Vaid pealtnäha on riigi poolt spordialadele jagatavad rahasummad üsna juhuslikud ja subjektiivsed, nagu selgub. Kõik põhineb objektiivsusel, selgel kalkulatsioonil, mis oleneb ala populaarsusest, harrastajate arvust ja ka tulemustest, selgitas kultuuriministeeriumi kantsler Siim Sukles hiljuti ETVle antud intervjuus.

Kui kultuuriministeerium teeb objektiivseid kalkulatsioone, siis siinkohal subjektiivne kalkulatsioon, mis põhineb ala populaarsusel, harrastajate arvul ja tulemustel. Igas alajaotuses jagatakse punkte ühest kümneni.

Publikuhuvi: kui palju on pealvaatajaid Eesti kohalikel võistlustel, Eestis korraldatavatel rahvusvahelistel võistlustel ning palju tõmbab ala televaatajaid. Näiteks on vehklemisvõistlustel tribüünid tühjad ja teleris ala ei näidatagi. Seega 1 punkt. Korvpallis vaadatakse eestikaid, Eesti koondise mänge ning piisavalt palju telerist rahvusvahelisi kohtumisi. Kokku 9 punkti.

Harrastajate arv: mida rohkem harrastajaid, seda enam punkte.

Tulemused: Arvestatud on tulemusi täiskasvanute, noorte ja juunioride tiitlivõistlustel alates 2004. aastast, sportmängudes valikturniiride tulemusi ja kohti maailma edetabelis.

Üllataval kombel lähevad objektiivsed kalkulatsioonid subjektiivsetega üsna kokku. On vaid üks suur erinevus: miks saavad jalgpall ja maadlus võrdselt 3 protsenti riigi jagatavast rahast? Jalgpallil on populaarsust piisavalt, et Eesti koondise mängude ajal tuhandeid tribüünile tuua ning MM toob siinmail teleri ette kümned tuhanded. Maadlust tuleb paremal juhul vaatama sadakond fänni ja telerisse see ala ei jõuagi. Sest puudub publiku huvi.

Harrastajate arv? Jalgpall 13 815, maadlus 2515. Nende kriteeriumide põhjal peaks jalgpall saama kordades rohkem raha. Ent maadlusel on ette näidata üks medal, MM-kuld, aastast 2006 ja sellest piisab, et kõik muud numbrid nullida.

Siinkohal personaalne subjektiivne kalkulatsioon. Sulgudes koht riigi rahaedetabelis. Ala järel punkte publikuhuvi, harrastajate arvu ja tulemuste eest ning punkte kokku.

1.          (1.) Kergejõustik                   7        8      10     25

2.          (2.-3.) Suusatamine              7        5      10     22

3.-4.      (8.-13.) Jalgpall                     8       10      3      21

3.-4.      (2.-3.) Korvpall                     10      9        2      21

5.           (4.) Võrkpall                         6       6        5      17

6.           (8.-13.) Ujumine                  2        9        4      15

7.-8.       (5.) Judo                             2        5        6      13

7.-8.       (8.-13.) Tennis                    3       6         4      13

9.-10.     (6.-7.) Sõudmine                 2       2         8      12

9.-10.     (6.-7.) Jalgrattasport          5       3         4      12

11.         (14.-18.) Võimlemine          2        7        2       11

12.-13.  (19.-20.) Jäähoki                 4       3         3      10

12.-13.  (8.-13.) Käsipall                  4        3        3       10

14.-15.  (8.-13.) Maadlus                 1       4         4        9

14.-15.  (14.-18.) Vehklemine          1       1         7        9

16.-17.  (14.-18.) Laskmine             1        3        4        8

16.-17. (14.-18.) Iluuisutamine        3       3         2        8

18.-19. (14.-18.) Purjetamine         1         3        3        7

18-19. (19.-20.) Ratsasport            3         3       1         7

20.      (8.-13.) Laskesuusatamine  4        1        1         6

Nõiad ihuvad volbriöö eel luuaotsi, et lend ikka teravam ja elamusterohkem oleks ning korporandid lihvivad õllekanne, et kesvamärg libedamalt kurku kanduks. Kõik see ei väära aga kodumaise jalgpalli lahingmarssi.

Rubriik Järvela ennustab ei suutnud 9. voorus enamat kahest õigest tulemusest. Täpseid skoori - nagu alati - ei olnud ühtegi. Laupäeval on kavas peegelvoor ehk kohtuvad täpselt samad meeskonnad. Vaid koduväljakud on ära vahetatud. See aga ei takista lugupeetud ennustajal taas oma vigadest mitteõppimist!

FC Kuressaare - Viljandi JK Tulevik 0:0

Eelmisel laupäeval kõndisin kell ühe ajal rõõmsalt Balti jaama. Tuju oli hea, sest teadsin, et mind ootab ees rongisõit kevadisse Viljandisse. Tee peale ostsin nosimiseks kaasa ülimaitsvaid seentega täidetud pannkooke ja sibula-vorsti pirukaid (neid müütab Balti jaamas üks kohvik-söökla, mille nime ma ei tea, aga mis on trammipeatusest kenasti näha).

Kõik laabus kenasti: rongisõit oli meeldiv, ilm püsis päikeseline, pirukad tuttaval kombel maitsvad, Viljandi mõnusalt unine. Siis algas aga jalgpallimäng Tuleviku ja Kuressaare vahel, mis rikkus kõik ilusa. See oli lihtsalt KO-HU-TAV!

Pärast kohtumist üritasin meelde tuletada, millal ma viimati nii halba jalgpalli olin näinud. Ei suutnud. Küll aga võisin täie kindlusega tõdeda, et nii halba mängu polnud ma kunagi varem kommenteerima pidanud.

Minus puudub usk, et seekord läheks paremini - triigitakse jälle 0:0 viik valmis ja sõidetakse eraldi bussidega Tallinnasse tagasi.

Narva JK Trans - Sillamäe JK Kalev 0:2

Selle kohtumise võitjas ei ole mingit kahtlust. Ei loe see, et Transi kaitse peab väga hästi (üheksa mänguga lastud endale viis väravat, neist neli meelega kaotatud mängudes). Ei loe ka see, et eelmisel laupäeval võttis Trans võõral väljakul võidu.

Loeb hoopis üks hoomamatult suur ja võimas asi - armastus. Sillamäe kapten Aleksei Naumov võttis nimelt eelmisel nädalal naise. Nüüd on 38aastane keskkaitsja meeskonna juures tagasi ning pole kahtlust, et tema juhtimisel lammutatakse Trans neutroniteks ja prootoniteks.

Meenutage kasvõi seda, mida ütles paari nädala eest võrkpallitreener Avo Keel: „Ma olin 80ndatel armunud peast ikka täitsa hull mees!"

Tallinna FC Levadia - Tartu JK Tammeka 3:1

Ennustasin Levadiale sama skooriga võitu ka nädal tagasi ja eksisin, sest Tammeka suutis välja võidelda 0:0 viigi. Aga ma ei usu, et Levadia teist korda sama banaanikoore peal libastub.

Miks? Sest välk samasse kohta kaks korda ei löö. Jah, Tammeka on tänavu võimeline kõigi vastaste käest punkte võtma. Aga Levadia on neist taseme poolest ikkagi selgelt üle.

Levadialased ei taha isegi mõelda, kuidas nad peatreener Igor Prinsi ja omanik Viktor Levada käest võtta saaksid, kui kolm punkti tabelisse ei tule ning sellest tulenevalt kooritakse Tammekalt skalp hoolikalt maha.

Nõmme JK Kalju - Kohtla-Järve FC Lootus 3:0

Kuigi võõralt väljakult saadud 5:0 võit võib mõjuda uinutavalt - eriti Kalju heitlikku vormi arvestades - siis antud juhul vastav oht puudub ja nõmmekad võtavad hõlpsa võidu.

Esiteks pidasid amatööridest Lootuse mängijad kolmapäeval karikamängu Levadia vastu ja on sellest veidi väsinud. Teiseks on Kalju Karel Voolaiu taktikepi all hoopis teistmoodi - süsteemselt! - mängima hakanud.

Paide Linnameeskond - Tallinna FC Flora 0:3

Eelmisel nädalavahetusel oli Flora järvalastega suures hädas ja võitis vaid 2:1. Kannan selle suuresti hooaja esimesest murumängust tekkinud elevuse ja ebakindluse arvele. Teisipäevases karikamängus Tammekaga näitas Flora juba hoopis teist kvaliteeti - pall liikus kenasti, loodi teravusi ja nõelati ka standardolukordadega.

Paide mängib koduväljakul, mis iseenesest peaks olema piisav asjaolu, et mehed tigedate herilaste kombel Flora kallale sööstaksid. Paraku mõlgub kuskil kuklas meeles täiesti õige arusaam, et see ei ole mäng, mis nende hooaja osas midagi otsustakse. Need mängud peetakse Tuleviku, Kuressaare ja Lootusega.

Jalgpalliheeroldid, tehke oma tööd ja avaldage arvamust. Nii rohkesõnaliselt kui vähegi torust tuleb, sest internet on kummist ja sinna mahub ära absoluutselt kõik.

Elujõuliselt tuksuv Ott Järvela Twitter ootab samuti üha uusi lugejaid.

Tegu on igati õiglase karistusega ning mul on hea meel, et UEFA näitas antud juhtumi lahendamisel oma cojones'eid.

Sest oleme ausad - lihtne olnuks langetada populaarne otsus ja karistada Ribery'd vaid ühemängulise keeluga, mis tähendanuks, et eilse kordusmängu vahele jätnud prantslane saanuks finaalis osaleda.

Spordis aga ei ole kohta populaarsetel otsustel. Spordis maksavad paikapandud reeglid, mis on alati võrdsed kõigi jaoks sõltumata nimest, rahvusest, nahavärvist või soengu tobedusastmest. Ribery'le määratud kolmemänguline võistluskeeld jälgis senist praktikat ehk prantslasele ei tehtud eriti tähtsa mängu (Meistrite liiga finaal) puhul erandit.

Täiesti arusaamatuna mõjub aga Bayerni juhtfiguuride kriitika ainuõige otsuse langetanud Itaalia kohtuniku Roberto Rosetti aadressil. "Viga tehti eestpoolt, mitte küljelt või selja tagant. Küsitav, kas see oli üldse kaarti väärt. Kui oli, siis kollast. Punane on väga küsitav otsus," teatas klubi president Uli Hoeness. Juhatuse esimees Karl-Heinz Rummenigge lisas: "Francki eemaldamine oli kergekäeline."

Täiesti šokeerivad avaldused. Hoeness (Euroopa meister 1972 ja maailmameister 1974) ning Rummenigge (Euroopa meister 1980, MM-hõbe 1982 ja 1986, Euroopa parim jalgpallur 1980 ja 1981) räägivad, kui esindaksid nad lihunikuäri, mitte jalgpalliklubi (absoluutse tõe huvides olgu öeldud, et Hoenessi isa oli lihunik).

Ajal, kui need kaks meest tippjalgpalli mängisid, kaitsesid kohtunikud mängijaid tõesti vähem. Heaks näiteks 1982. aasta MMi poolfinaal, kus Saksamaa väravavaht Harald Schumacher prantslaste ründaja Patrick Battistoni peaaegu maha lõi (Michel Platini on öelnud, et arvas esmalt, et Battiston on surnud), kuid ilma igasuguse karistuseta pääses.

Ajad on õnneks muutunud. Vaadates allolevat videot Ribery veast on pimedale siilile ka selge, et see oli jõhker, ohtlik, sooritatud tarbetult suurt jõudu kasutades ning kindlasti ka vastasmängija karjääri ohustav. Punane kaart ja kolm mängu võistluskeeldu on prantslasele sada protsenti õige karistus.

Jalgpalliga veelgi paremini kursis olemiseks tasub lugeda Ott Järvela Twitterit! See on lihtsalt nii äge!

Kuidagi tuttav, et mitte öelda vihastavalt ärritav oli nädalavahetusel puhkenud arutelu teemal, miks ETV Eesti ja Belgia FedCupi mängu live'is ei vahendanud.

Tagantjärele targana võime ju rääkida, et tore olnuks tennisenaiskonna sitket võitlust otsepildis näha. Korvpallihuvilised urisevad, miks ETV nende lemmikala nii vähe näitab ja täpselt sama süüdistus on varnast võtta jalgpallisõpradel, rääkimata kergejõustikufännidest. Lamendilöömist vääriks ju seegi, et ozeki seisusesse tõusnud Baruto matše ei näidata üldse. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Ülevoolav spordiarmastus on iseenesest vahva. Paraku kipume unustama, et rahvusringhääling pole spordikanal, kuhu pikitakse mõned kultuuri-, poliitika- ja uudistesaated. Keskmisest suurema spordisõbrana julgen väita, et ETV ekraanil on päris palju higist vaatemängu.

Võtame kas või tänavuse aasta alguse linnulennult: ETV tootis otsepilti Otepäält suusatamise MK-etapilt ja Tallinnast iluuisutamise EMilt. Veebruaris toodi suures mahus vaatajani Vancouveri olümpiamängud ning seejärel toodeti pilti Otepäält kuni 26-aastaste laskesuusatamise EMilt.

Spordihuviline tahab alati rohkem spordisaateid, aga kõigel on piir. Meenutan, et rahvusringhäälingul on ka eelarve, mis masu ajal - tegelikult pupu päevil - vähenes ja sellega tuleb esialgu leppida.

Sestap teeb ETV oma valikud - nii nagu me kõik. Ma pole kuulnud, et mõni elu hammasrataste vahele jäänud inimene kavandaks uue auto või korteri ostmist. Pigem üritatakse kuidagi ellu jääda.

BC Kalev/Cramo ridades tuleb täna taas väljakule viskemasin Josh Akognon, kes vigastas enne poolfinaalseeria algust põlve. Mäng Tartu Ülikool Rockiga näitab, kas tema naasmine tuleb kasuks või kahjuks.

Akognon võib visatud punktide näol palju kasu tuua, kuid teistpidi pole võimatu, et tema näol on Kalevis nüüd Trooja hobune. Eelmises, nädal tagasi peetud kohtumises ei tuntud Akognonist mingit puudust, sest rünnakul tegutseti meeskondlikult, ka Charron Fisher võttis mõistuse pähe, ja kaitses seisti kõvasti.

Akognoni naasmine võib mängumootorisse tõrkeid tuua. Kui nad koos Fisheriga võtaks liiga palju enda peale, oleks see vesi Rocki veskile. Kui Akognoni kaugvisked ei taba, võib tema kasutegur olla miinusmärgiga, sest kaitses on ta olnud pehmeke, ja nüüd, vaevalt paranenud põlvega võib jääda veel lahjemaks. Külgsidemete venitus tähendab teatavasti, et küljele liikumine on raskendatud, kuid just seda kaitses täispingega tegema peab.

Näis, kuidas ja kui palju Alar Varrak ja Tiit Sokk täna Akognoni mängitavad. Kas temast kujuneb jokker või mitte?

Käsi püsti, kes vaatas laupäeval TV14st Viljandi Tuleviku ja FC Kuressaare jalgpallimängu! Teine käsi püsti, kes vaatab sel laupäeval VEELKORD samade meeskondade madistamist!

Ei midagi uut päikese all, ehk: jalgpalliliidu telepoliitika on läbinisti mäda! Sellele sissekandele andis aga tõuke Asula tänava viimatine „turunduseksperiment" - kui seda tohib nii nimetada.

Kas kujutate ette, et voorus, kus omavahel madistavad Tartu Tammeka ja Tallinna Levadia ning Ida-Virumaa saurused Sillamäe Kalev ja Narva Trans, pakutakse mulle telemänguna „põnevusduelli" Viljandi Tulevik - FC Kuressaare?

Vähe ühekordsest kannatamisest, sedasama „põnevusduelli" pean ma kaema kaks laupäeva järjest!

Kas see ei ole mitte liig? Mõnitamine? Hea huumorisoone totaalne puudumine? Või midagi neljandat?

(Ühtlasi kaastunne austet kommentaatoritele Otile ja Kasparile, et nende talenti taolisel määral raisatakse. Vaatasin siiski poole silmaga seda laupäevast mängu - no oli ikka maru lame küll...)

Tean ja mõistan suurepäraselt Asula tänava kontori nutikate ametnike põhjendusi vastuseks mu (ja mitte ainult minu) hädakisale. Et kõiki klubisid üritatakse võimalikult palju näidata, nad saavad sel moel (reklaami)väljundi jne jne.

Üdini jama põhjendus, väidan. Kas elame sotsialismis või turumajanduses? Ehk: saage esmalt piisavalt heaks (loe: eetrikõlbulikuks), ja teid näidatakse. Piisab kasvõi tollesama Tammeka näitest - aastaid tagasi polnud satsi ollagi, nüüd on. Ja kindlasti mitte sellepärast, et ta mõni kord TV14 ekraanile jõudis.

On absurdsus kuubis panna terve hooaja telekalender paika aasta alguses. Kellel on vaja täna teada, kelle heitlust viimases voorus rahvale näidata? Miks ei võiks seda otsustada jooksvalt - et eetrisse jõuaks ikka võimalikult põnev ja tähtis duell?

Ja siis kurdavad härrased Asula tänavalt, et miks küll keegi koduvutti kaema ei tule. Turundage sel moel aga edasi, siis raudselt tulevad!

Reedel toimus laskesuusatajatel järjekordne ajurünnak. Millest täpselt räägiti, seda teavad üksnes ala eestvedajad.

Esialgu pole kõssatud, kas koondise peatreenerina jätkab Hillar Zahkna (pildil). Järgmine juhatuse koosolek on 7. mail, siis peaks paljud asjad selgemaks saama.

Kuuldavasti astuvad 29. aprillil vaibale eri koondiste treenerid ja annavad aru, miks läks nii, nagu läks. Siililegi on selge, et uisapäisa pole mõtet tähtsaid otsuseid langetada. Aga kuldmuna munemine õnnestub väga vähestel. Isegi selle üritamine röövib palju kasulikku aega ja lõpuks ei pruugi tulemus olla ootuste kohane.

Selles mõttes on igal kevadel kiiduväärselt tegutsenud Eesti Suusaliit. Juba mõni nädal pärast hooaja lõppu on neil uued plaanid paigas. Iseasi, kas need just kõigile meeldivad, kuid nii sportlased kui ka treenerid saavad arvestada, millised on suunad ja võimalused.

Peade raiumine laskesuusatamist ei aita. Tarku otsuseid peavad tegema valdavalt samad inimesed, kes on siiani vankrit vedanud.
Nii et jääme põnevusega ootama, milliste revolutsiooniliste mõtetega ala eestvedajad peatselt lagedale tulevad!

Minu esimene kokkupuude snuukriga oli Eurospordist nähtud trikilöökide võistlus millalgi 90ndate lõpus. Üks osalejatest oli kuuekordne maailmameister Steve Davis.

Toona 40ndate alguses olnud vanameister jäi muheda suhtumisega meelde ja kui veidi hiljem hakkasin regulaarselt snuukrit (mitte enam trikilöökide võistlusi) jälgima, oli ta alati ja kindlasti minu soosik. See, et ta enamasti ei võitnud, mind ei häirinud. Davis mäng põhineb tarkusel, mis tegi tema etteasted eriti nauditavaks.

Eile polnud mul kahjuks võimalik vaadata MMi 1/8-finaali Steve Davis - John Higgins otsustavaid hetki. Pidin õhtul veebist Briti ajalehti lugedes - need laulsid Davis fantastilisele võidule üksmeelselt kiidulaulu - seda sügavalt kahetsema. Õnneks tuli appi sõber Youtube, kus viimase frame'i lahendus kenasti olemas.

Võtke see 10 minutit ja nautige suure sportlase suurt sooritust.

NATO ministrid kohtuvad ja snaipritest pungil helikopterid häirivad Tallinna kesklinna elanike öörahu. Tõepoolest, me elame huvitaval ja väljakutseterohkel ajal. Näiteks võiks Eesti jalgpalli järgmiseks väljakutseks olla tõusta NATO liikmesriikide arvestuses FIFA edetabelis eelviimaselt kohalt (edestame vaid Luksemburgi) sutsu kõrgemale.

Selleks on aga vaja kodutanumal vutile kõvasti pihta anda, sest meistriks teeb vaid harjutamine. Eeloleval nädalavahetusel jõuab lõpule Eesti jalgpalli meistriliiga esimene ring, kui peetakse 9. vooru kohtumisi. Rubriik "Järvela ennustab" sai 8. voorus pihta neljale tulemusele viiest (sh ka Trans - Tammeka viigile!), kuid ei ühelegi täpsele skoorile. Kas seekord läheb veel paremini?

Tallinna FC Flora - Paide Linnameeskond 4:0

Flora peatreener Martin Reim võis pärast 2:1 võitu Nõmme Kalju üle nentida, et hoolimata võrdlemisi ilmetust mängust saadi tabelisse järjekordsed kolm punkti.

Säherdune masinlikkus on hädavajalik, kui Flora soovib Levadia trooni loksutada. Ja floralased soovivad ning usuvad aina enam, et on selleks ka suutelised. Põhjusega.

Paide on viimased kaks kohtumist kaotanud ise väravani jõudmata ning puudub põhjus arvata, et seekord teisiti läheb. Isegi juhul, kui Reim otsustab paarile põhimehele teisipäevast karikasarja poolfinaali silmas pidades puhkust anda.

Sillamäe JK Kalev - Narva JK Trans 0:0

Hooaja esimene Ida-Virumaa profimeeskondade derbi. Mullu võitis omavahelise nagistamise Sillamäe, kes sai kirja kolm võitu Transi ühe vastu. Kindlasti on Sillamäe soosik ka tänavu. Nii konkreetse mängu kui ka hooaja lõppkoha mõttes.

Transi võimalused täna 57. sünnipäeva tähistavale peatreener Valeri Bondarenkole kena sünnipäevakink teha sõltuvad kaitseliinist. Sillamäe on seni suutnud igas kohtumises värava lüüa, kuid Trans on kaheksas mängus sisse lasknud vaid neli palli (kõik nendes kahes mängus, kus tuvastati meelega kaotamine kihlveopettuse eesmärgil).

Arvestades, et eelmisel nädalal oli Sillamäe suurtes raskustes Paide murdmisega, osutub Transi kaitse neile liiga kõvaks pähkliks. Trans ei saanud viimati lahti muugitud Tammeka kaitset, ei saa ka Aleksei Naumovi karastusega Sillamäe oma.

Kohtla-Järve FC Lootus - Nõmme JK Kalju 0:2

Flora fännide poolt ülespoodud Roosa Pantri rippumise saatel tuli Kaljul nädala eest tunnistada järjekordset valusat kaotust, kuid samas tuleb tõdeda, et meeskonna mängupilt polnud üldse halb. Täitsa kobe hoopis. Eriti teisel poolajal.

Sellest ja peatreeneri kohuseid täitva Karel Voolaiu julgetest käikudest - Felipe Nunes ja Adriel Ochoa saadeti duublisse - tulenenud sisekliima paranemisest johtuvalt puudub mul kahtlus, et Kalju võtab Lootuse vastu kolm võidupunkti. Ingemar Teeveri meisterlikkus tekitas kõvasti probleeme Flora kaitsjatele, saati siis veel Kohtla-Järve omadele.

Tartu JK Tammeka - Tallinna FC Levadia 1:3

Kalendriloos pole Tammekale halastanud. Kaheksa päeva jooksul seisab ees kolm hirmkõva mängu - kahe Levadiaga peetava meistriliiga kohtumise vahele pikib end karikasarja poolfinaal Floraga. Arvan, et peatreener Marko Kristal ei hakka vangerdama ja saadab iga kord platsile oma parima löögirusika.

Tekib kaks küsimust. Kas rusikas on piisavalt tugev, et Levadia või Flora raksuma panna? Kas rusikas on piisavalt vastupidav, et kolm raksutamisüritust vastu peab? Romantiline vastus oleks mõlemal puhul „jah, kindlasti".

Realist ei luba aga Tammekale kohtumises Levadiaga ilusast kaotusest enamat pakkuda. Kui realist eksib, keeratakse aga teisipäevasele karikasarja poolfinaalile mitu kraadi intriigi juurde.

Viljandi JK Tulevik - FC Kuressaare 1:0

Tulevik pole kolm mängu järjest suutnud väravat lüüa. Loogika ütleb, et millalgi peab see kuiv seeria lõppema - isegi Sahara kõrbes on paar korda vihma sadanud!.

Kuressaare on kolm mängu järjest kaotanud. Loogika ütleb, et millalgi peab see kuiv seeria lõppema - isegi Atacama kõrbes on paar korda vihma sadanud!

Paremaid väiteid, millest lähtuda, selle kohtumise ennustamisel ei ole. Koduväljakueelis ju rolli ei mängi, sest mõlemad meeskonnad sõidavad mängule Tallinnas.

Kuigi Tulevik on seni kõige vähem väravaid löönud klubi meistriliigas - keskmiselt 0,375 mängu kohta - on suudetud Paide ja Lootuse vastu 1:0 võidud kirja saada. Sellest johtuvalt pakun ka Tuleviku võitu.

Maailm on sinu vastu ebaõiglane? Tuhapilv rikkus reisiplaanid? Koer hammustas varvast? Kõiki probleeme võib kurta antud blogipostituse kommentaariumis, kuhu on teiste asjade kõrval oodatud ka lugejate ennustused meistriliiga 9. vooru kohta.

Lisaks jätkab hiilgavate etteastetega Ott Järvela Twitter, kust pudeneb aamidekaupa puhast kulda.

Mul on hea meel raporteerida, et nii kui Õhtuleht jõudis hädakisa tõsta („Miks riik raskel ajal Kaia Kanepi toest ilma jättis?"), otsustasid paindlikud riigiametnikud koheselt reageerida („Riik toetab Kaia Kanepit 200 000 krooniga").

Noh, see oli nali. Tegelikult ei mänginud ajakirjandus rahaeraldamises mingit rolli, kuid hea meel on mul otsuse üle ikkagi.
Kanepi, kellel on mitmes mõttes keerulised ajad, on toetamist väärt. Lisaks medalitele, tuleb mõelda ka spordiala mainekusele. Kanepi on tenniseväljakutel Eesti reklaamimiseks palju ära teinud - N korda rohkem kui X-ala medalistid! - ja loodetavasti kerkib tagasi suurde mängu.

Erakorraline rahajagamine ajas paljud inimesed turri: miks allakäigutrepil olevat sportlast premeerida? Pealegi on ta oma karjääri jooksul ju miljoneid teeninud!

Esiteks unustavad nende argumentide esitajad ala kulukuse: karussellil tiirlemine tähendab aastaringset maailma ühest punktist teise lendamist (loe: raha!), tipptreenerid ja abipersonal ei aita kedagi vaid ilusate silmade eest (loe: raha!).

Ja teiseks: mul pole isiklikult küll vähimatki selle vastu, kui Kanepil on sportlaskarjääri lõpetades midagi ka kõrvale pandud. Miks peaks endine edukas sportlane kirikurotina leivapurukesi nosima?

Muidugi ei anna kiibitsejatele rahu ka eraldatud summa suurus - 200 000 krooni. Kas liiga palju või hoopis liiga vähe? Minu arust on see üsna täpne summa. Kui toetatuks poole miljoniga, võiksid Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun-Vähi küsida: aga milleks meie siis olümpial võidu nimel rassisime? Kui toetatuks 50 000 - 100 000 krooniga, siis jäänuks see hooaja eelarve suurust silmas pidades pigem sümboolseks abiks. Viiendik miljonist on enam-vähem kirik keset küla. Avaldan kiitust, seltsimehed otsustajad!

Aga et meepotis oleks ka paar tõrvatilka, tahaksin küsida, kas ja kuidas saaks ja tuleks kõikvõimelikke riiklike toetuste saamist süstematiseerida? Saan aru, et see on keeruline ülesanne, aga kuidagi võiks selle kabinetivaikuse loogika - mis mulle selle näite puhul meeldis - ka rahvale selgeks teha. Et oleks kõigile üheti arusaadav. Ka siin aitaks viimasel ajal kõlanud eelisalade nimekirja avalik koostamine kõvasti kaasa ("Eelisalad - need on ammu valitud?!").

A la tennises on sellised erakordset rahaeraldused mõeldavad, võrkpallis mitte. Eeldusel, et tennis oleks selles nimekirjas ja võrkpall mitte, siis sellised nägelused - "Ansip: sporti toetavad totalitaarriigid! Keel: kosmoses tunduvadki asjad teistsugused!" - jääksid ära. Mitte et ma isiklikult eelistaksin tennist võrkpallile.

Igatahes jõudu tööle!

Kust vaatas korvpallihuviline Tartu Rocki ja BC Kalevi kolmandat poolfinaalmängu, mita televisioon üle ei kandnud? Loomulikult Tartu Ülikooli neti-TV-st. Aplaus tartlastele, sest ülekande kvaliteet oli OK ega jooksnud kokku.

Polnud suurt lugu, et TV 6 Rocki - Kalevi kohtumist ei näidanud, sest neti-TV-st sai huviline oma kätte. Pilt küll kahe tikutopsi suurune, kuid piisavalt terav, all nurgas seis ja mänguaeg, režissööri töö hea - kõik vajalik jõudis ekraanile -kommentaar särtsakas. Ja mis peamine - pilt ei hangunud kordagi kinni. Kiitus!

Huvitav, kuidas humanitaarid asjaga hakkama saavad, reaalid aga mitte? TTÜ, kus peaksid õppima ja töötama meie helgeimad tehnoajud ei jõua oma neti-TV-ga tartlastele ligilähedalegi. Alla jäädakse igas elemendis ning kõige tipuks ei ole õnnestunud kolme vaatamiskorra jooksul kordagi TTÜ mängu neljandat veerandaega näha. Pilt jookseb lihtsalt kinni ja kõik. Mida me ootame Eesti internetitiigrilt, kui selle tulevased taltsutajad jäävad alla filoloogidele, kehakultuurlastele meedikutele ja teistele humanitaaridele?

Soovitus tipikatele: segage valmis ämbritäis krambambulit ja minge Tartusse küsima, kuidas teha normaalset neti-TV-d. Kui on piinlik teise linna rahvalt abi otsida, minge ehk Kunstiakadeemiasse või Konservatooriumi. Ka seal on humanitaarid ja usutavasti näitavad teile, mis ja kuidas.

Andres Sõber, Allan Dorbek ja Üllar Kerde on Eesti korvpallile tänamatud nähtused - paraku ei jaga alajuhid vist eriti, et nende olemus teeb head, mitte halba.

Kerde lajatas mõne nädala eest ajakirjanduses. Tulemuseks väidetavalt jutuajamine ühe härrasmehega Pirita teelt.

Sõber ristis Kalevi ja Rocki tühikargajateks. Tulemuseks arutelu, kas tuua Rakvere lõuapoolik alaliidu aukohtu ette või mitte. Sõber vastas väärikalt: ta ei pidanud silmas mitte otseselt Kalevi ja Rocki klubisid, vaid nende treenereid.

Dorbek teatas Eesti Päevalehe eilses usutluses esmalt, et "nagu arstil ei sobi teist arsti arvustada, siis ei kõlba oma ametivenna kohta halvasti öelda ka treeneril." Ja natuke hiljem hakkas tulema: eriti valusa koslepi said Veselin Matic ja Nenad Vucinic, aga triibulise tagumikuta ei pääsenud isegi koondise tüürimees ja olümpiavõitja Tiit Sokk.

Huvitav, mil moel kossujuhid siis nüüd reageerivad?

Kahtlemata valitseb sündsusel ja sündsusetusel, lõbusal ja alatul kriitikal alati piir. Kahtlemata pole sünnis nimetada kolleegi p***elakkujaks - pole lihtsalt viisakas ja kogu lugu. Aga kui nimetada rivaale sõbralikult ja natuke aasivalt tühikargajateks - no kuulge, kas see on nüüd tõesti koht, kus suur mees vaibale kutsuda?

Totaalne suukorvistamine pole hea mitte kunagi. Või võidaks Eesti korvpall sellest, kui mitte ükski ala põhjalikult tundev inimene kitsaskohtadele tähelepanu ei juhiks? Vaevalt küll.

Alajuhid võiks ja peaks aru saama, et Sõbra-sugused kujud teevad alale ainult head. Praegune publikumagnet Tarvas poleks kõrvaltvaataja jaoks pooltki seda, mis ta on Sõbraga. Ükspuha, milline teine treener seal pingi otsas tatsaks. Värvikas kuju lisab värvi - ja teda tuleb võtta sellisena nagu ta on.

Äkki keegi mäletab veel Pasi Rautiaineni? Halvematel päevadel muutus mees kohtunike (ehk ka alaliidu) suhtes oi kui teravaks ja sapiseks, aga tal lubati sellisena olla. On lubatud nii Soomes kui ka Eestis. Las vabakunstnikud ja boheemlased soleerivad!

1. TTÜ - Tarvas: kaotaja võidab ja võitja kaotab

Pärast TTÜ - Rakvere Tarva teist poolfinaalkohtumist, kus tallinlased oskasid taas suure edu maha mängida, küsis üks ajakirjanik kaotajatelt: äkki pole meeskond ja mehed loomult võitjad?

TTÜ treener Aivar Kuusmaa lükkas säärase väite loomulikult ümber. Näis. Kolmas-neljas-viies mäng tulekul ja võitjad ei kaota. Seejuures oli kummaline, et Kuusmaa hakkas endale tuhka pähe raputama, võttes süü endale: ta olla teinud valesid vahetusi.

No kuulge... Kui sul on platsil võitjad ehk Kuusmaa sugused mängijad, siis pole mingit vahet, kas neid vahetada või mitte. Mehed võtavad kätte ja panevad sisse. Nad ei viska otsustaval hetkel korvi alt mööda ega värista 17punktilist eduseisu ära.

Tegelikult on huvitav, et kahe treeneri korvpallurikarjäär on olnud kui peegelpilt. Kuusmaa oli ilmselge võitleja ja võitja, meeskonna liider ja mängude ärategija, N.Liidu meister. Andres Sõber seevastu kuulus keskpäraste kilda kaotajate ehk N.Liidu esiliigasse kukkunud Kalevis.

Ja nüüd paneb eilne kaotaja oma poisid võitma. No ei ole Rakvere kraad kõvem sats kui TTÜ. Ent äkki just selle kivi all vähk peitubki? Et Sõber oskab enda kogemustele tuginedes keskpära suurepäraseks vormida?

Kust aga Kuusmaal need kogemused, kui ta lihtsalt tuli ja pani. Ega põdenud iial.

Tont sest aru tegelikult saab, mis on mis ja kes on kes, kuid tundub, et Kuusmaa ja Sõber oleks üheskoos vinge treeneritepaar.

2. Maadlus ja darvinism

Masuaeg on viinud Eesti spordi ürglooduse tasemele, kus käib elu darvinismi reeglite järgi - tugevad jäävad ellu ja saavad veelgi tugevamaks, nõrgad hävivad. Spordialad siis.

Selleks, et ala ellu jääks, peab olema: palju harrastajaid ja/või suur publikuhuvi ja/või head tulemused.
Kui on täidetud kõik kolm tingimust - kergejõustikul näiteks - on ala tugev ning elujõuline. Korvpallil ning jalgpallil on harrastajaid ja fänne, kuid mitte suuri võite, kuid elavad kah kenasti.

Tegelikult piisab medalikeskses Eestis pelgalt tulemustest, et pildil püsida. Sõudmine. Maarjamaal on kirjade järgi vaid 822 sõudjat - tosin korda vähem kui kergejõustiklasi - publikuhuvi suurt pole (millal keegi käis viimati sõudevõistlust vaatamas?), ent medaleid tuleb ning Jüri Jaansonil ja tema mantlipärijail pole hääbumist karta.

Maadlus ei saa kiidelda harrastajate tohutu arvuga, publikut ei köida ning viimasel ajal pole ka tulemusi. Lisaks siseintriigid - koondisel pole peatreeneritki - ning auklik rahakott, mis ei võimalda korralikke laagreid-võistlusi...

Senimaani ala hingitseb, elab mälestustes ning ainus trump on traditsioonid, ent kui kaua hingitsemine veel kestab?

3. Ellujääjad

Vormelisõitja Kevin Korjuse ja rallimehe Ott Tänaku pildile ilmumine pole mingi ime. Lihtsalt meil on spordialasid, mis annavad järjepidevalt kõrgekvaliteedilist toodangut. Vähe, kuid pidevalt.

Läks Markko Märtin, tuli Urmo Aava, läks Aava, tuli Tänak. Marko Asmer teatas, et tema karjäär on lõppenud, nädal hiljem võitis Korjus Renault Eurocupil kaks etappi.

Põrina-alad pole ainsad tootjad. Sõudja Jüri Jaanson hakkab otsi kokku tõmbama, kuid tema mantlipärijad võidavad juba medaleid. Noole vahetasid välja kettaheitjad, kellele assisteerivad Ksenija Balta ja Mikk Pahapill.

Veel näiteid? Jaan Kirsipuu ja Co oli, Rein Taaramäe ja Co tuli. Vehklemisnaistel pole järelkasvus pärast vaja muretseda. Judo nopib jätkuvalt medaleid...

Eelmainitud on Darvini teooria järgi ellujääjad.

Kevad on tore aeg. Voolavad veed, pakatavad pungad ja pallimängudes peetakse play-off'e. Lumikellukesed ja poolfinaalseeriad käivad minu jaoks kokku nagu sukk ja saabas. Miks? Mõlemad on pika ja läppunud talve järel kui hapnikurünnak ahelsuitsetaja kopsule - klaarivad šokiteraapiat kasutades olukorda.

Minule šokid ja äkilised sündmused meeldivad. Seetõttu talusin pühapäeval rõõmuga nelja kitsukesel auto tagapingil veedetud tundi, et väisata Jõgevat, kus selgus 16. Eesti meeste saalihokimeister. Finaalseeria viies ja otsustav kohtumine Tallinna Auguri ja Jõgeva Tähe vahel lõppes pealinlaste 7:5 võiduga.

Augur tuli meistriks esimest korda (nende juriidiline eelkäija Mustamäe MC Aeg võitis kulla 1995. ja 1998. aastal). Alati finaali jõudnud Tähe auhinnakappi lisandus aga üheksa kuldmedali kõrvale seitsmes hõbe. Ühtlasi jätkus uskumatuna tunduv needus - kodulinnas pole Tähe meistritiitlit kordagi võitnud, alati on meistripokaal nende käte vahel üles kerkinud võõrsil.

Miks see needus tänavu jätkus? Kõigi kohalolnute ja netiülekande vahendusel kohtumist jälginud asjatundjate arvamus langes ühte - Augur tahtis võitu rohkem. Abstraktsevõitu määratlust aitavad antud juhul selgitada väga konkreetsed näited. Rohkem tahtmine tähendab ju sisuliselt paremat kontsentreeritust ehk mänguvälise eiramist.

Tähe sellega hakkama ei saanud. Näiteks poeti meeskondade esitlusel nahast välja, et väljakulejooks toimuks täpselt sel ajal, kui Tina Turner mürtsuvatest kõlaritest oma hittlaulu ajal esimest korda hüüde "Simply the best!" kuuldavale laseb.

Näide number kaks. Kui teise kolmandiku keskel 4:3 juhtima asuti, jagus Tähel aega mõelda asjaolule, et väravasöödu andnud mängija jaoks oli see 200. meistriliigapunktiks. Kui mängid otsustavat finaali, ei maksa selline statistika kärbsemusta kah mitte!

Arvan, et tähelepanu pööramine kõrvalistele asjadele maksiski Tähele lõpuks kätte. Mõlemad toodud näited röövisid meeskonnalt protsendikesejagu kontsentreeritust ja finaalseeria otsustavas mängus - kui asi juba nii kaugele läinud, on selge, et marginaalid võidu ja kaotuse vahel on juuspeened - pole see lubatav.

Augur midagi säärast endale ei lubanudki. Igas olukorras keskenduti ainult ja ainult väljakul toimuvale ning pingutati lõpuni (nt seitse sekundit enne teise kolmandiku lõppu visati ülioluline 4:4 viigivärav). Tasuks meistritiitel.

Ning õppetund kõigile pallimänguvõistkondadele, et play-off on armutu kui giljotiin - raiub lootused läbi teravalt ja lõplikult. Uut võimalust ei teki enne järgmist elu (loe: play-off'i).

Kas keegi saadab end giljotiini alla korvpalli või käsipalli medalimängudes?

Eesti parim kesk- ja pikamaajooksja Tiidrek Nurme on mitmes mõttes tugev isiksus. Üheksa aastat tagasi lõid elumerelained tal pea kohal laksti kokku. Ta sattus kaheksaks kuuks noorte kinnipidamisasutusse.

"Puberteedieas nägin elu pahupoolt," rääkis Nurme mulle 2007. aastal Taanis Euroopa karikavõistlustel intervjuud andes. Ja lisas siiralt: "Olen tundnud, mida tähendab põhja vajumine. Valmistasin inimestele päris palju muret. Minu kohta oli toona kõige õigem öelda kaabakas."

Üksnes vähesed suudavad sellisest seisust välja rabeleda. Nurmest on kujunenud tore abivalmis inimene ja tippsportlane, kellele tasub pöialt hoida. Äsja USAs 5000 m jooksus püstitatud isiklik rekord 13.31,87 annab lootust, et suvisel EMil Barcelonas sekkub saarlane suurde mängu.

Ehkki pessimistid uurivad kiiresti, kui tugev on maailmarekord - ah sa pagan, 12.37,35! - julgen väita, et Nurme leiab mustade meeste mängumaal endale väärika rolli. Ta ei pruugi saada nii tugevaks nagu sakslane Dieter Baumann, kes 1992. aastal Barcelona olümpiamängudel 5000 m jooksus kuldmedali napsas. Aga stabiilse valge mehena on Nurmel võimalus pidevalt pildil olla.

Teist mängu järjest tundus TTÜ Eesti korvpalli meistriliiga poolfinaalis Rakverest üle olevat. Teist mängu järjest maksis kogenematus kätte. Ja teist mängu järjest julgen väita: kui Valmo Kriisa oleks TTÜs, poleks neile Eestis vastaseid!
Kolmandal veerandajal juba 17 punktiga juhtinud TTÜ mängis edu maha ning kaotas teist mängu järjest. Seekord 76:79.
Miks? Sest neil ei ole kogenud pallureid, kes otsustaval hetkel mängu ära teeksid ja kaaslastesse kindlust süstiks. Tiimi liidrid Joosep Pokla ja Joosep Toome on 24aastased - enam mitte noored kuked, aga veel mitte ka kogenud kossuhundid.
Tarvase ridades sähvib aga 35aastane Valmo Kriisa. Väidan, et just tema on poolfinaalide saatused otsustanud. Põhiturniiri viimasest mängust TTÜga ei maksa rääkidagi.
Mis aga puudutab Kriisat... Kurat, kutsuge ta eelmise koduklubi Kalev/Cramo juhendajad Veselin Matic ja Nenad Vucinic Eesti medalimänge vaatama! Tahaks neilt aru pärida: kes eelmisel aastal Kalevi eest Kriisa särgis mängis? See pidi lihtsalt üks teine mees olema!
Vaatame Eesti meistrivõistluste statistikat:
Tänavu on Kriisa visanud keskmiselt 16,8 punkti mängus. Mullu: 4,9.
Tänavu on Kriisa võtnud keskmiselt 7,3 lauapalli mängus. Mullu: 2,6.
Tänavu on Kriisa andnud keskmiselt 4,6 resultatiivset söötu mängus. Mullu: 2,4.
Tänavu on Kriisa vastu tehtud keskmiselt 6,3 viga mängus. Mullu: 2,0.
Tõsi, statistika hüppelise tõusu taga on muidugi ka Kriisa mänguaja kasv (tänavu 34 minutit, mullu 20), aga olgem ausad: tänavu on ta lihtsalt hoopis teisel tasemel! Andres Sõber on tast viimase välja pigistanud.
Nii et kutsuks Matici-Vucinici TTÜ ja Tarva kolmandaks mänguks kohale, pakuks kuulsatele treeneritele õlut, vaataks mängu ning küsiks: Veselin, oled sa ikka seda meelt, et Kriisa pole lihtsalt sel tasemel mängija, et Kalevis tegijaks tõusta?
Mäletatavasti mustas Matic Eestist lahkudes Kriisat kõvasti, Vucinic jättis ta tänavuseks hooajaks meeskonda koostades nimekirjast välja.

Räägitakse küll, et jalgpalli käivat vaatamas töörahva, korvpalli aga haritud seltskond. Paraku ei paista säärane jaotus kuidagiviisi välja, pigem vastupidi.

Millisest haridustasemest saab rääkida, kui korvpallifännide ainus suutlikus on jõuliselt trummi taguda ning pasunat törtsutada ehk võimalikult kõva mõttetut lärmi teha. Lasteaialaste tase, ei enamat.

Maksimaalne, mida ülikooli ja heade mõtete linna fännid on suutnud välja mõelda kõlab: põmm-põmm-põmm-Tartu!
Tallinn, kultuuripealinn, vastab: põmm-põmm-põmm-Kalev!

Vutifännidel on laulud, hüüded vastaste ja kohtunike ärritamiseks, omade ergutamiseks ja mida kõike veel. Ühesõnaga, suudetakse mõelda.

Tartus esimesel poolfinaalmängul olla jagatud lehti laulutekstidega, aga laulmata need laulud jäidki. Vist polnud tribüünil kirjaoskajaid.

Aga see-eest kõmisevad trummid võimsalt. Tühjad ju.

Tallinna FC Levadia - Viljandi JK Tulevik 3:0

Marko Lelovi hoolealused võivad vohmida sisse aamitäite kaupa mulgiputru ja mulgikapsast, haugata peale rosinaleiba ja juua imelist jõujooki, kuid Levadia vastu ei päästa neid miski. Isegi mitte folgipealiku Ando Kivibergi kõige maagilisem võluloits. Jõudude vahekorrad on lihtsalt liiga suured.

Igor Prins võib endale lubada nii mõnegi võtmemängija koosseisust väljajätmist kartmata, et see üldplaani mõjutab. Tõestuseks kasvõi kolmapäevane võit karikasarjas Sillamäe üle - meeskonna aju, südametunnistus ja kapten Konstantin Nahk tolles mängus ei osalenud.

Paide Linnameeskond - Sillamäe JK Kalev 0:3

"Kasatšokki keerutades kiirelt möödub päev, hei! Idakaares päev peagi koitma lööb, hei!" kõlab laulusalm, mille võtavad endale antud kohtumises motoks Vladimir Kazatšjonoki hoolealused.

Mida see tähendab? Pärast karikasarja veerandfinaalis Levadia käest saadud sugemist tuleb naasta võitude teele ja Paide vastu on eesmärgiks kiire, konkreetne ja korralik töö. Pole mingit põhjust kahelda, et see Kalevil ei õnnestu.

FC Kuressaare - Kohtla-Järve FC Lootus 1:1

Sõna otseses mõttes kuue punkti mäng, sest üks võib võita kolm ja teine kaotada samapalju sangasid, mis omakorda võivad väga kergesti hooaja lõpus liigatabelis vägagi määravaks saada.

Sellised mängud kujunevad tihtipeale ettevaatlikuks, mis ei võimalda välistada väravateta viiki. Eriti arvestades, et mõlemad meeskonnad on viimased kaks kohtumist nulliga kaotanud. Viisakusest publiku vastu ma aga 0:0 viiki ei paku. Ent viiki küll, sest tegu on mõlemat osapoolt rahuldava tulemusega.

Narva JK Trans - Tartu JK Tammeka 2:2

"Võta näiteks Trans. Kitto ja Lepik jäävad iga aastaga aina vanemaks. Noored ei tohi vanade ärakukkumist ootama jääda. Vanad tuleb lihtsalt üle mängida! Oodates jõuab ise vanaks jääda," selgitas Marko Kristal jaanuari alguses filosoofiat, mida ta Tartu noores meeskonnas juurutada kavatses.

Senine hooaeg on näidanud, et Kristali meetodid töötavad. Tammeka jääb löödud väravate arvu poolest alla vaid Levadiale ning edestab tabelis Kaljut. Antud olukorras on Trans tartlaste jaoks igati paslik kondiproov. Seni on punkte hangitud teiste amatöörmeeskondade käest - kas nüüd suudetakse seda ka proffide vastu?

Trans on pärast meelega Lootusele kaotatud mängu alistanud järjest Kalju, Tuleviku ja Paide. Väravate vaheks 7:0. Tammekal ei tohiks nagu erilist šanssi olla, aga nagu ütles Kristal: oodates võib vanaks jääda. Seega ei mingit ootamist, vaid edasi, Narva peale!

Nõmme JK Kalju - Tallinna FC Flora 1:3

Teisipäevane karikasarja poolfinaal näitas ära, et lõhe nende kahe meeskonna vahel on suurem kui Eesti meestele ja naistele makstaval töötasul. Ning kampaaniast "Tilliga või tillita" abi otsida ei tasu - tervisliku rohelise kraami näost sisseajamine Kaljut tugevamaks ei muuda.

Aga just jõudu on nõmmekatel juurde vaja, sest teisipäevase mängu lisaajal jooksis ja trügis Flora nad hoolimata arvulisest vähemusest igas väljaku otsas üle ja ümber. Mängis nagu kass hiirega.

Kas on mingit põhjust arvata, et laupäeval käib Kalju käsi paremini? Paar põhjust - koduväljakueelis, Ingemar Teeveri naasmine - kindlasti leiab, aga ülearu veenvana nad teisipäeval nähtud Flora ülekaalu taustal ei mõju.

Aga nüüd aitab lugemisest, tuleb hakata kommenteerima. Võimalusi on mitmeid: autori sõimamine, autori ülistamine, ise autoriks olemine (loe: oma ennustuse kommentaariumisse jäädvustamine). Antagu tuld!

Lisaks tasub lugeda Ott Järvela Twitterit, mida ei sega vulkaanid ega tuhapilved.

Karika veerandfinaalis eemaldatud Karl Palatu juhtum ei liigutanud kahtlemata masse, ent või(nu)ks saada märgilise tähenduse jalgpalliliidu ametnike silmis.

Kes juhtumisi veel ei tea, neile lühikirjeldus: Flora kaitsja Karl Palatu ja Nõmme Kalju ründaja Bruno Gomes pidasid teisipäeval vaikset olelusvõitlust. Ühtäkki, 40. minutil, kutsus abikohtunik Heigo Paglant väljakukohtunik Hannes Kaasiku mikrofoni kaudu enda juurde, mehed pidasid pisut aru ning Kaasik vilgutas Gomesile kollast ja Palatule punast kaarti.

Mitte keegi ei saanud mitte millestki aru - ei Palatu, ei keegi teine floralastest, ei keegi kõrvaltnägijaist. Kuna tegemist oli mänguvälise olukorraga, ei jäänud vahejuhtum TV14 ega ETV kaamerate ega fotograafide tabamuspiirkonda.

Hiljem imbus välja teave, justkui Paglant näinud, et Palatu löönud portugallast ülakeha piirkonda. Ei saa kahtlemata päris sajaprotsendilise veendumusega väita, aga näib, et õigusemõistja Paglant oli ainuke inimene staadionil, kes nägi Palatut vägivallatsemas. Mitte et see tähendaks automaatselt, et ta nägi ufot, aga midagi taoline tõdemus mu meelest ometi tähendab.

Juhtus mis juhtus, edasine on palju olulisem.

Flora tegi vahetult pärast kohtumist protokolli märke, et protestib kohtunike otsuse. See tähendas, et ühe ööpäeva jooksul tuleb saata täiendavat tõendusmaterjali ja kolme ööpäeva jooksul tasuda poole miinimumpalga suurune kautsjon. Järgmisel päeval saadeti alaliitu seletuskiri, mille võib kokku võtta lühidalt: Palatu pole Gomest kindlasti löönud, aga kuna seda tõestada ei suudeta, puudub vaidluseks alus. Distsiplinaarkomisjonil paluti vaid kõike seda võimaliku lisakaristuse määramisel arvesse võtta.

Ja just siin peitubki kõige suurem õppekoht.

Praegu on õigluse otsijad sisuliselt väljapääsmatus olukorras: videopilti pole ning kohtunikud võivad otsustada, mida hing ihkab. Sõna sõna vastu ei maksa, puhtust peab tõestama süüdimõistetu, mitte süüdimõistja. Enamgi veel: juhend kirjutab ette, et punast kaarti iseenesest polegi võimalik vaidlustada (vaid juhul, kui on eksitud karistatud persooniga).

Olgem ausad, praegune olukord on härrastele kohtunikele äärmiselt mõnus. Vilistaks nad mõnd suuremat liigat, teaks pidevalt, et sisuliselt iga liigutus on telekaamera vaateväljas. Vastutus ja kohustus tõuseks iseenesest. Usun, et koos sellega ka tase.

Ehk: kas ei peaks alaliit otsima võimalusi, kuidas ise järjest rohkem meistriliiga mänge videolindile saada? Jah, on kallis. Aga jalgpallis ju masu pole, kui tsiteerida klassikuid ehk härra Pohlakut. Ja kui ei jõua koha teha tervet koolitükki, tehkem siis esimese hooga pool...

On kõlanud palju arvamusi, et Rakvere Tarvas ja TTÜ võivad küll olla toredad meeskonnad, aga ega nad Eesti meistriks tule. Et küll Rock lõpuks ära võtab.

Poolfinaalide kahe esimese mängu põhjal võib küll loota, et mitte ainult praegused seeriad pole vinged, vaid ka finaal ja pronksimatš tulevad sellised. Kust otsast olid Tarvas ja TTÜ eile kehvemad kui täna Rock ja Kalev? Võib-olla kaitses grammi võrra. Kuid rünnakul oldi see-eest paremad.

Kas tõesti Andres Sõbral oligi õigus, kui ta kuulutas: meie siin mängime finaali, tühikargajad alustavad kolmapäeval. Rocki ja Kalevi teise poolaja kohta ei saa ühtki teist hinnangut anda. Üks viskas selle ajaga 19, teine 22 punkti. Mäng oli kole. Oli periood, kus kahe peale kokku tehti järjest viis-kuus pallikaotust. Lõpuks leidus Kalevil paar meest, kes suutsid otsustavad visked ära panna.

Igatahes on intriig õhus ja mida mäng edasi, seda palavamaks-põnevamaks läheb.

1. Naiste epee - Eesti spordi Nokia

Eesti vehklemisneiud on maailma parimad. Ega ses mingit üllatust ole, Euroopas on nad juba kolm aastat loogu lõiganud, võitnud kambakesi viis kulda, kaks hõbedat ja kolm pronksi.

Üsna kindel, et neiud oleks tegijad ka tulevikus. 1999. aastal võisid Eesti vehklemisjuuniorid MMil naiskondliku pronksi, misjärel lõid toonase tiimi liikmed Irina Embrich ja Olga Aleksejeva läbi ka täiskasvanute seas.

Kui liidame juunioridele ka naiskonna, saame ülivõimsa perspektiivika koosluse, mis võiks maailma valitseda. Paraku ei jätku kõigile raha, laagreid napib, juuniorid välisvõistlustele ei pääse jne, jne....

Lahendusi on kolm: naisvehklemine peaks leidma oma mänedžer Mati Alaveri, projektijuht Rein Kilgi või leiab EOK koostöös vehklemisliiduga vahendid, et naistel millestki puudust poleks. Siiski, on ka neljas võimalus - mitte midagi teha ja lasta kuldsetel tüdrukutel hääbuda.

2. Spordi arengukava sai pooleteist kuuga valmis!

Nonii, saigi tehtud, kiirelt ja korralikult. Vancouveri mängudest on möödas kõigest poolteist kuud, kui ekspertkomisjonil valmis põhjalik uurimus riiklikust spordisüsteemist ja strateegiline arengukava ning lõppjäreldus kõlas: süsteemi on vaja kardinaalselt muuta - pisiremont ei aita - kui soovitakse püsida jätkuvalt muu maailmaga konkurentsis. On neli punkti, mis tuleb raudkindlalt täita.

1. Lapsed peavad senisest enam ja mitmekülgsemalt sportima. Sport peab saama igaühe elu lahutamatuks osaks.

2. Noored peavad tahtma saada tippsportlaseks, see amet tuleb muuta ühiskonnas kõrgelt hinnatuks ja tasustatuks.

3. Kogu tippsport - info, teadmised, meditsiiniline teenindus ja muu säärane - tuleb koondada ühe mütsi alla ja arendada maailma tasemele.

4. Tippspordi peab tõstma alaliidu üleseks ehk kõikidele atleetidele, kelles on medalivõitja ainest, tuleb tagada parimad tingimused treenimiseks ja võistlemiseks. Andeka sportlase tulevik ei tohi sõltuda alaliidu suutlikkusest.

Muutuste projekt on pikaajaline ning hakkab vilju kandma alles kümnendi lõpus. Ent kui projekti täna ei käivitata, jääb tippsport muule maailmale jalgu.

Ah jaa, jäi vist ütlemata, et eelnev jutt käib meie põhjanaabrite kohta ning spordi strateegilise arengukava, mille eksperdid läinud nädalal valmis said, tellis kultuuri ja spordiminister Stefan Wallin, kes on mures Soome tippspordi tuleviku pärast.

3. Eesti on polümeerkurikatega kurnis tegija!

Kõikvõimalikud spordijuhid toovad ikka ja jälle näiteks kümnendi jooksul võidetud medalite hiiglasliku arvu - 957 - kinnitamaks, et meie spordis on kõik hea, et mitte öelda suurepärane. Paraku ei viitsi (või ei taha?) keegi selgitada, millise kulla ja karraga on tegu.

Eelmise aasta algusest tänaseni on Eesti sportlased võitnud 123 täiskasvanute, juunioride ja noorte tiitlimedalit, kuid vaid 21 neist olümpiaaladelt.

Tahtmata alasid kuidagiviisi halvustada, sooviks siiski küsida, kas medalid vöömaadluses, kurni polümeerikurikatega paarismängus, laskeorienteerumises, automudelismis, rendžus, kergeammu laskmises, taekwondo võistkondlikus jõulises purustamises ja spetsiaalses hüppetehnikas näitavad meie tippspordi tugevust?

Paraku on eelmainitud alade autasud võrdsustatud olümpiamedalitega. Sest spordijuhtide jaoks on tähtis kvantiteet, mitte kvaliteet.

Korvpallisõpradel algab uuel nädalal pööraselt huvitav aeg: tänavu ei pea põnevusega ootama ainult koduse meistriliiga finaali, vaid samaväärsed mängud toimuvad ka mõlemas poolfinaalpaaris. Ole ainult mees või naine ja naudi seda kõike!

Kahtlemata on huvitav, kes võidab mängu, kes seeria, kes tuleb meistriks. Kuid ma tabasin end ühel heal hetkel mõttelt, et teatud persoonide esitused või duellid pole vähemintrigeerivad. Konkreetseid näiteid? Palun!

Kui Eesti koondise peatreener Tiit Sokk teatas, et koondise kandidaatide nimekiri võib play-off'iga muutuda, kerkis esimesena pähe Rakvere Tarva tagamees Kristo Saage - mida tema suudab?

Kui tartlane Silver Leppik ladus kahes Balti liiga veerandfinaalmängus Šiauliai korvi palle täis, meenus, et ka teda pole koondise kandidaatide seas. Mida suudab Leppik kalevlastest kandidaatidearmee (sinna kuuluvad tema positsiooni mängijatest Gregor Arbet, Gert Dorbek, Marko Riis, Tanel Kurbas) vastu?

Kui elegantselt pani TTÜ tudeng Joosep Toome veerandfinaali neljandas mängus Tallinna Kalevi eesliini ehk Travis Reedi ja Co paika! Kusjuures ta Kristjan Makkelt seekord erilist tuge ei saanud. Nüüd astuvad vastu kogenud kalad Martin Müürsepp ja Richard Anderson. Kas Toome mängib julgelt ja paneb end ka nende vastu maksma?

Hooaja komeet Rain Veideman (pildil koos Valmo Kriisa ja Kristo Saagega) on end juba mänginud mitte ainult Virumaa fännide südamesse. Kas Haljala koolipoiss jätkab sama lennukalt nagu põhiturniiri viimastel kuudel? Ja kas terve Tarva tagaliin kinnitab Eesti parima staatust - nagu on seda kolmikut tituleerinud treener Andres Sõber?

Kas Rock leiab mehe, kes peatab põhihooaja resultatiivseima mängija Charron Fisheri?

Kogenud meeste paar Janar Talts vs Rait Keerles. Talts on olnud Rocki põhilisi vedajaid, Keerles aga pigem jäänud Kalevi võõrmängijate varju. Kas Keerles suudab ületada jalavalu ja olla ajakirja Basketball antud määratluse kohaselt "heas mõttes rõve vend"?

Kes jääb peale Tarva ja TTÜ mängujuhtide Valmo Kriisa ja Reimo Tamme duellis, kumb suudab koduklubi võidule tüürida?

Küsimusi kui palju! Loodetavasti toovad medalimängud neid veelgi juurde ja annavad Eesti kossuajaloo ühe meeldejäävama mosaiigi!

Oleme elanud kaks kümnendit õndsas teadmises, et meie spordisüsteem on korras ja paigas ja suurepärane ega ole isegi uurinud, kas äkki võiks miskit teistviisi teha.

Nüüd, kus punavene ajal sporditeed alustanud atleedid ükshaaval pensionile siirduvad ja tagala na tühi tundub, hakkavad silmad avanema ja piidlevad naabrite suunas, et kuidas seal asjad käivad.

Põhjanaabrid on samas seisus kui meie. Või vähemalt nii nad väidavad. Tippsport hääbub vaikselt. Mis sest, et neil on kümned mehed NHLis, Euroopa vutiväljakud ja kõikvõimalikud võidusõidutrassid soomlasi täis ning marginaalsete alade medaleidki hunnikus, ikka olevat vähe, võrreldes möödunuga.

Kui meie tipptreenerid hoiavad madalat profiili ja avavad suu vaid siis, kui diktofon välja lülitatud, siis naabritel põrutas lõppeval nädalal legendaarne Seppo Nuutinen - mees, kes aitas sõudja Pertti Karppineni kolme olümpiakullani - Soome olümpiakomitee pihta kogupaugu.

Nuutinen tõdes, et Soome spordi olukord on katastroofiline ning tõi üheks põhjuseks asjatundjate puudumise spordijuhtide hulgas.

Nimelt oli varem olümpiakomitee peatreeneriteks mehed, kes sporti jagasid, olid ise tippatleete kasvatanud ehk Kallu Tuominen ja Heikki Kantola.

Nuutinen kirjeldab: „Nad käisid pidevalt alaliidu treenerite juures, arutasid kolm-neli päeva üheskoos asja, et kuidas teha ja mida teha, et tulemust tuleks. Mindi detailideni välja - mis on positiivne, mis vajab muutmist. Ehk olümpiakomitee juhtis protsessi, mitte ei passinud niisama. Juhtus sedagi, et Tuominen ja Kantola lukustasid end koos alaliidu inimestega kolmeks päevaks suvesauna - vaat enne välja ei tule, kui jutud räägitud, asjad selged ja plaanid paigas.

Nüüd naudivad olümpiakomitee inimesed, kel pole tippspordist vähimatki aimu, mõnd pärastlõunat kohvitassi juures ning arutavad Soome spordi olukorda kusjuures ühelgi pole teadmisi, mida peaks tegema."

Huvitav, kellel Eesti Olümpiakomiteest on tippspordi kogemust või aimu, kuidas tippsport peaks toimima?

Ja huvitav seegi, kes on EOK peatreener?

Kirjutan neid ridu, kui Levadia ja Suduva vaheline Balti liiga veerandfinaal on parasjagu lõppemas. Et kes juhib? No kas sel on vahet? Kõigil on nagunii savi.

Esiteks mõelge minuga kaasa. Kas poleks äge, kui Levadia jõuaks Balti liigas finaali? Lööks Lilleküla staadionil 5000 pealtvaataja ees Panevežyse Ekranast ja tuleks Balti meistriks? See oleks ju midagi! Lõpuks ometi saaks meie klubijalgpallis rääkida mingist rahvusvahelisest turniirivõidust. Ja vaat kus vutifännid saaksid kossumehi õrritada: teil on ette näidata ainult pronks!

Paraku on see kõik minu fantaasia. Eesti klubid Levadiaga eesotsas teevad kõik endast oleneva, et Balti liigast võimalikult vähe kasu lõigata. Suduva vastu võttis Levadia peatreener Igor Prins Leetu kaasa 13 mängijat ehk võttis kaasa vaid kaks vahetusmeest, neistki oli üks väravavaht. Järelikult on savi.

Ahjaa, vahepeal on mäng läbi saanud. Maruigav oli. Poole koosseisuga mänginud Levadia ei üritanud taktikalistel kaalutlustel mitte midagi (korduskohtumisel kodus mängitakse vast põhikoosseisuga), Suduva arusaamatul kombel samuti mitte. Vaid kümme viimast minutit oli jalgpalli moodi, enne seda oli justkui moe pärast sportivate õllesõprade laisk treening. Nii isutu ja emotsioonitu palliveeretamine, et mina selles pundis trennis käia ei viitsiks (jah, ma pole sportlane, kuid ma TAHAN ALATI VÕITA). Vähemalt telekast vaadates jäi mulje, et kõigil on sügavalt savi. Mängu "võitluslikkusest" annab märku fakt, et kumbki pool ei teeninud ainsatki kollast kaarti. Vist üldse tehti paar-kolm viga mängu peale. Viisakas värk.

Ometi võiks ju Balti liiga idee poolest kasuks tulla. Leedu ja Läti klubid on meist tugevamad, kui kõik võtaks asja tõsiselt, saaksime ju palju häid mänge. Ja pole saladus, et kodune liiga on nii rahvahuvilt kui ka tasemelt paras naljanumber. Kui te mind ei usu, siis laskem rääkida märksa autoriteetsemal ekskoondislasel Andrei Stepanovil: "Nägin Nõmme Kalju ja Paide treeningmängu – veendusin, et ma tõesti ei taha veel siia naasta. Isegi sama raha eest mängiksin pigem kuskil, kus käib rohkem rahvast ja tuntakse jalgpalli vastu huvi."

Ja ometi on see kodune liiga nagu mingi püha lehm, kelle poole kummardatakse. Eks tegelikult on mammona see ebajumal: Balti liigas eurosarja kohti - ja seega pappi - ei jagata. Täiesti arusaamatu on aga retoorika justkui läheks põhimängijate koormus liiga suureks. Vaadake tippmängijate koormusi ning seda, mis intensiivsus on suurtes mängudes! Kümne tiimiga Eesti meistriliiga on selle kõrval kepikõnd. Ja mis mänguks Levadia oma põhitegijaid hoidis? No laupäeval minnakse vastu Kohtla-Järve Lootusega. Jumal tänatud, et Nahk, Kalimullin, Teniste, Morozov, Puri ja Saarelma on selleks heitluseks värsked ning väikesed vigastused on ravitud. Nüüd on lootust ka Levadial.

Sorri, aga minu silmis on see lihtsalt ambitsioonitus. Kulla mehed, te ju mõistate, et Eesti liiga tase on maailma jalgpalliga võrreldes madal ning te ju usute, et tugevad mängud arendavad. Mille arvelt te siis loodate paremaks saada? Treenides? Eesti tiitleid noppides? Kaks kuni neli eurosarja mängu aastas on vaieldamatult liiga vähe. Koduliigas on aga 36 mängu, millest Levadia võitis mullu 15 vähemalt kolmeväravalise ülekaaluga ja lisaks 11 kahe väravaga. Tõsiselt arendavaid (nii füüsiliselt kui ka vaimselt) matše jääb seega 10. Koormus.

Hea meelega arendaksin oma mõttekäiku edasigi, aga nüüd hakkab juba Manchester Unitedi ja Müncheni Bayerni mäng. Selle kõrvalt juba blogi ei kirjuta...

Mis aitaks Hendrik Olde suguste jonnakate ja õppimisvõimetute spordi(ala)juhtide vastu? Väidan, et mitte miski. Ainult nende taandumine. 

Maleleeris käärib juba pikka-pikka aega. Ükspuha, kas alaliidu president kannab perenime Sarapuu, Kass või midagi kolmandat, ikka käärib. Käärimiste taga on hoopis Hendrik Olde-nimeline tegevjuht.

Temaga seonduvate erinevate tülide ja skandaalikeste ajalugu on nii pikk, et kõigi nende meenutamiseks jäävad kitsaks isegi internetiavarused. Võib liialdamata väita, et Olde on murdnud piike kõigi meie tippmängijate, aga ka erinevate ametnike ja kohtunikega.

Kahtlemata oleks liig tegevjuhti iga intriigikolde lõkkele löömises (ainu)süüdlaseks pidada, ent: eks midagi ju siiski näita, kui sa pidevalt kellegagi kakled.

Aitab ajaloost. Tuleme tänapäeva.

Viimastel kuudel peab Olde leppimatut sõda kultuuriministeeriumi asekantsleri Tõnu Seiliga. Ma ei hakka siinkohal lahkama, kummal on õigus - tõden vaid, et suuri küsitavusi esineb mõlema jutus.

Küll aga tahan rõhutada: taolise suhtumis- ja suhtlemismalliga nagu Olde etendab, ei tasugi malerahval paremale homsele lootust hellitada. Ükspuha, kas Seil eraldab tegevtoetust õigetel või valedel alustel ja kas ta eirab Oldet või mitte. Kes siis ei viskaks toast välja inimest, kellele on võõrad elementaarsed viisakusreeglid?

Olde jonnib, jonnib ja jonnib, taipamata, et nii õõnestab ainult male positsiooni nii avalikkuse kui ka võimalike rahaandjate silmis. Üdini ebakompetentsele asjaajamisele viitab ka suure ajalehe kommentaariumis oma nime all selgituste jagamine.
Kui esinumber Kaido Külaots ei saa minna EMile, kukub Olde end õigustama ja meie ainsat proffi ühes ja teises süüdistama. Kas ta ei taipa, et tema ülesanne ongi tagada Külaotsa&Co osalemine tiitlivõistlustel? Kui ta sellega hakkama ei saa, on targem kaabut kergitada ja viimane võimalik lahendus maletajale etteheiteid otsida.

Milline võiks olla olukorra lahendus?

Päästerõngaid on täpselt üks: Olde lahkumine. Liiga palju vett on merre voolanud ja ala intriigidest parandamatult räsitud. Praavitamine enam tulu ei too. Pankrott veel vähem.

Olde ajastut on üritatud lõpetada korduvalt. Mis reedab ju, et juhtimisvaakumit ei tasu peljata. Aga alati on Olde saanud enda selja taha lõviosa klubisid ja marssalikepike on jäänud tema taskusse.

Kui Eesti male homne päev on tõesti Olde südameasi, peaks tal jätkuma piisavalt südametunnistust, tarkust ja mehemeelt, et see julge samm ise astuda. Siis koguks ta vahelduseks mõne populaarsuspunkti.

Kas peaga vastu seina jooksmine on otstarbekas? Üldiselt mitte, sest pea läheb katki ja sein mitte. Sellest loogikast lähtudes peab Eesti Jalgpalli Liit tunnistama, et projekt „igale meistriliiga voorule oma sümboolne koosseis" on nurjunud ja muutunud absurdiks, mis on otstarbekas lõpetada (ja asendada mõistlikuma lahendusega).

Mis siis lahti? Võtame kasvõi tänase teate kuuenda vooru sümboolse koosseisu kohta. Ning täpsema vaatluse alla vaid kohtumisest Levadia - Flora 11 väljavalitu sekka pääsenud. Levadiast on nendeks Igor Morozov, Konstantin Nahk ja Vitali Leitan, Florast Gert Kams ja Markus Jürgenson.

Esiteks: miks on sümboolses koosseisus Vitali Leitan, aga ei ole Tarmo Neemelot? Arvatavasti pareeriks EJL, et kuna iga vooru puhul kasutatakse formaati 4-4-2, siis ründajate osas ei jäänud seekord lihtsalt kohti üle. Olgu öeldud, et väljavalituteks - keda eelistati terve senise hooaja tähtsaima kohtumise otsustanud värava löönud Neemelole! - olid sillamäelane Jevgeni Kabajev (lõi värava Kuressaarele) ja narvakas Sergei Starovaitov (ei löönud üldse väravat)!

Siin peitubki kogu projekti esimene suurem absurdsus - ei tasu hakata jäikadesse raamidesse suruma maailma loovaimat sportmängu, kus leidub konkurentsitult kõige rohkem alternatiivseid lahendusi.

Teiseks: miks on vaja anda avanssi ja tegutseda põhimõttel, et üritame kõiki õnnelikuks teha? Kurat - jalgpall on sport! Spordis on võitjad ja kaotajad. Seekord oli võitjaks Levadia ja kaotajaks Flora. Pole kuidagi põhjendatud Flora äärekaitsjate Kamsi ja Jürgensoni esiletõstmine pärast kohtumist, kus lubati endale lüüa kaks väravat. Vaevalt suudab emb-kumb "tunnustuse" pälvinud florakaski selle üle õnnelik olla. Mäng ju kaotati!

Lisame siia veel asjaolu, et platsi parim äärekaitsja oli laupäeval igasuguse kahtluseta Aleksandr Volodin - mitte, et Kams oleks kehvasti mänginud, aga Volodin mängis silmapaistvalt hästi -, kes jäi sümboolsest koosseisust välja ja absurd aina suureneb.

Omaette kino on viis, kuidas sümboolset koosseisu määratakse. Sisuliselt tehakse seda ju üksikute inimeste ütluste põhjal. Eestis pole ühtegi inimest, kes omaks adekvaatset ülevaadet tervest jalgpalli meistriliiga voorust. Puuduvad lihtsalt allikad, kus vajalikku infot ammutada (videosalvestused, põhjalikud professionaalsed mänguülevaated jne).

Siililegi selge, et praegune süsteem ei toimi. Järelikult tuleb ära lõpetada. Pakun välja ka asenduse: iga vooru sümboolse koosseisu asemel hakata nimetama iga kuu sümboolset koosseisu.

Pikem ajaline perspektiiv välistab rapsimise ja joonistab tegelikud jõujooned selgemini välja. Ning kui sellise süsteemi põhjal õnnestub mõne liigatabeli alumise otsa meeskonna mängijal sümboolsesse koosseisu pääseda, on ka rõõm siiras ja sütitav.

Praegu võrdub vooru sümboolsesse koosseisu pääsemine võiduga Bingo loto nurkademängus - tihti on tunne, et võidu väljavõtmise vaev on suurem, kui sealt saadav tulu.

Ott Järvela Twitter Bingo lotot ei mängi. Seal on iga sissekanne jackpoti hinnaga!

Laupäevane uudis riigi otsusest eraldada narkomaania ennetamiseks ligi 15 miljonit krooni tekitas minus vastakaid tundeid.

Mõistagi tuleb tegelda ka selle õõvastavaid elamusi pakkuva valdkonnaga. Paraku kuulub kogu sahmimine rubriiki „kuidas me kahuriga sääske tapame".

Mitte et narkomaania oleks sääsk ja et 15 miljonit tähendaks kahurit. Kõik lihtsalt kukub nii halenaljakalt välja. Kahjuks lasti lumepall veerema ning nüüd on laviini raske, tegelikult võimatu peatada.

Tõhusat rahasüsti vajaksid hoopis meie spordinarkomaanid, sest see kiiduväärne seltskond kipub taanduma punase raamatu veergudele.

Äsja kirjutas Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann Postimehes: "Medalisportlaste tootmisest rääkimist ei saa eriti arukaks pidada. Ometigi seab meie väike rahvaarv, mis tulevikus veelgi kaheneb, spordielu korraldajatele kohustuse ja vastutuse üles leida iga andekas noor ja pakkuda talle tingimusi oma eelduste avamiseks ja arendamiseks."

Vancouveri olümpia järel tõdes (spordi)meedia just kui ühest suust, et 2014. aasta Sotši mängudel võib Eesti üle pika aja medalita jääda. Ja seda nostradaamuslikku ennustust saatis samasugune verd tarretama panev kisa, nagu võib kuulda seatapmise ajal.

Kas olukord on ikka nii kehv? Teisipäeval Adaveres noore kiiruisutaja Saskia Alusalu (pildil) ja tema treeneri Väino Treimaniga vesteldes sain taas kinnitust, et heas mõttes spordihullud noored pole siit ilmanurgast lõplikult kadunud. Loomulikult ei taha ma väita, et just Alusalu napsab näiteks 2018. aasta olümpial medali.

Kuid erinevalt linnavurledest, kellel on sada muud huvi ja kelle hinnangul on sport mõttetu higivalamine, leidub väiksemates kohtades ennastohverdavalt harjutavaid noori, kes vajavad senisest rohkem abi. Suurem osa meie praegustest tippudest on ju samuti maalt ja hobusega.

Mõistan ka Siimanni mõttekäigu teist poolt: "Juhul muidugi, kui talendil endal selleks tahet ja iseloomu jagub. Meistreid ja võitjaid ei saa keegi kasvatada ja toota. Nad vormivad ja voolivad end ise või jäävadki lootusteks, kelle eeldused kunagi särama ei löö. Pole sellised kustunud lootused Eestiski tundmatud."

Ometi peavad tähtsaid otsuseid langetama spordi traagelniitide tõmbajad. Ent pahatihti ei jõua nad omavahel kokkuleppele ning tegutsevad luige, haugi ja vähi kombel.

Kui Eesti ühiskond laiemalt on enam kui küps uute poliitiliste jõudude tulekuks - peaasi, et senised näod kaoksid! - siis ka spordi valdkonnas on seis mõneti sarnane. Senised valitsejad suusatamine ja korvpall on troonilt taandumas, ole nüüd vaid mees ja võta härjal sarvist!

Rahvusalaks kujunemine on loomulikult pikk protsess. Samuti ka sellest aupaistest taandumine. Korvpall kiratseb koondise tasemel juba aastaid. Finaalturniirile jõuti viimati 2001. aastal. Kui oled ikka rahvusala, siis on latt kõrgel! B-liigasse prantsatamine on häbiasi. Ent publik pole korvpallile selga keeranud. Balti liiga ja kohalik meistriliiga on hooaja peale Eesti suurim publikumagnet!

Suusatamise kohta ei saa tegelikult otseselt öeldagi, et midagi on viimaste aastatega halvemaks läinud. Tänavu tuli olümpiahõbe, mullu MM-tiitel... Ainult et nüüdseks on lõplikult paljastunud tõsiasi: suusatamisse suunatud suurtest rahasummadest hoolimata  pole Kolmele Kangele väärilisi järeltulijaid kasvatada suudetud. Nende kõrval pole keegi tiitlivõistlustel esikuuikussegi mahtunud! Seega on karta, et kui senised ässad karjääri lõpetavad, siis eestlasi medaliheitluses ei näe. Loota võib alati ka teistpidi, kuid realistlikum ootus vähemalt lähiaastateks on see. Kas suusatamise staatus muutub? Tundub nii. Kui varem oli suusatamine ETV ekraanil nagu aamen kirikus, siis viimastest tänavustest etappidest juba loobuti. Kui uut Veerpalu ja Šmiguni ei kasva, saab see tavaks. Meedia külmus toob kaasa sponsorite tõrksuse, rahaline kitsikus pärsib aga sportlaste ja ala arengut ning ahelreaktsiooni lõpptulemusena astub suusatamine eeliala seisusest tagasi teistega ühte ritta. Muidugi võtab see protsess aastaid ja mõne uue tähe süttimine päästaks suusatamise sellisest allakäigust.

Seega praegu on soodne seis raha ja rahva armastuse ümber jagamiseks, mõlemad valitsejad on hetkel haavatavad. Mida on vaja, et saada uueks rahvusalaks? Üsna vähe ja samas väga palju: edukust (järjepidevalt), oskust end müüa, atraktiivsust, kättesaadavust.

Kes võiks kandidaatidena kõne alla tulla ning mis neil olemas on ja mida vajaka?

Kergejõustik. Kui arvestada ka talviseid tiitlivõistlusi, siis on alates 1996. aastast igal hooajal vähemalt üks medal võidetud. Hämmastav järjepidavus! Tänu kooliprogrammile on kergejõustik ala, millega pea kõik eestlased kombel või teisel on kokku puutunud. Müügioskus? Alla keskmise. Oma edu ei ole suudetud suusatamise kombel üldrahvalikuks vaimustuseks pöörata (tõsi, Erki Noole hiilgeaegadel olid teised lood). Kergejõustiku probleem uueks rahvusalaks kerkimisel ongi ilmselt selles, et tegu on ääretult vana ja konservatiivse alaga ning ühtäkki mingit buumi tekitada on keeruline. Eriti kui ka maailmas on näha pigem huvi langemise trendi.

Jalgpall. Miks pole maailma spordi kuningas Eestis palavalt armastatud? Miks vaatab kohalike suurklubide Flora ja Levadia duelli vaid 245 inimest? Lühike vastus: pole taset. Kurb on see, et globaliseerunud vutikatel ei too maailma tippu meile lähemale, vaid pigem vastupidi. Tugevatesse klubidesse saavad eestlased haruharva, seega pole loota, et ühtäkki saab meist Euroopas arvestatav jõud. Jah, läbi õnne võime kunagi mõnele finaalturniirile jõuda, eriti kui osavõtjate arvu suurendatakse. Aga hüppelist taseme paranemist pole loota. Müügioskus, atraktiivsus, kättesaadavus on kindlasti väga ja väga head.

Võrkpall. Võrratu või mitte, kuid esialgu jääb võrkpall vutile ja kossule alla. Mis sest, et tase on kõrgem - viimati pääseti EM-finaalturniirile, mehed mängivad tugevates välisklubides. Et mõnest suuremast alast mööda trügida, peab edu kordama. Ja veel kordama. Võrkpalliga ongi see huvitav lugu, et saavutusi nagu oleks, harrastatavus pole kah just kasin, ent kui lähtuda onlinemeedia mõõdikutest, siis millegi pärast pole tegu ikkagi väga populaarse alaga. Võibolla muutub see järsult, kui Eesti saab koos Soomega EM-finaalturniiri korraldamisõiguse. Ja saab seal... No ütleme veerandfinaali!

Sõudmine. Medaleid on küllaga. Ja noori tegijad tuleb juurde. Kuid miskipärast pole visionäärist alajuht Rein Kilk ja ta kaaslased suutnud eestlaste teadvuses sõudmist sokutada positsioonile, mida see tulemuste põhjal väärib. Miks? Järsku on tegemist liiga igava alaga? Tõmmatakse 6-7 minutit täpselt ühtmoodi, pole ju ülearu vaatemänguline. Samas kui eestlane suudab ülihästi orienteeruda sama monotoonses suusatamises, siis miks peaks sõudmine olema "vähemsöödav"? Ilmselt on võti selles, et edukate tippude kõrval tuleks sõudmine tuua rahvale lähemale - rohkem kõigile kättesaadavaid baase, jõed-järved rahvapaate täis, lisaks võiks Eestis korraldada massilise rahvavõistluse ning katsuda siia tuua näiteks MK-etapp!

Tennis. Esialgu on tennis rahvusala seisusest veel oi-oi-oi kui kaugel. Samas on tegemist atraktiivse ja maailma mõistes väga prestiiže alaga - edule järgneks üldrahvalik vaimustus kiiresti. Urmas Sõõrumaa on alaliidu presidendina palju korda saatnud, temasugune jõukas - kuid mis tähtsamgi veel - lennukas mees kuluks ära igale alale, kes ihkaks rahvusalaks saada. Kuid ainult Sõõrumaast ja tenniseväljakutest jääb väheks. Sütitavat eeskuju oleks vaja. Kui esinumber Kaia Kanepi üha ja üha kaotab, siis tuleb tennisel spordihierarhiast tõusmine ära unustada.

Automoto. Autorallid ja motokrossid tõmbavad eestlasi nagu siirup kärbseid. Paraku jääb mulje, et ala on lihtsalt liiga kallis, et eestlased võiksid tippu pääseda. Jah, meil oli Markko Märtin, ent toonane MM-sari oli midagi muud, siis pääses sinna teistel alustel. Teisalt on tehnikasport liiga kulukas, et seda ka iga lihtsurelik harrastada saaks. Seega tundub, et kuigi mootoripõrin on eestlase kõrvale kena muusika, ei saa see rahvusalaks mitte kunagi.

Käsipall. Üks suur probleem - regionaalsus. Käsipall on meeletult populaarne mõnes väiksemas kohas, seni kuni Tallinn ja Tartu sellest tuld ei võta, on raske rahvusalaks pürgida.

Rattasport. Eelkõige vajab säravat liidrit. Pärast Jaan Kirsipuud pole ju meil esimese järgu tähte olnud. Kui aga Rein Taaramäe hakkaks edukalt toimetama Tour de France'il ning ta vägiteod jõuaksid kohaliku meedia (eelkõige televisiooni) kaudu ka rahvani, võiks rattasport suusatamise koha üle võtta küll. Samas nõuaks see tohutult palju tööd alaliidu juhtidelt, seni pole end hästi müüdud. Eestis on vaid üks väga hea eriala veebisait (rattaprofid.com), kuid sellegi näol pole tegemist alaliidu projekti, vaid ühe rattaspordi fänni entusiasmiga.

Saalihoki. Eks see saalihoki ole siin nimekirjas rohkem nalja pärast. Ta peaks esindama ideed, et äkki peaks 1,3 miljoniga rahvakene panustama millelegi jõukohasele? Saalihokis on stardipositsioon hea. Mis juhtuks, kui korvpalli uputatavad miljonid järsku saalihokisse investeeritakse?

Hoiatus ette: järgnev mõttekäik saab olema provotseeriv-oletuslik. Ettepanek FC Flora ja Nõmme Kalju jalgpalluritele ja asjameestele: pange papp kokku ja panustage Narva Trans liigast auti!

Kes veel ei tea, vutiliidu juhatuse kolmapäevase otsusega kõigub Narva Transi pea kohal kirves: veel üks patt (või õigemini patukahtlus) ja klubi lendab meistriliigast. Sama lugu eurosarjaga, kuhu koht mulluse põhjal välja võeldud.

Mõistlik lahendus Pohlaku&Co poolt, arvasid palju. Arvan ka mina. Kui ei jäänuks üht aga.

Florale jäi ju otsene võimalus panustada suvaline Transi mäng "punasesse", vabaneda nii otsemaid konkurendist kui saada endale ka tema Euroopa Liiga koht. Juhtisin pressikonverentsil Pohlaku tähelepanu taolisele stsenaariumile.

Ta vastas: "Arutasime seda võimalust ka juhatuses. Aga pean seda äärmiselt ebatõenäoliseks, sisuliselt võimatuks - süsteem on liiga keeruline ja kallis."

Keeruline? Ilmselt tõesti, aga kes väga tahab, küll see saab.

Kallis? Summadest Pohlak ei räägi. Konfidentsiaalne materjal olevat. Transi president Nikolai Burdakov väitis samas, et UEFAst tulnud dokumendid fikseeritud mängude täpseid rahanumbreid ei näitagi. Seega: mine võta kinni, kus peitub tõde ja kui kalliks kogu see lõbu maksma läheb.

Kui floralastel üksi raskeks läheb, võtku "Tallinna uhkus" Nõmme Kalju appi! Nii tõuseks ju ka Kalju liigas automaatselt koha võrra.

* * *

Mis Transi endasse puutub, siis tänane mäng Viljandi Tulevikuga andis (lähi)tulevikust selge signaali.

Vähemalt neli peaaegu alatist põhimeest algkoosseisu ei kuulunud. Kaks neist - noh, ütleme nii - ei üllata: väravavaht Sergei Ussoltsev ja Lätist maale toodud Aleksandrs Abramenko. Kaks aga ehk pisut küll: ekskoondislane Maksim Smirnov ja brasiillane Mandinho. Lihtsalt teadmiseks: Mandinhol on Leedu taust ja naine, kui see peaks ehk kellelegi midagi ütlema.

Kas nii on alanud Transi enesepuhastamine? Kas kedagi vallandamata saadakse mustadest mängudest priiks? Või on tegemist puhtakujulise pokozuhhaga?

Või teisisõnu: millised on panused, et Trans mängib alles alanud hooaja lõpuni?

Huvitav, kuidas hinnata Tartu Rocki hooaega Balti liigas? Kas paremaks kui mullune või kehvemaks?

Peatreener Indrek Visnapuu tänavuse hooaja kohta: „Tartu klubi pole Balti liiga põhiturniiril varem võitnud 50 protsenti mängudest ega saanud viiendat kohta."

Seda kindlasti, aga mullu pääseti ju finaalturniirile nelja parema sekka, kuigi põhiturniir lõpetati 8 võidu ja 10 kaotusega.

Kumb tulemus on siis parem? Kas rohkem võite ja kõrgem koht põhihooajal või kõrgem koht play-offis? Mujal maailmas põhiturniiri tulemust väga ei arvestata, aga miks peaks Eesti teiste järgi joonduma?

Kui põhiturniiri tulemus oleks oluline, poleks Rockil Eesti meistriliigas mingit pinget. Põhiturniir on ju võidetud.

Rubriigis "Järvela ennustab" pole aga midagi kunstlikku. Ei mingit konservi, täis- või poolfabrikaati, vaid 100% naturaalne ja nostradamuslik ennustus. Tõsi, kohati ebatäpne - 5. voorus läks pihta vaid üks tulemus.

Tartu JK Tammeka - Kohtla-Järve FC Lootus 2:0

Kunagi ütles toonane Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo ühel kevade hakul peetud kõnes: "Tudeng teab, et kui mätas on piisavalt kuiv, et Pirogovil saab kasti õlut ära lahendada, on Tartu Tammeka jalgpalliklubi koduplatsil täiesti võitmatu."  (peaaegu täpne tsitaat - toim).

Kuna praegu veel mätas veel piisavalt kuiv ei ole - kilekott vaja istumise alla võtta - siis puudub Tammekal esialgu ka koduvõidugarantii. Lootus alistatakse aga ka ilma selleta. Sillamäe ja Flora käest saadud kaotused on Marko Kristali (pildil) hoolealused tigedaks ajanud ja Lootus surutakse Emajõe vee sulina taustal ära.

Kohtla-Järvel on matšist midagi raske loota kasvõi resultatiivsusetuse pärast - nemad on viie mänguga suutnud lüüa 2, Tammeka aga 11 väravat, mis on, muuseas, Levadia järel liiga paremuselt teine näitaja.

Nõmme JK Kalju - Paide Linnameeskond 4:1

Kui ontlik linnakodanik näeb Hiiu parkmetsas jalutades imelikku urisevat olevust liivatormi sees tuuseldamas, siis teadku - Roosa Panter puhastab koobast. Esimestes voorudes Lilleküla jaama perroonil ööbima sunnitud elukas on nüüd oma loomulikus elukeskkonnas - Hiiu staadioni ümbruses - tagasi ja tahtmist täis murdma hakata.

Esimeseks ohvriks osutub uluk Kesk-Eesti metsadest - Paide Linnameeskond. Viie mänguga endale 12 väravat lüüa lubanud Paide kaotas viimati kodus Kuressaarele. Selle taustal Kaljule vastuhakkamisest rääkimine tunduks lihtsalt imelikuna.

FC Kuressaare - Sillamäe JK Kalev 1:3

Kui nüüd tahta hakata intriigi punuma, siis ju võiks: 1. Eelmise hooaja alguses küttis Kuressaare üllataval kombel Sillamäele 1:0 sauna. 2. Kuressaare tegi teises voorus Levadiaga 1:1 viigi. 3. Sillamäe tegi eelmisel laupäeval 1:1 viigi Levadiaga...

Nende kolme väite aritmeetiline keskmine ütleb, et kohtumine lõppeb 1:1 viigi või Kuressaare napi-napi võiduga. Õnneks pole jalgpall aritmeetiline, vaid meenutab pigem ebakorrapärast ellipsit. Ühtlasi tähendab see, et Sillamäe võidab.

Narva JK Trans - Viljandi JK Tulevik 1:0

Eelmises voorus Kalju vastu näitas Trans, milleks nad täisvõimsusel mängides suutelised on. See pole üldse paha tase, vaid suisa vastupidi - sitkust Narva meeskonnas jagub. Kahjuks jagub seal ka pettureid (vt EJLi kolmapäevast avaldust), mis tähendab, et nende hooaeg ripub juuksekarva otsas.

Uskudes, et Trans kohe pärast karistuse saamist uuesti manipuleerima ei hakka, ent arvates, et mõni kahtlusalune mängija jäetakse koosseisust välja, pakun, et Tulevikuga läheb idavirulastel raskeks, kuid kogemuste toel veetakse end ikkagi napile võidule.

Tallinna FC Levadia - Tallinna FC Flora 1:1

Hooaja esimene Tallinna derbi. Võtab kohe surisema, sest kui hooajaeelne superkarikafinaal on selline pooletoobine mõõduvõtmine, kus võidetud medalid antakse lastele mängimiseks, mitte ei riputata seinale, siis meistriliigas nalja ei mõisteta - mängus on ehtsad punktid.

Miks viik? Levadia peaks ju olema soosik, isegi Flora juhendaja Martin Reim tunnistab seda. Jah, kõik õige, ent selget põhjust Levadia eelistamiseks pole sellegipoolest. Mäng toimub kunstmurul, mis paratamatult tõstab juhuse osakaalu, lisaks suutis Sillamäe nädala eest väga edukalt Levadia mängu ära lammutada. Miks ei peaks seda suutma Flora?

Igatahes väga põnev ja intrigeeriv kohtumine. Kui kohale ei saa tulla, vaadake TV14 nimelisest telekanalist.

Hea lugeja, kas sa vaidled käesolevale ennustustele vastu või oled nõus? Ükskõik kumba, aga räägi sellest. Kommentaariumil puuduvad mahulised piirangud. Nii et räägi kohe kõik ära. Ja ennusta ise kah, sest maksimaalselt saad sa eksida ainult viie mängu tulemusega!

Lisaks loe kindlasti Ott Järvela Twitterit, kus mäng ei vaibu ja suluseisulipp ei tõuse kunagi.