Oi, kuidas ma küsisin neljapäeva õhtul endalt, mis vägi sundis mind TTÜ spordihoonesse, vaatama TTÜ/Kalevi haledat 64:82 allajäämist Ventspilsile. See oli ajaraiskamine!

Spordiajakirjanik käib üldjuhul tavafännist rohkem võistlusi vaatamas. Kus vähegi uudisväärtust võib tekkida, tuleb ju kohal olla. Teinekord tahaks aga hirmsasti tavafänni kombel valikuid teha. Vaadata ainult munadega meeste ja võitlevate naiste võitlusi.

Ma polnud neljapäeval kindlasti ainus pettunu. TTÜ spordiklubi juht ja omaaegne tippkorvpallur Heino Lill oli südamepõhjani solvunud (tema meelest polnud vahet, kas näiteks Kristjan Makke oli väljakul või maganuks voodis). TTÜ/Kalev meenutas matuserongkäiku. Okei, kaotus Ventspilsile on loomulik, aga kaotusel ja kaotusel on vahe.

Polnud võitlust ega kirge. Kui Valmo Kriisa puudu, kas siis peab kohe heiskama valge lipu?! Kui lätlased jalad kõhu alt välja tõmbasid, saadi mõne minutiga paarikümnepunktine vahe sisse. Nagu Lill kurtis: kaitse oli kui läbisõiduhoov, omavahel ei räägitud.

Kommunikatsioon on iga võistkonnaala esmane eeldus! On nauditav jälgida, kuidas väljakul omavahel suheldakse ja selle abil paremini mängitakse. Samuti tuleb välja näidata emotsioone, ergutada üksteist igas olukorras. Sellest jääb Eesti võistkondadel sageli puudu. Järeldus: lastetreenerid, innustage juba kõige väiksemaid väljakul üksteist ergutama ja aja möödudes ka üha mõtestatumalt suhtlema!

Aga tagasi algusse. Kiretute sportlaste, jänkude peale küll aega raisata ei tasu. TTÜ/Kalev pole loodetavasti lootusetu juhtum, sest pühapäeval alistati Tartu Rock - kellel samuti annab ergutamise ja kommunikatsiooni vallas kõvasti edasi minna.

Küll aga...

Kes tahab elamust, mingu vaatama näiteks Anett Kontaveiti mänge. Või jälgigu teise 15-aastase piiga Gerli Liinamäe uisutamist. Kontaveiti võitluslikkus tenniseväljakul annab paljudele täismeestele silmad ette. Ja tulemus tuleb ka. Ka Kalev/Cramo korvpallimeeskond on üldjuhul oma peatreeneri, igavese võitleja Aivar Kuusmaa nägu. Tahaks loota, et Kaarel Nurmsalu hakkab oma suusatamist suusahüpetele järele aitama - see on võitlus iseendaga! Otepääl noormees igatahes võitles.

Õnneks lõvisid Eestimaal veel leidub. EOK, klubid ja sponsorid - tundke nad ära ja panustage neisse!

Rootsis lõppesid paarikümne minuti eest käsipalli maailmameistrivõistlused ning esimest korda pärast 1974. aastat krooniti võitjaks tiitlikaitsja - Prantsusmaa alistas finaalis lisaaja järel Taani 37:35.

Taani andis vapra ja hingestatud lahingu, ent lihtvead lisaaja teisel poolajal maksid valusalt kätte. Kaotus oli seda valusam, et läks taanlastele vägagi korda. Viimase väite tõestus: tribüünil kaasmaalastele üliemotsionaalselt kaasa elanud prints Joachim pidi lõpusireeni kõlades varrukaga üle silmade äigama...

Tõsi, hoolimata siinkirjutaja sümpaatiast teise Põhjamaa suhtes, tuleb möönda, et arvestades mängu käiku olnuks Taani võit muinasjutt, mille Hans Christian Andersen pikemalt mõtlemata enda omaks tunnistanuks.

Prantsusmaa juhtis poolajal 3 väravaga ja üritas Taani, kuidas üritas, aga mängu dikteerida neil ei õnnestunud. Teise poolaja keskel jõudis Taani viigini, aga Prantsusmaa rebis jälle kahe väravaga ette. 2 sekundit enne sireeni viskas Taani aga mängu lisaajale viinud värava. Olgu öeldud, et tolleks hetkeks polnud Taani veel kordagi kohtumist juhtinud!

Prints Joachimi ja kõigi taanlaste jaoks oodatud hetk saabus lisaaja esimese poolaja keskel, kui Taani lõpuks 33:32 juhtima asus, kuid siis ründas mõttekramp - lahendused kippusid äratundmatuseni kangutatuks jääma ning Prantsusmaa võitis 37:35.

Taani jaoks oli tegu kolmanda MM-medaliga. 2007. aastal alistati pronksimängus Prantsusmaa 34:27 ja 1967. aastal kaotati finaalis Tšehhoslovakkiale 11:14 (toona olid sellised skoorid käsipallis tavalised!).

Prantsusmaa väravavaht, turniiri Tähtede Koosseisu valitud Thierry Omeyer võis aga teleintervjuud andes võidurõõmsalt eksponeerida särki, millel senise kolme kuldtähe asemel neli - üks iga MM-tiitli eest (Prantsusmaa varasemad triumfid pärinevad 1995., 2001. ja 2009. aastast).

2013. aasta MMil Hispaanias on prantslastel võimalus saada ainsaks 5kordseks maailmameistriks (neli tiitlit on ka Rootsil ja Rumeenial) ning ühtlasi ainsaks kolm korda järjest tiitli võitnud riigiks.

Jälgi ka Ott Järvela Twitterit!

Siinkohal pean taaskord tunnistama, et suusaliidu ettenägelikkus on piiritu: kes oleks arvanud, et Kaarel Nurmsalu Vancouveri olümpiale mitte lubamine aitab tal juunioride MMil medalimeheks kerkida?

Nurmsalule eraldati koht Vancouveri olümpial mäletatavasti suisa kaheteistkümnendal tunnil. Pärast lühikest arupidamist otsustas noormees kogemusi hankima minna, tellis veel hüppekombinesoonigi ära. Ootamatult pani suusaliidu juhatus Nurmsalu olümpiasõidule aga veto peale.

"Meie otsus kaitseb noort sportlast halva kogemuse eest," selgitas suusaliidu president Toomas Savi. Toona tundus selline käitumine veider, põhjendus otsitud. Nüüd mõistan, et tegemist oli suisa jumaliku ettenägelikkusega. Tõenäoliselt jäänuks Nurmsalu Kanadas viimste hulka ning jätnuks vilesa kogemuse tõttu karjääri pooleli. Loobumismõtted tikkusid hooaja järel niigi kahevõistleja pähe. Õnneks aitas olümpiapronks Allar Levandi neist jagu saada.

Nii et suured tänud toetavale Levandile, ettenägelikule Savile ja muidugi spordimehele endale. Vinge võistlus oli! Kahju ainult, et hüppevõistlusele polnud võimalik televisiooni vahendusel kaasa elada, selle asemel tuli tunnistada murdmaasuusa sõite vaadates, et tolle ala tulevik (eriti õrnema soo oma) tundub olevat tume. Õnneks kanti kenasti üle vähemalt kahevõistlejate suusasõit (arusaamatutel põhjustel küll ETV2-s) ja eestimaalased said Nurmsalu pronksivõitlusest ülihea emotsiooni.

Kas spetsiaalhüppajate võistlusel tuleb järgmine medal?

Suusapidu Otepääl on läbi - vähemalt see pool peost, mida laiem avalikkus jälgib - ning järgneb afterparty. Ootamatult selgub aga, et sugugi mitte terve maailm ei laula Tehvandile hosiannat.

Kahtluseta maailma parim suusakompleks!

Otse loomulikult maailma parim publik! (või vähemalt Holmenkolleni omaga võrdne)

Ja mõistagi maailma parimad rajad - sellised, kus ikka sõita ka tuleb ja võitja higi lahti saab!

Kindasti peitub neis juba nii tuttavaks muutunud lausejuppides äärmiselt palju tõtt. Palju rohkem tõtt kui vastupidistes väidetes. Kahtlemata ei saa Otepääl toimuvat isegi mitte võrrelda mõne etapiga kuskil Kesk-Euroopas, kus rahvast raja ääres pole ja trassi ümber haljendab tärkav muru. No ei ole suusatamine, võta või jäta!

Aga...

ETV suusaülekanne eile viimse sekundini vaadatud, vahetasin kanalit. Kolisin soomlaste manu, seal jätkus jutt Otepäält. Kaamera ja mikrofoni ees oli Magnar Dalen, põhjanaabrite nimekas norralasest treener.

Eelmisel päeval olin lugenud, kuidas toosama Dalen - mees, keda Mati Alaver on korduvalt avalikult kiitnud - Otepää elamistingimusi sarjas. Otsekoheselt, keerutamata ja valehäbita.

Nüüd tõmbas Dalen vee peale ka Otepää etapi korraldajatele. Ta tegi seda täiesti rahulikul ilmel, igasuguse liigse emotsioonita.

See ei ole õige sprindirada, mis on võimalik pidamismäärdeta ja uisusuusaga täiesti edukalt algusest lõpuni läbida, oli ühe lausega öeldes Daleni sõnum. Ta lisas veel mõne detaili, aga need suurt pilti ei muutnud.

Oma sportlaste esinemises pettunud mehe hala?

Kindlasti võib ka nii suhtuda, aga püüdkem asja sisu ka erapooletult vaadata: ei ole midagi nii, et võrratust Otepääst läheb laia maailma AINULT sõnum "parim, parim, parim". Ja ehk oleks siiski õiglane antud juhul rääkida mitte Daleni probleemist, vaid püüda vaagida, kas tal oli õigus või mitte.

Lõppenud nädal kujunes Tartu Rockile ja BC Kalev/Cramole Balti liigas igati soodsaks. Just soodsaks, mitte ainult edukaks. Võideti ise ja mitu lähikonkurenti kaotasid. On paras aeg ennustada, milliseks kujuneb põhiturniiri lõppjärjestus!

Eesti klubid tõusid nädala alguse viiendalt-kuuendalt kohalt hopsti kolmandaks-neljandaks (kaotuste arvu ja võiduprotsendi järgi). Ehk positsioonidele, mille omanikud ei pea enam veerandfinaalis kohtuma Žalgirise-Rytasega. Aga neljandaks ei taha ka enam suurt keegi jääda, sest põhiturniiri liider Riia VEF pole sugugi hõlpsam pähkel.

Seega tuleb rünnata teist kohta, mida praegu hoiab Ventspils. Aga kauaks, kui ta laupäeval peab Tallinnas vastu astuma Kalevile!

Niisiis - nii Rock kui ka Kalev said nädalaga kaks võitu, Prienai Rudupis ja Kedainiai Nevežis aga kaks kaotust. Tabeliseisult näeme, kui tähtsad olid Eesti klubide mängud Rudupisega, kus Kalev nauditavas heitluses võitis ja Rock väsinud vastasele lihtsalt üks-null ära tegi.

VEF-il on 12 võitu ja 2 kaotust. Kohad teisest seitsmendani jagavad ilmselt kuus klubi: Rock (11-5), Ventspils (10-4), Rudupis (10-6), Kalev, Nevežis (mõl 9-5), Šiauliai (9-7). Vaatleme, milline on nende meeskondade põhiturniiri lõpu mängukalender.

Rockil läheb raskeks: kodus mängitakse Lauvase ja Dolphinsi, kuid võõrsil peakonkurentide Ventspilsi, Kalevi, Šiauliai ja Nevežisega.

Ventspils: kodus Lauvase, Rocki, Nevežise ja Perlase; võõrsil kahe Kalevi, VEF-i ja Dolphinsiga.

Rudupis: kodus Perlase, Lauvase; võõrsil Nevežise, TTÜ/Kalevi, Šiauliai, VEF-iga.

Kalev: kodus Ventspilsi, Dolphinsi, Lauvase, VEF-i, Rocki; võõrsil Šiauliai, Perlase, Valmieraga. Igatahes parem kalender kui Rockil.

Nevežis: kodus Rudupise, Valmiera, Dolphinsi, Šiauliai, VEF-i, Rocki; võõrsil Ventspilsi, Lauvasega.

Šiauliai: kodus Kalevi, Rudupise, Rocki; võõrsil Perlase, Nevežise, VEF-iga.

Head lugejad! Igaüks võib ise välja arvutada, mitu võitu need võistkonnad tõenäoliselt saada võivad ja milline tuleb Balti liiga põhiturniiri lõppjärjestus! Või tõukab keegi VEF-i troonilt? Kas võib juhtuda, et Eesti klubid saavad teise-kolmanda koha ja kohtuvad veerandfinaalis hoopis omavahel?

Kommentaarium on ennustusteks avatud!

Ning lõpetuseks - Eesti liigas kohtuvad Kalev ja Rock esmaspäeval kell 18 Kalevi hallis omavahel!

Kolm Eesti jalgpallikoondisele üliolulist mängijat on endiselt maa ja taeva vahel, aga tähtsad heitlused tulevad järjest lähemale. Hakkab tekkima kerge paanika.

Jutt käib mõistagi Sergei Pareikost, Konstantin Vassiljevist ja Aleksandr Dmitrijevist. Asendamatuid teadupärast pole, aga sinisärkide meeskonnale on need kolm meest küll sama hästi kui asendamatud. Eriti veel, kui koondist ootavad järjekorras ees sellised vastased: Bulgaaria, Uruguai, Serbia, Itaalia.

Vassiljeviga on olukord kõige lihtsam. Tal on pool aastat lepingut Sloveenias järel ning ehkki ta ihkaks juba jaanuarikuus sealt minema pääseda, puudub liigseks närveldamiseks põhjus. Mänguaeg on kindel ja või leival.

Iselugu, et kuuldavasti on Vassiljev loobunud mõnegi korralikul tasemel kosilase kutsest (nimesid ei tea!) ning ootab justkui printsi valgel hobusel. Mõistagi on see puhtalt tema otsus, aga... Kui nii, siis tekib küsimus: äkki on suurepärane aasta 2010 meie keskväljaaju ootused liiga kõrgele kruvinud?

Seevastu Pareiko ja Dmitrijev on olukorras "selg vastu seina".

Pareiko leidis, et ei soovi enam Venemaal jätkata. Vähemalt Tomskis mitte. Ei tea täpselt, kas vahepeal vaat et kindlana paistnud Glasgow Celticu huvi pimestas teda liigselt, ent igatahes on ta tänase seisuga olukorras, kus kindel on see, et kindlat pole mitte midagi.

Praegune testimine Wolverhamptonis on tore, kuid mitte vaimustusest kiljuma panev. Erinevad signaalid annavad selget tunnistust tõsiasjast, et seal lepingu teenimine võrduks väikese imega. Ja isegi kui Mick McCarthy "hundikari" Pareikole käe ulataks, jääks küsimärgid õhku: kas tasub minna Premier League'i sabaotsa klubisse, kus reaalne võimalus langeda teiseks või isegi kolmandaks numbriks?

Ega ma arva ega pelga, et Pareiko klubi ei leia. Kindlasti leiab. Aga kelle ja millal? Vabaagendina võib ta otsida kuitahes kaua. Aga koondise vaatenurgast pole pikk otsimine kindlasti parim lahendus. Iga põhimees vajab pidevat mängupraktikat.

Dmitrijeviga on omakorda täiesti iselaadne lugu. Meie, kes me näinud teda tuhandeid kordi vastastelt palle ära võtmas, oleme õppinud mõistma "lõhkuja Sanja" väärtust. Kuigi, olgem ausad: isegi meil läks mõistmisega kõvasti aega.

Mida tahan sellega öelda? Eks ikka seda, et Dmitrijevi värbamine eeldab pikaajalist jälgimist. Või pimedat usku. Nädalane test tema võimetest ja trumpidest täpset ülevaadet anda ei saa.

Sestap on mure tema pärast suurim. Seda enam, et temasugust teist lõhkujat pole Tarmo Rüütlil võtta mitte kusagilt. Aga ees on ootamas nimelt sellised vastased, kelle vastu lõhkujata mängima minek võrduks valanguga pähe. Enda pähe.

Mitmevõistleja Mikk Pahapill tõmbas enda peale pahameelelaviini, kui teatas eile, et ei osale veebruari alguses Tallinnas toimuval rahvusvahelisel seitsmevõistlusel.

Ja mis seal salata - olukord ongi totter. Eesti lahtistel meistrivõistlustel osaleb nii maailmarekordimees Ashton Eaton kui ka legendaarne Roman Šebrle, aga mitte Eesti esinumber. Kahju.

Aga katsuks vaadata olukorda ka Pahapilli poolt. Kui ma peaksin praegu kaitsekõnet, siis ma alustaksin mõnest lihtsast faktist. Pahapill pole kordagi lubanud, et ta sel jõuproovil osaleb. Tegelikult olnuks ju mõistlik, kui korraldajad uurivad esmalt oma meestelt, kas nad kavatsevad talvel kodumaal seitsmevõistlust proovida ja alles seejärel asuvad ässasid kohale kutsuma.

Küllap Pahapill oleks siiski starti tulnud, kui septembris poleks ta vigastanud jalga. Seetõttu nihkus hooaja ettevalmistus edasi ning mees lihtsalt ei tunne praegu, et on küps võistlema. Ühest küljest vigastuseoht, teisalt ka vorm. Kindlasti ei tahaks Pahapill tugeval kodusel võistlusel piirduda alamõõdulise tulemusega.

Aga loobumise peapõhjus on ikkagi vigastus. Siinkohal teeksin väikese kokkuvõtte sportlase senistest traumadest ja tervisemuredest:

Aasta 2000 - põlve ülekoormus, sügisene-talvine ettevalmistus tuli sisuliselt ära jätta

Aasta 2006 - kõhuviirus, enne EMi võttis kaelanärvi põletik mehest kogu energia, sügisel väänas hüppeliigest

Aasta 2007 - pöid ei tahtnud kuidagi paraneda, hooaeg jäi vahele

Aasta 2008 - doktor Madis Rahu avastas hüppeliigeses lahtise luukillu ja tegi veebruaris operatsiooni

Aasta 2010 - vigastas sügisel Talence'is teise jala pöida

Üsna selge ju, et pärast sellise kadalipu läbimist muretseb sportlane ülimalt oma tervise pärast, eriti kui ta on 27aastane. Pahapill teab ju väga hästi, et tiitlivõistlustelt medalite noppimiseks pole tal jäänud ülearu palju aega. Enam ühtki vaheaastat ta endale lubada ei või. Nüüd tuleb jõuda tiitlivõistlusele täiesti tervena. Pealegi triumfeeris ta 2009. aastal Torinos just nõnda: eelnevalt mitte ühtegi seitsmevõistlust tegemata. Äkki suudab ta jälle hoida kogu energia vaid üheks etteasteks?

Kokkuvõttes ei pea ma endiselt Eesti sportlaste vähest võistlemist õigeks, kuid Pahapilli loo puhul tuleb arvestada ka teiste nüanssidega. Hiljuti ilmunud raamat "Eesti kergejõustiku kullakamber" on täis lookesi sportlastest, kes tervise tõttu tiitlivõistlustele ei jõudnudki. Me ei taha ju seda rida pikendada.

Isegi ülikitsaste silmaklappidega traavel ei kahtle, et taliolümpia tulevikusangarid on lumelauasõitjad ja vigursuusatajad. Eesti Suusaliit ei suuda seda aga endiselt endale tunnistada ning kohtleb lumelaudureid kui vallasante.

Täna kell 13.26 potsatas e-postkasti Eesti Suusaliidu pressiteade Eesti lumelauasõitjate käekäigust Hispaanias, La Molinas toimuval MMil.

Kell 13.40 saabus pressiteate täiendatud variant - lisatud olid kõigi kolme võistelnud sportlase (Magnar Freimuth, Ivar Kruusenberg (pildil), Kadri Pihla) fotod. Väga tore, aga...

Pressiteated, mis saabuvad kaks päeva pärast võistlust, millest tegid teleülekande vähemalt kaks Eestis nähtavat telekanalit (Eurosport 2 ja YLE 2), on halekoomilised, et mitte öelda solvavad. Eelkõige sportlaste, aga ka ajakirjanike jaoks.

Õhtuleht avaldas lumelauakrossi kvalifikatsiooni tulemused veebiväljaandes esmaspäeval umbes veerand tundi pärast võistluse lõppu ning teisipäevases paberlehes. Suusaliit saadab pressiteate 45 tundi pärast võistluse lõppu, kuigi Kadri Pihla sõitis välja lumelauakoondise kõigi aegade parima ehk 20. koha.

Kaevudes ajalukku tuleb tõdeda, et Suusaliidu operatiivsus jääb alla Eesti Raadio omale 1936. aasta Berliini olümpial, kus Oskar Lõvi reportaažid salvestati, toimetati lennukiga Tallinnasse ja lasti järgmisel päeval eetrisse. Vahepealse 74 aasta jooksul on leiutatud televisioon, internet ja mobiiltelefon...

Lõpetuseks on vast paslik mainida, et Suusaliit valiti 2010. aastal kolme edukama Eesti spordialaliidu sekka. Egas muud, kui hoogu juurde ja heia-heia!

Suvila vundamendile pilvelõhkujat ei ehita. Vajub kokku. Millegipärast ei mõisteta sedavõrd triviaalset põhimõtet spordis. Et treenida suurte koormustega, peab keha ja organism selleks valmis olema. Vastasel korral laguneb atleet lihtsalt ära.

Organismi ja keha ettevalmistamine on omaette protsess ning kestab aastaid. Omal ajal oli lihtne: poisid-plikad lippasid õues ringi, tegid tundide kaupa hoovisporti ning trenni minnes oli korralik baas juba olemas. Lisaks mitmekülgsus. Korvpallur ei mänginud pelgalt korvpalli, vaid tegeles tont teab mitme alaga.

Lugege Mihkel Tiksi «Mängumeest». Noormees paisati N.Liidu juunioride koondise katlasse. Kolm kuud laagreid, kolm treeningut päevas, mille otsa hakkas Tiks veel iseseisvalt jõusaalis käima. Probleeme polnud, pidas vastu. Täpselt sama kadalipu käis seitsmeteistkümneselt läbi Anatoli Krikun, käisid teisedki tulevased ässad. Ja jäid ellu.

Nüüd tõdevad korvpallitreenerid, et 17-18aastasele noorele piisab ühest-kahest korralikust treeningust, kui põlved juba valutavad. Huvitav, kuidas nad pidanuks vastu N.Liidu hakklihamasinas?

Kas ei peaks lapsevanemad ja noortetreenerid peeglisse vaatama: kas on tehtud kõik, valmistamaks sportlast ette tulevikuks? Taluma tippkoormusi?

Kogenud asjatundjad kurtsid, et korvpallitreenerite tasemekoolituse kolme esimese astme puhul ehk neilt, kes tegelevad noortega, ei nõuta füsioloogia ega anatoomia tundmist. Säärane jutt näis uskumatuna, kuid on sulatõsi: korvpallitreenerite tasemekoolituse erialastes teemades pole füsioloogiast ega anatoomiast sõnagi. Pole teistelgi aladel.

Teisalt ei tähenda midagi, kui treener on ülikoolis vastavaid aineid õppinud. Ikka hävitatakse noori talente treeningutega, millele keha vastu ei pea.

Seega: tapame noori edasi, et nad juunioride klassis meile au ja kuulsust tooks. Mis neist edasi saab, meid ei huvita. Ja lapsevanemad vaatavad võsukeste tapmist rõõmsalt pealt.

Eile saabus karm uudis. Tapa väeosadesse asus teenima 39 noorsõdurit, neist suutis füüsilise testi läbida vaid kaks. Vaat see on kaitsevõime! Või võimetus?

Füüsiline test koosneb 3200 m jooksust, kätekõverdustest ja kõhulihaste harjutusest. Olgu öeldud, et omal ajal tegid kehalistel katsetel kätekõverdusi naised, mehed tõmbasid lõuga. Ning kõhulihaste harjutus polnud istessetõus, vaid pea tuli painutada vastu põlvi.

Normi täitmiseks tuleb kokku saada 190 punkti. Keskmiseks tulemuseks ehk 65 punkti teenimiseks per harjutus peab jooksudistantsi läbima ajaga 15.19 ehk läbi löntsima ning kahe minuti jooksul tegema 47 naisteharjutust ehk kätekõverdust ja veel kahe minuti jooksul 57 lasteharjutust ehk istessetõusu.

Kui noored (mehed pole siinkohal sobiv sõna) ei suuda tilulilunormidega hakkama saada, siis tahaks küsida: kuidas säärane beibede armee meid kaitsta suudab?

Kõik jalgpallurid ja jalgpallitreenerid, unustage jutt: "MM-finaalturniir on midagi ülimat. Selle nimel loovutaksin kõik muu." Ja nii edasi. Tänavune maailma parima valimine häbistas MMi.

Seni valiti parimat eraldi: ajakirjanikud France Footballi ning treenerid ja mängijad FIFA hääletusel. Tänavu pandi pada kokku ning hääled (võrdselt ajakirjanikke, treenereid ja mängijaid) lihtsalt liideti.

Tulemus on rabav (vähemalt minu, ja mitte ainult minu jaoks): Lionel Messi on maailma parim jalgpallur anno 2010. Saavutuseks Hispaania meistritiitel, Meistrite Liiga poolfinaali- ja MM-finaalturniiril veerandfinaali pääs.

Ma ei eita, Messi on särav, osav, domineeriv jne pallivõlur. Ta on suuteline mänge üksi otsustama. Ta tribling, väravalöögi ja sööduvaist on esmaklassilised. Ta on kohati võimatu pidurdada.

Aga... Too küsitlus peaks eelkõige olema siiski saavutustepõhine.

Nii polegi Messil mitte vähimatki vastu panna MM-finalistile ning Milano Interiga kolm karikat (Meistrite Liiga, Itaalia meister ja karikavõitja) võitnud Wesley Sneijderile - hollandlasele, keda ajakirjanike leer ka eelistas, aga millest ei piisanud.

Valik on seda absurdsem, et Messi enda koduklubis FC Barcelonas mängib mitu maailmameistrit. Miks olid Xavi või Andres Iniesta temast kehvemad? Müstika.

Sisuliselt alavääristati MM-finaalturniiri ka treenerite pärgamisel. Aga Jose Mourinho eelistamist maailmameister Vicente del Bosque'ile võib veel mõista - Interiga saadud kolm hinnalist trofeed on erinevalt Messi saavutatust kõva näitaja.

Üks tähelepanek tolle valimise juures veel.

Arvake ära, millised on Eesti koondisest teele läinud tulemused?

Aga palun.

Tarmo Rüütli: 1. Diego Forlan, 2. Andres Iniesta, 3. Lionel Messi; 1. Vicente Del Bosque, 2. Alex Ferguson, 3. Oscar Tabarez.

Raio Piiroja: 1. Diego Forlan, 2. Andres Iniesta, 3. Lionel Messi; 1. Vicente Del Bosque, 2. Alex Ferguson, 3. Oscar Tabarez.

Milline üksmeelsus! Mis on ju ainult hea...

"Kui pauku pole ja nalja ei saa, siis mina ei mängi!" teatas Karlsson katuselt toonil, mis ei jätnud vastuvaidlemiseks mingitki ruumi. Kui keerulistest vastastest palistatud mängukalender Eesti jalgpallikoondise pea pulki täis ajab, võib lohutust otsida asjaolust, et Karlsson meiega kindlasti mängiks. Sest pauku ja nalja saab.

Eesti meeste jalgpallikoondise jaoks olid nii 2009. kui ka 2010. aasta kordaläinud. Mõlemasse mahtus üks hitthetk - 2009 võit Belgia ja 2010 võit Serbia üle - millele sekundeerisid edukalt mitmed muud kenad tulemused: 2009 võit ja viik mängudes Armeeniaga, viik Portugaliga, südi mäng Brasiiliaga, 2010 aga võit Soome üle, viik Horvaatiaga, sisukas esitus Itaalia vastu.

Muidugi mahtus mõlemasse aastasse ka ebaõnnestumisi - 2009 mannetu esitus kodumängus Bosnia ja Hertsegoviinaga, 2010 viik Liechtensteiniga - ent üldiselt nuriseda ei saa. Ega jalgpallikoondis ilma asjata 2010. aasta parimate valimisel võistkondade arvestuses teist kohta saavutanud.

Olgu siinkohal rõhutatud, et kui spordiajakirjanikud ja rahvas valisid vutikoondise teiseks, siis valimi kolmas kategooria - spordiliidud - tõestas jalgpallurite 6. kohale jätmisega taaskord oma ebakompetentsust, sovjetlikkust ja sobimatust aasta parimate valimisel osalemiseks.

Aastal 2011 tõotab jalgpallikoondisel viimaste aastate edu kordamine kujuneda väga raskeks. Selleks tuleb vaadata kalendrisse ning tõdeda, et praeguse seisuga peab Eesti oma kuus esimest mängu järgmiste vastastega: Bulgaaria (9. veebruaril Türgis), Uruguai (25. märtsil Lillekülas), Serbia (29. märtsil Lillekülas), Itaalia (3. juunil võõrsil), Fääri saared (7. juunil Torshavnis) ja Uruguai (22. juuni Montevideos).

Numbritekeelde panduna kohtub FIFA edetabeli 82. riik (Eesti), pingerea 49. (Bulgaaria), 7. (Uruguai), 23. (Serbia), 14. (Itaalia), 136. (Fääri saared) ja veel korra 7. (Uruguai) koha omanikega.

Tiitlite keeles rääkides: 3kordne (1929, 1931, 1938) Balti turniiri võitja (Eesti) kohtub 1994. aasta MMi 4. koha omanikuga (Bulgaaria), kaks korda MMil 4. (1930, 1962) ja EMil 2. koha (1960, 1968) võitnuga (Serbia, kes on vutijuriidikas Jugoslaavia õigusjärglane),

2kordse (1930, 1950) maailmameistriga (Uruguai), 4kordse (1934, 1938, 1982, 2006) maailmameistriga (Itaalia), 2kordse (1989, 1991) Maailma Saarte mängude võitjaga (Fääri saared) ja uuesti 2kordse maailmameistriga (Uruguai), kes on ka 2kordne (1924, 1928) olümpiavõitja.

Loogika kohaselt kaotab Eesti alanud aastal oma esimesest 6 mängust 5, sest hoolimata fantastilisest õhtust Belgradis 2010. aasta 8. oktoobril on Serbia 29. märtsil Lillekülas Eesti vastu väljakule astudes võidusoosik. Rõhutan, et siinkohal pole tegu ennustusega, vaid jõhkra statistilise järeldusega, mis jalgpallimurul tingimata paika ei pea.

Kas ja mida on põhjust karta? Nimetage mind hurraa-optimistiks või lolliks või leedulaseks, aga minu meelest suurt midagi. Et võita valikmängudes tugevaid, tuleb nendega mängimist sõpruskohtumistes harjutada. Loodetavasti saab sellest aru ka publik.

Muidugi mõjuvad kaotused pärssivalt võimalustele FIFA edetabelis end esimese kolmandiku ehk TOP70 seas juurutada. Aga samas tasandaks valikmängus võõral väljakul tehtud viik Sloveenia või Põhja-Iirimaaga miinused, mis tekivad näiteks kahest kaotusest Uruguaile.

Nagu laulis Robbie Williams: "You Win Some, You Lose Some"

Laskesuusatamine pakub alati kõneainet inimestele, kellele meeldib sõna "oleks". Ehk siis näiteks ajakirjanikele.

Esmapilgul on Eesti meeskonna poolt eilses Oberhofi MK-etapi teatesõidus teenitud 15. koht 23 võistkonna hulgas pisut mage tulemus. Aga kui resultaati süüvida...

Priit Viks kaotas avavahetuses liidritele 1.27.

Indrek Tobrelutsu sõidu järel oli vahe sakslastega 1.46.

Daniil Steptšenko lõpetas kolmanda vahetuse võitjatest koguni 5.28 hiljem.

Roland Lessing võttis Saksamaa ankrumehelt Michael Greisilt tagasi 1.03 ehk lõpuks jäi vahe 4.25.

Noorema põlvkonna mehena võimaluse MK-sarja taset nuusutada saanud Steptšenko sõit nurjus tormistes tingimustes täielikult. Vaid kolm meest kogu võistluse peale näitas tast viletsamat aega. Kui oleks Steptšenko asemel sõitnud keegi - või ta ise - näiteks sama hästi kui Viks, meie tiimi tugevuselt kolmas lüli, olnuks kaotus sakslastele 2.10. Seega saanuks Lessing üle kümne sekundi lõõtsutada, enne kui eile teise-kolmanda koha saanud Tšehhi ja Norra ankrumehed Michal Slesinger ja Ole Einar Björndalen finišisse oleks tuisanud.

See kõik on muidugi teoreetiline arutluskäik. Kui Lessing saanuks rajale kolm minutit varem, võinuks temagi käsi värisema hakata, pealegi sai ta enda kinnitusel lasta heades tingimustes. Paar minutit võib olukorda muuta põhjalikult.

Sellegi poolest a) Lessing peaks hindeks saama "suurepärane", Tobreluts "väga hea" ja Viks "hea".

                        b) Laskesuusatamises on alati kõik võimalik!

                        c) Ükskord õnnestub kõigi nelja eestlase etteaste!

Internetiavarustes leviv kirjeldus ja videod Larissa fännide rahutustest sunnivad paratamatult mõtlema, mida jalgpall mõnes kohas tähendada võib.

Sander Puri tööandja Larissa asub Kreeka meistriliigas viimasel kohal. Üleeile alistuti Ateenas 0:3 ühele lähemale rivaalile Atromitosele ning see oli niigi raevus klubi fännide kannatuste karikasse viimane piisk.

Meeskonna buss piirati sisse, selle ees ja taga läideti lõke, ning hakati siis sõidukit kivide, munade, jogurti ja muude esemetega pilduma. Puri&Co pidi neli tundi bussis istuma. Meeskonna tunnustatud kapten Nikos Dabizas pistis pea uksest välja, et fännidega läbirääkimisi alustada, ent ta naasis "õuest" sama kiiresti.

Vaata siit, mis toimus!

Puri ennast pole veel telefonitsi tabada õnnestunud. Küll rääkis Sanderiga ta isa Raul ning lausus, et poeg olnud bussis tõsiselt hirmul. Mõni ime...

Kõik see tõendab, mida võib jalgpall inimestele (eeldusel, et me neid olevusi ikka inimesteks peame) tähendada võib. Oma lemmikute edu nimel elatakse - ja kui vaja, siis ollakse valmis ka surema. Ja kuumaverelised lõunamaalased nõuavad sama ka pallureilt ja treeneritele - tõeliselt karm ja ilmselt natuke äärmuslik, aga mõnes mõttes ka õiglane.

Neil neljal tunnil tundis Sander Puri hirmu, aga järgmistel päevadel mõistab taas, et teeb tööd tõesti kellegi jaoks. Et see läheb kellelegi korda. Paraku läheb täna meeskonnal nigelalt ja kõigil tuleb üle elada karme hetki.

Püüame olukorra tinglikult üle kanda Eestisse. Vabandatagu taoline võrdlus, aga vahel olen mõelnud: vajaksime ka meie konnatiiki midagi ekstreemset, et mängijad ja kõikvõimalikud ametnikud lõpuni mõistaksid - platsil (ja selle kõrval) niisama loivamise eest palka küsida ei tasu. Tõsi, et Kreeka fännide käitumine on ebanormaalne, aga nad vähemalt hoolivad ja armastavad...

Elu teeb vahel imelisi pöördeid. Novembri lõpus, vahetult enne Kuusamo MK-etappi, rääkis Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver Kein Einastest (pildil) ülivõrdes. Viis nädalat hiljem selgus, et tegemist on õnnetu amatööriga.

Meenutagem Kuusamo MK-etapi eelset intervjuud Alaveriga.

„Maapoiss," pajatas peatreener Einastest. „Ta on tasakaalukas ja väga arukas. Kui Keinil läheb hästi, seab ta esikohale treeneri, enda kohta ütleb, et mis nüüd mina... Kaotuse puhul ei süüdista kedagi peale iseenda."

Viis nädalat hiljem, kui Einaste hemoglobiininäit oli lubatust natuke kõrgem ja ta ei pääsenud Tour de Skile, lajatas Alaver hoolealusel verbaalse ahjuroobiga üle turja.

„Tour de Skil sõidavad professionaalid, kelle hulka Einaste veel ei kuulu," oli boss hinnangutes karm. „Ta on saanud verenäidud ideaalsele tasemele, mille poole pürgivad kõik suusatajad, ja siis ei läbi teste. See on lubamatu eksimus."

Mõtled ja imestad, milliseid kannapöördeid elu pakub.

Kuid täna serveeris maailma meedia meile eriti mõru pilli. Nimelt ütles Rahvusvahelise Suusaliidu murdmaasuusatamise juht Jürg Capol uudisteagentuurile SID, et neli suusatajat, sealhulgas kaks eestlast, jäid Tour de Skist kõrvale, sest neid kahtlustatakse dopingu tarvitamises.

Capol on kitsamas ringis kinnitanud, et tema sõnu tõlgendati valesti. Paraku tiirutab negatiivne sõnum juba maailmas...

Optimist nägi uusaastaööl unes, et:

Andrus Veerpalu ja Jaak Mae teevad Oslo MMil selle teoks, millest nii palju räägitud - võtavad kaksikvõidu. Küll aga jäi häguseks, kumb võitis kulla. Ka paistis uduselt, et keegi Eesti sprintereist võitles end pronksile.

jalgpallikoondis ehmatab Euroopat, saab EMi valikgrupis asjaolude eduka kokkulangemise tõttu teise koha ning alistab play-offis Kreeka.

toimub Eesti korvpallurite äkiline invasioon maailma. Ühtäkki osutub parimaks Eesti soost koduliigas mängivaks palluriks Illimar Pilk. Ülejäänud teenivad leiba välisklubides.

võrkpallikoondis alistab EMi finaalturniiri alagrupis Portugali ja Tšehhi, saab vahegrupis veel kaks võitu ning pääseb lõpuks poolfinaali ning pronksimängule.

esmalt kaitsevad Ksenija Balta ja Mikk Pahapill sise-EMil tiitlit, seejärel võidavad MMil vastavalt hõbeda ja pronksi. Gerd Kanter täiendab medalikollektsiooni kullaga.

Ott Tänak võidab SWRC sarja MM-tiitli, Fordi tehasemeeskonna boss saab lõpuks nägijaks ning palkab eestlase Mikko Hirvoneni asemele.

Kevin Korjus jõuab Renault 3.5 sarja kokkvõttes pjedestaalile ning Ferrari sõlmib temaga eellepingu.

Kaia Kanepi on Wimbledonis imelises hoos ning võidab tennisemaailma ihaldatuima tiitli.

Rein Taaramäe mahub Tour de France'il esikolmikusse, Tanel Kangert tuleb MMil üllatuslikult pronksile.

Baruto võidab kolm turniiri järjest ja kroonitakse yokozunaks.

Triin Aljand läheb aina paremaks ja paremaks ning võidab medali ka ujumise pika raja MMil.

vehklejate mõõgad osutuvad ühtäkki nõnda teravaks, et EMilt ja MMilt tuuakse kokku seitse medalit.

Kaspar Taimsoo ja Allar Raja saavad nii hea paadi, et võidavad kõik võistlused, ka MMi, pika puuga. Konkurendid kahtlustavad eestlasi paadimootori kasutamises.

riigikogu võtab vastu seaduse oma palkade vähendamiseks ja kulude kärpimiseks. Säästetud raha läheb treenerite töötasuks. Kakssada parimat sportlast võetakse armee leivale.

Pessimist: kergejõustiklased saavad viis neljandat kohta

Pessimist nägi uusaastaööl unes, et:

suusatajad naasevad Oslo MMilt tühjade pihkudega ja tagaukse kaudu.

jalgpallikoondis kaotab EMi valikgrupis kõik järelejäänud mängud, kuid peab tsüklit siiski kordaläinuks, sest suudeti alistada Serbia.

Kõik võõrsil mängivad korvpallurid tulevad koju tagasi. Asjapulgad on rahul, sest Eesti meistriliiga muutub sellega ülitugevaks.

Ksenija Balta, Mikk Pahapill ja Gerd Kanter saavad tiitlivõistlustelt kokku viis neljandat kohta.

Kaia Kanepi vahetab aasta jooksul kaks korda treenerit ega jõua ikka kuhugi.

võrkpalluritel jätkub EMil nulliring.

Baruto lööb Jaapanile käega ning naaseb Eestimaale talu pidama.

Eesti parimate sportlaste valimisel jäetakse esikohad vääriliste kandidaatide puudumise tõttu välja andmata.

Uue aasta esimeste tundidega avanes rahvusvaheline jalgpalli üleminekuaken, mis tähendab, et miljonid ja mängijad võivad hakata liikuma nii mis mühiseb. Vürtsikaimas kõlakas pole kahtlust - Tottenham Hotspur loodab enda manu meelitada David Beckhami enda.

Esmalt kerkivad järgmised küsimused. 1. Kas Beckhami koduklubi Los Angeles Galaxy annab inglasele loa Euroopas "talvituda" (meenutame, et mullu vigastas ta AC Milani eest Achilleuse kõõlust ja jättis enamiku USA kõrgliigahooajas vahele)? 2. Mis kogu lõbu Tottenhamile maksma läheb? 3. Mida Victoria arvab?

Vastused on usutavasti umbes sellised: 1. Jah, sest Beckham on piisavalt kõva mees, et võib teha, mida tahab. 2. Väga palju. 3. Kuhu nüüd? Londonisse? Siis võib! Peaasi, et mitte mingi Manchesteri või Liverpooli-laadne urgas.

Ent jääb veel üks suur küsimus - kas Beckhamil on veel (Euroopa jalgpallile) midagi pakkuda? Puuduliku kaitsemänguga USA meistriliigas võib Beckham veel soleerida aastaid, kuid tõsise spordimehena pole ta kordagi varjanud, et soovib vaatamata 35 eluaastale tagasi Inglismaa koondisesse murda, mis toob kaasa vajaduse end Fabio Capellole Euroopa tippkonkurentsis tõestada.

Küsisõnad "kas" ja "miks" ei kao eelneva valguses kuhugi. Nende üle veidi mõtisklenuna suutsin tuvastada ühe mõistliku teooria, mille kohaselt oleks Becksi Spursiga liitumine kasulik nii mängijale kui ka klubile.

Eeldame, et Spursi põhikoosseisu Beckham mahtuma ei hakka, sest paremal äärel jääb esimeseks valikuks Aaron Lennon ning keskpoolikuski on Harry Redknappil olemas nii tasakaal kui ka reservid. Seega saab Beckhami roll olla vaid üks - vahetusmees, kes peab aitama mängu lõpufaasis oma tsenderdustega vastast surve alla panna.

Beckhamile oleks see ideaalne variant! Miks? 1. Siililegi selge, et Inglismaa koondises oleks ta roll täpselt samasugune ehk Capello silmis saab Beckham endale rusikas-silmaauku tõestamisvõimaluse. 2. Piiratud mänguaeg vähendab oluliselt vigastusohtu. 3. Peter Crouchi näol on Beckhami tsenderdustele olemas väga sobiv adressaat.

Niigi isukale Inglise liiga hooajale puistaks Beckhami naasmine kamaluga vürtsi juurde. Ja selle vastu pole mul absoluutselt mitte midagi!

Muuseas, 16. jaanuaril võõrustab Spurs Beckhami kauaaegset koduklubi Manchester Unitedit...