napoleonlikult loota, et ülejäänud Euroopa peamine otstarve on saada vallutatuks.

Tallinnas oli selgelt näha, et konkureerimaks valiksarjades kõrgetele kohtadele tuleb Põhja-Iirimaa meeskonnal taasleida üksmeel, sest valmisolek ohvrimeelsuseks on väikese jalgpalliriigi jaoks läbilöögi vältimatuks eelduseks.

Mullusel MMil ja tänavusel Copa America'l kinnitas antud maksiimi paikapidavust Uruguai ning tõendusmaterjaliks passib ka Eesti käekäik käimasolevas EM-valiksarjas. Niipea, kui end lõdvaks lasti, saadi Fääri saartelt karistada, ent võõrsil alistati mullu MMil edukalt mänginud Serbia ja Sloveenia.

Lilli ulatab Lang, valmistub Ansip...

Pole teada, kas see on planeeritud meelega või lihtsalt juhtus nii, aga Eesti koondise naasmine kodumaale on planeeritud moel, mis võimaldab edu puhul korraldada lennujaamas suurejoonelise vastuvõtu. Lennuk maandub plaani järgi Tallinnas laupäeva pärastlõunal kell 16.15.

Kui läheb nii, et Iiri saarelt võetakse kaasa võit, mis tagab valikgrupis kolmanda koha, siis oleks ju meeskonda lillesülemiga tervitava spordiministri Rein Langi kohalviibimine igati asjakohane. Peaminister Andrus Ansip valmistugu play-off'iks...

Sõltumata ministri(te) käitumist võivad koondise poolehoidjad korraldada lennujaamas sarnase mürgli nagu aasta eest, kui Serbiast võiduga naasnud meeskonda tervitas üle paarisaja fänni.

Tubade jaotus

Belfastis paigutusid Eesti koondise mängijad hotellitubadesse järgmiste paaridena: Raio Piiroja - Martin Vunk, Konstantin Vassiljev - Aleksandr Dmitrijev, Tarmo Kink - Ats Purje, Sergei Pareiko - Andrei Stepanov, Enar Jääger - Ragnar Klavan, Karl Palatu - Jarmo Ahjupera, Tihhon Šišov - Pavel Londak, Mikk Reintam - Taijo Teniste, Sander Puri - Kaimar Saag, Dmitri Kruglov - Sergei Zenjov.

Korvpalli Ühisliiga on muidu tore asi küll, aga nostalgiat - nagu paljud arvavad - vanemates inimesates ei tekita. Pealtnäha on kõik nagu enne: Kaunase Žalgiris, Riia VEF, Kiievi Stroitel, Moskva AKSK, Leningradi Spartak, Moskva Dünamo, Minski RTI, Alma-Ata ASK, Vilniuse Statyba, Tallinna Kalev... Vaid nimed on pisut muutunud, ja spordihall teine.

Kui aga kaks-kolm-neli kümnendit tagasi võitles Kalev ehk Eesti parimad Žalgirise ehk Leedu eliidiga (vaid AKSK ja Dünamo kuhjasid N. Liidu pealt parimaid kokku), siis nüüd mängib raha. Kes suudab kõvemaid leegionäre kokku osta, sel on eelis.

Huvitav, kui Kalev ja Žalgiris vahetaksid omavahel võõrmängijad ära, siis kumb võitnuks meeskondade läinudnädalase kohtumise?

Hea küll, Eestil pole ka siis, kui mängitaks vaid omade toel, hetkel suurt võimalust. Ent pole ka tulevikus, sest vaevalt suudab Kalev kokku ajada sama suure eelarve kui Žalgiris või CSKA.

Omal ajal oli aga lootus ka siis, kui Kalev põhja vajus. Et tõuseb uus põlvkond ja näitab, kuidas mängida tuleb. Tõusis ja tuligi. Kalev krooniti tšempioniks.

Niisiis kogu korvpall, mida Eesti televaataja tänavu näeb, on Kalevi etteasted Ühisliigas. Balti liigast ülekandeid ei tehta, sest määrajaks on leedulased ja veidi ka lätlased, kuid neid mingi tilulilu sari, kus heitlevad Rudupised ja Tartu Ülikoolid, ei huvita. Tõsi, play-offe, kuhu lülituvad Žalgiris, Lietyvos rytas ja Riia VEF, Viasat siiski ilmselt näitab.

Korvpalli Eesti meistriliiga ei paelu samuti ühtki telekanalit. Küll aga näidatakse võrkpalli ja jalgpalli kohalikku tšempionaati. Ehk siis saavad sponsorid midagigi tiimile makstud rahast (särgi)reklaami näol tagasi.

Korvpallurid aga kargavad ses mõttes tühja, et särkidele ja väljaku kõrvale paigutatud reklaami näevad mõni tuhat fänni, kes spordisaali väisavad. Pole just teab kui tulus äri, pigem heategevus või annetamine.

Aga ikkagi... Miks arvavad telekanalite bossid, et Eesti rahvas ei taha näha kodust korvpalli? Või kui nad suudavad olematute vaatajanumbritega tõestada, et publikut see värk ei huvita, siis miks ei huvita?

Tallinn ei armasta Gerd Kanterit, ei armasta. Tuleb teine Daegu MMil hõbedale ehk teeb tänavu Eesti sportlastest parima resultaadi, kuid ei tühjagi. Ei pennigi preemiat. Raha ei olevat.

Kanterit on pealinn kiusanud varemgi. Olümpiavõidu eest talle krunti ei kingitud, kuigi teised Tallinnas paiknevad medalistid, teinekord isegi neljanda koha omanikud, on maatüki saanud. Kanter, tõsi küll, sai linnalt raha, ent märksa vähem, kui maksnuks krunt.

Huvitav, kas Kanter kuulub valesse parteisse? Või täpsemini, sest ta on parteitu: ei kuulu õigesse parteisse?

Huvitav seegi, et Eesti Ekspress kirjutas Kranaadis juba kuu aega tagasi Tallinna otsusest Kanterit mitte premeerida raha, vaid Olga Derjuginaga, kes läheb kettaheitja käsutusse üheks kuuks.

Kranaadi väitel põhjendanud Edgar Savisaar: «Raha meil ei ole, sest üle laipade käiv Ansipi valitus ei eralda Tallinnale seda piisavalt, kartulid läksid mädanema ja küttepuud on otsas. Derjugina on väga kasulik, oskab kõike, alates makaronide keetmisest ja lõpetades telefoni vastuvõtmisega.»

Niisiis: kas Kanter saab vähemalt Derjugina?