Andrus Veerpalu on vinge sportlane. Legend. Olümpia kuuendal kohal pole iseenesest viga midagi. Aga Veerpalu oli täna üks neist, kes kinkis võidu kandikul Petter Northugile.

Mati Alaver teatas pärast kauaoodatud suusamaratoni, et pärast taolist karjääri oleks totruse tipp tunda Andrus Veerpalu päevatöö üle rahulolematust. Ta tundis heameelt, et eestlane oli täna pidevalt pildis ja lõpuni konkurentsis.

Legend ise teatas talle omasel vaiksel moel, et on pettunud. Ei mingit ilustamist. Keerutamata.

Kumbki neist tõi lagedale veel ühe tähelepanuväärse mõtteiva. Eelnevatest veelgi tähelepanuväärsema.

Alaver: "Võistluse käik soosis Northugi. Kõik teadsid ette, et kui asi jääb lõpu peale, pole ühelgi riigil nii tugevat trumpi lauda lüüa kui Norral."

Veerpalu: "Võinuks veel natuke sõita..."

Liites üks ja üks, avanebki kogu tolle sõidu olemus. Kogu valu ja pettumus.

Ehk: rivaalid kinkisid täna Northugile võidu. Sooritasid kollektiivse enesetapu. Alaver&Co, ärge tulge mulle ütlema, et Veerpalu tuli Vancouverisse selleks, et "pidevalt pildis püsida".

Jah, võib näida tagantjärele tarkusena, aga kas tõesti loodeti sinisilmselt, et sprindikuningas jääb taolise loksumise peale grupist maha? Nimelt loksumise. Olnuks Legkovi ja Sundby taolisi tõmbajaid veel mõni, kes teab, kas Northugi lõpusirgeks jätkunuks. Aga neid niidisikutajaid lihtsalt polnud. Ju loodeti naabrile, ja veenduti lõpuks, et naaber on küll viimane, keda usaldada.

Mõistagi kuulus nende asjata lootjate sekka ka Veerpalu. Millele ta lootis, kui ei läinud kogu distantsi jooksul kordagi tempot tegema? (700 meetrit enne lõppu etteminek ei loe, see oli pigem juba viimane meeleheide.) Polnuks siis jõudu või suuska. Aga nagu Veerpalu ise tunnistas, mõlemaga oli kõik kombes.

Sõidu summa summarum: terve hulk maratoniässasid, kes neli aastat peaaegu ainult selle sõidu nimel valmistunud, loobusid lihtsalt vabatahtlikult kullast. Näitasid üles taktikalist küündimatust. Ja üks sprindituus võttis pakutu tänulikult vastu.

Ühtlasi said taas kinnitust Northugi kaasmaalase, endise tuusa Thomas Alsgaardi hiljutised sõnad, kui ta avaldas siirast imestust, miks keegi Northugi seljatamiseks midagi ette ei võta. "Keegi ei üritagi eest ära sõita. Tuleb võtta tempo üles ja panna-panna-panna. Vaimselt on see raske, aga muud võimalust Northugi vastu pole. Hea küll, sa tapad tempoga end ära ega võida midagi, aga sa oled vähemalt proovinud. Praegu isegi ei proovita," ütles ta paar nädalat tagasi Otepääl Õhtulehele.

Kuldsed sõnad.

Tähelepanu! Kirjutise autor ei ole end reede õhtul segaseks joonud. Pealkiri ei käi mitte tänaste Balti liiga korvpallimängude kohta - õige, Eesti klubid mängivad Leedus, mitte Lätis! -, vaid vaatab kaks nädalat ette.

On 13. märts 2010. Balti liiga põhiturniiri viimane päev. Tartu Ülikool Rockil ja BC Kalev/Cramol on 8 võitu, Riia VEF-il 7. Nad asuvad 5.-7. kohal ja teavad ülihästi, et play-off'i pääseb kuus paremat. Rock kohtub kodus Valmiera, Kalev võõrsil Ventspilsi ja VEF võõrsil punase laterna Kedainiaiga.

On selge, et Kalev ei ole kolmandal kohal asuva Ventspilsi vastu tolle kodusaalis soosik, kuid VEF Kedainiais juba on. Mis juhtub, kui Kalev ja VEF lõpetavad võrdselt 8 võiduga? Nende saatus oleneb Rockist, kel endal juba play-off'i koht kindel!

Nimelt võitis Rock VEF-i mõlemas omavahelises mängus. Kalevil on mõlemaga seis 1:1, kuid mõlema vastu kahe mängu kokkuvõttes kehvem korvide vahe.

Seega - kui kõik kolm meeskonda saavad 8 võitu, on omavahelistest mängudest Rock võitnud 3, Kalev 2 ja VEF 1 ehk Läti klubi jääks play-off'i ukse taha, seitsmendaks.

Kui aga Rock saaks 9 võitu ning Kalev ja VEF 8? Sel juhul lendab üle parda juba Kalev tänu sellele, et võitis VEF-i kodus 5, aga kaotas võõrsil 8 punktiga.

Esimese variandi korral Rock kaotaks kodus Valmierale, teisel juhul võidaks. Seega saaks Rock Kalevile ulatada abikäe! Ainult et... Rocki treenerite ja mängijate sportlikku hinge teades on meelega kaotamine välistatud. Pealegi pole tartlased kindlasti unustanud mullust kodust finaalseeriat. Seega jääks kalevlastel loota vaid sellele, et Valmiera ausas heitluses Rockist üle oleks. Tegelikult on olemas lollikindlam lahendus: murda ise Ventspils maha.

Aga kes ütles, et 13. märtsil just ülaltoodud tabeliseis on? Midagi kindlat siin maamunal pole, kuid see variant on tõenäoline.

Selleks peab Rock kaotama täna Lietuvos rytasele.

Selleks peab Kalev kaotama täna Šiauliaile ja seejärel Rytasele ning alistama Liepaja.

Selleks peab VEF kaotama täna Žalgirisele ja hiljem Rytasele.

Ei ole just võimatu stsenaarium. Kõik muidugi muutub hoobilt, kui Kalev suudab näiteks täna võõrsil Šiauliaid või VEF kodus Žalgirist lüüa. Pall on ümmargune.

Lõpetuseks tabeliseis tervikuna: Žalgiris 14 võitu ja 2 kaotust, Rytas 12-1, Ventspils 9-6, Šiauliai 8-7, Rock 8-8, Kalev 7-7, VEF 7-8, Valmiera 5-11, Liepaja 3-12, Kedainiai 2-13.

Suure tõenäosusega peab Euroopa meister Mikk Pahapill sisekergejõustiku MMi televiisorist vaatama. Eile kirjutas Tšehhimaa meedia, et nn wild card ehk vabapääse antakse Roman Šebrlele ja Bryan Clayle. Sama info on ka Eesti kergejõustiku niiditõmbajatel.

Muidugi säilib veel õhkõrn võimalus. Nädalavahetusel kodumaal üksikaladel startiv Šebrle võib veenduda, et vorm pole tiitlivõistlusele minekuks piisavalt hea. Alati eksisteerib ka variant, et keegi saab viimasel hetkel vigastada. Sel juhul on Pahapill esimene, kellele kutse saadetakse.

Võib arvata, miks Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (IAAF) onud otsustasid wild card'i anda just Šebrlele ja Clayle, kes tänavu ühe seitsmevõistluses pärast teibanulli katkestas. Šebrle on ala grand old man, Clay olümpiavõitja ja eksmaailmameister. Pahapill on „vaid" Euroopa sisemeister.

Samas mõjub süsteem, mille IAAFi tarkpead välja mõtlesid, vihastavalt ärritavalt. Nimelt pääseb Dohasse kolm meest mulluse kümnevõistluse edetabeli põhjal, lisaks tänavuse seitsmevõistluse pingerea kolm esimest ja kaks wild card'iga, mida antakse suvaliselt, et mitte öelda vanade teenete eest.

Nendel, kes näpuga üksnes raamatus järgi ajavad, on kerge küsida: aga miks Pahapill end kolme hulka ei pressinud? Samas võiks keegi uurida, kuidas Andrei Kravtšenko alles kaheteistkümnendal tunnil Mogiljovis Valgevene üliõpilaste meistrivõistlustel vajaliku tulemuse sepistas!

Eesti meistrivõistlustel näitas Pahapill, et ta suudaks sise-MMil medalite pärast võidelda. Kui ta Dohasse ei pääse, kordub kurb ajalugu. Sest ka neli aastat tagasi heideti just Pahapill esimesena üle parda. Toona suutsid venelased kodusel MMil starti susserdada kolm oma seitsmevõistlejat.

Saatus on Pahapilli pehmelt öeldes kõvasti nöökinud. Kuid õnneks lähtub 26-aastane sportlane täpselt samast motost, mis on palju edu toonud kahekordsele murdmaasuusatamise olümpiavõitjale Kristina Šmigun-Vähile. Ehk teisisõnu: kõik, mis ei tapa, see teeb ainult tugevamaks!

 

 

Antero Mertarantat teavad põhja-eestlastest spordisõbrad juba ammu. Aga üks korralik soomlaste hokiülekanne pole sugugi ainult Antsa ühemehesõu.

Järjekordne tõestus saabus läinud ööl, Soome - Rootsi lahingu eel, ajal ja järel. Seal oli absoluutselt kõike, mida üks kolmetunnine spordisaade nõuab.

Ma ei peatu siinkohal legend Mertaranta vanal heal tasemel reportaažil. See on firmamärk, milleta soomlased toda toodet lihtsalt ei müü. Mertarantast on juba niigi räägitud-ülistatud. Las ta praegu olla.

Seekord jättis sügavaima mulje stuudioekspertide analüüs. Tuntud treener Sakari Pietilä ja hiljutine koondise väravavaht Pasi Nurminen lahkasid läbi mängu omade mannetut tegevust siira avameelsuse ja kriitikameelega. Ei midagi ülepingutatut, vastupidi: kõik tuli hästi loomulikult ja usutavalt.

Miks alustati nii kramplikult? Miks Miikka Kiprusoff litreid pidevalt ette pillas? Miks liidrid Selänne ja Koivu mängivad kui udus? Ja nii edasi ja nii edasi. Kogu arvustamine kandis väga terava, aga üldse mitte lahmiva kriitika pitserit.

Kui mäng lõppes ja kaamera stuudiot näitas, teatas Nurminen äsjaste meeskonnakaaslaste kohta: "Täielikud lambad!" Võttis siis paberilehe, mätsis selle kokku, heitis üle õla ja rehmas käega: "Aitab sellest mängust. Vaatame parem ettepoole."

Miks ma sellest kirjutan? Aga eks ikka sellepärast, et meite televäe suutmatus omasid (vajadusel) verbaalselt nahutada tundub täiesti paranoilisena. Ei, ärgu nüüd saadagu aru, et (spordi)ajakirjanduse mõte seisneb mu meelest üksnes klohmimises. Ei mõtle nii. Küll aga olen veenumusel, et pidev paitamine on veel halvem variant.

Kas kujutate ETV ekraanilt ette suusasõitu, mis kipub eestlastel ebaõnnestuma ja et seda saadaks reporteri-kaaskommentaatori teravmeelsed ja õiglased hukkamõistvad repliigid? Lembitu Kuuse ja Kaarel Zilmeri suust näiteks? No ei ole võimalik. Parimal juhul tuleb sealt: no oli mis oli, Kristina on olümpiavõitja ja siit on tal hõbe juba olemas... Miks sel päeval just nii (ehk nirult) minna võis, me neilt ei kuule.

Tõsi, üht tuleb tunnistada: tänavu eetrisse kutsutud Arne Sirel moodustab meeldiva erandi. Mees ütleb, mida mõtleb. Ei põe, kui on vaja Rehemaid, Kokkasid ja sprintereid veidi õpetada. Ja taoline julgus annab ülekandele väga palju juurde. Paraku on tema range erand.

Mis tegi Kristina eilse suure sõidu tõeliselt suureks? Et sellest eriti hästi aru saada, on paslik kuulata teisi.

Tunnistan, käsi südamel: Kristina hõbemedal ei olnud teab mis üllatus. Puhtpragmaatiliselt tema ja ta rivaalide võimalusi kaaludes. Polnud palju põhjusi, miks ta pidanuks kellelegi alistatutest kaotama.

Aga selle õhtu tegi eriliseks - täiesti eriliseks - viis, kuidas Kristina selle medali sai. Üldsegi mitte ainult eilne pingutus, vaid kogu tee tagasi tippu. Ehk: tolle hõbeda tähendus ulatub märksa kaugemale kui ainult ühte päeva ja tundi.

Inimesed, mõelge, kuidas te käitute, kui teil on olemas absoluutselt kõik. Imeline laps, pere, kamaluga (kaheksa on ju kamaluga!) medaleid... Olgem ausad, tavakodanik jääb loorberitele! Koju kotile. Kiku ei jäänud. Ja see oligi tema suurim saavutus ja võit.

Aga et tema teo suurusest ikkagi eriti hästi aru saada, soovitan vaadata Eurospordi reportaaži sellest sõidust, kel võimalus. Sest sageli annab teiste arvamus meist sootuks täpsema pildi kui endi erapoolik hinnang.

"Ta läheb. Kogu Eesti vaatab teda täna, neile on ta lihtsalt Kiks!" teatavad kommentaatorid, kui Kristina teele asub.

Mida minut edasi ja mida enam ta minek muljet avaldab, seda enam erapooletud asjatundjad Kiksist räägivad. Nad ei nimeta teda kordagi Šmigun-Vähiks, vaid alati Kristina Šmiguniks. Nagu Torino-päevil.

Lõpuks lähevad nad teda imetledes pöördesse. Nad on meie suurpäeval märksa pateetilisemad kui ETV duo Lembitu Kuuse - Kaarel Zilmer.

"Kes arvab, et niimoodi tagasi tulla on lihtne, teadku: ei ole!" "Imeline!" "Milline tehnika!" "Fenomenaalne!" "Suur come-back!" "Uskumatu stoori!" "Hullumeelne saavutus!" "Ta on sama võimas kui enne lapse sündi!"

Ja nii edasi ja nii tagasi. Võib liialdamata väita, et tolle ülekande staar oli meite sangar, aga mitte kullatüdruk Charlotte Kalla. Kes ei usu, kuulaku ise!

Veel hiljemgi, järgnenud meeste sõidu ajal, pöördusid kommentaatorid naiste võistluse juurde tagasi. Jah, õigus: nad imetlesid veelkord Kristina Šmiguni saavutuse suurust.

Seda kõike kuulata polnud sugugi igav ega imal. Vastupidi: uhke tunne oli.

Ja nii tekkis küsimus: äkki on kõik need (suusa)medalid meid ära hellitanud? Äkki on Kristina tagasituleku kaal maailma silmis suurem kui meile endile?

Aivar Pohlak ja koos temaga teatav kogus Eesti jalgpalliavalikkust on võtnud pähe kinnisidee: pürgida 2024. aasta EM-finaalturniiri korraldajaks. Mis sellest, et kaaskorraldajaks - hullumeelne (ja kahjuks võimatu) on mõte ikkagi.

Esmakordselt ei tulnud ideevälgatusega avalikkuse ette sugugi mitte Pohlak, vaid napp aasta tagasi hoopistükkis Keit Pentus. Mis andis selge märgi: Pohlak on mõtteiva istutanud juba ka nende pähe, kelleta võiks ka tema suuremad jalgpallialased unistused vaid unistusteks jääda.

Edaspidi on Pohlak ise projektist "EM 2024 Eestisse" hakanud kõnelema aina sagedamini. Aina veendunumalt, et see on täiesti teostatav püüd. Ja kui Pohlak juba midagi pähe võtab, siis...

Ei, mitte et ta siis kohe tingimata ära teeb. Ega ikka kõike tee küll. Vaid üks valusalt armas meenutus: kas meie koondis on jõudnud MM-finaalturniirile!? Väga vist ei ole. Eriti lähedalegi ei ole, viimasel ajal suisa vastupidi. Ja mitte et tolle sinilinnu püüdmine tänasel päeval nii väga Pohlakust sõltuks, aga lihtsalt näide, et unelmaid luua on alati lihtsam kui neid tabada.

Miks ma sellest just nüüd ja praegu kirjutan?

Sellepärast, et lõppeval nädalal ilmus taas (nimelt taas, mitte esimest korda) meediasse üks uudis, mis otsapidi otseselt tolle EMiga seotud. Kalevi vutiklubi juhataja Raimo Nõu rääkis õhinal, et Kalevi staadioni tulevikuplaanide tegemisel arvestatakse EMi võimalusega tõsiselt. Sestap vähemalt 15 000 pealtvaatajakohaga areeni kavandataksegi.

Ehk: Pohlak on suutnud idee jalgpallirahvale - vähemalt osale - edukalt maha müüa ja töömesilaste kõvakettale salvestada. Aga see on palju määravam seik kui esmapilgul võib tunduda.

Mina arvan, et Eesti jalgpalli tänases seisus tuleks unistada märksa madalamalennuliselt. Palun nüüd mitte vääriti mõista. Suurelt mõtlemine on kahtlemata pigem voorus kui pahe, kuid...

Mis kasu on meil suurelt mõtlemisest ja hiigelprojektidest ja isegi valmis staadionidest, kui a) need seisavad kogu ülejäänud aja täiesti tühjadena; b) Pohlakul endal on lepingulised kohustused täitmata mängijate, alltöövõtjate ja võlausaldajate ees; c) meie jalgpallikultuur pole EMiks veel absoluutselt valmis?

Pohlak on visionäär ja sammub alati ajast eest. Osalt on see ala arenguks paganama hea, aga kui utoopilistest ideedest saab kinnisidee, millega seonduvad reaalsed kulutused (aeg, raha ...), oleks mõttekam tegelda tänapäevasemate murede. Enne jooksvad suured mured kaelast, hakkame siis ülimast unistama!

Lõpetuseks on sobiv laenata ühe kunagise tuntud jalgpallitegelase mõttepärlit: "Jah, Eesti võib finaalturniiri korraldada küll. Koos Venemaaga. Eesti korraldab loosimise, Venemaa mängud." Tahame või mitte, selline on reaalsus.

Homme algavate Vancouveri olümpiamängude eel Eesti sportlaste võimalustele mõeldes on sobilik tsiteerida suusaprofessor Mati Alaveri üht lemmiklauset - lähme sellele võistlusele mõõduka optimismiga.
Teise tabava sententsi võib laenata kirjanik Friedebert Tuglaselt: loodame parimat, kuid oleme valmis halvimaks. Puhtteoreetiliselt on võimalik, et Eesti otsib välja nelja talve taguse stsenaariumi ja napsab taas kolm (kuld)medalit.

Sisetunne ütleb siiski midagi muud. Üle pika aja olen nõus istuma ühes paadis peaminister Andrus Ansipiga, kelle sõnul tähendaks juba ühe medali saamine imet.

„Sellist edu nagu Torinos, kus teenisime kolm kulda, annab ikka pool sajandit oodata! Ja see ei pruugi ka siis tulla. Puhtalt riikide rahvaarvule ja statistikale tuginedes võib öelda, et saime sealt kätte kõik, mis võimalik," rääkis Ansip.

Minu erilised ootused on seotud murdmaasuusataja Kristina Šmigun-Vähiga. Loodan, et ta leevendab enda ja pöidlahoidjate medalinälja juba esimesel etteastel, 10 km vabatehnikasõidus. Loodetavasti on õigus doktor Mihkel Mardnal, kes tõmbas paralleeli Torino-eelse Kristinaga.

Läheb Eesti sportlastel, kuidas läheb - olümpia tervikuna pakub kindlasti palju põnevust. Suure huviga ootan näiteks iluuisutamises meeste üksiksõitu ja salamisi loodan venelase Jevgeni Pljuštšenko teist olümpiatriumfi.

Kõditavaid ootusi on teisigi. Järgmised 17 päeva elab maailm Vancouveri rütmis.

 

Aru ma ei saa, miks kajastab Eesti meedia kunagi siinmail mänginud välismaiste korvpallurite tegemisi (möönan kohe, et patust pole täitsa puhas ka Õhtuleht)?

Kui Giorgi Tsintsadze tänavuste seikluste kajastamine oli Tartu Ülikool/Rocki tagaliini probleeme arvestades veel asjakohane - eksisteeris ju võimalus, et grusiin naaseb Tartusse - siis miks ometi kirjutatakse uudiseid Brian Cusworthi (pildil) ja Viktor Sanikidze käekäigust?

Põhjus on tegelikult lihtne. Erinevalt kõigist teistest pallimängudest (jalgpall, käsipall, võrkpall), kus koondise tuumik mängib välismaal, on tasemel korvpallureid piiri taga vaid kaks - Kristjan Kangur ja Siim-Sander Vene.

Kodune madistamine muutub aga pika peale igavaks. Isegi praegune korvpalli meistriliiga, kuhu Rakvere Tarvas on suutnud lisada seninägematu intriigi, muutub hooaja jooksul üksluiseks. Vaja on välismaist vürtsi.

Jalgpallis, käsipallis, võrkpallis pakuvad seda meie võõrleegionärid, kes kogevad välismaal kõikvõimalikke erinevaid asju, mis moodustavad kokku kireva ja huvitava kompoti.

Korvpallil selline kooslus puudub. Seepärast otsitaksegi lohutust kunagi Eestis mänginud meeste tegemiste kajastamisest. Jättes tähelepanuta asjaolu, et neil pole enam Eesti spordi ega korvpalliga mitte mingisugust pistmist.

Aga eks uppuja jaoks kulub iga õlekõrs marjaks ära.

Spordist arvab erinevaid asju ka Ott Järvela Twitter!

Korvpallifännid arutlevad viimasel ajal tuliselt, kui õigustatud on koondise peatreeneri Tiit Soku noorenduskuur, kes vanematest mängijatest peaks koondisse kuuluma või millist rünnakujoonist hakatakse kasutama. Ent Teiniga või Teinita, Kriisaga või Kriisata - selles pole küsimus.
Sokk ütles teisipäevases Õhtulehes selgelt välja, et olulised märksõnad on hoopis mängija tahtmine ning üldkehaline ettevalmistus. Pealik koos kaaskonnaga alustab tööd sihiga tõsta taset järk-järgult, et ükskord taas EM-finaalturniirile jõuda.
Nõnda oleme kõigi märkide järgi jõudnud tagasi aastasse 1985, mil samamoodi hakkas tööle Jaak Salumets. Siis oli Eesti korvpall sügaval põhjas. NSV Liidu kõrgliigast oli juba mõni aasta varem välja langetud, ka esiliigas kukuti tabeli teise poolde.
Millest Salumets alustas? Loomulikult üldfüüsilisest ettevalmistusest! Laagritest käis esimestel heitlikel aastatel läbi palju mehi. Kes vastu pidasid ja tahtsid paremaks saada, jäid sõelale. Teame, et nad said väga heaks.
Seega ei leiuta Sokk jalgratast. Ajaratas on end veerandsajandiga kerinud samasse punkti tagasi. Pole välistatud, et ka tänavu ja järgmistel suvedel käib laagritest läbi päris palju pallureid. Nii kolme aasta pärast näeme, kes pinnale jäävad.
Tuleb loota, et meil jagub praegugi mängijaid, kes tahavad heaks saada. Ja mõistavad, millist tööd on selleks teha vaja. Mitte ainult suvel, vaid ka muul ajal klubides. Ja kui kaheksakümnendatel mängisid kõik mehed kodu-Kalevis, siis nüüd ihkab Sokk näha võimalikult palju hoolealuseid Euroliiga tegijate seas.

 

Vancouveri olümpia koondiste koosseise uurides selgub, et mäesuusatamises hakkab tagumises otsas toimuma sama põnev heitlus nagu esimesesgi.

Eesti mäesuusatajad pole Vancouveri olümpial mingid autsaiderid. Pigem keskmikud. Tõmbab ju suur spordipidu osalisi väga veidratest riikidest. Nõnda peetakse Kanadas maha mitteametlikud Aafrika meistrivõistlused, kus üksteiselt võtavad mõõtu Ghana, Maroko ja Senegali esindajad.

Soosik on 28aastane Maroko mees Leyti Seck, kellel Torino olümpialt ette näidata kahe katkestamise kõrval ülisuurslaalomi 55. koht. Üldiselt oskab Seck FIS-punktide põhjal hinnates sõita küll, no nii sutsu või kaks kehvemini Eesti esinumbrist Deyvid Oprjast. Peaaegu samast mastist peaks olema ka Senegali esinumber Samir Azzimani (32). Ja erinevalt Seckist jõuab tema reeglina ka finišisse.

35aastaselt olümpiale pääsenud Ghana esindaja Kwame Nkrumah-Acheampong pole küll kiire - kaotus võitjale on tavaliselt 30-60 sekundit - ent tõhus: katkestamine üldjuhul mustanahalise kihutaja repertuaari ei kuulu.

Ning väljaspool arvestust sekkub Aafrika meistrivõistlustesse 51aastane (!) mehhiklane Hubertus von Hohenlohe.

Kõigil aafriklastel on aga üks ühine nimetaja - kõik on sündinud Euroopas. Seck Saksamaal, Nkrumah-Acheampong Suurbritannias, Azzimani Prantsusmaal. Nii et USAs elava Warren Smithi Eesti lipu alla tulemises pole midagi tavatut.

*****

Olümpia Leedu moodi. Kogu koondise moodustavad neli murdmaasuusatajat, üks mäesuusataja ja üks laskesuusaneiu. Tegelikult on Diana Rasimoviciutel ette näidata olümpiatalvest isegi üks 11. koht MK-etapilt, kuid kokkuvõttes ta ikkagi suurt kala ei püüa. Nõnda ongi olümpia leedulaste jaoks võõraste rahvaste spordivõistlus, mis masse ei tõmba. Ja keda huvitab: korvpalli euroliigas käivad ju vahegrupimängud!

*****

Portugali olümpiakoondis: 60 kilo. Ja tegu ei ole naisiluuisutaja, vaid meessuusatajaga! Kui kohale jõuan, annan teilegi teada, kas too Danny Silva kaalub tõesti nõnda vähe või on tegemist näpuveaga.

1. Eesti saab jalgpalli EM-valikturniiril 7 punkti

Jalgpalli EMi alagrupp, kuhu Eesti sattus - Itaalia, Serbia, Põhja-Iirimaa, Sloveenia, Fäärid - moosinaeratust näole ei too.

Tegelikult oli loos alla keskmise. Antud satsidest pole Eesti kunagi mänginud Serbiaga, ülejäänutega on kohtutud 16 korda ja saadud vaid 11 punkti (Fääridega 3 võitu ja viik, Sloveeniaga viik). Kokku teeb see 0,69 punkti mängu kohta. Ehk siis Eesti peaks statistika järgi koguma valiktsüklis 7 punkti, mis on ka reaalne tulemus.

Antud arvestuste põhjal kehvim grupp, kuhu Eesti võinuks sattuda, olnuks: Itaalia, Tšehhi, Iirimaa, Wales, Malta. Sellelt kambalt on saadud vaid võit ja viik Malta üle ehk 0,25 punkti mängust.

Parim grupp olnuks: Venemaa (1-1-3), Rumeenia (1-0-1), Soome (5-10-12), Valgevene (4-0-1), Andorra (9-0-0), mis teeb kokku 1,48 punkti per mäng.

2. Kes saab kasu, kui Kanepi treenerit vahetab?

Kaia Kanepist on viimasel ajal räägitud palju ja põhjalikult ning pikapeale hakkab selgust saama, miks ta järjepidevalt treenereid vahetab? Üks ei sobi, teine ei sobi... Tundub, et laevnik Enn Pant ütles põhjuse kõige selgemini välja - Kanepi peab ükskord täiskasvanuks saama ja mõtlema hakkama.

Ei ole ideaalset treenerit, nagu pole ka ideaalset õpilast. Peeglisse tuleb vaadata. Ning mitte vea otsimiseks, vaid saamaks endast õiget pilti. Kas sealt vaatab vastu nii täiuslik inimene, et tal on õigust nõuda täiuslikku juhendajat?

Elu koosneb kompromissidest. Ja kes peab eelkõige kompromisse tegema? Treener? Milleks? Kui ta ühele õpilasele ei sobi, läheb teise juurde. Mida kaotas Pablo Giacopelli (seesama, kelle kohta ütles Kanepi, et ta olla Jumala ime), kui eestlannalt kinga sai? Mitte midagi, sest asus kohe treenima Shahar Peeri. Aga mida kaotas Kanepi?

2008. aasta lõpus, pärast Giacopelli vallandamist, asus Kanepi WTA edetabelis 28., Peer 38. kohal. Praegu on edetabelikohad vastavalt 61 ja 22. Kusjuures Peer on alustanud aastat kenasti - Aucklandis jõudis poolfinaali, Hobartis finaali, Melbourne'is kolmandasse ringi. Kanepi suutis samadel turniiridel võita vaid kaks esimese ringi mängu. Kes siis Kanepi ja Giacopelli lahutusest võitis? Kindlasti Peer ja mitte mingil juhul Kanepi.

3. Veerpalu uut rekordit Vancouveris ei purusta

Küsimus: Mitu murdmaasuusatajat, kes on võitnud üle ühe individuaalse olümpiakulla, stardib Vancouveris?

Vastus: Kaks - Kristina Šmigun-Vähi ja Andrus Veerpalu.

K: Kes on kõige eakamana võitnud murdmaal individuaalse olümpiakulla?

V: Andrus Veerpalu 35 aasta ja 9 päeva vanuselt.

K: Kas Veerpalust võib Vancouveris saada eakaimana tali-olümpial kulla, individuaalkulla või murdmaakulla võitnu?

V: Ei, ei, ei.

Vanim taliolümpia kuldmedalist: britt Robin Welsh võitis 1924 Chamonix's curlingus olümpiakulla 54 aasta ja 100 päeva vanuselt.

Vanim taliolümpia individuaalkuldmedalist: Kanada skeletonisõitja Duff Gibson oli 39 aastat ja 150 päeva vana, kui 2006 Torinos poodiumi kõrgeimale astmele tõusis.

Vanim taliolümpia murdmaakuldmedalist: Maurilio de Zolt triumfeeris 43 aasta ja 156 päeva vanuselt 1994 Lillehammeri teatesõidus Itaalia meeskonna liikmena.

Reedel juhtus maailma jalgpallis kolm tähtsat asja - John Terry jäi ilma Inglismaa koondise kaptenipaelast, Nigeeria jalgpalliliit vallandas koondise peatreeneri Shaibu Amodu ning FIFA nimetas 30 kohtunikebrigaadi, kes teenindavad suvist MM-finaalturniiri.

Mida sellest kõigest arvata? Esiteks Terry juhtum. Peatreener Fabio Capello tegi ainuvõimaliku otsuse - olnuks ülim rumalus lubada Terrygate´il kummitada Inglismaa koondise ettevalmistust MMiks.

Ja pole mõtet jaanalindu mängida ning väita, et Terry eraelu ja jalgpall on kaks eri asja. Inglismaal kohe kindlasti ei ole, sest koondise kapten seal umbes nagu president Eestis - esindusisik, kes peab näitama eeskuju ja vajadusel targa sõna sekka ütlema.

Nigeeria jalgpalliliidu tegutsemine on aga ehe näida lollusest, mis ei luba Aafrika jalgpallil maailmas läbi lüüa. Treenerivahetus - kusjuures Amodu asendaja pole veel selge! - Aafrika meistrivõistluste pronksmedali järel ja neli kuud enne MM-finaalturniiri ei ole mõistlik ühegi otsa pealt vaadatuna.

Ajalugu on tõestanud, et parim moodus jalgpallis edu saavutada on tegutseda järjepidevalt ja ilma liigse tõmblemiseta. Heaks näiteks seesama Capello otsus Terry kapteniametist taandada - itaallane järgis ilma liigse tsirkuseta paikapandud reegleid. Ennustan, et Nigeeria ei pääse MMil alagrupist - kaaslasteks Argentina, Kreeka ja Lõuna-Korea - edasi.

Mida aga arvata 30st MMile nimetatud väljakukohtunikust? Esiteks, väga meeldiv, et PÖFFi raames Eesti vutikohtunikke innustamas käinud Howard Webb väljavalitute sekka mahtus (tema tegutsemine 27. jaanuari Inglise liigakarika poolfinaali kordusmängus Manchester United - Manchester City oli silmapaistvalt hea).

Teiseks, väga meeldiv, et FIFAl jagus sirgeseljalisust nimetada Thierry Henry sigatsemise tõttu Iirimaa rahvavaenlaseks tembeldatud rootslane Martin Hansson 10 Euroopast väljavalitud kohtuniku sekka. Massimo Busacca ja Roberto Rosetti kõrval on tegemist Euroopa ühe stabiilseima vilemehega.

Kolmandaks, Aafrika kohtunike tase on madalamast madalam. Hoolimata kodukontinendil toimuvast finaalturniirist pääses 30 sekka vaid neli Aafrika kohtunikku. Nende kodumaad on Alžeeria, Lõuna-Aafrika Vabariik, Seišellid ja Mali.

Ebakõla võrdluses MMil osalevate Aafrika riikidega on ilmne. Viiest valiksarjas välja mängitud MM-pääsmest neli võitsid Ekvatoriaal-Aafrika (mulle õpetati koolis küll terminit Must Aafrika, kuid igaks juhuks seda praegu ei kasuta) esindajad ehk Cote d´Ivoire, Kamerun, Ghana ja Nigeeria.

Kohtunikke jõudis sellest regioonist MMile aga vaid üks (malilane Koman Coulibaly) - miks? Kas jälle see liigne tõmblemine?

Rosolje lõpetuseks edastan aga Inglismaa ajalehe The Sun sporditoimetuse juhataja Steven Howardi mõtte: „Kui Glasgow Celticist tuli 1967. aastal Lissabonis saadud 2:1 võiduga Milano Interi üle esimene Briti meeskonnana Euroopa meistrite karikavõitjaks, siis olid kõik mängijad sündinud Glasgow´st 30 miili raadiuses. Teisipäeval Šotimaa meistriliigamängus võõrsil Kilmarnockile kaotanud Celtici meeskonnas polnud ühtegi mängijat, kes tohiks Šotimaa koondist esindada."

Kas me sellist jalgpalli tahtsimegi?

Jalgpallil hoiab kätt pulsil ka Ott Järvela Twitter!

 

Venemaa mitmevõistleja Aleksei Drozdov kogus seitsmevõistluses 6300 punkti ning muutis Mikk Pahapilli ja Andres Raja väljavaated Doha sise-MMile jõuda hoobilt 150 silma võrra väiksemaks.

Siseedetabeli põhjal lubatakse MMile kolm meest ja praeguse seisuga on nendeks Drozdov (6300), Ashton Eaton (6256) ja Aleksei Kasjanov (6254).

Tähelepanuväärne on see, et Drozdov tegi tänavu juba teise seitsmevõistluse, jaanuari keskel kraapis ta kokku 6096 punkti. Äsja peetud Venemaa meistrivõistluste hiilgava tulemusega tõusis ta aga Eatonist ja Kasjanovist mööda ning seega kerkis Doha pileti hind teiste himustajate jaoks 150 punkti võrra.

Natuke veider on Pahapilli ja Raja taktika - nimelt on nad siiani võistelnud vaid üksikaladel ja üritavad MMile pääseda 12.-13. veebruaril peetavatel Eesti mitmevõistluse meistrivõistlustel. Mehed, kas panete meelega kõik ühele kaardile? Edetabel läheb lukku 22. veebruaril, seega kui võistlus nurjub - nullid eri aladel pole paraku Pahapillile võõrad - siis pole taastumiseks ja uueks ürituseks enam aega.

Või on mehed lihsalt väga enesekindlad? Et teevad kohe kõva punktisumma. No varakult hooaega alustanud Drozdov nii enesekindel polnud, ka tiitlikaitsja Bryan Clay mitte, kes varsti võtab käsile teise seitsmevõistluse. Eks näis.

Samuti meeldib riske võtta ka Baltal. Nimelt teatas ta treener Andrei Nazarov, et kaugushüpet proovitaks vaid üks-kaks korda enne MMi. Kuigi Baltal on norm (6.60) suvehooajast täidetud, nõuab Eesti kergejõustikuliit, et atleedid tõestaksid ka talvel oma taset - kaugushüppajatelt oodatakse 6.50 meetri pikkust õhulendu. Kahtlemata suudab Balta iga hüppega nõnda kaugele lennata, aga kui ta ei saa jalga pakule...? Miks pingeid kruvida?

Praeguse seisuga on kindel vaid kõrgushüppaja Anna Iljuštšenko MMile minek, sest teised kaks normitäitjat (Maris Mägi ja Marek Niit) tõenäoliselt Dohasse ei lenda. Loodetavasti osutuvad mu kartused asjatuteks ning Iljuštšenko ei pea Kataris üksinda seiklema!

Loe mitmevõistlejate MMile pääsemise tingimuste kohta täpsemalt SIIT!

Nüüd, mil olümpia on juba päris ukse ees, oleks paslik (või õigemini viimane aeg) üheselt selgeks mõelda Eesti ajakirjanduses vohav nimekaos.

Nimekaos lahtiseletatuna tähendab: üks ajaleht kirjutab rangelt ja ainult Kristina Šmigun-Vähi. Teine kasutab vorme segamini: kord Šmigun-Vähi, kord Kristina. Tele samuti - uudistes on ta Šmigun-Vähi, ülekandevormis reeglina Kristina. Meie ehk Õhtuleht pendeldame ka siia-sinna, lisades mõnikord veel repertuuari ka hüüdnime Kiku.

Kuna lähiaeg toob uudiseid Kikust (või Šmigun-Vähist) üle ühe, tahaks teada teie, head lugejad, arvamust.

Kas teid häirib, kui pealkirjas on suurte ja rasvaste tähtedega ülifamiliaarne KIKU: "Kõik on hästi!"? Või eelistaksite üliametlikku Šmigun-Vähit? Või vahepealset Kristinat? Või sõltub loost?

Astugem arutluses sammu edasi. Olgem ausad, rahvasuus ongi tegemist Kristina või Kiku, aga mitte Šmigun-Vähiga. Erinevalt näiteks Veerpalust, kes ongi pigem Veerpalu, mitte Andrus - või ei ole? Kas on võõristav lugeda üht kahekordset olümpiavõitjat hüüd- ja teist perenime järgi? Või mängib koguni rolli tõsiasi, et ühe perenimi on keerulisevõitu ja pealegi veel ka mitte päris kodumaine?

Enam-vähem samasugune olukord on tekkinud Kaia Kanepiga. Ehk sama küsimus siingi: kas ületame piire, kui kirjutame näiteks "Kaia ei mõtle praegu järjekordse uue treeneri värbamisele, vaid mängudele Argentiinaga"? Või: kas Mart Poom või Matu? Martin Müürsepp või Mürka?

Kindlasti tasub siinkohal otsuda paralleele laiast maailmast. Olgu toodud vaid kaks näidet: David Beckham on Inglismaal peaaegu et ainult Becks (vähemalt tabloidides), Kimi Räikkönen samamoodi rangelt Kimi.

Teie mõtted-ettepanekud kommentaarides oodatud.

Eesti saalihokikoondis alustab kolmapäeval MM-valikturniiri, kui kohtutakse Liechtensteiniga. Ametliku statistika kohaselt leidub kääbusriigis suisa 105 saalihokimängijat, kelle seast kokku riisutud kvintessentsil on auväärne ülesanne olla esimene tõke distantsil, mille finišis ootab Eestit MMi pronksmedal!

Naeruväärne utoopia? Paadunud saalihokipede - seda autor vaieldamatult on - soovunelm? Minu meelest samuti! Aga näiteks Eesti koondise parima mängija Henrik Talme meelest mitte. Toon siinkohal ära nelja-sammulise ABC, kuidas võidab Eesti detsembris Helsingis toimuval MM-finaalturniiril pronksmedali.

Esimene (kuke)samm. Kolmapäeval Madridist 45km loodes asuvas El Escoralis algav valikturniir tuleb läbida täiseduga ehk võita kõik neli kohtumist. Kuna finaalturniiri alagrupid on loositud, on juba praegu teada, et just selline saldo tagaks Eestile sobivaimad (loe: kõige nõrgemad) vastased. Kas neli võitu on reaalne? Kindlasti. Iga muu tulemus peale selle võrduks läbikukkumisega.

Alagrupivastaste Liechtensteini, Sloveenia ja Hispaania meeskonnad koosnevad 90% koduliigade mängijatest. Eesti rivistuses MMile sõitnud 18st mängijast 11 mängivad maailma saalihoki kolme tugevama riigi Rootsi, Soome või Šveitsi liigades ning ka ülejäänud meeste pesitsuspaik Eesti meistriliiga on kõigi objektiivsete näitajate põhjal alagrupivastaste omadest mitu kraadi tugevam.

Kui valikturniiri alagrupp võidetud, tuleb võit noppida ka poolfinaalis, mille võitja pääseb finaalturniirile (finaalmängu valikturniiril ei peetagi). Eesti peatreeneri Jari-Petri Anttila arvates on seal vastaseks Itaalia. Eelmisel, 2008. aasta MMil sai Eesti 8. ja Itaalia 10. koha. Toonasega võrreldes on Saapamaa koondise tase aga langenud - Šveitsi meistriliiga kogemustega mehed on teinud ruumi noorematele. "Itaalia pole enam sel tasemel, kui 2004. aastal, mil me neile toonase B-divisjoni finaalis lisaajal kaotasime. Lisaks oleme meie vahepeal märgatavalt tugevnenud," märgib Anttila. Kokkuvõte: neli võitu on vormistamise küsimus.

Teine (kuke)samm. Detsembris toimuval finaalturniiril tuleb saada alagrupis teine koht. Kui Eesti läbib valikturniiri nelja võiduga, ootab meid finaalturniiril alagrupp, kuhu kuuluvad kuuekordne (kuid esimest korda mitte valitsev) maailmameister Rootsi, Saksamaa ning Aasia-Okeaania tsooni valikturniiri kolmas meeskond, kelleks on arvatavasti kas Austraalia või Lõuna-Korea.

Eesti esimene mäng MMil oleks Rootsi vastu. Laupäeval, 4. detsembril kell 10 hommikul Hartwall Arenal (mahutavus 15 000 pealtvaatajat) algavas matšis tuleb vastu võtta umbes 10väravaline kaotus. "Maailmas on kaks võistkonda, keda me võita ei suuda - Soome ja Rootsi," nendib Eesti meeskonna liider Henrik Talme (pildil).

Et alagrupi viimases kohtumises Aasia-Okeaania tsooni esindajaga on võit pelk vormistamise küsimus - 2008. aasta MMil, mis mängiti veel divisjonide süsteemis, jõudis sai selle tsooni paremuselt kolmas meeskond (Austraalia) alles 24. koha - toimub Eesti tähtsaim alagrupimäng 5. detsembri pärastlõunal, kui Vantaal kohtutakse Saksamaaga.

See mäng otsustab, kes saab C-alagrupis teise koha ja pääseb veerandfinaali. Kuigi Saksamaa sai 2008. aasta tulemuste põhjal MMile otsepääsme ja Eesti mitte, tuleb selle kohtumise favoriidiks pidada meie meeskonda. Põhjus on väga lihtlabane - mängijate kõrgem tase ja koondise paremad tulemused.

Saksamaa kvalifitseerus finaalturniirile tänu 2008. aasta esikohale B-divisjonis ehk kokkuvõttes 11. kohale samas kui MMi 8. meeskond Eesti peab läbima valiksõela. Ebaõiglane? Võimalik, kuid selle käiguga motiveeris Rahvusvaheline Saalihokiliit (IFF) B-divisjoni võistkondi (8 A-divisjoni parema 2010. aasta MMile lubamisega muutunuks madalam sari mõttetuks).

Eesti pole Saksamaaga mänginud pärast 2000. aasta MMi, kui vastu tuli võtta 1:3 kaotus, sest pidevalt on kuulutud erinevatesse divisjonidesse. Ent pole põhjust karta, et Eesti, keda saabub Helsingisse kindlasti toetama korralik fänniarmee, poleks kohtumise soosik. Kokkuvõte: Eesti eesmärk on MMil jõuda 8 parema sekka, seega on alagrupi teine koht ootuspärane tulemus.

Kolmas samm (väga raske). Veerandfinaalis tuleb alistada Tšehhi koondis. Kui Eesti saab Saksamaa ja Aasia-Okeaania meeskondadest jagu, ootab meid ees veerandfinaal C-alagrupi võitjaga, kelleks on tõenäoliselt Tšehhimaa. Tegemist on maailma saalihoki suure neliku väikseima liikmega (lisaks kuuluvad sinna Soome, Rootsi ja Šveits), kel on viimaselt neljalt MMilt ette näidata kolm 4. kohta ja üks hõbemedal (2004).

Loogiliselt võttes ei tohiks Eestil kuigi suurt varianti olla. Henrik Talme arvab aga teistmoodi: "Tšehhi ja Šveits suudavad aeg-ajalt Soomele ja Rootsile vastu saada, sest suudavad nende vastu korralikku kaitset mängida. Väiksemate koondise vastu nad kohtumisi aga domineerida ei suuda. Meil on kindlasti võimalik tšehhe lüüa," arvab Talme. Olgu öeldud, et 2008. aasta sügisel pidas Eesti Tšehhimaaga Tallinnas kontrollkohtumise ja kaotas 5:8. Kokkuvõte: Tšehhimaa alistamine oleks võimas eneseületamine.

Neljas samm (väga-väga raske). Võita pronksimäng. Kui Eesti suudaks alistada veerandfinaalis Tšehhimaa, oleks tegu saalihoki ajaloo ühe suurima - võimalik, et isegi kõige suurema - üllatusega. Järgneks poolfinaal Soomega, kus meil võimalused puuduksid, sest Lõvisid ei takista kodusel MMil teel finaali isegi 10 Kalevipoja ramm.

See tähendaks, et Eestit ootaks ees pronksimatš. Eeldusel, et Rootsi ei suuda poolfinaali kuidagi Šveitsile ära kobistada, on meie vastaseks just Alpiriigi võistkond, kel on ette näidata 4 MM-pronksi ja 1 MM-hõbe. Aga see ei kohuta Eesti meeskonda mitte üks põrm, sest 2008. aasta MMi esimeses alagrupimängus kaotati Šveitsile vaid 6:7.

Ehe tõestus Talme öeldule, et võita ei suuda Eesti vaid Soomet ja Rootsit. "Tolle kohtumise järel hakkasid maailma saalihoki tippriigid meid tõsiselt võtma. Näiteks Šveits soovib meiega septembris kontrollkohtumisi pidada," lausub Anttila. Ning mis oleks magusam, kui sparringupartneri nina eest MM-pronks napsata...

Möönan, et tegemist on absoluutse optimismiga ning äratoodud stsenaariumi teostumiseks ei tohi Eesti saalihokikoondise masinavärgi ükski kruvi mitte mingil ajahetkel kriitiliselt loksuma hakata. "Nelja hulka pääsemine oleks ülisuur õnnestumine, aga see on reaalne. Väga raske, aga reaalne. Ning usun, et suudame seda, sest ma ei vihka mitte midagi rohkem, kui kaotamist," teatab Talme.

Aga ei Eesti jalgpallurid, korvpallurid, käsipallurid, võrkpallurid ega jäähokimängijad pole suutnud ühelgi tiitlivõistlusel (OM, MM või EM) medalit võita ning praegu ei eksisteeri sellist võimalust paraku isegi teoreetiliselt. Meeste saalihokikoondisel on see teoreetiline võimalus olemas.

Kui pärast 6698 tähemärki pika blogipostituse lugemist ikka veel saalihokist kopp ees ei ole, siis jälgi ka Ott Järvela Twitterit!

1. Mäesuusa-seebiooper

Eesti mäesuusatamise seebiooperist, kus ookeanitagusele Warren Smithile külmalt ära tehti ja Deyvid Oprja olümpiale saadetakse, jääb hapu maik man. Mitte et suurt vahet oleks, kumb neist Vancoveris võistleb - tähti ei too alla see ega teine -, vaid suusaliit ja EOK ei käitunud väärikalt.

Smithile saadetud meilis teatab Eesti Suusaliit, et Vancouverisse lähetatakse parim mäesuusataja. Ja kui selgub, et Smith on Oprjast igas punktis parim, otsitakse välja 18päevane periood, mille jooksul toimunud võistluste tulemused arvesse lähevad. Neil päevil edestab Oprja konkurenti, ja ongi tehtud.

Oprja võib end nüüd elu lõpuni rahulikult tunda. Alati leiab ajavahemiku - nädalase, kolmepäevase, päevase -, kus ta rivaalidest parem on. Kas või sellega, et rivaalid neil päevil ei võistle. Susserdada on ju lihtsam, kui trenni teha ning teine mees jätkuvalt ja järjepidevalt üle sõita.

2. Eesti legendaarse taliala langemine

Nüüd siis on selge, et Eesti kahevõistlejad olümpiale ei lähe. Esimest korda pärast 1988. aasta Calgary mänge. Just nüüd, kui uus Tehvandi hüppemägi pidavat kahevõistluse uuele tasemele viima.

Tõsi, hüppemäel pole meie kahevõistlejad teab mis kehvad, nad kustuvad suusarajal. Ometi on Eestil murdmaa tiitlimedaleid kena kuhjake. Saa nüüd aru, miks kahevõistlejad suusatada ei suuda? Peaks ju olema oskusi ja teavet ja kõike muud. Ühesõnaga, segane värk.

Muide, kahevõistluses on Eesti seni osalenud üheksatel mängudel, murdmaas kõigest kuutel.

Ja veel: esimest korda pärast taasiseseisvumist võistlevad Eesti esindajad taliolümpial vaid neljal alal. Tõsi, ka Albertville'is võitlesid ametlike medalite nimel Eesti iluuisutajad, kahevõistlejad, laskesuusatajad ja suusatajad, kuid näidisalana oli kavas sööstlaskumine, kus meie mees kaasa lõi.

3. Kuidas tsentrita Eesti meistriks tulla?

BC Kalev on meeskonna komplekteerimisega taas puusse pannud. Nüüd, kui hooaeg haripunkti jõuab, selgub, et pole keskmängijat. Kõiksugu kalevlaste jutud, et Ken Johnson sai alles mängus Rockiga vigastada, on jama. Kui sul on hea ja terve tsenter, siis ei saadeta teda platsile esimese veerandaja lõpus. Ning seda, mida Johnson platsil tegi - põhiliselt vingus nägu -, ei saa ka parima tahtmise juures nimetada mängimiseks. Tundub, et ta põlved on lihtsalt lootusetult läbi.
Peatreener Alar Varrak tõmbas pärast kohtumist Rockiga Jonhsonile kriipsu peale, öeldes: «No mida me teha saame, kui meie tsenter (loe: Charron Fisher) on 195 cm pikk. Tuleb mängida sellega, mis on. Uus mees tuua? Kas teil, ajakirjanikel, on tema ostuks raha pakkuda?»

Varrak lubas küll ka selle satsiga Eesti meistriks tulla ja Balti liiga finaali jõuda. Tore. Ootame ja vaatame.

Ehkki BC Kalev/Cramo korvpallimeeskond seisab Balti liiga turniiritabelis näiliselt palju kindlamalt kui Tartu Ülikool/Rock, ei saa ka Eesti meisterklubi end veel play-off'i tiimiks lugeda.

Tuleb vaadata, kellega endal ja konkurentidel veel on mängida ja avaneb päris huvitav pilt.

Esmalt on selge, et Lietuvos rytas ja Žalgiris lõpetavad põhiturniiri kahe esimesena ehk kindlustavad otsepääsme Final Fouri. Neile järgnevad 7 võidu ja 5 kaotusega Ventspils ja Šiauliai. Nende koht esikuuikus peaks kindel olema. Eriti hea seis on Ventspilsil, kel Žalgirise ja Rytasega selle hooaja kõik mängud peetud ja kuuest järele jäänud kohtumisest neli tükki kodus.

Kalevil on küll vaid üks võit Ventspilsist ja Šiauliaist vähem (6-6), kuid põhiturniiri viimase kolmandiku ajakava pole rõõmustav. Üsna tõenäoliselt saab punktiga arvestada ainult kodumängust Kedainiai Nevežisega (24. veebr). Kodus ootab ees veel vaid mäng Lietuvos rytasega (3. märts), võõrsil aga Riia VEF-i (14. veebr), Šiauliai (27. veebr), Liepaja (12. märts) ja Ventspilsiga (13. märts). Nagu näitas pühapäevane mäng Valmieras, peavad kalevlased praeguses seisus arvestama võõrsilt pigem kaotuse kui võiduga.

Kalev saaks nõnda kokku 7 võitu.

Tartu Rockil on 5 võitu ja 8 kaotust. Kaks järgmist mängu peetakse Liepajas (11. veebr) ja Ventspilsis (13. veebr), võõrsil kohtutakse ka Rytasega (27. veebr). Kodusaalis võõrustatakse Nevežist (23. veebr) ja tõenäoliselt edasipääsejat otsustavas mängus viimases voorus Valmierat (13. märts).

Kui Rocki-mängudes võidavad ainult kodumeeskonnad, koguvad tartlased 7 võitu.

Valmieral on sarnaselt Rockiga 5 võitu ja 8 kaotust. Neil on kodus mängida Ventspilsi (9. veebr) ja VEF-i (23. veebr) ning võõrsil Žalgirise (13. veebr), Rytase (9. märts) ja Rockiga (13. märts).

Kui Valmiera saab kodus kaks võitu, on tal samuti koos 7 võitu.

VEF-il on võite 4 ja kaotusi 8. Riialastele on väga tähtsad kaks järgmist mängu - kodus Šiauliai (12. veebr) ja Kaleviga (14. veebr). Kodus võetakse veel vastu Žalgiris (27. veebr), võõrsil aga mängitakse Valmiera (23. veebr), Rytase (10. märts) ja Nevežisega (13. märts).

Kui VEF võidaks ainult kodus Šiauliai ja Kalevi, saaks ta 6 võitu, ent kui viimases voorus on tal mängus edasipääsukoht ja Nevežise lootused kadunud, võib VEF saada Leedus küllalt hõlpsa võidu.

Ja siis tuleb nelja meeskonna vahel "surnud ring", kus edasipääsukohti ainult kahele. Tekiks samasugune olukord nagu oli mõni nädal tagasi Euroliigas Siim-Sander Vene ja Kristjan Kanguri meeskondadel!

Ilmselt ei lähe edaspidi kõik nii mustvalgelt nagu ülalpool kirjas. Kas või loodame, et Kalev ja Rock saavad võidu näiteks Liepajas. Samas võib Rock kodus kaotada viimases voorus Valmierale, Kalev võita Riias VEF-i ja nii edasi.

Järgmise poolteise kuu jooksul seisab eelkõige 5.-8. kohal asuvatel meeskondadel ees võitlus ellujäämise nimel.