Järvela ennustab: Narvas tuleb kibe lahing! (5)

Eesti koondise Lõuna-Ameerika turnee tõttu peetakse laupäeval jalgpalli meistriliigas tavapärase viie asemel kolm kohtumist. Seda muidugi eeldusel, et Eesti Jalgpalli Liidul ei tule täna õhtul tuju taas juhendit muuta.

Foto: Mati HiisPaide Linnameeskond - Sillamäe JK Kalev 0:3

Paide sai teisipäeval Kuressaares valusa 0:1 kaotuse, ent arvestades, et mängule sõideti olude sunnil 10 väljakumängijaga, pole nagu põhjust eriti kobiseda. Nüüd mängitakse laupäeval ja kodus ehk koosseisuprobleeme olla ei tohiks, ent vastane hoopis teisest puust. Mul on selline tunne, et Sillamäe võtab rahuliku ja kindla võidu.

Lasnamäe FC Ajax - FC Kuressaare 1:2

Põhimõtteliselt keeldun Ajaxile ennustamast ükskõik millist muud tulemust peale kaotuse. Teisipäeval raske võidu saanud Kuressaare lähenes liigatabelis oluliselt kohtadele 6.-8. ning haistab juba Paide lõhna. Võit läheb saarde.

Omaette võiks ennustada, palju koguneb mängule pealtvaatajaid, kes on nõus tasuma 5eurose piletihinna. Samas pole Ajaxil midagi selle vastu, kui pileteid ei osteta, sest kui pole inimest (publikut), pole (turva)probleemi. Haige loogika, aga paraku tõsi.

Narva JK Trans - Nõmme JK Kalju 1:2

Tuleb kindlasti väga põnev ja pingeline kohtumine. Eelistan Kaljut, sest nad on nagu veidike oma oodatud hoo sisse saanud ja see peaks aina paremaks minema, sest peatreener Igor Prins on Levadias korduvalt tõestanud, et oskab meeskonna euromängudeks vormi viia.

Ennusta ja kommenteeri, aga ära leimi!

Loe ka Ott Järvela Jalgpallipunkrit ja Ott Järvela Twitterit.

Järvela ennustab: millised seiklused ootavad Florat Sillamäel? (3)

Eesti jalgpalli meistriliiga peab täna oma viimase täisvooru enne koondise C-koosseisu võistlusreisi Lõuna-Ameerikasse, mis kalendri põhjalikult sassi lööb. Keskses mängus sõidab Tallinna Flora külla Sillamäe Kalevile.

Korraarmastajatest jalgpallisõbrad, järgmisest voorust alates pole turniiritabel enam endine!

Foto: Mati HiisTartu JK Tammeka - Nõmme JK Kalju 0:2

Viimasest viiest mängust neli viiki kogunud Kalju vajab hädasti võitude teele naasmist, et säilitada olukord, kus peamiseks rivaaliks on Levadia (Flora on hetkel liiga kaugel, et otsesest konkureerimisest rääkida) ja mitte Ida-Virumaa klubid Narva Trans ja Sillamäe Kalev.

Tammeka kaitse on lubanud endale viimase nelja mänguga lüüa 14 väravat, mis lubab eeldada, et Kalju kogenud ründajad Tarmo Neemelo ja Kristen Viikmäe lahkuvad Tartust võiduga.

Tallinna FC Levadia - FC Viljandi 2:0

Levadia ei olnud laupäevases mängus kaugeltki veenev, ent mängukeelust vabanenud Andrei Kalimullini naasmine keskkaitsesse peaks tooma meeskonda kindlust, mille toel Viljandist jagu saada. Viimased näitasid mängus Sillamäe Kaleviga vaprat võitlejahinge tõustes 0:3 seisult 2:3 peale, ent Levadia kvaliteet on Sillamäest paari kraadi võrra kõrgem.

Sillamäe JK Kalev - Tallinna FC Flora 1:2

Flora viimane mäng enne pikemat pausi, kuhu mahuvad koondise võistlusreis - sinna sõidab pea pool Flora meeskonda - ja meistriliiga suvepuhkus. Et edasilükkamiste tõttu ootab Florat pausi järel ülitihe mängugraafik, tuleb rahulikum periood ilmtingimata võiduga lõpetada. Puudub põhjus arvata, et ainsana kaotuseta püsiv Flora seda ei suuda.

Foto: Mati HiisFC Kuressaare - Paide Linnameeskond 1:1

Tõeline kuuepunktimäng, kus ühel võimalik võita kolm punkti, mis oleksid teise jaoks automaatselt kaotatud kolm punkti. Üheksandale kohale naelutatud Kuressaare peamine võimalus sealt pääseda ja kaheksandana jätkav Paide kinni püüda peitub omavahelistes mängudes. Ent Paide südikus ei luba saarlastele võitu pakkuda.

Lasnamäe FC Ajax - Narva JK Trans 0:3

Kui mingit pulli ei juhtu, siis võidab Trans probleemideta püsides seeläbi vahetult Kalju kannul ja suurendades vahet Florale kaotava Sillamäega.

Anna teada, millised on Sinu ennustused ning kommenteeri loetuid.

Samuti loe Ott Järvela Jalgpallipunkrit Facebook'is ja jälgi Ott Järvela Twitterit.

Järvela ennustab: kuidas lõppeb põnevusduell Kalju – Levadia? (6)

Eesti koondise juuni alguse EM-valikmängud tekitasid peavalu, mis võrreldav konjaki, maasikaliksi, viina, siidri, rummi, õlle, veini, samaka ja šampuse koostarvitamisest saadavaga.

Vaja on imelist tabletti, mis pea klaariks lööks. Siinkohal soovitame manustada 90 minutit või enam Eesti meistriliigat, kus võib muuhulgas näha ka sedasama kurikuulsat amatöörjalgpalli, mille pealt Fääri saared sinisärkide kulul oma ajaloo ühe vingeima võidu võtsid.

Nõmme JK Kalju - Tallinna FC Levadia 2:2

Vooru keskne kohtumine pakatab pingetest, sest pilk liigatabelisse ütleb üheselt - viik või kaotus kummalegi ei kõlba. Floraga sammupidamiseks vajavad mõlemad meeskonnad kindlasti võitu, aga ometi on kõige loogilisem tulemus just viik.

Levadia näis olevat vahepeal saavutanud tuttava monotoonse võidurütmi, kuid nädala eest Tartu Tammekale 2:2 viigiga loovutatud punktid ja Andrei Kalimullini punane kaart näitasid, et stabiilsusest jääb ikkagi vajaka.

FC Viljandi - Sillamäe JK Kalev 1:1

Loogiliselt võttes peaks ennustama ju Sillamäe võitu, ent miski kõhutunne ütleb, et Euroopa muldmetallipealinna esindusmeeskond koperdab ja lahkub Mulgimaalt võidupunktideta. Ning Eesti koondise kandidaate on Viljandil rohkem kui Sillamäel!

Paide Linnameeskond - Lasnamäe FC Ajax 2:0

Need on mängud, mis määravad, kas Ajaxil on üldse mingit lootust esiliigasse pudenemisest pääseda või mitte. Siinkohal avaldan lootust, et Ajax selle mängu kaotab, sest senine hooaeg on igal moel tõestanud, et klubi ei vääri meistriliigakohta. On nad sahkerdanud kihlveokontorites, silma paistnud olematu mängukorraldusega ja meeskonna ülipuuduliku organiseeritusega. Edasi, Paide!

Tallinna FC Flora - FC Kuressaare 3:0

Üks on tugevam kui teine ja sel juhul jalgpallis enamasti esimene võidab. Kuigi Fääri saared tõestasid teisipäeval vastupidist. Ja Saaremaa on samuti saar...

Narva JK Trans - Tartu JK Tammeka 1:1

Ennustan, et Tammeka viigistab viimase kümne minuti väravast ning Narva Trans süüdistab kohtunikku. Šallallaa!

Eesti on liiga nadi, et kellegi kallal ilkuda (8)

Lahe on kõrvalt jälgida, kuidas meie naabrid Soome ja Rootsi omavahel sportlikku vägikaigast veavad ja teineteise kallal ilguvad.

Fantaasia on piiritu. Pärast Torino olümpiat, kui Soome kullata jäi, ilmus Rootsi ajalehes õpetus, kuidas naaberatleedid endale ihaldatud medali saavad valmistada. Tuleb osta purk ananassirõngaid ja rull peenranööri. Pistad nööri rõngast läbi, sõlmid kokku ning ongi Torino kuldmedal kaelapanemiseks valmis.

Sapporo MMil jäi omakorda Rootsi kullata ja kohe olid soomlased varmad aitama väärt õpetusega: leia jõuludest järele jäänud kuldset pakkimispaberit, lõika õige suurusega ruut, voldi see kokku ning lõika siis kääridega auke - nagu lasteaias lumehelbeid valmistatakse. Lõpuks, kui kuldne helves valmis, jääb vaid üle see nööriga kaela riputada - nägevat välja nagu MM-medal.

Tänavuse jäähoki MMi järel, kus Rootsi jäi finaalis 1:6 alla, polnud soomlaste mõnitamisel otsa ega äärt. Rootsi ihkas kättemaksu. Ja sai selle.

Enne jalgpalli EM-valikmängu kuulutas Aftonbladet suurel pildil soome saunast: „Hakkame soomlasi grillima!" Ja kui grilliõhtu läbi sai ja Soome 0:5 kaotas, ilmus ajalehe spordiosal suur pilt paljast mehelikust tagumikust, kuhu oli skoor sisse kõrbenud.

Lahe!

* * *

Nüüd Eestist.

Millise naabriga võiksime meie lahedaid sõnalahinguid pidada? Kahjuks mitte kellegagi.

No võidame korra Soomet jalgpallis või kogume olümpial rohkem medaleid. Kohe küsivad nad, mitu võistkondlikku autasu teil aja jooksul võidetud on ning löövad jäähoki medalid letti. Või pärivad, kas meil mõni võidusõitja kah on? Näiteks F1 või WRC sarjas? Ning see oleks meile kui motospordihulludele valus laks.

Aga kui sellestki veel ei aita, siis uurivad soomlased, nii muuseas, millises EMi divisjonis meie korvpallikoondis mängib? Ega ometi mudaliigas? Nemad igal juhul üritavad veel tänavusele EM-finaalturniirile pääseda. Säärane ilkumine lööks meilt jalad hoobilt alt.

Leedulased ei hakka meie poole ilmselt vaatamagi. Neid huvitab vaid korvpall. See, kas Gert Kanter võidab Virgilijus Aleknat või mitu kulda me taliolümpialt saame, neid ei häiri. Neil on korvpallis Žalgiris ja Rytas ning peotäis medaleid. Aga meil?

Sama on Lätiga. No vaat ei ilgu kuidagi nende kallal niikaua, kui oleme hokis või korvpallis sama kõvad. Aga ei ole. Ning kui me piiksatame midagi individuaalspordi tähtsuse kohta, teatavad lätlased, et on võitnud alates Atlantast igal suveolümpial meist rohkem medaleid ja isegi Vancouveris sai Läti kaks hõbedat Eesti ühe kõrvale. Ja muide, rattasport olla teil kõva, küsiksid lõunanaabrid, mitu grupisõidu maailmameistrit teil on? Meil, näiteks, on üks.

Märtsikuised lumised võidud tegid jalgpallureile karuteene (5)

Eesti jalgpallikoondis elas üle ilmselt oma ajaloo ühe kehvima nädala ning see näitab, et riigi parima võistkonna tiitlist - mida mõnigi andunud fänn mullu tahtis avansina anda - ollakse veel kaugel-kaugel.

Samas on käesolevast EM-valiksarjast ette näidata võit ja viik Serbiaga ning mõne kuu eest alistati sõprusmängus MM-i neljas meeskond Uruguai. Millised tulemused siis peegeldavad tõesemalt meie jalgpalli taset?

Eks tõde ole ilmselt kusagil vahepeal. Samas saime eile selgeks - mis reaalselt mõtlevatele inimestele on kogu aeg selge olnud! -, et Eesti koondis ei saa kellegi vastu minna sõnadega: me PEAME siit kolm punkti võtma. Kolm punkti peab olema EESMÄRK, aga mitte KOHUSTUS. Eesti pole jõudnud tasemele, et tal oleks mõne Euroopa koondise vastu võidukohustus.

Nagu on näiteks Itaalial või Hispaanial Eesti vastu. Ning olgem ausad, Itaalia näitas teistele suurtele ette, KUIDAS Eesti vastu peab mängima. Suruma ja veel kord suruma ning rünnakul mitte rabistama. Tagajärg: mängupilt oli samasugune nagu 18 aastat tagasi, kui me ka sõnades ei tahtnudki muud teha peale palli kastist eemale löömise ja kaotusseisu võimalikult soliidsena hoidmise.

Väidan, et rida erinevate aastate märtsikuudes saadud ilusaid tulemusi on Eesti jalgpallile teinud teatud karuteene. Ehk nende tõttu me peame end veidi paremaks, kui tegelikult oleme. Lumine Lilleküla staadion paneb proovile ainult mängijate tahtelis-moraalsed omadused. Meisterlikkusega pole sel liuväljal suurt pistmist.

Mängijate meisterlikkus lööb välja heades tingimustes peetavates mängudes, kus väljaku seisukord lubab oma oskusi esile tuua. Seda nägime eelmisel nädalal Modenas peetud mängus. Kuni eestlased ei suuda kas või Euroopa korralike keskmike tasemel palli vallata ja söödutäpsus ei parane, jääb üle loota ainult võitluslikkusele - koht valikturniiridel jääb ikkagi alagrupi teise poolde.

Kuivõrd me ise võõrustame heameelega külalisi kevadtalvel kehval väljakul, puudub eestlastel põhjus kurta, et Fäärid valisid meiega mänguks oma kehvema platsi. Nad tegid sama, mida me ise oleme teinud, olid eile vaimselt tugevamad ja tulemus tuli.

Aga võit Serbia üle? Juhus? Kindlasti mitte. Teatud sammu on Eesti koondis edasi astunud. Säärase, mis lubab enda heal ja vastase kehval päeval eeldatavalt tugevamalt punkte röövida. Jalgpall on ala, kus eduks võib piisata mõnest või teinekord suisa ühest õnnetunud hetkest.

Eilne päev - ka Kaia Kanepi sai valusa kaotuse - tuli üle elada. Loodame, et meeste käsipalli- ja naiste korvpallikoondis aitavad täna spordifänni hingehaavu parandada!

Fääri saarte päevik: miks mängijad fänne ei tänanud? (8)

Kaks üheteistkümnest on vähevõitu

Foto: Ott JärvelaIga Fääri saartele sõitnud Eesti koondise fänn tasus tšarterreisi eest 475 eurot, lisaks kahe hosteliöö eest umbes 100 eurot pluss kohapealsed vältimatud kulutused, mis olid vägevad - näiteks söönuks polnud alla 10 euro makstes võimalik saada.

Kokkuvõttes läks kahepäevane reis vutifännile maksma vähemalt 650 eurot ehk 10 200 krooni, mis on päris suur summa. Pole olemas garantiiga jalgpallireisi, sest tulemuses ei saa mitte kunagi kindel olla - sügisel võitis Eesti võõrsil Serbiat, nüüd aga kaotas Fääri saartele.

Ent kui tulemust garanteerida ei saa, siis mängijate tänulikkus kauge maa taha neid toetama sõitnud kaasmaalastele peaks küll automaatselt paketti kuuluma. Eilse mängu järel kostis fännide leerist siirast nördimust, sest nende jutu järgi olid toetajaid tänama tulnud vaid kaks meest üheteistkümnest - Raio Piiroja ja Enar Jääger.

Olukorda mitte näinuna ei kuuluta seda absoluutseks tõeks, aga kui tõesti nii oli, siis on ikka plass lugu küll.

Üks mängis finaali, teine valikmängu

Isukus, millega Fääri saarte meeskond Eesti vastu tegutses, oli fenomenaalselt hea. Võib-olla klassi võrra kõrgemgi sellest, mida Eesti sügisel Belgradis Serbia vastu üles näitas.

Tulemus oli nendes kahes mängus aga analoogne - see, kes läks mängule kui finaalile, lahkus võiduga; see, kes läks rutiini pealt valikmängule, sai tappa. Lahtised pallid langesid valdavalt kartmatult tegutsenud fääride saagiks. Neil polnud vahet, mis tuleb pärast.

Lõpuks tõdesime, et pärast tuli Fääri saarte mängujärgne tants ja trall, mis oli koopia Belgradis vallandunud Eesti rõõmupeost.

Nädala tipud: Kanepil on veel lootust! (1)

1. Suurmeistrit tunned mängust

Jarmo Ahjuperal avanes mängus Itaaliaga kena võimalus. Nurgalöögist tuli pall täpselt ette, võta ja suuna peaga väravasse. Ent mida sa suunad, kui vastane hoiab sind sõna otseses mõttes kõrist: Giorgio Chiellini kasutas Ahjupera vastu suurmeistri võtet.

Käsivarrelukku, mis on kasutusel ka korvpallis, kirjeldas juba aastaid tagasi Mihkel Tiks «Korvpalliromaanis».

«Mida võtab ründaja ette, et kaitsjast (söödu saamiseks) vabaneda? Nõrk mängija kukub jooksma ja rabelema. Meister kasutab petteliigutusi ja ootamatuid spurte. Suurmeister lahendab olukorra geniaalse lihtsusega. Relli astub sammukese mulle veelgi lähemale. Asetab parema küünarvarre minu kõrile. Ja nüüd samm tagasi ilma käsivarrelukku avamata. Vaba vasak käsi sirgelt kõrvale. Ja sinna tulebki pall. Tunnen end kui tõkkepuu taga. Mitte just päris määruspärane võte, kuid korvpallipärane. Meeste mäng.»

2. Kanepil on veel lootust

Kaks aastat tagasi, mai lõpus, paiknes Kaia Kanepi tennise maailma edetabelis 19. real. Francesca Schiavone, maailma 40., ei hinganud talle isegi kuklasse. Na Li (25) oli Kanepile pisut lähemal.

Nüüd... Schiavone ja Li on Suure slämmi turniiri võitjad, Prantsusmaa lahtiste tšempionid. Kanepi pole suurturniiridel jõudnud kordagi isegi poolfinaali.

Ent see on asja üks pool. On ka teine. Positiivne.

Ei Schiavone ega Li polnud Kanepi vanuses - saab kohe 26aastaseks - veel võitjad. Olid samal tasemel kui Kanepi praegu, isegi kehvemad. Mis näitab, et Kanepit ei tasu kindlasti veel maha kanda.

Schiavone tõusis tšempioniks 30, Li 29 aasta vanuselt. Ehk siis Kanepil on kolm-neli aastat aega, et võita Suure slämmi turniir.

3. Kyrö: FIS mätsib juhtmeid kinni

Suusaringkonnad vehivad kätega kui tuuleveskid: meedia ajab lolli juttu rääkides, et rahvusvaheline alaliit on valmis sportlaste patte kinni mätsima. Eriti, kui atleet on väikeriigist, mitte Norrast.

Esmaspäeval selgitas Soome koondise endine treener kohtus, kuidas asjad käivad. Kümme aastat tagasi ei pääsenud Janne Immonen verekontrollist läbi, sest hemoglobiini näit oli liiga kõrge. Kontrolli nõuandel lebas Immonen mõni aeg, kuni näit oli korras ja mees stardikõlbulik.

Virpi Kuituneni veres oli hemoglobiini aga nõnda palju, et lebaminegi ei aidanud. FISi kõrge ametnikuga lepiti kokku: Kuitunen stardib, kuid katkestab. Nii juhtuski, sest üldsusele ei soovitud jätta halba muljet.

Ses juhtumis on sõna sõna vastu. Kusjuures Kyrö sõna on öeldud vande all. Huvitav, keda uskuda?

Fääri saarte päevik: Kaks Kantsi ja pool väljakut

Foto: Ott Järvela

Torshavni jalgpalli Kaks Kantsi

Fääri saarte pealinna Torshavni peamine spordikompleks kannab nime Gundadalur ja koosneb kolmest jalgpalliväljakust. Siinkohal on paslik rõhutada, et sport võrdubki Fääridel jalgpalliga; traditsioonidest tulenevalt tegeletakse ka sõudmisega ja aegajalt mängitakse käsipalli, aga jalgpall on ikkagi kõige alus.

Kolmest väljakust üks on murukattega. Tegu on 1999. aastal ehitatud Tórsvølluri-nimelise areeniga, millel Fääri saarte koondis peab kodumänge meeskondadega, kelle vastu võitu või viiki loota ei ole. Eesti nende sekka ei kuulu ja seetõttu viidi mäng sinisärkidega Toftiris asuvale riigi teisele muruplatsile, mille kvaliteet Tórsvølluri omast kehvem.

Ülejäänud kaks väljakut on kunstmurukattega. Ühte neist kasutatakse peamiselt treeninguteks ja noorte meistrivõistluste kohtumisteks, teine kunstmuru on aga nö ajalooline Gundadalur.

1911. aastal rajatud - toona veel muidugi liivaväljakuna, kunstmuruga asuti Fääri saarte vutiplatse katma 1980ndate lõpus - staadion on koduks Torshavni kahele edukaimale jalgpalliklubile: HB Torshavn ja B36 Torshavn.

Gundadalurile saabudes saab kohe aru, et kahe klubi vahel nalja ei mõisteta - mõlemad on väljaku ühte äärde püsti pannud oma kantsi ehk tribüünihoone. Lahing nagu Sõrmuste Isandas. Vasakpoolne kuulub HB-le ja on punase-musta-kirja, parempoolse B36 hoone värvilahenduseks on must-valge.

"Kummagi meeskonna fännid ei tõsta teise klubi tribüünile jalga ka mitte," selgitas väljaku ääres noortetrenni jälginud mees Õhtulehele. Peagi selgus, et tegu on endise HB mängija ja Fääri saarte koondislase Jan Christian Dam'iga.

Seega, kui HB ja B36 omavahel mängivad, on mõlemad tribüünid rahvast pungil. Kui aga emmal-kummal on mäng mõne teise klubiga, siis on üks kahest tühi. Väljaspoolt Torshavnit saabuvatele on ette nähtud teises servas asuv terve väljakupikkune vanem tribüün. "See on maakate* jaoks," muigas Dam.

* inglisekeelses sõnademängus kasutas Dam väljendit village people (külainimesed), mis on teatavasti ka maailmale hittlood "Y.M.C.A" ja "In The Navy" kinkinud USA kireva imidžiga kultusbändi nimi.

Kui reporter näeb vaid poolt väljakut...

Kui Eesti koondis viimati võõrsil Fääri saartega mängis - 1999. aastal võideti EM-valikmäng tänu Martin Reimi ja Raio Piiroja 88. ja 90. minuti väravatele 2:0 - siis toimus mäng vastavatud Tórsvølluri staadionil, mis tekitas Eesti reporteritele omajagu peavalu.

Telekommentaator Marko Kaljuveer pidi oma postile jõudmiseks redelil turnima, sest tribüünihoone, kus praegu asub Fääri saarte jalgpalliliidu kuue töötajaga kontor, polnud veel lõplikult valmis.

Raadioülekannet vahendas Tiit Karuks aga Fääride vutiliidu toonases kontoris analoogtelefoni otsas istudes (Eesti mobiilid 1999. aastal Fääridel ei töötanud). Väljakust veidi eemal asunud kontori aknast nägi Karuks aga vaid poolt väljakut. "Seal ruumis polnud ka telekat, pidin pimesi kommenteerima," meenutas tänagi raadioülekannet vahendav Karuks.

Rahvaliiga Suvevolle - geniaalne idee. Või...?

Kõik võrkpallisõbrad, täna sättige oma tegemised nii, et pärast tööpäeva lõppu oleksite kenasti vaba - algab Rahvaliiga Suvevolle!

Talvise saalis mängitava Rahvaliiga suvine jätk tundub põnev ja originaalne. Sari toimub samaaegselt 12 Eesti kohas, mängi kus tahad! Pole oma võistkonda? Polegi vaja! Esimesel turniiril loositakse tiimid, järgmistel kordadel pannakse need kokku vastavalt kogutud punktidele. Nii et ei mingeid vabandusi, jaluta lihtsalt randa ja mängi. Volletama lubatakse kõik, kes on vähemalt 14 aastat vanad ega kuulu meistriliiga klubisse.

Tänasel etapil lisavad vürtsi kuulsad üllatusesinejad, vähemalt viiel etapil osalenu vahel loositakse välja reis rannavolle Ahvenamaa MK-etapile.

Esmapilgul tundub idee tõesti geniaalne. A) Võistkondade miksimine tagab iga kord ettearvamatu turniiri. B) Osalejad saavad palju uusi tuttavaid. C) Nagu märkis rannavolleäss Rivo Vesik: tänapäeva liikuvale inimesele sobib väga hästi võimalus lülituda turniirile iga nädal erinevas linnas. Aeg ja koht on sama: teisipäev 18.00.

Ainuke küsimus on selles, kuidas see kõik reaalsuses hakkab välja nägema? Kui tähtsaks muutub võitmine? Kas parematega ühte tiimi sattunud kehvapoolne mängija saab üldse palli puudutada? Kas rannas saalireeglite järgi mängimine on ikka mõistlik mõte? Kas 12 samaaegseks turniiriks jagub ikka mängijaid?

Esimesed vastused saab juba täna.

Fääri saarte päevik: viisakad lambad ja kolki saanud Eesti meistriliiga

Fääri saarte lambad on viisakad!

Fääri saarte pealinn Torshavn asub merekaldal ja tõuseb üpris järsult mäkke. Kõrgel nõlval asub ka Føroyari hotell (ainus nelja tärniga majutuskoht terves riigis - toim), kus peatuvad Eesti ja Fääri saarte koondis.

Teekond kesklinnast hotelli kulgeb kui idüll. Eramajade taga ja kõrval on pisikesed karjamaad, kus lambad rohtu nosivad. Ühe eriti järsu nõlva peal piidleb möödakäijaid sümpaatne ruuge hobune. Føroyari hotelli ümbritseb aga suuremat sorti lambakoppel, kus loomi rohkem kui jaksab kokku lugeda. Eesti jalgpallurid kinnitasid, et und määgijad ei sega. Järeldus: Fääri saarte lambad on viisakad!

Piiroja teab - lööma peab Vassiljev

Käimas on esmaspäevane Eesti koondise treening Torshavni staadionil, kui "vestide" keskkaitsja Raio Piiroja võtab ette triblingu "särkide" värava suunas. Eesti koondise kapten teel avaneb tühimik ning kõlab kaaslaste nõudev hüüe: "Raio, löö!"

Piiroja võtab aga hoo maha, viib vasturutanud "särgi" kohvile ja lükkab palli Konstantin Vassiljevile, kes annab paremaga tuld. Pall lendab ülinapilt mööda ja Piiroja teatab üle staadioni: "Ma arvan, et on ikka parem, kui sina lööd!"

Lasnamäe Ajaxi kaotas Fääride B-klassi noortele

Eesti koondise treeningu ajal algas kõrvalasunud kunstmuruväljakul, mis tegi oma pehmuse ja kohevusega silmad ette enamikele Eesti tehisplatsidele, Fääri saarte noorte meistrivõistluste B-klassi kohtumine.

Pealtvaatajaid oli umbes 70, kes elasid väljakul toimunule innukalt kaasa. Polnud neil vaja õlut, burksiputkat ega istmeid, vaid piisas armastusest jalgpalli vastu. Paratamatult kippusid mõtteisse paralleelid Eesti meistriliigaga.

Näiteks Lasnamäe Ajaxi ühel hiljutisel kodumängul oli pealtvaatajaid 35 - päris plass lugu, kui Eesti meistriliiga sats Fääri saarte B-klassi noortelt kolki saab...

Liivakuningas Nadal on päriskuningas Federeri kõrval alles poisike (19)

Tähtede seis meeste tennises on viimaste kümnendite põnevaim. French Openi nimelisest suurturniirist kujunes ühe mehe üliveenev jalutuskäik, kuid fännide südameisse tõusis keegi teine.

Kes on parem - Rafael Nadal, Novak Djokovic või Roger Federer?

Võimalikke vastuseid on kolm: kui võtta aluseks maailma edetabel, siis Nadal; kui hetkevorm, siis Djokovic; aga kui kogu teenistusleht, siis sama kindlalt Federer. Lisades loetellu suure kolmiku seljataga pantrihüppeks valmistuva Andy Murray, saabki teha järelduse: nii sassis pole kaardipakk ammuilma olnud.

AP/ScanpixÜhele meeldib ema ja teisele tütar, aga Roger Federer on sümpaatne paljudele. Tavaliselt kaasneb võitmatuse oreooliga kiibitsejate hoiak: "ahh, ära on tüüdanud, tahaks vahelduseks näha kedagi teist." Aastatel, mil Federer muudkui võitis ja võitis, nii ei läinud. Teda on ikka ühtviisi edasi armastatud.

Eile lõppenud Prantsuse lahtiste ajal oli publiku suhtumist äärmiselt huvitav jälgida. Kellele kolmest vaalast kaasa elati?

Järjestikuste võitude rekordi lävele jõudnud Djokovicile? Ei.

Pariisi liivaväljakute kuningaks tituleeritud Nadalile? Ei.

Vanameister Federerile? Täpselt nii.Reuters/Scanpix

Ehkki Philippe Chatrier väljakult kostus ka hõikeid "Nole! Nole!" ja "Rafa! Rafa!", kaikus "Roger! Roger!" nii poolfinaalis Djokovici kui finaalis Nadaliga selgelt võimsamalt.

Miks nii on läinud? Põhjus, arvan, on lihtne: Federer on alati olnud ühtviisi mõnusa olekuga, aga samas tõeliselt väärikas džentelmen. Ta on aegade parim tennisist, aga samas ei näita kuidagi välja, et on "kõige-kõige-kõige".

Härrasmees Federer lõpetas Pariisis küll Djokovici imelise seeria, ent Nadali vastu oli lihtsalt relvitu. Ei loe, et ta 5:2 juhtima spurtis ja kolmanda seti võitis - Nadali ülekaal oli läbi mängu selgelt tunnetatav.

Ometi võitis hispaanlane alles 10. Suure slämmi tiitli ja on Federeri (16 trofeed) kõrval endiselt poisike. Nii sportlikus kui seisuslikus mõttes. Djokovicist ei maksa üldse rääkida - serblane oma kahe Austraalia lahtiste karikaga sörgib alles lapsekingades.

Aga põnevus kahtlemata püsib. Kas Wimbledonis tõrjub aegade parim viimaste kuude parima ja liivakuninga troonilt? Loodame...

Fääri saarte päevik: korstnapühkija, taksojuht ja lambad (7)

Foto: Kalev LilleorgHea ende taksojuht?

Ahikütte hiilgeaegadel olid õnnetoojaist ametimeesteks korstnapühkijad. Iga katlamaja kerkimisega jääb nende tööpõld aga kitsamaks ja nii suhtutaksegi õnneleidmisse liberaalsemalt - käivad kõiksugu ametid.

Ütlen värskest kogemusest tulenevalt, et kui taksojuht, kellega sõita lennujaama, et Eesti jalgpallikoondisega Fääri saartele lennata, kannab nime Sergei Terehhov (s t on ekskoondislase ja praeguse Nõmme Kalju mängija nimekaim), hakkab kõhus paratamatult mõnusasti surisema.

Sest Terehhov ja Fääri saared seostuvad 90ndate ühe parema - mõne jaoks äkki isegi kõige parema - Eesti koondise pakutud jalgpallielamusega.

Juhtus see 1998. aasta juuni esimestel päevadel, kui Kadrioru staadionil toimunud Eesti - Fääri saared EM-valikmäng lõppes sinisärkide rekordilise 5:0 võiduga ning päeva tipphetke eest hoolitses just Terehhov (mitte taksojuht, vaid jalgpallur), kes vasakult spurtinuna paremalt äärelt kõrge kaarega tulnud Urmas Kirsi tsenderduse otse õhust Jakup Mikkelseni selja taha rammis.

Terehhovi teisipäeval erinevalt 40aastasest Mikkelsenist väljakul pole, aga taksosõit tõi ilusad mõtted ikka pähe.

Imelised lambad

Sõit Fääri saarte Vagari lennujaamast pealinna Torshavnisse kestis umbes kolmveerand tundi, mis kuulub kvaliteedi poolest igasuguse kahtluseta siinkirjutaja elu tipmise protsendi sekka.

Loodus on võimas ja imeline. Kohati tunnelitest läbi kulgev autotee on palistatud rohtu nosivatest lammastest, ja murukatusega onnikestest. Lambad, muuseas on ka imelised, sest jäävad umbes 20kraadise kaldega mäenõlval turnides tüünemast tüüneks.

Levadia - võtke aru pähe

Maailma jalgpallis kestab juba aastaid võitlus klubide ja koondiste vahel, kus esimesed tõrguvad mängijaid rahvusmeeskondadele vabastamast tuues põhjuseks asjaolu, et palka maksavad ju nemad.

Eesti senised kokkupuuted antud probleemiga käivad eelkõige rahvuskoondise sõprusmängude kohta, kust meie võtmemängijad aegajalt klubide survel puuduvad. Laupäevast on aga olemas ka pretsedent, kus Eesti jalgpallile mängib mäkra meie oma klubi.

Patuoinaks sai FC Levadia, kelle äärekaitsja Taijo Teniste esindas reedeses EM-valikmängus Itaaliaga 59 minutit Eesti koondist, jõudis laupäeva hommikul kell 5 Tallinna lennujaama - magada oli sahmimist täis lennukis sisuliselt võimatu - ja saadeti 12 tundi hiljem alanud Eesti meistriliiga kohtumises Levadia - Tammeka väljakule!

Tõsi, õnneks vaid vahetusest ja viimaseks 31 minutiks, aga vastutustundetu oli Levadia käitumine nii ilmselge vigastusohu kui ka koondise teisipäevase valikmängu tõttu ikkagi. Arvestades, et Teniste on hetkel pingelise eelarvega opereeriva Levadia tõenäolisim müügiobjekt, muutub tema mängupanek eriti arusaamatuks.

Klubi peab antud olukorras nägema laiemat perspektiivi - mängija on üles kasvatanud Eesti jalgpall tervikuna, kelle esindajaks on rahvuskoondis, mille huvid kaaluvad üles klubi lühiajalise vajaduse. Saatuse paradoksina Teniste mängitamine Levadiat ei aidanud - Tartu Tammeka lõi 92. minutil viigivärava ja röövis tiitlinõudlejalt valusad punktid.

Modena päevik: Itaalia hümnist, hävituslennukitest ja vutikultuuri(tuse)st (2)

Itaalia hümn > NATO hävitajad

NATO hävitajad valvavad Eesti õhuruumi juba päris mitu aastat, kuid ometi suudavad nad igal ülelennul tähelepanu jäägitult endale köita - tänaval ei vaata keegi enda ette, vaid ikka taevasse. Põhjuseks hävitajate brutaalne sõjaline võimsus.

Foto: Mati HiisReede õhtul Itaalia - Eesti EM-valikmängu võõrustanud Alberto Braglia staadionil ilmnes, et samasuguse kõikehaarava võimsuse tekitamiseks pole Itaalial oma hävituslennukeid vaja kohale kutsuda, vaid piisab riigi hümnist Il Canto degli Italiani jalgpallikoondise mängu eel.

Eestlase (loe: laulurahva liikmena) on seda veidi valus tunnistada, aga kui Itaalia jalgpallikoondisele pole maailmas vastast leidunud neljal korral (1934, 1938, 1982, 2006), siis nende hümnile ei leidu seda senini. Räägitakse Marseljeesist, aga enne, kui ise pole live'is kuulnud, ei usu.

Meeskonna jalgpallimänguks ettevalmistamiseks on Itaalia hümn perfektne - sõjakas, ühendav, võimas, üllas, distsiplineeriv. Staadionil viibinud umbes 19 500 itaallase kõrist kostununa andis ta mängu eel Azzuri'le viimase lihvi.

Kultuur ja kultuuritus käiskäes

Eesti jalgpallifännid andsid Modenas mängupäeval jõuliselt tooni ning enam kui 400 pika reisi ette võtnud Eesti fänni valmistasid siirast rõõmu. Viimaste aastate jooksul on suurema eestlaste-sülemi kohale meelitanud vaid Wembley staadion ja Inglismaa koondis 2007. aasta sügisel.

Toona oli valdava osa Eesti fännide jaoks tegu retkega, kuhu mindi uudistama jalgpalli hälli ning siit-sealt kostis pettumusnoote a la „David Beckham ei mängigi". Nüüd, ligi neli aastat hiljem on olukord sootuks muutunud - välismängule sõidetakse mitte vastase, vaid Eesti meeskonna pärast.

Linna peal kõndides ja fännidega juttu tehes sai pea alati esimeseks jututeemaks uudised Eesti meeskonnast. Küsimused - kes mängivad? mis on asetus? kas kõik on ikka terved? - ja siiras arutelu variantide üle on tõestus Eesti jalgpallikultuuri uuest tasemest. Me räägime enda, mitte vastase jalgpallist.

Paraku käib kultuuriga alati käsikäes ka kultuuritus, mis seekord väljendus ühes purjus ja ropu suuga fännis*, kes tagasilennu ajal koondisele eraldatud lennukiosas lällamas käis.

* sellist tüübi fänniks nimetamine on tegelikult patt.

Foto: Mati Hiis

Modena päevik: Õllesummeri finaalis alistas Saksamaa penaltitega Argentiina! (2)

MATI HIIS

Modena kesklinnas, G. Matteotti väljakul algas eile väiksemat sorti õllesummer ehk rahvusköökide festival, kus erinevatest riikidest saabunud kokkade-ekipaažid modenalasi kohapeal valmistatud roogade ja joogiga kostitasid.

Itaallased ajas lõhna- ja maitsemeeli ärritajate virr-varr segadusse - suutmatus otsustada pani pasta ja pitsaga harjunud saapamaalasi ühe leti juurest teise juurde jooksma.

Kohalikele tõttas appi Õhtuleht, kes korraldas platsil viibinud 18 Eesti fänni seas nende eelistuste osas kiirküsitluse. Sest kes oleks antud teemas parem ekspert, kui aastatepikkust õllesummerdamise kogemust eviv eestlane!

Võitlus osutus pingeliseks. Nulli peale jäid Holland ja Hispaania, kaks punkti said kirja Iisrael ja Türgi. Pronksi võitis neli punkti teeninud Austria. Esikohta jäid viie punktiga jagama Argentiina ja Saksamaa!

Et tegu siiski jalgpallireisiga, pidi võitja selguma vutile omasel moel ehk penaltitega. Kuna palli ja väravat polnud käepärast - ausalt öeldes puudus eestlastel tol hetkel ka soov aktiivselt spordiga tegeleda - asendati penaltid õllega.

Ning seal polnud Argentiinal võimalusepojukestki, sest Saksamaa õlle vastu ei saa aita isegi Lionel Messi. Seega alistas Õllesmmeri finaalis Saksamaa penaltitega Argentina. Täpselt nagu 2006. aasta jalgpalli MMi veerandfinaalis.

Lõpetuseks olgu öeldud, et itaallased võtsid eestlaste nõu kuulda - Argentiina ja Saksamaa lettide ees lookles saba, mujal eriti mitte.

MATI HIISKellest sai telestaar? Muidugi Pohlakust!

Šveitsis toimunud FIFA kongressilt autoga Modenasse saabunud Aivar Pohlak jätkas Itaalia - Eesti mängupaika jõudes sealt, kuhu Genfis pooleli jäi - tähelepanu tõmbamisega.

Nimelt saabus ta neljapäeva õhtul Eesti koondise treeningule endale omasel moel ehk jalgrattaga, mis lõi itaallased otse loomulikult pahviks. Mis mõttes sõidab jalgpalliliidu president - Itaalias on see ametikoht riigi presidendi omast tähtsam! - jalgrattaga? Kus on limusiin ja turvamehed? Miks asendab ülikonda lambanahkne vest?

Kõik kummaline teatavasti müüb ja eile ennelõunal toimunud Modena linnapea vastuvõtul soovis enamik kohalolnuid end Pohlakuga pildistada. Miks? Sest jalgrattaga Eesti Jalgpalli Liidu president oli eile hommikul kohaliku telekanali põhiuudis.

Vastuvõtu järel siirdus Pohlak jalgrattaga linna peale ja tegi pikema peatuse kohalikul õllesummeril, kus iga Eesti fännidest koosnenud laudkonnaga ka juttu ajas.

Modena päevik: jalgpallimuuseum ja pesuehtne Allo Allo (3)

Foto: Mati Hiis

Vutimuuseum vaimustab eelkõige naisi

Itaalia koondisega rändab kaasas jalgpallimuuseum, mis on viimased kaks nädalat pesitsenud Modena keskväljaku infopunktis. Ekspositsioon on samaaegselt rikkalik ja kasin - museaal on vähe, aga igaüks neist muljetavaldav. Mingit pudi-padi ja mõttetut nodi rahvale ei näidata. Neli peamist stendi käsitlevad Itaalia kõige suuremaid tiitleid.

1934. ja 1938. aasta MM-kullale pühendatu juures on lisaks Jules Rimet karika - jagati maailmameistrile kuni omistati 1970. aastal päriseks kolmandat korda võitnud Brasiiliale - koopiale võimalik imetleda tollest ajast pärit nööridega jalgpalli ja kahekordse maailmameistri Giovanni Ferrari särki, mil vanust üle 70 aasta.

1968. aasta EM-tiitlit ilustab legendaarse väravavahi Dino Zoffi villane ja auklikuks kulunud mängusärk. Uunikumid on ka 1982. ja 2006. aasta MMi stendide juures. Igaühe ees ka koopia võidetud MM-trofeest.

Kes seda kraami lisaks turistile vaatamas käib? Noorusaegu meenutavad halli peaga härrasmehed on vale vastus. Tätoveeritud vutifännid samuti. Ka isade-poegade duosid on vähevõitu. Enamik külastajaid on hoopiski naised, kes agaralt kõike pildistavad uudistavad-pildistavad-poseerivad.

Spordileht on Finita!

Astub heausklik eestlane, kel tahtmine end kohaliku jalgpallimeediaga kurssi viia, kell 12.30 Modena ühel peamisel väljakul ajalehekioski juurde ja esitab püüdlikult itaalia keelt purssides tagasihoidliku soovi: "Palun üks Gazzetto dello Sport."

Müüja vaatab sulle esmalt arusaamatult otsa, saab siis aru, et tegu turistiga, kes ilmselgelt matsu ei jaga ja lausub naeratades ja käsi laiutades "Finita!". Roosade lehekülgedega spordileht on ennelõunaks läbi müüdud!*

Eestis olevat kunagi samamoodi olnud... Tõsi, sõna Finita passib spordilehe kohta praegugi, sest seda lihtsalt ei eksisteeri.

* kesklinnast veidi eemal õnnestus leht siiski soetada

Allo, Allo ei valetanud

Foto: Mati HiisEksinud on need, kes brittide komöödiasarja "Allo, Allo" vaadates on arvanud, et kõik nähtu on meelelahutuse nimel välja mõeldud.

Näiteks sarjas ühe koloriitsema tegelase, Itaalia ohvitseri kapten Bertorelli uhke sulepahmakaga peakate on päriselt täitsa olemas!

Linna 150. aastapäeva ja ühtlasi Itaalia vabariigi 65. sünnipäeva tähistamiseks Modena vanalinnas kulgenud rongkäiku ilustasid oma kohalolekuga kõige erinevamad tegelased. Üks seltskond kandis mütse, mis olid kui otse Bertorelli peast kahmatud.

Spordiblogi

Üks võistlus, usutlus, lugu teise otsa – selline on ühe spordiajakirjaniku tavapärane töörutiin. Ta ammutab iga jumala päev aina uut infot. Ta teab alati rohkem, kui kirja saab panna. Nii on ja nii jääb. Või nagu lehetsurad ise armastavad öelda: leht ei ole kummist, kõik sinna ei mahu.

Olgu meie spordiblogi siis koht, kus kaadritagust lugejale veidigi rohkem avada ja paljastada. Et rohkem jõuaks avalikkuse ette ja vähem jääks märkmikusse. Ehk siis: ses jututoas ilmuvad veidi teistlaadi mõtisklused-arutlused- kommentaarid kui paberlehes. Usutavasti lööte meie arutlustes õhinaga kaasa.

Rehviinfo