Mati Alaver (pildil), kellele Venemaa Suusaliidu president Jelena Välbe tegi pakkumise asuda idanaabri koondise peatreeneriks, on jätkuvalt iga päev esmalt Vene meedia luubi alla ja pärast tõlkelugude kaudu kodumaise veebiajakirjanduse parim klikikoguja.

Mis siis lõppeva nädalaga selgemaks sai?

Tegelikult sai selgemaks, et midagi pole veel selge. Välbe kinnitusel võib tema ainult palvetada, et Mati Karlovitš lepingule alla kirjutaks. Ja kui kasutada Välbe sõnu, siis ei toimu allkirjatseremoonia enne, kui Alaver on lõpetanud koostöö veteraniikka jõudnud Andrus Veerpalu ja Jaak Maega.

Venemaa koondise endine peatreener Aleksandr Grušin rääkis Õhtulehele, et Mati Karlovitš on idanaabri suusaringkondades hinnatud asjatundja, kuid ta andis mõista, et sama suurusjärgu tähti leidub ka Venemaa avarustes.

Küllap on Grušinil õigus selleski, et Venemaal tuleks Mati Karlovitšil võidelda mitme eri leeriga. Tõrksate taltsutamise on Alaver Eestis selgeks saanud, kuid suurriigis rööviks selline tegevus tunduvalt rohkem (närvi)energiat.

Mulle millegipärast tundub, et Alaver on sisimas juba otsuse langetanud. Ent avalikkuse jätkuvalt suure uudisenälja kustutab ta alles pärast märtsis Holmenkollenis lõppevaid maailmameistrivõistlusi.

90ndate popstaar Estin laulis tabavalt, et esimene lumi sulab alati. Nii läks õnneks ka tänavu ning jalgpallihooaeg võid kindlal meelel ja talviseid olusid kartmata lõpusirgele spurtida, et juba järgmisel laupäeval finišeerida.

Kulminatsioon võib aga saabuda juba kohe, sest kui Flora alistab A. le Coq Arenal Nõmme Kalju, siis on tiitliomanik selgunud. Kas nii läheb, paneb paika rubriik "Järvela ennustab", mis nädala eest skooris kaks õiget tulemust ja ühe täpse tulemuse.

Sillamäe JK Kalev - Paide Linnameeskond 2:0

Paide suutis nädala eest idavirulaste käest vajaliku viigipunkti, mis neile sisuliselt liigakoha kindlustanuks, välja võidelda, aga jäi sellest mängukeelu all olnud mängija kasutamise tõttu ilma. Kahtlane, kas järvalastel kaheks järjestikuseks raksakaks jõudu jagub.

Kohtla-Järve FC Lootus - FC Kuressaare 1:1

Kuressaare jaoks kindlustaks võit sisuliselt 8. koha ja meistriliigasse püsimajäämise ning viimase aja tulemused-esitused viitavad, et võit on kindlasti jõukohane tulemus. Miks ma seda siis ei ennusta? Põhjuseid on kaks - närvid ja Lootuse sundseis.

Meeskond, kes teab, et mittevõitmise korral ootab esiliiga, suudab enamasti anda nö surmalahingu. Ega see viikki Lootust ei päästa, aga vähemalt saavad saarlastele käru keerata!

Viljandi JK Tulevik - Tallinna FC Levadia 0:2

Nädala eest Tartus mängis Tuleviku isukalt ja julgelt ning sai tasuks hinge kosutanud viigipunkti. Hooaja viimases kodumängus tiitlikaitsjaga võivad nad ju sama isuka ja julge mängu teha, kuid raske näha, kuidas see punktilisa võiks tuua, sest hoolimata oma selle hooaja vigadest - peamine neist meeskonna vananemine - on Levadia ikkagi Levadia.

Tartu JK Tammeka - Narva JK Trans 1:1

Pärast Transis selle nädala jooksul aset leidnud sündmusi on selle mängu tulemuse ennustamine sama lihtne kui õhtu veetmine ühekäelise bandiidiga - kaotuses võib ette võrdlemisi kindel olla. Olen minagi leppinud, et siin võib kõike juhtuda ja loogikareeglid Transi puhul ei kehti. Pakun viiki.

Tallinna FC Flora - Nõmme JK Kalju 2:0

Flora võidab niikuinii, selles poel kahtlustki. Peamiseks põhjuseks uskumatult suur kihk, mis tekib, kui aastaid püütud eesmärk lõpuks nii lähedal - suisa käegakatsutav - on. Flora kvaliteet ja vorm on parem kui Kaljul, nad mängivad kodus, neid toetab häälekas ja Eesti olude kohta arvukas fänniarmee, nad tahavad selle kulla ära võtta.

Muu tulemus kui Flora võit pole lihtsalt võimalik. Aga sauna Kalju ka ei saa.

Nüüd on sul, kallis jalgpallisõber, kaks ülesannet: 1. vea oma tagumik homme Lillekülla või mõnele muule staadionile kohale ja tõesta, et jalgpalli Eesti meistriliiga kui võistlus pakub mõnele inimesele siirast huvi, 2. tee kommentaariumis oma ennustused.

Ahjaa, kolmas ülesanne on veel - loe Ott Järvela Twitterit!

Mis on lõpule läheneva korvpallinädala tähtsündmus? Rocki võidud Leedus? Lühiperspektiivis ehk jah, aga pikas kindlasti mitte. Hoopis suuremat kaalu omas üks Gert Kullamäe seisukohavõtt.

"Suvine koondisetsükkel on noorte meeste pärusmaa. Üle kolmekümnesed mehed peavad suvel puhkama ja olema pere seltsis!" kuulutas Kullamäe Õhtulehe artiklis, mis kõneles Vallo Allingu ümbersünnist. 

Kes veel ei tea: hiljutine viskekahur Kullamäe on nii Eesti koondise kui ka Tartu Rocki abitreener. Kuigi Kullamäe rõhutas, et esitas üksnes isiklikku seisukohta, on tema taoline arvamus äärmiselt kõnekas ikkagi. Eks ikka seetõttu, et ta on tahes-tahtmata kõrvuni sees nii rahvusmeeskonna kui klubikossu tegemistes.Ehk tahes-tahtmata otse ja kõrvuni sees nii rahvusmeeskonna kui klubikossu tegemistes.

Olen juba pikemat aega tõsimeeli juurelnud: mis on Eesti kossus prioriteet? Põnevad meistrivõistlused? Klubide edu Balti liigas ja/või Euroopas? Koondis? Ei ole tõesti täpselt sotti saanud. Kui vastus kõlab, et miskit pingerida polegi vaja, siis kahtlemata on nii võimali, aga kahtlen, kas see on parim viis ala arendada.

Kui lähtuda Kullamäe jutust, on asjad siiski paigas. Klubid enne ja koondis siis. Kuidas teisiti saab mõista loogikat, et Allingu sai suvel kenasti puhata, ei pidanud laagrites ja mängudes rassima ning möllab nüüd Rocki särgis kui noor jumal?

Kui nii, siis: mulle spordifännina taoline järjekord ei istu. Kui pean valima, eelistan alati näha võitmas Eesti koondist kui Rocki. Suvalisel alal on südamelähedasem rahvuskoondise kui klubi edu. Sest koondis on ikkagi koondis, midagi ülimat, klubi vaid pelk koht, kus iga päev tööl käia ja kopkat teenida. Mis koondis see on, kuhu 30sed ja vanemad ei kuulu!?

Summa summarum: loodetavasti koondise peatreener Tiit Sokk ja mängijad - eelkõige Allingu - ei kuula sedapuhku Kullamäed.

Kui külm ära ei võta, võib Tartu Rocki korvpallimeeskond sel hooajal veel päris huvitavaid asju korraldada. Ning Indrek Visnapuus on ainest jõuda ühel päeval Ateena Panathinaikose kamandajaks.

Mille üle ma siis pärast üsna nappe võite Leedu keskmike üle nii vaimustuses olen? Ega olegi. Aga Rocki mängudes leidub märke, mis lubavad niimoodi öelda.

Alustagem peatreenerist. Pole just palju juhendajaid, kes julgevad kõrgepalgaliste välismaiste staaride asemel mängitada oma noori mehi. Näiteks Tanel Sokul polnud kaks aastat tagasi lootustki John Linehani varjust välja tõusta, juhtus tollel olema kui kehv päev tahes. Nenad Vucinic eelistas ameeriklast.

Taneli vend Timmu sai aga Rocki viimastes mängudes Leedus hakkama ennekuulmatu „ülbusega". Ta tegutses nii kasulikult, et jättis Tartu kossu staarile Giorgi Tsintsadzele mänguaega vastavalt 11 ja 14 minutit!

Timmu on võrreldes kevadega tundmatuseni muutunud ja Visnapuu teeb täpselt seda, mida tegema peab - mängitab hetke paremat meest. Ühtlasi on see selge märk grusiinile, et too peab koha väljakul välja võitlema - kandikul ei tooda tänases Rockis midagi ette.

Sama kogeb Tanel Kurbas, kelle septembris lisandunud Rain Veideman ja tervenenud Silver Leppik on päris pingile istutanud.

Visnapuu on tunnistanud, et ta on jäärapäine ja küllalt raske tüüp, kes surub oma tahtmise peale. Seda praegu ka näeme ja suureks treeneriks nende omadusteta ei saagi. On päris huvitav vaadata, kuhu jõuab Visnapuu näiteks kümne aasta pärast.

Enne kolmapäevast kohtumist Prienai Rudupisega oli Rock võitnud Leedu pinnal kolme Leedu kohtunikuga peetud mängu viimati 2008. aasta talvel. Nüüd saadi teatavasti kahe päevaga kaks võidupunkti.

See näitab, et Rock õpib võõrsil õigesti mängima. Prienais teeniti 26 vabaviset võõrustajate 10 vastu! Ning Vilniuses hoiti kohalik Perlas vähem kui 60 punkti peal - selleski kohtumises tehti vastasest vähem isiklikke vigu.

Kui eeldada, et vilepartiid võisid olla kodumeeskondi kergelt soosivad, tähendab see, et kohtunikele ei antud lihtsalt põhjust vilistamiseks. See oleks hiilgav oskus ka edaspidiseid eurosarjamänge silmas pidades.

Aga pikk hooaeg on alles ees. Kiitmiseks on põhjust siis, kui Balti liigas või eurosarjas hooaja kokkuvõttes midagi saavutatakse.

"Kõigepealt on vaja punkte võtta, mitte vaadata, millise väravate vahega võidud tulevad," vastas käsipallikoondise peatreener Kalmer Musting, kui küsisin temalt kolmapäeval pärast 25:30 kaotust Makedooniale, kas vahe vähendamine üheksalt väravalt viiele kohtumise lõpus oli kordusmängu silmas pidades oluline.

Mustingu igatpidi täpne vastus andis selge signaali, et käsipallurite enda seatud eesmärki - neljaliikmelises valikgrupis kahe parema sekka ehk EM-finaalturniirile jõuda - on täita väga raske.

Pärast kaotust Makedooniale tuleb koondisel silmitsi seista tõdemusega, et EM-valiksari võib püstitatud eesmärgi mõõtmes läbi saada juba pühapäeval. Kui siis Põlvas Ungari vastu imet ei tehta ja kaotust ei väldita, on lootused EMile jõuda väikesed.

Miks? Sest tabelis seisaks kaks kaotust. Eesootavast neljast mängust ühe - võõrsil mulluse MMi 6. meeskonna Ungariga - kannab realist kohe maha ning karm tõde on, et isegi ülejäänud kolme (kaks korda Bosnia ja Hertsegoviinaga ning kodus Makedooniaga) võitmise korral oleksid edasipääsušansid pigem nigelad.

See eeldaks, et: 1. Makedoonia kaotab mõlemad mängud eeldatavale soosikule Ungarile, 2. Eesti võidab Makedooniat vähemalt 6 väravaga olukorras, kus viimased teavad täpselt, millisest tulemusest neile piisab. Abi võiks pakkuda ka Bosnia ja Hertsegoviina, kui suudaks näiteks Makedoonialt punkte näpata, aga keeruline on olukord igatpidi.

Samas ei tähenda eelpool väljatoodu nagu muudaks pühapäevane kaotus - mis pole muidugi kirikus maha kuulutatud - kevadised neli mängu mõttetuks või tähtsusetuks. Sugugi mitte!

Eesti jaoks oleks edasiminek ka alagrupis kolmanda koha saavutamine, mis peaks tagama tulevikus soodsama asetuse ja vabastuse eelvalikturniirist, millega tänavune juunikuu sisustati. Ning nagu korduvalt öeldud - käsipallikoondis on kahe aasta pärast, kui jõuab kätte järgmine EM-valiksari, kindlasti tugevam kui praegu.

Pärast Narva Transi kurikuulsat 0:5 sauna Šiauliailt olen veendunud: järgmisel aastal piirilinna meeskond Eesti meistrivõistlustel ei mängi.

Teatavasti on Transil olnud probleeme kokkuleppemängudega ning tänavu jäeti nad liigasse alles nö katseajale - kui korra veel libastute, siis on kõik! Nüüd on üsna kindel, et jalgpalliliidu pealik Aivar Pohlak teeb lähiajal teatavaks nukra uudise: Trans on taas sattunud kihlveopettuse skandaali ning on sarjast eemaldatud.

Miks olen selles nii kindel? Esiteks stsenaarium "võidame kodus 5:1, kuid "juhtumisi" kaotame kordusmängu just 0:5" on nagunii täielikult ebausutav. Kui tasemevahe on nii paigas, nagu avakohtumine näitas, siis on sisuliselt võimatu sellist edu käest anda. Avavõit annab ju mängijatele metsiku enesekindluse, vabaduse... Rääkimata taktikalisest eelisest: tagaolija peab meeleheitlikult ründama, eesolija mureks on tekkivate võimaluste realiseerimine.

Mu kahtlusi kinnitas video korduskohtumise väravatest. No see polnud reaalne mäng! Need polnud reaalsed väravad! Esiteks on Transi mängijate liikumis- ja reageerimiskiirus kapitaalselt paigast ära, lisaks on nad tihti lihtsalt ebaloogilises kohas. Avavärava puhul jookseb kaks Šiauliai pallurit tsenderdust noppima, Transi mängijad neid segama ei kipu. Järsku on Transi värava all neli (!) leedulast, ühe kaitsja ja väravavahi vastu. Okei, võibolla oldi alguses lihtsalt üleolevad. Aga ka neljanda värava sünni ajal uimavad Narva kaitsjad eesmärgita ringi, jättes vastase trahvikasti sees täiesti vabaks. Sellist hooletust lubatakse harva isegi amatöörmeeskondades. Tundub, et Transi pallurid pole Panso kooli läbinud, sest nende reaktsioon viiendale väravale - no täielik katastroof on just sündinud! - pole kuigi veenev. Või oli neil lihtsalt savi? Sellele viitab ka fakt, et nii "tulises" matšis ei antud ühtegi kaarti.

Hüvasti, Trans. Ma ei alahinda üldse selle 1979. aastal loodud ja 1992. aastast meistriliigas palliva meeskonna panust Eesti jalgpalli, kuid nii enam jätkata pole mõtet.

Eesti korvpallikoondis, kel korvi all on iga mees kulla hiunnaga, testis sel suvel seni endast tundmatuid suurusi kujutanud Jaan Montgomeryt ja Renato Lindmetsa. Kah õige, aga ära ei tohi unustada koduseid mängijaid.

Vallo Allingu eelmised hooajad Tartu Ülikool Rocki meeskonnas ei kuulunud just säravaimate kilda, kuid sel sügisel tõestab mees, et teda on veel vara maha kanda. Pärast Tanoka Beardi, Brian Cusworthi ja Scott Morrisoni varjust välja tulemist on Allingu saanud justkui uue hingamise. Ta täidab koos Janar Taltsi ja Callistus Eziukwuga korvialuse, kaks meest neist kolmest on enam-vähem pidevalt väljakul.

Tulemus? Balti liigas on Allingu saanud keskmiselt 27 minutit mänguaega, visanud 9,8 punkti ja noppinud 6,4 lauapalli. Laupäeval tegi ta Ventspilsi võimsa eesliini (Vladimir Štimac, Saulius Kuzminskas) vastu 13 punkti. Ja ära ei tasu unustada hooajaeelset Balti liiga karikaturniiri, mille finaalis Rock alistas Lietuvos rytase ja kus Allingu panustas 12 punkti.

Teade koondise tüürimeestele: 32-aastase tööka maamehe oskused pole rooste läinud!

2009. aasta märtsi lõpus kirjutasin koos hea kolleegi Märt Roosnaga Õhtulehes: Remigija Nazaroviene grupist lahkunud mitmevõistleja Andres Raja (pildil) mõistis pärast ebaõnnestunud sise-EMi, et oli teinud suure vea. Ta hüppas autosse, sõitis Leetu puhkusel viibinud treeneri juurde ja rääkis asjad selgeks.

Toona pajatas Raja: „Pean olema tänulik, et Remigija mu tagasi võttis. Kui lahkusin, arvasin, et midagi hullu ei juhtu, aga mulle omapäi harjutamine ikka ei sobi. Remigija on ainus inimene, keda usaldan treeningutel ja võistlustel täielikult. Arvan, et Eestis paremat gruppi pole."

Tänavuse suve lõpus hakkas Raja taas Nazarovienest kaugenema ja endale uut treenerit otsima. Aga oh häda, äraütlemisi on tulnud juba päris mitu! Olen rääkinud küllaltki paljude asjatundjatega ja kõik ütlevad nagu ühest suust: Raja peaks jätkama Nazaroviene näpunäidete järgi.

Tabavalt arutles Eesti kümnevõistluskoondise peatreener Tõnu Kaukis: „Arvan, et kõige parem oleks, kui Andres jätkaks Nazaroviene juhendamisel. Kettaheites ja teivashüppes võiks mõni suurem spetsialist nõu anda. Andres peab aru saama, et tema vanuses tuleb rahulikult tööd teha, mitte tõmmelda."

Rajal on viimane aeg tegutseda. Esmalt peaks ta minema lillepoodi ja tellima vägeva roosikimbu, siis ostma suure kommikarbi ja hüppama autosse. Seekord pole vaja Leetu sõita, sest Nazaroviene on Eestis. Aga nüüd võiks põlvili vabandust paluda. Ja poleks paha, kui keegi sokutaks põlvede alla mõne kuivatatud herne. Kasvatuslikel eesmärkidel!

Usun, et Nazaroviene on viimast korda valmis andestama. Unustama need krõbedad sõnad, mis kaikusid suvel Rakvere ja Talence'i staadionil.

Eesti meistriliiga ja lumi käivad kokku nagu põhjapõder ja jõuluvana. Seetõttu on nende ridade kirjutamine Tallinnas keerleva lume-(okei, pigem vist lörtsi)saju taustal enam kui sobilik, et mitte öelda ideaalselt paslik.

Tippvormi ajastamine hooaja lõpuks on rubriigil "Järvela ennustab" igatahes eelmise, 33. vooru põhjal õnnestunud - kõik viis tulemust olid õiged ning üks neist (Sillamäe - Kuressaare) ka täpse skooriga. Ridi-radi-ralla, ennustamine alaku!

Tallinna FC Levadia - Kohtla-Järve FC Lootus 5:0

Kohtumise võitja ennustamine on umbes sama keeruline kui toolil istudes sellelt mitte mahakukkumine. Keerulisem lugu on Levadia väravate arvuga - kas meistritiitlist ilmajäämise pettumus tähendab, et lüüakse paar tükki ja siis veeretatakse mäng ebamääraselt lõpuni?

Arvestades, et Levadiat ootab ees korralik noorenduskuur, mis sisuliselt tähendab koondamist, usun, et motivatsiooni leidmisega probleemi pole - kõik tahavad näidata, et väärivad järgmiseks hooajaks lepingut.

FC Kuressaare - Tallinna FC Flora 0:3

On kaks asja, mis võivad takistada Floral Saaremaalt kolme punkti hankimist. 1. Sügistormid seiskavad praami- ja lennuliikluse. 2. Eesti ja Euroopa kõige erinevamatest kohtadest saabuvad trühvliotsijad (tõmbame paralleeli Kalifornia Kullapalavikuga 19. sajandi keskel) ummistavad transpordikanalid.

Esimene on tõenäolisem kui teine, mis on omakorda tõenäolisem kui see, et Flora mängu ei võida.

Nõmme JK Kalju - Sillamäe JK Kalev 1:1

Mäng 4. koha peale, mis võib tagada järgmiseks hooajaks koha eurosarjas (juhul, kui Flora võidab karikafinaalis Transi või kui karikasarja võidab Trans). Lähtekohad on aga erinevad - Kalju ei tohi kaotada, Sillamäe vajab võitu.

Idavirulased valmistusid tähtsaks liigamänguks karikasarjas, kus lubati Kiviõli Tamme Autol esmalt 1:0 juhtima minna ja löödi siis 12 väravat vastu. Kalju sai viimati läbi häda jagu Paide Linnameeskonnast.

Kalju tõstis kohtumise erandkorras Hiiu kunstmurul Kadriorgu, kus loodetakse korraliku muruvaiba toel oma head küljed paremini välja tuua. Kohtumise saatuse otsustab tahe ning usun, et nõmmekatel on seda pisut rohkem, mis toob neile soodsa tulemuse.

Narva JK Trans - Paide Linnameeskond 3:1

Paide jäi eelmisel nädalal kohtumises Kaljuga napilt ilma punktist, mis sisuliselt taganuks neile koha meistriliigas ka järgmiseks hooajaks. Arvestades, et Paidel on lisaks Narvale pidamata mängud Sillamäe ja Floraga, tuleb neil usutavasti siirduda üleminekumängudele, sest kui Kuressaare alistab eelviimases voorus Lootuse või viimases voorus Tuleviku, tõustakse Paidega samade punktide peale ning suurem võitude arv annab 8. koha saarlastele.

See tundub loogilisima stsenaariumina, sest hoolimata lisandunud südikusest on raske näha Paide hammast Narva, Sillamäe või Flora peale hakkamas.

Tartu JK Tammeka - Viljandi JK Tulevik 2:0

Tammeka kuues koht on kirikus maha kuulutatud ja seda ei vääraks isegi avastus, et J. R. R. Tolkien kirjutas Sõrmuste Isandale ka IV osa, aga peitis selle oma kodumaja vundamenti.

Tulevikul on teoorias säilinud isegi võimalus üleminekumängudele pudeneda, kuid kuna Tolkien seda IV osa ikkagi ei kirjutanud, siis seekord pääsevad mulgid Sauroni lõugade vahelt terve nahaga.

Aga Tammeka võidab.

Kui kelgud-uisud-suusad sahvrinurgast välja otsitud ja lahinguvalmidusse seatud, eralda 3 minutit enda ja Eesti jalgpalli hüvanguks ning ennusta, mida arvad 34. vooru mängudest sina!

Ning loe Ott Järvela Twitterit, mis erinevalt mõnest telekanalist ei ole kollasem kui lumi.

Palju õnne, HC Kehra/Horizon Pulp&Paper! Nii absurdse nimega võistkonnanime annab välja mõelda! Aga te suutsite! Tubli!

Eesti pallimänguklubid ägavad juba pikki aastaid: kui toetust soovid, lihtsalt tuleb sponsorite tahtele alluda. Firmale olevat enda nimekuju kasutamine klubinimes ainuke väljund.

Kas taoline loogika on mõistetav? Ühest küljest kindlasti, teisalt kohe kuidagi mitte.

Kas ettevõte heidab pallimängutiimiga "paari" eelkõige enda promo või klubi helgema homse nimel? Minu eeldus on: ikka teine variant. Aga millisest identiteedist saame rääkida HC Kehra/Horizon Pulp&Paperi puhul? Seda kurvem, et lihtsalt HC Kehra on ju palju ilusam, suupärasem ja nii edasi.

Nimel ja nimel on äärmiselt suur vahe. Kas teid häirib Tartu Rock? Või Tallinna Selver? Ei häiri, sest need on lühikesed ja konkreetsed ning (sic! väga tähtis!) fännide seas aja jooksul kinnistunud.

Siit tuleb ka vastus küsimusele, miks ajakirjandus ühtesid nimesid nö. õigesti kirjutab ja teisi väldib. Olen juba tükk aega peljanud (kolleegid võivad kinnitada!): ühel hetkel ilmub kaardile tõeline nimevärd, ja siis mõistavad kõik, millest jutt. Nüüd tean, et kartus polnud alusetu. Kujutage ette pealkirja "HC Kehra/Horizon Pulp&Paper alistas Chocolate Boys/Viimsi"! No ei lähe mitte...

Mul isiklikult on tõrge ka Kalev/Cramo suhtes - rahvasuus on ja jääb too meeskond Kaleviks -, paraku asetas teise Kalevi tulek meedia lihtsalt (kahetsusväärsesse) sundolukorda.

Õnneks pole olukord HC Kehra/Horizon Pulp&Paper lootusetu. Nad ise kajastavad oma kodulehel uudistes meeskonna tegemisi endiselt HC Kehra nime all (vaata väljavõtet kõrvalt). See on hea märk. Nagu on ka hea märk, et ETV spordiuudistes pruugiti viimati vana ja head HC Kehrat.

Lõpetuseks: milline on teie arvates Eesti läbi aegade jubedaim võistkonnanimi?

Eesti käsipallikoondis alustab järgmisel kolmapäeval 2012. aasta EMi valikturniiri. Vaata, kust nurgast tahad, seis tundub olevat positiivne. Ka selles mõttes, et kui seekord õnneks ei lähe, siis järgmine kord on võimalus juba palju suurem.

Ent alustame põhilisest - Eesti loos on soodne. Alagrupivastasteks Ungari, Makedoonia ning Bosnia ja Hertsegoviina. Kaks paremat pääsevad 2012. aasta talvel Serbias toimuvale finaalturniirile ning pilk viimastele tulemustele ütleb, et teise koha nimel võib mängida küll.

Valikgrupi soosik on Ungari - üks 14st Euroopa võistkonnast, kes osaleb sel talvel Rootsis toimuval MMil. Makedoonia ja Bosnia tulemus jaanuaris mängitud MM-valiksarjas oli aga analoogne Eesti omaga - oma grupi teine koht. Eesti jäi alla Hollandile, Makedoonia Leedule ning Bosnia Rumeeniale.

„Ciudadi Realis mängiva ühe maailma parima vasakukäelise tagamehe Kiril Lazarovi näol on Makedoonial olemas muidugi absoluutne superstaar, aga usun, et meil on Skopje karukoopas šanss olemas," lausus koondise esiväravavaht Marius Aleksejev EM-valiksarja eel enesekindlalt.

Eesti loosiõnn muutub eriti soodsaks, kui võrrelda seda teiste Balti riikide omaga. Läti kaaslased on Saksamaa, Island ja Austria ning Leedu seltsilised Horvaatia, Hispaania, Rumeenia. Kõik kuus meeskonda mängivad MMil! Ehk vaata, kust otsast tahad, soodsamat loosi polnud (peaaegu) võimalik saada.

Muidugi ei saa mööda vaadata objektiivsetest miinustest - kahest Balkanil peetavast mängust tuleks kõigi eelduste kohaselt üks võita, mõnel positsioonil on Eesti valik hõredavõitu ja meeskonna keskmine vanus on endiselt pigem noor ehk kogemusi veidi napib.

Samas peitub just viimases asjaolus tubli annus entusiasmi. „Kui seekord ei õnnestu, siis loogiliselt võttes peaksime Euroopa tipule iga aastaga järele jõudma," tõdes Aleksejev.

Tulevikus finaalturniirile jõudmise võimaluse suurendamiseks tuleb kindlasti vältida valikgrupi viimast kohta, mis aitaks tõsta Eesti kohta reitingutabelis ning seeläbi ka vältida valikturniiri esimest ringi, mille Eesti seekord juunis edukalt läbis.

Käsipallist huvitub ka Ott Järvela Twitter!

Maailma parima kergejõustiklase tiitlile pretendeerivate ateetide nimekirja vaadates pidin peaaegu südameinfarkti saama - kandidaatide seas on ka noor Prantsusmaa sprinter Christophe Lemaitre!

Et mis selles nii imelikku on? Tõsi, 20aastane välejalg tuli Barcelonas kolmekordseks Euroopa meistriks, kuid antud juhul ei ole tegemist kontinendi, vaid kogu maailma parima valimisega. Ja maailma sprindis ei ole Lemaitre keegi. Kõrgeaulised IAAFi (rahvusvaheline kergejõustikuorganisatsioon) härrad, kuidas on võimalik kümne kandidaadi hulka panna keegi, kes ei kuulu oma alal maailma hooaja esikümnesse?

Lemaitre sai 100 m jooksus kirja aja 9,97 ja 200 m distantsil 20,16. Selliseid aegu joosti juba 60ndatel! Me ei saa valida teda maailma parimaks kergejõustiklaseks ainult seepärast, et ta on esimene valge mees, kes purustas 10 sekundi piiri! Sest see, armsad IAAFi onud, on rassism!

Ka see pole argument, et ta võitis EMil mõlemad individuaalsprindid - toimusid ka teiste maailmajagude meistrivõistlused ja ajad olid paremad. Hollandi Antillide esindaja Churandy Martina võitis Kesk-Ameerika ja Kariibi mere mängudel mõlemad alad paremate resultaatidega.

IAAFi kiituseks tuleb öelda, et Lemaitre pole vähemalt ainus sprinter nimekirjas. Küll on aga mitmed hooaja tähed puudu, näiteks seitsmevõistluses üllatuslikult maailmarekordi purustanud ameeriklane Ashton Eaton.

Ja jätsin kõige hullema lõpetuseks: internetihääletusel on Lemaitre üks edukamaid!

Vaata, kes kandideerivad maailma parima kergejõustiklase tiitlile ja mida näitavad hääletustulemused.

Neljapäeval Tallinnas toimunud Eesti suusavõistkonna pressikonverentsi kuulates jäi mind vaevama küsimus, kas Mati Alaver (pildil) peaks tuleval kevadel vastu võtma venelaste pakkumise asuda idanaabri koondise peatreeneriks või tuleks tal jätkata kodumaal?

Alaveri esinemine polnud küll nii haarav nagu mitmel eelmisel sügisel, kuid tema jutus oli huvitavaid mõtteid. Ega koondise hooldemees Urmas Välbe hiljuti asjata öelnud, et Alaveris ei ole mitte kaks ühes, vaid kümme vajalikku asja ühes mehes.

Selles valguses kaldungi arvama, et Eesti Suusaliit peaks tegema kõik endast sõltuva, et Mati Karlovitš ehk maailma parim suusatreener Alaver, nagu kinnitas Venemaa Suusaliidu president Jelena Välbe, jääks siiski koju ning jätkaks tööd meie tulevikulootustega.

Kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu säilitas Alaveri võimalikku Venemaale siirdumist kommenteerides ettearvatult diplomaatilise joone ja poetas üle huulte, et see on kindlasti väga suur väljakutse, ent otsuse peab langetama mainekas treener ise.

Alaver arutles meie kitsa valiku teemadel. Tema kolleeg Anatoli Šmigun oli äsja Ramsaus lõppenud mäestikulaagris öelnud, et ei tema ega Alaveri silmad ei näe enam uut Eesti suusatamise olümpiavõitjat. Ka lugupeetud teadur Kristjan Port on oma ettekannetes märkinud, et iga saja tuhande elaniku kohta leidub üks tõeliselt andekas sportlane, kellel on eeldus saada olümpiavõitjaks.

Ligi 100 000 linnakodanikuga Tartus elav Alaver pidanuks sellise loogika põhjal juba ammu mustas masenduses ringi silkama ja siirduma parematele jahimaadele. Siinkohal tasub veel kord meenutada Urmas Välbe kildu: Venemaal on tulevasi maailmameistreid ja olümpiavõitjaid iga puu taga. Nii et ikkagi tasuks minna venelasi treenima!

Eks Venemaa kasuks räägi ka ilmselge fakt, et tulevase taliolümpia võõrustaja rahaline pakkumine on vägev. Kujundlikult öeldes tuleb palgapäeval veoautoga rublade järele sõita.

Nali naljaks, Alaveri võimalik lahkumine selgub hiljemalt kevadel. Siis on ka teada, kas ta kirjutab MMil CV-sse õpilaste järjekordse(d) medali(d).

Raadiosaade "Mehed ei nuta" võib sulle meeldida või mitte, kuid siiani on see selgelt olnud Eesti parim spordisaade.

Kui ka mitte mingil muul põhjusel, siis kas või seetõttu, et teist sellist sporti laiemalt käsitlevat arutleva olemusega saadet pole ei teles ega raadios.

Täpsustan: ei olnud. Nimelt jõuab juba mõnda aega Ring FMi eetrisse pallimängudele keskendunud "Mehed mängust". Ehk tõsine konkurent Eesti parima spordisaate tiitlile.

Neljapäeviti kell 12 eetris olev "Mehed mängust" avab eelkõige Tartu korvpalli, võrkpalli ja jalgpalli telgitaguseid, sest lisaks saatejuht Marko Kiljakule on stuudios kõigi kolme Taaralinna suurklubi esindaja - Rocki abitreener Gert Kullamäe, Pere Leiva mängija Kristjan Kais ja Tammeka peatreener Marko Kristal.

Võrreldes aeg-ajalt vinti üle keerava "Mehed ei nutaga" on "Mehed mängust" pisut vähem provotseeriv ja soliidsem. Kohati ollakse isegi liiga tagasihoidlikud, eriti kui mehed peavad rääkima oma meeskonna käekäigust. Puudub ka nõnda kindel ülesehitus nagu on Õhtulehe ja Postimehe ajakirjanike raadiosaatel.

Samas on "Mehed mängust" küllalt hästi tasakaalus - piisavalt on sisulist infot, arvamusi kui ka niisama kilde. Saate produtsentide kiituseks tuleb öelda: paremaid rääkijaid annab välja mõelda. Kõik kolm meest on üheaegselt oma valdkonna tõelised eksperdid, autoriteedid kui ka tuntud lõuapoolikud, kes oskavad sõnu seada.

Niisiis, härra Pahv, härra Martinson ja härra Paju, rivaal on ilmunud, stardipauk on antud, nüüd tuleb taset tõsta.

Hea lugeja, kumb saade sulle rohkem meeldib - kas kolme tuntud sportlase "Mehed mängust" või kolme nimeka spordiajakirjaniku huumoriga vürtsitatud "Mehed ei nuta"?

Laupäev on päev, kui 2010. aasta jalgpalli Eesti meistritiitli saatus saab väga palju selgemaks. Kui Levadia Lillekülas Florat ei võida, on tiitel viimaste jagu. Rubriik "Järvela ennustab" paneb paika, et mis, miks ja millal ning kes, kus ja kuidas!

Paide Linnameeskond - Nõmme JK Kalju 1:3

Paidel on alles kohtumise Kalju, Narva, Sillamäe ja Floraga ehk punktilisa lootmine on isegi sillamäelaste ükskõikseid esitusi arvestades loota väga raske. Ent nende suurima rivaali Kuressaare mängukalendrit vaadates kuluks vähemalt üks lisapunkt vägagi ära. Kalju vastu Paide seda aga ei saa.

Sillamäe JK Kalev - FC Kuressaare 2:0

Kuressaare on tänavu korra Sillamäelt punkte röövinud hulganisti. Kui esimene mäng kaotati 0:4, siis teist korda kohtudes võtsid idavirulased taas võidu, kuid kasutasid esindusõiguseta mängijat ja kolm punkti rändasid Saaremaale. Viimati lõppes meeskondade duell aga 2:2 viigiga. Kõige selle valguses võiks ju näha, et Sillamäe vääratab taas, aga kuskilt otsast ei paista. No ei paista.

Kohtla-Järve FC Lootus - Tartu JK Tammeka 0:3

Tammeka viimane tulemus oli mäletatavasti 2:1 võit Flora üle. Usun, et too tulemus tõstis vahepeal tujutult tegutsenud Tammeka mängijate eneseuhkust ja lõpusirge läbitakse kindla rühiga, mis tähendab, et tuleval hooajal esiliigas mängival Lootusel tartlaste vastu võimalust ei ole.

Viljandi JK Tulevik - Narva JK Trans 0:2

Millalgi peavad Transi vanakesed - näiteks 37aastased kaitsjad Stanislav Kitto ja Oleg Lepik - taanduma hakkama. Aga käesoleval hooajal venitatakse pronksmedal suuremate probleemideta välja.

Tuleviku šansse vähendab ka paratamatult meeste peas tiksub teadmine, et hoopis tähtsam mäng peetakse juba teisipäeval, kui võit Lootuse üle kindlustaks meistriliigakoha.

Tallinna FC Flora - Tallinna FC Levadia 2:1

Loogikareeglite kohaselt peaks ennustama 1:1 viiki, sest tegu on üpris võrdsete vastastega, kelles peitub piisavalt ründepotentsiaali, mis peaks välistama 0:0 tulemuse.

Ent ei tasu unustada, et Florat rahuldab selles mängus ka viik, aga Levadiat ainult võit. Kõhutunne ütleb, et mäng jõuab lõpufaasi seisult 1:1, kus Levadia peab võtma riske, mis lõppevad aga Flora väravaga. Muidugi võib minna hoopis teisiti.

Anna kommentaariumis lahkelt teada oma arvamus - kas võidab Flora või Levadia või jääb mäng viiki.

Ott Järvela Twitter.

Ei saa me üle ega ümber homodest. Läinud nädalal kerkis too teema (taas) kuumaks siseriiklikul tasandil, aga ka otseselt meid puudutavas jalgpallisfääris.

Kes veel ei tea: teisipäevaõhtuse Itaalia - Serbia mängu eel, ajal ja järel toimunu ninamees oli Ivan Bogdanov. Tätoveeringudest mustav töötu homoseksuaal, passis 29 eluaastat.

Ega me tollest pöörasest serblasest nii palju räägiks, kui tema ja ta mõttekaaslaste-jüngrite sünged teod Eesti jalgpalli eilset ja homset päeva sedavõrd ei puudutaks.

Kahjuks (või õnneks) puudutavad.

Kuna Bogdanov&Co pistis Genuas põlema osa staadionist, lõhkus kõike, mis ette jäi ja ründas lemmikmeeskonna (!?) bussi ja mängijaid, on surmkindel, et Serbia alaliitu, koondist ja/või fänne karistatakse. Kuna teo ulatus oli pehmelt öeldes suur, võib peljata hullemat.

Ehk: Serbia eemaldamine valikturniirilt on ilmselt siiski vähetõenäoline, kui aga arvestada, et ühel päeval võivad jalgpalliisad tunda kihku astuda huligaanide vastu eriti järsu ja otsustava sammu, siis... Mine tea. Mida taoline otsus aga meile tähendaks, on parem mitte mõeldagi: ajaloolisest 3:1 võidust jääks vaid meeldiv mälestus.

Oodates 28. oktoobrit - siis langeb UEFA otsus -, võib ritta panna mitmeid karistusvariante.

Kopsakas rahatrahv alaliidule, 0:3 kaotus Serbia koondisele, publikukeeld kodu- ja/või välismängudel, valiksarjast eemaldamine. Neid karistusi on võimalik määrata niiöelda ükshaaval kui ka "kombinatsioonidena".

Minu ennustus: rahatrahv (see on surmkindel), 0:3 kaotus ja publikukeeld välismängudel (mis meile ja Eesti politseile ju sobiks - on ju Eesti järgmine vastane märtsikuus Tallinnas nimelt Serbia. Ja on's meil neid huligaane siia vaja?)

Kes pakub rohkem või vähem (jättes kõrvale, mida meie tahame või ei taha)?

Eesti eilne kaotus Sloveeniale tõmbas pärast võitu Serbia üle arusaamatul kombel vallandunud juttudele EM-finaalturniirile jõudmisest vähemalt praegu kriipsu peale, ent üldisemat plaani vaadates tuleb meeskonda kindlasti kiita. Põhjuseid selleks jagub.

Punktisaak. Neljas esimeses mängus kohtusime autsaideri ja kolme suvisel MM-finaalturniiril osalenud meeskonnaga. Usun, et ei valeta, kui normaalse vutisõbra planeeritud punktisaak neist mängudes oli neli sanga - võit Fääride üle ja lisaks viik vabalt valitud maailma TOP20 meeskonnaga (Itaalia, Serbia ja Sloveenia kuuluvad kõik maailma jalgpalli tipmise 10% sekka). Kuus punkti on kindlasti õnnestumine.

Väravate arv ja vahe. Eesti on löönud nelja mänguga kuus väravat ja lasknud endale lüüa viis. Keskmiselt on jõutud sihile 1,5 korral mängus, mis on võrreldes kahe eelmise valiksarjaga selge edasiminek - 2008. aasta EM-kvalifikatsioonis lõi Eesti 12 mänguga 5 väravat (0,42 mängu kohta) ja teel 2010. aasta MMile 10 mänguga 9 väravat (0,9 mängu kohta).

Isegi seni kõigi aegade edukamas valiksarjas - 2006. aasta MMi omas, kus Eesti edestas alagrupis kolme meeskonda (Läti, Liechtenstein, Luksemburg), lõid sinisärgid keskmiselt „vaid" 1,33 väravat mängus.

Väravate arvuga vähemalt sama kiiduväärt on väravate vahe, mis annab põhjust loota, et kahe eelmise valiksarja selge miinus (-16 (2008) ja -15 (2010)) seekord kahaneb või isegi nulliks/plussiks muundub. Tõsi, siinkohal ei tohi unustada, et neljast mängust kolm on Eesti pidanud koduväljakul ning allesjäänud kuuest matšist neli toimuvad võõrsil.

Nördimus. Eilne kaotus valmistas pettumuse nii mängijatele kui ka publikule staadionil (vähemus) ja teleka ees (rõhuv enamus). See on selge märk tõusnud standarditest ja ootustest, mille Eesti meeskond on oma mänguga iseendale ja toetajatele tekitanud.

Kahjuks näitas mäng Sloveeniaga, et esialgu vajame heade tulemuste saavutamiseks täiskoosseisu. Raio Piiroja puudumine keskkaitsest suudeti lappida, ent Taavi Rähni rivist langemise järel jõudis Sloveenia sihile.

Tasub meeles pidada, et Sloveenia värava sünni ajal polnud Eestil väljakul kumbagi põhikeskkaitsjat, kellest ühte asendas vigastusega maadelnud vasakkaitsja Ragnar Klavan ja teist sisuline viies või kuues valik Karl Palatu (pingerea vahepealsed mehed Alo Bärengrub ja Igor Morozov (äkki ka Andrei Stepanov?) polnud erinevatel põhjustel saadaval).

Rähni vigastuse järel ainsa kaitseliini põhimehena oma õigel kohal mänginud Enar Jääger ütles õigesti: "Arvestades pudru, mis meil taga oli, saime korralikult hakkama välja arvatud väravaolukord. Üks jama tekkis ja sealt löödi ka ära."

Eesti eesmärk pole (veel) EM-valikgrupist finaalturniirile jõudmine, vaid võimalikult palju häid mänge ja tulemusi. Hästi mängimisega on senises neljas matšis hakkama saadud, kahel puhul tõi see ka tulemuse.

Loe ka Ott Järvela Twitterit.

Serbia pealinnast Belgradist leiab antud pealkirja jaoks ainest küllaga. Näiteks 1999. aastal NATO pommitabamusi saanud hooned kesklinnas, mida ei kavatsetagi korda teha - vaja maailmale näidata, mida meiega (Serbiaga) tehti. Aga spordiblogis räägitakse ikka spordist, seega viime jutu sinna.

Just pealkirjas toodud sõnadega võiks kokku võtta hommikuse ekskursiooni endise Jugoslaavia suurimal staadionil, 1991. aastal viimase Euroopa meistrite karika võitnud - 1992. aastal alustas Meistrite liiga - Belgradi Crvena Zvezda areenil.

Miks? Sest igal sammul kohtab detaile, mille kohta saab rääkida aasta(kümne)tevanuse loo ning igal võimalikul juhul rõhutatakse suurt rivaliteeti Belgradi Partizaniga ja tuuakse näiteid, kuidas selle jäme ots ikka Crvena Zvezda käes on.

Näiteks ühele tribüünile on Crvena Zvezda fännid maalinud kirja: "Õitsvalt elagu Crvena Zvezda, pikalt kestku päev ja iga laps vihaku Partizani." Klubi juhtkond küll tegeleb sobiva pesuvahendi otsimisega, mis suudaks tõrksa värvi maha pesta, ent hoolimata umbes 15 aastat kestnud pingsatest otsingutest pole seda veel leitud...

Rivaliteedi vaenulikkuse ilmestamiseks kõlbab fakt, et Crvena Zvezda ja Partizani vahelisi derbimänge turvab Belgradis vähemalt 5000 politseinikku, sest ultra-rühmitused ei salli teineteist silma otsaski. "On teatud linnaosi, kuhu ei tasu Partizani särgiga minna. Ja vastupidi muidugi ka," nentis Eesti ajakirjanike giid ja lisas muiates: "Näiteks Kreekas on teineteist siiralt vihkavaid klubisid kuus. Meil Serbias ainult kaks - olukord pole üldse nii hull!"

Partizani vaenamise kõrval on 1945. aastal asutatud Crvena Zvezda jõudnud oma tegutsemisaja jooksul võita veidi üle 1600 trofee - arvesse lähevad ka kõikvõimalikud sõprusturniirid - millest paarisada tähtsamat eksponeeritakse koos muu väärt kraamiga muuseumis.

Mõned näited eksponaatidest. Pilt Pelest, kelle klubi Santos Belgradis sõprusmängu pidas. Manchester Unitedi 1958. aastal toimunud ja kurval põhjusel meelde jäänud eurosarjamängu - Belgradist tagasiteel kukkus Unitedi lennuk Münchenis alla ja suur osa meeskonnast hukkus - eel Crvena Zvezdale kingitud vimpel.

Muidugi 1991. aasta Euroopa meistrite karikas (finaalis alistati penaltitega Marseille Olympique) ja sama aasta klubide mitteametlik MM-tiitel (finaalis alistati Tšiili klubi Colo Colo 3:0).

Ning kui Crvena Zvezda kuulsusrikas ajalugu selgeks tehtud ei suuda giid vastu panna võimalusele ekskursiooni lõpetuseks Partizanile veel üks maksahaak äsada. "Kahju, et Eesti mängib Serbiaga Partizani staadionil. Kui vihma sajab, saate märjaks. Neil ei ole seal katust."

Vaatasin Delfi Spordi videointervjuud Eesti korvpalliklubide treeneritega ja ehmatasin päris ära: üheksast juhendajast vaid kolm oskas öelda oma võistkonna hooaja eelarve!

Need olid Aivar Kuusmaa (BC Kalev/Cramo), Andres Sõber (Rakvere Tarvas) ja Indrek Ruut (Rapla Piimameister Otto), kes teadsid enam-vähem eelarve suurust. Teised* aga väitsid, et nemad numbritega kokku ei puutu.

"Finantsidest ei tea ma midagi," teatas TTÜ/Kalevi loots Üllar Kerde.

"Mina eelarve numbrit ei tea," kinnitas ka valitseva Eesti meistri Tartu Rocki platsiväline aju Indrek Visnapuu.

Kuidas see võimalik on? Kas treener polegi siis meeskonna komplekteerimisse kaasatud? Seks tarvis on tal vaja ju teada, kui suur rahakott klubil on. Ausalt öeldes ma kahtlen selles väga. Veider, kui mänedžerid ja klubiomanikud pole tõesti treenereid eelarve suurusjärguga kurssi viinud. No mida seal ikka varjata? Aga kui klubisiseselt on kokku lepitud, et treener rahaasju meedias ei kommenteeri, siis võikski ju täpselt nõnda öelda. Milleks on vaja udutada?

Lisan väikese spikri treeneritele ja teistele huvilistele: Rock (eelarve maksimaalselt 12 miljonit), Kalev/Cramo (8), TTÜ/Kalev (4), Tarvas (maksimaalselt 2), Valga CKE/Inkasso (1,5), Rapla (1,1), TTÜ/Kalev II (1), Pärnu (0,5), Võru/Arilix (0,5).

* Kaks treenerit ei kommenteerinud eelarvet üldse. Võimalik, et kõigile ei esitatud seda küsimust.

Eesti Jäähokiliidu peasekretär Riho Soonik (pildil) leidis koondisele kõlava nimega peatreeneri - Dmitri Medvedevi. Venemaa presidendi nimekaimu, kes siiani juhendas Leedu koondist. 

Rohkem kui kümme aastat tagasi, kui Soonik tegutses veel usinalt korvpallirindel, värbas ta Tallinna Kalevile Jordani-nimelise mängija. Tundub, et Eesti parim nimekaimude otsija on selgunud!

Soonik on üldse huvitav mees. Temaga rääkides võidki end unustada kuulaja rolli. Sorav jutt veereb lõpmatult. Nii oli ka siis, kui Soonik vedas korvpallivankrit ja nii on nüüd, kui Soonik tegutseb hokiliidu peasekretärina.

Ainus häda on, et ikka ja jälle satub Soonik usalduskriisi(de) keskmesse. See on ju avalik saladus, et korvpallis lausa nõuti tema eemaletõrjumist, eelkõige rahakraani juurest. Samas oli treener Soonikul nutti küll - Idaliigas tõmbas ta isegi legendaarsel Jaak Salumetsal mütsi silmade peale.

Jäähokis on ideedest pulbitsev Soonik samuti intriigide tõmbetuules. Kuid ta jätkab: kõige ja kõigi kiuste...

Võimalus ja kohustus võõrustada kahe suve pärast Euroopa parimaid kuni 19aastaseid jalgpallureid on uhke. Kes arvab, et tegemist on ühe kooliturniiriga, eksib rängalt.

Jätame korraldusliku poole siinkohal kõrvale - et kui kõva sõna see on, kuidas me hakkama saame, kui paljude inimesteni jõuab telepilt ja nii edasi.

Võtame hoopis sportliku poole. Kes sel turniiril mängivad? Miskid lapsed?

Võrdluseks sobib nagu rusikas silmaauku mullukevadine sama vanuseklassi eliitringi (ehk finaalturniirist aste madalam) võistlus, mida Eesti võõrustas ning kaotas järjest Saksamaale, Hispaaniale ja Tšehhile.

Saksamaa toonasesse rivistusse kuulusid teiste hulgas sellised noorsandid nagu Toni Kroos, Lewis Holtby (pildil vasakul), Andre Schürrle (paremal), Sebastian Rudy.... Täna on nad kõik ilma igasuguse liialduseta Bundesliga tähed: Kroos Müncheni Bayerni ja Rudy Hoffenheimi kindel põhimees, Holtby ja Schürrle löövad aga hullupööra laineid seoses Mainzi superalgusega. Pole just ülemäära suur häbiasi taolistele "poisikestele" 0:5 kaotada.

Hispaania tõi Lillekülla ja Kadriorgu näiteks Ignacio Camacho, kes üritab murda UEFA karikavõitja Madridi Atletico põhirivistusse ja Thiago Alcantara, kel on tänavu kirjas juba kolm mängu Barcelona enda eest. Lisaks veel rea tänaseid La Liga pallureid. Neile alistus Eesti poolteist aastat tagasi 0:3.

Ülejärgmisel aastal tulevad Tallinna, Rakverre ja Haapsallu ainult taolised (tuleviku)tähed. Ja see on võimas!

Lõppev nädal näitas taas kord, et kui sa tahad võita, tuleb mängu tõsiselt võtta esimesest sekundist viimaseni, mitte kas alustada sirge jalaga või mängu keskel end lõdvaks lasta. Võidelda tuleb nii nagu pildil näha!

Halva eeskujuga paistsid kahjuks silma kõik Balti liigas mängivad Eesti korvpalliklubid.

Meister Tartu Ülikool Rock mängis 33 minutit nagu kulda Norrköpingis sealse Dolphinsi vastu, juhtides 16 punktiga. Viimase seitsme minutiga lasti mäng lisaajale ja seal kaotati. Sellelt edult ei kõlba enam kohtunikelegi osutada, ehkki nende osa võis rootslaste võidus olla. Aga - sääraselt seisult tuleb lihtsalt minna lõpuni, halastamata endale ega vastasele, pingutada veri ninast välja. Kui minut enne lõppu on vahe sama suur, võid alles veidi lõdveneda.

Rock mängis ka eelmisel hooajal suuri eduseise maha. Ja mitte ainult nemad. Paljud treenerid-mängijad on kurtnud, et suur algedu kipub tegema hoopis karuteenet.

Kes käsib nii pingsalt tablood vahtida? Unusta ära, et oled paarikümnega ees. Pane edasi, pinguta, löö vastane maa alla! Ära anna talle hingamis- egta võidulootustki! Kuid pahatihti hakatakse suurt edu hoidma, mängitakse "rahulikult", teravus kaob ja krahh on kiire tulema.

TTÜ/Kalev esitas teistpidi näite, elades ilusa võidu unelmas ja jäädes esimestel minutitel Vilniuse Perlase rongi alla. Sellest ei toibutudki. Päev hiljem näitas Kalev/Cramo noortele koha kätte.

Jällegi arusaamatu - kes keelab esimesest sekundist võitlema hakkamast? Kunagui ei tea, millal võib üksainus punkt mängu saatuse otsustada. Võib-olla see anti kohe alguses kergekäeliselt ära?

Kolmandaks kipuvad tugevamad sageli laskuma nõrgema vastase tasemele. Kui Kalev/Cramo on täis Eesti koondislasi ja TTÜ/Kalevi teine meeskond vähese meistriliiga kogemusega mehi, peab Cramo ikkagi võtma mängu täie tõsidusega. Poolajaseisu 33:29 järgi otsustades seda ei tehtud - au noorematele, aga tegelik vahe peab suurem olema.

Kas Cramo keskendus ja võitles nii nagu vaja? Kardetavasti mitte. Aga spordis ei tohi vastaseid lahterdada. Su vorm võib olla kord parem, kord halvem, aga võitlema peab alati, kui platsile lähed. Ka 30-punktilises edu- või kaotusseisus. Sest muidu annad võib-olla järele ka tasavägise mängu lõpus.

Lõppeva nädala suurim üllatuspomm lõhkes Hispaanias, kus avalikustati maailma ühe nimekaima jalgratturi Alberto Contadori (pildil) positiivne dopinguproov. Selgus, et ta oli patustanud clenbuteroliga.

Kõik ülejäänu on segane ja salapärane nagu dopingulugude puhul ikka. Esmalt serveeriti meediale, et Contador vitsutas ebakvaliteetset liha. Siis kahtles sportlane dopinguproovi menetlenud labori pädevuses.

Justkui eelmise väite ümberlükkamiseks imbus ajakirjandusse uus väide - laboris olevat tuvastatud, et Contador on end turgutanud ka veredopinguga. Ja nii see lumepall aina veereb ja veereb ning kogub suurust.

"Minu juhtum on varasematest dopingujuhtumitest täiesti erinev. Jalgrattamaailmale pole uut skandaali vaja," pajatas Contador pressikonverentsil.

Kindlasti on kolmekordsel Tour de France'i võitjal õigus selles, et rattamaailmale pole uut skandaali vaja. Sest varasemaid dopingustoorisid kokku võttes võiks öelda enam-vähem samamoodi nagu Köster Tootsile: kui me hakkame kõiki neid halbu lugusid üles lugema, läheb päike enne looja, kui paturegistriga lõpuni jõuame.

Rahvusvahelise Jalgrattaspordi Liidu (UCI) uurimine peab andma vastuse, mis tegelikult toimus. Kas probleemi juured peituvad tõesti üksnes ebakvaliteetse liha söömises või manustas Contador siiski kaabaka kombel keelatud aineid. Esialgu on UCI talle määranud võistluskeelu.

Kui tsiteerida klassikuid, tuleb siinkohal öelda: ka sina, Contador!

Võiks ju arvata, et oktoobriga algas ka jalgpalli Eesti meistriliiga hooaja viimane kuu, aga see oleks ekslik. Maarjamaa mehed ei lõpeta enne 6. novembrit, kuid tõele au andes on hooaja lõpp lähenemas ning laupäeval peetakse meistriliigas mitu väga põnevat ja tähtsat kohtumist.

FC Kuressaare - Paide Linnameeskond 1:1

Pesuehtne kuue punkti mäng, sest liigatabelis jagatakse võrdsete punktide juures 8.-9. kohta ehk ühe saatus on üleminekumängud, teise oma liigakoha säilitamine. Mõlemad on viimasel ajal näidanud head minekut - Kuressaare viigistas (olematult motiveeritud) Sillamäega ning Paide on viimasest 5 mängust kogunud 8 punkti (2 võitu, 2 viiki, 1 kaotus).

Tegemist on võrdsete vastastega ja seetõttu pakun viiki, kuid tõenäosus, et see ennustus täppi läheb, on vaid 34%, sest 66% jagunevad Kuressaare ja Paide vahel kaheks võrdseks osaks.

Tartu JK Tammeka - Tallinna FC Flora 0:3

Tõsi, Flora oli viimati raskustes Viljandi JK Tulevikuga, ent viimase silmapaistvalt head ja südikat esitust võib selgitada mitmete U19 EM-valikturniiriks tippvormi tõusnud noortekoondislastega. Samuti ka Tuleviku pool püsti pandud umbkaitsega.

Tammeka nii ei mängi, see ei käi lihtsalt peatreener Marko Kristali vutifilosoofiaga kokku. Flora saab Tartust suhteliselt hõlpsad võidupunktid, sest nende ründevõimsus on tartlaste jaoks liiga võimas.

Narva JK Trans - Nõmme JK Kalju 1:1

Kalju sõnastas hooaja eel eesmärgina pronksmedali võitmise. Selle aasta kolmanda peatreeneri ehk Igor Prinsi käe all tundub see esimest korda ka reaalne olevat. Ent võit Narvas on eesmärgi täitmisel absoluutne tingimus.

Kahe nädala eest suutis Kalju haavata Levadiat tehes nendega 1:1 viigi. Selle tulemuse valguses tundub Transi alistamine kindlasti võimalik. Raske, ent võimalik. Kaine mõistus ütleb aga, et Kalju ei võida. Ei tasu unustada, et täpselt samasugune pronksilahing (loe: eurokohalahing) on see mäng ka Transi jaoks.

Tallinna FC Levadia - JK Sillamäe Kalev 2:1

Sillamäe mängib viimasel ajal täitsa uskumatult kehvasti - puuduvad idee, plaan, tahe ja säde ning lokkab igakülgne minnalaskmine. Ent Levadia jaoks kujuneb mäng siiski ülimalt raskeks, sest koosseisu on pehmelt öeldes puudulik.

Mängukeelu all on väravavaht Martin Kaalma, keskkaitsjad Igor Morozov ja Andrei Kalimullin, kapten Konstantin Nahk ning noore kaitsjad Maksim Podholjuzin ja Aleksandr Kulinitš viibivad U19 koondise juures.

Aleksandr Puštovil tuleb koosseis sõna otseses mõttes kokku klopsida - kui me elaksime Inglismaal, võiks Tarmo Neemelo juba praegu külma rahuga protokolli keskkaitsjana kirja panna - ent Sillamäe on ikka nii kehv, et Levadia võtab võidu, mis jätab neile õhkõrnad tiitlivõimalused alles.

Kommentaarium on lugejate päralt. Anna teada, millised on sinu ennustused.

Ja loe Ott Järvela Twittewrit :)

Jalgrattur Taneli Kangert andis paljudele Eesti sportlastele eeskuju. Kiitust ei vääri mitte MMil eraldistardiga sõidus saadud 33. koht, vaid enesekriitiline hinnang: "Hüppasin täiega lati alt läbi."

Liiga tihti ajavad sportlased pärast ebaõnnestunud võistlust ajakirjanikule käojaani. Küll keeratakse jutt ilmastikutingimustele, õelatele kohtunikele, pisivigastustele või võistluse ja spordiala kõrgele tasemele. Tihti on süüdlaseks ka meedia. Kuidagi ei taheta öelda otse ja ausalt: olin ise kehv!

Seetõttu ongi Kangert ja teised samasugused siirad ja enesekriitilised sportlased sümpaatsed. Hea näitena meenub kohe laskesuusataja Roland Lessing. Kui meie jaoks nukraks kujunenud Vancouveri olümpial tuli lehemeestel kirja panna kõiksugu omapäraseid võistlusjärgseid seletusi-vabandusi, siis Lessing virutas ilma igasuguse halastuseta endale verbaalse maksahaagi. Miks seda vaja on? Sest see on aus. Mõni kuu enne olümpiat MK-etapil poodiumile kerkinud mees oli üdini pettunud ning ei kartnud seda välja näidata. Tihtilugu on aga sportlase võistluseelse ja -järgse jutu vahel tohutud käärid, halva mängu juures üritatakse head nägu teha. Milleks? Kallid sportlased ja lugejad, saage aru: küsimus pole ju selles, kui tore mees on Kangert või Lessing. Küsimus on selles, kuidas hinnata konkreetset etteastet. Ega's ühe põrumise tunnistamine vähenda atleedi varasemaid saavutusi või ta väärtust inimesena.

Teistsugune näide meenub võrkpallist. Kui kritiseerisin leheloos koondise EM-finaalturniirile aidanud nurgaründaja Jaanus Nõmmsalu panust, virutas too meedia vahendusel kohe tagasi: ajakirjanik pole kompetentne! Olen kahel korral vaadanud viimase mängu video uuesti läbi ning väidan veendunult: kahe mängu kokkuvõttes oli Nõmmsalu põhikoosseisu meestest nõrgim lüli. Ei midagi katastroofilist, aga oma taset ta välja ei mänginud. Kui see Nõmmsalu, kes Hollandi vastu mängis, oli parimas vormis Nõmmsalu, siis pole ta pooltki nii hea mees, kui olen alati arvanud. Numbrid numbriteks, aga kui peatreener soovitas sidemängijal enne mängu Nõmmsalut rünnakul pigem mitte kasutada, siis polegi ju millestki rääkida.