Pärast laupäeval Jõgeval lõppenud Eesti kergejõustikuklubide karikavõistlusi võib kuninganna tänavused tegemised kokku võtta. Tippspordi seisukohast jääb aastat kummitama number neli.

Meenutagem, et juba märtsis Kataris peetud sisemaailmameistrivõistlustel tuli kaugushüppajal Ksenija Baltal (pildil) sentimeetridraamaks ristitud kaugushüppevõistlustel leppida neljanda kohaga.

Juuli lõpus Kanadas juunioride maailmameistrivõistlustel jäi Grete Šadeikol seitsmevõistluses pronksmedalist puudu ainult üks punkt - seega kanti temalegi lõpp-protokolli neljas koht.

Augustis Hispaanias Euroopa täiskasvanute meistrivõistlustel lõpetasid neljanda kohaga kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanter ja kümnevõistleja Mikk Pahapill. Pronks oli neilgi haardeulatuses.

Ja nagu sellest kõigest olnuks vähe. Äsja Singapuris lõppenud noorte esimestel olümpiamängudel tuli ka Kaia Soosaar kaugushüppes neljandaks, teda lahutasid pronksist kaks sentimeetrit.

Mida näitavad viis neljandat kohta tiitlivõistlustel? See on kindlasti maitse küsimus. Kui Kanterile tähendas napp medalita jäämine altminekut, siis Soosaar võis tulemusega igati rahul olla.

Jääme huviga järgmist aastat ootama!

Eesti kümnevõistlejatel on hea võimalus panna pisut nukrale hooajale ilus punkt. Nimelt Mikk Pahapill hoiab World Challenge'i sarja kokkuvõttes neljandat ja Andres Raja viiendat kohta. Pahapilli haardeulatuses olev teine koht tooks aga sisse 20 000 USA dollarit.

Raja on tänavu ületanud 8000 punkti piiri kolmel korral, ent ei suutnud seda hooaja tähtsaimal võistlusel - Barcelona EMil. Mikk Pahapill püstitas Hispaanias küll isikliku rekordi, kuid vaevalt võib Euroopa valitsev sisemeister rõõmu tunda Barcelonas saadud neljandast kohast. Sisehooaeg luhtus mõlemal mehel, sest MMile ei pääsenud kumbki.

Pahapillil ja Rajal on tänavu tegemata veel üks etteaste ning korralik resultaat Talence'is tooks ka mitmevõistlejate World Challenge'i sarja (arvesse läheb kolm paremat kümnevõistlust) kokkuvõttes kopsaka preemia. Esimene teenib 30 000, teine 20 000, kolmas 15 000 dollarit, mammonat saavad kaheksa edukamat.

Stardipositsioon enne Talence'i jõuproovi, mis tippudele on tänavu viimaseks võistluseks (Challenge'i arvestusse kuuluvad ka sügisel peetavad Okeaania ja Aasia meistrivõistlused ning Briti Rahvaste Ühenduse mängud), on seis järgmine:

1. Romain Barras (Prantsusmaa) 25 063 (8453, 8313, 8297)

2. Leonel Suarez (Kuuba) 24 641 (8286, 8243, 8112)

3. Jake Arnold (USA) 24 627 (8253, 8215, 8159)

4. Mikk Pahapill (Eesti) 24 580 (8298, 8198, 8084)

5. Andres Raja (Eesti) 24 043 (8029, 8023, 7991)

Pahapilli löögipositsioon pole paha. Teisel kohal oleva Suareze püüdmiseks tuleks koguda 8145 punkti, Barras' alistamiseks tuleks teha juba 8567 punkti, mis tundub olevat ebareaalne. Pole teada, kas tänavu vastavalt kolm ja viis kümnevõistlust läbinud Suarez ja Arnold tulevad ka Prantsusmaal starti. Tagant on eestlasi ohustamas Yordani Garcia (23 815), kellel kogusummas on praegu kirjas ka Götzises üheksa alaga kogutud 7479 silma. Lisaks on ohtlikud EMil hõbeda ja pronksi teeninud hollandlane Eelco Sintnicolaas ja valgevenelane Andrei Kravtšenko ning ka venelane Aleksei Drozdov - keegi kolmest pole tänavu veel kolme World Challenge'i arvestusse kuuluvat võistlust läbinud.

Mullu sai Raja kokkuvõttes kaheksanda koha ja teenis 5000 dollarit. Viimane Eesti mitmevõistleja, kes sarja kokkuvõttes jõudis esikolmikusse, oli Larissa Netšeporuk. Ta teenis 2003. aastal Carolina Klüfti ja Jelena Prohhorova järel kolmanda koha. Erki Nool võitis World Challenge'i aastatel 1998 ja 2000.

Tehnilised viperused tingisid 26. vooru ennustuse ärajäämise, kuid oleme ausad - ega seal midagi põnevat ennustada ka polnud. Seekord tähtsaid mänge õnneks jagub.

Ning nagu juba heaks traditsiooniks saanud, pakuvad jalgpalliennustuste kõrvale silmailu Victoria's Secret pesumodellid.

FC Kuressaare - Tartu JK Tammeka 1:3

Puudub igasugune põhjus arvata või loota, et Kuressaare seda mängu ei kaota. Null punktiga on platsilt lahkutud 11 meistriliigamängus järjest ning Tammekas on piisavalt sisu, et saarlaste kurba seeriat 12 mängule pikendada.

Kuressaarest on saanud peamine kandidaat viimasele kohale ehk esiliigasse langemisele. Ja nad ise arvasid, et jo-jo ajad on läbi...

Nõmme JK Kalju - Viljandi JK Tulevik 2:0

Kui Kalju mängijad tahavad septembri alguses ausa näoga palga vastu võtta, on võit sellest mängust absoluutselt kohustuslik. Ülim kollektiivne hambutus teisipäevases mängus Sillamäega (1:4 kaotus), millega minetati sisulised võimalused meistriliigas medalit püüda, tuleb kuidagi korvata.

Kui medal on Kalju jaoks läinud, siis neljas koht, mis üpris suure tõenäosusega samuti eurosarjakoha tagab, veel mitte. Nõmmekate kasuks mängib endiselt asjaolu, et Sillamäel on tabelis ka tehniline kaotus, mis tähendab, et kui hooaeg lõpetatakse võrdsete punktidega, asetseb tabelis eespool Kalju.

Paide Linnameeskond - Kohtla-Järve FC Lootus 1:0

Nii ehtne kuue punkti mäng, kui vähegi olla saab. Ainuke asjaolu, mis mõlema meeskonna pingul närve veidike lõdvestab, on Kuressaare ülikehv hoog. See tekitab põhjendatud ootuse, et isekeskis tuleb ära klaarida kaheksas-üheksas koht ehk liigasse püsimajäämine ja üleminekumängule minek. Väljalangemine jääb saarlaste hooleks.

Paidet eelistan kahel põhjusel: koduväljakueelis ja peatreener Meelis Rooba.

JK Sillamäe Kalev - Tallinna FC Flora 0:3

Kahjuks räägitakse sellest kohtumisest eelkõige jalgpallivälistel põhjustel ehk käimas on suuremat sorti tramburai, keda lubatakse staadionile ja keda mitte. Põhjuseks samade meeskondade aastatagune kohtumine, mille ajal puhkes fännide vahel kaklus. Miks? Sest ühed olid "fašištid" ja teised "tiblad". Ja siis veel tuhat muud põhjust kah. Loodetavasti saab seekord läbi ilma jamadeta.

Sellele peaks kaasa aitama ka ühepoolne jalgpallimatš, sest Sillamäe saab Flora käest kindla ketuka. Idavirulasi ei aita isegi ülikonarlik plats, sest Flora mängib kõrged pallid Sander Postile, kes on löönud 7 mänguga 14 väravat, mis ütleb põhimõtteliselt kõik vajaliku ära.

Tallinna FC Levadia - Narva JK Trans 1:1

Transi esitus eelmisel laupäeval mängus Floraga oli häbiväärne ja kaotus jääb keskkaitsja Tomas Rimase ja väravavahi Sergei Ussoltsevi hingele. Vaid Mordori tumedad jõud teavad, miks nad Florale kaks väravat kinkisid.

Aga laupäeval on uus päev ja uus mäng. Ning mulle on jäänud mulje, et Trans enamasti endale kahte järjestikust käkki ei luba. Levadiat suudavad nad tahtmise korral haavata küll ja miks mitte praegu?

Kas nende ennustustega on võimalik teenida miljoneid? Ütle oma arvamus julgelt välja, sest internetis on ruumi piiramatult - Õhtuleht Online kirjutab aegajalt isegi saalihokist.

Jalgpallil - nii kodusel kui ka välismaisel - aitab kätt pulsil hoida ka Ott Järvela Twitter!

Eesti maleelus toimuv meenutab juba aastaid komöödiasugemetega melodraamat, millele passiks pealkiri "Ühe peaga lohe igavene raiumine".

Hendrik Oldet kangutatakse pukist juba nii palju aastaid, et ilmselt ainult ta ise mäletab, kui palju täpselt. Kokku on kutsutud lugematu arv erakorralisi üldkoosolekuid. Aga tulemus on alati üks ja sama: klubid usaldavat Oldet.

Kui algul oli rohkem või vähem tegemist opositsiooni kohustusliku protestiaktsiooniga - males on alati opositsioon, alati! -, siis viimasel paaril aastal kisub lugu juba päris imelikuks ja kurvaks.

Alaliit on igas mõttes käpuli - riigiga ollakse nii lootusetult raksus, et ähvardab usalduse täielik kaotamine ja rahakraanide jäägitu kinnikeeramine. Olde majandamine on viinud olukorda, kus mammonat arvestatakse ainult miinustes. Iga terve mõistusega juht oleks tingimustes, kus kõik on nii halvasti kui veel vähegi olla saab, ammu tooli vabastanud. Aga Olde ei taandu kuhugi - vastupidi, mõne pealtnägija hinnangul isegi naudib enda ümber toimuvat teatrit.

Iseäranis arusaamatu tundub, kuidas on võimalik, et mees, kellele peaaegu kõigil leidub etteheiteid ja kes on alaliidu tüürinud sügavale sohu, teenib ikka ja jälle klubide usalduse. Minu jaoks on see võrrand liiga paljude tundmatutega. Klubid raha ei saa (või saavad pidevalt hilinemisega), aga ikka toetavad. Ja nii juba pikki aastaid. Müstika...

Aga vaadakem siiski ka medali teist külge. Ehk: mis saaks, kui Olde läheks või minema löödaks? Kes hakkaks maleelu uue vedurina juhtima?

Vaat siia ongi koer maetud. Opositsioon pole (seni) suutnud lagedale tulla kandidaadiga, kellesse kogu maleüldsus usuks. Vastasleeri esimene number Margus Sööt hääletajaid taolist tunnet järelikult ei tekita.

Kaido Külaots, Riho Liiva ja Urmas Randma tõenäoliselt oleksid need mehed, aga esimene on siiski (veel) profimaletaja ning teised igapäevaselt tegevad ettevõtluses. Teisisõnu: aega pole.

Ja nii jätkubki jaanalinnumäng ja lohe raiumine ilmselt veel pikki aastaid.

1. Rohi oli rohelisem…

Kesise spordisuve valguses tulevad meelde kümnenditagused ajad. Nojah, vanasti tundus ikka lumi valgem ja varblased suuremad. Kümnend tagasi:

* kühveldas Kristina Šmigun võite ja poodiumikohti, Andus Veerpalu ja Jaak Mae lisasid omalt poolt üht-teist;
* Markko Märtin alustas tõusu rallimaailma tippu;
* eelmine vehklemispõlvkond kogus medaleid ja MK-võite;
* vennad Budõlinid ja Indrek Pertelson puhastasid auhinnalaudu;
* korvpallikoondis heitles koha eest EM-finaalturniiril – edukalt;
* Jaan Kirsipuu noppis hooajaga üle paarikümne esikoha, Lauri Aus, Andrus Aug ja Janek Tombak olid olemas või tulemas; * Erki Nool oli võimete tipus;
* Mart Poom valitses Derby County väravas;
* Martin Müürsepp lõi Euroopas laineid;
* pisialadelt – moodne viievõistlus, maadlus – toodi medaleid…
Huvitav, kas rohi tundus või oli rohelisem?

2. Orjarahvas?

Viimasel ajal kõlab treeneritelt jutt, et korvpalliklubid peaksid mängijad kokku võtma varem ning miks mehed nii pika puhkuse saavad. Aitab neile kuupikkusest vedelemisest küll.

Tundub, et oleme orjarahvas tõesti. Kui kupja piits turjal ei tantsi, siis lohistame köit, kuis jaksame. Miks peaks treener kulutama oma väärtuslikku aega mängijate üldfüüsilise ettevalmistuse peale? Või klubi niigi nappe vahendeid jõusaalide üürimiseks?

Kunagi sai räägitud ameerika jalgpallur Mihkel Roosiga. Tema kevad ja suvi on täiesti vaba. Viimane mäng toimub jaanuaris, kokku tullakse korraks juunis, kuid treeninglaager algab 31. juulil. Seega kuus kuud puhkust. Aga ainult näiliselt. Roos palkab koos mõne semuga üldfüüsilise treeneri, käib jõusaalides ning on juuli lõpuks trimmis. Kes teste ei läbi, saab trahvi või lüüakse üleüldse meeskonnast minema.

Kas NBA mängijad tulevad kuu pärast hooaja lõppu kokku ja lähevad kambakesi metsa alla põhja laduma?

Paraku on NBAs ja NFLis ääretult tihe konkurents ning kes end lõdvaks laseb, see kaotab halvimal juhul koha, parimal juhul raha. Seal ei aja viis tiimi meeleheitlikult taga meest, keda ei sooviks palgata ükski Soome klubi.

3. Miks kossuvõit ei rõõmusta

Eesti korvpallikoondise võit Luksemburgi üle ei pannud kahjuks rinda rõõmust rõkkama. No võideti, ja mis siis.

Küsiti, miks Eesti jalgpallurite võit Fääri saarte üle rõõmustas.

Vastus: sel lihtsal põhjusel, et vutimehed alistasid endasuguse, no pisut kehvema. Kui oled näinud, kuidas Eesti korvpallurid alistavad maailma ühe tugevaima meeskonna ehk USA olümpiakoondise, Euroopa meistriks tulnud Saksamaa ja olümpiahõbeda Prantsusmaa, pole Luksemburgi ülemängimine mingi sündmus.

Kui jalgpallikoondis alistab näiteks Argentiina, Itaalia ja Hollandi ning nokib kindlalt ära ka Tšehhi, Poola ja Soome, tundub Fääride võit tavapärane.

Kaia Kanepi jõudis üle mitme-setme aasta Eurospordi otseülekandesse ja siinne spordisõber sai hüva võimaluse hinnata, milline näeb välja too "uus ja parem" Kanepi.

Esmalt terminitest. "Uus ja parem" Kanepi on see, kes lahkus mulluselt kohutavalt kaotuseseerialt, usaldas treeneriks tundmatu Silver Karjuse ning hakkas jälle võitma ja maailma edetabelis kerkima. "Uus ja parem" Kanepi jõudis Wimbledonis peaaegu poolfinaali ja sai hiljuti Palermos elu esimese WTA turniirivõidu.

Tänane reetis aga, et "uus ja parem" Kanepi ei ole veel kaugeltki see mängija, kes võiks täita eluunistuse ja murda kunagi maailma esikümnesse. Muidugi on ta parem, kui totaalses mõõnas Kanepi, aga (esialgu) kehvem kui "vana ja hea" Kanepi (see, kes kuulus TOP 20 sekka).

Jälgisin Montreali turniiri kolmanda ringi heitlust (kuigi see polnud heitlus) Kim Clijstersiga ääretu tähelepanuga. Sama hoolsalt märkisin üles, mida Eurospordi tunnustatud kommentaatorid Jo Durie ja Chris Bradnam meie neiu kohta kostsid.

Alustame kõige lõpust. "Nii lihtne kui veel saab olla. Kanepi ei kujutanud mingit ohtu," lausus Bradnam Clijstersi õhtupooliku kohta, kui Belgia staar Kanepiga kätt surus.

"Õudusunenägu!" kõlas Durie hinnang veidi varem, kui Kanepi oli järjekordse palli kosmosesse kihutanud.

Ent lihtlabastele järeldustele eelnes mõndagi sügavmõttelisemat. Siis nimelt Kanepi kohta. Vaid mõned näited teie lahkel loal.

"Hirmuäratav, mis võib juhtuda, kui ta suudab vigade ja võidulöökide tasakaalu veidigi ühtlustada. Philippoussis?" lausus Durie, tuueks võrdluse omaaegse Austraalia servikahuri.

Veel Durie: "Säärase jõuga on võimalik võita, keda iganes. Ainult et pallid tuleb platsile saada."

Mõlemad eksperdid jõudsid järeldusele, et Kanepi üritab liigselt iga palli iga hinna eest kohe punktiks lüüa. Ja kui meie lemmik oli pakkunud (ehk selle mängu ainsa) rahuliku ja võiduka pallivahetuse, kuuldus teleripurgist: "Näete, ta oskab küll!"

Võtkem kokku: Kanepi võib olla pidurdamatus hoos (sic! esikoht Palermos settigi kaotamata) või vajuda täielikku sohu (eelmine aasta, tänane mäng...), aga ta vajab ülekõige stabiilsust. Nii ebaühtlaselt mängides esikümnesse ei tõuse.

Sillamäe Kalevi jalgpalliklubi mullune jõuline esiletõus Eesti meistriliigas mõjus värskendavalt - erinevalt tavalis(t)est Ida-Virumaa klubi(de)st (jah, Narva Trans, ma räägin teist) kumas nende tegutsemisest läbi pikem perspektiiv, mis on ainult tervitatav.

Nüüd tuleb selle pikema perspektiivi elujõulisuse säilitamiseks kiiremas korras idapiiri taha tagasi kupatada suure hurraaga Peterburist treeneripingile imporditud kuulus Vladimir Kazatšjonok (pildil), kelle staaritsemine ja tujutsemine mõjub meeskonna esitustele halvavalt.

Näiteid, kuidas Kazatšjonoki ülbe naiivsus Kalevi mängu pärsib, jagus küllaga ka eilsest mängus FC Floraga, mille sillamäelased 2:4 kaotasid hoolimata sellest, et Tallinna meeskond lõpetas kohtumise üheksakesi.

Miks ei olnud koostatud spetsiaalset plaani Flora kahemeetrise ründaja Sander Posti katmiseks? Siililegi selge, et Post on Eesti meistriliiga mõistes erakordne mängija, kelle tekitatavate pingete maandamiseks tuleb koostada erikava. Sillamäe mängis Posti vastu ilma igasuguse plaanita ja sai kolme värava (neist kaks peaga) näol karmilt karistada.

Miks jättis Kazatšjonok viimasel veerandtunnil tegemata ilmselgelt õiged vahetused? Flora oli jäänud kahemehelisse vähemusse ja lasknud väga madalale. Sillamäe ainus tee vastase väravani oli kõrgete pallide löömine, kuid Kalevi parimad õhuvõitlejad Aleksandr Kuliki ja Nerijus Vasiliauskase isikus jäid vahetuspingile. Sisse toodi hoopis Jürgen Kuresoo ja Pavel Aleksejev, kelle füüsiline kohaolek Flora kaitsjatele probleeme ei valmistanud.

Lisame ilmselgetele taktikalistele möödalaskmistele ka Kazatšjonoki käitumise - Sillamäe mängijad said terve matši treeneri lakkamatu ja rõveda sõimu osaliseks - ning koorubki välja peamine probleem, miks on Venemaal head karjääri teinud juhendaja Sillamäe jaoks täiesti sobimatu.

Selleks suureks probleemiks on leppimatus Eesti meistriliiga tasemega. Kazatšjonok ei saa aru, et mängijate tase on siin kehvem kui Venemaal, mis omakorda tähendab, et idapiiri taga viljeldud meetodid Eestis edu ei too.

Peatreeneri jäärapäisus ja kohanemisvõime puudumine tingivadki, et hooaega kullasihiga alustanud Sillamäe on tabelis viies ning nihkub medalist ja sellega kaasnevast eurosarjakohast aina kaugemale.

Jalgpallil, nii kodusel kui ka välismaisel, hoiab silma peal Ott Järvela Twitter!

Miks ühed on ja teised pole?

Läinud nädalal sai juttu aetud kahe olümpiavõitjaga. Mõlemaga kiskus teema untsuläinud hooaegadele. Gerd Kanter tunnistas, et suvi on mokas, sest EMil jäi ta medalita. Kristina Šmigun-Vähi meenutas, et kui talv ebaõnnestus, siis üritas ta treeningutes muutusi teha. Oot-oot, milline talv ebaõnnestus? No see, kus tiitlivõistlustel medalit ei tulnud, kolm-neli-viis MK-võitu hooaega ei päästnud.

Huvitav suhtumine. Palju on Eestis sportlasi, kes enda jaoks lati nii kõrgele tõstnud? Saavutustega ollakse rahul, hinnatakse end «neljaga». Kui paljud ütlevad: olen kehv, neljandad-viiendad-seitsmendad-kümnendad-kahekümnendad kohad ongi mu tase? Või tõdevad: saada Austrialt tappa näitab, kui hädised me oleme.

Enesega võib rahul olla amatöör - à la kõrgust hüppav pisike hambaarst Anna Iljuštšenko - kes teeb sporti puhtast rõõmust, aga mitte proff.

Lõpuks küsimus: kas Kanteri ja Kristina latt on nii kõrgel seepärast, et nad on kõvad või nad on kõvad seepärast, et latt on nõnda kõrgel?

Miks ühed on ja teised pole?

Nüüd, kui Tanel Kangert on pärast vigastuspausi taas terve ja paigas, ning mitte niisama paigas, vaid maailma parimas rattaklubis Astana, võib öelda, et ratturid on kõvad.

Ikka leidub paar-kolm meest, kes ilma peal ilma teevad. Lõpetasid Jaan Kirsipuu, Andrus Aug ja Janek Tombak, tõusid esile Rein Taaramäe, Rene Mandri, Kalle Kriit ja Kangert.

Kui võrrelda korvpalli maanteesõiduga, peaks neli Eesti mängumeest kuuluma Euroliiga satsidesse või NBAsse, üks meeskonna liidrina, ülejäänud põhiviisikusse pürgijatena.

Üllatav, et ratturid suudavad vaatamata väiksele kandepinnale - tänavu osales Eesti meistrivõistluste grupisõidus kolmes vanuseklassis (U14, U16 ja juuniorid) kõigest 97 noormeest - ikka kedagi profimaailma tippu upitada.

Kas ei peitu põhjus mitte selles, et iga rattur, kes vähegi kaela kannab, pühib 17-18aastaselt Eestimaa tolmu jalgelt ning siirdub piiri taha amatöörklubisse ehk armutusse võitlusse leivapalukese pärast?

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele on üpris lihtne. 2008. aasta sügisel Lilleküla staadionil MM-valikmängus Türgiga Eesti koondise võimalik et kõigi aegade parima väravavahipartii esitanud Londak on Norra linnas Bodøs ja niipea sealt Eestisse ei satu.

Põhjuseks asjaolu, et Eesti koondise nimekirjas Londakut ei ole. Täpselt nagu EM-valikmänguks Fääri saartega, kutsus Tarmo Rüütli kohtumisteks Itaalia (valikmäng) ja Usbekistaniga (sõprusmatš) vaieldamatu esinumbri Sergei Pareiko seljatagust kindlustama Mihkel Aksalu ja Artur Kotenko.

Ma ei kahtle grammijagugi Aksalu või Kotenko kvaliteedis. Mõlemad on head väravavahid, aga seninähtu ja hetketaseme põhjal on Norra esiliigas nädalast nädalasse 90 minutit punktide peale mängitavat jalgpalli kogev Londak neist parem.

Aksalu tõuseks võrdlemisi automaatselt Eesti koondise number kaheks, kui suudaks Inglise esiliigaklubis Sheffield United mänguaega teenima hakata. Paraku peab ta praegu rahulduma mängudega reservmeeskonnas.

Loogika ütleb, et Eesti väravavahtide pingerida on hetkel: 1. Pareiko, 2. Londak, 3. Aksalu, 4. Kotenko. Millegipärast on keti teine lüli koondisest puudu.

Mida arvad sina?

Eesti korvpallil on kehvemad ajad kui 20 või 10 aastat tagasi. Paljudel spordialadel on kehvemad ajad. Tahtmata kedagi materdada või õigustada tuleb nentida paljude spetsialistide tõdemust, et praeguse spordisüsteemi ega riigi suhtumise juures asjad oluliselt paremad olla ei saakski. Sest tipud kerkivad esile mitte süsteemi abil, vaid olude kiuste.

See kõik ei keela tõelistel fanaatikutel ja nende abilistel säramast. Korvpallis on täna piisavalt treenereid, kes tahavad midagi ära teha. Tahaks loota, et ka piisavalt mängijaid, ehkki tulemused, individuaalsed oskused ja füüsiline võimekus (neist kaks viimast ning koos nendega ka tulemused on kõva tööga kogu aeg parandatavad!) seda kinnitada väga ei taha.

Seda enam tuleb õppida oskust pigistada olemasolevast maksimaalne välja. Ehkki ma pildis mängu ei näinud, tundub uskumatuna Soome korvpallurite kolmapäevane saavutus - võit Iisraeli üle. Iisrael alistas EM-valiktsükli alustuseks kindlalt Itaalia ja Läti ning näitas head minekut.

Viimastel aastatel suurte sammudega edasi läinud soomlaste edu polnuks üllatav, kui neil mänginuks kõik paremad. Kuid loo point ongi selles, et kolm põhiviisiklast oli puudu ja neljas, täielik liider, jäi ses mängus nullipoisiks!

Bologna Virtuse tagamees Petteri Koponen peab vigastusest paranemise tõttu EM-tsüklit kõrvalt vaatama. NBA-s mänginud ülisuurte kogemustega Hanno Möttölä langes tolleks kohtumiseks traumaga rivist, nagu ka Samuel Haanpää.

Voor varem Itaalia korvi 27 punkti ladunud Kristjan Kanguri värske klubikaaslane Vareses Teemu Rannikko mängis Iisraeli vastu 14 minutit, tegi 4 viga ja viskas 0 punkti. Aga ometi jäi Soome viimaste sekundite korvist peale 84:83.

Peatreener Henrik Dettmann on võlur? Mehed, kes muidu eriti kandvat rolli pole mänginud, paugutasid. Mitu mängijat tegi koondisesärgis isikliku punktirekordi. Ning vigastatute asemel esmakordselt A-koondise särgi selga tõmmanud 19-aastane Samu Salin tuli, nägi ja viskas 11 punkti (kolmesed kolmest kolm)!!!

Järeldus: Dettmann suutis meeskonnast viimase välja pigistada, samuti teise ešeloni meestesse võiduusku süstida. Eesti korvpallirahval on Dettmanniga head suhted, omal ajal Saksamaa koondise MM-medalini (samuti maksimumi võtmine!) tüürinud mees on siinmail korraldanud mõnegi koolituse. Ma küll pole täpselt kursis, millest kõigest ta rääkinud on, aga ehk tasuks tellida üks koolitus ainult teemal „Kuidas mängijaisse usku süstida ja neist maksimaalne kätte saada".

Näiteks mullu langes Eesti koondise kaugvisete tabavus mõnes EM-mängus katastroofilise 10 protsendini. Tänavu suvel on seni kammitsenud sama häda - mida mäng edasi, seda kehvemaks visked jäävad. Visata mehed ju oskavad, järelikult on probleem muus.

Soomlaste sisuliselt teise koosseisuga saadud võit Iisraeli üle pajatab - vastupidi - tublist enesekindlusest. Seda vajame meiegi. Seniks lootkem, et homsest alates suudetakse EM-mängudes esineda paremini kui kontrollkohtumistes.

Pärast väljateenitud, ent lubamatult lühikest puhkust on Järvela tööl tagasi, et spordiblogi paljunäinud veerge koormata järjekordse ennustusega Eesti jalgpalli meistriliigast, mille keskmine publikuhulk on alla 200 inimese mängu kohta.

Meistriliiga jõujooned on praeguseks, kui hooaja teine kolmandik jõudnud lõpusirgele, aina selgemini välja joonistumas. Tiitliheitlus on Flora ja Levadia asi. Trans tüürib end rahulikult pronksi suunas ning Sillamäe ja Kalju madistavad neljanda koha peale. Tammeka on kindel kuues ja alumisel nelikul tuleb kõvasti pusida.

Samas võib eelnevale ka vastu vaielda ja öelda, et Transil on võimalus võimsa lõpuspurdiga tiitel endale napsata. Ning et Kalju ja/või Sillamäe medalilootused pole kuhugi kadunud. Eks näis. Kõike võib juhtuda. Eesti võitis näiteks Fääri saari moel, millest pikemalt rääkida pole vaja.

FC Kuressaare - Narva JK Trans 0:3

Kuressaare ainus lootus on, et Transi mängijad jäävad praamisõidul merehaigeks. Aga Virtsu-Kuivastu liin pole kassidest hamburgereid meisterdav kahtlase väärtusega kiosk ja sisikonda pöörama ei pane. Seega pole Kuressaarel mingit lootust.

Nõmme JK Kalju - Tallinna FC Levadia 1:2

Kahtlemata vooru keskseim ja põnevaim kohtumine. Äsja peatreenerit vahetanud - otse loomulikult oli tegemist vale otsusega - Levadia ei saa endale lubada ühtegi libastumist ning kui Kalju soovib hooaja eel sõnastatud eesmärgi - pronksmedal - nimel edaspidigi kaasa rääkida, tuleb neil hakata esikolmikult punkte võtma.

Ingemar Teeveri lahkumin on aga Kalju potentsiaali siiski tuntavalt kärpinud ja Levadia peale hammas pigem ei hakka. Lahing antakse, aga Aleksandr Puštovi hoolealused saavad Hiiult kolm punkti kätte.

Kindlasti tasub kohtumist vaatama minna, sest heitlus tuleb tuline. Kõrvalennustusena lisan, et kindlasti näeb välkumas punast kaarti.

JK Sillamäe Kalev - Viljandi JK Tulevik 3:0

Sillamäe oli nädala eest väga lähedal külmale dušile, kui Tammeka vastu kätte võidetud 3:0 edu minimaalseks taandus, kuid võitu siiski käest ei andnud. Usutavasti mõlgub too kohtumine Kalevi meestel piisavalt eredalt meeles, et Tuleviku vastu endale sarnaseid lapsusi ei lubata.

Tallinna FC Flora - Kohtla-Järve FC Lootus 6:0

Selle kohtumise puhul tasub lisaks Flora võidumarginaalile, mis saab kahtlemata olema suur, ennustada ka Sander Posti väravate arvu. Nelja mänguga on ta võrgu sahisema pannud 8 puhul, mis teeb temast hoobilt Flora selle hooaja edukaima väravaküti.

Ning seda korraliku edumaaga, sest vastavas tabelis teist kohta jagavad viis Flora mängijat on igaüks kirja saanud neli väravat. Seega ennustan, et Post lööb laupäeval kolm väravat juurde ja tõuseb kokkuvõttes 11 tabamuse peale.

Paide Linnameeskond - Tartu JK Tammeka 0:2

Tabeli viimane Paide vajab punkte nagu kala vett, aga Tammeka neid ära anda ei soovi. Treeneripinkidel istuvate ekskoondislaste Meelis Rooba ja Marko Kristali duell lõppeb seekord Tartu mehe võiduga. Loogika lihtsalt ütleb seda, et Tammeka ei lase end ära suruda.

Ennustustele vastuvaidlemine on lahkelt lubatud.

Nagu ka Ott Järvela Twitteri lugemine.

Räägitakse, et elu on karm, aga õiglane. Spordis peab kindlasti paika selle väite esimene pool. Vihastavalt ärritav on mõelda, kuidas Eesti korvpallilohed looderdavad. Kuid kõrgushüppaja Anna Iljuštšenko ja ujuja Triin Aljand on jubedalt vaeva näinud.

Ma ei tea, kas ülemakstud ja poputatud Eesti korvpallurid, kellest päris mitu kasutavad ilmselt pamperseid, kui treener nad mõneks minutiks väljakule saadab, on viitsinud mõelda, mida Iljuštšenko ja Aljand tippujõudmiseks tegema pidid.

Samal ajal kui niinimetatud korvpallilootused veel eelmise õhtu peo järelnähtusi voodis rullides välja higistavad, hüppab Aljand tavaliselt esimeseks treeninguks vette. Valdavalt heliseb tema äratuskell juba hommikul enne kuut.

Aljand on treeninud antibiootikumikuuri ajal ja isegi palavikuga. Tänavu veebruaris kimbutas teda Belli paralüüs. 25aastase sportlase pool nägu ei liikunud, teda vaevasid metsikud pea- ja kõrvavalud. Ta oli sunnitud kuuks ajaks treeningutest loobuma.

Ometi pääses Aljand sel nädalal Ungaris pika raja Euroopa meistrivõistlustel esimest korda finaali ja tuli 50 m liblikujumises viiendaks! Pronksmedalgi oli haardeulatuses.

Nääpsuke Iljuštšenko on Tartu ülikoolis suutnud edukalt arstiteaduskonnas õppida ning sportlasena pidevalt areneda. Tänavu pääses ta residentuuri, jõudis EMil lõppvõistlusele ja püstitas Eesti rekordi 1.95. Olgu märgitud, et kõrgushüppaja elas viis aastat ühiselamus. Hiljuti koduse Kuldliiga võidu eest teenitud raha lubab tal mõelda oma elamise soetamisele.

Samas tegi 24aastane Joosep Pokla äsja korvpalliga lõpparve. Paljuski johtus tema otsus mullu tekkinud tülist treener Aivar Kuusmaaga, kes ta meeskonnast välja viskas. Pokla rääkis, et ta läheb õppima ja see segavat korvpalli mängimist. Nii kergelt annavad alla vaid nõrgad.

Seitse-kaheksa aastat tagasi rääkis treener Jüri Neissaar, et Marek Doronin (pildil) on pärast Martin Müürseppa järgmine eestlane, kellele avaneb unelmateliiga NBA uks. Paraku on Doronin jäänud Tartu Rocki, kus ta tihti pingipoisiks mandub. Ikka ja jälle oleme kuulnud Doronini müstilistest vigastustest, mis ei luba korralikult treenida... Ei peagi pingutama, kui Rock hästi maksab.

Eesti korvpalli lähiminevikust võiks tuua kümneid sarnaseid näiteid. Piinlikult paljud heade võimetega mehed on osutunud memmepoegadeks.

Läheb lahti. Täna õhtul on Eesti kogu jalgpalli EM-valiksarja ainuliider (on ju?), aga kahtlemata pole töö sellega veel tehtud.

Sellega pole tehtud isegi mitte poolt tööd. Napilt veerand heal juhul vaid. Omad ülesanded on nii koondisel kui ka kõigil neil, kes Eesti jalgpalli lakmuspaberi ja firmamärgi ehk rahvusmeeskonnaga otseselt ja kaudselt seotud.

Seega: mida oodata järgnevalt veidi rohkem kui aastalt ehk EM-valiksarjalt?

- 12-15 punkti

Paneme märgid maha: alla 10 punkti oleks läbikukkumine, 15 maksimum, täispauk, peaaegu isegi ulme.

Fääri saared tuleb kaks korda kotti pista, siin pole küsimustki. Põhja-Iirimaalt saada 3-4, Sloveenialt 1-3 punkti, kahelt suurelt näpistada üks punkt.

Liiga lihtne niimoodi numbreid ritta sättida? Absoluutselt. Kahtlemata palju lihtsam, kui need punktid murul kätte võidelda. Aga: midagi ebareaalset siin pole. Nagu pole midagi võimatut ka ebaõnnestumises ehk alla 10 punkti piiri jäämises.

- kõik mängud koduklubide mängijateta

Jalgpallimaailm on üks pidevalt muutuv nähtus. Mängijad vahetavad klubisid ultrahelikiirusel. Kord istud pingil, siis mängid, siis lööd väravaid ja oled jumal.

Samamoodi on pidevalt muutuv nähtus Eesti koondise kandidaatide ring. Ja see on hea märk: lai ja ühtlane valik on arengu esimene alus.

Kui just mõni (põhi)mees lähiajal välisklubis pingile ei vaju ja sestap koduliigasse asüüli otsima ei tule, saame lahedalt leegionäridele loota. Nendega on hetkeseisuga kaetud kõik põhi- ja varupositsioonidki.

- et meil oleks rohkem Rähnu!

Kui mul oleks müts, võtaksin selle Taavi Rähni ees maha. Jajah, austusest ja lugupidamisest ikka.

Põhjus lihtne: tean lugematu arvu sportlasi, kes lasevad end kõigest kõrvalisest häirida. Olnuks Rähn taoline tüüp, näeks praegu koondisest ilmselt und. Võib-olla ei mängiks jalgpalligi.

Mehel juhtus äpardusi nii palliplatsil kui väljaspool, ta sai kaikaga kõigilt, absoluutselt kõigilt. Ta kallal ilguti, kohati üsna vastikult.

Aga Rähn pööras põske. Tõusis eelmise aastaga koondise vaieldamatuks põhitegijaks. Enam polnud põrmugi klaar, kas meie parim keskkaitsja on Piiroja või Rähn. Ja enam Rähni kallal (eriti) ei ilguta. Nüüd kergitatakse mütsi.

Olgu selle nüüdse klubi juurde jäärde jäämisega kuidas tahes. Võimas iseloomuavaldus, Taavi!

- kõik mehed koondisse! Alati!

Kadugu taolised juhtumid nagu tänase heitluse eel Lindpere ja Rähniga! Mitte jäägu erandiks, aga kadugu täielikult! Sõprusmängudes tuleb muidugi mõista-katsetada ja nii edasi.

Treenerid ja kogu koondise staff peab andma igale koondislasele - on ta siis põhi- või varumees - selge ja ühese signaali: valikmängudes oled kohal nagu viis kopikat! Kui küsimus väikeses vigastuses, las koondise medpersonal annab hinnangu! Kui küsimus läbisaamises klubi treeneri või mõne muu tegelinskiga, annab rahulik vastus "Ei, koondise esindamine on mulle auasi!" mängija suhtumisest väga selge signaali. Kui tegelinski sellest aru ei saa, polegi mõtet taolisega ühes klubis olla.

Sõnaga: julgust ja sirgeseljalisust kõigile ses küsimuses! Pole me nii kehvad midagi kui arvame.

- inimesed, tulge ometi staadionile! Alati! Ka kääbuseid vaatama!

Eestlane on üks naljakas nähtus. Selmet ei karjuda hääl kähedaks omade toetuseks, armastab ta käia nautlemas välismaa staare.

Kas staadionile tullakse vaatama sporti või teatrit? Nõus, kahtlemata pakub jalgpall kohati ka teatrisugemeid, aga põhiolemuselt on siiski ju sport. Või kuidas... Kui siiski on, siis spordi põhiolemus (minu teada) peitub tulemuse saavutamises.

Siit küsimus: miks on mäng Itaaliaga sadu kordi parem kui mäng Fääri saartega?

1. Võitjad ei loobu, loobujad ei võida

Nii see juhtub, kui keegi teine sportlase eest sõna võtab. Meedial ei õnnestunud kaugushüppaja Ksenija Baltalt pärast Stockholmi Teemantliiga võistlustest loobumist kommentaare saada, küll aga tegi tema mänedžer Aivar Karotamm neiust kergestisolvuva diiva.

Kaugust hüpati Stockholmis kahes grupis. Balta lubati paigutada tugevamasse seltskonda, kes võistleb Teemantliiga punktidele, ent päev enne võistlust taandusid korraldajad kokkuleppest. Karotamme sõnul oli see solvav, sest: „Tasemelt kuulub Balta maailma paremate hulka." Otsustati Rootsist lahkuda.

Spordis saab paraku taset mõõta. Esimeses grupis oli vaid ühel kaugushüppajal isiklik rekord nõrgem kui Baltal - Ivana Spanovicil kahe sentimeetri võrra, kuid serblanna pääses Barcelona EMil finaali.

Küll aga polnuks Balta Spanovici esimene asendaja, sest kõigil teise grupi ehk Karotamme sõnul „soojendusbändi" liikmetel oli isiklik mark parem kui Baltal, või võrdne. Ei solvunud Anastasja Mirontšik, kes tänavu hüpanud 6.84, Hyleas Fountain (6.89) ega EMi neljas Viktoria Rõbalko.

Mis on spordis tähtsam, kas tulemus või kokkulepe? Kas Balta ja Karotamm oleksid mõistvad ja leplikud, kui neile öeldaks: jah, te olete tasemelt paremad kui see või teine, aga kahjuks me lubasime koha tugevamas grupis neile?

Ning lõpuks: kas polnuks parem protesteerida nõnda, et hüpata nõrgemas grupis, kui juba niikuinii Stockholmis oldi, ja staaridele külmalt ära teha? Vaat siis oleks korraldajatel tõesti piinlik olnud.

Ja veel: legendaarne ameerika jalgpalli treener Vince Lombardi ütles seitse kümnendit tagasi kuldsed sõnad: „Võitjad ei loobu ja loobujad ei võida."

2. Kuidas teenida 15 punkti

Eesti jalgpallikoondis ootab kõigi aegade parimat valiktsüklit. Kas punktide poolest parimat? 2006. aasta MMi valikturniiril koguti tosina kohtumisega 17 punkti ehk 1,4 punkti mängust. Antud tulemuse ületamiseks peaks Eesti saama 15 punkti (1,5 per män).

Seega: Fääre tuleb võita nii kodus kui võõrsil, Põhja-Iirimaad ja Sloveeniat kodus ning üht kahest ka võõrsil - punktid olekski koos. Või kui võõrsil neid võita ei õnnestu, saada kirja viigid ning viigistada korra ka Itaalia või Serbiaga.

Ühesõnaga, 15 punkti pole ulme. Või on?

3. Korvpall kui õnnetus

No ei saa (meeste) korvpall meil jalgu alla. Taas ei pääse ükski noortekoondis EMi A-divisjoni. Õigupoolest ei pane Eesti kõiki satse väljagi, tänavu ei mängi U20 meeskond.

Kuidas Läti ja Leedu saavad? Alates 2003. aastast on naabrid kolmes vanuseklassis kahepeale vaid korra A-divisjonist kõrvale jäänud, kuid võitnud 11 medalit (Leedu 2 kulda, 5 hõbedat, 2 pronksi, Läti 2 pronksi). Eesti noored seevastu vaid kaks korda kõrgemasse seltskonda pääsenud. Kuulge, isegi Island, kus on vähem elanikke, kui Tallinnas, saab ette näidata kolm A-divisjoni kohta.

Kangesti tahaks lugeda asjaomaste selgitusi, miks me naabrititest, kellega veel kaks kümnendit tagasi võrdselt mängisime, nii maha oleme jäänud? Ja mida tehakse, et taas jalule tõusta?

Napilt paar päeva pärast kergejõustiku EMi lõppu hakkavad lõhkema pommid: Anna Iljuštšenkolt kõrgushüppes 1.95, Igor Sjuninilt kolmikhüppes 16.86, Taavi Peetrelt kuulitõukes 20.33...

Täiendame loetelut veel Ksenija Baltaga, kes sai Rakveres kirja 6.73, aga näitas ülinapilt üleastutud katsel, et seitse meetritki pole kaugel. Lisaks sobiks siia kompotti EMist eemale jäänud odaviskaja Tanel Laanmäe, kes Kuldliiga finaaletapil lennutas piiki 77.93.

Ühest küljest tore, et kodupubliku silme all nii palju häid tulemusi tehti. Teisalt näitab selline tiitlivõistlusele järgev paugutamine, et Barcelonas jäädi võimete realiseerimisel jänni. Kellel hakkas jalg ässasid nähes värisema, kes mõtles juba enne starti endale medali kaela.

EMil andnuks need tulemused Sjuninile kuuenda, Peetrele-Baltale seitsmenda, Iljuštšenkole kaheksanda ja Laanmäele üheksanda koha. Tegelikult pääses neist Barcelonas esitosinasse vaid Iljuštšenko.

Mõtlemisainet peaks jätkuma ka võistlustekorraldajatel ja alaliidu bossidel. Atleedid on hoos, ilm on super, aga võistlusi pole. Koduses võistluskalendris haigutab tühjus, välismaale pääsevad vaid tõelised tipud. Rumal olukord.

Miks algab tippvormis olevatel Eesti kergejõustiklastel puhkus juba augustis?

Oi kui tihti ma kahekümne aasta vältel olen kuulnud mõnitavat küsimust: miks te, tindin...ujad, alati nii pessimistlikud olete?

Eelmisel pühapäeval Barcelonas lõppenud kergejõustiku EMi ajal ja järel on ikka ja jälle uuritud, mille põhjal ma nüüd Eesti koondisele koguni kolme medalit ja kuhjaga kordaminekuid ennustasin.

Ehkki pärast 1999. aastat saabusime esimest korda välistiitlivõistluselt medalita, veendusin nii EMil kui ka paar päeva hiljem, et kolm pjedestaalikohta oli ideaalse õnnestumise korral reaalne lootus.

Suurem osa Eesti sportlastest jõudsid EMiks heasse vormi, paraku ei suutnud mitmed hiilgavat võimalust kasutada. Mäletatavasti jäid kettaheitja Gerd Kanter ja kümnevõistleja Mikk Pahapill neljandaks.

Ksenija Baltal juhtus tööõnnetus, mis oli tingitud vähesest võistluspraktikast, see omakorda johtus tema terviseprobleemidest. Kaks päeva pärast EMi hüppas Eesti rekordinaine Rakveres kaugust 6.73.

Barcelona viskaval rajal pidanuks Balta lendama vähemalt 10-15 sentimeetrit kaugemale. Usun, et meie parim naissportlane ja tema treener Andrei Nazarov teevad tagasilöögist õiged järeldused.

Kõrgushüppajal Anna Iljuštšenkol läks EMil hästi, ent nagu näitas Rakvere võistlus, oli ta valmis veel paremaks etteasteks. Ideaalis võinuks piiga napsata kuuenda koha.

Peaaegu samad sõnad käivad tubli kettaheitja Märt Israeli kohta. Isegi viies koht oli püütav. Tõsine spordimees vihastas ka ise enda peale, et kandikul pakutut vastu ei võtnud.

Kümnevõistleja Andres Raja hakkab ilmselt unes nägema seriaali pealkirjaga „Kuidas ma EMil viiendast kohast loobusin". Ja hommikuti ärkab ta, külm higi otsaesisel.

Taavi Peetret peibutati lahtise lõppvõistluse uksega, paraku jäi sellest kümme sentimeetrit puudu. Rakveres kõmmutas ta kuuli 20.33, nii kaugel maandus raudmuna ka enne EMi.

Eile toimunud ERGO maailmamängude pressikonverentsil rääkisin Peetre ja Kanteriga. Meenutasime EMil käestlibisenud võimalusi. Kanter soovitas kuulimehel kvalifikatsioonivõistlust treeningutel sagedamini jäljendada.

Pärast kõrbemist 2003. aasta MMil ja 2004. aasta olümpial tegi Kanter ise seda kümneid kordi. 2005. aasta MMil ei löönud tal enam „tükki sisse" ning kettaheitja noppis hõbemedali, andes toonasele valitsejale Virgilijus Aleknale kõva lahingu.

Kui siia lisada Jaanus Uudmäe ülinapp väljajäämine kolmikhüppe lõppvõistluselt ja Tiidrek Nurme sama napp pudenemine 5000 m jooksu finaalist, võib tõesti pisut paranoiliselt tõdeda, et meie spordikuninganna jüngritele pole Hispaania parim koht.

Väga raske on öelda, kas Eesti kergejõustiklasel võib EMil veel nii häid võimalusi tekkida. Kindlasti tuleb tegutseda selle nimel, et reaalsed ootused tulevikus täituksid. Peale sportlaste ja treenerite peab varasemast tiba tõhusamalt töötama ka alaliit.

Muidu jääbki meile ainult trööstitu võimalus tõusta pilvedesse ja loota võimatut.

Levadia jalgpalliklubis viimastel päevadel toimuv on ühtaegu koomiline, šokeeriv, kurb ja traagiline. Küll aga ilmestab kõike ütlus: igaüks on ise oma õnne sepp.

Nagu vallandamiste puhul ikka, ei saa mitte keegi kõrvalistest mitte kunagi TÄPSELT teadma, miks on töötajast loobutud. Hästi, Igor Prinsi errusaatmise põhjenduseks toodi kehv mäng ja tulemused koduliigas. Üsna usutav (kuigi vaieldav) põhjus, aga me ei tea, kas ja mis kardinate taga veel toimuda võis.

Aga see selleks. Oli mis oli.

Igatahes tundus Prinsist loobumine kahtlane mitte ainult suuremale osale avalikkusest, vaid ka Levadia meeskonnale -mängijate hinnang peaks ju ometi midagi tähendama.

Igatahes andis saatus täpselt päev hiljem Levadia otsusele esimese (kusjuuures õiglase ja karmi) hinnangu - karikasarjas saadi koslep Tallinna Kalevilt! Jah, tollelesamale Kalevile on kaotatud ja viigistatud varemgi, aga mitte iial esiliigasse kuuluvale Kalevile.

Märgilise tähendusega, et uus boss Aleksandr Puštov otsustas tolleks kohtumiseks tulle saata teise koosseisu (hea küll, Felipe Nunes, Eino Puri ja Maksim Podholjuzin on mingil määral erandid). Sisuliselt ikkagi teine koosseis.

Ja saatus karistas Levadiat ning nüüd ka juba Puštovit taas.

Kes ütles, et elu ei ole õiglane. On ikka küll.

"Eurosarjast oleme väljas, karikasarjast nüüd ka, saamegi üksnes meistriliigale keskenduda!" jaksas Levadia pressiesindaja Indrek Petersoo eile õhtul võllanalja visata.

Jätkates kergejõustiku medalituse saagat... On meil silmapiiril noori, kes võiksid kolme-nelja-viie aasta pärast tegusid tegema hakata? Silmatorkavalt mitte, sest mullu ning tänavu võideti noorte ja juunioride tiitlivõistlustelt vaid üks medal. Paraku on Liane Pintsaar, Euroopa juunioride tšempion kolmikhüppes, pildilt kadunud. Vigastus.

Samas pole järelkasvu vaikelus hullu midagi, sest kui lugeda soomlasest olümpiavõitja Seppo Räty kolumnit, on olulised vaid autasud täiskasvanute tiitlivõistlustelt.

Räty põrutas, et mida see kergejõustikuliit liputab nende noorte medalitega, millel on tulevikku silmas pidades sama suur väärtus kui „kassis**al": „Kaks nädalat tagasi Sanni Utriaineni (pildil) võidetud odaviske juunioride MMi kuld on tähtis vaid kahele inimesele: sportlasele ja tema treenerist isale, eriti kui vaadata nadi tulemust. Kõik Euroopa parimad 19aastased atleedid võistlevad EMil ega aja taga juunioride medaleid."

Justkui oleks vanameistritel telepaatiline side, teatas pensionile sunnitud legendaarne raadiohääl Erik Lillo jutuajamise käigus: „Eesti kergejõustiku traagika pole selles, et me ei saa juunioride MMilt kulda, vaid et meie noored medalivõitjad saavad mõni aasta hiljem pikalt tappa nendelt, kelle omal ajal alistasid. Noorteklassi medaleil pole tähtsust. Mida võitsid noorena Erki Nool ja Gerd Kanter, kes täiskasvanuna tegusid tegid ja teevad? Mitte midagi!"

1. Kes toob medali MMilt?

Nagu siinsamas rubriigis sai kuu tagasi kardetud, katkes kergejõustiklaste medalikett. Pärast 1999. aasta MMi on igalt tiitlivõistluselt toodud vähemalt üks autasu, Barcelonast enam mitte.

Kahju. Kahju mitte medaliketi katkemisest, vaid kergejõustikust. Jätkem jutud, et asjad on korras, sisse tuli lihtsalt väike näpuviga. Ka see pole mingi jutt, nagu üks treener meediale teatas, et säästkem kümnevõistlejaid kriitikast, muidu sureb ala Eestis välja. Kas kümnevõistlus püsib tõesti nii nõrkadel alustel, et paar ajakirjanike artiklit kogu ehitise lammutavad?

Kes suutis Barcelonas oma tulemuse ära teha? Anna Iljuštšenko kindlasti. Igor Sjunin. Veera Baranova ja Maris Mägi ehk.
Ennast ületada? Samavõrra, kui kaugushüppes Läti rekordi püstitanud ja kulla võitnud Ineta Radevica?
Aga Mikk Pahapill! Isiklik rekord ju!

Kas saab eneseületuseks pidada, kui ideaalses eas kümnevõistleja parandab aastas kolme võistluse peale rekordit 43 punkti võrra? Kuidas siis nimetada hõbeda võitnud hollandlase Eelco Sintnicolaasi 277-punktilist rekordiparandust. Super-hüper-mega eneseületuseks?

Hea küll. Nimetagem Pahapill eneseületajaks. Mis tähendaks, et ta on 8250 punkti mees ning sellest enamat võib loota vaid õnne ja juhuse toel. Kui minna säärase jutuga mehe enda juurde, kisuks vist kakluseks.

Tundub, et tegelikult jäi Eesti medal vaimu, mitte võimu taha. Kas tõesti pole Ksenija Balta võimeline hüppama rohkem kui 6.53? Või Pahapill viskama oda 63.97 (tema isiklik mark on 67.07), mis toonuks pronksi? Või kuidas suutis Gerd Kanteri tehnika isegi amatööri silmale nähtavalt ära laguneda?

Lisaks kolmele staarile ei julgeks kellelegi järgmise aasta MMi-lt medalit pakkuda. Ent ka sel kolmikul on poodiumini pikk maa. Kanteril on ehk kõige lihtsam - tehnika on vaja korda saada - sest konkurente pole teab mis palju. Kümnevõistluses pole lootustki 8300 punktiga pjedestaalile tõusta ning kaugushüppes on 6.80 maailma hooaja edetabelis kõigest 17. tulemus.

2. Soomlased pe***li

Kõik meie naabrid naasid Barcelonast medaliga.

Läti ja Leedu olid kõvad, võitsid kullad, kuid kuuldavasti jäi neil üht-teist kripeldama - võit olla hea, kuid mõni medal võinuks veel tulla.

Rootslased päästis Emma Green kõrgushüppe hõbedaga, soomlased Tero Pitkamäki odaviske pronksiga. Või kas päästis?

Igatahes pidas Soome ajakirjandus üht pronksi ja nelja punktikohta läbikukkumiseks ning Iltalehti pealkirjastas kokkuvõtva loo: «Perseli!»

3. Massa täistegemine

Mainet on imekerge lootusetult hävitada. Felipe Massa (pildil) tegi end F1 sarja Saksamaa GP-l, kus ta Ferrari käsu peale Fernando Alonso mööda lubas, kaasmaalaste silmis kõrvadeni täis.

Brasiillased on uhked oma kangelastele - Ayrton Sennale, Nelson Piquet seeniorile ja Emerson Fittipaldile -, kes ei alandanud end iial, ei tõmbunud kellegi eest kõrvale ning võitsid vastavalt kolm, kolm ja kaks MM-tiitlit.

Tänu kolmele jumalusele teab kogu Brasiilia, et vormelipiloodil on alati võimalus boss koos oma käsuga sinnasamasse saata. Sestap ollakse Massas üdini pettunud ja tuntakse end petetuna - too häbiväärne piloot tahab raha rohkem kui võitu. Ta kardab kaotada lepingut ja on kõrge palga nimel tegema kõike. Prostituut seega.

Kas Massal on võimalik maine puhastada? On, arvab Brasiilia. Tulgu maailmameistriks. Näidaku, et on munadega mees. Ühtki teist võimalust enesepuhastuseks polevat.