Mis on Eesti sügise sümbolid? Eelkõige pruunid ja läikivad kastanimunad ning võitluslik jalgpall Eesti meistriliigas, vastab siinkirjutaja ning ei jõua ära kiita 32. vooru kohtumisi, mis lõppevad järgmiste resultaatidega.

FC Viljandi - Sillamäe JK Kalev 1:1

Sillamäe oli viimati FC Flora vastu kohe nii kehv, et siga ka ei söö. Ja kuigi Viljandi pole viimasel ajal mitte ühestki otsast teravusega hiilanud (viimati saadi punktilisa augustis), ei saa jalgpallimäng lõppeda mõlema meeskonna kaotusega (okei, 2009 nii juhtus, aga loodame, et topelt tehniline kaotus jääb ainsaks pretsendendiks). Seega viik ja et mõlema kaitse lekib, siis mitte väravateta.

Paide Linnameeskond -  Lasnamäe FC Ajax 4:0

Teisipäevane kaotus Kuressaarele pluss nelja mängijat vedanud auto põrkumine põdraga on Paide kindlasti ilusatest Tammeka üle saadud võitudest tekkinud rammestusest üles raputanud ja Ajaxile õpetatakse, kuidas jalgpalli mängitakse.

Tallinna FC Flora - FC Kuressaare 3:0

Puudub põhjus ennustada mingisugust üllatavat tulemust, kui üks (tiitlikaitsja ja tabeli liider) on tugevam kui teine (tabeli eelviimane).

Narva JK Trans - Tartu JK Tammeka 3:1

Transi hoog on imetlusväärselt hea ja ollakse tõsimeeli medalites kinni, kusjuures võimatu pole ka hõbe. Tammeka on pärast treenerivahetust ilmutamas kosumise märke, aga Trans on praegu liiga kõva pähkel. Albert Prosa lööb värava, aga Aleksandrs Cekulajevs lööb kah ning äkki isegi Maksim Gruznov!?

Nõmme JK Kalju - Tallinna FC Levadia 1:1

Kannustatuna septembri alguses toimunud ja igati korda läinud - 2700 pealtvaatajat Eesti meistriliiga mängul on ju super! - jalgpallifestivalist korraldab Nõmme Kalju sedapuhku vutisimmani. Ennustan, et reilendrit seal ei tantsita, aga väravaid lüüakse. Võrdsel arvul ning mäng lõppeb viigiga, mis muudab hõbedaheitluse veelgi põnevamaks.

Avalda meelt ja ennusta kah.

Lisaks loe Jalgpallipunkrit ja OJ (ei ole Simpson) Twitterit.

Kui võrk- ja jalgpallikoondise edu ning sõudeneljase EM-medali taustal puhkes hiljuti arutelu, kes valitakse Eesti aasta võistkonnaks, siis eile sai uut hoogu vaidlus aasta naissportlase teemal.

Eesti naiste sport on ikka ja jälle kiratsenud, siin pole saladust. Küll on parimaks valitud allveeujuja (Kristiina Nurk), viievõistleja (Margrit Tooman), rääkimata vehklejatest (Oksana Jermakova, Heidi Rohi, Maarika Võsu, Irina Embrich).

Aga alati on taolise valiku tinginud medalivõit tiitlivõistuselt. Erand oli aasta 1998, kui pärjatud sai Jane Salumäe - ent Tokyo, Rooma ja Monaco maratonide esikohad on kahtlemata kõvast puust.

Mis seisus oleme tänavu? Masendavas.

Tõsises valikus löövad kaasa:

Epp Mäe - naistemaadluse MMi 8., juunioride MMi 10., EMi 15.

Anna Iljuštšenko - kõrgushüppe MMi 12., universiaadi 3., lisaks Eesti rekordiparandused.

Kaisa Pajusalu - sõudmise MMi 12., kuni 23aastaste MMi 3., EMi 7.

Nagu näete, kaunis tühi aasta. Kas peaksime, arvestades Eesti valijate tohutut medalilembust, tõstma püünele hoopis Triin Kenti või Johanna Kikkase? Kes nuud om, küsite! Tegemist on maailmameistritega anno 2011 - vibu maastikulaskmises ja rannamaadluses... Või kulturismi Euroopa tšempion Natalja Nazarenko-Kiivikas?

Või järsku siiski Kaia Kanepi?

Vahetult enne tänast heitlust Tokyo turniiri veerandfinaalis on tal tänavusest ette näidata ei rohkem ega vähem kui üks saavutus. Aga see-eest milline: võit maailma esireketi Caroline Wozniacki üle!

Kas on see rohkem või vähem väärt kui eelpool nimetatud amatsoonide teod? Kui hinnata nii emotsionaalselt kui sisuliselt.

Kanepil (ja ka mõnel teisel) on võimalik teenistuslehte kaunistada, aga hetkeseisuga on valik selline. Kellele läheb sinu hääl?

"Kui hea on neljapäev!" laulab Tanel Padar ühes oma vägagi meeldivas muusikapalas. Kui Eesti esirokkar oleks paadunud jalgpalli meistriliiga fänn, valinuks ta laulusõnadesse neljapäeva asemel äkki teisipäeva, sest siis näeb aegajalt kodumaist tippvutti. Miks siis mitte juba laupäev, küsite? Sest seda, et laupäev on hea, teavad kõik niigi!

Vaid kolm päeva pärast Flora imposantset võitu Levadia üle ja Kalju läbimärga kaotust Narva Transile naaseb meistriliiga Eesti jalgpalliväljakutele, et jagada 10 meeskonna vahel laiali 5-15 punkti, mis võivad - aga ei pea! - meistriliiga tabelit oluliselt muuta. Heitkem pilk vastasseisudele.

Tallinna FC Levadia - FC Viljandi 3:0

Tugeva ja sisuka jalgpallimeeskonna üheks vääramatuks tunnuseks on võime end ebameeldivalt koslepliku kaotuse järel kiiresti koguda ja vaid mõni päev hiljem kõigi silindritega gaasi andes järgmisest vastasest üle sõita. Levadia on tabeliseisust hoolimata tugev ja sisukas meeskond ning Viljandi alistatakse kindlalt.

Äsja peatreeneriks - hooaja lõpuni siiski vaid formaalselt - nimetatud Marko Kristali pingil istumine mõjutab esitust kahtlemata positiivselt, sest praeguste eelduste kohaselt on Kristal järgmisel hooajal juba täieõiguslik Levadia loots ning uuele bossile tahavad kõik mehed muljet avaldada.

FC Kuressaare - Paide Linnameeskond 1:1

Kahe eelkõige Tallinnas baseeruva amatöörmeeskonna kohtumine, mis toimub kell 17 Kuressaares... Loogika ütleb, et mõlemal on koosseisus puudujaid, mis tähendab, et määravaks saab see, mida soomlased nimetavad sisuks. Paidel on seda hooaeg läbi jagunud, kapten Martti Puki juhitud lõpuspurt laupäeval näitas, et kadunud pole see ka Kuressaarest. Seega viik.

Lasnamäe FC Ajax - Narva JK Trans 0:11

Eelmine kord, kui need kaks satsi kohtusid, lõi Trans 14 väravat, kusjuures 11. minutiks oli seis juba 5:0. Laupäeval Lasnamäel Ajaxile seitsme minutiga kübaratriki löönud Kuressaare kapten Pukk arvas, et tolles 14:0 mängus kuue minutiga Ajaxile kolm kolli löönud Cekulajevs võib selle margi veel üle lüüa...

Tartu JK Tammeka - Nõmme JK Kalju 1:3

Sama jutt, mida sai öeldud Levadia kohta, kehtib ka Kalju puhul. Laupäeval saadi väga-väga valus kaotus, aga meeskond on tugev ja teeb kolm päeva hiljem vigade paranduse. Võrreldes Levadiaga on Kalju seis keerulisem, sest mängitakse võõrsil ja Tammeka on südikam vastane kui Viljandi, ent ründeliini kvaliteet on piisav, et Kalju võtab võidu.

Sillamäe JK Kalev - Tallinna FC Flora 0:2

Sillamäe läheb väljakule kuuemängulise võiduseeria pealt, aga tiitlikaitsja Flora võitu see ei väära. Kalju laupäevane kaotus tagab Florale mugavustsooni - nad teavad, et isegi ühe komistamise korral pole veel midagi hullu lahti - ning see aitab nad allesjäänud kohtumistest kõige keerulisemas (Transiga kohtub Flora kodus) mängus võiduni.

Oled nõus või vaidled vastu. Mis iganes, aga ära ole vait, vaid avalda meelt!

Loe ka Jalgpallipunkrit ja Ott Järvela Twitterit.

Iga aasta lõpul raporteerivad riigijuhid, spordijuhid, kultuurijuhid, et taas ehitati nii mitu võimlat ja naa mitu kilomeetreid rattateid, paar ujulat ning seitse terviserada.

Hurraa! Aplaus ning kestvad ovatsioonid!

Vändras on rattaklubi Viko. Klubile kuulub 12 ruutu põrandapinda. Pesemisvõimalust pole. Kõik. Sellega klubi kinnisvara algab ja lõpeb. Ometi tuleb Vändrast medalirattureid kui saelaudu, on tulnud Rein Taaramäe ja Tanel Kangert.

Paraku pole nende meeste tõus seotud betooni valatud raha, vaid ühe ja ainsa mehe, treener Erich Perneriga. Ning sääraseid Pernereid Eestimaal leidub. Kahjuks mitte palju. Nad on fanaatikud, kes on valmis elama näpuotsatäiest palgast, juhul, kui seda makstakse, et saaks teha armastatud tööd - kasvatada Maarjamaa noorsugu.

Huvitav, kui Vändras poleks Pernerit, ent oleks kinnine velotrekk, kilomeetrite kaupa rattateid ja muud (euro)spordirajatised, kas siis oleks Taaramäest ja Kangertist saanud maailmavallutajaid? Kas oleks Vändrast tulnud mitmeid teisi noori mehi, kes tänu rattasõidule elus läbi löövad?

Ega rajatiste vastu saa midagi olla, kuid paraku leiame betooni jaoks miljoneid, kuid treeneritele palga maksmiseks mitte.

«Treenerite palk õpetajate palgaga võrdseks!» kuulutati mullusel spordikongressil. Ja sõnadeks see jäigi.

Riigijuhid, spordijuhid ja kultuurijuhid oleksid ausad, kui kuulutaksid aastalõpukõnes: «Suutsime küll rajada seda ja toda, kuid treenerid on ikka palgata. Seega tuleb meie töö tunnistada sel aastal ebarahuldavaks.»

Aastaid tagasi palus toonane kultuuriminister Laine Jänes mitte vastandada kultuuri ja sporti, sest need olevat sisuliselt üks. Sport on kultuuri osa.

Tegelikkus on aga see, et sport on kultuuri Väike Peeter või mingi riigi poolt pähe määritud ripats.

Hiljuti selgus, et Kultuuriministeerium palus Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika seltsil hinnata Tallinna staadione saamaks selgust, kus oleks võimalik tantsupidusid pidada. Tulemus: valida on vaid halbade ja väga halbade variantide vahel.

Niisiis leiti, et tuleb ehitada rahvatantsustaadion, kus pidada viie aasta jooksul kaks pidu: tribüünid 15 000 pealtvaatajale, soojendusega kunstmuru, neli tablood, statsionaarsed telekaamerate kohad jne. Kui võtta võrdluseks A.Le Coq Arena, kujuneks rahvatantsustaadioni maksumuseks vähemalt 24 miljonit eurot ehk 360 miljonit Eesti krooni.

Tore. Olgu säärane staadion, kui riigil on piisavalt raha. Ent kui sport on kultuuri osa, siis miks ei tulnud kultuuriministeeriumi rahvas aastaid tagasi küsima jalgpallureilt, kas neil on kuskil mängida? Või korvpallureilt.

Ja muide, kus on Eesti rahvusstaadion?

Lõpetuseks: esimese sammuna, näitamaks, et sport on kultuuri osa, võiks ministeeriumirahvas uurida, millistes tingimustes treenivad meie ühe edukaima ala sportlased ehk vehklejad. Uurima tuleks minna talvel, kui Mustamäe saalis on hingeaur üleval. Ning uurimise järel võiks teha ka järeldused.

Jälgides maanteesõidu MMi Kopenhaagenis tuli tõdeda, et Eesti jalgrattamaastikul pole vähimatki muutunud. Aastaid tagasi oli meil üks staar - Jaan Kirsipuu - ning seltskond kõvasid keskmikke, kes aeg-ajalt ühte ja teist võitsid: kadunud Lauri Aus, Andrus Aug, Janek Tombak, Erki Pütsep.

Nüüdseks on muutunud vaid nimed. Staariseisuses on Rein Taaramäe ja talle assisteerivad Tanel Kangert, Rene Mandri (pildil), Mart Ojavee.

Palju on meil alasid, kes suudaksid sarnase stabiilsusega hiilata?

Eesti jalgpalli meistriliiga 2011. aasta hooaja saatus võidakse otsustada juba sel laupäeval, kui juhtneliku klubid isekeskis vastamisi on. Võit Florale ja kaotus Kaljule lööks pildi klaariks, aga kuidas siis täpselt läheb?

Kindel võib olla, et meistriliiga tippklubide tulemuste ennustamine on sama keeruline, kui prognoosida, kui palju täpselt ülehomme vihma sajab, sest näiteks Flora ja Levadia mänguvormi heitlikkus teeb Eesti sügisilmadele silmad ette.

FC Viljandi - Tartu JK Tammeka 1:1

Olin vanuses 18-24 Tartu linna elanik ja kaifisin seda aega täiega. Nostalgiapuhangutest tingituna olen antud rubriigi senise ajaloo vältel suhteliselt järjekindlalt ennustanud Liivimaa kubermangu derbides Tammekale võitu ja Viljandile kaotust. Praegu käsi seda tegema ei tõuse. Viik tundub tõenäolisem. Albert Prosa lööb värava.

Lasnamäe FC Ajax - FC Kuressaare 0:2

Ajax on tänavu tabelisse teeninud neli punkti ja kolm neist on tulnud mängudest Kuressaarega. Suutmatus kordagi Ajaxit alistada on aga peamine põhjus, miks üheksas ehk üleminekumängudele viiv koht nii kindlalt Kuressaare oma on. Nüüd saadakse Ajaxist jagu, aga üheksandast kohast pääsemine on juba keerulisem ülesanne.

Paide Linnameeskond - JK Sillamäe Kalev 1:3

Paide on püsinud kolm mängu kaotuseta - kahele võidule Tammeka üle järgnes viik Levadiaga, ent võõral väljakul Sillamäe vastu läheb keeruliseks. Eelmine omavaheline mäng lõppes Kalevi 4:0 võiduga ning hoolimata võõrast väljakust võidab Sillamäe ka selle matši.

Narva JK Trans - Nõmme JK Kalju 1:1

Ma ei tea miks, aga minu jaoks on viik sellele mängule näkku kirjutatud. Kasvõi seepärast, et nii Flora kui ka Levadia on tänavu Narvas ühe korra viiki mänginud ja Kalju veel ei ole. Eelkõige ei tohi aga ära unustada, et see mäng pole määrava tähtsusega vaid meistritiitlit jahtivale Kaljule, vaid sama palju ka medalit sihtivale Transile.

Tallinna FC Flora - Tallinna FC Levadia 2:0

Flora meeskonna emotsionaalne seisund paistab olevat vahepealsest madalseisust väljunud ning see on hooaja lõpusirgel väga tähtis relv. Senisest kolmest omavahelisest mängust pole Flora ühtegi võita suutnud, seekord võetakse aga kolm punkti ära.

Konstantin Nahki mängukeeld on Levadia jaoks kindlasti häiriv faktor. Jah, Nahk pole enam kaugeltki sama ohtlik mängija nagu paari aasta eest, aga häda on, et tema ampluaasse pole kedagi teist panna.

Ennusta ka ise ning loe Jalgpallipunkrit ja Ott Järvela Twitterit.

1 Kaotaja vaadaku endasse

Eesti võrkpallikoondis tegi EMil tubli tulemuse, pääses tosina parima sekka. Ehk siis meie pallimänguvõistkondade ajaloo teine tulemus: korvpallurid olid 1993. aasta EMil kuuendad.

Aga... Pisut häirisid asjaosalised väljaütlemised pärast kaotust play-offis Bulgaariale. Et justkui poleks seda mängu võita saanud ja et vastased olid Eestist füüsiliselt üle ja kõike muud säärast.

Kas Poola - MMi hõbe ja tulevane Euroopa tšempion -, kelle Eesti eelmises valiktsüklis alistas, polnud füüsiliselt üle? Või kas Holland, keda sai korralikult loputatud, on tõesti nii masendavalt kehv tiim?

Ühe tuntud treeneri filosoofia ütleb järgmist. Kui võidad, vaata endast välja - millised välised tegurid tingisid edu. Kui kaotad, vaata endasse - mida sina valesti ja kehvasti tegid.

Ega mäng Bulgaariaga nii lootusetu ju olnud. Pisut parem servi vastuvõtt, mõni lapsik eksimus vähem, pisut õnne lisaks ja... Kas nüüd võit tulnuks, aga mäng olnuks märksa tihkem.

2 Miks võrkpallurid suveliigat ei mängi?

Eesti ja Tšehhi võrkpallikoondised olid EMil ainsad, kes ei mängi suviseid sarju ehk kas Maailma liigat või Euroopa liigat. Aga tuleks. See tõstaks taset märkimisväärselt.

Takistuseks on muidugimõista rahapuudus. Kas riigikogu või EOK ei ole võimeline leidma paarsada tuhat eurot Eesti praeguse tulemuslikuma pallimänguvõistkonna hädavajaduste rahuldamiseks?

3 Kumb on kõvem, vutt või võrk?

Kumb valitakse aasta parimaks võistkonnaks, kas võrkpallikoondis või jalgpallikoondis?

Dilemma tegelikult. Sõprusmängud ei kulgenud ühel ega teisel just positiivsel moel. Siit viik. Otsustavaks saavad ametlikud kohtumised.

Jalgpalluritel on kirjas kaotus Itaaliale ja Fääridele, viiks Serbiaga ning võidud Sloveenia ja Põhja-Iirimaa üle.

Võrkpallurite konto: kaotati Venemaale, Tšehhile ja Bulgaariale, võideti Portugali. Aga koht Euroopa esitosinas.

Võta nüüd kinni, kumb parem on. Kui jalgpallikoondis ka teist korda põhjaiirlasi tuuseldaks, oleks valiku tegemine lihtsam.

Samas pole antud arutlusel mõtet. Neljapaat sai EMi hõbeda ning tunnistatakse niikuinii parimaks. Ei saa ju EMil 12 parima sekka tulnu olla medalivõitjast üle.

4 Andres Raja löntsimised

Andres Raja oskas Talence'i kümnevõistlusel kahe alaga - teivashüppe ja 1500 meetri jooksuga - korraliku tulemuse ära rikkuda. Teivas teibaks, aga kuidas on võimalik, et treenitud mees löntsib 1500 meetrit ajaga 4.58,62?

Siinkohal võrdlus. Osalenuks Raja tänavustel Eesti juunioride ehk alla 20aastaste kümnevõistluse meistrivõistlustel, jäänuks ta 1500 meetris viimaseks. Seevastu A-klassi ehk 18aastaste seas läinuks Rajal märksa paremini - ta edestanuks nii mõndagi noormeest ja saanuks seitsmenda koha.

Jalgpalli Eesti meistriliigas mängitakse laupäeval 29. voor, kus tabeli tagumine viisik on vastamisi tipmise kvintetiga. Sama juhtus 27. augustil, kui ükski liiderviisiku liige ei vääratanud. Kuidas läheb seekord?

Publikule üllatustulemus muidugi meeldiks, sest lisaks niigi läbi aegade pingelisemasse meistriliiga hooaega - kaheksa vooru enne lõppu on neljal klubil reaalne tiitlivõimalus! - veelgi intriigi ja pinget.

Tartu JK Tammeka - Tallinna FC Flora 0:3

Pärast kahte järjestikust 1:2 kaotust Paide Linnameeskonnale vallandas Tammeka peatreener Marko Kristali, keda asendab hooaja lõpuni klubi endine mängija Kristjan Tiirik. Esimeseks kondiprooviks on tiitlikaitsja ja tabeliliidri FC Flora küllasõit.

Telekaamerate ees ja siinkirjutaja sõnamulina saatel rulluva kohtumise eel tasub meenutada paari fakti - mullu lõppes Flora sügisene külaskäik Tartusse kaotusega, kolme nädala eest Kitsekülas kohtudes oli Flora tartlastega hädas ja võitis vaid 3:2.

Ent samamoodi on fakt, et Flora mängijamaterjal on Tammeka omast üle ja teisipäeval Kalju vastu 1:0 võidu järel peaks ka meeskonna emotsionaalne seisund taas tõusuteel olema. Kindel võit Florale.

Nõmme JK Kalju - FC Viljandi 2:0

Kaljul tuli küll teisipäeval vastu võtta hooaja kolmas kaotus, ent mängupilt oli vägagi korralik ning laupäeval Hiiul Flora vastu võetud 3:0 võit tõestas, et ka kehva kvaliteediga koduväljakuga on suudetud meisterlikele jalgpalluritele omaselt kohaneda. Ei näe Viljandil antud mängus võimalust loogilist tulemust väärata.

Tallinna FC Levadia - Paide Linnameeskond 3:1

Paide saavutas Tammeka vastu järjest kaks väga head tulemust ja astus suure sammu kuuenda koha suunas. Tiitlimõtteid endiselt mitte maha matnud Levadia on aga liiga kõva pähkel ja võtab võidu.

JK Sillamäe Kalev - Lasnamäe FC Ajax 7:0

Tundub kõige loogilisem tulemus sellele mängule.

FC Kuressaare - Narva JK Trans 1:2

Teisipäeval pakkusin saarlastele Sillamäe vastu viiki, aga Roman Nesterovski imevärav sel sündida ei lasknud. Laupäevakski ennustatakse tuulist ilma ning mere ääres asuval Kuressaare staadionil võimenduvad ekstreemsed olud veelgi, ent Trans on viimasel ajal olnud liiga kindel, et neile libastumist ennustada.

Ole hea ja ennusta ka! Pärast võrdleme, kes pani rohkem täppi.

Jalgpallipunker ja Twitter on samuti olemas, jälgi neid.

Jalgpalli Eesti meistriliiga jätkub juba täna õhtul ning tähelepanu keskmes on taaskord liidrite duell Tallinna Flora ja Nõmme Kalju vahel. Laupäeval rappis Kalju oma vastast nagu rannamees rotti. Kas täna läheb samamoodi?

Tänase viie kohtumisega mängitakse meistriliigas 28. voor, millega algab viimane ehk neljas ring. Kõigil meeskondadel on vaja kõigiga veel vähemalt korra kohtuda ning ka siis, kui Kalju taas Flora alistab, pole veel midagi selge, sest mõlemal on ees veel korralik ports raskeid lahinguid.

Narva JK Trans - FC Viljandi 2:0

Laupäeval mitte liiga närvilise 3:1 võidu saanud Trans püsib võidukursil ka antud kohtumisega. Aleksei Jagudini juhendamisel (ja äkki ka Sergei Ratnikovi nõuannete abil) on meeskond vähemalt välise vaatluse põhjal leidnud mõnusa rütmi, millega nõrgematelt ilma liigse paanikata kohustuslikud punktid kätte saadakse.

Transi hooaja defineerivad aga tulevased kohtumised Kalju, Flora ja Levadiaga, sest just need määravad, kas tuleb medal ja koht eurosarjas või ei tule neid mitte.

FC Kuressaare - JK Sillamäe Kalev 1:1

Sillamäe Kalevi olukord antud mängu eel pole kiita, pigem suisa vastupidi. Laupäevases 3:0 võidumängus Kuressaare üle sai vigastada kapten Sergei Vihrov, lisaks on teises liigas duubli eest mängides teenitud punaste kaartide tõttu mängukeelu all näiteks Sergei Mironov.

Lisaks leidub praegusel aastaajal metsas igasuguseid seeni ning paistab, et peatreener Vladimir Kazantšjonok on mingisuguste kahtlaste otsa sattunud, sest tänase lahingu eel vahutas ta oma sõnavõttudes vihast nagu marutõbine kährik. Säherdune virr-varr hästi ei mõju, lisaks pole Sillamäe ammu koperdanud. Aeg on küps.

Lasnamäe FC Ajax - Tallinna FC Levadia 0:8

Laupäeval pakkusin, et Levadia lööb kümme, aga lõi kuus. Vahepealne arv on kaheksa, seda pakungi.

Paide Linnameeskond - Tartu JK Tammeka 1:1

Hooaja kenade plaanidega alustanud Tammeka on tuhmim kui sügisõhtune taevas. Paide aga tänavuse meistriliiga ladvaõun. Laupäevast võitu järvalased siiski ei korda, aga viik ei oleks Paidele halb tulemus.

Tallinna FC Flora - Nõmme JK Kalju 1:1

Jah, Flora oli laupäeval väga kehv, tahtejõuetu ja tossust tühi nagu purukstallatud ämmalohv. Kalju aga ergas, reibas ja kraps nagu nädalajagu koolis käinud esimese klassi õpilane. Sääraselt foonilt peaks loogiline pakkumine olema järjekordne Kalju võit, aga jalgpallis asjad nii lihtsalt ei käi.

Au Flora meestele, et nad kunstmurul mängimist oma mannetuse õigustamiseks ei kasutanud, aga harjumatum kui igapäevaselt Hiiul harjutavale Kaljule oli väljakukate kindlasti. Samuti on Hiiu väljaku mõõtmed oluliselt väiksemad kui A. le Coq Arena omad. Täna mängib Flora oma kodus suurepärasel murukattel.

Lisaks kubiseb neis pärast laupäevast kaotust sportlik viha. Kalju üritab kindlasti võidurammestust igal võimalikul ja võimatul moel tõrjuda, kuid kerge see pole. Kokkuvõttes tundub mulle taaskord kõige loogilisema tulemusena viik.

Ära ole passiivne, vaid näita üles kodanikujulgust ja ennusta kah!

Ning loe Jalgpallipunkrit ja Twitterit. Mõlemad Ott Järvela hallatavad.

Eesti jalgpalliajalugu tunneb vähe perioode, mille ülevus kannataks välja võrdluse hetkeseisuga - üks mäng enne EM-valikturniiri lõppu on meie rahvusmeeskonnal väike, ent siiski reaalne võimalus alagrupist edasi pääseda. Põnevus on laes ka koduses meistriliigas.

Tasavägisem ei saakski meistriliiga tabel olla, sest liidrit ei ole - nii Floral kui ka Kaljul on tabelis 57 punkti. Omavahelised mängud ja üldine väravate vahe annavad Florale eelise, kuid sisulist esikohta mitte, sest vastavalt meistriliiga reglemendile need näitajad võrdsete punktide korral esikohta ei otsusta, vaid lahenduse peab tooma lisamäng.

Nõmme JK Kalju - Tallinna FC Flora 1:1

Kas me seda lisamängu teist korda meistriliiga ajaloos näeme - 1994. aastal alistas Tallinna Flora säärases 5:2 protestiks FC Tevalte diskvalifitseerimise vastu duubelrivistuse platsile saatnud Tallinna Norma - selgub novembris, ent lõppegu laupäevane kohtumine Hiiu staadionil kuidas tahes, võimalus kahtlemata säilib.

Ent nagu liidrite mängu puhul enamasti ikka, on kõige loogilisemaks tulemuseks viik, sest see ei keera kummagi osapoole olukorda otsustavalt tuksi. Usun, et kehvas olukorras Hiiu kunstmuru pärsib paratamatult meeskondade mängulusti ning tõeliseks tõestamiseks, et kes keda, läheb teisipäeval, kui meeskonnad kohtuvad uuesti, aga siis juba A. le Coq Arena ideaalsel muruväljakul.

FC Viljandi - Narva JK Trans 0:2

Kui Trans soovib pronksiheitluses lõpuks Levadia naha üle kõrvade tõmmata, on maksimumpunktid mängudest tabeli tagumise viisikuga absoluutselt kohustuslikud. Pole hetkel põhjust arvata, et Narva ei naase Viljandist võidukalt.

Tartu JK Tammeka - Paide Linnameeskond 1:1

Ma ei tea miks, aga on selline karvane tunne, et see mäng jääb 1:1 viiki. Tammekal on sel hooajal olnud suuri raskusi stabiilsusega ning kuna viimati anti Florale Kitsekülas igati korralik lahing, kui kaotati vaid 2:3, siis loogika kohaselt on nüüd käes aeg ebaõnnestuda.

Tallinna FC Levadia - Lasnamäe FC Ajax 10:0

Ilus ümmargune skoor. Miks ka mitte?

JK Sillamäe Kalev - FC Kuressaare 3:0

Sillamäe kvaliteet on Kuressaare alistamiseks piisav. Üllatusi võib alati juhtuda, aga nende ettenägemiseks jalgpalliajakirjaniku ametist ei piisa. Peaks pendlimeheks hakkama.

Ennusta ka! Ja loe Ott Järvela Jalgpallipunkrit Facebook'is ning Ott Järvela Twitterit.

Briti vutikultuur on läbi terve iseseisvuse taastamise järgse aja olnud Eesti jalgpallile eeskujuks. Veidi aega jalgpalliajakirjanikuna töötanuna tõden, et leidub üks päris tähtis asi, milles ei tasu brittidelt üldse eeskuju võtta.

1994. aasta MMi ja 1996. aasta EMi valiktsüklite raames Tallinna külastanud šotlaste Tartan Army tekitas vaimustust ja õigusega. Ereda mälestuse jättis ka 2001. aastal kohe pärast Hollandit A. le Coq Arenat külastanud Iirimaa.

Need mälestused noppisin üles jalgpallifännina. Ajakirjanikuna puutusin valiksarja raames briti vutikultuuriga esimest korda põhjalikumalt kokku 2007. aastal, kui Eesti kohtus Inglismaaga ning uuesti nüüd, kui vastaseks Põhja-Iirimaa.

Külastades esmaspäeval järgemööda Eesti ja Põhja-Iirimaa jalgpallikoondiste pressikonverentse, jõudsin veendumusele, et kõike briti jalgpallikultuurist kindlasti üle võtta ei tasu. Kindlasti kuulub kategooriasse "jätta" käibefraasidest kubisev kõnepruuk.

"Muidugi on meie eesmärk edasipääs.", "Kõik on võimalik." (umbes 8 korda!), "Reede on minevik, jalgpallis peab tulevikku vaatama.", "Olen nii kaua jalgpalli sees olnud, et tean kõike.", "Jalgpallis võib alati juhtuda, et kaotad.",

"Iga mäng algab seisult 0:0.", "Keskendume mängijatele, kes meil olemas on, mitte neile, keda pole.", "Euroopa jalgpallis pole lihtsaid vastaseid.", "Meie fännid on maailma parimad." on väljendid, millest peatreener Nigel Worthington 90% ulatuses koosnes.

Sisutühi klišeemula on brittidele kahjuks omane. Eesti koondise pressikonverentsid on Worthingtoni omaga kõrvutades hoopis teisel tasemel. Tarmo Rüütli ja tema mängijate hoiakus puudub kartus öelda midagi sisulist, vaid räägitakse ausalt sellest, mis tegelikult mõttes. Jutt võib olla lühike, aga see-eest on ta konkreetne.

Põhja-Iirimaa koondise toetajad vaenavad oma peatreenerit varjamatult. Mine vaid vanalinna, võta suvalisel põhja-iirlasel nööbist kinni ja küsi arvamust Worthingtoni kohta. Paremal juhul kuuled lauset, mis sisaldab vaid ühte f**k'i.

Jah, Eesti koondis tulemused on Põhja-Iirimaa omadest küll veidi paremad, ent see ei seleta valgusaastat, mis lahutab Worthingtoni usalduskrediiti Tarmo Rüütli (pildil) omast. Postimehe küsitlusel toetas üle 92% (!) vastajatest Rüütli jätkamist peatreenerina ka 2014. aasta MMi valiksarjas.

Et jalgpallikoondise peatreener on igas normaalses Euroopa riigis s t ka Eestis kindlasti 20 kaalukama institutsiooni seas, siis oleks vast paslik välja tuua, et Rüütlit edestab usalduse osas vaid Päästeamet 96%ga.

2010. aasta detsembris Turu-Uuringute ASi poolt tehtud küsitluse kohaselt jäävad muud institutsioonid aga Eesti jalgpallikoondise peatreenerist maha: Politsei- ja piirivalveamet 85%, Eesti Pank 81%, Kaitsevägi 81%, Maksu- ja Tolliamet 80%, Rahvusringhääling 79%, President 70%, Kaitseliit 70%, Õiguskantsler 68%, Riigikontroll 67%, Kohus 63%, Trükiajakirjandus 61%, Kirik 60%, Valitsus 53%, Peaminister 50%, Riigikogu 46%, Ametiühingud 44%, Erakonnad 29%.

Kui antud pingerivi lõpus tilpnejad ilmutaks igapäevaselt samasugust siirust nagu Rüütli, oleks nende toetusprotsent kahtlemata märgatavalt suurem. Ning nagu Eesti jalgpallikoondise viimase kolme aasta saldo tõestab, pole vaja peljata, et siirus kätte maksab.

Pärast Rein Taaramäe võitu Vueltal hakkas spordiüldsus arutama, kas ei peaks ratturi valima Gerd Kanteri ees Eesti parimaks meessportlaseks.

Huvitav meeste duell tõesti, kuid palu põletavam küsimus on see, keda valida parimaks naissportlaseks?

Õrnema soo esindajad pole võitnud täiskasvanute seas olümpiaaladel ainsatki tiitlimedalit. Parimad saavutused on laskesuusataja Eveli Saue, kõrgushüppaja Anna Iljuštšenko, ujuja Triin Aljandi ja sõudja Kaisa Pajusalu 12. kohad MMil. Eks nende neiude vahel tulebki valida. Kui just mõni vehkleja oktoobrikuisel MMil midagi korda ei saada.

Me rõhume pidevalt oma väiksusele, et vaata kui vähe meid on, aga ikka võidame medaleid. Õige, võidame, kusjuures meist märksa suuremad ei võida. Ent väikseks ei saa meid kuidagi nimetada. On märksa tillemaidki. Eesti ei mahu kergejõustiku MMil läbi aegade medaleid võitnud riikide väiksuse edetabelis esikümnessegi.

(riik, rahvastikuarv, medaleid)
1. St. Kitts ja Nevis         51 300 5
2. Ameerika Samoa         55 519 1
3. Bermuda                     67 837 1
4. Dominica                     72 660 1
5. Barbados                    284 589 1
6. Bahama                      330 000 17
7. Suriname                    491 989 2
8. Küpros                        803 147 2
9. Djibouti                       864 000 2
10. Bahrein                  1 234 596 7
11. Trinidad ja Tobago 1 317 714 9
12. Eesti                       1 340 194 6

Kergejõustiku MMil Daegus tegid mustanahalised sportlased võimsa avakäigu, kui keenialannad said esimesel alal, naiste maratonis, kolmikvõidu. Ent kokkuvõttes jäid mustanahalised (tegu on ähmase mõistega, siinkohal on arvestatud eeldatava Aafrika päritolu sportlastega) medaliarvestuses muule maailmale ülinapilt alla 64:65.

Jooksudes (ainult individuaaldistantsid) olid mustanahalised ülivõimsad - 50:16 -, kuid kaotasid hüpetes 9:15, heidetes 2:22, mitmevõistluses 2:4 ja käimises 1:8.

Kahjurõõm ja kadedus olla tõelise eestlase vältimatud iseloomujooned. Kui nii, siis tuleb tunda kahjurõõmu meie naabrite tulemuste üle kergejõustiku MMil.

Soomlased olid täielikult löödud, kui ükski sportlane ei pääsenud isegi kaheksa sekka. Medalita jäid rootslased ja leedulased. Lätlased said pronksi, aga meie hõbeda. Oi kui kahju!

Aga siis... Soome, Läti ja Leedu mängivad korvpalli EMil, Rootsil on mees NBAs, ning kahjurõõmust saab hoobilt kadedus.