Viimasel ajal on päris palju elevust tekitanud kahe väliseestlase - Renato Lindmetsa ja Jaan Montgomery (pildil) - liitumine Eesti korvpalli B-koondisega.

Tõsi, spordiüldsusele täiesti ootamatult välja ilmunud Lindmetsale tehti juba lehva-lehva, sest A-koondise kandidaatide hulka ta ei mahtunud. Aga võib-olla järgmisel korral...

Alles talvel, vahetult Vancouveri olümpia eel, lahvatas koduses konnatiigis väike skandaal, kui USAs üles kasvanud mäesuusataja Warren Smith üritas Deyvid Oprja asemel Eesti koondisse pressida.

Ookeani tagant on varemgi mitu mäesuusatajat sinimustvalge lipu alla tulnud. Tiiu Nurmberg on Eestit esindanud kahtedel olümpiamängudel - 2006. aastal Torinos ja tänavu Vancouveris.

Kuid juba 1994. aastal Lillehammeris kihutas mäest alla Connor Olev Martin O'Brien, kellel distantsi alguses avanes suusaklamber ja mees lõpetas rajapiirdes. „Olen pettunud, sest tahtsin eesti rahvast rõõmustada," tõdes ta.

Nüüd võime vaimusilmas ette kujutada, milline on olukord viie-kuue aasta pärast, kui eelmise sajandi lõpus ja eriti viimastel aastatel massiliselt piiri taha elama siirdunud valdavalt eesti naiste, ent ka meeste järeltulijad sportlikke vägitegusid tegema hakkavad.

Nii mõnelgi neist tekib taskusse kaks passi. Küllap on siis meie korv-, jalg-, võrk- ja käsipallikoondise ning teistegi alade eestvedajatel võimalus valida „loodusliku geenidopinguga" tulevikulootusi.

Väliseestlaste suur tung Eesti võistkondadesse peaks tekkima hiljemalt 15 aasta pärast. Samas on selge, et kui mõni Itaalias sündinud Eesti juurtega poiss peaks mahtuma Saapamaa jalgpallikoondisse, valib ta suure tõenäosusega neljakordse maailmameistri dressi.

 

Maailma tippväravavahtide Iker Casillase ja Julio Cesari nutt ning hala jalgpalli MMi ametliku palli Jabulani iseäralike lennuomaduste üle kostub Mount Everestist Mariaani sügavikuni, kuid mis meil sellest! Keskendume murumängudele koduõuel ehk teisipäeval mängitakse Eesti meistriliigas 14. voor.

Rubriik "Järvela ennustab" sai eelmises voorus pihta neljale tulemusele viiest, kuid ei ühelegi täpsele skoorile. Viienda tulemuse ja ühtlasi ka täpse skoori röövis Gert Kamsi 88. minuti tabamus, mis andis Florale ajaloolis-monumentaalse võidu Levadia üle.

Tallinna FC Levadia - Sillamäe JK Kalev 2:1

Levadia seis ei ole hea. Koosseis kipub olema hõredavõitu - mõlemas meistriliigamängus Floraga oli peatreener Igor Prins sunnitud esimese poolaja keskel vahetuse tegema, sest noorsand (vastavalt Maksim Podholjuzin ja Igor Subbotin) lihtsalt ei vedanud välja -, sujuvusest pole haisugi ning kapten ja keskväljamootor Konstantin Nahk oli Flora vastu enda hale vari.

Lisaks vaevavad meeskonda vigastused, eriti kaitseliinis. Sillamäe vastu ei mängi kindlasti Flora vastu jalale haiget teinud Igor Morozov ja endiselt traumeeritud Artjom Artjunin. Kahtlane on ka Eino Puri osalemine, mis tähendab, et kaitseliinis rivistub trio Aleksandr Volodin - Andrei Kalimullin - Taijo Teniste kõrval üles kas noormängija (Podholjuzin või Aleksandr Kulinitš) või universaal Eduard Ratnikov.

Sillamäe on metsikust vigastuslainest jagu saamas ja kindlasti mõjus Kuressaare 6:0 rappimine hingele kosutavalt, kuid mäng Levadiaga tuleb neile veidike liiga vara. Antakse südi lahing, kuid Levadia kangutab võidu ära - lihtsalt lüüakse rohkem kui vastane.

FC Kuressaare - Paide Linnameeskond 1:0

Kohtuvad kaks mõõnavat meeskonda. Punane latern Paide on kaotanud järjest seitse ja Kuressaare kolm kohtumist, kusjuures viimati Sillamäe käest skooriga 0:6. Nagu Paide juhendaja Erki Kesküla pärast laupäevast kaotust Kaljule möönis, on olukord halb - igas mängus käriseb meeskond uue koha pealt.

Kuressaare on seevastu suutnud vähemalt vahelduva eduga ka tulemusi näidata. Samuti ei mõju 0:6 pakk amatöörmeeskonnale sama moraalilagundavalt kui profisatsile, sest - oleme ausad - sellised tööõnnetused on paratamatud. Lisaks on saarlaste päralt ka koduväljak ja -tuul. Seega võit neile.

Viljandi JK Tulevik - Kohtla-Järve FC Lootus 0:1

Mulgi veri paistab olevat Tuleviku mängijate soontes totaalselt hangunud - viimase kaheksa mänguga on suudetud lüüa kaks väravat. Mõlemad mängus Kuressaarega, mis osati 2:0 eduseisust 2:3 kaotada.

Seega puudub igasugune põhjus ennustada Tulevikule antud kohtumisest positiivset resultaati. Lootus mängib tagumise neliku meeskondadest stabiilseimat ja sitkemat mängu ning on tugevaim pretendent seitsmendale kohale.

Tartu JK Tammeka - Tallinna FC Flora 1:2

Flora jaoks on tegu kolmanda mänguga seitsme päeva jooksul, kusjuures mõlemad eelmised (Ventspils võõrsil ja Levadia kodus) olid korralikud lahingud, mitte mingid tagasihoidlikud rüselemised kiigeplatsil.

Nende õnneks pole hõlpu olnud ka Tammekal, kes samuti eelmise nädala keskel mängu pidas. Et meeskondade väsimusaste peaks olema enamvähem võrdne, annabki julguse Florale võitu ennustada. Oleks Tammeka külalistest selgelt puhanum, ennustaksin üllatuslikumat tulemust.

Narva JK Trans - Nõmme JK Kalju 1:0

Transil on lühike, aga see-eest sitke pink. Võrreldes laupäevaga, kui Viljandis võit ära kangutati, on Felipe Rodriguez ja Sergei Leontovitš mängukeelust vabad ning peatreener Valeri Bondarenko manööverdamisruum seega suurem.

Neid ridu kirjutades viitavad kõik märgid, et Kalju juhendaja Karel Voolaiu optsioonid on aga välismängijate jagu kahanenud. See tähendab, et hooaja alguses sõnastatud eesmärgi - pronksmedal - püüdmine muutub Kalju jaoks veelgi keerulisemaks.

Kuidas käituda edasi? Põhimõtteliselt on variante kaks: 1. minna turule ja osta kimp värskeid rediseid, mida on ülimõnus krõmpsutada, 2. hakata kommentaariumis Järvela ennustustele vastu vaidlema.

Lisaks võib/peab/tasub/tohib lugeda Ott Järvela Twitterit.

Korvpalli B-koondise laagrit ja kontrollmänge Rootsi U20 koondisega kokkuvõttes pidi pealik Tiit Sokk tõdema, et valdav osa hoolealustest pidas pärast hooaega liiga pika pausi. Ehk ei olnud füüsiliselt laagriks parimal moel valmis.

Mis on üllatav, sest nagu Sokk ütles, oli tegemist enese näitamise laagriga. Ja mis ei ole üllatav, teades Eesti korvpalli viimase aja trendi - mida pikem suvine puhkus, seda parem!

Targad treenerid on öelnud, et pärast väsitavat hooaega tohib noor mängija puhata maksimaalselt kaks nädalat. Sedagi aktiivselt, tähendab, end parajal määral vormis hoides. Sest muidu arengut ei tule. Sportlasehakatised nagu ei mõista, et mida paremini mängid, seda suuremat pappi on võimalik teenida?

Iga veidigi suuremate sihtidega spordipoiss ja -tüdruk peaks endale otsa vaatama ja küsima: kellele harjutan, kas enda või treeneri jaoks? Vastus ei tohiks vist liiga raske olla. Kui pääsed NBA-sse, maksab klubi sulle, mitte treenerile. Teine jutt on see, et kui oled suure südamega, võid pärast treenerile maja kinkida. Aga esmalt pead ise tegijaks saama.

Korvpallikoondis langes mullu EM-i B-divisjoni. Paljuski selle pärast, et Eesti korvpallis tervikuna pole harjumust teha individuaalset tööd nii palju, kui vaja. Jalgpallikoondis asub samuti Euroopa tagaotsas - selle ala kohta käib sama jutt.

Korvpalliliiga play-off'i stabiilseima mängija, 18-aastase Rain Veidemani tegutsemisest väljakul on näha, et noormees on enda kallal ka ise kõvasti tööd teinud - nii tehnilise kui ka füüsilise suutlikkuse osas. Kas tema B-koondise eakaaslased saavad sama öelda?

Et Flora võitis meistriliigas viimati Levadiat 33 kuud tagasi, oli ime. Et imed ei kesta igavesti, lõpetas Flora eile uskumatu seeria. Sootuks tähelepanuväärsem, kuidas ajalugu uueks keerati.

Iga loogikareegli järgi pidid ka selles mängus trumbid olema Levadia käes. Värskelt meeles magus ja veenev 3:0 triumf karikafinaalis, Floral seljataga raske kohtumine ja bussisõit marsruudil Tallinn - Ventspils - Tallinn, rääkimata kõikidest eelmistest omavahelistest duellidest, mis pidanuks ühe enesekindluse tõstma lakke ja teise oma niitma murust madalamaks.

Aga elu tõestas hoopis vastupidist ja paljastas neli paradoksi:

1) Flora tahtis ja uskus palju-palju-palju rohkem - ning oli ka enesekindlam. Flora tahtis mängida, oli kui näljane nugis, kuna Levadia loivas platsil ringi täissöönud isakaruna. Mõni ime siis, et näljane nugis sai selle, mida vääris.

2) Nagu omavahelistes duellides ALATI, tutvustas Flora taas hirmsat oskust ise endale väravaid lüüa. Küll on saatuslikult eksinud Stanislav "sama hea kui Aksalu" (Aivar Pohlaku määratlus) Pedõk, Karl "koondislane" Palatu, aga teises väljaku otsas ka ründajad. Seekord sai hirmsa prohmakaga maha Andrei Veis. Tarmo Neemelo tänas viisakalt ja viigistas kaunilt.

3) Neemelo tabamus tõi tahtmatult meelde Flora ja Levadia esimese tänavuse heitluse. Toona pidi Igor Prins vahetama varakult välja Maksim Podholjuzini - nooruk ei saanud hakkama ja Flora pääses juhtima. Vladislav Ivanov tuli asemele, Konstantin Nahk viigistas penaltist ja Neemelo lõi võiduvärava. Eile kadus pildilt Igor Subbotin. Prins asendas ta taas Ivanoviga ning teise poolaja alguses Neemelo - temagi vahetusmees - viigistas. Kõik läheb omasoodu, oli küllap paljude tahmatu mõte, ja taas tuleb hakata Levadiale ja Prinsi vaistule ülistust laulma.

4) Aga seekord ei läinud. Seekord juhtus hoopis, et Levadia tugitaladest said patuoinad.

Gert Kamsi lõpueelne võiduvärav oli tähendusrikas. Paljud märkasid, et suure osa eeltööst tegi ära vahetusest sekkunud Rauno Alliku - ehk seekord pani täkkesse ka Martin Reim. Aga üsna vähesed märkasid, et Kamsi jättis posti juures katmata Taijo Teniste (pildi number 27) ehk mees, kes Levadia kaitseliinis alati üks kindlamaid.

Ja üks liider patustas veel. Vaadake, kuidas lõi Sergei Mošnikov Flora juhtvärava. Kes teda kattis, kui ta karistusalas palliga rahulikult soleeris? Ei keegi muu kui Konstantin Nahk ise. Arvestades, et ka maestro söödumasin sugugi ei töötanud, sai järjekordse tõestuse tõdemus: Nahki hea päev toob võidu, halb päev midagi muud.

Hiilgav jalgpallinädal - kuidas muidu tituleerida vahemikku, kus alistati Soome ja viigistati Horvaatiaga - selja taga, tuleb koondisemängude juurest naasta Nuustakule ja Kapa-Kohilasse ehk Eesti meistriliigasse.

Kolmandik hooaega on seljataga ja seis, mis seal salata, intrigeeriv. Tabeli tipus on Flora, Levadia ja Trans, kel kõigil koos 30 punkti (narvakatel kaks mängu rohkem peetud). Sillamäe ja Kalju on esinenud alla (oma) lootuste, Tammeka jaganud profimeeskondadele arvukalt lõuahaake ning tabeli tagumine nelik pole samuti könnid.

Enne 13. vooru ennustamist olgu öeldud, et 12. voorus esines rubriik "Järvela ennustab" suisa hiilgavalt pannes pihta kõigile viiele tulemusele ja ka kahele täpsele skoorile! Vivat! Cresceat! Floreat!

Paide Linnameeskond - Nõmme JK Kalju 0:2

Kui Kaljul on meeles kahe nädala eest Sillamäe vastu saadud 2:1 võit - arvestades, et võite on neil kogunenud loodetust vähem ehk ainult kuus, ei tohiks nende meelespidamine kuigi raske olla - mängivad nad Paide ilma suuremate probleemideta üle. Äkki suudab isegi Portugali õhukesim ründaja Bruno Gomes värava lüüa (eeldusel, et ta mängib).

Paide kohta pole midagi uut öelda. See ei ole mäng, mis nende saatuse otsustab. Need kohtumised peetakse Kuressaare, Tuleviku ja Lootuse vastu.

Sillamäe JK Kalev - FC Kuressaare 2:0

"Värskete meretuulte linna" (see on ametlik Sillamäe tunnuslause!) vutimeeskonna laatsareti täituvuse kohta värskemad andmed puuduvad, kuid Kuressaarest peaksid nad ka karkudega väljakul komberdades jagu saama.

See pole austuse puudumine Kuressaare vastu, vaid ehe ja aus Realpolitik - Sillamäel ei ole enam mingit ruumi rumalateks eksimusteks.

Kohtla-Järve FC Lootus - Tartu JK Tammeka 1:2

Tammeka jaoks on see sel nädalal juba teine reis Ida-Virumaale. Esimene lõppes niivõrd-kuivõrd edukalt - Transil lubati endale 88. minutil viigivärav lüüa, aga samas ei ole punkt medalipretendendi vastu ju üldse halb.

Lootus ei ole nii kõva pähkel kui Trans ja usun, et Tammeka oravad purevad selle ilma liigse rabistamiseta pulbriks. Üllatav on see, et kuigi kolmandik hooajast läbi, võib Marko Kristali meeskond endiselt Balti liigast ehk esiviisikukohast mõelda, kui mitte utoopiast, vaid (raskesti) saavutatavast sihist.

Viljandi JK Tulevik - Narva JK Trans 1:3

Transi peatreener Valeri Bondarenko ja president Nikolai Burdakov paukusid teisipäeval Tammekaga tehtud 1:1 viigi järel vilemeeste aadressil tuld ja tõrva ning viha pole praeguseks lahtunud - mängueelsetes kommentaarides kurdab Bondarenko, et kohtunike tõttu tuleb tal Tuleviku vastu laveerida rohkete mängukeeldude virr-varris.

Üldiselt ei usu ma, et see Transi eriti segab. Antud olukord on tüüpiline, kus asi kogemustega ära otsustatakse - minnakse pooliku koosseisuga Viljandisse ja võetakse koleda mänguga kolm punkti.

Tallinna FC Flora - Tallinna FC Levadia 1:1

Nagu Õhtulehe jalgpallisaate „Ugri Ässad" sellenädalases osas öeldud sai, ennustan sellest mängust 1:1 viiki. Tõsi, pärast Flora katastroofilist esitust kolmapäevases Balti liiga kohtumisest Ventspilsiga - mängul polnud ei saba ega sarvi - teen seda suure kõhklusega, aga ikkagi teen.

Miks mitte pakkuda Levadia võitu? Puhas loogika ütleb, et ükskord peab see võiduseeria Flora vastu lõpu saama.

Vaidled vastu või oled ennustustega nõus? Tahad pakkuda oma varianti või sõimata sõbra oma? Kas eelistad Naksitralle või Lottet? Kommentaariumis võib rääkida kõigest!

Ning loe Ott Järvela Twitterit, sest SEE ON JALGPALL!

Eestlane ongi üks paganama muhksuu, kes ei viitsi mõelda ega olla ega teha mingit sõud. Ajab vaikselt oma asja ja pärast vigiseb. Oldi pettunud, et Eesti - Horvaatia mängule tuli vaid 3000 pealtvaatajat. Aga mida tehti fännide kohalemeelitamiseks hilisel õhtutunnil ja jahedas ilmas?

Näide ülelahenaabritelt. Mai alguses määrati millegipärast Soome meistriliiga mängu FC Lahti - Haka algusaeg kella 20.30-ks. Lahti oli esmalt pahane, sest lapsed ei saanud kohale tulla - nad ei tohi saatjateta pärast mängu liikuda. (Eestis, muide, on alla 16aastastel keelatud saatjata ringi jõlkuda pärast kella 23.00, seega ei saanud nemadki issi-emmeta staadionil viibida).

Aga siis tuli Lahti omadele idee. Kui jalgpalliõhtule lapsed ei pääse, teeme täiskasvanute õhtu. Ja tegidki.

Pallipoisid olid täiskasvanud. Meistriliiga lipu tõid väljakule täiskasvanud, mitte lapsed, nagu tavaliselt. Aga õige möll käis väljakult eemal - nimelt pakkus Lahti vutiklubi täiskasvanute meelelahutust.

Kenad neiud tegid meestele väravas õrna läbiotsimise, telkides pakuti lisaks õllele ka maitsekat striptiisi, jagati kondoome ning vaheajal tutvustati erootilist kaupa.

Publikut ei tulnud kohale massiliselt, kuid oodatust rohkem. Rahval oli lõbus ja rahvas oli rahul.

Eesti ei pea soomlastelt otseselt midagi üle võtma, kuid mõttetegevus pole keelatud. Kui mäng ei too tribüüne täis, siis toob ehk miski muu.

Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver räägib peaaegu iga hooaja eel, et tiitlivõistluse poole võib vaadata mõõduka optimismiga. Kui kergejõustiklased teda parafraseeriksid ja lisaksid väljaütlemisse vürtsi, oleks neil põhjust kuulutada: juuli lõpus ja augusti alguses on Barcelonas Euroopa meistrivõistlustel oodata vägevat esinemist.

Kolmel viimasel EMil on eestlased saanud vähemalt ühe medali. 1998. aastal Budapestis triumfeeris Erki Nool kümnevõistluses, 2002. aastal Münchenis teenisid hõbeda nii Nool kui ka maratonijooksja Pavel Loskutov, 2006. aastal Göteborgis tuli kettaheitja Gerd Kanter teiseks ja tema ametivend Aleksander Tammert kolmandaks.

Seda ilusat tava on võimalik jätkata. Medalimõtteid võivad mõlgutada koguni viis sportlast: Kanter, kaugushüppaja Ksenija Balta, kümnevõistleja Mikk Pahapill, 400 m jooksja Marek Niit ja 5000 m jooksja Tiidrek Nurme.

Põhimõtteliselt leidub ka kuues medališanss, aga kuulen juba kiibitsejate vihast karjumist. Muidugi on see Andrus "Trikimees" Värnik. Tema puhul kerkib pärast normi täitmist esimesena päevakorda küsimus, kas ja kuidas ta Barcelonasse kohale jõuab.

Samas näitas äsja Shanghais toimunud Teemantliiga etapp, et isegi Kanteril tuleb kõvasti pingutada, et 1. augustil pjedestaalile ronida. Ülejäänud neli, et mitte öelda viis, vajavad ka õnnejumalanna abistavat kätt. Kes pisut vähem, kes natuke rohkem.

Päris huvitav on seis viie medalilootuse selja taga. Varasemast rohkem leidub sportlasi, kelle etteastete järel ei pea maksimalistlikest nõudmistest lõhkemiseni pingul kaasmaalased põlastusega kasutama sõna "turist". Vastupidi, nad suudavad mõnusaid elamusi pakkuda.

Miks mitte ei võiks just EMil teha elu parimat sooritust kümnevõistleja Andres Raja, veerandmailer Maris Mägi, kõrgushüppaja Anna Iljuštšenko, odaviskajad Mihkel Kukk, Tanel Laanmäe ja Raine Kuningas? Korralikult areneb seitsmevõistleja Grit Šadeiko jne.

Vanameister Tammert ei viitsiks kuumakatlasse sõitagi, kui peaks piirduma kvalifikatsioonipiinadega. Loodetavasti saab pöördetehnikaga sinasõbraks kuulitõukaja Taavi Peetre, ja paugutab ammu oodatud tulemuse just Barcelonas! On's see tõesti vaid poeedi unistus!

Peatselt selgub, kuidas on mullusest jalalõikusest taastunud kolmikhüppaja Jaanus Uudmäe ja kaugushüppaja Tõnis Sahk. Eelmisel aastal samuti jalalõikusel käinud kettaheitja Märt Israel on juba varasema taseme taastanud.

Muidugi teevad ärevaks vigastused. Väiksemad või suuremad tagasilöögid on tabanud Baltat, Nurmet, Niitu, Mägi, Kuningat, Laanmäed jpt. Paraku võib tippsporti võrrelda noateral kõndimisega: kes tugevalt ei treeni, see võib häid tulemusi näha üksnes unenägudes.

Ei nõustu äraleierdatud jutuga, et eestlased on vigastustealtimad. Väike näide. Pühapäeval Hollandis Hengelos toimuvast võistlusest pidid vigastuse tõttu loobuma sellised ässad nagu Kenenisa Bekele, Ryan Braithwaite ja Rutger Smith. Muuseas, Smith piinles traumade küüsis ligi poolteist aastat. Hiljuti tuli uudis, et hollandlane on lõpuks terve ja seab EMiks suuri plaane...

Eelseisev nädal toob palju selgust. Neljapäeval on Jõgeval ja teisipäeval Tartus Kuldliiga etapid, laupäeval-pühapäeval võistlevad Pahapill ja Raja Götzises. Pühapäeval paneb Kanter võimed proovile Hengelos. Võistluskarussell saab täishoo sisse. Huvilised võivad kõike põnevusega jälgida. Euroopa kergejõustiklaste palgapäev on Barcelonas.
 

 

1. Tooge meile Rootsi!

Võib küll aasida, et Eesti jalgpall on lahja, asub FIFA edetabelis 104. kohal, tagapool Kongost ja Liibüast, napilt ees Ruandast ja Tansaaniast, aga just vutimehed on need, kes meeldivaid üllatusi pakuvad. Edetabelis enam kui poolsada kohta eespool oleva Soome loputamine, mis sest, et sõprusmängus, tegi hinge rõõmsaks.

Jalgpall, tundub, on ainus sportmäng, kus kõik naabrid on sunnitud meid tõsiselt võtma, sest võivad tappa saada. Ja ongi saanud. Ka Venemaa.

Meie hokimehed saaksid igal juhul küüti kõigilt peale Leedu, korvpallurid Leedult ja Venemaalt. Venemaad ei suudaks üle mängida võrkpallurid ega käsipallurid, kes jääksid alla ka Rootsile.

Siiski ei saa vutimeestele halleluujat enne laulda, kui nad võtavad viimse skalbi. Rootsilt. 15 mängu ja vaid üks viik - 0:0 esimeses kohtumises 1921. aastal - on seis kuningriiklastega. Väravate vahe 15:50. Ehk siis 89 aastat pole me Rootsilt punktigi võtnud.

2. Kui kõva tulemus on 69 meetrit?

Selleks et Teemandliiga Shanghai võistlusel võita kettaheide, tuli ületada 69 meetri joon. Palju? Kuidas võtta... 69 meetrit on läbi aegade ületanud 36 kettaheitjat. Seega pole tulemus midagi erilist? Kuidas võtta... Kõrval tabelis mõne väljakuala tulemus, mis vastab kettaheites 69 meetrile ehk mille on läbi aegade ületanud 36 sportlast.

Ükski neist resultaatidest pole Eesti sportlastele praegu jõukohased. Ehk saab pärast Götzise kümnevõistlust, kus lööb kaasa ka Mikk Pahapill, teisiti öelda.

3. Teemantliiga kellele?

Kergejõustiku Teemantliiga küll, aga kas nimetus kannab välja? Peaks ju võistlema parimad, ent paraku... Shanghai etapil oli meeste 200 meetri jooksus mulluse edetabeli kümnest parimast kohal vaid kaks - esimene ja üheksas. Sama seis oli kõrgushüppes, kus võiduks piisas 2.24 ületamisest. Kolmikhüppe ja kettaheite konkurentsi võis pidada eelmainitud aladega võrreldes ülikõvaks, Hiinamaale ilmus kohale vastavalt neli ja viis esikümne meest.

Äkki peaks Rahvusvaheline Kergejõustikuliit tegema parimatele atleetidele kohustuse osaleda näiteks viiel Teemantliiga etapil seitsmest, mil nende ala kavas on? Vastasel korral jääb asi kesiseks, ei huvita publikut (Shanghai staadioni tribüünid paistetasid tühjusest) ega televisiooni (millisest Eestis nähtavast kanalist sai sündmust jälgida?).

4. Siseringi MM

Tšehhi võit jäähoki MMil polnud mingi ime, sest neli suurt - Venemaa (varem N. Liit), Kanada, Tšehhi (varem Tšehhoslovakkia) ja Rootsi jagavadki kulda omavahel, kord üks, kord teine. Ülejäänutele jätkub vaid pudemeid.

Kui võtta vaid puhtad MMid, mis pole olnud seotud olümpiamängudega, on suurest nelikust läinud väljapoole vaid kolm kulda - USA, Soome ja Slovakkia on igaüks saanud ühe võidu.

Jäähoki on hea mäng, mis pakub tipptasemel intrigeerivate paaride võitlust. Kas naabrite vastasseise või siis poliitikaga pikitud Venemaa ja Tšehhimaa duelle, kus mängu astub Eriti Magus Kättemaks.

Tunnistan ausalt, et ma pole mingi venelaste vihkaja. Vihkan sõdu, küüditamisi, diktaatorlikke, vägivallatsevaid ja muid koledaid mõtteviise, aga tavalistesse inimestesse ei suhtu kusagil eelarvamusega. Meist ida pool olen kohanud palju toredaid inimesi.

Kuid ühes kohas olen poliitilise maiguga kättemaksu nautinud küll. Nimelt hokiväljakul, kui tšehhid mängivad venelastega. See on meeletu, erilise dimensiooniga võitlus ja võidutahe, mis neis kohtumistes tšehhide mängust vastu kumab. Mitte et nad teistes mängudes ei võitleks, mida näitas kas või lõppenud MM-i poolfinaal Rootsiga. Aga aeg-ajalt tehakse just venelaste vastu imepartiisid.

Iga uus kättemaks 42 aasta taguse Praha kevade eest on taas magus ja magus. Neist esimene tuli 1972. aasta MM-il, ja kus mujal kui Prahas.

Ise hakkasin hokit jälgima ilmselt 1970ndate lõpus. Ja mäletan seda (jälle!) Praha halli metsikut emotsiooni 1985ndal, kui venelastest jagu saadi. Olin toona 14 ja Tšehhi - Vene vastasseisude sügavamast sisust sain aimu alles hiljem. Aga too emotsioon jäi meelde.

Tšehhide esimene olümpiakuld 1998 tähendas taas üht kättemaksu. Siis loomulikult juba teadsin, millega tegemist on. Naganos ise kohapeal viibides tajusid tšehhide õnnetunde täielikku suurust. Millist tõrjetööd tegi finaalis Dominik Hašek! Kuidas terve tiim võitles! Tasuks 1:0 ülekaal, enamat polnudki vaja.

Sest aastast saadik pakuvad olümpiafinaalid tõelisi maiuspalu: 1998 Venemaa - Tšehhi, 2002 Kanada - USA, 2006 Soome - Rootsi, 2010 uuesti Kanada - USA. Üks duell magusam kui teine!

Ja nüüd MM-i finaalis taas tšehhid ja venelased. Kui tšehhid läksid kohe juhtima ning venelased ei saanud ega saanud viigistatud, hakkas üsna kiiresti tunduma, et läheb jälle nii nagu 1998-ndal. Kus tšehhide ennastsalgavus lihtsalt ei lase litril enda võrku lennata! Tunne süvenes, kui esimese veerandi lõpus tšehhide väravasse saadetud litrit ei loetud - aeg oli läbi saanud.

Teisel kolmandikul oli sümboolne, et kaks punast meest põrkasid omavahel kokku ja tšehhide vasturünnakust sündis teine värav. Lõpu eel ei saanud venelased isegi 6-3 arvulises ülekaalus (väravavaht oli välja võetud) väravat. 5-3-ga see pool minutit enne lõppu õnnestus, aga oli nõrk lohutus. Rohkem mängu kangelane Tomaš Vokoun midagi enda selja taha ei lasknud.

Kuidas Jaromir Jagr, kes ammu võiks pensionil olla, seisis, käed taeva poole. Olles lihtsalt õnnelik. Need on spordi suured hetked.

 

Ja ega 270 kilo vastu naljalt ikka ei saa. Nimelt nõustun ma (83 kg) täielikult sumomaadleja Kaido Höövelsoni (187 kg) seisukohaga: "Mulle ei meeldi fraas "püüan anda oma parima"."

Tegelikult olen Barutost märksa radikaalsem: see väljend tuleks suisa ära keelata! Sest mida see tegelikult tähendab? Mitte kui midagi! Või te teate tõesti mõnd atleeti, kes läheb stardijoonele mõttega: "Oi, täna annan endast palju.... Kohe 72 protsenti!" Ikka pingutad ju alati maksimaalselt.

Selle ja paljude teiste tähenduseta stampväljendite abil, mida mõnuga ajakirjanike ja spordisõprade suunas pillutakse, loodetakse lihtsalt ootusi vähendada. Ikka on ju parem öelda midagi ebamäärast. Muidu võtab keegi veel sõnasabast kinni ja ristib su pärast võistlusi luuseriks.

Minu silmis on see lihtsalt argus. Suured sportlased - näiteks Gerd Kanter, Erki Nool, Andrus Veerpalu, Kristina Šmigun, Jüri Jaanson, Kaia Kanepi, Tanel Leok jne - ei pelga tegelikke sihte avaldada. Mis sest, et väga tihti jäävad need täitmata. Ega see sportlase väärtust kahanda! Ja kui teistele võid veel kärbseid pähe ajada, siis ennast ju ikka ei peta.

Sportlased eesmärkidest. Näide 1.

Pärin eelmisel nädalal odaviskaja Mihkel Kukelt, mis sihid on ta EMiks seadnud. Mees muigab, mõtleb. Vastust ei taha anda. Lõpuks jõuame kokkuleppele, et EMi finaal on kindlasti üks eesmärk. No ega ma loll ole: ikka saan aru, et tegelikult mõtleb Kukk juba enamastki. Aga ka see variant on okei, kui sportlane avaldab vähemalt miinimumeesmärgi. Kuna Kukk pole varem tiitlivõistlusel finaali jõudnud, oleks esitosinasse jõudmine igati korralik etteaste.

Sportlased eesmärkidest. Näide 2.

Laskesuusatajate hooajaeelne pressikonverents. Muist sportlasi jätab eesmärgi ümmarguseks, mõni on konkreetsem. Priit Viks põrutab väga otsekoheselt: "Tahan MK-sarjas koguda 50 punkti!" Väga sümpaatne sihiseadmine. Sportlased, ärge peljake ajakirjanikke ülearu. Viks sai tänavu MK-sarjas kokku 24 silma, kuid ükski mõistusega inimene ei lugenud seda põrumiseks. Hooaja tähtsaimalt võistlusel ehk Vancouveri olümpial oli ta parima laskesuusatajana 20. kohal. Tema taset ja hooaja algust arvestades - sai ta ju üle noatera koondisse ning pidi kaht esimest olümpiadistantsi tribüünilt vaatama - igati hea esinemine.

Näide 3 jääb ära

Iseenesest võiks nüüd tuua ka kolmanda näite neist sportlastest, kes ajavad udujuttu ning räägivad "parima andmisest, tugevatest vastastest, keerutavast tuulest ja ümarast pallist". Aga jätan selle seekord tegemata. Eks igaüks teab ise, kui palju ta oma tegelikest eesmärkidest on salastanud. Minu arust pole küll mõtet peitust mängida ja halva võistluse järel ilusat juttu rääkida.

Õied õitsevad ja jalgpallisuvi hakkab hoogu sisse saama. Eilne ja tänane tõid-toovad hõrgutisi igale maitsele.

Eilne pärastlõuna. Soome koondise pressikonverents. Peatreener Stuart Baxter on vastused inglise keeles andnud, nüüd on püünele toodud mängijate - Jari Litmaneni ja Jonatan Johanssoni - kord.

Külaliste pressiesindaja Timo Walden annab loa soome kellele üle minna ja palub esmalt küsitleda eksfloralast Johanssoni.

Litmanen noogutab ja muigab: "Tinttilt (Johanssoni hüüdnimi) küsige ikka rootsi keeles." Usu veel Soome ajakirjanikke - Litmanen pidavat olema nii-nii kuiv suhtleja...

Muide, Litmanen pole sugugi ainuke Soome jalgpallistaar, kes neil päevil Eestis viibib. Kenasti on koos koondisega kohal ka Sami Hyypiä ja Antti Niemi.

Hyypiä ei pidanud küll tulema, aga jõudis kavandatust varem Soome ning tuli siis juba ka Tallinna. Tegi ka eilse trenni algusest lõpuni kaasa. Aga mängus teda ei näe - mees mõtleb, kas koondisekarjäär jätkub või ei.

Niemile on tänane mäng aga ajalooline: debüüt Soome A-koondise väravavahtide treenerina.

* * *

Eilne õhtu. Kadrioru staadion. Eesti - Armeenia noortemäng ehk mulluse Jalgpalligeeniuse „Hr Mental" Frank Bernhardti šõu.

Sakslane taob jalaga veepudeleid ja peksab rusikaga varumeeste pingi pleksiklaasi. Pärast selgub, et vihahoo põhjustasid laisad hoolealused ja f***ing väljak. Tõsi ta oli: meeskond mängis tõesti halvasti ja Kadrioru muru oli veel kehvem.

Aga... Kas ühel noortemeeskonna pealikul on ikka kõige õigem niiviisi märatseda? Kuidas ta kutsub korrale mängijat, kes järgmises kohtumises samamoodi käitub - ise ju näitas eeskuju? Kas väljak pole mitte ühesugune mõlemale - ehk oleks tulemuse huvides targem enda mäng tingimustele vastavaks kohandada, mitte pühenduda hilisemale teistega õiendamisele?

* * *

Täna õhtul - no nii umbes kell 19.13 - lõpeb üks peatükk Eesti jalgpallis. Indrek „Jorh" Zelinski tänab publikut ja publik teda. Lillevarred ja aplaus, sõnaga.

Õnneks jääb legendaarse ründeduo teine lüli Andres Oper edasi platsile ja koondise heaks askeldama. Seni rääkigu nende koostööst numbrid:

alates 1995. aastast 68 koondisemängus korraga väljakul (ehk siis: pole arvestatud, kui üks oli juba välja vahetatud ja teine hiljem sekkus);

Operil on neis mängudes kirjas 14 ja Zelinskil 10 väravat;

viiel korral on võrku sahistanud mõlemad (1997 Eesti - Andorra 4:1; 1998 Eesti - Andorra 2:1; 2000 Eesti - Soome 2:4; 2001 Eesti - Holland 2:4, 2002 Eesti - Saudi Araabia 2:0);

Oper on kõnealustes kohtumistes löönud kaks kolli kaks (2000 Eesti - Valgevene 2:0 ja 2002 Eesti - Venemaa 2:1) ja Zelinski ühe korra (1999 Eesti - Norra 3:3).

Täna tuleb statistika esimesele reale kindlasti lisa.

Londoni olümpiamängud on ühe võidu juba saanud - korraldajad on suutnud luua kõigi aegade inetuma, hirmuäratavama ja mõttetuma maskoti.

Siinkohal värdmaskottide edetabel.

1. Wenlock ja Mandeville, London 2012

Ühesilmalised Wenlocki ja Mandeville nimelised kurat-teab-mis-elajad kaunistaks igat õudusfilmi. Üks neist iseloomustab tava, teine paramänge, aga kumb on kumb? Vahet pole.

Ilmselt võtsid londonlased nõuks luua funktsionaalse maskoti, et seda ei osteaks niisama riiulile tolmuma, vaid sel oleks ka tarve. Ja tarve leidub. Antud elukaga saab suurepäraselt lapsi magama hirmutada: kui sa kohe tuttu ei jää, tuleb Inglismaalt kuri Wenlock ja sööb su ära.

Igatahes riiulisse taolist ebardit küll ei sooviks. Võtab kõhedaks, kui miski sind päev läbi suure silmaga jõllitab.

2. Schuss, Grenoble 1968

Raske mõista, mida antud asi endast kujutab. Variante on mitu.

a) Justkui oleks nööpnõela proovitud betooni sisse suruda, aga ebaõnnestunult, ja siis surutud see puuklotsi.

b) Spermatosoid liikumas libedatel suuskadel võidukalt munaraku suunas.

c) Tõestus, et sportlastel ei ole väike pea ja laiad õlad, vaid vastupidi.

3. Neve ja Gliz, Torino 2006

Kaks vaesekest, kel on antud täiesti võimatu ülesanne - meelitada publikut Torino olümpiale.

Niipalju võib taibata, et ümaramate vormidega ja punane on emane ning nurgeline ja sinine isane. Aga kellega või millega on tegu? Kustukummidega? Pulgakommidega? Ilmselt siiski millegi sportlikumaga, näiteks keelatud aine tablettidega.

4. Magique, Alberville 1992

Mingi multifilmitegelane (kapitalistlike vereimejatega võitlev sotsialistlik viisnurk, hämamise mõttes siniseks värvitud?) on kasti alla neelanud.

Või on juustukuubik, nagu Tom ja Jerry multikas, viisnurgale kurku taotud.

Ametliku versiooni järgi on tegu hoopis mäehaldjaga. Hoidku taevas inimkonda sääraste haldjate eest!

5. Athena ja Phevos, Ateena 2004

Elajad või elundid või tont sellest aru saab, igatahes sootud, kellest keegi Ateena olümpial midagi teada ei tahtnud.

Läbi aegade ebasportlikemad maskotid - längus, õieti olematud õlad, rasva söödud ahter... Ka Vigri polnud teab mis atleet, vaid meenutas külapoe taga õlut viskavat vuntsidega taati, ent too taat oli vähemalt kauges nooruses kiigeplatsil võrkpalli mänginud.

 

Inglismaal on üks mees, kes sai eile õhtul teate, mis tõstis ta seitsmendasse taevasse. Tema kunagiseks hobist on praeguseks kujunenud töö, milles ta on ametlikult terve riigi parim mees. Palju õnne, Howard Webb!

Inglise vutikohtunik nimetati laupäevase Meistrite liiga finaali Milano Inter - Müncheni Bayern vilemeheks. Olles tema talenti juba aastaid austanud ja imetlenud ning sügisese PÖFFi ajal, kus Webb käis esitlemas suurepärast dokumentaalfilmi "Kill the Referee", temaga ka lähemalt tutvunud, on mul selle UEFA otsuse üle ainult hea meel.

Tegu on ka olulise sammuga piltlikustamaks UEFA sõltumatust ja sirgeseljalisust. Arvati, et Webb kaotas finaališansid, kui Inglismaa kõrge jalgpalliametnik lord Triesman endal möödunud nädalavahetusel margi lootusetult täis tegi ja Inglismaa 2018. aasta MM-kandidatuuri ekskavaatorliku jõhkrusega kahjustas. Aga UEFA näitas, et ühe mehe pattu teise kaela ei määrita.

2008. aasta EMil, millest rääkis toosama film "Kill the Referee", sai Webb'ist lõpuminutitel määratud penalti tõttu Poola rahvavaenlane ja 12 väljakukohtuniku seas oli ta üks neljast, kes play-off mängude eel koju saadeti. UEFA näitas aga, et usaldus on võimalik heade esitustega tagasi võita.

Webb teeb ajalugu ka asjaoluga, et on oma 38 eluaastaga läbi aegade noorim Meistrite liiga finaali vilemees. Alates 1993. aastast, kui Meistrite liigaga alustati, on finaali vilistanud vaid üks alla 40aastane mees - legendaarne Pierluigi Collina 1999. aastal olles 39 aastat vana.

Olgu siinkohal ära toodud teised Meistrite liiga finaalide kohtunikud koos vanusega: 1993 Kurt Röthlisberger (Šveits) 42, 1994 Philip Don (Inglismaa) 42, 1995 Ion Cranciunescu (Rumeenia) 45, 1996 Manuel Diaz Vega (Hispaania) 41, 1997 Sandor Puhl (Ungari) 41, 1998 Helmut Krug (Saksamaa) 42, 1999 Pierluigi Collina (Itaalia) 39, 2000 Stefano Braschi (Itaalia) 42,

2001 Dick Jol (Holland) 45, 2002 Urs Meier (Šveits) 43, 2003 Markus Merk (Saksamaa) 41, 2004 Kim Milton Nielsen (Taani) 43, 2005 Manuel Mejuto Gonzalez (Hispaania) 40, 2006 Terje Hauge (Norra) 40, 2007 Herbert Fandel (Saksamaa) 43, 2008 Lubos Michel (Slovakkia) 40, 2009 Massimo Busacca (Šveits) 40.

Webbi sedavõrd varajases eas tunnustamist võib võtta selge signaalina, et temas nähakse järgmise dekaadi esimese poole staarkohtunikku (nö uut Collinat), sest vanuse poolest võib ta lisaks tänavusele MMile mõista õigust ka 2012. aasta EMil, 2014. aasta MMil ja 2016. aasta EMil.

Kõik see on Webbile endale kindlasti väga hästi teada. Ja et nädal oleks täiuslik, jõudis tema kodulinnaklubi Rotherham eile õhtul Inglise tugevusel neljanda liiga (League Two) play-off'i finaali. Cheers, Howard!

Jalgpalli MM läheneb päevade, Meistrite liiga finaal tundidega! Viimane aeg hakata lugema Ott Järvela Twitterit!

1 VEIDEMANI VALIK: ROCK VÕI TTÜ

Säravaimal noorel korvpallitähel Rain Veidemanil on mõtlemist. Mis edasi? Jätkata Rakvere Tarvases? Siirduda mõnda teise Eesti klubisse? Piiri taha?

Tarvases on Veideman end ammendanud. Need kuus-kaheksa euromängu (aga võib-olla vaid kaks?), mis uuel hooajal lisaks tulevad, suurt juurde ei annaks. Vaja oleks tiimi, kus võidelda proffide vastu koha eest väljakul, treenitaks kaks korda päevas ning kalender oleks tihe. Välismaalt Eesti liiga mängude põhjal head pakkumist vaevalt tuleb.

Seega Eesti. Veideman sobiks Tartu Rocki, lahkuva Tanel Teini kohale, suurepäraselt, kuid seda paika ihkavad teisedki. Seega saab võidelda. Ja ka koormus on Rockil piisavalt suur.

TTÜs võib Veideman tõusta meeskonna liidriks, nagu Rakveres tõusis, ent nõks kõrgemal, Balti liiga tasemel. Ning aasta Aivar Kuusmaa käe all karastab.

BC Kalev? Kindel ei. Niikuinii ostetakse meeskond täis võõrmängijaid, kellele antakse igal juhul piiramatult mänguaega. Kalev pole igatahes suutnud viimastel aastatel mängima panna ainsatki sinna sattunud "noort ja andekat" à la Veideman või Timo Eichfuss. Küll aga on suutnud perspektiivikateks peetud noored pingile suretada.

2 SURMAHOOP SPORDISÜSTEEMILE

Läinud nädal andis Eesti senisele spordisüsteemile surmava hoobi - jalgpalliliidu president Aivar Pohlak teavitas, et hakatakse looma regionaalseid keskusi, kuhu koondatakse perspektiivikad noored, kes hakkavad omavahel mängima eestikatel. Ehk siis taastatakse nüüdisaegsel kujul ühe ala sees kunagine riiklike spordikoolide süsteem, mille me ära lõhkusime. Samasuguseid keskusi ihkavad arendada ka korvpallurid.

Millest siis hoop spordisüsteemile? Nagu EOK juht Mart Siimann väidab, peitub Eesti spordi tulevik ainuüksi tugevates klubides. Kas on Eestis võimsamat klubi kui FC Flora, mis käsutab umbes 20 miljonit krooni? Ning ka teisi vutiklubisid ei saa pidada nõrgaks. Ega korvpalliklubisid - BC Kalevit, Rocki...

Ja ühtäkki selgub, et Eesti tugevaimad klubid ei suuda tipptasemel noori kasvatada. Tuleb luua spordikoolid. Ehk nagu ütles noortetreener Indrek Ruut Päevalehes: „Ma ei loodaks järelkasvu arendamisel meistriliiga klubidele."

Niisiis, kui tugevad peaksid olümpiaisade arvates olema klubid, et nad suudaksid teha tulemuslikku noortetööd?

3 TUGEVA VAIMU TRIUMF

Võidu või kaotuse vahe on teinekord kõigest 20 sentimeetrit - umbes nii suur on vahemaa kahe kõrva vahel. Ehk siis võit on peas kinni. Just nõnda arvas Tanel Leoki treener, miks Eesti krossimees harva poodiumikohti nopib. Ta austavat liialt vastaseid ning kaotavat tihtipuhku liialt aega mõne staari taga kihutades, sest eeldab, et too on kiirem. Aga ei ole.

Ka Flora ei suuda vutiväljakul kuidagi Levadiat võita. Karikafi naalis saadi 0:3 lüüa, kuigi, nagu teatas floralane Siksten Kasimir, mängis Levadia kehvasti. Ju austas Flora taas kord vastast ja mehed eeldasid, et niikuinii jäädakse alla. Ja säärase vaimse pagasiga on raske võitu oodata.

Vastupidine näide: korvpallihooaja eel teatas Rakvere Tarva peatreener Andres Sõber, et BC Kalev ja Tartu Rock hakkavad tappa saama, ning poleks üllatus, kui üks neist finaali ei pääse. Sellega häälestas Sõber mängijad võitma, kinnitades, et pole need suured nii suured midagi. Olgem ausad, Tarva hõbe tuli suuresti tänu vägevale vaimule.

Eesti trumpalal kettaheites tõotab tulla väga põnev hooaeg, mis eurooplastele kulmineerub 27. juulist 1.augustini Hispaanias Barcelonas toimuvate Euroopa meistrivõistlustega.

Mullu maailmameistri troonilt tõugatud Gerd Kanter tegi tagasilöökidest õiged järeldused. Ta on varasemast vähem võistelnud ja läbimõeldumalt treeninud. USAs heidetud maailma hooaja tipptulemus 71.45 süvendab usku, et 31-aastasel eestlasel on kõik võimalused saada auhinnakapist puuduv EM-tiitel.

Kuid Kanteri rivaalidel on samuti suured plaanid. Ungarlane Zoltan Kövago kõmmutas kodumaal 68.94, mida tuleb võtta tormihoiatusena.

Sakslasest maailmameister Robert Harting on kahel võistlusel alistanud 66 meetri joone. Iseküsimus, kas ta suudab tippvormi ajastada nii hiilgavalt kui mullu kodusel MMil. Ja sellist fantastilist publiku toetust nagu Berliinis pole tal Barcelonas loota.

Poolakas Piotr Malachowski, kes MMil uinutas Kanterit jutuga vigasest näpust, sai laupäeval Saksamaal Halles kirja 65.15. Ent Poola heitjate ja tõukajate oskus tiitlivõistluseks vägevasse vormi jõuda on kõigile hästi teada.

Esialgu püsib küsimärk Leedu vanameistri Virgilijus Alekna kohal. Kahekordse olümpiavõitja ja kahekordse maailmameistri tänavune esimene tõsine etteaste on mänedžer Aivar Karotamme sõnul 30. mail Hollandis Hengelos.

Loomulikult võib EMil superüllatuse serveerida hispaanlane Mario Pestano.

Laupäeval saab läbi koduse vutihooaja esimene kolmandik, misjärel ootab vutimehi kahenädalane puhkus. Meistriliiga pallurite asemel hõivavad lava piiri taga leiba teenivad koondislased, kes üritavad säru teha Soomele ja Horvaatiale.

Enne veel aga rubriik „Järvela ennustab" ja meistriliiga 12. voor. Olgu öeldud, et eelmine ennustus läks traditsionaalselt aia taha - kaks õiget tulemust, ei ühtegi täpset skoori.

FC Kuressaare - Tallinna FC Flora 0:3

Martin Reimi juhendatud Flora parim omadus on oskus kehva mänguga kohustuslikud võidud ära võtta. Kuigi teisipäevases karikafinaalis saadud kaotusest tingitud pettumus on kahtlemata suur, siis praamisõit ülastest sätendavale Saaremaale (tegelikult ma ei tea, kuidas Saaremaal ülastega lood on, aga kujund tundub nii ilus, et ei tihka kasutamata jätta) pühib need mõtted peast.

Mis tähendab, et platsil puudub Kuressaarel reaalne võimalus Florat kimbuitada. Eriti olukorras, kus saarlaste hoog on pärast edukaid mänge Viljand Tuleviku vastu raugenud - Lootuse käest saadi korralikult nahutada.

Tallinna FC Levadia - Kohtla-Järve FC Lootus 3:0

Üldjoontes jutt täpselt sama, mis Flora puhul. Puudub vähimgi põhjus, miks äsja karikavõidust emotsionaalse impulsi saanud Levadia peaks Lootuse vastu koperdama.

Asjaolu, et esimest korda sel hooajal peab Levadia oma kodumängu mitte Maarjamäe plastikplatsil, vaid naturaalmurul, peaks karikavõitjat erakordselt krapsakalt kepslema panema.

Nõmme JK Kalju - Sillamäe JK Kalev 2:1

Kalju võidu ennustamine võib tunduda küll matrossovlikult ulja džotile viskumisena, kuid lihtne loogika ütleb, et nõmmekad on selles mängus favoriidid.

„Iga mäng nagu sõda - meie read jäävad aina hõredamaks," nentis Sillamäe peatreener Vladimir Kazatšonok. Arvestades, et kaheksa meest on vigastatud ja üks mängukeelu all, tuleb vanameistrit täpse keelekasutuse eest kiita.

Kalju on tabelis alles viies ja liidertriost üheksa punkti maas, viimati saadi psühholoogilisest aspektist võttes väga muserdav kaotus Floralt. Ometi väljusid tolle mängu järel Kalju riietusruumist reipad mehed. Signaal, et mingi asjad on Kaljus lõpuks paika loksunud.

Mingi aeg peaksid saabuma ka tulemused. Miks mitte laupäeval? Võiduta jäämise korral jääb hooaja eel sõnastatud eesmärk - pronksmedal - Kaljust lubamatult kaugele.

Narva JK Trans - Paide Linnameeskond 3:0

Tammekaga oli Transil 11. voorus küll pusimist, ent teist järjestikust punktikaotust tartlastele ei sündinud. Mäng Paidega tuleb hoopis teisest ooperist, mille libreto kahjuks huvitavuse poolest ei hiilga. Heas hoos Trans murrab tabeli viimase ilma igasuguste probleemideta maha ja kirjutab kontosse selle hooaja 9. võidu.

Tartu JK Tammeka - Viljandi JK Tulevik 2:0

Kolmapäevasel viiendal korvpallifinaalil nägin Tammeka peatreenerit Marko Kristalit, kelle peamine mure selle kohtumise eel oli alguskellaaeg: „Miks mäng alles kell kaheksa algab?" päris ta.

Kehitasin teadmatusest õlgu ja soovitasin anda mängijatele korraldus vähemalt üheni voodis põõnata - siis ei ole vaja rammestust karta. „Nagu nad ilma käsuta nii ei magaks," muigas Kristal vastuseks.

Seega on Tammeka poolelt vaadatuna kõik korras ja võit tuleb.

Tahad sellele maruigavale ennustusele - võidud favoriitidele, autsaiderid ei löö isegi väravat - vastu vaielda või takka kiita? Palun! Õhtulehe veebiversioonis puuduvad piirangud, mis takistaksid inimesel ära kasutamast demokraatia põhilist alustala - võimalust end avalikult lolliks teha!

Ning loe Ott Järvela Twitterit, sest see on äge-äge!

Spordis juhtub vahel imesid. Kui jälgida korvpalli meistriliiga finaalseeriat, liigituks imede valdkonda Rakvere Tarva kullavõit. Tarvas pole lihtsalt komplekteeritud pikka finaalseeriat silmas pidades. Füüsise vahe Tartu Rockiga on liiga suur.

Tegelikult võib imeks pidada juba seda, et Tarvast jätkus ses play-off'is tervelt seitsmeks mänguks. Õigemini mitte Tarvast, vaid osa selle tiimi mehi. Viis mängu TTÜ ja kaks tükki Rocki vastu esineti oma tasemel, kaotamata normaalajal neist ainsatki!

Play-off'i edu üks alustalasid Martin Müürsepp esines poolfinaali viimases ja finaali esimeses kohtumises oma praegusel absoluutsel maksimumtasemel. Edaspidi on üha selgemalt näha, et jalad ei lase vanameistril enam mängida. Lõpuks istutas treener Andres Sõber ta väevõimuga pingile.

Richard Anderson (pildil) viskas ühes mängus TTÜga 33 punkti, tegutses veel finaali alguses edukalt Morrisoni vastu, aga siis kustus. Talv läbi treenimata mehe kohta pole see imekspandav.

Kolmas eesliinimees Reinar Hallik on jaksanud veidi rohkem, aga tema pole see, kes lauavõitluses platsi puhtaks lööks.
Hea näide füüsilise kestmise kohta ilmnes eile olukorras, kus töö kõrvalt mängiv Raido Villers korvi alla murdis, aga viskeks enam jaksu ei jätkunud ja pall ei puudutanud korvirõngastki.

Vaid Duracelli jänestest tagamehed näivad lõpmatuseni joosta jaksavat. Ja kui nad teevad reedel imemängu, pole veel üks lõppskoori ime välistatud.

Eelnev ei tähenda Tarva maha tegemist, vaid reaalsusega tõtt vaatamist. Täisprofessionaalne Rock peabki füüsiliselt üle olema ja suutma seda ka väljakul realiseerida.

Et Tarvas pidas vastu täpselt seitse mängu, kerkib pähe ketserlik mõte: kulla saamiseks pidanuks Tarvas võitma TTÜ 3:0, saama veidi puhata, ja seejärel tegema Rockile 4:0 tuule alla! 3:0 TTÜga oligi lähedal, kuid Rock vaevalt kaotanuks neli korda järjest.

Rein Taaramäe allus tiimi tahtele ega tule Eesti meistrivõistlustele. Kas põhjus, tööandjale ei meeldi sini-must-valge särk meeskonna liidri seljas, on veenev või mitte?

Tulnuks Taaramäe lagedale põhjendusega stiilis: "Eesti meistrivõistlustest jääb hooaja tähtsaima võidusõidu Tour de France'ini nii vähe aega ja see võistlus tõesti ei sobi mu plaanidesse." Kõik olnuks kombes ja (vähemalt minul) mingit küsimust ei tekkinuks.

Andkem tõele au: Taaramäe ka tõi taolise põhjenduse. Aga see kõlas särgijama kõrval kuidagi kõrvalisena.

Ehk: tiim, su leivaandja, tuleb ja palub (ei käsi, vaid palub) seekord kodused meistrivõistlused vahele jätta, sest selle va sini-must-valge pealt ei paista meie logod ju üldse välja. (Ei tasu ju kahelda, et Taaramäe eestikatel kahest vähemalt ühe sõidu võidab.)

Kuidas peaks Taaramäe käituma?

Kas peale jääb mõte: neilt tuleb leib, mis ma ikka ärplen? Või eneseuhkus: mida paganat, olen meeskonna liider, see on väärt särk, millega aastaläbi maailmas tiirutada!

Mõlemad suhtumised on küllap võimalikud ja sõltuvad ilmselt suuresti inimtüübist. Üheselt õiget või vale lähenemist vist pole.

Ronin võrdluse toomiseks enda kapsamaale. Mäletan kümneid kordi, kuidas Raio Piiroja ja Mart Poom on klubi kukele saatnud ja tulnud koondisele appi. Piiroja on tulnud ka vigasena ja üsna räigete ähvarduste saatel. Aga tean jalgpallikoondislaste leerist ka vastupidiseid näiteid - kuigi neid on ilmselgelt vähem.

Kui mälu ei peta, rõhutas mentor Jaan Kirsipuu sageli: sini-must-valge särk on auasi. Kas on vahet raiuda Touril rusikat taevasse tavalises maikas või uhkes ja massist eristuvas kostüümis?

Kas teie arvates talitas Reinuvader õigesti või vääralt?

"Ei jõua ära oodata," tulistas teisipäevases Eesti karikafinaalis Levadia käest 0:3 lüüa saanud Flora kapten Siksten Kasimir koheselt vastuse, kui tuletasin talle meelde, et meeskondade järgmine omavaheline kohtumine toimub juba 29. mail.

Kasimiri välkkiire reaktsioon peegeldab hästi trotsi, mida Levadiale allajäämine floralastes tekitab. Mullune Grand Slam meistriliigas - Levadia võitis kõik neli omavahelist kohtumist - on saanud tänavu jätku nii superkarikafinaalis, meistriliigas kui ka karikafinaalis.

See ei ole juhus või hälve, see on tendents - Floral on tekkinud Levadia ees (au?)kartus, mis on loomulik. Isegi arvestades Levadia viimaste aastate valitsusaega, on Flora pidevad kaotused ebaloogilised.

Mõni viik või võit peaks jalgpalli käibenormide kohaselt ikka sisse mahtuma. Aga seda pole, vaid Levadia - Flora vastasseisu raames luuakse praeguse kummivenitamisega üha uut standardit.

Flora järgmine võimalus häbile piir panna on 29. mail, kui meeskonnad kohtuvad Eesti meistriliigas. Flora õnneks eelneb sellele kahenädalane koondisemängude paus (laupäevane meistriliigamäng Kuressaarega tuleb, tõsi küll, veel enne üle elada), mis annab aega vaimu värskendamiseks. Kui Flora soovib meistriliigas Levadiast üle olla, tuleb praegu aina süvenev vaimne kramp purustada.

Puhkuse jooksul jõuab Martin Reimi meeskond taastada eneseusu, mida kosutasid Leedu meistri Panevežyse Ekranase alistamine Balti liiga veerandfinaalis ja tahtejõuga saadud 1:0 võit Nõmme Kalju üle, ent mille teisipäevane kaotus Levadiale, kes Kasimir sõnul oli "enda hale vari", saepuruks peenestas.

 

Eile Kadrioru staadionil peetud jalgpalli karikafinaalis tõestas mitme põhimeheta mänginud Levadia oma ülemvõimu: Florale löödi kolm kolli, enda väravasse palli ei lastud. Kuid mis mulje jättis kohaliku jalgpalli suursündmus tribüünil istuvatele pisikestele vutisõpradele?

Lapsesuu ei valetavat. Tribüünil istus minu taga paar pisikest Flora fännihakatist, kes toimuvat elavalt kommenteerisid. Nii umbes 6-8-aastaste jutt oli huvitav ja vähemalt aeg-ajalt vägagi tõene.

Esmalt vaidlesid nad pikalt ja laialt, kumb on õigem öelda - kas suluseis või suruseis? Karjutakse ju: "Flora, suru..." Seejärel andsid nad hävitava hinnangu Kadrioru staadioni murule. "Miks nad kartulimaal mängivad," päris üks. Teine pakkus, et vihane võitlus on muru-mulla väljakule jälje jätnud. "Igasugu juurikad on väljas," vaatles kolmas.

Võitlus tundus pisikestele meeldivat, heledamad kilked kutsusid esile just ägedad duellid. "Assaa! Vaata, kuidas ta pani!" helises üks, kui Levadia mees oli floraka poolt hunnikusse sõidetud. Põnevust valmistasid veel kohtuniku sekkumised. "Punane! Ta sai punase kaardi!" väideti tagareast, kui kohtunik polnud veel ühtki kaarti tõstnud. "Aa, ta tõstis niisama käe. See tundus, kuidagi punane..."

Kui mõnda aega oli "kommentaatorite" leeris vaikus püsinud, teatas üks väga faktitäpselt ja pisut kurvalt: "Ronaldot platsil pole!" Veidi aega hiljem leiti üksmeelselt, et kaotusseisu jäänud Floral oleks tagumine aeg Ronaldo sisse panna. Millegipärast ei tulnud peatreener Martin Reim poisikeste soovile vastu.

Kahjuks ei õnnestunud kuulda, kuidas tulevased Toomas Ubad ja Marko Kaljuveerid kommenteerisid kolmandat väravat, mille organiseeris Flora puurilukk Stanislav Pedõk. Kogu publiku jahmatuse võttis kokku keegi meesterahvas: "See oli ajalooline..."

Üheksakümmend minutit sai täis. "Kas jääme kolme lisaminutit ka vaatama?" päris üks poisike teiselt, nähes, et rahvas hakkas massiliselt lahkuma. Jäid.

1. Koduväljaku müstika

Kõikjal maailmas, ülikoolides ja teaduasutustes on tehtud uuringuid, palju on kasu koduväljakust. Kasu olevat. Eriti korvpallis.

Kodueelis tulenevat paljudest teguritest: meeskond ei pea reisima; on väljakuga - põranda põrke ja korvi jäikusega - kohanenud; publik innustab omasid ja segab vastast; kohtunikud eelistavad kodutiimi ja veel nii ühest kui teisest.
Keeruliste matemaatiliste võrrandite abil on välja arvestatud, et võrdsete kohtumises võidab kodumeeskond 57-64 protsenti mängudest. Tänu kodusaalile saab meeskond igas kohtumises 4-6 lisapunkti.

Paraku ei mõju mingid teadlaste arvutused Maarjamaal vähimatki. Eestis koduväljaku eelist pole. Vastupidi. Kodus mängimine on kui karistus.

Rakvere Tarvas, Tartu Rock ja BC Kalev - peaksid olema võrdsed tiimid - on Eesti korvpalliliigas kohtunud tänavu omavahel 19 korda ning kodumeeskond saanud vaid 2 võitu! Rock alistas mõlemal korral Kalevi. Tarva seis koduplatsil on 0:6, Kalevil 0:5. Koduvõitude protsent seega 10,5. Aga peaks olema 57-64%.

Huvitav, millest säärane anomaalia?

2. Meenutades Nõukogude Liitu

Nüüd, kus sõprussuhted Venemaaga soojenevad ja meie president Moskvas külas käib, oleks paslik uurida, kas N.Liidu lagunemine on Eesti pallimängudele tulnud kasuks või kahjuks. Ehk siis: millised kohad saaksime rahvaste spartakiaadil, kus osalesid liiduvabariikide koondised, kui see toimuks tänavu. Võrdluseks on võetud viimane N.Liidu spartakiaad 1986. aastal. Tol aastal, muide, kuulus pallimängijatest Nõukogude Liidu koondisse Tiit Sokk.

VÕRKPALL * Eesti jäi 24 aastat tagasi pidama alagrupiturniiril ning sai liiduvabariikidest seitsmenda koha. Võttes aluseks viimane EM, peaks Eesti nüüd mängima Vene Föderatsiooniga finaali. Oliver Venno kuuluks ilmselt N.Liidu B-koondisse ja sihiks A-meeskonna teise diagonaalründaja kohta.

KORVPALL * Eestist eespool oli 1986. aastal viis liiduvabariiki - Ukraina, Kasahhi, Läti, Leedu, Vene. Ka nüüd on viis satsi meist ees, kui arvestada EMi divisjone, ent kasahhe asendavad grusiinid. Eesti rabeleks kuuenda koha nimel Valgevenega. N.Liidu koondisse ei mahuks keegi.

JALGPALL * Eesti oli toona vabariikidest üheksas. Ka praegu ollakse FIFA edetabeli järgi üheksandad. N.Liidu koondisse ei kuuluks ükski vutimees.

KÄSIPALL * Spartakiaadi kavas käsipalli polnud, kuid N.Liidu meistrivõistluste põhjal edestas Eestit kuus liiduvabariiki. Nüüd, edetabeli põhjal, vaid neli. Mait Patrail oleks N.Liidu koondise kandidaat.

Kodune jalgpallinädal on seni pakkunud vastakaid emotsioone. Levadia põrumisele Balti liiga veerandfinaalis järgnes Flora hiilgav võit Leedu meistri üle, mis heitis valitsevale Eesti meistrile kinda - Levadial tuleb juba teisipäevases karikafinaalis tõestada, et nad on Eesti parim vutiklubi.

Kaotus seal tähendaks, et tiitlisoosikuks tõuseb Flora. Enne karikafinaali seisab klubidel aga ees meistriliiga 11. voor, kus vallatleva kevadpäikese saatel - Tartusse lubatakse laupäevaks 25 soojakraadi! - pallile valu antakse.

Rubriik "Järvela ennustab" esines eelmises, 10. voorus tavapäraselt tagasihoidlikult saades pihta kolmele tulemusele viiest, kuid ei ühelegi täpsele skoorile.

Sillamäe JK Kalev - Paide Linnameeskond 2:0

Sillamäe peatreener Vladimir Kazatšjonoki tunneb praegu nagu oleks kogu maailma osmium (maailma raskeim metall, üks kuupsentimeeter kaalub 22,65 grammi) tema õlgadel. Kolmest järjestikusest mängust naabri Narva Transiga koguti hädine üks punkt.

Kindlasti unistab Kazatšjonok praegu aegadest, kui iga Piiteri piiga soovis temaga linade vahel nahistada. Väikest lohutust pakub venelasele asjaolu, et seekordseks vastaseks on Paide Linnameeskond, mitte mõni esikuuiku liige. Võit peaks kõigist raskustest - vigastustont paistab olevat endale Sillamäele korteri ostnud - hoolimata tulema.

Tallinna FC Flora - Nõmme JK Kalju 1:1

Tänavu on kohtutud kahel korral. Esmalt karikasarja veerandfinaalis, kus Kalju mängis kehvasti ja kaotas lisaajal, neli päeva hiljem meistriliigas, kus vahepeal brasiillaste kontsentratsiooni märgatavalt vähendanud Kalju mängis palju paremini, kuid kaotas ikkagi.

Miks ennustan selles kohtumises viiki? See passib senise hooaja loogikaga - eelda ootamatut. Lisaks leiab muidki argumente, mis viitavad, et Flora võidutee võib katkeda. Näiteks Balti liiga mäng põhjustab paratamatult reisiväsimust, Kalju on saanud rahulikult mänguks valmistuda.

Kalju peatreeneri kohusetäitja Karel Voolaid haistab kindlasti head võimalust loorbereid lõigata ning pragmaatikuna seab kokku mänguplaani, mis väsinud Flora jaoks võimalikult ebamugav.

Viljandi JK Tulevik - Tallinna FC Levadia 0:2

Oleks kodumeeskonnaks eelmise hooaja Tulevik, pakuksin pikema mõtlemiseta viiki, sest Levadia mängurütm pläriseb ja ajab tossu välja nagu 1976. aastast pärit kompressor. Esitus Balti liiga veerandfinaalis Marijampole Suduvaga oli nii mannetu, et ime, et Viktor Levada oma piipu vihast puruks ei hammustanud.

Levadia õnneks on tänavune Tulevik hambutu kui 80aastane vanaeit. Maksahaak järgneb maksahaagile. Kaks kohtumist Kuressaarega, kus 4 punkti oli absoluutne miinimum ja 6 normaalne tulemus, päädisid hädise 0:0 viigi ning 2:0 edu 2:3 kaotuseks mängimisega.

Tulevik esiliigasse? Pigem mitte, sest küll neid suvel Florast värske verega kosutatakse.

Tartu JK Tammeka - Narva JK Trans 1:1

Mõlemad meeskonnad on viimase kahe nädala jooksul pidanud kolm rasket kohtumist. Tammeka kohtus kaks korda Levadiaga ning karikasarja poolfinaalis Floraga. Trans aga kolm korda Sillamäega.

Arvestades mahvi, mille Tammeka endale talvel mööda Emajõe lumiseid kaldaid joostes hankis, füüsiline vastupidavus tartlasi ei kollita. Transiga on asjalood veidi teised - võistkond on ikkagi üpris vana ja kolm päeva taastumisaega ei taga maksimaalset värskust.

Tammekal on probleem seoses äärekaitsjate Kaspar Kaldoja ja Siim Valtna mängukeeldudega, ent usun, et nagu Tammeka peatas võitlusliku viigiga Transi võiduseeria kolm nädalat tagasi, tehakse seda ka seekord. Ning lüüakse värav kah.

Kohtla-Järve FC Lootus - FC Kuressaare 1:1

Kolm nädalat tagasi lõppes nende meeskondade mäng Lootuse 2:1 võiduga. Seekord ei mängita aga mitte Tallinnas Sportland Arenal, vaid Kohtla-Järve spordikeskuse staadionil, mis annab kummalisel kombel eelise Kuressaarele.

Ma söön oma mütsi ära, kui sealne muruplats on pooltki nii sile, kui krobeliseim kunstmuru ning see on trump võitluslikkusele orienteeritud Kuressaare tagataskus. Lootusel tekib raskusi söödumängu käimasaamisega ja võit jääb võtmata.

Kuigi ennustuse autor kinnitab, et ta ei oma Paldiski maantee asutuses registrit, jääb kommentaatoritele alati võimalus vastu vaielda. Tehtagu seda!

Jalgpallist pakatab ka Ott Järvela Twitter, mis vastavalt tujule siristab malbelt kui musträstas või kraaksatab kui süsimust priske hakk.

 

Kas turniiripokker on sport või mitte?* Kui on, siis tuleks Eesti esikäe Janar Kiivramehe ümber luua samasugune oma ala tippudest koosnev tiim nagu on Gerd Kanteri Team75plus.

Kes oleks Kanter ilma abilisteta? Mitu olümpiamedalit võitnuks Kiku, kui poleks enda ümber koondanud parimaid asjatundjaid? Isegi Erki Nool, läbi ja lõhki individualist, vajas korralikku tiimi, enne kui Sydneys täistabamus tuli.

Kuna tegemist on väga värske, isegi veel sündimata alaga, siis pole tiimi koostamine nõnda lihtne kui traditsioonilistel spordialadel ja ilma Õhtulehe sekkumiseta ei tuleks sest head nahka.

Keda vajab esimese eestlasena profilepingu sõlminud Janar Kiivramees enda ümber, et temast saaks maailma parim?

Kahtlemata peaks abiliste ring olema mitmekülgne ja kõikehõlmav. Kindlasti oskab Tartu ülikooli biokeemia professor Mihkel Zilmer koostada pokkerimängijale ideaalse menüü - ka kaarditaguja ei saa lasta oma liivakellafiguuri käest ära. Paksukestel on raske vastu pidada 10-12 tundi kestval turniiripäeval. Kiivramehe üldfüüsilise poole eest sobib vastutama vaid üks mees - Jaan Talts! Teised jääksid liiga pehmeks ja laseksid sõnaosaval pokkerimängijal end üle kavaldada. Nii et kang, metsajooks, kang, hüpped rannaliivas, kang...

Kuid ei tohi unustada, et pokker on pole pelgalt mingi totakas lihaste pumpamine! Seepärast tuleb kaasata eriala spetsialistid. Nõia-Ints - kes ei tahaks ette näha, mida vastane järgmiseks teeb? Oliver Kruuda - pokkeris on väga oluline oskus tuima näoga žetoone ehk raha lauale laduda ka siis, kui tead, et jääd neist suure tõenäosusega ilma. Jürgen Veber - alati kulub ära mõni maagiliselt saadud lisakaart. Edgar Savisaar ja Rein Lang - või teate Eestis paremaid bluffimise õpetajaid?

Pokkeris on tähtis ka osaleja välimus, seega stilistina tõtaku appi Ženja Fokin! Meediasuhtluse annaksin rahuliku südamega Liis Lassi kätte, kes suutis endast teha Eestis superstaari, kuigi pole tänini selge, mis või kes ta lisaks kenale näolapile on. Kahtlemata peaks ka Lenna Kuurmaa tiimis olema, kuigi esialgu otsest funktsiooni ei oska talle määrata. Kuid parem on ta kaasata enne, kui Keskerakond käpa peale paneb!

Kuna Kiivramees on välismaal pälvinud hüüdnime Crazy Estonian, siis tuleb loomulikult mõelda ka psühholoogi palkamise peale. Kardan, et Mare Pork jääks temaga jänni. Ettevalmistusperioodil tuleks ehk kasuks, kui Kiivramees saaks koos krišnaiitidega Tallinna tänavatel tantsida ja laulda.

Nüüd tuleb lahendada vaid tiimi pealiku küsimus. Selge see, et niivõrd värvikaid isiksusi pole kerge kamandada. Näiteks Savisaar on väga isepäine, allub väheste juhtimisele... Käes! Kiivramehe imetiimi bossiks saagu Anna-Maria Galojan.

* Minu vastus sellele küsimusele on jätkuvalt eitav. Aga kes arvab, et postitus on kirjutatud Janar Kiivramehe haavamiseks, see teadku, et Janar on mu ülikooliaegne kursusekaaslane - jah, õppis Tartu ülikoolis ajakirjandust ja suhtekorraldust - ning muidu lahe säga. Sellise pilaga teda ei ärrita.

Leidub siiski ka enesekriitilisi meeskonnabosse, kes ei süüdista ebaõnne, kohtunikke ja taevaisa, vaid heidavad pilgu hoopis peeglisse.

„Häbiväärne, kuidas meie klubi on toiminud ja kui palju raha mängijatesse põletanud, ent tulemus on kehv. Ei saa olla nii, et kaks korda väiksema eelarvega meeskond osutub meist paremaks. Oleme toiminud valesti.

Peame klubis süsteemi põhjalikult muutma, pidanuks juba kaks aastat tagasi. Meeskonnas on väär kultuur. Tuleb tagasi saada eriline õhkkond, eriline võidutahe.

Meil on tiimis kõiksugu tüüpe, kes ajavad oma, mitte meeskonna asja. Tuleb leida mängijad, kes tahavad kuuluda meeskonda ning vaatavad pisut kaugemale. Loota ühe aasta meestele... see ei vii kuhugi."

Antud monoloogiks kohandatud intervjuu ei pärine siiski Maarjamaalt, vaid selle andis põhjanaaber, jäähokimeeskonna Jokerit omanik Hjallis Harkimo, kelle tiim play-offi ei pääsenud.

Peagi lõppev Euroopa jalgpalli klubihooaeg on pakkunud ridamisi põnevaid mänge ja mida kõike veel, aga minu jaoks kaalub üks kõige muu üle: see, kuidas Louis van Gaal koolitas ülbet Arjen Robbenit.

Mäletate ju Meistrite Liiga poolfinaali avamängu Müncheni Bayern - Lyoni Olympique!? Mis oli selle heitluse tipphetk?

Kellele "seksikunn" Franck Ribery jõhker viga ja punane kaart ning Lisandro Lopezi imeline pääsemine karmist vigastusest. Kellele võrratu Arjen Robbeni võrratu kauglöök, mis ometi Bayernile 1:0 võidu tõi. Kellelegi võib-olla midagi kolmandat.

Mulle sööbis aga jäädavalt mällu viis minutit enne eesriide langemist toimunu. Ehk: Bayerni peatreener Louis van Gaal kutsus Robbeni puhkama. Mängu staar tahtis aga vist veel rohelisel murul kapata ja läks nii täkku täis, et hakkas vahetusse saabudes nägusid tegema. Suhtumist ja iseloomu näitama, sõnaga.

Mida tegi suur hollandlane van Gaal aga seepeale kaasmaalasest hoolealusega? Niipea, kui ta varba üle küljejoone pistis, ootas Robbenit arenguvestlus. Tujukas staar sai kümnete tuhandete pealtvaatajate ja miljonite televaatajate ees sõimata. Võib aimata, et hiljem järgnes neljasilmajutt.

Mis selles siis nii erilist, imestate ehk.

On eriline, väidan. On pigem selge reegel kui erand, et treenerid lubavad mängijal tujutseda-staaritseda jne jne. Isiklik vahetuim kogemus: Kalevi kossustaar Charron Fisher potsatas neljas mängus Rockiga pingile, vehkis kätega sinna-tänna ja oli tige kui herilane. Võimalik, et ameeriklase pahameele tingis kohtunike tegevus ja/või meeskonna vilets mäng, aga väga suurt vahet ei ole. Alar Varrak ei teinud teist nägugi, rääkimata siis sellest, et Fisher võib väljakul teha, mida hing ihkab.

Ka spordimaailmas tuuakse sageli Kuu ja Jupiteri näiteid. Et mida meeskonna liider tohib, seda veekandja ei tohi. Kindlasti kehtib too reegel vähemal või enamal määral igas meeskonnas (küllap ka Bayernis), aga vähemalt tõestas van Gaal, et kõik pole kellelegi lubatud.

Tähelepanuväärne, et finaalis ootab van Gaali duell teise suure treeneri Jose Mourinho. Iseäranis tähelepanuväärne, et ka Mourinho viis hiljuti läbi järjekordse õppe-kasvatusliku programmi, kantseldatuks kodupubliku ees show'd teinud Mario Balotelli.

Noort ja endast üliheal arvamusel staari on Mourinho pidanud paika panema juba korduvalt. Imestan, et ta endiselt Interi hingekirja kuulub - aga tõsi ta on, noorsand särab tõesti erilise andekusega. Ehk: seni on loodus Balotellile töökoha päästnud.

1. Kes kiidaks Andres Sõpra?

Millegipärast käib korvpalliringkondades nüüd, kus Rakvere Tarvas finaalis ja ühe mängu võitnud, treener Andres Sõbra pihta paras ilkumine. Küll teatab üks kolleeg, et soovib Sõbra väljaütlemiste tõttu Rakvere kaotust, teine, et Sõber on jutumees, kolmas ironiseerib niisama, kuid ükski ei tunnista mehe treenerioskusi. Kas tõesti oleks vale öelda, et Sõber on pagana vägev mees, suutis teha mittemillestki midagi. Aga noh, eestlaselt kiitust oodata...

BC Kalevi peatreener Alar Varrak ühmas, et arvestades meeskonna komplekteerimist ja vigastusi, mängiti isegi hästi, anti Rockile lahing. Huvitav, mis komplekteerimisel viga oli? Satsis oli kuus mullust Eesti koondislast. Kusjuures ka 215 cm pikk tsenter Viljar Veski (kas pole treeneri töö mehi mängima saada?).

Mitu koondislast kuulus Rakvere ridadesse? Üks. Vanahärra Valmo Kriisa, kelle Kalev minema tõrjus. Et siis Tarvas oli hästi komplekteeritud?

Ja kui Kalevi komplekteerimine oli nõnda nadi, siis miks ei toodud tiimi Martin Müürseppa, kes pole play-offi põhjal mitte just kehv mängija?

Huvitav, kui meie tippmeeskondade noored treenerid endalt küsiks: kas mina oleks suutnud Tarva meestega nii kaugele jõuda, ja kas mul olnuks autoriteeti Müürsepp ära rääkida, kuidas kõlaks vastus?

2. Oh aegu ammuseid...

Järjekordselt taovad vanad spordimehed vastu rindu, et küll nemad olid tegijad, aga praegused sportlased... Seekord tõmbas Ants Antson Postimehes tänapäeva atleetidele, kes olümpiamedaleid pole võitnud, vee peale.

Paraku kipub Antson unustama, et ajad on teised. Toona piisas, kui olid Eesti tasemel tegija, et saada korralikku palka, toidutalonge, enamasti tasuta korter. Ühesõnaga, ole mees ja treeni.

Kusjuures erinevalt N.Liidu proffidest olid konkurendid asjaarmastajad. Kees Verkerk, kelle ees Antson Insbrucki olümpial kulla võitis, töötas baarimehena.

1962 tuli Antson N.Liidu meistrivõistlustel 13., aasta hiljem 16. kohale. Tänapäeva Eesti sarnasel tasemel sportlasi täis. Vehklejad, judokad, maadlejad, enamus kergejõustiklasi, sõudjad, meie olümpial põrunud suusatajad... Ent nad ei ela kui kuninga kassid.

Antson rääkis usutluses, et olümpiavõidu järel pani ta Volga ostmiseks 5900 rubla oma taskust juurde. Tegu oli õpetaja kuue aasta palgaga ehk praeguses mõistes umbes 700 000 krooniga.

Kaasajal pole mõeldavgi, et Eesti tasemel 25aastane sportlane, kes pole ühelgi tiitlivõistlusel käinud - esimesele EMile jõudis Antson olümpiavõidu talvel - suudaks nõnda palju säästa, kui ta just pärandust või lotovõitu ei saa.

Siinkohal võrdluseks: viie tiitlimedali omanik Irina Embrichi sissetulek on riigilt 2000 krooni kuus stipendiumi ja sellega väga Volgat ei osta.

3. Korvpallibuum

Eestis on korvpallibuum. Ei mäletagi, millal viimati isegi spordikauged inimesed korvpalli vastu sedavõrd huvi tundsid? Üheksakümnendail? Seistmekümnendail?

Nagu ikka, valgub buumi ajal ja järel trennidesse hulgaliselt lapsi, kes tahavad olla tulevased Kriisad, Müürsepad ning Veidemanid (pildil). Tark riik kasutab olukorra ära ja teeb kõik, et noored tänavalt spordihalli suunduks.

Kuna Eestil pole mingit põhjust oma juhte alahinnata, on ilmselt valitsus ja riigikogu juba kutsunud korvpallirahva kohvile ja küsinud, kuidas aidata saaks. Kindlasti on pakutud mõnd miljonit hädapärasemate noorteprojektide toetamiseks ja uuritud ka omavalitsustelt, kas nad suudavad kõiki korvpallihuvilisi vastu võtta või on probleeme, mis vajaks kohest lahendamist.

Tore, et meil nõnda targad riigijuhid on.

Eesti korvpallikoondise ja Tartu Rocki endine peatreener Üllar Kerde jõudis kolmes täna ilmunud artiklis öelda sõna sekka kossufinaali kohta.

Tsiteerime Eesti Päevalehte: "Tarvas kasutas esimeses finaalmängus ära 85 protsenti potentsiaalist, Rock aga vaid 40 protsenti."

Tsiteerime Postimehe spordikülge: "Sõber on võtnud oma meeskonnast 80 protsenti ja see on peaaegu maksimum - sadat ei saa keegi kätte."

Tsiteerime Tartu Postimeest: "Tarvas pigistab endast välja 90 protsenti, aga Rocki puhul on see protsent väga väike."

Kahjuks puuduvad järelduste tegemiseks andmed intervjuude toimumisaegadest - kas see protsent on ajas kasvav või kahanev.

 

Lugedes Eesti korvpalli meistrivõistluste poolfinaalide järgseid treenerite kommentaare, lõi üks ainumas Aivar Kuusmaa sõna mul mälu tagatoas lambi põlema.

Nimelt lausus poolfinaalis Tarvale alla vandunud TTÜ loots Õhtulehele: "Tulevikku vaadates arvan, et TTÜs on rohkem mehi, kes Eesti korvpalli võivad mudast välja aidata, Rakverest tean ühte sellist meest."

Selles sisult teravas ja Andres Sõbra jaoks kahtlemata ebameeldivas lauses oli minu ärritajaks sõna "muda". Kui Eesti korvpallikoondis langes B-liigasse, mida rahvasuus mudaliigaks kutsutakse, ilmus Õhtulehes fotomontaaž mudas suplevatest kossumeestest. Kuusmaa oli sellise illustratsiooni peale kogu hingest solvunud ning keeldus mõnda aega Õhtulehele intervjuusid andmast. Nüüd aga tunnistab ise, et meie korvpall on mudas. On siis või ei ole?

Teisalt olen selle lausega sada protsenti nõus. Kes Tarva mängijatest peale Rain Veidemani võiks olla Eesti koondise põhitegija viie aasta pärast? Tarvas on tore meeskond, aga üks on seks ajaks liiga vana, teisel vale pass, kolmandal korvpalluri teed varjutamas kahtlased pahed. TTÜ mängijatest võiks nimetada kindlasti 4-5 nime, kuid suudetakse areneda nõnda nagu viimastel aastatel. Just Kuusmaa-poistes näen ma päästerõngast, mida heita mudas (?) suplevale Eesti korvpallile.