Teisipäeval ja kolmapäeval mängitud jalgpalli Meistrite liiga alagrupiturniiri teine voor püstitas omapärase rekordi - kunagi varem polnud ühe vooru jooksul määratud nii palju penalteid (13) kui seekord.

Tippmargi muudab muljetavaldavamaks tõsiasi, et eelmine, 2000. aasta sügisest pärit rekord (10) purustati koguni 30%ga. Retooriline küsimus: millal tunnistasime mõnel tõsiselt populaarsel spordialal sama mastaapset rekordiparandust?

Aga seda tippmarki lahates jõuame paratamatult küsimuseni - kas penaltite rohkus on hea või halb? Kas meeskonnad saavad liiga palju "odavaid" väravaid? Kas penaltite rohkus paneb "Panso kooli mehed" tihedamini etendusi andma?

Olen arvamusel, et penaltite rohkus on hea, sest see tähendab, et peagi näeme neid vähem ja väravaid hakatakse lööma pigem mängust ja pigem rohkem. Järgnevad põhjendused.

Esiteks ei ole vaja olla raketiteadlane, et penaltite rohkuse põhjusele jälile saada - väravajoonte taha asetatud lisaabikohtunikud aitavad tõepoolest trahvikastil paremini silma peal hoida. Näiteks eilses Tottenham - Twente mängus antud kolmest penaltist kaks tulid usutavasti just otsajoone taguselt kohtunikult.

Teiseks - tippjalgpallur on tark inimene (kehtib otsuste kohta, mis jäävad väljaku piiridesse), sest muidu poleks ta tippkonkurentsis läbi löönud. Targale inimesele on omane õppimisvõime ning usun, et läheb maksimaalselt paar kuud, kui mängijad saavad aru, et kuue kohtunikuga vilistatavates mängudes ei saa endale trahvikastis sigatsemist lubada.

See tähendab, et vigu tehakse vähem ning alaneb ka penaltite arv, ent kuna ründajaid enam määruste vastaselt ei takistata, peaks suurenema võimalus, et nad jõuavad sihile otse mängust. Väravad on aga teatavasti jalgpalli kvintessents.

Kolmandaks. Mulle imponeeris eile norralase Terje Hauge julgus, kui ta määras Tottenhami kasuks ühes mängus kolm penaltit. Kui on viga, tuleb penalti ka määrata. Sõltumata sellest, kas see on samas mängus esimene, neljas või kaheteistkümnes. See tuleb ründavale jalgpallile ainult kasuks.

Neljandaks. Penaltivärav ei ole "odav" värav. Penalti saavutatakse tänu territoriaalsele ülekaalule ning viimase saavutamine ja realiseerimine on pea kõikide pallimängude alusprintsiip.

Viiendaks. "Panso kooli meeste" elu on seoses väravataguste kohtunikega muutunud kõvasti raskemaks. Välja nad ei sure, aga hapnikuaparaadi otsas vegeteerimine võtab sukeldujatelt loodetavasti varsti eluisu ära.

Kokkuvõte: kus viga näed laita, seal penalti aitab!

Sama hea kui penalti - lühike ja konkreetne - on ka Ott Järvela Twitter!

Loodan siiralt, et kõik selle teksti lugejad said täna kaasa elada Kaia Kanepi (pildil) võidule Jelena Jankovici üle. Usun, et neid oli palju, sest Eesti kontorites olevat elu Kanepi mängu ajal välja surnud.

Nagu üks üheksast viieni tööd tegev sõber rõõmsalt nentis: "Sai rahulikult Kaia mängu vaadata, sest ükski klient ei võtnud ühendust. Ilmselgelt vaatasid nemad kah tennist." Et paljudes kontorites telekat pole, leidsid agarat tarbimist erinevad netiavarustest leiduvad striimid, mida isegi mitmele soovijale kätte juhatasin.

Aga nüüd asja juurde. Tuleb tõdeda, et Kanepist on saanud Eesti parim Twitteri-sportlane. Tema tegemised panevad maarjamaalastest Twitteri-kasutajad säutsuma aktiivsemalt kui kellegi teise sportlase omad.

Allpool mõned näited tänasest päevast, mis moodustavad Kanepi kohta käinud säutsude kogumassist väikese osa:

martkase Kaia Kanepi mänge ei saa otse vaadata, kisub vanduma, kisub võitlema. Ja seda tuhandete töölaudade taga üle kogu Maarjamaa.

ottjarvela Vean kihla, et viimased 1,5h oli tööviljakus Eesti kontorites seoses Kanepi mänguga erakordselt madal. Ning nüüd minnakse lõunale.

martkase Kanepi Facebooki lehe võidusõnum sai viie minutiga sada like't. Kus naine inspireerib eestlasi

meelismandel Kanepi paugutab muljetavaldavalt. Huvitav, et tõeline klass hakkas väljenduma alles seniste toetajate kõrvaleastumisel.

alleruja twitter ja muu Eesti s. meedia lausa kubiseb Kaia Kanepi hiilgavast mängust, pole vaja jälgidagi televisioonist või muus vanakooli meediakanalist :)

Ning tulge kõik Twitterisse, sest seal on äge. Näiteks figureerin seal ka mina.

Hiljemalt tänane jalgpalli Meistrite Liiga mäng Moskva Spartak - Žilina tõestas, miks oli kohtunikebrigaadi laiendamine ülivajalik käik.

Ülimalt konservatiivsed jalgpalliisad (loe: Sepp Blatter) võivad täna õhtul kergendusega ohata. Raske südamega tehtud muutuse õigsusele saabus Venemaa pealinnas kinnitus. Kes veel ei tea - nagu mullu Euroopa Liigas, on tänavusest Meistrite Liigas kohtunikebrigaadid kahe mehe võrra suuremad.

Vaadake siit, kuidas Spartaki brasiillane Ari (pildil) kohtumises Slovakkia meistriga kolmest väravast esimese lõi.

Panite tähele: viies kohtunik näitas värava kõrvalt - sees! Imestate nüüd: lihtne ju, loomulikult sees!? Aga küllap mäletate: ka Frank Lampardi skandaalne löök MMil oli "loomulikult sees". Aga... Teate ise, mis juhtus.

Väidate edasi: no seda näinuks joonekohtunik kah iga kell, et pall väravajoone ületas! Jälle nõus: ilmselt näinuks. Ent: kummagi värava kõrvale paigutatud lisakohtunik lubab joonekohtunikul keskenduda ainult suluseisu jälgimisele. Enam ei teki küsimustki, kas ta näinuks või ei näinuks.

Summa summarum: videokordusi pole (vähemalt esialgu) vaja, viies kohtunik ajab asja kenasti ära.

Inglismaa jalgpalliliiga on maailma parim, põnevaim ja nii edasi!? Vähemalt selle hooaja algus näitas küll vastupidist. Kuni eilseni.

Esikolmik eile hommikul: Chelseal viis võitu viiest, Arsenal ja Manchester United jagamas teist kohta. Intriigeriv? Põnev? Tulihingelistele fännidele kindlasti, kõrvalistele mitte.

Toogem võrdlusmaterjali lõuna poolt juba eilse õhtu seisuga.

Saksamaal juhib kuue vooru järel täiseduga Mainz 05. Toosama klubi, kus kunagi teenis 2. Bundesligas elatist Marek Lemsalu. Eile klohmiti Münchenis suurt ja kuulsat Bayernit, kellel on tabelis kaks võitu, viiki ja kaotust. Mullune hõbe Schalke on täpselt eelviimane.

Itaalias veab enne tänaseid heitlusi karavani küll viimaste aastate jäägitu valitseja Milano Inter, kuid sellised suurklubid nagu AS Roma, Juventus ja Fiorentina on väljakukkumistsooni lähistel ning nende treenerite toolid juba kõiguvad.

Prantsusmaal jätkus Lyoni hädade org - kodukaotus suurimale kohalikule rivaalile St. Etienne'ile seadis Claude Pueli (pildil) töö veel tõsisemasse ohtu kui eelnimetatud Itaalia lootside oma. Meistrite Liiga mullune poolfinalist on kogunud seitse mänguga viis punkti ning edestab vaid nullipoiss Arles'i.

Hispaania liiga on võrreldav Inglismaa omaga: tippude osas äärmiselt kõrge tase, aga kolme eelnimetatuga võrreldav suurem põnevus puudub. Kes tahab kihlvedu: mina ütlen, et meistriks tuleb Real või Barca!?

* * *

Et spordis on alati tähtsaim tulemus ja põnevus, võtsid inglased eile teistest tublisti eeskuju. Chelsea kaotas Manchester Cityle, Arsenal oskas kodus alla jääda West Bromwichile, Liverpool ei saanud jagu Sunderlandist, mullu neljandaks tulnud Tottenham alistus seni viimast kohta hoidnud West Hamile.

Nii hakkab juba looma! Ei lähegi Chelsea oma teed! Ja see on mõistagi liigale ainult hea!

Üks märksõna tollest City - Chelsea mängust siia lõppu kah: kuna meeskonnad kasutasid täpselt ühesugust formatsiooni, otsustati too lahing suuresti keskväljal. Ja siin pidi Chelsea vastu seljakaotuse: Michael Essien, aga eriti John Obi Mikel ja Ramires ei küündinud Nigel de Jongi, Gareth Barry ja Yaya Toure lähedalegi. Ehk: Frank Lampardi puudumine annab väga valusalt tunda.

Kui lisata tõsiasi, et ründajate duellis mängis Carlos Tevez üle Didier Drogba, olimegi tõestajaiks tõsiasjale, et Chelsea kaotas Cityle kolmandat korda järjest.

Kes on süüdi, et Järvela ennustused jõuavad ilmavõrku alles loetud minutid enne maailma omapäraseima meistriliiga 31. vooru algust? Otse loomulikult korvpall, mis võttis kogu reedese aja- ja jõuressursi ning jättis vuti vaeslapse ossa.

Eelmisel laupäeval mängitud 30. voorus panustas käesolev rubriik favoriit-ratsudele, kuid sai valusasti kõrvetada, sest Tulevik alistas Sillamäe, Paide sai jagu Tammekast ning Kalju mängis Levadiaga viiki. Koguskoor seega kaks õiget tulemust ja ei ühtegi täpset skoori. Kas seekord läheb halvemini ning mitu väravat lööb Sander Post?

Paide Linnameeskond - Tallinna FC Levadia 1:4

Ei julge mingi valemiga viiki pakkuda. Paide on küll heas ja Levadia kehvas hoos, ent tasemevahe on liiga ilmne. Samas on Levadia tänavu viigistanud Tammekaga, kes nädala eest Paidele kaotas, seega...

Siiski mitte. Levadia moraal võib küll kaotsiläinud meistritiitli tõttu olla kehvapoolne, ent nagu öeldud - tasemevahe on liiga ilmne.

Kohtla-Järve FC Lootus - Narva JK Trans 0:5

Selles mängus saab kokku huvitav sümbioos - Lootusele meeldib väravaid sisse lasta ja Transile neid lüüa. Lootus sai nädala eest tunda Sander Posti juhitud FC Flora nimelise hävituspataljoni 8:0 sooritust, Trans aga lõi viis kolli nii Kuressaarele kui ka Šiauliaile.

Puudub põhjus arvata, et Trans seda mängu ei võida. Samuti puudub põhjus arvata, et Lootus ei lange esiliigasse ja et Trans ei võida pronksmedaleid.

Nõmme JK Kalju - FC Kuressaare 4:0

Niivõrd heas tujus kui praegu pole Nõmme Kaljus selle ja eelmise hooaja jooksul arvatavasti kordagi oldud. Levadiaga tehtud viigile, mis kombineerituna Sillamäe kaotusega suurendas oluliselt võimalusi meistriliiga neljanda kohaga lõpetada ja säilitada lootused järgmisel aastal eurosarjas osaleda, järgnes võit Balti liiga tiitlikaitsja Ventspilsi üle.

Asjaolu, et Läti klubi mängis teise koosseisuga, vaevalt Kaljut morjendab, sest võitu see neilt ära ei võta. Nagu ka tolles mängus nähtud Juri Jevdokimovi kahe värava kõrget kvaliteeti. Selle lennukuse pealt saadakse Kuressaarest hõlpsasti jagu.

Sillamäe JK Kalev - Tartu JK Tammeka 3:0

Sillamäe jätkuva kehva ja mõttelageda - jah, härra Kazantšjonok, see on kriitika teie aadressil! - olukorra valguses võiks ju viiki ennustada, ent Tammeka tagumise üksuse viimase aja hambutus seda ei luba. Olgu need Sillamäe ründajad kui tondid tahes, aga Karli Kütile mõne nad ikka ära löövad.

Tallinna FC Flora - Viljandi JK Tulevik 3:0

Kui paari nädala eest sai otsitud potentsiaalseid komistuskive, mis võivad väärata Flora võidukat marssi meistritiitlini, sai antud mäng ühena neist kirja pandud. Peamiseks põhjuseks asjaolu, et juunis lõppes samade meeskondade mäng samas kohas ehk A. le Coq Arenal 1:1 viigiga.

Rahvatarkus ütleb, et välk kaks korda samasse kohta ei löö. Puudub põhjus esimemmede ja -taatide sõnastatut kahtluse alla seada.

Jalgpalliportaali soccernet.ee lugejaküsitluses "Milliselt Eesti klubilt ootad Balti liigas kõige rohkem?" oli loetud minutid tagasi kindel esikohahobune FC Flora, kes oli kogunud 62% hääli. Kahjuks on rahvas eksiteel, sest täna algavas Balti liigas on Eesti suurimad lootused seotud FC Levadiaga.

Enne teema põgusat lahkamist ja põhjendusi, olgu ära toodu hääletuse seis täna hommikul kell 10.00: Flora 62%, Levadia 18%, Kalju 14%, Sillamäe Kalev 4%, Narva Trans 2%.

Mullu Euroopa liigas alagrupiturniirile jõudnud ja Balti liiga valitseva meistri Ventspilsiga kohtuva Kalju ebaloogiliselt kõrget protsenti on vast kõige hõlpsama seletada nende fännide lihtlabase naiivsusega ning Narva Transi ilmselgelt liiga madalat toetust faktiga, et vene inimene eestikeelsesse portaali naljalt ei satu.

Sillamäe Kalevi protsent võiks olla veelgi väiksem, sest kui meeskond kaotab Eesti liiga seitsmendale meeskonnale ehk Viljandi Tulevikule, tundub Läti viies sats Jurmala nende jaoks ilmselgelt liiga kõva pähkel.

Flora ja Levadia suhe on aga lootusetult paigast ära. Ei tõttaks numbreid täiesti ümber vahetama, kuid hääletajate poolt juhtduole eraldatud 80% jagaksin suhtega umbes 55-25 Levadia kasuks.

Põhjuseks ainult ja ainult avaringi vastane. Muidugi on Flora neist kahest selgelt paremas hoos ja vist ka parema komplekteeritusega, ent Leedu meistriliigas esikoha eest võitlev Marijampole Suduva on keeruline vastane. Eriti arvestades, et teine mäng peetakse võõrsil.

Levadia kui valitsev Eesti meister sai loosimisel nautida kõrget asetust ja sai vastaseks Läti liiga mulluse kuuenda Rezekne Blažma, kes hetkel üritab Läti liigas väljakukkumist vältida. Neist ei tohi Levadiale vastast olla.

Balti liiga paradoks Eesti jaoks on, et mullune hõbe Sillamäe ja neljas Flora on tänavu muutunud vastavalt märgatavalt kehvemaks ja paremaks, ent loosimisel asetati nad 2009. aasta tulemuste järgi.

Värsked jalgpallisäutsud Ott Järvela Twitterist.

Enam kui nädal on möödunud kuulitõukaja Taavi Peetre surmast, kuid iga päev jõuan ikka ja jälle mõtetes temani. Ehkki ma sisuliselt ei tundnudki Taavit.

Otsustasin panna paar rida paberile, äkki hakkab parem.

***

Kust alustada? Kui kuulsin eelmise laupäeva õhtul sellest hirmsast uudisest, siis mõtlesin nagu ilmselt enamus teisigi: ei ole võimalik! Aga on. Saatus ei küsi. Ole sa pealegi alles 27aastane. Ole sa pealegi suur ja tugev mehemürakas. Koheselt meenus mulle üks hiljutine unenägu, kus seisin ühel hommikul toimetusse jõudes fakti ees, et kaks maailma absoluutsesse tippu kuuluvat Eesti sportlast (ei ole mõtet nimesid kirja panna) on lahkunud. Milline luupainaja! Nüüd siis oli see pisut teises võtmes tõeks saanud. Tunnistan ausalt: olin eelmise laupäeva õhtul rahul teadmisega, et sõidan pühapäeva hommikul Hollandisse võrkpallikoondise EM-mängu vaatama ega pea Taaviga juhtunud fataalsest õnnetusest kirjutama.

***

Kaks väikest asja, mis mul Taavile mõeldes koheselt meenub.

1. Rokkbändi AC/DC hitt "Thunderstruck".  See oli lugu, mis tõmbas Taavi kuuliringis käima. Korraldajad teadsid seda ning mängisid lugu võistlustel tema katsete ajal tihti. Ka treeningul oli tal oma muusikamasin ja kõlarid ringi kõrval maas. Kuidas sa ikka sedasi täielikus vaikuses vere soontes käima saad? Ja uimasena pole ringis midagi teha. Taavi on tunnistanud, et muusika andis talle palju juurde. Näiteks tiitlivõistlustel, kus loomulikult mingeid soovilugusid atleetidele ei mängita, olnud hoopis teine tunne ringi astuda.

2. Taavi telefoninumber. Ma ei tea, kuidas ta selle hankis, kuid seal seisis kõrvuti 2, 0, 5 ja 3. Ehk 20.53, mis tähistab mõistagi Heino Silla nimele kuuluvat Eesti kuulitõuke rekordit. Taavi oli selleks tulemuseks juba tänavu küps. Ta tõukas vähemalt kaks korda üliväikese üleastumisega 20,5. Kui ta Viljandis parandas oma 2004. aastast pärinevat isiklikku tippmarki, arvasin, et mees on väga rõõmus. Ta kommentaar oli Eesti sportlaste hulgas suhteliselt harvanähtavalt enesekriitiline: "Mingil määral olen muidugi rahul, kuid kolm sentimeetrit kuue aasta kohta on natuke vähe."

Tegelikult jäid need 20,5-meetrised kuulikaared teda häirima. Näiteks Viljandis ei saanud ta ise üldse arugi, et oleks üle astunud. Pole kahtlustki, et järgmisel aastal saanuks Taavist Eesti rekordimees.

***

Milline intervjueeritav oli Peetre? Üle keskmise. Kuldsuu, kellega tehakse intervjuusid vaid hea jutu pärast, Taavi polnud, kuid polnud ta kaugeltki mitte ka tummahammas. Mul oli au teha temaga kaks pikemat lugu. Nood olid üsna erinevad. 

Esimene sündis 2008. aasta alguses, kui Taavi areng tundus olevat toppamas. Ei ole kerge rääkida kogu rahva ees sellest, miks sul parasjagu hästi ei lähe. Taavi sai sellega hästi hakkama - julges olla siiras, suutis ennast kõrvalt vaadata.

Teine lugu oli hoopis lõbusam. See sai tehtud vahetult enne tänavust EMi, kõik tundus väga tore... Taavi ja teda treeninud Aleksander Tammert viskasid nalja. Viiekilone kuul lendas hiidlase pihust nii kaugele, et rebis augu kaitsevõre sisse. 23,5 meetrit! "Mõned mehed tõukavad nii kaugele õiget kuuli," poetas Taavi tagasihoidlikult. Jah, sel päeval oli ta heas tujus - poseeris ringis uhkelt fotograafile. Panengi selle pildi postituse illustratsiooniks. Mäletan veel, et Taavi kiitis kõvasti oma naise ema, kes aitas majanduslikult viletsal ajal toetaja leida. "Ämm sebis välja. Ta on kõva tegija!" tunnustas atleet.

***

Kui keegi pole veel näinud, siis vaadaku seda mälestusvideot, mis Taavi sõbrad kokku panid. Mis seal salata, ka mul läks neid pilte vaadates ja muusikat kuulates silm märjaks. Neil hetkedel soovin, et Jumal ja taevas oleksid tõesti olemas. Kujutan ette, kuidas paradiisiväravas tervitab Taavit mullu lahkunud Heino Sild. Küllap meestel juba juttu jätkuks, võibolla haaravad kaks kanget ka kuuli pihku, et selgitada, kes on ikkagi parem...

***

Hüvasti, Taavi! Minu kaastunne ta perele, sugulastele, treeneritele ja sõpradele.

Kui kümnendi alguses Tartusse õppima läksin, oli üks peamisi mõtteterasid, mis esimesest ülikooliaastast meelde jäi - ajakirjanikul peavad alati kaasas olema harilik pliiats, paber ja puhtad sokid.

Väidetavalt on selle maksiimi sõnastajaks ajakirjandusosakonna asutaja Juhan Peegel, aga kas tegu on legendi või tõese pärimusega, ma kahjuks ei tea. Küll aga tõestas eilne Levadia - Kalju Eesti meistriliigamäng, et sõnades peitub puhas kuld.

Paberi vajalikkuses küsimusi ei teki - kuskile vaja ju kirjutada. Harilik pliiats on aga kindlasti tähtsam ja tõhusam relv kui pastakas või - jumal hoidku selle eest - tintenpen.

Sõjalises plaanis rääkides on tegu tuumapommi (pliiats)) ja granaadi (pastakas) võrdlusega - esimene on universaalne ja tõhus igas olukorras, teise tegevusraadius ja -võimekus vägagi piiratud. Harilik kirjutab iga ilmaga ja igale poole, pastakas tõrgub nii külma, kuuma kui ka märja ilma puhul.

Ning puhtad sokid kuluvad tõesti marjaks ära, kui oled kaks tundi sügisese hoovihma käes ligunedes Eesti jalgpalli vaadanud. Teevad kohe meele heaks ja vähendavad haigestumisohtu.

Tänu sokkidele täie tervise juurde jäänud Ott Järvela Twitteri leiab siit.

Tarmo Kink on nädala tegija. Ja see postitus tulebki suuresti temast. Aga sugugi mitte ainult.

Mitmeid-setmeid aastaid tagasi võrdles Aivar Pohlak Ragnar Klavanit ja Tarmo Kinki umbes-täpselt nii: Kink on tühikargaja, Klavan tulevikutäht. See juhtus siis, kui "ülbe" Kink ütles ära "kõikvõimsa" FC Flora kutsest - kujutate ise, kuidas teinieas poisikluti taoline käik võis toonast peatreenerit Arno Pijpersit ja Pohlakut solvata.

Oli mis oli, elu on läinud oma rada ja - oh seda rõõmu! - nii Klavanist kui Kingist on saanud tegija. Pole mõtet kõrvutada, kummast suurem - see pole hetkel absoluutselt oluline. Mõlemad mängivad väga heas klubis ja on koondisele olulised jõud.

Miks sellele võrdlusele tähelepanu pööran?

Sellepärast et Kink on ehtne niiöelda süsteemiväline, Klavan aga puhas süsteemne toodne. Üks pole Flora, Pohlaku & Co-ga iial kuidagi läbi saanud, teine võttis sealt tuule tiibadesse. (Tõsi, paar aastat tagasi näitas ka Klavan süsteemile punast tuld, kui palkas Pohlaku neatud Hollandi agendi. Aga see selleks.)

Pohlak on Eesti jalgpalli uuest sünnist saati rõhutanud: peame kasvatama meeskondlikke, tarku, äärmiselt töökaid jne pallureid. Individualistidel, soleerijatel ja kõrgetel egodel pole Eesti koondises kohta, lisaks olevat neil palju raskem tööd leida ka välisklubides.

Kahtlemata peitub alajuhi jutus iva, ent absoluutset tõde sugugi mitte. Pigem vaat et isegi vastupidi.

Ma ei taha väita, et näiteks Tarmo Kink ja Joel Lindpere ei oska tegutseda meeskondlikult, aga kindlasti on nad inim- ja mängijatüüpidena pigem nähtused, mis lükkavad Pohlaku teooria põhjalikult uppi. Eelkõige just ses osas, mis puudutab skautidele silma jäämist.

Olen veendumusel: et Eesti vutimees mõne korraliku klubi tähelepanu köidaks, vajab ta vähemalt ÜHT silmapaistvalt head omadust. Andres Operil oli selleks kiirus. Raio Piirojal on peamäng ja võitlusvaim. Tarmo Kingil pommlöök. Joel Lindperel pallivaldamine ja sööduoskus - ehk samuti tehnilised elemendid.

Kas teie arvates peab Eesti rohkem panustama individuaalselt osavate või meeskondlikult mõelda ja pingutada oskavate mängijate kasvatamisele? Või on õigeim tee kuldne kesktee?

Mõistlikul Eesti inimesel on laupäeva, 18. septembri sisustamiseks kaks võimalust - minna seenele või jalgpalli meistriliiga mängule.

Seoses erakordselt hea puravikuaastaga valib enamik seeneretke, ent uuring sõltumatus Šveitsi laboris on tõestanud, et leidub keskmiselt 200 inimest meistriliigamängu kohta, kes seeni ei söö ja/või eelistavad kodumaist jalgpalli.

Nende sekka kuulub ka rubriik "Järvela ennustab", mis oli eelmise, 29. vooru põhjal erakordselt asjatundlik - täppi läksid kõik viis tulemust ning kahel korral täpse skooriga. Ali G ütleks siinkohal "Boyakasha!"

Kohtla-Järve FC Lootus - Tallinna FC Flora 0:5

Selle mängu ennustamine on samaaegselt väga keeruline ja väga lihtne. Keeruline seetõttu, et täringut, mille peal oleksid numbrid neli kuni seitse, on väga raske leida. Kui aga selline täring olemas, siis veereta korra ja ennusta Florale täpselt nii palju väravaid, kui vürhvel (tähendab Lõuna-Eesti murrakus täringut) näitab.

Kohtla-Järvele pole väravaid ennustada vaja. Florale nad neid ei löö.

Viljandi JK Tulevik - JK Sillamäe Kalev 0:2

Punkte on vaja mõlemale meeskonnale - Tulevik võitleb (tõsi, trumpe käes hoides) liigasse püsimajäämise, Sillamäe (keskpäraste kaartide ehk leedulastega) neljanda koha eest.

Tuleviku peatreener Marko Lelov märkis, et "kui natuke joppab, võib ka võita". Tegemist on tagasihoidliku hinnanguga. Tulevikul peab ikka päris korralikult joppama, et võita. Viigi jaoks peab joppama natuke.

Kaotuseks ei pea aga üldse joppama ja kuna enamasti nii ka läheb, siis Tulevik selle mängu kaotab.

Tartu JK Tammeka - Paide Linnameeskond 2:1

Hooaja esimese poolega võrreldes vägagi ebaõnnestunud esitused on tartlased herilaste kombel tigedaks ajanud. Paraku ainuüksi vihast jalgpallimängude võitmiseks ei piisa. Oskuseid on ka vaja. Tammekal neid ühes kriitilises liinis napib.

Paidest saadakse kodumurul aga jagu. Tõsi, raskustega, sest Meelis Rooba on toonud meeskonda uue kvaliteediga südikuse, mis nad hooaja lõpuks ka meistriliigasse püsima jätab.

Narva JK Trans - FC Kuressaare 3:0

Transi kaitseliinis valitses teisipäevases mängus Floraga üks suuremat sorti korralagedus, kuid võitu Kuressaare üle see ei väära. Esiteks on mängukeelust tagasi Tomas Rimas, teiseks on võib-olla vigastusest paranenud Stanislav Kitto, kolmandaks on kogu meeskond uue väravavahi Mintas Gaidikasega rohkem tuttavaks saanud.

Kuressaare jaoks ei ole tegu olulise kohtumisega, sest meistriliigasse püsimajäämise määravad mängud enda kaalukategooria satsidega.

Tallinna FC Levadia - Nõmme JK Kalju 1:0

Intriigi pole vaja üles puhuda, ta lasub antud matši kohal niigi. Levadiast vallandatud - ma usun, et nüüdseks on klubi juhtkond oma rumalat otsust juba päris palju kiruda jõudnud - ja nüüd Nõmme Kaljut juhendava Igor Prinsi naasmine endisele kodustaadionile.

Maailma jalgpalliajalugu tunneb rohkesti näiteid, kuidas sarnases olukorras on autsaider suutnud puhtalt emotsiooni toel eeldatava favoriidi üle mängida. Antud mängus ma selle juhtumist siiski ei usu, sest jõudude vahekorrad tunduvad üllatuseks liiga ebavõrdsed olema.

Samas oleks kas või viigipunkt Kaljule ülimalt oluline...

Kommentaarium on avatud ning ootab lugejate ennustusi ja muid mõtteterasid.

Ning Ott Järvela Twitter töötab jätkuvalt täistuuridel.

Öeldakse, et elus on kaks kindlat asja - surm ja maksud. Tegelikult on see ekslik arusaam, sest unustatakse ära kolmas - jalgpalli Eesti meistriliiga ettearvamatus.

Rubriigi "Järvela ennustab" saldo eelmisest, laupäeval mängitud 28. voorust oli mitmekesine. Ette on näidata täpne skoor (Kohtla-Järve - Paide 1:2), järjekordne saarlaste alahindamine (Tammeka - Kuressaare 0:2). Lisaks kaks õiget ja üks vale tulemus (vastavalt Kalju ja Flora võidud ning Levadia võit, mis ennustuse kohaselt pidanuks olema viik).

FC Kuressaare - Tallinna FC Levadia 0:4

Olen kahe viimase vooru puhul teatanud, et puudub igasugune põhjus arvava või loota, et Kuressaare seda mängu ei kaota. Mõlemal puhul ekslikult, sest mängudes Tammeka vastu võtsid saarlased 3:2 ja 2:0 võidud.

Regionaalpoliitilisest aspektist lähtudes ning trotsides Levadia leeri võimalikku pahameelt, teatan taas: puudub igasugune põhjus arvata või loota, et Kuressaare seda mängu ei kaota.

Tunnistan, et tegu on omakasupüüdliku ennustusega - kui Kuressaare jätkab minu ennustuste eiramist, on kolmapäevasesse lehte rohkem kirjutamisainest, sest igasugune tulemus peale võidu praktiliselt nulliks Levadia tiitlilootused. Lisaks luban: kui Kuressaare Levadiat võidab, kingin meeskonnale ühe suitsuangerja.

Nõmme JK Kalju - Tartu JK Tammeka 1:0

Kui Madridi Real võitis nädalavahetusel Hispaania meistriliigas Osasunat 1:0, vilistasid fännid meeskonna välja - polnud piisavalt meelelahutust. Nad unustasid ära, et meeskonna peatreener on Jose Mourinho, keda ei huvita seksikus, vaid tulemus, mis kenasti ära vormistati.

Kui Kalju laupäeval 92. minuti väravast Tulevikku 1:0 võitis, siis neile ei vilistatud, sest mäng toimus Viljandis ja pealtvaatajaid oli vähe. Aga point on sama - Igor Prinsi huvitab vaid tulemus, mitte mängu seksikus.

Paide Linnameeskond - Viljandi JK Tulevik 1:1

Seoses Paide ja Kuressaare laupäevaste võitudega on Tulevik tagasi väljalangemisheitlusse kistud. Tabeli viimased neli meeskonda mahuvad viie punkti sisse, mis tähendavad, et kõik omavahelised mängud on sisuliselt kuue punkti lahingud - üks kaotab kolm ja teine võidab kolm punkti; või tehakse viik, mis ei rahulda kumbagi.

Just seda viimast tulemust sellest mängust ka ennustan. Seda ütleb kõhutunne, kelle senine parim ennustus on pihtapanek Uruguai MMi poolfinaali jõudmisega.

JK Sillamäe Kalev - Kohtla-Järve FC Lootus 3:0

Kui üks on märgatavalt tugevam kui teine, siis jalgpallis enamasti esimene võidab (sekundaarsetel pallimängudel nagu korvpall või võrkpall, võidab esimene kohe kindlasti). Seetõttu võidab selle mängu Sillamäe. Ning seda hoolimata asjaolust, et ise ollakse üpris kehvad. Kohtla-Järve on lihtsalt tunduvalt kehvem.

Tallinna FC Flora - Narva JK Trans 2:0

Sellest võinuks saada mäng, mis toob tiitliheitlusesse pinge tagasi. Miks? Sest kui Flora ei suuda seda mängu võita, sõltub kuldmedali saatus ülimalt tõenäoliselt Flora ja Levadia viimasest tänavusest duellist.

Põnevusejahtijate kurvastuseks võidab Flora selle mängu kindlalt. Transi probleemid koosseisuga on lihtsalt liiga suured. Viimases mängus Levadiaga - 0:3 kaotus - sai punase kaardi Tomas Rimas, mis tähendab, et üks keskkaitsja on audis. Ning Stanislav Kitto ei mänginud vigastuse tõttu kaasa, mis tähendab, et tõenäoliselt on audis ka teine põhikoosseisu keskkaitsja.

Ilma nende kahe meheta puuduvad Transil võimalused Sander Posti ja Henri Anieri juhitud Florat peatada.

Vaielge vastu või kiitke heaks. Kõik on lubatud. Ning soovitage igaks juhuks kohti, kus suitsuangerjaid müüakse.

Ott Järvela Twitterit tasub kah lugeda. Näiteks täna teatas ta seal, et Kaia Kanepi saavutus on kõvem, kui võrkpallikoondise oma.

Neljakordse maailmameistri Itaalia vastu juhtima mindud? Mindud. Seejärel kahetsusest kõvasti kirutud? Kirutud. Usbekistanil endale otse nurgalöögist värav lüüa lastud? Lastud. Hõbepalli-vääriline pomm 35lt meetrilt vastu tulistatud? Tulistatud.

Nagu näha, juhtus kohaliku meistriliiga pausi ajal Eesti jalgpallis piisavalt palju põnevat, et ka kõige paadunud vutinarkomaan sai oma doosid kätte. Kui lisada veel EM-valikmängude virr-varr, pole põhjust ju kurta.

Aga nüüd on õige aeg kangema kraami kuur lõpetada ja naasta argipäeva, mis õnneks ei ole sugugi hall, vaid sügiseselt kirev. Eesti meistriliiga 28. voor pakub sügisandide parimat valikut hindadega, mis on Nõmme turu omadest - kilo Krügeri õunu 40 krooni! - märgatavalt soodsamad!

Kohtla-Järve FC Lootus - Paide Linnameeskond 1:2

Samasugune kuue punkti mäng nagu kaks nädalat tagasi toimunu. Toona lepiti 1:1 viiki, kuigi ennustasin Paide võitu. Olen poliitika „poolel teel hobuseid ei vahetata" veendunud toetaja ja usun, et Paide meistriliigas viimaseks ei jää. Selle tarbeks on neil omakorda vaja see kohtumine võita.

Viljandi JK Tulevik - Nõmme JK Kalju 0:2

Igor Prinsi esimene mäng Kalju juhendajana tõi karikamängus 0:1 kaotuse Narva Transile. Samas ei olnud Kalju leer matši järel sugugi sünges meeleolus, vaid tõdes, et mängupilt oli viimaste aegade parim.

See annab põhjust arvata, et Nõmme naaseb Mulgimaalt võiduga. Lisaks ei tohi unustada, et Trans on Trans (medalisoosik) ning Tulevik on Tulevik (kindel seitsmes).

Tartu JK Tammeka - FC Kuressaare 2:0

Kahe nädala eest said tartlased Saaremaal üllatuskaotuse osaliseks ning siinkirjutaja väljakäidud postulaat „Puudub igasugune põhjus arvata või loota, et Kuressaare seda mängu ei kaota." tegi saarlastele nii palju nalja, et silk - sorri, tilk - oli püksis.

Arvestades toonast tulemust, mis oli Tammeka jaoks kahtlemata ootamatu, et mitte öelda šokeeriv, pean saarlaste kurvastuseks uuesti sama avaldusega esinema - puudub igasugune põhjus arvata või loota, et Kuressaare laupäeval Tartus ei kaota. Kõikide suitsuangerjate nimel.

Narva JK Trans - Tallinna FC Levadia 1:1

Kahe nädala eest mängis Levadia idavirulastega viiki ja minetas sisuliselt 80% lootustest meistritiitlile. Usun, et see andis meeskonna moraalile ja motivatsioonile - tiitlivõiduga on Levadia enamasti kaasnenud kopsakad preemiad, millele nüüd arvestatavat lootust ei ole - paraja hoobi.

Lisaks on Trans silmnähtavalt heas vormis, neile tuleb kasuks ka kodune konarlik väljak ja Maksim Gruznov ühe ikka ära lööb.

Tallinna FC Flora - Sillamäe JK Kalev 4:1

Augustis kohtuti kaks korda ning mängud lõppesid Flora 4:2 ja 5:2 võitudega, kusjuures esimesel puhul lõpetas Flora mängu üheksakesi ja teisel puhul asus poole tunniga 3:0 juhtima. Siit saab välja lugeda vaid ühe signaali - meeskondade tasemevahe on ilmne, mis omakorda tähendab, et Sillamäel puuduvad võimalused Florat üllatada.

Oraakel on rääkinud ning nüüd on aeg ta troonilt tõugata! Sõimake ja kiitke, vaielge ja õiendage. Nii autori kui ka teineteisega. Kommentaariumil pole piire.

Ning lugege Ott Järvela Twitterit, kus selgub, et kes ütles mjäu!

Nüüd, mil Eesti jalgpallikoondise maavõistluseni Usbekistaniga jääb poolteist tundi, klaarime ühe vana võla. Ehk räägime sellest, mis toimus vahetult pärast Eesti - Itaalia mängu lõpuvilet.

Pettumus kõige suhtes. Vilepartii, parasjagu lähedal olnud punkti(de) äraandmise ja ilmselt veel millegi üle. Selline oli Eesti koondislaste (ja ilmselt ka fännide) valdav emotsioon.

Kapten Raio Piiroja astus väljakukohtunik Carlos Velasco Carballo juurde, tegi kurja häält ja "rääkis endale" 90.+7 minutil protokolli kollase kaardi. Inimlikult võis Piiroja teguviisi üdini mõista, aga heaks kiita kindlasti mitte. Püüa kaptenina õigusemõistjat mõjutada mängu jooksul, aga kui eesriie langenud, pea lõuad - lihtne!

Koondisel on valiksarjas ees veel kaheksa mängu. Mis tähendab, et Piirojal on ees seitse miini ehk võimalust teenida teine hoiatuskaart ja mängukeeld. See tegigi tema käitumise ebaprofessionaalseks.

Aga mida tegi pärast lõpuvilet Tarmo Kink? Viimaste nädalate staar, kelle treener Tarmo Rüütli istutas seekord pingile ja lubas murule kepslema alles 82. minutil.

Kink läks viivitamatult Itaalia suurima ässa Andrea Pirlo juurde, vahetas temaga särgi ja jooksis otsemaid riietusruumi. Kaaslased tänasid samal ajal publikut, lõid omavahel käsi kokku ja nii edasi.

Kingi olekust nähtus ilmselget pettumust - mitte ainult kaotuse, aga ka kõige muu üle. Võib ju samuti öelda: inimlikult mõistetav. Kuid üdini meeskonnasportlasena Inglismaa-proff end sel õhtul küll ei tutvustanud.

Täna on Kink taas algkoosseisus. Ehk meeleolu peaks olema hea. Loodetavasti suudab mees teha taas seda, mida ta kõige paremini oskab - mängida.

Eesti võrkpallikoondis võitis laupäeval kodusaalis Hollandit 3:1 ja tegi suure sammu EM-finaalturniiri suunas. Mida võib peatreener Avo Keel korduskohtumiseks koosseisu osas muuta?

Rusikareegel ütleb, et võidukat koosseisu ei tasu vahetada. Samas on Keel tuntud just selle poolest, et üritab vastaseid üllatada. Näiteks 2008. aasta EM-valikmängus Poolaga saatis ta sidemängija Veiko Lemberi asemel platsile Kert Toobali, kes oli vigastuse tõttu väga pika mängupausi pidanud. Eksperiment toimis: uus mees oli poolakate jaoks pisut võõras ja Eesti sai 3:2 võidu. Mida võiks muuta pühapäevaseks korduskohtumiseks Rotterdamis?

1. Kõige tõenäolisem on libero vahetus. Pärnus alustas Asko Esna ja tegi üsna korraliku partii. Ometi saatis Keel neljandas geimis viigiseisul 16:16 platsile Sten Esna, geim võideti 25:20. Oli see Steni teene või mitte, kuid sel ajal tegutses võistkond tervikuna kaitses paremini. Keel, kes kordab nagu mantrat, et võiduvõti on hea servi vastuvõtt, polnud päriselt rahul ka sellega, et Asko pallingu vastuvõtt jäi alla 60 protsendi. Miks mitte proovida kogenumat meest, kes näitas, et on heas hoos?

2. "Me mängime ühe nurgaründajaga," teatas ETVs mängu kommenteerinud treener Johannes Noormägi. Päriselt ei tahaks selle hinnanguga nõustuda, kuid veidi langes Jaanus Nõmmsalu ansamblist välja küll (teise geimi alguses tuli sisuliselt neli punkti järjest tema pealt). Kolmandas geimis proovis Keel Martti Rosenblatti, ent too ei tegutsenud paremini. Samas on noorel mehel (Rosenblatt on alles 22aastane) raske poole matši pealt sekkuda. Võimalik, et Rotterdamis algkoosseisu pääsedes, esitaks ta väga hea partii, rünnakujõudu tooks ta igal juhul juurde.

3. Keel võib korduskohtumiseks võtta koosseisu ka Janis Sirelpuu või Kardo Kõresaare. Kui ta tõesti tahaks oma käekirjale truuks jääda ja sepistada mingit üllatust, siis Kõresaar oleks nurgaründajana vastaste jaoks kindlasti ootamatu käik. Kuid eeldada võib, et eduseisus ei julge Keel liialt riskeerivaks muutuda. Hollandisse sõitev koosseis avaldatakse reedel.

Õhtuleht ennustab, et Rotterdamis lähevad algkoosseisus platsile Kert Toobal, Oliver Venno, Keith Pupart, Jaanus Nõmmsalu, Raimo Pajusalu, Ardo Kreek ja Sten Esna.

Eesti - Itaalia jalgpallimäng lausa sundis vedama paralleele 2002. aasta MMi valikmänguga Eesti - Holland. Nii siin kui seal juhtisime, kuid saime ikka tappa, nüüd 1:2, siis 2:4. Ent...

Kui tol 2001. aasta juunikuupäeval oli Eesti kohatine edu suurüllatus, siis seekord mitte. Öelnuks keegi üheksa aastat tagasi, et suure vastasega on võimalik viiki mängida või isegi võita, oleks ütleja parimal juhul välja naerdud. Nüüd aga ei tundunudki sääraste avalduste tegijad potentsiaalsed hullumaja kandidaadid.

Lugedes mängujärgseid kommentaare, võib raudse kindlusega öelda, et Eesti jalgpall on edasi arenenud. Pärast heitlust Hollandiga oldi ülavoolavalt rõõmsad, et Eesti teinud kõva mängu. Allajäämist Itaaliale võeti vastu matusemeeleolus. Mis tähendab, et Eesti ei tunnista enam ilusaid kaotusi. Parim hindaja on mängija ise. Konstantin Vassiljev: «Olen pettunud. Hinne kolm.»

Hinnetest. Kuigi Hollandil lubati lüüa neli väravat, said kõik kaitsjad hindeks hea või väga hea. Meeskonna keskmine hinne oli toona 8,33, Itaalia vastu aga 6,54. No ei mänginud Eesti nüüd kehvemini kui üheksa aastat tagasi, lihtsalt tase ja lootused on kerkinud.

Millegipärast peetakse ebaeetiliseks, kui mõni meeskond, soovides play-offis paremaid vastaseid, võidu nimel väga ei pinguta. Nagu tänavusel korvpalli MMil, kui Venemaa ja Kreeka pisut tsirkust tegid, sest suure tõenäosusega pidanuks võitja minema kokku tiitlikaitsja Hispaania ning seejärel suursoosik USAga.

Mis on tiimi eesmärk tiitliturniiril, kas alistada viimne kui vastane või võita tiitel? Ning kui tiitlini viib kaks teed - raskem ja kergem -, siis miks on eetiline valida raskem ja ebaeetiline valida kergem? Ja kui kergema tee valinu võidabki tiitli, siis oleks ehk eetiline karikast loobuda?

800 meetri jooksus ei nõua ju keegi, et sportlane peab esimese ringi järel juhtima. Jooksja valib ise taktika. Sama peaks olema lubatud ka meeskonnale.

Paraku juhtub ettemääratud tabeli puhul ikka, et kaotus annab kergemad vastased. Lahendus on lihtne: pärast eelturniiri loosida play-offi paarid - alagrupis neljanda koha saanu ei tea ette, millise grupi võitjaga kokku läheb. Sama on teise-kolmanda koha omanikega. Ja kõik oleks korras.

Raske on mõista, miks peab Eesti korvpalli meistriliigas osalema üheksa meeskonda? Kas suur tiimide arv ei muuda suppi liiga lahjaks?

Mis juhtuks, kui meistriliigas mängiks kuus tiimi? Lisaks neljale suurele ka näiteks Pärnu ja Rapla? Kolm neist lööks kaasa Balti liiga kõrgemas, kolm madalamas divisjonis. Mänge oleks piisavalt ja tase kindlasti kõvem. Lisaks jääks ära pikad ja väsitavad puhkusereisid kuhugi, kus mäng ei paku vähimatki pinget, sest vastased on liiga lahjad.

Väikelinna satsidele, parimaid noori koondavatele tiimidele ja meistriliiga farmimeeskondadele tuleks luua tõsine esiliiga, mis annaks ka Valgadele ja Võrudele võimaluse medalit, isegi tšempionikarikat jahtida. Praegu minnakse heitlusse eesmärgiga noppida mõni võit ja suurtelt mitte piinlikult tappa saada.

Kõigi maailma vutisõprade suurim etteheide ülima taktikalise küpsuse poolest tuntud Itaalia jalgpallile on üdini kaitsmisele suunatud taktika catenaccio leiutamine.

Catenaccio tähendab itaalia keeles ukseriivi. Ei ole vaja olla Einstein taipamaks, et sellist nime kandva taktika eesmärgiks on kõige pisemategi pilude sulgemine.

Selle leiutajaks on 1960ndatel Milano Interit juhendanud Argentina vutitreener Helenio Herrera, kelle käe all suutis meeskond praktiliselt vaid 1:0 võitude toel kamaluga tiitleid võita.

Tarmo Rüütli (pildil) otsused tänase algkoosseisu valikul osutavad, et peatreener on otsustanud Saapamaa vastu minna nende enda leiutatud relvaga. 4-5-1 taktika, kus Tarmo Kink on Dmitri Kruglovi eelistades pingile jäetud, ei jäta fantaasiale ruumi - Eesti eesmärk on kinni toppida kõik augud, mida itaallased võivad ära kasutada.

Kas on põhjust süüdistada Rüütlit negatiivses lähenemises. Ausalt öeldes ei näe põhjust. Poolteist tundi enne lahtilööki olen sunnitud tõdema, et Eesti võimalused on veidi ülepaisutatud. Oma süü lasub selles kindlasti ka meedial (ka siinkirjutajal).

Tegelikult tuleb meil ju minna lahingusse ülekaalukalt tugevama vastasega ning viie poolkaitse kasutamine tundub väga loogilisena. Ning kui Rüütli teeb Herrerat ja võlub välja 1:0 võidu, on ta Einstein!

Loe ka Ott Järvela Twitterit!

Kui sind pole laupäeval kell 16.00 (tegelikult võiksid ikka varem tulla) Pärnu spordihallis Eesti võrkpallikoondisele kaasa elamas, pole sind olemas!

1. Võrkpallikoondis mängib kodusaalis harva nagu kuuvarjutus - heal juhul on aastas mõned sõpruskohtumised. Ametlikke mänge peeti Maarjamaal viimati 2008. aasta kevadel. Kui maha magada tänavuse aasta kõige tähtsam matš (kahe mängu kokkuvõttes pääseb parem EM-finaalturniirile), siis pole sa mingi õige võrkpallihuviline. Koondis vajab SIND laupäeval! 

2. Vastasmeeskonna Hollandi koondise peatreener Peter Blange hoiatas hoolealuseid: "Eestis ootab meid tribüünitäis rahvusšovinistidest fänne." Oleks ju piinlik, kui tribüün oleks pooltühi ja hollandlased peaksid pettuma. Šovinism massidesse!

3. Muidugi saab kohtumist jälgida ka kodus teleka ees, kuid... A) Seal ei luba naine sul trummi lüüa. B) Ega üle kolme õlle juua. C) Sa purustad oma teismelise tütre südame, kui ta ei saa samal ajal vaadata teise kanali pealt "Ameerika supermodelli" hooaja viimase osa kordust.

4. Tegelikult on võrkpallimäng üldse sobiv ettekääne suvepealinna sõita. Näites hea on minna edasi ööklubisse Bravo, kus toimub laupäeval temaatiline pidu "Spordipäev", Sugaris lõõritab Maarja-Liis Ilus, Mirage'is toimub videodisko (südaööni tasuta!). Suvi pole veel läbi!

5. Ja lõpetuseks, kuid mitte viimaseks: mis seal salata, Eesti võrkpallikoondislased on teiste alade tippudest kordades ilusamad! Eelkõige puudutab see punkt siis naissoost pealtvaatajaid.

1. Pärnu korvpall ruulib!

Nüüd, kus Eesti olematu korvpallitaseme ümber lokku lüüakse, oleks paslik vaadata, kust tulevad parimad noormängijad. Tabelis on klubid, mis andnud enim korvpallureid poiste nelja vanuseklassi (U14, U15, U16, U18) koondistesse ja mängijate arv.

KK Pärnu 10

Tiit Soku KK 8

Rakvere SK 6

Rapla KK 5

Tartu Rock 5

BC Kalev 3

Ei saaks öelda, et noortekorvpalli rahapuudus piinaks. Mäletatavasti jagas riigikogu tunamullu ja mullu noortetööks välja 10 miljonit krooni, millest 8,5 läks BC Kalevile, 1,5 Tartu Rockile. Kui taas rahajagamiseks läheb, oleks antud nimekiri ehk otsustajatele abiks.

Reformierakondlane Remo Holsmer, kunagine BC Kalevi mänedžer, kritiseeris äsja Tallinna uute eelarvet, nimetades seda rahapõletamiseks. Oleks reformikad, kes riigikogus tooni annavad, ka noortekorvpalli toetamisel sarnase mõtteviisi juures... Kas miljonite jagamine ühele klubile, jättes need, kes paremat noortetööd teevad, sootuks ilma, pole rahapõletamine?

2. Optimistlikult Lindperest

Joel Lindpere pihta on pillutud paksu ja vedelat. Et vahi, kus - ei taha koondisse tulla, vaid eelistab klubikarjääri ja rahateenimist.

No mis selles imelikku on, et varsti 29aastaseks saav mängumees tulevikku kindlustada tahab? Ju teab Lindpere paremini, mis tema jaoks õige, mis vale. Või hakkavad arvustajad annetusi koguma, kui Lindpere koondist aidates Red Bullsi põhisatsist välja langeb ja ta järgmine leping lahjem on, ning maksavad palgavahe kinni?

Kõik see kritiseerijate jutt, et ärme tee Lindperest enam välja jne... Vastupidi. Tuleks tunda rõõmu, et Eesti mees pidevalt platsil ja pildis on. Lindpere igat mängu näeb ju arvutist HD kvaliteedis. Niisiis hoidkem talle pöialt ja lootkem, et Red Bulls tiitli võidaks. Olgem positiivsed, seltsimehed!

3. Andreas Veerpalu lahkumise viis plussi 

Selles, et Andrus Veerpalu poeg Andreas läks Norra suusaakadeemiasse õppima, saab näha vaid plusse.

* Eestimaine oskusteave ei kao kuhugi, küll aga lisandub maailma mitte just kehvima suusamaa Norra oma. Andreas Veerpalu on vabastiilis parem kui klassikas, kas meil leidub „uisuprofessorit"?

* Sealne konkurents on siinsest märgatavalt tugevam. Ent kas konkurents polnudki edasiviiv jõud?

* Norra ja inglise keele hea oskus ei jookse kellelgi mööda külgi maha.

* Tark on põgeneda Eesti meedia rünnakute eest, sest kui tulevad tulemused, tehakse kahekordse olümpiavõitja poja elu siinmail kibedaks.

* Milline endast vähegi lugupidav mees ei tahaks pääseda papa-mamma hoolitseva pilgu eest võimalikult kiiresti?

Seega: õige tegu, Andreas! Anna vaid tuld ja ole eeskujuks!

Jälgin korvpalli MMi huviga. Alati olen jälginud. Aga no kuulge - mis õige MM see on, kus puudu vähemalt kahe meeskonna jagu põhitegijaid?

Ameerika spordisüsteem on saatanast, eks ole ju? Ega's muidu enamus (või no hea küll, paljud) kossu- ja hokitähed MMist lihtsalt loobuks. Jah, olümpiaks aetakse end reeglina kenasti vuntsi, aga sõna "maailmameistrivõistlused" peaks ju ka siiski miskit tähendama.

Vaatame üle oluliste puudujate nimekirja.

USA: LeBron James, Dwyane Wade, Kobe Bryant (pildil), Dwight Howard, Carmelo Anthony, Chris Bosh.

Leedu: Šarunas Jasikevicius, Rimantas Kaukenas, Ramunas Šiškauskas, mõlemad Lavrinovicid, Darius Songaila, rääkimata Zydrunas Ilgauskasest.

Argentiina: Manu Ginobili, Pepe Sanchez.

Prantsusmaa: Tony Parker, Joakim Noah, Ronny Turiaf, Mickael Pietrus.

Saksamaa: Dirk Nowitzki.

Hiina: Yao Ming.

Venemaa: Andrei Kirilenko, Viktor Hrjapa.

Hispaania: Pau Gasol, Jose Calderon.

Serbia: Igor Rakocevic, Darko Milicic.

Türgi: Mehmet Okur.

Kreeka: Theodoros Papaloukas.

Kindlasti saab kedagi neist pidada vähe(m)olulise(ma)ks, aga teatud jõu annaks neist oma koondisele siiski igaüks. (Vabandage nüüd, kui mõni tegelane nimistust välja unus!)

Sisuliselt kõik toodud ässad on jäänud MMist lihtsalt eemale. Pole tahtnud või viitsinud.

Aga tõesti, on ka erandeid: Yao Ming, Okur, Kirilenko, Hrjapa ja Calderon on vigastatud või paranemas vigastusest. Aga see ei muuda sõnumi sisu.

On selline nüüd siis MM?

Tõepoolest, põnev on vaadata, kuidas USA on püstihädas Brasiiliaga ja Venemaa Elevandiluurannikuga (!), aga ürituse nimega MM esmane mõte ei peaks ju olema toota põnevust, vaid selgitada parimatest PARIM. Praegune MM parimat kindlasti ei selgitada, leppige sellega, vaid on lihtsalt on üks tore ja tähtis turniir.

PS. Kui keegi hakkab mind nüüd süüdistama jalgpallipedetsemises, siis lubadus: niipea, kui vuti MMist jääb põhjusel "ma ei viitsi" eemale poolgi toodud seltskonnast, vabandan korvpalliväe ees. Ainult et... Seda ei juhtu.

Järgneb lihtlabane kirjeldus eelmisest nädalast, kui sai iga päev moel või teisel jalgpalli vaadatud. Selle väga mitmekesise paleti tähtsamad tähelepanekud olid järgmised:

Esmaspäev (Inglise liiga: Manchester City - Liverpool 3:0)

Lisaks City oivalisele esitusele, mille käigus sai nautida Yaya Toure personaalset maandamisoperatsiooni Steven Gerrardi nimelise elektrijänesega, tuli 57. minutil - Joe Hart tegi siis umbes 10 sekundi jooksul kolm väga head tõrjet - pähe mõte, et mis tundega vaatas seda Fabio Capello, kes Hartist MMil alles inglaste kolmanda numbri tegi? David James või Robert Green pole üldjuhul võimelised üksinda matše päästma/võitma, ent Hart tõestas mullu ja tõestab praegu, et tema on.

Teisipäev (Meistrite liiga play-off: Sampdoria - Bremen 3:2 (kokku 4:5) ja Anderlecht - Partizan 2:2 (kokku 4:4) pen 2:3)

Esmalt lahing Sampdoria - Bremen, kus etendus oivaline jalgpallidraama. Esmalt Sampdoria kiiresti 2:0 ette ehk üldskooriga alagrupiturniirile, siis Antonio Cassano iluvärav, mis pidanuks olema lõppakord, aga ei olnud. Sakslased viisid mängu esmalt lisaajale ja tabasid seal veel korra, mis Sampdoria koduareeni vaigistas. Mul oli Sampdoriast kahju, sest hingestatus, millega mööda platsi tuisati, võitis mu sümpaatia.

Lisaaja lõppedes asusin kohe jälgima Anderlecht - Partizan penaltiduelli, mis oli õpetlik kahel põhjusel. Esiteks tuleb tunda reegleid. Neid ei teadnud loosimise võitnud Anderlechti kapten, kes nõudis kangekaelselt, et penalteid peaks lööma väravasse, mille taga nende hardcore-fännid.

Reeglite järgi valib värava kohtunik, kes oli juba teise värava kasuks otsustanud, ja loosi võitja peab otsustama, kas lüüakse esimese või teisena. See oli Anderlechtil valmis mõtlemata ja välkotsus langes teisena löömise kasuks. Teatavasti ütleb statistika, et umbes 60% penaltivõistlustest võidab esimesena lööv meeskond.

Anderlecht igatahes keeras oma närvid tolle vaidlemisega tuksi, sest viiest penaltist kolm löödi üle. Põhjuseks väga kehvas olukorras penaltipunkt, mis meestel jala alt kippus libisema. Partizan suutis kohaneda, Anderlecht mitte ja kaotas. Õppetund number kaks - hea jalgpallur suudab väga kiiresti oludega kohaneda.

Kolmapäev (Meistrite liiga playoff: Tottenham - Berni Young Boys 4:0 (kokku 6:3))

Gareth Bale on üks terane vend, kellest võib sirguda Ryan Giggsi väärikas mantlipärija. Esialgu Walesi koondises ja miks mitte ka näiteks Manchester Unitedis või mõnes muus suurklubis, sest Tottenhami püüdlused end esinelikus ja Meistrite liigas kinnistada vaevalt et teostuvad.

Neljapäev (Euroopa liiga play-off: Lvovi Karpatõ - Galatasaray 1:1 (kokku 3:3))

Eheda naudingu ja rinnus kõlavate hõisetega vaatasin, kuidas Karutapja Servet Cetin Pärnu poisi Sergei Zenjoviga roppu vaeva nägi. Küll tiris maha, küll pani jala ette, teenis isegi kollase, aga meie meest purki pista ei suutnud. Zenjov tõestas, et on sigaheas vormis. Kahjuks pole Itaalia keskkaitses enam mudaaeglast Fabio Cannavarot...

Reede (Rahvaliiga: MG Keemik - Scanweld 8:1)

Seda mängu vaatasin väravavahi positsioonilt ja nii kaugele kui silm ilma prillita seletas, mis oli keskjoonest veidi kaugemale. Peamised tõdemused, milleni jõudsin, olid: 1. korralik hoovijalgpallitaust annab lausamatööride seas mängides tohutu eelise, 2. teisipäeva all ära toodud kohanemisvõime on seda olulisem, mida madalama tasemega tegemist.

Laupäev (Eesti liiga: Sillamäe Kalev - Tallinna Flora 2:5)

Koduse meistriliiga kontekstis mu selle aasta vutielamuste pingerea auväärne teine koht. Ainsana jäi ettepoole Kadriorus toimunud Levadia - Flora kohtumine (2:2), kus pealtvaatajaid üle 3000. Sillamäele kogunenud 400pealine publik jagunes meeldival kombel kahte tõsisest konkurentsist huvitatud leeri ning häälepaelasid ei säästetud. Jõudsime Flora kapteni Karl Palatuga mängu järel tõdemuseni, et „nagu oleks päris jalgpallimäng olnud" :)

Pühapäev (Inglise liiga: Aston Villa - Everton 1:0)

Sain kinnitust eelmiste hooaegadega tekkinud veendumusele, et kõige vaatemängulisemad on kohtumised, mida peavad meeskonnad, kes konkureerivad kohtadele 5.-8.

Mitmeid neid mõtteid jagas mu Twitter juba eelmise nädala jooksul.