1. Taaramäe loob oma tiimi?

Rein Taaramäe ON kõva. Juhuslikult võid sa võita ühe velotuuri etapi, kuid mitte mahtuda tuuri kokkuvõttes esikolmikusse. Ja seda teist korda. Juba Pro mitmepäevasõidul esikümnesse jõudmine on tegu, millega ükski teine Eesti rattur pole hakkama saanud.

Huvitav, milliseks kujuneb Taaramäe tulevik? Kas ta suudab olla sama kõva nagu Jaan Kirsipuu, kes lõi enda ümber tiimi Ag2r, oli liider ja ainus suur staar ning lükkas kokku korraliku raha. Igatahes seni on Taaramäe väitnud, et suure meeskonna teiseks numbriks ta minna ei ihka, pigem kaotab palgas. Kas äkki säärane suhtumine ongi võitjatele omane? 

2. Eesti sport vajab tagasipööret

Eesti spordisüsteem on läbinisti mäda, nagu selgub. Kõik asjaomased, kellega räägid, laiutavad käsi, et nemad ei saa midagi teha. Olümpiakomitee deklareerib, et nemad vastutavad vaid olümpiakoondise eest ja presidendi sõnul ei sõltu temast midagi. Kultuuriministeerium, kes sporti haldab, näitab süüdlast otsides näpuga igas suunas. Omavalitsustel pole noortespordi korralikuks ülalpidamiseks raha. Alaliidud nurisevad. Ühesõnaga: süsteemi pole.

Kahjuks pole kellelgi tahtmist süsteemi looma hakata. Vegeteeritakse ning vaadatakse rahuloleval pilgul, kuidas Eesti noored üha kiduramaks jäävad. Ja hädaldatakse.

Huvitav, kas leidub asjaomaste seas julgeid, kes tunnistaks: panime nõukogudeaegse spordisüsteemi lõhkumisega puusse? Et puusse pandi, on ilmselge. Klubidel põhinev spordisüsteem ilmselgelt ei tööta. Mitu euroopalikus mõistes spordiklubi Eestis on? Koos oma baasi, kõigi vanuseklassidega, kuni täiskasvanute ja seenioride tiimini välja, kus käiks ka klubiline tegevus ning treenerid on normaalselt tasustatud? Üksikud ilmselt.

Miks mitte pöörduda tagasi vana süsteemi juurde, mis töötas? Omavalitsus annab baasid, spordikool tasustab treenerid, alaliidud korjavad kokku koondised, andekamad lähevad TSIKi ja Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kooli ehk nüüdisaegse nimetusega spordiakadeemiasse. Tõsi, tippude vormimine võiks toimuda projektipõhiselt, armee kaasabil. Ning EOK tegeleks olümpiamängudega. Ainult. Mis tähendaks, et tuleks taasluua sporti koordineeriv Eesti Spordi Keskliit, sest EOKst pole olnud vähimatki asja.

Paraku peab spordirahvas ohjad enda kätte võtma, selle asemel et pimedas ja teki all süsteemi, õigemini süsteemitust kiruda. Meedia ei suuda noortetreenereid palgale suruda.

Alati, kui satun mõnel kaugemal internetileheküljel gallupi juurde, kus eestlased on avastanud oma mehe/naise/võistkonna osaluse, hakkab mul piinlik.

Markko Märtini hiilgeaegadel paistsid ogara klikkimisega silma rallifännid, hiljutisest meenuvad Eesti kergejõustiklaste "vägiteod" EAA netiküljel korraldatud parimate hääletustel. Klikkimispatust rikkumata spordialasid Eestis praktiliselt polegi.

Kõige selle taustal tuleb igavesti lõppenuks kuulutada vaidlused teemal, kas rahvuslik spordiala on suusatamine, jalgpall, korvpall, kergejõustik, sumo või naisekandmine. Oleme ausad - eestlaste lemmikum ala üldse on klikkimine.

Kuldmedalisärast tekkiv härdus on köömes heldimuse kõrval, mille loob arvutiekraanilt vastu särav tulemus 51% vs 49%. Me võitsime jälle! Me oleme parimad! Internet näitab, kes on tegija! Tõeline jõud ei peitu ajukäärus ja musklis, vaid vasakpoolses hiireklahvis! Aamen! (loe: Enter!)

Utreerin üle? Sugugi mitte. Hea näide valitsevast suhtumisest on võrkpalliportaali volley.ee käitumine eelmisel kevadel toimunud konkursi "Parim asi Eesti spordis" ajal. Kui järg jõudis duelli kätte, kus üheks osalejaks võrkpallurid, asus volley.ee oma lugejaid koheselt hääletuse juurde juhatama põhjendusega "aitame omad võidule".

Sarnane hoiak - lõpuks ometi on saabunud "meie" võimalus "teistele" koht kätte näidata - valdas ka pakkumisi, mis tehti, kui palusime paari nädala eest esitada kandidaate uue konkursi tarbeks.

Arvamus, et klikkimis-maratoni tulemusel on ka sisuline tähendus, on signaal tõsisest Napoleoni kompleksist. Jakob Hurda manitsus, et eestlastel tuleb saada suureks vaimult, närbub iga klikiga.

Kui tahad midagi tingimata klikkida, siis selle tarbeks on olemas Ott Järvela Twitter.

Tänased esimesed öötunnid pakkusid vapusta elamuse. Jah, ma vaatasin Joel Lindpere mängu!

Viis, kuidas Lindpere on kaugel lombi taga New Yorgi ja Ameerika vallutamist alustanud, on tähelepanuväärne. Lepingu saamine näitab kvaliteeti, kohe põhikoosseisu murdmine treeneri usaldust ja veelkord kvaliteeti, järjest väravate kõmmutamine enesekindlust ja kolmandat korda kvaliteeti. Ärgem unustagem: Lindpere pole mingi väravakütt, vaid keskpoolkaitsja!

Kui siilisoenguga mängija number 20 parema jala ja esimese puutega palli Chicago Fire lati alla saatis, vallandus Red Bulls Arenal kirjeldamatu möll. Taoline, mis puudutas isegi tuhandete kilomeetrite kaugusel arvutiekraani taga istujat.

Staadion täitus suitsuga, publik röökis, Lindpere oli pikalt-pikalt suures plaanis. Võimas värk! Kui lisada, et vahetult enne mängu üllitas temast persooniloo suurleht New York Times, võib kõhkluseta väita, et Lindpere on USAs tehtud poiss!

Lindpere on tõestanud veel üht: jonnakust. Küllap mäletate, kuidas Flora ta kaugete aastate eest teatud ebasündsate sõnade eest minema saatis. Seejärel näis kaua, et vaieldamatult andekas mängija jääbki korraliku klubita - ta jõudis otsaga isegi testimisele Kreeka kolmanda liiga meeskonda! Lindperet on pidevalt iseloomustatud isepäise ja kõrge egoga mängijana. Aga nagu näha: nii spordis läbi lüüaksegi.

Kui keegi nüüd väidab, et MLS on mõttetu penskarite liiga, siis soovitan esmalt mõelda ja siis öelda. Kindlasti jäädakse keskmiselt tasemelt Euroopa no ütleme esimesele kümnele alla. Aga väita, et USA liiga ei kõlba kuhugi, on sulaselge liialdus.

Tarmo Rüütlile kasvatab Lindpere aga aina uusi halle juukseid. Kuidas saada vaieldamatult parimas vormis mängija kaugelt maalt koondisse? Ja kas murda senine kindel veendumus - et Lindpere on vasakäär - ja leida talle koht platsi südames? Ja kui veendumus murda, siis: kas duo Lindpere - Vassiljev seal on liiga julge valik või mitte?

 

Eesti laskesuusatajate hooaeg on pakkunud nii rõõmu kui ka kurbust. Tõsise analüüsi järel jõudis Õhtuleht aga järeldusele, et kõikide äparduste taga on üks Eesti ajakirjanik.
Nii. Tundub, et sündinud on objektiivse uuriva ajakirjanduse superšedööver, mis peaks mulle tagama Bonnieri preemia või kaks. Nimelt hakkasin lahkama meie laskesuusatajate õnnestunud ja ebaõnnestunud etteasteid ning jõudsin otsapidi... iseendani!
Kriitikud süüdistavad mind nüüd kindlasti egotsentrismis (lugege ära, mitu korda ma selles kirjatükis viitan endale!), kuid asitõendid on nii veenvad, et ajan oma väikesed siidised käpakesed püsti. Olen süüdi!
Ma pole küll ülearu ebausklik inimene, aga kui miski mulle näkku karjub - näiteks pööraseks aetud troll - siis ma ei ütle, et seda pole olemas.
Aga asjast. Meie toimetuses on kõik suured alad reporterite vahel ära jaotatud. Minu „vastutusalasse" kuulub laskesuusatamine. Kuna kajastan ka teisi alasid, siis tuleb aeg-ajalt laskesuusatamine kolleegidele üle anda. Ja kui nüüd vaadata tänavuse hooaja säravamaid tulemusi, siis need kõik sündisid siis, kui mina, va kurjajuur, olin biatlonist kaugel nagu kuu maast. Näited:
• Roland Lessingu 2. koht MK-etapil
Sõitsin selle võistluse ajal Paidesse võrkpalli Eesti karikafinaali vaatama, kolleeg tegi mulle telefonitsi sõidust haarava reportaaži.
• Priit Viksi 20. koht olümpial
Nägin olümpial kõikide Eesti laskesuusatajate võistlused ära ühe erandiga - Priit Viksi 20 km sõit, millest koorus meie biatlonikoondise parim etteaste. Varem startinud eestlased jõudsin ära vaadata (kaetada?), viimaste hulgas lähte saanud Viksi sõidu ajal pidin juba teise loo asjus Whistlerist ära sõitma.
• Eveli Saue neljandad kohad EMil ja mullu parim koht MK-sarjas
Olümpia järel sain tööl mõned päevad puhkust. Vaestel laskesuusatajatel seda luksust polnud - neil algas kohe kodune U26 EM. Ja just siis tegi Saue oma hooaja parimad sõidud, teenides kaks neljandat kohta. Kuid tähtis pole lahjas konkurentsis saavutatud koht, vaid tugev etteaste - Saue lõi suusarajal sportlasi, kellelt ta olümpial pika puuga pähe sai. Kahjuks jäigi see tema hooaja ainsaks sähvatuseks.
Ka mulluse tippsaavutuse ajal, kui Saue murdis MK-etapil esikümnesse, oli minul vaba päev.
• Kadri Lehtla karjääri parim koht (23.) MK-sarjas
Kas on tarvis lisada, et ma ei kirjutanud sel päeval laskesuusatamisest ega vaadanud ka võistlust?

Tegelikult on terve hooaja peale ka üks erand - Martten Kaldvee 7. koht MK-etapil. Aga ka see ei lükka mu teooriat ümber, suisa vastuoksa: see hoopis täiustab seda, olles too rusikareeglit kinnitav erand.
Kokkuvõttes palun edaspidi, kui kellelgi peaks miskit nihu minema, süüdistada mind ja ainult mind. Sportlast pole mõtet materdada, sest tal pole isegi aimu, miks ühel päeval kuulid kümnesse lendavad ja teisel päeval mitte!

Hoolimata sellest, et Eesti jalgpalli meistriliigat rapivad vastikud tormituuled, jätkatakse ka heitlustega kunstmurust palliplatsidel. Rubriik Järvela ennustab sai 4. voorus pihta kolmele tulemusele, kuid endiselt ei ühelegi täpsele skoorile. Kas seekord läheb veel halvemini?

Paide Linnameeskond - FC Kuressaare 1:1

Kuigi Paide sai teisipäeval Levadia käest 0:6 sauna ja Kuressaare vandus Kaljule alla alles pärast visa võitlust 1:2, ei tasu neid tulemusi antud mängu konteksti üle kantida.

Käesolevas kohtumises saab otsustavaks väga lihtne asi - kes rohkem võitu tahab, see ka selle saab. Arvan, et mõlemad tahavad umbes sama palju ja mäng lõppeb viigiga, mis otseselt kumbagi satsi üleliia ei morjenda.

Tallinna FC Flora - Tartu JK Tammeka 3:1

Flora mängupilt võib küll klubi mängijatele, peatreenerile ja fännidele mitte meeldida, ent tabelis asetsevad nad kõigest hoolimata teisel real kaotades Levadiale vaid punktiga. Tammeka loodab kindlasti võitlusvaimuga vähemalt viigile pretendeerida, kuid jõust jääb vajaka.

Kohtla-Järve FC Lootus - Viljandi JK Tulevik 2:1

Hooaja esimeste voorude tulemuste põhjal võib väita, et tegu on üpris võrdsete meeskondadega. Miks eelistan Lootust? Sest nad mängivad kodus ja omavad tänu Transi alistamisele (nemad pole kõrvalistes asjaoludes süüdi) positiivset emotsiooni.

Nõmme JK Kalju - Narva JK Trans 2:2

Raske on selle mängu kohta mingit asjalikku pakkumist teha, sest võrrandis puudub mittekustutud muutujate (loe: Transi kokkuleppemänguskandaal) tõttu loogika. Seetõttu pakume ebaloogilist tulemust.

Sillamäe JK Kalev - Tallinna FC Levadia 0:2

Selle hooaja esimene tõeliselt grandioosne duell. Muidugi olid avavoorus vastamisi Sillamäe ja Flora, kuid hooaja alguse tuhinas ei jõudnud intriig tekkida. Nüüd on see üleval - Flora käest kodus juba sugeda saanud Sillamäe ei saa endale kaotust mitte mingil juhul lubada.

Muidu kipuks Kalevi peatreeneri Vladimir Kazatšjonoki Eesti-karjäär vägisi meenutama kunagi Levadiat juhendanud Franco Pancheri või suure hurraaga TVMKsse toodu Sergei Jurani oma.

Samas pole põhjust kahelda Levadia suutlikkuses Kaleviga sotid selgeks teha. Kahes viimases mängus on väravaid sadanud oavarrest ning enda puur püsinud puhtana. Elu on ilus kui tärkav märtsikelluke ja kolm punkti tulevad koju.

Vaidled ennustustele vastu või oled nõus? Oled seniavastamata ennustusjumal? Siis ilmuta palun ennast, sest kommentaarium on igavesti sinu päralt!

Lisaks tasub lugeda Ott Järvela Twitterit, mis saab jalgpalliga päris hästi läbi.
 

Meediasse pääsevate inimeste nahk peab olema kasvatatud paksuks. Eriti internetikommentaaride ajastul teisiti lihtsalt ei saa. Ükskõik, kas sa loed kommentaare või mitte, mingi info ikka sinuni tilgub.

Indrek Visnapuu sai Tartu Ülikool Rocki korvpallimeeskonna peatreeneritoolile istudes üsna kiiresti külge hüüdnime video-Visnapuu. Et seda on kasutatud pigem halvustavas kui heatahtlikus või sõbralikus kontekstis, kutsun korvpallifänne - jah, ka Kalev/Cramo omasid! - terminist video-Visnapuu loobuma.

Kes nägi kolmapäevast Rocki Balti liiga mängu Šiauliaiga, mõistab, millest jutt käib. Selles kohtumises tõestasid Rocki meeskond ja treenerid videoanalüüsi kasulikkust nii selgelt, kui üldse võimalik. Taas rääkis Visnapuu mängu eel videode vaatamisest ja taas ilkusid hambamehed - muidugi enne mängu - selle kallal. Pärast lõpuvilet oli jutt teine.

Tänu kodutööle võtsid Rocki mehed Šiauliai korvpallurid niimoodi pihtide vahele, et nood ei saanud a ega b-ga hakkama. Mängijatel oli täpselt teada, mida nad peavad tegema. Ja see olnuks treenerite hoolsa videouuringuta võimatu.

Rocki abitreener Gert Kullamäe rõhutas aastatel, mil ta kaitses Saksamaa ühe tugevama klubi Bamberg värve, oma toonase juhendaja Dirk Bauermanni videoanalüüsi tähtsust. "Kaitses on lihtne mängida, kui vastane sind millegagi ei üllata," rõhutas Kullamäe korduvalt.

Nüüd aitavad noored treenerid samal moel oma hoolealuseid. Ja kes varem aru ei saanud, peaks pärast kolmapäeva taipama, et sel teemal halvustamine on lihtsalt kohatu.

1. Kuidas saada rikkaks?

Räägitakse, et suusatamine olla nurgatagune ala, mis maailma ei huvita jne. Võib-olla tõesti, kuid suusatamises liigub päris korralik raha. Muidugimõista koguneb raha vaid nende taskusse, kes on tõesti suured tegijad.

Poolatar Justyna Kowalczyk (pildil), kes võitis tosin MK-etappi, Tour de Ski ja Maailma karika, kühveldas auhinnarahana kokku ligi 4 miljoni Eesti krooni suuruse summa. Lisame preemiad olümpiamedalite eest nii riigilt kui sponsoreilt, ning aastase teenistusega võib rahule jääda.

Siinkohal suusaalade rahaedetabelite võitjad. Summad miljonites kroonides.

Naiste mäesuusk Lindsey Vonn USA 5,32
Naiste murdmaa Justyna Kowalczyk Poola 3,99
Meeste mäesuusk Didier Cuche Šveits 3,64
Meeste murdmaa Petter Northug Norra 3,49
Suusahüpped Simon Ammann Šveits 1,78
Kahevõistlus Jason Lamy-Chappuis Prantsusmaa 0,64
Eestlasedki on pisut teeninud: Kristina Šmigun-Vähi 154 943 krooni, Andrus Veerpalu 125 350, Jaak Mae 54 500, Kein Einaste 10 900, Peeter Kümmel 5450.

2. Miks peaks rääkima jalgpallist, mis kedagi ei huvita?

Nähes videot jalgpallimeeskonna New Yorgi Red Bull staadioni avamisest... Võimas! Show ette ja taha, kuulsused siin ja seal, tsirkus, saluut ning kõik muu säärane. Staadioni ees ja sees kümneid söögikohti... Kõik see vedas 25 000 inimest mahutavad tribüünid rahvast täis.

Ameerikas ei tule inimene jalgpalli vaatama, kui talle lisaks mängule muud meelelahutust, kõhutäidet ja keelekastet ei pakuta. Paraku ei tule ka Eestis, nagu näha. Pelk jalgpall ei paelu. Meisterklubi FC Levadia publiku arv vähenes mullu veerandi võrra. Ehk siis edukus ei maksa.

Tänavu on Eesti meistriliiga kolme esimese vooru kohtumisi käinud vaatamas keskmiselt 220 inimest per mäng. No mida põrgut! Miks peaks kirjutama ja rääkima asjast, mis kedagi ei huvita?

3. Mitmendas sajandis me elame?

Pühapäeval toimus ülitähtis ja vinge korvpallikohtumine TTÜ - BC Kalev. Loomulikult ükski telekanal seda üle ei kandnud, kuid tipikad üritasid mängu näidata interneti-TV kaudu. 

Paraku just mitte väga õnnestunult. Pilt hangus pidevalt ja nor-maalsest mängu jälgimisest polnud juttugi.

Kunagi räägiti Eestist kui internetitiigrist. No mis pagana tiiger. Tehnikaülikooli katsetused on tänuväärsed, kuid kas hanguv pilt ongi kõik, milleks tiiger võimeline on?

Taas tuleb võtta eeskujuks USA, kus analoogseid internetiülekandid tehakse kõikidest spordivõistlustest igas ülikoolis.

Koos kommentaaride ja reklaamiga pauside ajal. Ning pilt jookseb katkestusteta. Tõsi, selle eest tuleb pisut maksta - sadakonna krooni eest saab kümmekond mängu ehk 10 krooni per kohtumine.

Selge, et ükski Eesti telekanal ei hakka näitama sporti suures mahus. Järelikult on neti-TV ainus võimalus. Miks ei võiks korvpalliliit normaalse süsteemi hankida ning teha mängudest normaalseid ülekandeid. Kas või tasulisi. Vaatajaid oleks.

Või paneks alaliidud seljad kokku ning soetaks süsteemi kambakesi.

Kirjade järgi elame 21. ehk internetisajandis, aga tegelikult?

Kui meistriliiga kolmandas voorus said jalgpallurid nautida kevadpäikese kiirte hella paitust, siis teisipäeva õhtul peetava neljanda vooru ajal ei sära mitte sulailmast niiske kunstmuru, vaid prožektorid.

Rubriik "Järvela ennustab", mis eelmine kord sai pihta kõik viis tulemust ("Great success!"), kuid taas ei ühtegi täpset tulemust ("Not so much."), targutab vapralt edasi.

Tallinna FC Levadia - Paide Linnameeskond 3:0

Öelge mulle üks loogiline põhjus, miks tänavu nii Transile kui ka Kaljule 3:0 sauna kütnud Levadia seekord Eesti Barcelonaga samamoodi ei talita? Ah et nädala eest tegi Levadia Kuressaarega 1:1 viigi.

Tõsi, tegi. Ja ükskord viskas Järvela korvpalli mängides viimasel sekundil keskjoonelt võiduviske sisse (kaheksandas klassis). Ajalugu on mõlemast juhtumist õppust võtnud ja ei lase säärastel eranditel enam korduda.

Tartu JK Tammeka - JK Sillamäe Kalev 1:1

Ilma igasuguse kahtluseta vooru põnevaim ja intrigeerivaim kohtumine. Vastasseise peitub selles mitmeid - noored vs vanad, eestlased vs (peamiselt) venelased, värske peatreener (Kristal) vs ülikogenud juhendaja (Kazatšjonok).

Loogikareeglite järgi peaks Sillamäe olema favoriit, kuid käimasolev vutihooaeg on neid reegleid üpris varmalt tualetipotist alla uhanud. Tammeka uus kvaliteet on selge - kolme vooru järel on nad meistriliiga resultatiivseim meeskond! Sillamäel on samas aga väravalöömisega hädas olnud. Kolme mänguga neli väravat on kindlasti loodetust vähem.

Kas idavirulased jätkavad samal tagasihoidlikul kursil sõltub kahest asjaolust: 1. kas Tammeka väravavaht Sebastian Tiszai leiab lõpuks enesekindluse, 2. kas Sillamäe ülikogenud ründaja Maksim Gruznovi püss hakkab paukuma. Pakun vastusteks „jah" ning „ei", mis tähendab kokkuvõttes viiki.

Viljandi JK Tulevik - Tallinna FC Flora 0:2

Tulevik hakkas laupäeval südilt vastu Sillamäele ning Flora oli suurtes-suurtes raskustes Lootusega. Inglismaal, Norras, või Küprosel tähendaks säärane olukord, et kõige loogilisem pakkumine oleks viik. Paraku elame Eestis ja lihtne talupojamõistus ütleb, et Flora võidab. Sest nad on tugevamad.

FC Kuressaare - Nõmme JK Kalju 0:2

Kuressaare on teinud kolm väga südikat mängu, kuid tabelis seisab vaid üks punkt. Miks? Sest on jalgpalli kurb tõsiasi, et võitluslike ja ilusate kaotuste eest punkte ei jagata. Saarlased ei saa neid ka teisipäevasest lahingust, sest lisaks kõigele muule pole nende päralt ka koduväljakueelist - mäng peetakse Sportland Arenal.

Kalju jaoks ei ole Lilleküla kunstmuruga seotud mälestused meeldivad - äsja saadi seal ju 0:3 koslep Levadialt - ent Kuressaare vastu suudetakse need unustada ja võtta võit.

Narva JK Trans - Kohtla-Järve FC Lootus 2:0

Järjekordne Ida-Virumaa derbi näol on tegemist Narva kodumänguga, mis peetakse aga olude sunnil Kohtla-Järve koduareenil. Kas see annab Lootusele otsustava impulsi ja lubab pärast kolme üheväravalist kaotust punktisaldo avada?

Idealist vastaks, et jah, annab küll. Aga realist nendib, et kindlasti mitte, sest kahepäevane taastumisperiood on amatöörmeeskonna jaoks liialt väike. Trans on mänginud heitlikult, kuid niipalju stabiilsust vanameistrites ikka leidub, et Kohtla-Järve vutipubliku tuju ära rikkuda.

Vaidled ennustustele vastu või oled nõus? Ennustad ise kaks korda paremini? Sel juhul anna palun turmtuld, sest kommentaarium ei tunne piire.

Lisaks tasub lugeda Ott Järvela Twitterit, mis on jalgpalli kõige suurem sõber (umbes nagu Leopold).

Viimasel ajal on päris palju elevust tekitanud Eesti parima kolmikhüppaja Kaire Leibaku treenerivahetus ja selle sammu pealtnäha salapärased tagamaad.

Isegi spordist kaugel asuv inimene mõistab, et Leibakul on vaikimiseks kindel põhjus. Inimesed on ju väga erinevad. Mõni on nõus rääkima KÕIGEST. Kuid teine kaalub iga sõna, mille ta üle huulte poetab, nagu kullatera.

Vähe leidub neid, kes julgevad avalikult pajatada terviseprobleemidest. Ses mõttes on erand odaviskaja Tanel Laanmäe, kes poole aasta vältel juba teist korda südamelõikusel käis. Ta on kaasasündinud terviserikkest siiralt rääkinud.

Hoiame pöialt, et Eesti üks andekamaid naiskergejõustiklasi Leibak, kelle rekord on 14.43, saaks jälle normaalselt harjutada. Tugevat tervist vajab 21-aastane tartlanna ka treener Andrei Nazarovi näpunäidete järgi tippu pürgides.

Hingevärinaid tekitava Leibaku loo puhul on positiivne seegi tõsiasi, et viisakaks suutsid jääda piiga senised treenerid Mehis ja Kersti Viru, kes ei ole avalikkusele mingeid ebamääraseid ja kahetimõistetavaid vihjeid andnud.

Kindlasti kõmistab nüüd nii mõnigi asjatundja, et Virudel ongi lihtsam vaikida, sest nemad Leibaku p...e keerasidki. Eks aeg anna arutust. Üks on kindel - Leibak vajas muudatusi ja tuleb kiita tema julgust astuda uuenduste teele.

 

Kui Eestis jagataks tõsimeeli välja aasta Ausa Mängu auhindu, võiks tänavused laureaadid ilmselt juba välja kuulutada - Rakvere Tarva ja TTÜ korvpallimeeskonnad.

Pole just tarvis olla hiromant nägemaks, et neil kahel oli käimasolevaks nädalavahetuseks tõsine ahvatlus lõpetada paar mängu endale sobivate tulemustega. Seda aga ei tehtud, vaid eile õhtul Rakveres mängiti veri ninast välja ja tagatipuks pakuti rahvale terve Eesti korvpalliajaloo üks põnevamaid lõpplahendusi (pildil on Valmo Kriisa viimasel viskel palli just käest lahti lasknud).

Räägitakse küll, et kõik neli esimest meeskonda on tugevad ja kõik peavad kartma kõiki, kuid ometi oleks Tarvale BC Kalev/Cramo ja TTÜ-le Tartu Ülikool Rock poolfinaalis ebamugavam vastane. Seda ka juhul, kui Tarvas saab veerandfinaalide aegu puhata ja põhiturniiri teise kohaga poolfinaaliks ka koduväljakueelise, mis tema eesmärk oligi.

Tarval ja TTÜ-l olnuks väga lihtne korraldada poolfinaalis omavahel kokku minemist. Reedel pidanuks võitma TTÜ. Ning selle kompensatsiooniks saanuks kokku leppida, et pühapäeval TTÜ ei võida Kalev/Cramot.

See tähendanuks küll TTÜ-le kolmanda kohaga leppimist (Kalev/Cramo vastu tulnuks vältida vaid 28 punktist suuremat kaotust - sellega saab TTÜ hakkama) ja veerandfinaali Tallinna Kaleviga, kuid viiemängulist seeriat ei peaks tublisti paremini treenitud tehnikatudengid mingil juhul pelgama. Ja olekski finaal Rock - Kalev juba eos võimatu.

On tore tõdeda, et Andres Sõber ja Aivar Kuusmaa on mõlemad kompromissitud mehed ja kokkulepetega tegelema ei hakanud. Selle peale tahaks loota, et ausus ja sümpaatsus neile ka tulemuste näol tasu tagasi toovad. TTÜ-l on endiselt olemas võimalus korraldada poolfinaal Tarvaga.

Korvpallurite Ausa Mängu taustal kerkib aga huvitav küsimus: kas kohtunikud suudavad hooaja lõpuni vilistada nii, et keegi neid Kalev/Cramo soosimises ei hakkaks süüdistama? Mulluse finaalseeria aegu Rock süüdistas, eile oli Kuusmaa kindel, et "pühapäeval vilistatakse nii, et silm ka ei pilgu". Juhus?

 

Jalgpall, veereb, veereb, ümmargune! Eesti meistriliiga jätkub kolmanda vooruga, kus kõik kohtumised algavad kahjuks leinaseisakuga. Rubriik Järvela ennustab, mis eelmisel korral sai pihta vaid kahele tulemusele viiest ning ei ühelegi täpsele skoorile, üritab seekord paremini esineda.

Sillamäe JK Kalev - Viljandi JK Tulevik 2:0

Sillamäe on alustanud oodatust kehvemini - kaotus Florale ning hädine 1:0 võit Lootuse üle - ent Tulevik on vastane, kelle vastu enesekindlust koguda. Viljandlased on senistes voorudes üles näidanud sitkust ja visadust, ent Kalevi jõu vastu nad ei saa

Kodumeeskonna kasuks räägib ka faktor, et nad saavad nautida tõelist koduväljakueelist. Nimelt tekitavad Sillamäe jalgpallurite tegemised erinevalt näiteks Levadiast ja Florast kohaliku rahva seas siirast huvi (loe: nende mängudel käib meeldivalt palju publikut).

Paide Linnameeskond - Tartu JK Tammeka 1:2

Paide käis hooaja avamisel välja eesmärgi - kodumängudel stabiilselt vähemalt 300 pealtvaatajat. Esimese kodumängu puhul jäi publikunumber seatud sihist kaugele, kuid mäng toimus ka argipäeval kell 16, kui normaalsed inimesed on tööl (heureka!). Loodetavasti läheb laupäeval paremini ja vutimehed saavad madistada korraliku ergutuskisa saatel.

Madistamist peaks tulema kõvasti, sest mõlemal võistkonnal on tabelis kirjas võit ja kaotus. Soosikukoorem ja võidukohustus lasub Tammekal, kuid kindlasti haistab Paidegi võimalust punktilisa hankida. Otsustavaks saab Marko Kristali abrakadabra.

Tallinna FC Flora - Kohtla-Järve FC Lootus 2:0

Nädala eest mõlemad meeskonnad kaotasid. Flora tujutu etteaste tulemusel Transile, Lootus hoolimata vaprast võitlusest Sillamäele.

Kui 45aastane Lootuse mängiv peatreener Aleksei Žukov just taaskord imelist imemängu ei tee - Sillamäe vastu oli ta pealtnägijate sõnul keskvälja täiega omanud - üllatust ei sünni ja Flora võidab ning Lootus jääb nullipoisiks.

Nõmme JK Kalju - Tallinna FC Levadia 1:2

Liidrite lahing, kus kohtuvad ainsad meeskonnad, kel kahe vooru järel tabelis üle kolme punkti. Vaevalt näeb selles kohtumises ilusat ja voogavat jalgpalli, kuid pinevat võitlust ja jõulisi duelle peaks jaguma igasse väljakunurka.

Kalju eesmärgiks on kindlasti säilitada liidrikoht - viik oleks rahuldav tulemus. Levadiale ei kõlba pärast viiki Kuressaarega mitte miski muu peale võidu. See tõstaks nad ka tabeli liidriks tagasi.

Miks annan eelise Levadiale? Sest Kalju senised üheväravalised võidud on tulnud Tuleviku ja Tammeka vastu. Levadia pakub teistsugust mängutempot, mis nõuab nõmmekatelt kohanemisaega. See tähendab, et Kuno Tehva pääseb trummipoisi ametist.

FC Kuressaare - Narva JK Trans 0:2

"Poleks me avavoorus Tammeka vastu 0:2 eduseisu käest andnud, oleks elu täitsa lill," muigas 1:1 viigimängus Levadiaga saarlaste värava löönud Märt Kluge. Reaalsus on Kuressaare jaoks paraku see, et kahe vooru järel ollakse tabelis eelviimasel kohal, kuhu jäädakse ka pärast laupäevast kohtumist.

Trans võttis Sportland Arenalt võidu nädala eest peetud kohtumises Floraga ja pole põhjust kahelda, et samaga saadakse hakkama ka Kuressaare vastu.

Vaidled ennustustele vastu või oled nõus? Pead autorit idioodiks või geeniuseks? Palun anna oma arvamusest kommentaariumis teada!

Ning loe Ott Järvela Twitterit, sest see on 112% äge!

Maailmas oli vist vaid paar inimest, telekommentaatorit, kes pidasid Bahreini GP võidukulgemist põnevaks ja suutsid vaimustusest kiljuda.

õesti oli igav. Aga paljud asjatundjad leiavad, et võiks veelgi igavamaks minna, see tuleks kuninglikule vormelisarjale kasuks.

Nimelt hakkavat FIA asjapulgad alles siis F1 sarja tõeliselt põnevaks võidusarjaks muutma, kui asi lõplikult käest läheb. Kui publik sulgeb teleri pärast autode jõudmist esimesse kurvi, sest sellega on poodiumikohad jagatud.

„Maailma kliimaprobleemidega ei hakatud ju kah varem tegelema, kui planeedi ja inimkonna saatus kaalukausile sattus," sõnas endine F1 insener, kes on ka nõustanud FIA-t, Peter Wright. „Asi peab tõesti mädaks muutuma, enne kui vastutavad isikud midagi ette võtavad."

Wrighti sõnul teavad kõik, kes asja vähegi tunnevad, et kogu probleem on autodes, kuid selle asemel muudetakse kõiki muid reegleid. FIA on isegi töögruppe kokku kutsunud ja mõelnud, kuidas teha nõnda, et möödasõit oleks... ei-ei, mitte lihtsam, aga üleüldse võimalik. On leitud lahendusi... ja need kohe kõrvale heidetud. Keegi ei taha ega julge vastutada kardinaalsete muutuste eest.

Wright selgitab asja lihtsalt ära: autod on ehitatud nõnda, et õhk, mis kulgeb üle ja läbi auto, surub sõiduvahendi jõuga vastu asfalti ja see võimaldab läbida kurve kiirelt. Aerodünaamika on nõnda täpne, et kui õhuvool on veidigi rikutud - näiteks eessõitva auto tõttu - väheneb surujõud märgatavalt.

„Praegu on võimalik eeskihutavast autost mööda saada vaid juhul, kui oled kaks sekundit ringi kohta kiirem," tõdes Wright. „Paraku teevad kõik tiimid meeleheitlikku tööd ja kulutavad miljoneid, et nende auto poleks aeglasem. Seega ollaksegi lõhkise küna ees."

Wrighti sõnul on probleemil kolm lahendust - üks hea, kaks poolikut.

Parim oleks, kui autod ümber ehitataks. Nõnda, et teineteise taga oleks võimalik sõita ja seejärel mööduda. „Pole vaja minna siinjuures hulluks ja teha aerodünaamika sääraseks, nagu on NASCAR-sarjas, kus kihutatakse 300 km tunnis otse üksteise sabas, aga autod peaks olema kindlasti lähemale NASCAR-ile, kui praegusele F1-le."

Lahjemad lahendused oleks radade ümberehitus. Eelkõige kurvid tuleks teha laiemaks, et möödumiseks ei peaks konkurendi sappa võtma.

Teine võimalus oleks paigutada autole turbonupp, millele vajutades saaks auto teatud sekunditeks lisajõudu ja kiirust ning mida tohiks iga ringi jooksul üks-kaks korda kasutada.

Paraku ei hakka FIA ega ka tiimid säärastele asjadele mõtlema enne, kui publik lahkuma asub.

Seega, mida igavam, seda parem!

 

Eesti korvpalli meistrivõistlustel on kõik veel lahtine. Kes võiksid finaalis vastamisi minna? Panin kuus võimalikku finaalpaari enda isikliku maitse põhjal ritta. Milline on sinu edetabel?
Ärgu nüüd Valga ja Tallinna Kalev solvugu, aga ei tahaks kuidagi uskuda, et nad veerandfinaalis kellegi neljast suurest välja lülitada suudavad. Seega jääb tänavu eriti põnevaks kujunenud korvpalli meistriliiga lõppvaatuseks kuus võimalikku stsenaariumit.
1. Rakvere Tarvas - TÜ/Rock
Miks oleks see paar eriti vinge? Sest viimati tõrjuti pealinna kandi klubid kahelt kõrgemalt kohal ära 1959. aastal! Toona mängiti turniirisüsteemis, parimaks osutus TRÜ, kellele järgnes EPA. Murdkem see Tallinna hegemoonia!
2. TTÜ - Rakvere
Patrioodina ihkan, et võimalikult palju medaleid kodumaale jääks. Veel mõni aeg tagasi koosnesid mõlemad klubid täielikult eestlastest, alates veebruarist on Tarva ridades ka Kanada passiga Richard Anderson.
3. Rakvere - Kalev/Cramo
Prožektorite valgusvihk peatuks kõige pikemalt Rakvere mängujuhil Valmo Kriisal - kas vanameister tõestab lõplikult, et temast loobudes tegi Kalev suure vea? Muidugi oleks vahva kuulda, kuidas Tarva treener Andre Sõber kommenteerib oponentide suhteliselt leegionäride-keskset mängu. Tema mahlakate repliikide kogumik saaks väärt lisa. Omaette küsimus oleks, mida suudavad Kalevi keskmängijad Martin Müürsepa vastu?
4. TTÜ - Kalev
Pealinna derby. Legendaarse Kalevi Nõukogude Liidu meistritiitlini tüürinud tagapaari Kuusmaa ja Tiit Soku duell treeneritena. Olgugi, et Sokk on vaid abitreeneri rollis. Kindlasti tahavad mitmed noored teeteeüülased rahvuskoondise lootsile Sokule tõestada, et ka nemad väärivad kohta koondise kandidaatide hulgas. Esialgses nimekirjas on neid vaid neli, Kalevi pallureid koguni kaheksa.
5. TTÜ - Rock
Võitku tiitli kumb tahes, kuid TTÜ peatreeneri Aivar Kuusmaa ja Rocki abitreeneri Gert Kullamäe ehk Vembu ja Tembu omavahelised verbaalsed ärapanemised oleksid kahtlemata vähemalt sama vaatemänguline nagu mäng ise.
6. Kalev - Rock
Klassika. Ilmselt oleks see tasemelt ka kõige kõvem finaalseeria. Aga millegipärast ei eruta, on nagu oma aja ära elanud...
Hea korvpallisõber, milline oleks sinu arvates ägedaim finaal?

Milline oli Meistrite Liiga eilse õhtu tippsündmus? Loomulikult kahe leedulase omavaheline duell!
Mourinho hiilgavas stiilis triumf armsa Chelsea üle erutas ilmselt iga jalgpallisõbra meeli. Aga veidi kolkapatriotismile truuks jäädes ergastas meeli hoopis leedulaste triumf - kaks meest omavahel vastamisi.
Kujutage nüüd ette, kuidas meie huilgaksime, kui ükspuha kes eestlastest Meistrite Liiga kaheksandikfinaali jõuaks? Rääkimata siis, kui neid kaks oleks ja nad isekeskis mõõtu võtaks.
Leedulased, Sevilla kaitsja Marius Stankevicius (pildil paremal) ja Moskva CSKA poolkaitsja Deividas Šemberas (vasakul) tegid teo teoks. Pusklesid ka omavahel paar korda eilses kordusmängus mehiselt, vennaarmu tundmata. Šemberas ja CSKA jäid mõnevõrra üllatuslikult peale.
Võrdleme veel: meie rõõmustame, kui Ragnar Klavan Hollandi tippklubis üleüldse platsile pääseb. Juhtub ta Meistrite Liigas mõneks minutiks lavale pääsema, muutub rõõm ovatsioonitormiks. Küllap põhjusega - ajalugu ju ikkagi.
Aga Klavan on AZ Alkmaaris heal juhul pingipoiss. Stankevicius ja Šemberas naudivad järgmise klassi klubides kindla põhimehe staatust.
Meie rõõmustame, kui koondislased Norra pääsevad. Räägime, et ajad on keerulised ja vutimeeste turg üleujutatud. Koondise kapten teenib leiba Norra esiliigas - ettekujutamatu!
Leedu koondislaste liigad: Hispaania, Itaalia, Venemaa, Türgi, Kreeka, Rumeenia, Šotimaa, Austria, Poola, Ukraina, Ungari. Ütlete, et Inglismaad ju pole, aga meil on! On-on: Andrius Velicka mängib Inglismaa esiliigas Bristol Citys.
Läti on läinud teist teed. Säravaid välisliigasid ja -klubisid ette näidata pole, küll aga on tugevaks aetud kodused tippklubid Skonto, Ventspils ja Liepaja Metalurgs. Lõviosa koondislasi mängib neis meeskondades - kodune liiga on põnev ja klubid on eurosarjades üllatusvõimelised.
Milline on meie tee? Jah, tean: võimalikult palju poegi piiri taha! Aga... No ei õnnestu ju eriti. Seni veel. Kõigele leiab objektiivse selgituse, aga naabreid vaadates hakkab kade ja natuke häbi ikkagi!
Kusjuures jalgpall pole põrmugi ainuke näide. Leedu ja ka Läti korvpalluritega on sama lugu, ka Läti hokimeestega. Meie harrastame nendega võrreldes hoovisporti.

1. Kas Alaver põgeneb? Uppuvalt laevalt?

Eestlaste suusahooaeg on lõppenud, kui välja arvata meie liidrid Kristina Šmigun-Vähi ja Andrus Veerpalu, kes pääsesid ainsana MK-sarjas poolesaja parema sekka ja sellega Falunisse lõpuetappidele.

No ei olnud hea hooaeg, kuigi olümpial saadi medal ja esikuuikukoht. Kahtlemata toob nadi talv enesega tagajärgi. ETV juba tunnistas, et kärbib rahapuudusel ilmselt teleülekannete mahtu. Jutud käivad, et ka mõni sponsor on alt ära hüppamas. Sõnaga: elu läheb raskemaks.

Kindlasti tuleb jutuks Eesti suusakoondise peatreeneri küsimus. Loomulikult leiavad paljud, et Mati Alaver peaks kinga saama, aga mida see muudaks?

Igal koondislasel on oma treener, enamus sprintereil Bjørn Kristiansen, Aivar Rehemaal Anatoli Šmigun, Kaspar Kokal Jaanus Teppan. Nende suusatajate eest on raske Alaveril vastutada. Kui aga Alaver lahti lastakse, jäävad õpilased ilmselt ikka tema juurde. Seega ei muutu ju midagi.

Aga nüüd. Alaveril on suurepärane anne sponsoreid leida. Kas suusaliidus oleks persoon, kes selle töö üle võtaks? Suudaks leida raha masu tingimustes?

Tõsi, on veel üks stsenaarium - Alaver ise loobub peatreenerikohast. Loodetavasti nõnda ei juhtu, sest Alaver pole allaandja tüüp ja säärane käik tunduks põgenemisena uppuvalt laevalt.

Samas peaks suusaliit kindlasti ümber vaatama prioriteedid, keda toetada suuremas, keda väiksemas mahus. Aeg, kus peatähelepanu läks kolmele suurele, hakkab otsa saama.

2. Tavatu Taaramäe

Rattaäss Rein Taaramäe juurutab Eesti spordis tavapäratut suhtumist. Mis on Maarjamaa atleedi jaoks tähtsaim? Suurvõistlus. Kõik muu kahvatub. Mis on tuure hästi sõitva ratturi jaoks aasta tipp? Loomulikult Tour de France.

Ja nüüd teatab Taaramäe, et keskendub hoopis velotuurile Dauphine Libere ja Touril üritab anda endast parima. Tohoh? Millal on enne mõni meie suusataja või kergejõustiklane, keda ootab MM, seadnud eesmärgiks MK-etapi(d) või nõks väiksemad võistlused?

Tegelikult on asi loogiline. Touril on kohal kõik ässad ja supervormis ja neile vastu saada keeruline. Piisab, kui ühel etapil alt lähed või ära kustud, ja ongi kõik. Ning kui kõik enam-vähem sujub ja Taaramäe kokkuvõttes esitosina piirimaile jõuab, on see kõva sõna, kuid ei enamat. Dauphine Libere esikolmikukoht, mis on reaalne, pole lahjem sõna, kuid paistab paremini välja.

Samas võib Taaramäe olla kõva nii siin kui ka seal. Hoiame pöialt.

3. Kuhu kadus Balta kuld?

Ksenija Balta on kurb ja õnnetu. Neljas koht on ju jama, kui uskuda vehklemislegendi Kaido Kaabermad.

Sise MMil jäi Baltal pronksist puudu üks sentimeeter, hõbedast viis ja kullast kaheksa. Tegelikult hüppas Balta ju kullale, sest viimasel katsel, mis kandus 6.60, tõukas ta ära 15 cm enne pakku.

Kaotusest tuleb õppida ja halvas leida head.

Medalita jäämises polnud süüdi kehv hüpe, vaid kehv pakutabamine. On see tingitud vähesest võistluskogemusest?

Järeldused tehku Balta ise.

Ent kas pole positiivne uudis, et Balta võinuks oma võimetelt tõusta maailmameistriks?

Viimase nädala mängud näitasid, et korvpallis võib tõepoolest imesid juhtuda ja kolme minutiga kõik pea peale pöörduda. Siiski mitte alati - Euroliigas suutis seda Vitoria Caja Laboral, kuid Balti liigas BC Kalev/Cramo ei suutnud.

Juhtunu lühikokkuvõte: Euroliigas võitlesid neljapäeval H-vahegrupi viimase edasipääsu koha pärast Vitoria Caja Laboral ja BC Himki. Viimase kolme minuti alates oli Hispaania klubi edasipääsust enam-vähem nii kaugel, kui üldse olla sai. Ent ometi visati kolme minutiga 20 silma ja jõuti 14-punktilisest kaotusseisust lisaajale (väikesest, kuni 6-punktilisest võidust poleks edasipääsuks piisanud!), kus võideti 12-ga. Seal visati viie minutiga 24 punkti ehk viimase 8 minutiga 44. Caja Laboral võitles end veerandfinaali, Pireuse Olympiakose üle ilusa võidu saanud Himki aga kuulis ahastusega tulemust Hispaaniast.

Balti liigas oli laupäeval õhus samasugune intriig: kui BC Kalev/Cramo suutnuks Ventspilsis viimastel minutitel imet korraldada, säilinuks edasipääsuvõimalus teise mängu (Kedainiai - VEF) viimaste sekunditeni.

Kalevlased said 38. mänguminutil kahel korral ründelauast palli ja Gregor Arbeti kolmene tegi seisuks 68:75. Lõpuspurt? Kahjuks siiski mitte, ehkki nagu näeme, võimalus avanes. Kui Kalev suutnuks imet teha ja võita, tulnuks loota Kedainiaile, kes siiski kahe punktiga kaotas. Ent veel kaks ja pool minutit enne mängude lõppu oli kõik lahtine!

Eesti liigas pole eeloleval reedel küll mängus ühegi meeskonna play-off'i kohta, kuid siin ripub õhus teistmoodi küsimus: kas kohe saab selgeks võimalik Rocki ja Kalev/Cramo poolfinaal?

Esmalt peab Rock teisipäeval võitma Valgat. Viimaseid tulemusi arvestades oleks vastupidine tõeline suurüllatus. Kui Rock võidab, näeb esineliku seis enne reedet välja järgmine: Rock 22 võitu ja 4 kaotust, Tarvas 21-6, TTÜ 19-7, Kalev/Cramo 16-8. Kõik meeskonnad peavad 28 mängu.

Ning reedel kell 19 lähevad korraga vastamisi Rock - Kalev ja Tarvas - TTÜ. Siit loeb kergelt välja, et kui Rock võidab, kindlustab ta esimese koha. Ja kui TTÜ võidab, kindlustab ta Kalevi kaotuse korral vähemalt kolmanda koha. Tarvas enam kolmandast kohast allapoole langeda ei saa. Seega tähendaksid Rocki ja TTÜ võidud, et Kalev lõpetab põhiturniiri neljandana ning kui ta võidab veerandfinaalis viienda koha meeskonna, tulebki poolfinaalis uuesti Rockiga kokku minna!

See on intriig, mida fännid ootavad! Seega jälgitakse Tartus kindlasti pingsalt ka Rakvere-mängus toimuvat, ja vastupidi! Ning tõsine huviline, kes valmis ükskõik millisest Eesti otsast mängu vaatama sõitma, on kimbatuses: kumb duell valida?!

Dohas sisekergejõustiku maailmameistrivõistlustel teenis seitsmevõistluses kuldmedali ameeriklane Bryan Clay, ometi ei saa teda pidada ala valitsejaks.
Miks nii? Vastus on väga lihtne: USA üliõpilasmeistrivõistlustel triumfeeris Ashton Eaton maailmarekordiga 6499 punkti, kogudes Clayst peaaegu 300 (!) punkti rohkem.

Ja maailmas leidus veel vähemalt üks mees, kes suutnuks Clayle säru teha. Järgmine väide ärritab kindlasti päris paljusid, kuid Euroopa sisemeister Mikk Pahapill võinuks ameeriklasest olümpiavõitjat edestada seitsmest alast kuuel.

Eestlastele on selline olukord tuttav, kui tulemusi tuleb võrrelda just nii. Sest ligi kuuskümmend aastat tagasi ei pääsenud Heino Lipp kaks korda olümpiamängudele ja ameeriklane Bob Mathias noppis meie spordisangarile jõukohaste punktisummadega kaks kuldmedalit.

Tänavune sise-MM näitas selgelt, et uus mitmevõistlejate tiitlivõistlusele kutsumise süsteem on pehmelt öeldes puudulik. Kaks mulluse edetabeli põhjal Dohasse pääsenud sportlast - venelane Aleksandr Pogorelov ja kuubalane Leonel Suarez - kukkusid ansamblist täielikult välja.

Pogorelov vaevles juba enne MMi jalavigastuse küüsis, ent tal polnud mehisust loobuda. Küllap lootis mees imele ja nägi vaimusilmas slaavlase jaoks kopsakat auhinnaraha, mida makstakse ka kuuendana lõpetanud sportlasele. Aga imet ei juhtunud - Pogorelov katkestas juba avaala järel.

Kiivas on ka wild cartide jagamise süsteem. Kui Clay puhul see end õigustas, siis Tšehhimaa vanameister Roman Šebrle, kes kogus napilt 6000 punkti, sai priipääsme küll endiste tegude eest. Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu tarkade klubil on järgmiseks korraks piisavalt mõtlemisainet.

Jalgpall, veereb, veereb, ümmargune! Esimeses voorus mõnusalt võnkumapanevaid tulemusi pakkunud Eesti jalgpalli meistriliiga jätkub laupäeval ning vapralt püsib rivis ka rubriik „Järvela ennustab", mis sai esimeses voorus pihta neljale resultaadile viiest, ent mitte ühelegi täpsele tulemusele.

Tallinna FC Levadia - FC Kuressaare 4:0

Jalgpallis on kõik võimalik ning pauk võib tulla igast luuavarrest? Jah, kindlasti. Kuid mitte siin ja mitte praegu. Eesti liiga ei ole Inglise liiga, kus esimene kaotab tabeli viimasele. Eesti liiga on Eesti liiga, kus tabeli esimene korraldab tabeli viimase kallal lammutustöö, kus autsaiderite ülesandeks on kahjude minimeerimine.

Tartu JK Tammeka - Nõmme JK Kalju 1:1

Minu jaoks vooru huvitavaim kohtumine. Tammeka oli avavoorus raskustes Kuressaarega, kuid 0:2 kaotusseisust võitmisega näitas, et sisu on kõva. Kõvem kui tartlastel mitme-mitme aasta jooksul. Kalju 1:0 võit Tuleviku üle ei olnud veenev ning loogika järgi on Tammeka mulkidest asisem vastane.

Lisaks toimub kohtumine Tartu kunstmuruväljakul, mille seisukord ei ole parimate killast. Kalju harjutas talvel Männiku sisehallis ning avavooru kohtumine Tulevikuga peeti Sportland Arenal - mõlema platsi kvaliteet on eesrindlik. Seega osutub üleminek libedavõitu Annemõisa kunstmurule Kalju jaoks parajaks pähkliks.

Viljandi JK Tulevik - Paide Linnameeskond 2:0

Tuleviku jaoks tähtis mäng, sest mida kiiremini eneseleidmine ja ühtesulamine aset leiab, seda kiiremini saab lõpetada muretsemise liigakoha säilimise pärast ja keskenduda Liivimaa kubermangu parima Eesti jalgpalliklubi selgitamisele (loe: heitlusele Tammekaga). Paide suutis avavoorus õnne ja kogemusi kombineerides Kohtla-Järvest jagu saada, Tuleviku vastu sama trikk ei õnnestu.

Kohtla-Järve FC Lootus - Sillamäe JK Kalev 0:3

Kohtla-Järve ja Sillamäe on tihedalt seotud - selgus ju esimeste koosseis lõplikult siis, kui viimaste juhendaja Vladimir Kazatšjonok selgusele jõudis, keda võtta ja keda jätta. Kohtla-Järve osaks saanud pudemed pole sugugi kehva kvaliteediga, ent meeskonna vormimine võtab aega. Ja isegi valmissulamil poleks Kalevi vastu erilisi šansse.

Avavoorus Flora käest saadud kaotus pani Sillamäel piitsa plaksuma ning kalli raha eest kokku kuhjatud võistkond - Levadiale jäädakse eelarve osas alla vaid 2 miljoni krooniga - peab Kohtla-Järve vastu näitama, et jutud kuldmedalist pole laest võetud.

Narva JK Trans - Tallinna FC Flora 1:2

Transi esitus avavoorus Levadia vastu oli hambutu. Aga ei tasu süüdistada peatreener Valeri Bondarenkot, üleilmset imperialismi või nelja aastaaega. Transi koosseis ei võimalda lihtsalt esinelikule tõhusat vastupanu oodata. Üksikutel kordadel suudetakse hooaja jooksul kindlasti Levadiat-Florat-Kaljut-Sillamäed nõelata, kuid järjekindlalt mitte.

Võrreldes avavooruga on Transi koosseis täienenud mängukeelust vabanenud Sergei Mitini jagu, kelle mass valmistab Flora kaitsjatele probleeme, ent võõral väljakul koduväljaku-eelist nautivate rohe-valgete võitu ei väära.

Vaidled vastu? Oled tuliselt nõus? Misiganes - peaasi, et anna oma arvamusest kommentaariumis teada!

Ning loe Ott Järvela Twitterit, kus leiab jalgpallijuttu rohkem kui rubla eest.

Homme algab Dohas kergejõustiku sise-MM. Põnevaid duelle, intriige ja rekordijahte leidub igal alal. Õhtuleht reastas kaheksa suuremat küsimust.
1. Kas Balta saab medali?
Arvestades kaugushüppaja Ksenija Balta vähest võistluspraktikat ning tugevat konkurentsi - koguni seitsmel osalejal on parem isiklik rekord kui Eesti esinumbri 6.87 - siis ega medalilootus väga suur ole. Samas neiu on arendanud oma kiiruslikke võimeid ning tegi MMile eelnenud viimasel treeningul häid hüppeid. Seega ega lootus väga väike ka ole. Õhtulehe hinnangul on see umbes 20 protsenti. Tiitlikaitsjana asub tulle Naide Gomes Portugalist, suursoosik on sedapuhku ameeriklanna Brittney Reese.
2. Kas tuleb aegade tugevaim seitsmevõistlus?
1999. aasta Maebashi MMi tulemusi lüüa on muidugi jube raske. Toona võitis poolakas Sebastian Chmara 6386 punktiga, kuid võimsad olid ka järgnevate meeste summad: 2. Erki Nool 6372, 3. Roman Šebrle 6319, 4. Tomaš Dvorak 6309, 5. Jon Arnar Magnusson 6293.
Potentsiaalseid 6300 punkti tegijaid jätkub ka seekord - ameeriklased Trey Hardee, Bryan Clay ning idabloki faalanks Aleksei Drozdov, Aleksandr Pogorelov, Aleksei Kasjanov, Andrei Kravtšenko. Vaid vanameister Roman Šebrle Tšehhist ja Leonel Suarez Kuubast kipuvad ansamblist välja langema. Aga äkki ikka ei lange ka. Kui ka tase oodatult kõrge ei tule, siis medalivõitlus on kahtlemata äge.
3. Kas püstitatakse mõni Eesti rekord?
Mõtleme.
Balta peaks selleks ületama enda nimele kuuluva 6.87. Tehtav, kui samm klapib.
Maris Mägi peaks selleks 400 m jooksus ületama enda nimele kuuluva 52,98. Tehtav, isegi oodatav.
Kõrgushüppaja Anna Iljuštšenko peaks selleks ületama enda nimele kuuluva 1.93. Tehtav, aga neiu tänavusi tulemusi vaadates, oleks see paras üllatus.
4. Kumb jõuab maailmarekordini - Vlašic või Isinbajeva?
Naiste kõrgus- ja teivashüppes ei tohiks võitjas küsimust tekkida. Venelannast teivashüppaja Jelena Isinbajeva on pärast Berliini MMi põrumist leidmast endist kindlust, horvaaditarist kõrgushüppaja Blanka Vlašici ainus tõsiselt võetav rivaal Ariane Friedrich Dohasse ei tule. Seega võistlevad mõlemad naised eelkõige iseenda ja maailmarekordiga. Vlašic on tänavu hüpanud 2.06, maailmarekord on 2.08. Isinbajeval on kirjas 4.85, siserekord on 15 sentimeetrit enam.
5. Kes tõmbab tõkkesprindis pikima kõrre?
Siin on pilt meeldivalt kirju. 110 m maailmarekordimees Dayron Robles, sisehooaja 60 m tõkkejooksu edetabelijuht Terrence Trammel ja teine ameeriklane David Oliver, talvel heasse hoogu läinud tšehh Petr Svoboda ja venelane Jevgeni Borissov... Kirsiks tordil on tiitlikaitsja Xiang Liu Hiinast, kes paraku pole vigastustest päris priiks saanud. Tänavu on ta teinud vaid ühe stardi ning kirja saanud alamõõdulise 8,05.
6. Kas Christian Olssoni comeback õnnestub?
2004. aasta kolmikhüppe olümpiavõitja viimased aastad saab kokku võtta lühidalt: palju vigastusi, vähe võistlusi. Tänavusest hooajast on rootslasel kirjas 17.32, mis annab edetabelis Itaalia vanameistri Fabrizio Donato (17.39) järel teise koha. Kas Olsson suudab taas võita?
7. Kes astub vastu dopingupatusele Dwain Chambersile?
Oma dopingukaristuse ära kandnud briti sprinter Dwain Chambers on vist mõistnud, et suvel esimese järgu superstaaridele vastu ei saa. Nõnda on ta asunud innukalt noppima sisemedaleid: 2008 MM-hõbe, 2009 EM-kuld... Kes võiks ta pidurdada Kataris? 60 m maailma edetabelit 6,49ga juhtiv ameeriklane Ivory Williams? Hiljuti tuli teade, et ta jäi USA meistrivõistlustel vahele marihuaana kasutamisega ning seetõttu MMile ei pääse. Kes veel...? Churandy Martina? Daniel Bailey? Nesta Carter? Mike Rodgers? Keegi ju võiks!
8. Kas Ennisest saab uus Klüft?
Alles see oli, kui naiste mitmevõistluse senine valitsejanna Carolina Klüft teatas oma lõpetamisest ning selle ala seis tundus nutune. Nüüd on see tühimik täitunud. Berliinis MMil maailmameistriks kroonitud britt Jessica Ennis on uus kuninganna, isegi võib öelda imenaine. Tänavu pole ta viievõistlust proovinud, kuid üksikalade tulemused lubavad isegi maailmarekordist mõelda: kõrgushüppes 1.94, 60 m tõkkejooksus 7,95, 60 m siledal distantsil 7,36. Peaks ta Dohas vääratama, on venelanna Tatjana Tšernova, ukrainlanna Natalia Dobrõnska ja ameeriklanna Hyleas Fountain kohe valmis ta kullata jätma.

Tutvu MMi stardilistidega!

Küllap rõõmustasid paljud jalgpallisõbrad eilsel viimasel tunnil, kui Real Madridi galaktikum taas taevast põrgusse saadeti. Aga kes teab, miks alati nii läheb?

Niipea kui Real oli kuuendat aastat ühtejutti Meistrite Liiga kaheksandikfinaalis põrunud, vallandus ette teada ahelreaktsioon. Ehk:

- Hispaania suurtes spordilehtedes pealkirjad "Hüvasti, Euroopa! Hüvasti, Pellegrini!", "Jälle katastroof";

- Üle 200 miljoni euro vetsupotist alla lastud;

- Real Madrid tõestas jälle, et on bränd, mitte meeskond;

- Iseäranis irooniline, et Galacticos langeb meeskonna (Lyoni Olympique) otsa, kellelt osteti 35 miljoni euro eest Karim Benzema.

Ja nii edasi. Ja nii edasi.

Tunnistan: tänavu tundub Reali sohuvajumine mõneti üllatavam kui varem. Hoolimata sellest, et suvel kulutati kõvasti, jäi mulje, et Manuel Pellegrini ehitab tõesti MEESKONDA. Iseäranis Xabi Alonso tundus väga mõistliku täiendusena. Ja no kuulge - kas tõesti tuleks Ronaldo ja Kaka suguste meistrite palkamisest loobuda, kui sul on selleks võimalus?

Vastus võib kõlada: ehk oli Kaka tõesti liig? Kui Ronaldo on Realis näidanud end igas mõttes suurepärasest küljest, siis Kaka täht on tuhmunud. Brass pole leidnud oma õiget kohta või pole Pellegrini leidub talle parimat rakendust. Ja veel: kas Gonzalo Higuain on mees, kes suudaks kanda Reali-masti klubi esiründaja koormat? Vähemalt eilne tõestas: ei suuda.

Saab olema tõeliselt huvitav jälgida, kuidas Reali pomo Florentino Perez nüüd käitub. Üks on kindel: meedia nõuab iga päev ja tund Pellegrini peanahka. Mida Perez ise mõtleb? Kui ta tegelikult toetab tšiillast, kui ränk on väline surve - ajalugu tunneb küll ja küll juhtumeid, kui sellele allutakse.

Mis avitaks Reali?

Kolleeg pilkas: Real peaks mõjuvõimu kasutama selleks, et jalgpallireegleid muudetaks. Et ei mängitaks 11 vs 11, vaid näiteks 20 vs 20. Või et Meistrite Liigas saaks võistelda ka duubelrivistusega. Jah, muidugi on need absurdsed ettepanekud - küll aga peegeldavad Reali olemust.

1. Kristina, igati parim!

Kes on Eesti uue aja parim sportlane? Kui arvestada olümpia-alade medaleid (nii jäävad välja judo absoluutkaal ja sisekergejõustik), siis Kristina Šmigun-Vähi, kel on üheksa autasu. Ent ei saa ju võrdsustada olümpiakulda EM-kullaga. Sestap võiks paremusjärjestuse määramiseks anda medalite eest punkte järgmiselt: OM - 10-8-6, MM - 8-6-4, EM - 6-4-2. Siis saaksime säärase edetabeli. Mida kroonib ikka Kristina.

                                       OM           MM          EM          Punkte

Kristina Šmigun-Vähi      2-1-0       1-3-2       0-0-0      62

Erika Salumäe                2-0-0       2-2-1       0-0-0      52

Andrus Veerpalu            2-1-0       2-1-0       0-0-0      50

Jüri Jaanson                  0-2-0       1-1-3       1-0-0       48

Aleksei Budõlin             0-0-1        0-1-1       1-2-2      34

Gerd Kanter                 1-0-0        1-1-1       0-1-0      32

Erki Nool                      1-0-0        0-1-0       1-1-0      26

Tõnu Endrekson          0-1-0        0-0-3       1-0-0      26

Indrek Pertelson         0-0-2        0-1-0       0-1-1      24

Irina Embrich              0-0-0         0-2-1       0-1-1      22

2. Soome sport on pe***es!

Totalitaarne riik Soome põrus Vancouveris täiega. Võideti vaid viis medalit ning riigis algas tõsine arutelu, mida teha, et tulevikus läbikukkumist poleks. Vastus leiti kiiresti - tuleb üle võtta Norra tippspordi mudel.

Soome esimene probleem on rahanappus. Mullu toetas riik tippsporti kõigest 320 miljoni Eesti krooni suuruse summaga, mida olevat kaks ja pool korda vähem kui Norra ja Rootsi riigi panus oma sportlastele. „Kõik alaliidud töötavad kokkuhoiurežiimil. Vaid üksikute sportlaste kõik vajadused on tagatud, sadadel atleetidel, kes võiksid samuti tippu jõuda, aga mitte," selgitas Soome olümpiakomitee tippspordipealik Kari Niemi-Nikkola.

Teiseks: lastesport tuleb viia uuele tasemele.

Kolmandaks: laiendada spordiakadeemiaid, kuhu pääseksid õppima kõik andekad 15-25 aasta vanused sportlased ja kellel oleks jätkuv riiklik tugi.

Kui need kolm punkti saavad täidetud, tulevad ka medalid.

Millal toimub Eesti spordi tulevikku puudutav koosistumine? Soome analüüsiseminar algab täpselt kahe nädala pärast, sest aeg ei oota.

3. Rallisõitjad on kõvemad kui vormelipiloodid

Rallisõitjad räägivad, et just nemad on maailma parimad sohvrid. Vormelitel kihutamine, olgu siis kiirus kolmandiku võrra suurem, olevat lapse lalin. Sul on ringrada, mis kulub peagi pähe. Sile asfalt. Just selle raja jaoks seadistatud auto. Laiad turva-alad ehk väike väljasõit ei tekita mingit probleemi, saad hoobilt rajale tagasi.

Rallitrass on hoopis midagi muud. Erineva pinnase ja haakuvusega teed, tundmatu marsruut, kraavid, puud või kuristik kitsa teelindi servas. Neis tingimusis autot valitseda olla hoopis miskit muud, kui ringi tiirutada.

Kimi Räikkönen on planeedi parimaid vormelipiloote. Endine maailmameister. Aga rallirajal ei saa ta sootuks hakkama. Arcticrallil sõitis hange, Rootsi ralli eel ja ajal kihutas lumme, Mehhikos veeres kaldast alla. Ja kui teel püsib, on kesine. Saab tappa ka keskpärastelt rallimeestelt.

Kummad siis on maailma parimad sohvrid?

Ei takista (lume)vallid, ei takista (lund täis tuisanud) kraav, kui kokku tahab saada üks õnnelik paar. Tänasteks armunuteks on muidugi jalgpalli Eesti meistriliiga 10 meeskonda, kes teisipäeval 2010. aasta hooaega alustavad.

Sellega seoses naaseb Õhtulehe spordiblogisse ka mulluse hooaja teises pooles aegajalt antud meediumit väisanud rubriik "Järvela ennustab", mis annab ühtlasi lubaduse olla senisest järjepidevam.

Jätkuvalt on lahkesti oodatud kõigi vutisõprade arvamused nii konkreetsete ennustuste kohta kui ka üldised kodust jalgpallielu puudutavad märkused/tähelepanekud/ettepanekud. Luban, et viimastest asjakohasemad leiavad kindlasti kajastamist. Aga nüüd, daamid ja härrad, Eesti jalgpalli meistriliiga I voor:

Paide Linnameeskond - Kohtla-Järve FC Lootus 2:1

Kes väidab, et just selle kohtumise tulemus ei otsusta 36. vooru järel, kumb meeskondadest läheb üleminekumängudele ja/või kukub esiliigasse. Ehk väga tähtis mäng mõlemale osapoolele ja seda ka psühholoogiliselt - võit ühe peamise rivaali üle mõjuks kindlasti sütitava impulsina.

Pakun Paide võitu eelkõige koduväljakueelise tõttu. Lisaks loodan, et järvalased suudavad kohale tuua publiku. Hooaja avamisel käidi välja siht olla publikunumbrite poolest tänavu meistriliiga esikolmikus ja tuua regulaarselt staadionil 300-400 pealtvaatajat.

Sillamäe JK Kalev - Tallinna FC Flora 1:1

Ennustamise koha pealt avavooru raskeim kohtumine. 10. veebruaril samas kohas peetud sõprusmängu võitis Flora 2:0, kuid too maksab hetkel sama palju kui 1 Zimbabwe dollar (Robert Mugabe juhitud riigis eksisteeris veel mõnda aega tagasi 100 miljardi dollarine rahatäht).

Mõlemal võistkonnal on uus peatreener ja muudatused koosseisus. Ent samas tuletan meelde eelmise hooaja viimast omavahelist mängu, mis lõppes Flora 4:0 võiduga...

Viik tundub loogilise tulemusena, sest rahuldaks mõlemat osapoolt.

FC Kuressaare - Tartu JK Tammeka 0:2

Ükski debüüt pole kerge ja ei peagi olema. Tartu Tammeka juhendaja Marko Kristal (pildil) seisab enne debüüti peatreeneriametis silmitsi sundvõiduga. Tammeka seadis eesmärgiks parandada mullust seitsmendat kohta. Esimene samm selle suunas on, et mängudes eeldatava autsaiderite kolmikuga, kuhu kuuluvad ka saarlased, ei tohi vääratusi lubada.

Kuressaare saatuse otsustavad mängud Kohtla-Järve ja Paide vastu. Kahekandast kohast kõrgemale tõusmist loota pole.

Tallinna FC Levadia - Narva JK Trans 2:0

Levadia esitus laupäevases superkarikafinaalis oli - vaata läbi Miki Hiire prillide või mitte - nauditavalt õlitatud. Keskkaitsepaarile Andrei Kalimullin - Igor Morozov Eestis võrdset ei leidu ning kvaliteeti leidub ka kõigis muudes liinides. Muidugi on meeskond jäänud lahkujate (S. Puri, Gussevi, Šišov, Marmor, Zelinski) arvelt nõrgemaks, ent tiitlisoosik number üks on nad endiselt.

Transi puhul julgen mullustest esiviisiku meeskondadest kõige kindlamalt väita, et medalit tänavu ei tule. Meeskonna raudvara (Bazjukin, Kitto, Lepik) jäävad aina vanemaks ning üks uus brasiillane ning ebastabiilsed lätlased-leedulased tähendavad, et hooaeg lõppeb viienda kohaga. Kui Kristali aururong neist muidugi mööda ei juhtu kihutama...

Nõmme JK Kalju - Viljandi JK Tulevik 3:1

Kas Nõmme Kalju jõuab hooaja eesmärgina välja öeldud pronksmedaliteni? Täitsa 50-50. Narva jääb medalist ilma ning Levadia kindlasti ei jää. Ülejäänud tippvõistkondade kolmikul - Kalju, Flora, Sillamäe - tuleb omavahel jagada kaks autasu.

Kalju edukuse defineerib suuresti see, kas suudetakse vältida vääratusi tabeli teise poole võistkondade vastu. Tippudele on kaks hooaega vahelduva eduga korralikult vastu saadud (3:2 võit Flora vastu oli 2009. aasta meistriliiga parim mäng), kuid stabiilsust napib. Usutavasti lisandub seda seoses Karel Voolaiu asumisega meeskonna abitreeneri kohale.

Tulevik puhul on siililegi selge, et äralõhutud meeskonna ülesehitamine võtab aega. Esimestes voorudes pole ilusaid tulemusi oodata, kuid suvepoole juba küll.

Sind huvitab jalgpall? Aga miks sa siis Ott Järvela Twitterit ei loe?

Pärast Vancouveri olümpiamänge on kired lõkkele löönud, sest Eesti (tali)spordi tagala seis valmistab pehmelt öeldes muret. Vaatad kahurväebinokliga, aga tulevasi medalivõitjaid ei näe.

Kristina Šmigun-Vähi hõbemedali taha ei tasuks spordi niiditõmbajatel pugeda, ehkki Eesti Olümpiakomitee bossi Mart Siimanni nägu säras Tallinnas Raekoja platsil pidulikul üritusel nagu kevadine päike, mida pikast talvest tüdinenud inimesed juba ammu ootavad.

Kümnevõistluse olümpiavõitja, lugupeetud riigikogu liige Erki Nool kritiseeris hiljuti saates „Värske Ekspress" spordi juhtoinaid ja märkis muu hulgas, et Eesti spordi vabalanguses on süüdi kolm meest - Tõnu Seil, Mart Siimann ja Toomas Tõnise.

Nii mõnigi muudatustemeelne spordihuviline hüüatas - kinga neile kolmele ja paljud probleemid on hoobilt lahenenud! Mina nii tormakas ei oleks. Loodan, et Siimann püsib pukis 2014. aasta Sotši olümpiani, kus Eesti praeguste märkide järgi medalita jääb.

Siis saabuks lõpuks ka karm tõehetk. Enam ei oleks Siimannil põhjust pidulikus õhkkonnas šampanjaklaasi kõlistada. Parimal juhul võiks ta Abhaasias mõnes endise Eesti küla keldris külameestega puskarit libistada ja mõelda, miks need mängud nihu läksid.

Samas võib aimata, et vana kala Siimann oskab jälle õigel ajal minema ujuda. Kuid puhtkasvatuslikul eesmärgil tuleks juba nüüd tal palka kärpida poole võrra, sealt on võtta küll. Ja selle summa peaks andma Eesti noortespordi arendamiseks.

 

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama eufooriast, mis valdab iga jalgpallikommentaatorit, kui ta teab, et teda ootab järgneva 32 tunni jooksul ees 16 tundi otseülekannet.

See valdas allakirjutanut 29. detsembril, kui TV14 kanalil algas 8tunnine otseülekanne EJLi Aastalõputurniirilt, millele järgmisel päeval sama palju lisa tuli.

Mida nimetatud eufooria endas kätkeb - eelkõige lausoptimismi ja joviaalsust, sest selleta kujuneks eesootav katsumus ebameeldivaks. Vastu tahtmist tööd tegevast kommentaatorist tuleb aga televaatajat säästa. Muidu poleks mäng aus.

Joviaalsushoos saigi tol 29. detsembril võrdlemisi ülekande algfaasis välja öeldud: "Kui FC Flora selle koosseisuga turniiri ära võidab, olen mina Miki Hiir."

Flora võitis ning mees sõnast, härga sarvest (antud juhul pigem hiirt sabast). Rohevalgete fännide esindajalt sain nõusoleku, et kui uue hooaja esimest Flora kohtumist Miki Hiire kostüümis kommenteerin, olen auvõla lunastanud.

Reedel väisasin kostüümilaenutust ning lahkusin sealt kolme kilekotiga, kus sisaldusid Miki Hiire kostüümi erinevad osad (pea, mummuline kikilips, valged kindad, frakk, manisk, püksid, punased papud). Esimesed inimkatsed Miki Hiire äkilisest ilmumisest viidi läbi Õhtulehe küljendustoa peal ning saadud reaktsioon -  "Issand Jumal! Ei tohi niimoodi inimesi ehmatada!" - lubas loota huvitavat laupäeva.

Samal õhtul toimunud jalgpallihooaja avamisel selgus, et väljakäidud veksel oli ümberriietumise tuhinasse ajanud ka vutiliidu presidendi Aivar Pohlaku: "Miks ma täna ülikonnas olen? See on austusavaldus Ott Järvelale, kes läheb homme Miki Hiire kostüümis mängule. Tavaliselt olen mina Miki Hiire kostüümis."

Selle teadmisega läksin koju. Enne magamaminekut sõin ära poolteist kilo juustu. Und häirisid akna taga kräununud (ilmselgelt näljased) kassid.

Mängupäeva hommikul taevas säranud päike pani silma särama ka hiirehakatisel, sest esimesed katsed näitasid, et ülearu palju kampsuneid fraki alla ruumipuudusel panna ei saa. Järgmisena vajas lahendamist suur küsimus - kas pugeda kostüümi juba kodus või alles staadionil?

Otsus langes variandi "ei liha ega kala, vaid hiir" kasuks ehk osa komponente kohe selge, ülejäänud kotiga kaasa. Kõiki see lahendus ei rahuldanud, sest kui Flora soojendust alustas, küsis nende kapten Siksten Kasimir varjamatu pettumusega: "Noh, kus siis kostüüm on?"

Selge märk, et tuli alustada pugemisega. Kui enamasti poevad hiired urgu, siis antud isend kostüümi. Ülesande raskeimaks etapiks osutus kõrvaklappidega enda Miki pea sisse mahutamine.

Avavileks valmistudes andis kaaskommentaator Kaspar Koorti repliik, et ta oli üht asja targast raamatust lugenud, võimaluse teatada: "Raamat? Ma tean küll, mis see on! Värviline ja pehmete kaantega. Minu pilt on kaane peal!"

Naerust luksunud pallipoiste ning Mikile patsu löönud Flora treeneritebrigaadi möödumise järel võis mäng alata. Suuremaid ekstsesse ei esinenud, kui välja arvata kaks asjaolu: prillid kippusid maski all pidevalt uduseks kiskuma ning teisel poolajal hakkas külm.

See ongi kokkuvõttev põhjendatud aruanne, kuidas läks nii, et 2010. aasta Eesti superkarikafinaali Levadia - Flora kommenteeris Miki Hiir.

PS! Levadia peatreeneri Igor Prinsi vastus ajakirjanike küsimusele "Kas selle esmakordse superkarika võidu tõi teile Miki-Hiir?" olla kõlanud: "Nojah, ma ei tea, aga ta võiks sel juhul samas vaimus jätkata."

Spordisündmustel - eriti kodust jalgpalli puudutavatel - aitab silma peal hoida Ott Järvela Twitter!

Mida näitas jalgpallihooaja algus ehk Levadia ja Flora mäng Superkarikale? Näitas seda, et virisejatel on targem suu üsna lukku panna.

Absoluutselt igal varakevadel, mil kodune jalgpallihooaeg stardib, kostub siit ja sealt kaeblejaid: nii külm, nii vara, nii paha! Kõik mõistagi ajendatuna ühest lihtsast tõsiasjast: millal siis oskab eestlane millegagi rahul olla. Ega's teda huvita, et valdav osa pallureist tahab hoolimata ilmast ja kehvakestest väljakutest ikkagi mängida. Et hooaeg pikem oleks ja mängutunnetus ei kaoks.

Kuri ja äärmiselt mugav kiibitseja aga lööb soojas korteris jala üle teise, keerab telerinupu suusatamisele ja jääb endale truuks: pähh, ei lähe mina sinna külmetama!

Levadia ja Flora alustasid paarikraadises külmas. On see külm? Üldse ei olnud. Vastupidi, väga mõnus ilm oli. Ainult Miki-Hiirel ja tema kõrvadel võis külm hakata...

Kiruja ei tea (ega tahagi teada), et sel aastaajal mängitakse jalgpalli praktiliselt igalpool, kus meiega sarnased kliimaolud. Ainult Soomes ei mängita - aga erandit oleks tobe reeglina võtta, vaid ikka vastupidi.

Näiteks laupäeva varalõunal juhtusin vaatama videopilti Ukraina liiga kohtumisest Luganski Zorja - Lvovi Karpatõ (Sergei Zenjovi koduklubi), kus väljakut kattis sõna otseses mõttes paks lumekiht. Ainult erinevad piirjooned olid puhtaks pühitud. Aga ikka mängiti, ja ikka oli publik platsis.

Kurjustajate-kahtlejatega olen nõus vaid ühes vallas: meie infrastruktuur peab jõudma kiiremas korras nendega enam-vähemgi samale tasemele, kellega end kõrvutada tahame. Praegustes oludes, kus sageli tuleb kunstmuruplatside ääres turnida lumevallide otsas (jah, Lillekülas ei tule), uut publikut vuti juurde ei meelita. Pigem vastupidi.

Käsitleme veel täna toda muret mingil määral paratamatusena. Aga kui vutiliit tollele murulapsele veel kaua läbi sõrmede vaatab ehk radikaalseid samme ei astu, on hooaja varajasel algusel ja hilisel lõpul üks suur miinus juures küll.

Olümpiavõitja ja riigikogulane Erki Nool teatas viimases saates „Värske Ekspress", et meie noortesport on nõrgal tasemel, tulevasi olümpiavõitjaid ei paista kusagilt ja Eesti spordi vabalanguses on esmajoones süüdi kolm meest.

Tõsi, kultuuriministeeriumi spordi asekantsler Tõnu Seil ning EOK juhid Mart Siimann ja Toomas Tõnise ongi meie kõrgeimad spordiametnikud.

Võib arvata, et kolm nimetatud persooni saaksid oma tööd paremini teha. Aga kas nemad ikka saaksid tagada Noole toodud Sloveenia noorsportlaste näite kohaselt 12-14aastastele seitset treeningutundi nädalas? Kõigile, kes seda soovivad ja kellele vaja oleks?

Ei saa. Selleks on raha vaja, kuid nimetatud trio käes nii paksu rahapakki ei ole. Jah, Seil-Siimann-Tõnise võivad teha ettepanekuid, kuidas Eesti tippsport hästi toimida saaks ja kuidas oleks loodud eeldused üha uute ja uute olümpiavõitjate sünniks.

Kindlasti saaksid nad seda teha palju nõudlikumalt, palju kõvema hääle ja laiema kõlapinnaga kui seni. Kas keegi on kusagil näinud mõne spordijuhi arvamusartiklit „Nõuame spordile viis korda rohkem raha!"? See töö on tegemata.

Tegelikkuses on spordile raha eraldamine ikka riigikogu ja valitsuse rida. Kas Seil või Siimann peaks endale pommivöö ümber panema ja ähvardama Toompea lossi või Stenbocki maja õhku lasta, kui sport raha juurde ei saa?

On just endiste sportlaste Erki Noole, Jaak Salumetsa, Toomas Tõniste, Jüri Tamme, samuti suurepärase harrastussportlase Andrus Ansipi rida spordile raha juurde muretseda. Nende käes on riigieelarve võtmed, eriti koalitsioonis olles. Miks Nool küll süüdlaste seast riigikogu ja valitsuse liikmed unustas?

Sloveenias on asi lihtne. Riik eraldab märgatavalt suurema osa SKP-st spordile. Ahjaa, õigus. Seda teevad ju ainult totalitaarsed riigid, ju siis Euroopa Liitu kuuluv Sloveenia on totalitaarne. Aga meil loobitakse teatud korvpalliklubi(de)le miljoneid. Miks küll, sest võrkpallureid ja noortesporti ometi ei tohi rahastada. Muidu oleksime ju samuti totalitaarsed.

Otepääl algasid täna Euroopa meistrivõistlused laskesuusatamises. Maailma populaarsuselt teise taliala (mäesuusatamise järel) edukaima kontinendi esivõistlus peaks olema ju täielik hitt, kuid paraku on reaalsus teistsugune. Miks?

1. Tegemist on Euroopa lahtiste meistrivõistlustega ehk osalevad näiteks ka Brasiilia ja Uus-Meremaa. 2. Kehtib vanusepiir (U26), mis välistab suure enamiku maailma eliidi kohaloleku. 3. Kaks päeva tagasi lõppesid Vancouveris olümpiamängud, mis välistab vanusepiirist puutumata jäänud maailma tippude kohaloleku. Ehk Otepääl võistlevad suurte laskesuusariikide teised ešelonid. Vanusepiirangu tõttu ei võistle ka Eesti parimad meeslaskesuusatajad, naised eesotsas Eveli Sauega on õnneks platsis.

Eelnenu foonil tekib paratamatult küsimus, miks seda võistlust üleüldse vaja on? Vastused on tegelikult päris lihtsad. Korraldaja Eesti Laskesuusatamise Föderatsiooni (ELSF) jaoks, et tõestada oma suutlikkust talvise suurvõistluse läbiviimisel ja harjutada eestlasi laskesuusavõistlusi vaatama. Võistlevate koondiste jaoks, et anda ka noorematele ja/või teise ešeloni sportlastele võimalus tiitlivõistluste hõngu nuusutada. Rahvusvahelise Alaliidu (IBU) jaoks, et EMi teleülekannetega raha teenida.

Igati arusaadavad ja loogilised põhjendused, kuid tunnet, et tegu on mängu-, mitte päris EMiga, need ära ei võta. Sest kui on juba EM, siis EM lõpuni ehk tahan näha Björndalenit ja Neunerit!

Sport on tore ja mitmekülgne. Sellest räägib ka Ott Järvela Twitter.