On jäänud täpselt nädal ja Eesti tennisesõber saab taas oma silmaga näha Kaia Kanepi mängu. Uue aasta algus on meie suurlootust igatahes tutvustanud uuest ja väga positiivsest küljest.

Kanepi on üks Eesti jälgitumaid sportlasi. Aga kõneka paradoksina on ta Eesti tippudest üks neid, keda kõige vähem nähakse. Isegi Baruto kõik matšid jõuavad Jaapanist video vahendusel nobedalt siinsetesse arvutitesse, Kaia mängud mitte. Vaid üliharvad erandid välja arvatud.

Ehk seega: mis on üks tennisemäng seda tegelikult nägemata? Või enamgi veel: kuidas on võimalik kuulutada mõttekaks-mõttetuks; lootustandvaks-lootusetuks üht sportlast, keda suured hindajad ise ei näegi? Jah, pelk tulemus ja statistika ütleb alati midagi, aga kindlasti mitte üle poole tõe.

Tuleval nädalavahetusel avaneb kõigil Kaia Kanepi arvustajatel harukordne võimalus tema mängu taas oma silmaga hinnata. Kahjuks ei paku varukoosseisuga Tallinna saabub Argentiina küll sarnast võrdlusvõimalust nagu mullu Viktoria Azarenkaga madistamine, aga mingi pildi saab siiski. Parema kui lihtsalt arvuti ääres numbreid põrnitsedes.

Kuni laupäev käes, andkem siiski veelkord voli vaid numbritele. Mis annavad lootust, et Kaia on taas end leidmas.

Aasta esimeses mängus loputas ta tunniga 6:1, 6:3 Na Li'd. Hiinlanna jõudis äsja Austraalia lahtistel poolfinaali, alistades Venus Williamsi ja kaotades hilisemale võitjale Serena Williamsile.

Seejärel kaotas Kaia Maria Kirilenkole. Vene iludus rühkis Austraalias veerandfinaali.

Järgmises duellis alistus Kaia Jie Zhengile - hiinlanna paremust tuli tunnistada alles otsustava seti kiires lõppmängus. Nagu Na Li, jõudis ka Jie Zheng Melbourne'is poolfinaali, kus tunnistas Justine Henini ülekaalu.

Ning lõpetuseks: Kaia ise kaotas Australian Openi teises ringis Nadia Petrovale. 4:6, 4:6 võib küll näida üsna kindel, ent tegelikult oli mängu palju rohkem kui numbrid peegeldavad - kaks pikka tunnist setti. Petrova klohmis kohe seejärel 6:0, 6:1 (!) Kim Clijstersit, siis veel Svetlana Kuznetsovat, kuni takerdus Henini otsa.

Jah, sellised, konstrueeritud teooriad ei ole alati kõige ilmekamad. Aga midagi nad ju ometi peaks näitama. Näiteks kasvõi seda, et meil pole põhjust karta: Kaia ei vaju samasugusse musta auku nagu teisel poolaastal 2009.

Kohtunikud ja muud õigusemõistjad pööravad teinekord täiesti segi. Cristiano Ronaldole määrati karistus selle eest, et ta rebis end särgist hoidvast vastasest lahti ja tabas sellega rebija nina, mis pisut puruks läks. Olukorra tegelikku süüdlast ehk särgistsikutajat ei karistatud millegagi. Ehk siis ebaõiglus võidutseb.

Videot juhtunust näeb siit! 

Mõni aeg tagasi, kui Eesti korvpallineiu jalgadega soomlanna poole vehkis, oli neid, kes nõudsid eestlannale mängukeeldu, põhjendades, et karistada tuleb tegu, mitte tagajärge. Et jalgpallis just nii tehtavat.

Tohoh? Ronaldo õnnetuseks oli vastane, Patrick Mtiliga, nii lühike, et sai hoobi näkku. Olnuks ta pikem, tõuganuks Ronaldo teda rindu ja poleks saanud isegi kollast kaarti, rääkimata punases ega pidanuks Hispaania meistriliigas kaht mängu vahele jätma.

Jalgpallirahvas üritas selgitada, et ka rindu tõukamist, kui tahtlikku tegevust, pidanuks sama rangelt karistatama - punane kaart pluss disklaff kahest mängust - aga see on jabur jutt. Sel juhul kestaks jalgpallimäng parimal juhul 30 minutit, sest mehi ei jätkuks - kõik oleks punaste kaartidega väljas. Ja järgmises kohtumises poleks kedagi platsile saata. Kätega vehkimine käib ju aina. Vaadake, mida nurgalöögi ajal karistualas tehakse. Loomulikult tahtlikult. Ainult et luud ei purune.

Seega: jalgpallis, mis on kõigi spordialade isa ja ema ühekorraga, karistatakse tagajärge, aga mitte tegevust.

Ja miks ei pääses konflikti algataja ehk Ronaldot särgist rebinu puhtalt? Kas see on õigluse musternäide?

Sel esmaspäeval trehvasin tänaval puhtjuhuslikult kettaheitjat Märt Israeli, kes kosub sügisel Helsingis tehtud jalalõikusest. Juba tema tugev käepigistus lubas aimata, et mullu maailma edetabelis kümnenda koha hõivanud 26aastasel sportlasel läheb hästi.

Kõik välised märgid osutusidki õigeks. Karksi-Nuiast pärit Israel rääkis, et taastumine jalaoperatsioonist sujub loodetust isegi natuke paremini. Uno Ojandi ja islandlase Vesteinn Hafsteinssoni näpunäidete järgi harjutav kettaheitja on usinalt teinud arstide soovitatud eriharjutusi.

Meenutagem, et Israeli hüppeliigese side oli katki kolmest kohast. Mainekas Soome arst Ilkka Tulikoura ütles pärast täisnarkoosiga tehtud lõikust, et jala seisukord oli väga halb. „Opereerima pidanuks mind isegi sel juhul, kui ma poleks sportlane," võttis Israel olukorra lühidalt kokku.
Raskes seisus pole Israel end haletsenud. Ta on hoidnud pea püsti ja tegutsenud paranemise huvides. Selline eluterve suhtumine keerulisel ajal loob eelduse, et mees naaseb areenile varasemast tugevamana. Israel loodab juuli lõpus Barcelonas Euroopa meistrivõistlustel edukalt esineda.
Israel kiikab lootusrikkalt ka kaugemasse tulevikku - senise karjääri parima etteaste ihkab ta teha 2012. aastal Londoni olümpiamängudel. Ja kui seal läheb soovikohaselt, alustab ta kindlasti uut olümpiaringi.
Edu sihikindlale sportlasele!

Korvpalli ja käsipalli EM-finaalturniirid kestavad mõlemad laias laastus kaks nädalat. Ometi venivad korvimeeste tiitlivõistlused nagu kaameli-ila, ent pühapäeval Austrias kulmineeruv käsipallurite oma kujutab endast järjepidevat tulevärki. Miks siis nii?

Kõigepealt algandmed: mõlema mainitud pallimänguala EM-finaalturniiril osaleb 16 võistkonda, kes on jagatud nelja alagruppi, millest pääsevad edasi kolm esimest, kes moodustavad kaks kuueliikmelist vahegruppi, kusjuures omavahelised mängud võetakse alagrupist kaasa.

Finaalturniire eristab edasine võistlussüsteem - korvpallis peetakse ka veerandfinaale ehk kuueliikmelises vahegrupis mängitakse nelja edasipääsukoha peale, ent käsipallis asutakse otse poolfinaalide kallale ehk vahegrupist pääseb edasi vaid 33% võistkondadest.

Mis on käsipallis kasutatava süsteemi eelis? Rohkem põnevaid mänge!

Loobutakse küll neljast veerandfinaalist, kuid saadakse asemele umbes 14 vinget vahegrupimängu (vahegrupi avavoorus kolm, sest siis on veel kõigil midagi mängus, mõlemas järgmises üldjuhul vähemalt kaks ehk mõlemas grupis seitse).

Pinge on pidevalt üleval (kui ei usu, uurige, milline on olukord käsipalli EMi vahegruppides), sest lisaks kõigele tähendab vahegrupist edasipääsemine 75% tõenäosusega medali.

Korvpalli EMi tabab aga vahegruppide faasis ilmne pingelangus. Kuna sõel on hõre - medalivõimalus säilib 66% võistkondadest - siis saab valida mänge, milles pingutada ning mis veel hullem: valitakse ka vastaseid veerandfinaaliks. Sportlik ausus lastakse klosetist alla.

Seega, korvpall võtku käsipallist eeskuju. Muuseas, käsipalliga analoogset süsteemi kasutatakse ka võrkpallis.

Jalgpall tuleb antud teemas võrdlusest välja jätta, sest neil on piisavalt finantsmusklit, et pooled meeskondadest juba alagrupiturniiri järel koju saata. Väikestele pallimängualadele oleks aga mõne favoriidi piirdumine vaid kolme alagrupimänguga rahalises mõttes suur tagasilöök.

Sulle meeldib sport? Siis jälgi Ott Järvela Twitterit!

1. Mõistetamatu iluuisutamine

Vaat ei saa sest iluuisutamisest aru ega oska seda enam päris spordina võtta. Pigem kultuuri kui sellisena, sest ka baleriinid treenivad meeletult ja tantsivad kaunilt, kuid keegi neid ei hinda.

Kuni meite omad iluuisutamises suurde heitlusse ei sekkunud, oli üsna kama, kuidas hindamine käib. Nüüd, omadele pöialt hoides, ajab närvi. Vaatad, et Jelena Glebova esitab lühikava kaunilt ja graatsiliselt, püsib kenasti jalul, aga hinded na nadid. Siis tuleb teine, kes koperdab ja kukub, rullib tagumikul mööda jääd… ja saab Glebovast kümmekond punkti enam.

Selgub, et too koperdaja ja kukkuja teinud hüppe kenasti ära, Gleboval jäänud veerand pööret puudu. Huvitav, kuidas saab olla nõnda, et kukkumine tähendab sooritatud hüpet ja jääleprantsatamise eest kärbitakse tulemusest vaid üks punkt? Kas siis Jevgeni Pljuštšenko, kes edestas järgmist 17 punktiga, võinuks viis-kuus-seitse korda kukkuda ja ikka võita?

2. Baruto saab ozekiks niikuinii

Baruto on kolmel järjestikusel sumo suurturniiril saanud kokku 33 võitu, mis peaks ta tõstma hierarhia järgmisele pulgale ehk ozekiks. Paraku on sumo hierarhiasüsteemi peamine reegel see, et ükski reegel ei kehti. Baruto ozekiks ilmselt ei saa.
Sumo suured isad põhjendavad Barutole külma tegemist sellega, et eestlane ei näidanud eelmise aasta viimasel turniiril, kus ta kogus vaid 9 võitu, ozekile väärilist maadlust.

Tegelikult pole küsimus selles, kas Baruto ozekiks saab, vaid millal. Kolme viimase turniiri põhjal on ta 33 võiduga raudselt maailma kolmas sumomaadleja, jäädes alla vaid kahele yokozunale Hakuhole ja Asashoryule (vastavalt 41 ja 38 võitu). Ozekid Kotooshu ja Harumafuji, kel kummalgi on 28 võitu, sörgivad meie mehe sabas.

3. Bulgaaria suusataja triumf

Murdmaasuusatamise Rõbinski MK-etapil puudus vähimgi mõte. Meeste 30 km suusavahetusega sõidu finišisse jõudis vaid 21 suusatajat, neist üle poole ehk 11 venelased.

Räägitakse, et MK-punktid on midagi väärt. Kas bulgaarlane Veselin Tzinzov, kes kaotas isegi eelviimasele üle kolme minuti, kuid teenis 10 MK-punti, on nüüd kõva mees? Ta ju õige napilt kehvem kui Algo Kärp (13 punkti) ja Kaspar Kokk (14).

Mõistetav, miks vähesed viitsisid end Rõbinskisse vedada - osa valmistub olümpiaks, Soomes, Norras ja Rootsis peeti nädalavahetusel riigi meistrivõistlusi ja Saksamaal algas juunioride ja U23 MM - aga miks säärast jama siis korraldada?

4. Kakleja või nutja?

Venemaa üheksa-aastaste hokipoiste massikaklus, mis youtube’i sattus, küttis kirgi. Et mis toimub! Jubedad lapsed!
No mis seal siis nii väga hullu oli? Poisid on ju polsterdatud ja maskistatud ning haiget väga ei saa. Kaklemine kuulub hoki juurde ja põnnid tahavad ju kah mehed olla.

Siit küsimus lapsevanematele: millist poega te tahate, kas sellist, kes tormab vapralt jääväljakul lahingusse või kes nutma hakkab ja peitu poeb?

Veerandmailerite Marek Niidu ja Maris Mägi üheaegsed rekordiparandused panid küsima: kas Eesti ongi nüüd 400 m jooksus kõva tegija? Kui kõrgele jõuaksime ühe mehe ja naise teatejooksus?

Iseenesest oleks ju tore ala - 2x400 m segateatejooks! Kui aluseks võtta mullune maailma edetabel, siis poleks Eesti šanssid sugugi kehvad. Kui üldiselt pole meil jooksualadel suurt sõnaõigust, siis sellisel alal mahuksime statistika põhjal isegi maailma esikümnesse.

1. Venemaa 97,01 sekundit

2. USA 97,26

3. Ukraina 98,41

4. Suurbritannia 98,52

5. USA Neitsisaared 99,01

6. Itaalia 99,14

7. Prantsusmaa 99,54

8. Saksamaa 100,00

9. Jamaica 100,26

10. Eesti 100,34.

Loomulikult on siseedetabel pisut eksitav - no milleks peaksid jamaikalased sisehallis tiirutama? - ent teisalt oli Niidu aeg 46,91 ja Mägi 52,98 hooaja esimesed resultaadid. Ilmselt kärbivad nad tulemusi tänavu veel!

Seega kui meie kergejõustikujuhid soovivad, et Eesti räägiks tõsiselt kaasa ka mõnes teatevõistluses, siis oleks õige kohe uue ala kavasse võtmise ettepanek IAAFi poole teele panna!

Eelmisel nädalal Tallinna vallutanud Euroopa iluuisutamise meistrivõistlused tõstatasid küsimuse: on's see ala ainult friikidele või mitte?

Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Mina leian, et iluuisutamise ja veel paljude alade nautimiseks ei pea sugugi olema tolle ala friik. Esiteks on minu jaoks enam-vähem kõiki alasid tipptasemel huvitav jälgida ning teiseks saad kohapeal vahetult näha, kui raske üks või teine spordiala tegelikult on, kuidas sportlased pingutavad, mida nad läbi elavad.

Võhik ei peagi tegema vahel lutz'ul ja toeloop'il. Küll ta näeb seda, kui kirglikult sportlane esineb, kas ta on rahul või pettunud. Kas pingutus kannab vilja ja hüpped tulevad ilusti välja? Või sportlane väsib kava lõpus ega ole enam alguse hoogu. Kas ta saab närvipingest võitu ja suudab hüpetel jalule jääda?

Ja kes kohal käib, mõistab: iluuisutamine on RASKE ala.

Mõnigi eestlane arvab, et peale korv- ja jalgpalli, kergejõustiku ja suusatamise polegi rohkem alasid tarvis. Kahjuks pole meil populaarsed paljud alad, mis paljudes teistes riikides toovad saalid-staadionid rahvast pilgeni täis.

Olen nooruses ise päris paljud alad järele proovinud, neis kõigis on oma võlu. Mõne ala olen "avastanud" täiskasvanuna.

Keerulisemate alade puhul on selge: kui reeglitest aru ei saa, ei paku see ala midagi. Kui aga reeglid selged ja veidi väiksemate nüanssidega end samuti kurssi viidud, muutub asi nõiaväel huvitavaks.

Näiteks curling. Kes nüüd naerda turtsatab, palun! Nagu öeldud, igaühel oma arvamus. Ent kes curlingu sisusse süüvinud, naudib peatselt algaval taliolümpial kindlasti iga mängu, mis teleriekraani vahendusel Maarjamaale jõuab. Millist täpsust ja tunnetust seal on vaja, millist analüüsivõimet erinevates olukordades!

Kui curlingut nimetatakse maleks jääl, siis samasugune võlu on päris malel. Mis sunnib miljoneid inimesi üle maailma laua taga istuma ja pingsalt nuputama. Mis sundis 1970-80ndatel aastatel inimesi pärastlõunast õhtuni tundide kaupa hiirvaikselt istuma Tallinna rahvusvaheliste turniiride ajal? Oodati meistri iga käiku. Ja saadi vastuseks palju nauditavaid hetki.

Judost ei teadnud ma suurt midagi enne, kui ajakirjanikuna seda ala kajastama hakkasin. Kui saad selgeks, mille eest antakse yuko ja mille eest ippon, miks ja millal hoiatusi jagatakse ja nii edasi, muutub ala kohemaid nauditavaks! Maailma judotipud suudavad heas vormis olles pakkuda fantastilisi heiteid.

Osa alasid on säärased, mille võlust umbes 90 protsenti kaotab teleekraan. Ühesõnaga - mida pead kohapeal vaatama. Iluuisutamine on üks neist. Jäähoki teine. Samasse rivisse mahub näiteks sulgpall. Telerist vaadates tundub mäng sama lihtne nagu suvel rannas toksides. Väljaku läheduses istudes näed, millised kiirused tegelikult mängus on ja mida see ala sportlaselt nõuab. Veel paremini saad siis aru, kui oled ise reketit käes hoidnud - mitte rannas toksides, vaid korralikult punktide peale üle võrgu mängides.

Murdmaasuusatamise Otepää etapill avaneb lausa valikuvõimalus: kas tahad jääda staadionile ja ekraani vahendusel näha, mis rajal toimub, või lähed metsa vahele omadele kaasa elama. Lisaks murdmaale saab teleri abil parema ülevaate ka mäesuusatamisest. Kesk-Euroopas on ülipopulaarne ka laskesuusatamine, suusahüpetest rääkimata.

Ja nii edasi ja nii edasi. Igaühele oma.

Kergejõustiku Kuldliiga on üks paremini korraldatud ja põnevamaid võistlusi Eestis. Kolmapäeval oli aga valus vaadata, kuidas keskmaajooksjad spordiürituse korraldajatele ninanipsu tegid.

Nimelt startis 800 m jooksus kolm meest, kellest üks katkestas vähem kui saja meetri läbimise järel. Kuldliiga eestvedaja Mati Lilliallik oli juba varakult uurinud, kas tal ikka tasub kavva võtta nii 800 meetrit kui ka miil. Jooksuringkonnad andsid kõhklematult oma jah-sõna.

Hõredaks jäid eestlaste read ka mitmel teisel alal. Polnuks kohal lätlasi, venelasi, leedulasi ja ukrainlasi, olnuks pilt pehmelt öeldes kurb. Kuid ettevalmistusperioodil kurtsid mitmed talvist ja suvist võistluskalendrit uurinud treenerid, et jõuproove on varasemast vähem.

Kahjuks on paljudel eestlastel kujunenud harjumus harva võistelda. Samas teab iga koolilapski, et võistlus on parim treening. Kuldliiga etappi jälginud kümnevõistluse olümpiavõitja Erki Nool märkis, et tegi noorteklassis ühel aastal üksnes teivashüppes 27 (!) etteastet.

Ma saaks aru, kui Euroopa meister Ksenija Balta ütleks, et sisehooaeg venib liiga pikaks. Tema alustas 20. jaanuaril tõkkesprindis kahe Eesti rekordiga ning ihkab 12. märtsil Dohas algavatel sisemaailmameistrivõistlustel kaugushüppes medaliheitlusse sekkuda.

Küllalt paljud Eesti kergejõustiklased alustavad hooaega 30. jaanuaril Kuldliiga teisel etapil ja kolm nädalat hiljem riigi meistrivõistluste järel tõmbavad juhtme seinast.

No comments.

Suur iluuisutamistsirkus lahkub peagi Tallinnast. Kõik arutlevad, millise mulje meie, pisikesed, suurele maailmale jätsime. Aga arutlegem ka: millise mulje nemad, suured, meile endist jätsid?

Iluuisutamine oli, on ja ilmselt jääb olümpiamängude üheks popimaks alaks. Või teistpidi öeldes: kellele hoki, kellele mäesuusk, kellele iluuisutamine. (Sic! Murdmaa on vaid meile, eestlastele).

Uisustaarid on tõelised publikumagnetid juba Sonja Henie aegadest alates. Igal ajastul oma kangelased, täna kuulub too au ja kohustus vaieldamatult Jevgeni Pljuštšenkole.

Kui nüüd tuua kogu see tähesära Saku Suurhallis toimunu tähendusse, siis... Pljuštšenko vaimustas ka siin masse. Oleks ilmselt vaimustanud ka siis, kui kulda ei võitnuks. Aga mind ta ei vaimustanud - liiga ühehülbaline oli. Hüppemasin, ei suurt muud. Kui Stephane Lambiel veidigi vähem vääratanuks, saanuks kuningast kroonprints.

EMi eredaima elamuse pakkus aga jäätants. Tähtsaim uisuala vist - miks muidu näidatakse tantsijaid meile kolm, aga kõiki teisi kaks korda...

Elamus oli kahjuks negatiivne. Või õigemini: jäätants ei suutnud mu muljet muuta.

Olen aru saanud, et iluuisutamine on sport. Koos suure tunnustuse, auhinnarahade ja muu sinna juurde kuuluvaga. Vabandage, kõik friigid ja gurmaanid, jäätants pole sport. Selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Nagu ka näiteks võistlustants ja kulturism, kus määrav kohtunike suva ja subjektiivsus, aga mitte stopperi näit või väravate ja korvide hulk.

Läbi pikkade ajastute on nimelt jäätantsus ühed ja kõige kindlamad valitsejad. Peaaegu alati on ette teada, kes medalid võtavad - ja, oh imet, reeglina nii lähebki! Tõelisele spordisõbrale on taoline etteaimatavus oi kui igav.

Tunnetan juba jäätantsufännide sektorist tulevat sõimuvalangut. Tean ka, millele nende vastulause(d) tugineb. Püüan ennetada.

Nemad: "Oi, see on ju nii ilus! Kas sa vaatasid Torvilli ja Deani, Klimovat ja Ponomarenkot, Bestemjanovat ja Bukinit - hing jääb kinni!"

Mina: "Olin alles väike, aga kaht viimast vaatasin. Ilus kindlasti. Aga näeksin nende kohta pigem tantsu-, mitte spordivõistlusel."

Nemad: "Oi, muusika on ju nii ilus!"

Mina: "Ilusa muusika kuulamiseks on kontsert. Või äärmisel juhul jäägaala."

Eeldaks, et riigikogus istuvad targad ja haritud inimesed, kes enne, kui midagi ütlevad, ka mõtlevad. Teevad endale selgeks, et mis ja kuidas. Lugedes aga olümpiavõitjast riigikogulase Erki Noole väljaütlemisi olümpiadelegatsiooni suuruse teemal, tekib pehmelt öeldes kahtlusi.

Nool imestab Päevalehes, miks saadetakse Vancouverisse sportlased, kes pole olümpiakohti ise välja teeninud - jäätantsijad ja mäesuusatajad. „Enne kui mäesuusatajaid Vancouverisse saata, tahaks olla ikka veendunud, et nad on võimelised mäest alla sõitma ja kõiki väravaid läbima. Jäätantsijad Štork ja Rand pole kindlasti sellisel tasemel, et olümpial uisutada - nad pidasid ju vahepeal seitse kuud treeningupausi."

Põhjus, miks antud sportlased tuleb ookeani taha saata, on väga lihtne ning sellest aru saamine ei tohiks liiga raske olla. Saati, et asjast on meedias kirjutatud ja räägitud kordi ning kordi: olümpiale saab teenindavat personali lähetada sama palju kui sportlasi.

Kui me jätaks jäätantsijad ja mäesuusatajad koju, mis sportlikkus mõttes võibki õige olla, siis poleks võimalik olümpiale saata Kristina Šmigun-Vähi, suusameeskonna ja laskesuusatajate kõiki vajalikke abilisi. Nii lihtne see ongi.

Suusatamine pole kergejõustik, kus tõmbad naelikud jalga ja annad tuld. Suuski tuleb poolesajast paarist õiged välja valida ning ära määrida. Pisike eksimus, ning medal on läinud. Ja kindlasti pole kõrvalseisjad, olgu nad nii kõrgel positsioonil kui tahes, õiged mehed ütlema, mitu abilist peaks Šmigun-Vähi ja Andrus Veerpalu kaasa saama.

Suurbritannia laskesuusataja Alanda Scott (pildil) pole võistlustel millegi märkimisväärsega hakkama saanud. Küll on aga märkimisväärne põhjus, miks teda enam jõuproovidel ei näe.

Nimelt saadeti naine Afganistani! Ja mitte treeninglaagrisse, vaid rahu tegema (loe: sõda pidama). "Soovime sulle rahulikku tuuri ja ootame, et ühel päeval laskesuusatamisse naaseksid!" kirjutas briti biatloni alaliidu veeb, saates kaptenistaatuses olevat Scotti uutele jahimaadele. Nojah, olümpiakohti ju Suurbritannia naised nagunii välja ei teeninud. Ja kui endal missioonitunnet jätkub ja kodumaa vajab kaitset... Ja elukutselise sõjaväelase lepingule oled kord juba alla kirjutanud.

Nüüd on mul ainult suur hirm - millal nad meie esinumbri Eveli Saue Iraaki saadavad? On ju tema ja mitmed teisedki Eesti Kaitseväe hingekirjas.

Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal võib rahulikuks jääda - ükski tema hoolealune pole (senistel andmetel) puurist plehku pannud ja Saku Suurhalli iluuisutajaid kollitama tatsanud.

Küll aga on Euroopa parimad iluuisutajad püstihädas pisikeste plikatirtsude ja poisikluttidega, kes järjekindlalt ja täiskasvanute utsitusel nende mängukarusid sisse vehivad!

Markantseim juhtum leidis aset eilse paarissõidu lühikava lõpufaasis, kui oma etteaste lõpetas Ukraina paar Tatjana Volosožar - Stanislav Morozov.

Erksinistes liibuvates kostüümides esinenud ukrainlaste filigraanne sooritus pani publiku püstijalu aplodeerima ning nagu iluuisutamisvõistlustel kombeks, heideti väljakule ka mõned kingitused.

Nende sekka kuulus keskmise suurusega kollane kaisukaru. Kui Ukraina paar oli publikule kummardamise lõpetanud, uiskles muhelev Morozov karu suunas, et see endaga hinnete ootamisele kaasa võtta, kuid jäi pika ninaga.

Mis siis juhtus? Nimelt oli esmalt kohale jõudnud võistluste korraldajate mahitusel tegutsev kratt, kelleks oli umbes 7aastane plikatirts. Käed puusas seistes vaatas ta altkulmu Morozovile otsa, krahmas karu kaenlasse ja uisutas tuhatnelja oma "vahetusaedikusse" teiste lapskrattide sekka saaki imetlema.

Morozov laiutas publiku kaastundliku naerupahvaku saatel käsi ja läks Volosožarile oma ja neile annetatud kaisukaru kurvast saatusest rääkima.

Paremini ei läinud ka Eesti paaril Maria Sergejeva - Ilja Glebov. Nende etteastet kostitati päris suure valge tiigri, pisikese Winnie Puhhi ja veel mitme kireva kaisuloomaga. Lapskratid korjasid kõik nobedasti üles ja selle asemel, et uisutajatele anda, vedasid jääväljaku teise nurka oma pessa. "Eeskujulik rehepaplus!", võisid eestlased isekeskis mühata.

Õhtu lõpus said kratid siiski ka valusa kaotuse osaliseks. Kui mõisate ajal olid eestlased sakslastest parunite ületrumpamise peale mihklid, siis eile näitasid Niebelungide järeltulijad, et ka nemad pole papist poisid.

Eestlaste kratindust tähelepanelikult jälginud Saksamaa paari Aljona Savtšenko - Robin Szolkowy fännklubi tõmbas lapskratid haneks. Pärast oma lemmikduo suurepärast lühikava (74,12 punktiga on Savtšenko - Szolkowy võistluste liidrid) visati kõigepealt jääle paar väikest kingitust. Kui kratid need oli ära korjanud ja pessa naasnud, anti turmtuld ning külvati eilne sünnipäevalaps Savtšenko ja tema paariline kingitustega üle.

Ent endiselt on õhus suured küsimused: kas lapskratid kavatsevad oma tegevust jätkata EMi lõpuni? Mis saab uisutajate nina alt ära napsatud kaisukarudest?

Noppeid iluuisutamise EMilt ja ka muudel sporditeemadel vahendab ka Ott Järvela Twitter!

Kahjuks rikuti jalgpalli Aafrika meistrivõistlused tänavu ära juba enne nende algust. Togo meeskonda ja nende saatjaskonda tabanud tragöödia taustal jäi sportlik tulemus paratamatult tahaplaanile.

Esmaspäevase A-alagrupi viimase vooru taustal tõusis jalgpall kui mäng tagasi esiplaanile. Paraku negatiivses mõttes, sest Angola ja Alžeeria said hakkama 1982. aasta MMi skandaalse kohtumise Lääne-Saksamaa - Austria kordusetendusega.

Mis siis juhtus? A-alagrupis lõi esimene voor, kus Mali võitles end Eestile kaotanud Angola vastu 0:4 kaotusseisust 4:4 viigini ning TV14 vutikommentaatorite tandemi vaieldamatu lemmik Malawi alistas 3:0 MMile jõudnud Alžeeria, kõik eeldused vingeks vaatemänguks, kuid eilne viimane voor rikkus kõik ilusa ära.

Enamikes küsimustes, kus UEFA ja FIFA raksu lähevad, olen UEFA poole peal, kuid ühes asjas mitte. Kõikidel jalgpallivõistlustel, kus eksisteerivad alagrupid, tuleks paremusjärjestuse määramiseks kasutada üldist väravate vahet, mitte omavahelist kohtumist. UEFA ja CAF nii ei talita, FIFA aga küll ja tagab seeläbi, et viimases voorus on igal võistkonnal sõltumata teise mängu tulemust kõik ikkagi enda kätes.

Eile nii ei olnud. Mali võinuks Malawit kolkida kas või 22:1 (võitis lõpuks 3:1), kuid Angola ja Alžeeria said samal ajal 0:0 viiki triikides edasipääsus kindlad olla.

Üldmulje - lihtsalt piinlik. Aafrika jalgpalli livreele, mille relvastatud rünnak Togo meeskonna pihta niikuinii korralikult ära määris, jättis Angola - Alžeeria mäng järjekordse pleki. Seekord õnneks mitte verise.

Lisa: Tõsi, mainitud 1982. aasta Gijoni vaherahujalgpalli ohver oli seekordse komploti üks osapool Alžeeria, kuid see ei saa õigustada samasugust käitumist, sest kui inimene ei oska vigadest õppida, võime poe kinni panna ja planeedi kohe rohelistele marslastele loovutada.

Jalgpallist - isegi Aafrika omast! - säutsub ka Ott Järvela Twitter!

1. Murdmaa vs laskesuusk

Ühel hetkel olid spordifännid vaimustuses meie laskesuusatajate võimsast esinemisest - Roland Lessingu teine ning Martten Kaldvee seitsmes koht ja mida kõike veel. Ent kui suusatajad ja laskesuusatajad panna ühte järjestusse MK-etappidel teenitu põhjal, teisaldades biatlonistide punktid murdmaasüsteemi, kaovad ühe ala tegijad teiste sekka ära. Siinkohal tänavune paremusjärjestus ja punktid. Laskesuusatajad rasvases kirjas.

1. Kristina Šmigun-Vähi 144
2. Andrus Veerpalu 96
3. Roland Lessing 95
4. Jaak Mae 60
5. Kein Einaste 56
6. Aivar Rehemaa 35
7. Martten Kaldvee 32
8. Peeter Kümmel 31
9. Kaija Udras 21
10. Anti Saarepuu 19
11. Kaspar Kokk 14
12. Algo Kärp 13
13. Triin Ojaste 8
14. Indrek Tobreluts 3
15. Kadri Lehtla 1

2. Tarvas seljatab üksi kogu Eesti jalgpalli

Läinud hooajal käis Eesti jalgpallimeistrivõistlusi vaatamas keskmiselt 194 pealtvaatajat mängu kohta, millega ollakse Euroopas raudkindlalt viimasel kohal. Isegi San Marinos, kus elab 30 000 inimest, on vutihuvilisi rohkem - 210 inimest per kohtumine.

Võrdluseks: tänavu on Rakvere Tarvase (pildil) korvpallilahinguid käinud vaatamas keskmiselt 1036 fänni. Ehk siis Rakveres tuleb ühele mängule rohkem publikut kui jalgpallis tervele voorule.

Huvitav, miks jalgpall eestimaalasi ei köida?

3. Kes toob meile järgmise taliolümpiamedali?

Tekkis arutelu, kes toob Eestile pärast Vancouverit järgmise talimängude medali? Kas murdmaasuusataja või mõne teise ala esindaja? Ja millal? Sotšis või hiljem?

Arvestades, et suur murdmaatrio vaatab Sotši mänge telerist, milline on võimalus, et järgmine medal kuulub suusatajale? Mittesuusatajale? Fifty-fifty? Ja kui kihlveoks läheb, siis kumb pool valida?

4. Tuuridel võidutseb ebaõiglus

Norras kritiseeriti Tour de Ski punkti-arvestust, sest kaheksast etapist kolm võitnud ja kuuel korral pjedestaalile pääsenud Petter Northugi jäi kokkuvõttes Lukaš Baueri järel teiseks. Bauer pääses kolme sekka vaid kolmel etapil.

Suusatamise sünnimaa koondise peatreener Morten Aa Djupvik ei saanud aru, miks Northug tuuri ei võitnud ning torises, et norralane oli kogu tuuri pildil, Bauer tõusis esile alles viimastel etappidel.

Huvitav, mõni aasta tagasi valiti Thor Hushovd Norra parimaks sportlaseks - Jaan Kirsipuule pole säärast au Maarjamaal langenud -, kuid tuuridest ei tea norralased ikka mitte muhvigi.

2003. aasta Tour de France'il võitis Alessandro Petacchi neli etappi, Lance Armstrong ainult ühe ja löntsis enamiku ajast grupi keskel. Ometi kuulutati ameeriklane millegipärast Touri võitjaks. Hämmastav ebaõiglus.

5. Asi on suhtumises

Käsipallurid ei pääsenud MMi valikturniirilt edasi ning kirusid maad ja taevast. Olemine oli nukker, et tugevale Hollandile ühe väravaga alla jäädi. Treener Kalmer Mustingult järgnes kiire analüüs, mida tuleks teha, et tulevikus finaalturniirile pääseda - 18-19aastasi mängumehi, kel olla tase täiesti olemas, tuleks kiiresti koondisse tuua.

Võrkpallikoondis ütles välja, et kui EM-finaalturniirile ei pääse, on jama.
Korvpallirahvas hakkas mudaliigasse kukkumist õigustama: mis mudaliiga, seal mängivad väga tugevad satsid. Luksemburg ja puha.

Nüüd ei tohi enam pikalt viivitada. Tähtsad otsused tuleb langetada just siis, kui meeli liigutavad sündmused on värskelt meeles.

Spordihuvilistele hullutavalt mõjunud Otepää maailmakarikaetapi tulemuste eest võiks Eesti suusakoondise peatreenerile Mati Alaverile rajada ausamba ja sprinterite juhendaja Björn Kristianseni lepingut peaks kiiresti pikendama.

Alaveril ja Kristiansenil tasuks treeningumetoodika, mis lubab maailma neljandas ja viiendas kümnes püsinud sprinterid mõne nädalaga MK-etapil finaali lävepakule aidata, patendiametis kinnitada.

Eesti kultusalal korvpallis tähendaks nii äge tasemetõus, et Tartu Ülikool/Rock hakkab pärast FIBA EuroChallenge'i alagrupiturniirilt pudenemist ühtäkki Euroliiga klubidega võrdselt mängima.

Enne jõule sai Peeter Kümmel Rogla MK-etapil 47. koha, kaotades eelsõidu parimale Andrew Newellile ligi 18 sekundiga. Etteaste järel ütles ta, et tunne on kevadine ja et treeninguid tuleb alustada nullist.

Eile tuli Kümmel Otepääl üheksandaks - olgem ausad, kukkumine röövis talt finaalikoha - ja rääkis, et teda valdas hooaja parim tunne. ETV abikommentaator Kaarel Zilmer, kes detsembris märkis muu hulgas, et sprinterite madalseis on uuriva ajakirjanduse teema, nentis nüüd, et kõik on võimalik.

Sestap on mul Alaverile väike palve. Soovin kolm nädalat enne järgmise aasta Otepää MK-etappi hakata Kümmeli töövarjuks. Uuriva ajakirjanduse objektiivse loo huvides tahan need 21 päeva veeta koos Kümmeliga kogu ööpäeva ulatuses. Loodan mõistvale suhtumisele ja koostööle.

Lõppeva nädala suurima tormi korraldas Eesti sportlastest ilmselt mitte Andrus Veerpalu ega Jaak Mae, Baruto ega Kristina Šmigun-Vähi, isegi mitte Tarva ega Kalevi korvpallimeeskonnad, vaid Siim-Sander Vene.

19-aastane Kaunase Žalgirise kossumees, kes kuulutas, et tema koos klubikaaslastega tunneb Žalgirise edasipääsu kõrval heameelt Vilniuse Lietuvos rytase Euroliiga teiselt etapilt väljajäämisest. Samal päeval jõudsid Vene sõnad Leedu korvpalliportaalidesse ning teenisid seal tuhandeid klikke ja sadu kommentaare.

Õhtulehe spordireporterite meilikasti potsatas isegi mitu kirja Leedust palvega tõlkida Vene öeldud laused, ning küsimusega, kas ta ütles nii nagu Leedu portaalides kirjas. "Ülbelt julge kutt," tunnistas üks küsija, kes teatas, et on Rytase fänn.

Õhtulehe kommentaarideküljel kirjutas üks Lithuanian'i-nimeline, ilmselt Kaunase klubi fänn: "Simas, sa räägid nagu tõeline Žalgirise mängija! Naudin seda."

Teame, et Žalgirise ja Rytase duellid Leedus on midagi enamat kui lihtsalt kahe parema meeskonna iga-aastased mängud. Pigem on tegemist sõjaga, mis mujal maailmas tavalised. Näidake FC Barcelona fänni, kes ei sooviks Madridi Realile kaotusi mitte ainult omavahelistes mängudes, vaid ka Meistrite liigas.

Ka Leedu fännide tasandil on seis sama. Ja Vene öeldu näitab, et mängijate tasandil samuti. Žalgirise-vaimus üles kasvanud Kaunase poisiklutid, kellest parimad jõuavad esindusmeeskonda, ilmselt ei oskagi teisiti. Vene on nende keskel elanud juba piisavalt kaua - läheb neljas aasta.

Mis näitab, et Vene on heas mõttes "leedustunud". Käimasolev hooaeg näitab, et spordiväljakul on ta piisavalt ülbe ja nahaalne. See on edasiviiv ülbus. Kes, mäletate, pani mõni nädal tagasi Tallinnas kulbi endast jupp maad pikemale Viljar Veskile, ja jäi tollele otsa vaatama näoga: noh, kas lootsid siit kaht punkti saada?

Vene on pesamunana suutnud end Žalgirises maksma panna ja on teeninud kindla koha mitte ainult 12-mehelises igaks mänguks üles antavas satsis, vaid ka põhituumikus.

Žalgiris täiendas mõne päeva eest ridu veel kahe mehega, nimekirjas on kokku juba 16 mängijat. Euroliiga otsustavas kohtumises Istanbulis kasutas peatreener Ramunas Butautas neist kaheksat, kellest üks oli Vene. Pühapäevases Balti liiga mängus Šiauliaiga oli Eesti kutt juba mängu pöörde toomise ja kindla võidu üks peaosalisi - ehkki treener suurt punktisaaki temalt ei nõuagi. Ta on karmis meeskonnasiseses konkurentsis end pildile töötanud.

Eesti koondisele on säärase õiges kohas nahaalse mängija - ülbuse märke väljaspool palliplatsi pole tuvastatud! - areng ülimalt kasulik. Oleks meil ainult rohkem sääraseid tüüpe! Kes ei pelga kas või 15-aastasena välismaale minna ja seal sihikindla töö tulemusena hakata uksi lahti prõmmima. Või siis on valmis kodumaal end samamoodi üles töötama.

Hoolimata sellest, et ta näeb meeste vahel endiselt välja kui poisike ja oma 19 eluaastaga ta seda Euroopa tippkorvpalli mõistes ju pisut ongi, tõestab Hispaania korvpalliprints Ricky Rubio, et ta ei kavatse piirduda lapsstaari seisusega. Vastupidi, ta on sündinud suureks mängijaks.

Vaadake ligi kümneminutilist videokokkuvõtet Rubio tegutsemisest FC Barcelona 85:70 võidumängust Siena Montepaschi üle Euroliiga neljapäevases liidrite kohtumises, kus 14 punkti ja 10 resultatiivset söötu kogudes kerkis Rubio liiga nädala mängijaks, ja veenduge ise.

Kes kümmet minutit kulutada ei raatsi, soovitan klikkida otse 2.30 kanti ja imetleda, kuidas Rubio vastaste keskmängija Benjamin Eze jalge vahelt põrgatades ühe järjekordse korvisöödu poole tormab (all pildil).

Nüüd, umbes pool ööpäeva enne esimese startija rajaleminekut võib rahulikult väita: kümnes MK-etapp Otepääl toimub! Ja suusaissid võivad mõnuga meediat süüdistada: näe, külvasid jälle põhjuseta paanikat!

Meenutagem: täpselt nädala eest üllitas Õhtuleht loo pealkirjaga "Kas karmilt paukuv pakane jätab Otepää MK-etapi ära?"

Võin kirjutise autori ja kogu meie toimetuse nimel kinnitada: üllatus-üllatus, meil puudus teemat käsitlema asudes vähimgi sensatsioonijanu, vajadus kellelgi harja punaseks ajada või midagi muud pahatahtlikku.

Usute või ei, ajend oli lihtsamast lihtsam: teavitada kümneid tuhandeid Otepääle minna plaanijaid ja kordades suuremat televaatajate hulka võimalikest ohtudest. Sest, ütlevad Alar Arukuusk & Co mis nad ütlevad: toona püsis musta stsenaariumi oht mõõgana korraldajate peade kohal. Ja kui nad võisid loota a la "küll me võistluse ikka kuidagi peetud saame", siis võimalus, et mõnigi kaine mõistusega suusataja (näiteks Kiku, Andrus või Jaak) 15-20 pakasekraadiga koju jääb, oli veel oluliselt suurem.

Meid tabas otsemaid suusarahva meelepaha. Üks süüdistas meid paanika külvamises, teine torises niisama ja nii edasi. Meie jäime faktide juurde ning avaldasime mõni päev hiljem uudise "Pääsemine: ilmaportaalid enam Otepää MK-etapiks pakast ei ennusta". Mitte torisejate survel, aga taaskord soovist inimesi teavitada.

Suusajuhid pole kahtlemata ainsad, kes meediat kümnes surmapatus süüdistama kippunud. Teadku nemad ja kõik teisedki: ajakirjandus rahuldab lugeja, aga mitte nende vajadusi. Ja vähemalt nädala eest oli avalikkuse huvi suur, kas Otepääl ikka suusatatakse või mitte.

Lõpetuseks: jumal tänatud, et ilmataat eestlastele halastas. Nüüd saame kõik meie pidu nautida ja norralased Bente Skariga eesotsas kõige paremini korraldatud MK-etapilt (nii ta ütles!) midagi kõrva taha panna.

Kuku Raadio igateisipäevane spordisaade "Mehed ei nuta" on küll tore meelelahutuslik vahepala, ent paraku ei taju saatejuhid kohati rolliga kaasnevat vastutust.

Antud meediakriitililise alatooniga jutt võinuks minna küll otse saatetegijate meilile, ent tahtsin ka spordiüldsust teavitada - "Mehed ei nuta" seisukohad ei kattu väga tihti teiste Eesti spordiajakirjanike vaadetega.

Esmalt heast. Meie audiovisuaalses meedias polegi ühtegi teist sellist arutlevat laadi spordisaadet. Kes pole veel aru saanud, siis "Mehed ei nuta" näol on tegemist tugeva huumorikallakuga saatega, kus kõigil kolmel mehel on oma roll, mida mängida - Peep Pahv on robustne ja egotsentriline absoluutse tõe kuulutaja, Jaan Martinsoni ülesandeks on vürtsitada eetriaega oma fantastikasse kalduvate uitmõtete ja kaudseostega ning Tarmo Paju peab siis olema nö mõistuse hääleks.

Ütlen ausalt: mulle see kooslus ja see saade meeldib. Üldiselt.

Paraku on probleemiks see, et mõnikord kipuvad mehed oma rolle üle mängima. Ja neil kipub ununema, et avatud mikrofoniga kaasneb ka vastutus. Iga naljakat või provokatiivset mõttekäiku ei saa alati välja prahvatada.

Omapärane ongi see, et kui kirjutavate ajakirjanikega tunnetavad Pahv ja Martinson seda piiri siiski küllaltki hästi, siis raadioajakirjanikena käituvad nad hoopis vabamalt.

Millest selline tiraad? 1. Viimases saates vaieldi tervelt kümme minutit teemal, kas Eesti noor korvpallitüdruk tegi õigesti, kui lõi vastasmängijale jalaga näkku. Kaks saatejuhti (Pahv ja Martinson) õigustasid vägivaldselt käitunud piigat ning leidsid, et mängukeelu määramine olnuks nonsess.

2. Pahv on korduvalt deklareerinud: õige spordimees võtab napsu! (Üks asi on, kui ajakirjanik alkoholi tarvitab, teine asi on, kui noortele eeskujuks olev tippsportlane seda teeb. Sootuks vale on aga vägijooke propageerida spordisaates)

Miskipärast ei saa kunagi nii radikaalseid seisukohti lugeda ei Postimehe ega Õhtulehe veergudel, kus Pahv ja Martinson igapäevaselt töötavad. Ei ole kummaski lehes ilmunud ka nimistut mõttetutest sportlastest, ehkki iga saade teatatakse, kes meie atleetidest pole essugi väärt.

Mehed, teie saadet kuulavad paljud noored sportlasehakatised! Nemad ei pruugi aru saada, et iga teie sõna ei tasu kullana võtta. Ega sellest, kunas te nalja viskate ja oma rolle täidate.

Selliseid väärtusi kultiveerides ei too te Eesti spordile tervikuna küll kasu. Absurdini laskudes jätate kogu meie tsunftist kahtlase mulje. Nii et kokkuvõttes: las mõni jutt jääb õllelauda, mitte raadioeetrisse.

Alanud nädal kulgeb Eesti spordis kahe märksõna tähe all. Nendeks on suusatamise MK-etapp Otepääl ja käsipalli MM-valikturniir. Esimese kohta teab iga endast lugupidav Eesti spordisõber kõike alates Tehvandi tõusu kaldenurgast lõpetades raja äärde asetatavate tünnisaunade arvuga.

Sama põhjalike käsipalliteadmistega kõrvaltvaatajat annab Eestist otsida. Aga õnneks ka leida: mida arvab Riho-Bruno Bramanis (pildil) Eesti šansside kohta reedest pühapäevani Belgias toimuval MM-valikturniiril?

Eesti käsipallikoondise esmaspäevane mäng Lätiga oli Mesikäpa halli kogunenud publiku jaoks ilus sissejuhatus talvisele töönädalale, sest põlvalased said üle pika aja näha Euroopas tegusid tegevate oma meeste Mait Patraili ja Marius Lepa mängu.

Muidugi elati truult kaasa tervele meeskonnale, kuid selgelt oli kuulda, et Patraili väravate järel oli rõõmukisa valjem. See on nostalgia-faktori - veel Servitis mängides pani Patrail Mesikäpa rõkkama pea igal nädalal, nüüd ainult paar korda aastas - tõttu igati loomulik.

Aga publiku seas leidus ka inimesi, kes kaasaelamise asemel väljakul toimuvat pingsalt jälgisid ja nähtut peas asetseva käsipallikompuutri abil töötlesid. Rahvuskoondise eelmine peatreener Bramanis kuulus just sellesse seltskonda.

Tema mängijakarjääri jooksul Eesti käsipall ühelegi finaalturniirile ei jõudnud. Oma ala vankumatu patrioodina on ta aga siiralt rõõmus, et praegu koondises võimust võtval põlvkonnal on eduks kõik võimalused olemas. „Kui seekord õnneks ei lähe, siis järgmise 5-6 aasta jooksul peaks ikka minema. See meeskond läheb ju ainult paremaks," põhjendab ta.

Aga ikkagi - praegu on šanss parem kui kunagi varem. Samas on pearivaal Holland ikkagi päris kõva pähkel. „Šansid on 50:60 Hollandi kasuks. Neil on võistkonnas ikkagi 10 kõvades liigades mängivat venda: kuus Saksamaa 1. Bundesligas, kolm 2. Bundesligas ja üks Hispaania kõrgliigas. Et seda meeskonda võita, tuleb mängida ideaalselt - Eestil peab kõik klappima."

Kindlasti peab Eesti leidma lahenduse paarile vajakajäämisele, mis ilmnesid mängus Lätile. 1. Väravavaht Marius Aleksejevilt on vaja paremat partiid. 2. Sisemised Mait Patrail ja Dener Jaanimaa (pildil) tuleb edukamalt viskele mängida.

„Marius on Euroopa tasemel väravavaht. Tema pärast ei tasu muretseda. Patraili ja Jaanimaa viskekohtade nimel tuleb aga mängujuhil rohkem tööd teha. Omapea ei ole lihtne väravaid visata," lausus ise üle 20 aasta paremsisemise kohta mänginud Bramanis.

Kõige tähtsam on aga tahtmine: „Holland paneb vastu väga robustse kaitse. Selle vastu saab vaid nahaalsusega. Tuleb panna nii, nagu kaalul oleks, et kas olla või mitte olla!"

Käsipallimõtteid säutsub päris stabiilse graafiku alusel ka Ott Järvela Twitter!

1. Miks laskesuusatamine siinmail ei müü?

Murdmaa ja laskesuusatamine oleks justkui sarnased alad, aga mitte Eestis. Siinmail on esimene neist rahvuslik, teine nurgatagune spordiala.

Tulnuks suusataja MK-etapil teiseks nagu Roland Lessing või seitsmendaks nagu Martten Kaldvee, mahuksid nad järgmisel hooajal A-koondisse, mis tähendaks korralikku stipendiumit ja autot istumise alla. Biatlonistid aga...

Igatahes see, et viimaste aastate parim (ja veetlevaim ja värvikaim) laskesuusatajanna Eveli Saue sõidab ikka vana Toyota Corollaga, kuhu mahuvad kas sõitjad või suusapark, kuid mitte mõlemad, on häbiväärne.

Miks laskesuusatamine meil ei müü? Või ei osata seda müüa?

2. Ülbe poisikese lahkumine

Las ajalugu näitab, kuivõrd õige oli 18aastase korvpalluri Sven Kaldre lahkumine Tartu Rockist seetõttu, et ta ei saanud enda arvates piisavalt mänguaega. Imevõistkond Rakvere Tarvas võttis Kaldre enda rüppe, kuid eks sealgi tuleb koht platsil välja võidelda. Igatahes müts maha noore mehe ees, kes julges suurklubi ukse selja taga mürtsuga kinni lüüa.

BC Kalevis, muide, olevat Kaldrest mitu aastat vanematel varumeestel väljaku kõrval nimelised toolid, millele istmikujälg aastatega sisse kulunud. Klubi juhtkond lubanud neile peagi omistada teenelise pingipoisi aunimetuse ja paigutada väljaku äärde pehme diivani. Et elu veelgi mugavam oleks.

3. Kas Venemaa raha päästaks korvpalli?

BC Kalevi tee Idaliigas sai otsa. Tulemus oli masendav - kuus kaotust keskmise korvide vahega miinus 27. Kas on asjal mõtet? Vähemalt senise süsteemi järgi, kus Eestit esindab üks kindel klubi? Äkki tasuks Idaliigasse saata klubide koondis? Või veel parem Eesti koondis?

Või leida Venemaalt suursponsor, kes laoks lauale paar-kolm miljonit? Eurot mõistagi. KHLis mängiv Riia Dinamo hokiklubi saab idanaabrite käest igatahes kopsaka summa. On see Venemaa propaganda või lätlaste äraostmine, aga Läti hokimehed mängivad igatahes MMi A-grupis ja olümpial.

Huvitav, kuidas suhtutaks Eesti sellesse, kui Venemaa meie korvpalli arengule õla alla paneks?

4. Miks lumi inglastele ei kõlba?

Inglased on ikka hädad küll. Sadas pisut lund maha ja kohe nutt lahti - jalgpalli pole neis ebainimlikes tingimustes võimalik mängida.

Huvitav, kas jalgpall on välis või sisespordiala? Kui välis, siis ei tohiks mingi lumi ju olla takistuseks. Kui sise, siis ehitagu staadionile katus.

Mullu märtsis ajasid Eesti ja Kanada korralikus lumesajus A.Le Coq Arenal palli taga nagu mehed muiste. Ja polnud mingid muret.

Mängud jäetakse ära publiku ohutuse tõttu? Ameerika jalgpalli mängitakse teinekord tihedas lumesajus ja paarikümne miinuskraadiga, kuid tribüünid on alati piripardani täis ning kõik jäävad ellu.

2010. aasta Aafrika meistrivõistlused jäävad kahjuks pikaks ajaks meelde kõige ebameeldivamal põhjusel - Togo koondise pihta sooritatud rünnak - kuid fakti, et tegemist on väga põneva ja huvitava võistlusega, lubamatu vahejuhtum siiski ei väära.

Esimene märksõna, mis Aafrika jalgpalliga seostub, on kirevus. Seda jagub mängijate oskustesse, iseloomudesse ja isegi soengutesse. Tribüünidel toimuv pillerkaar lööb virvendama ka lauskarsklase silmavaate.

Segasumma suvilat või doktor Dolittle´i loomaaeda meenutav kirevus valitseb Aafrikas ka meeskondade hüüdnimede osas, mis on oluline osa nende identiteedist. Olgu siinkohal ära toodud 15 osaleva koondise ja loobunud Togo hüüdnimed.

A-alagrupp: Alžeeria - Kõrberebased, Angola - Mustad Antiloobid, Malawi - Leegid, Mali - Kotkad.

B-alagrupp: Burkina Faso - Sugutäkud, Ghana - Mustad Tähed või Aafrika Brasiilia, Cote d'Ivoire - Elevandid, Togo - Raudkullid.

C-alagrupp: Benin - Oravad, Egiptus - Vaaraod, Mosambiik - Mambad, Nigeeria - Superkotkad.

D-alagrupp: Kamerun - Alistamatud Lõvid, Gabon - Mustad Pantrid, Tuneesia - Kartaago Kotkad, Sambia - Vaskkuulid.

Kui selline seltskond kokku satub, on korralik möll (umbes nagu multifilmis "Loomade jalgpall") ju suisa vältimatu! Lisame siia juurde veel asjaolu, et 2008. aasta Aafrika MV-l löödi mängus keskmiselt 3,09 väravat (2008. aasta EMil 2,48) ning 22 päeva kestev nauditav jalgpallielamus peaks olema tagatud.

Kahjuks on Togo koondisega juhtunu pärast tänavust turniiri raske nautida. Ja see on kurb mitte ainult Angola ja Togo, vaid terve Aafrika jaoks, sest 2010 peab arvestades suvel LAVis toimuvat MM-finaalturniiri olema nende aasta.

Kahjuks näitas juhtunu, et pidutsemine ja nautimine tuleb aafriklastel palju paremini välja kui tipptasemel korraldustöö. Ilma viimaseta pole paraku võimalik vutiplatsil end tippu (loe: näiteks MMil poolfinaali) mängida.

Aafrika meistrivõistlustel toimuvast räägib vahelduva eduga ka Ott Järvela Twitter!

Eesti kergejõustiklaste TOP10 on uus rubriik, mis hakkab ilmuma Õhtulehe spordiblogis parasjagu siis, kui on põhjust - hooaja alguses, pärast tiitlivõistlust või mõnda rekordtulemust. Eesmärgiks on meie paremad atleedid ritta paigutada. Ehk teisisõnu: anda sooritustele kontekst.

Okei, kõik teavad, kes on Eesti parim kergejõustiklane. Aga kes on teine? Eri alade sportlaste reastamine on kahtlemata keeruline, aga siiski tehtav. Reeglid on lihtsad: 1. Arvesse võetakse vaid käesoleva ja eelmise aasta tulemusi, 2. Lisaks tiitlivõistluste kohtadele arvestatakse ka saavutatud resultaati ja kohta maailma hooaja edetabelis.

Praeguse pingerea kõige keerulisem küsimus - kas eelistada Mikk Pahapilli või Ksenija Baltat? Mõlemad tulid talvel Euroopa meistriks. Pahapilli võit oli aga kõvasti võimsam, sest ta kogus seitsmevõistluses 6362 punkti, millest on läbi ajaloo enamat suutnud vaid kaheksa meest. Balta kaugushüppe võidutulemus nii hiilgav polnud. Samas teenis ta suviselt MMilt kaheksanda koha, Pahapill katkestas seal ning võimetekohast kümnevõistluse summat (8400) ei suutnud kuskil koguda. Seega juuspeen paremus praegu Eesti aasta naissportlasele!

Edasi on aga tükk tühja maad ning siis on tabel taas marutihe: MMil 13. koha saanud kettaheitja Aleksander Tammerti ja 15. koha teeninud kuulitõukaja Taavi Peetre vahele mahtus koguni viis sisehooajal säranud sportlast. Valikust jäi üllatuslikult välja kolmikhüppaja Kaire Leibak. Põhjus lihtne: mullusest hooajast pole tal peale sise-EMi 9. ja U23 EMi 4. koha midagi väga säravamat ette näidata.

TOP10

1. Gerd Kanter (MMil 3. koht, hooaja edetabelis esimene)

2. Ksenija Balta (MMil 8. ja sise-EMil 1. koht)

3. Mikk Pahapill (sise-EMil 1. koht)

4. Aleksander Tammert (MMil 13. koht, hooaja edetabelis 18.)

5. Andres Raja (MMil 15. ja sise-EMil 10. koht, kümnevõistluse MK-sarjas 8.)

6. Sirkka-Liisa Kivine (MMil 33. ja sise-EMil 6. koht, sisehooaja edetabelis 10.)

7. Jaanus Uudmäe (sise-EMil 7. koht, sisehooaja edetabelis 10.)

8. Kaie Kand (MMil 18. ja sise-EMil 13. koht, tabelis nii kõrgel tänu viievõistluse rekordile (4580) ja sisehooaja edetabeli 4. kohale)

9. Anna Iljuštšenko (MMil 17. ja sise-EMil 10. koht)

10. Taavi Peetre (MMil 15. koht, hooaja edetabelis 37.)

Anna teada, kas nõustud Õhtulehe pingereaga! Kes peaks veel TOP10sse kuuluma?

„Näidake mulle head kaotajat ja ma näitan teile meest, kes ei võida kunagi."
Ameerika jalgpalli legendaarne treener Vince Lombardi

Möll Soome korvpallurit jalalöögiga kostitanud noore neiu Solveig Kesküla ümber sai sama kiirelt otsa kui algaski. Noorteturniiri kohtumises soomlanna poolt pikali paisatud noor daam üritas turiseisust paiskajat tabada, kuid väga pihta ei saanud. Kesküla saadeti platsilt minema ja asi rahunes.

Edasisi sanktsioone ei järgnenud, kuigi mõni neid nõudis. Sestap tänud asjaomastele. No ei juhtunud ju midagi, vastane jäi terveks. Ah et tuleb karistada tegu, mitte tagajärge? Kuidas sellega hokis on? Lööd vere lahti, saad viis minutit karistust, ei löö, kõigest kaks. Kuigi tegevus on sama.

Kahtlemata tuleb hinnangute andmisel uurida tausta. Ega Kesküla siis täiesti lambist üritanud soomlannat nokauteerida. Pealtnägijate kommentaaride põhjal hakkis soomlanna Keskülat mängu jooksul pikalt ja pidevalt. Kui neiu järjekordse obaduse sai, viskas tal üle ning ta üritas ühe hoobiga kõik tagasi maksta. Ja see oli viga, mis näitas taas meie noortetreenerite kehva tööd.

Omal ajal, kolm kümnendit tagasi, poleks midagi säärast juhtunud. Sest toona õpetati juba püksinööbisuurusi kossupoisse, ja ilmselt ka tüdrukuid, kuidas häbematute vastastega hakkama saada. Selleks on mitmeid võtteid alates veast viskel, kus vastast kostitatakse säärase laksuga, et too ei suuda nädal hiljemgi lusikat käes hoida, lõpetades lauavõitluses jagatud mahlaka küünarnukihoobiga ribidesse.

Iga vastase löök peab saama vähemalt samaväärse vastuse. Muidu sind rahule ei jäeta. Nii see korvpallis juba kord on. Kui sa end väljakul maksma ei pane, oled kaotanud. Soomlanna taktika oli täiuslik - ta viis Kesküla endast välja, mille tagajärjel too enesevalitsemise minetas ja platsilt lahkuma pidi.

Korvpall ei ole kristlik mäng, et kui saad hoobi paremale põsele, keera vasak ette. Õieti pole ükski spordiala kristlik. Isegi poolsada maailma parimat bridžimängijad leidsid, et kui sul puudub tapjainstinkt, siis edu ei saavuta. Paipoisid ja paitüdrukud peaksid ette teadma - spordis nad kaugele ei jõua.

Siinkohal tuleb meelde vanameistri Margus Metstaki filigraanne tegutsemine, kus vastastele näidati uut ja vana ning karistuseta ei jäänud ükski pahategu. Ehk peaks korvpalliliit palkama Metstaki, õpetamaks noortele... ei, mitte musta mängu, vaid tegelikku korvpalli.

Aga Keskülale edu ja õnne. Paitüdrukud mängigu pupedega.

Päris tihti võib kuulda virisemist, et (tipp)spordiga tegeleb Eestis vähe naisi. Seda väidet on võimatu põrmustada, kuid tõsiasja saab vaadata palju meeldivamast nurgast.
Eesti spordi päästerõngaks on sarmikad naised. Meenutagem eelmise aasta ilusaid kordaminekuid. Ujuja Jane Trepi EM-hõbemedal tuli nagu välk selgest taevast. 21aastast sportlast oli pjedestaalil eriti mõnus vaadata, sest tema naiselikud võlud lausa torkasid silma.
Kui Eesti ujujad esitlesid 2010. aasta seinakalendrit, märkis koondise peatreener Riho Aljand tabavalt, et selle ettevõtmisega purustati 1970. ja 1980. aastatel tekkinud arvamus - naisujujad on laiaõlgsed monstrumid. Eks ammusel hallil ajal tegid anaboolsed steroidid oma töö.
Järgmine sobiv näide on emakssaamise järel tippsporti naasnud suusataja Kristina Šmigun-Vähi, kes tormas areenile nagu ussuuri tiiger. Isegi pime on jõudnud märgata, kuidas kahekordne olümpiavõitja ka naisena särab.
Eesti parimast naissportlasest Ksenija Baltast pole isegi põhjust pikemalt rääkida. Naljaga pooleks võib veel kord tõdeda, et kaubandusliku välimuse ja sportliku tulemuse suhe on lausa hiilgav.
Ilusaid elamusi tõotab ka alanud aasta. Loodan, et 19. jaanuaril Tallinnas algavatel Euroopa iluuisutamise meistrivõistlustel läheb hall Jelena Glebova etteastete ajal pealtvaatajatest lõhki.
Spordis üritatakse alati lootusrikkalt tulevikku kiigata. Meile avanev vaatepilt on hullutavalt vägev. Vaid üks näide. Kujutan ette, mis juhtub siis, kui laskesuusataja Elisabeth Juudas (pildil) jõuab silmapaistvate sportlike tulemusteni. Praegu vaatavad nooremad kolleegid tema pilte ja ohkavad tähenduslikult.
Kuldse keskea konarlikel radadel astuval spordireporteril on õnneks või õnnetuseks lihtsam - naised paistavadki üha kenamad. Veel lihtsam on venelastel, kes ütlevad: koledaid naisi pole olemas, on vaid vähe viina...
Mis puudutab Eestit, siis ainult üksikutel juhtudel on loojal olnud kehv tuju, kui ta tulevase spordipiiga välimust õnnistama hakkas. Ja nendel kurbadel seikadel me ei peatu.

17aastane korvpallineiu Solveig Kesküla sai üleöö staariks. Kindlasti endalegi täiesti ootamatult. Korvpalliliit üritab tema staariseisust kõigiti vähendada, aga teeb ühe karuteene teise järel.

Kes veel ei tea: eilses Balti Mere mängude turniiri kohtumises virutas Kesküla soomlannale keskjoonel kahe jalaga näkku. Vaenlane tegi talle selja tagant vea, Eesti piiga langes pikali ja näitas seejärel ühtaegu tugevaid kõhulihaseid ja olematut enesekontrolli.

Otse loomulikult: ühel õigel mängijal peavadki olema emotsioonid, kirg ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Ses mõttes võib Kesküla käitumist isegi inimlikult mõista, küll aga mitte mingil tingimusel heaks kiita.

Just siin tegi korvpalliliit aga kaks otsustavat viga. Pole üdini väär, et asuda vabandanud ja eksimust mõistnud noormängijat toetama. Aga...

Millise signaali saab toosama Kesküla, kõik tema eakaaslased ja üleüldse korvpallurid, kui meie ala juhtkond taolist käitumist mitte mingisuguse karistuse vääriliseks ei pea? Ehk: mõistke sportlast ja toetage, kui soovite, aga karistamata pole taolise teo eest lihtsalt võimalik jätta.

Teise sügava "ämbriga" sai alaliidu kontor hakkama, lastes veebiavarustele imbunud video sealt eemaldada. Ju siis ikka oli midagi varjata... Ju ei olnud tegelikult ikka nii "mänguline olukord", nagu peasekretär Karel Loide üritas väita.

Kuidas käitunuks alaliit juhul, kui Kesküla ohver olnuks mõni eestlanna? Öelnuks samamoodi, et "Keskülal on praegu moraalselt raske" ja jätnuks tähelepanuta, et löödul võib olla raske nii moraalselt kui ehk ka füüsiliselt. Või teistpidi küsides: kas ja mis pidanuks juhtuma, et neiu karistust väärinuks? Vabandage, aga: kas surmalöök?

Summa summarum kõlab: alaliidu argpükslik ja pead liiva alla peitev käitumine andis kogu korvpalliväele väga vale signaali. Nüüd teavad kõik, ka kooliplikad: mängus on kõik lubatud. Andke aga minna!

PS.

Lihtsalt igaks juhuks lisamärkuseks: mu jutt oleks täpselt sama, kui sarnase patuga saanuks maha mõni Eesti jalgpallur. Ükspuha, kas nais- või meessoost. Aga ma väga loodan, et nende kasvatus on piisavalt hea ja nad ei anna mulle võimalust sõna pidada.

Optimist: Eesti võidab 19 medalit!

Optimist nägi uusaastaööl unes, et:

* Kristina Šmigun-Vähi võidab Vancouveris täiskomplekti medaleid, Andrus Veerpalu ja Jaak Mae rebivad 50 km klassikasõidu viimasel tõusul kõigil eest ära ning saavad kaksikvõidu.

* Roland Lessingu ime jätkub - Vancouveri jälitussõidus tuleb pronks.

* Eesti korvpallikoondises asuvad noored ilma tegema, Janar Taltsil ja Kristjan Kanguril on raskusi algviisikusse pääseda.

* Jalgpallikoondis alistab EM-valiktsüklis teise ja kolmanda asetuse saanud meeskonnad, viigistab alagrupi eeldatava staariga ning läheb talvepausile liidrina.

* Võrkpallikoondis pääseb EMile, käsipallikoondis MMile.

* Gerd Kanter suudab EMil heita ketta üle 72meetri joone ning võidab, medalitega naasevad ka Ksenija Balta ja Mikk Pahapill.

* Kaspar Taimsoo ja Allar Raja on ülivõimsad, tasuks MM-kuld. Medali saab ka Eesti neljapaat eesotsas vanameistri Jüri Jaansoniga.

* Vehklejate mõõgad on taas teravad ning EMilt ja MMilt tuuakse neli medalit.

* Eesti vägilased on kõvad nagu muiste - kulda ja karda korjavad Martin Padar, Künter Rothberg, Heiki Nabi. Baruto kroonitakse ozekiks ja võidab turniiri, tehes kõva avalduse yokozuna tiitli saamiseks.

* Ujujad astuvad suure sammu maailma tipule lähemale, tasuks medal pika raja EMilt.

* Rein Taaramäe mahub Tour de France'i kokkuvõttes esikümnesse ja võidab parima noorratturi valge särgi.

* Ott Tänak võidab ralli MMi N-rühmas etapi, on neli korda pjedestaalil ja sõlmib tehasetiimiga lepingu, sõitmaks WRC autoga MM-sarja.

* Kaia Kanepi saab mängu käima paremini, kui kunagi varem, võidab WTA turniiri, jõuab US Openil poolfinaali ja lõpetab aasta maailma edetabelis 12. kohal.

Pessimist: kõik põruvad täiega!

Pessimist nägi uusaastaööl unes, et:

* Spiraal on pöördunud alguspunkti ehk Nagano olümpia tasemele - Eesti jääb Vancouveris medalita.

* Korvpallikoondises teevad tegusid vanameistrid, noored ei vea välja. Ees seisab muda-muda-liiga üleminekumäng Vatikaniga, halvima vältimiseks peavad Gert Kullamäe ja Aivar Kuusmaa ketsid taas jalga tõmbama.

* Jalgpallikoondis jääb võiduta, kuigi mängitakse Liechtensteini, Andorra ja San Marinoga. Võrkpalluritele ja käsipalluritele jäävad finaalturniirid unistuseks.

* Virgilijus Alekna korjab Gerd Kanteri eest EM-pronksi. Ksenija Balta ja Mikk Pahapill astuvad kaugushüppes kolm korda üle.

* Eesti sõudjad sõuavad omavahel heideldes end MMiks tühjaks. Tühjaks jäävad ka pihud. Vehklejad võtavad sõudjatelt malli, vehklejatelt omakorda judokad ja maadlejad.

* Eesti ujujad ja pika basseini medal, kes neid suudaks ühenda...

* Rein Taaramäed tabab aastapikkune ebaõnn. Puhkusel olles on hiilgevormis, sadulasse istudes kaob vorm kui käega pühitud.

* Pirelli rallitiimi auto osutub rondiks, mis laguneb eest ja tagant, Ott Tänaku aasta läheb untsu.

* Kaia Kanepi suudab alistada vaid ühe vastase, kuid valitakse aasta parimaks sportlaseks, sest on ainus, kes üleüldse midagi või kedagi võitis.

Võistkondlikul spordialal loeb võistkonna tulemus. Ole sa kui tahes hea mängija, viska kossus 40 punkti või löö vutis neli väravat, aga kui võistkond kaotab, oled sa kaotaja.

Seega on välisklubis mängiva eestlase käekäigu jälgimisel tema isiklikust panusest olulisemgi mänguaeg ja võistkonna käekäik - mida kõrgema tasemega võistkonnas, seda parem.

Noore korvpalluri Siim-Sander Vene käekäiku jälgivate lugude internetikommentaarides kohtab sageli parastavat suhtumist - a la pingipoiss ja mis ta sealt Leedust ikka otsib. Kui platsile saabki, siis mängudes mõttetute patseritega.

Pärast Kaunase Žalgirise tänast mängu Prienai Rudupisega (kes seda nime varem kuulnud pole, siis see ei tähenda veel, et seal algajad mängivad) tuleb tõdeda, et Vene astus sammu edasi. Žalgirisel oli tegemist, et kogenud ja kavalate vastaste kodusaalis võit kätte saada.

Selget põhiraskust (mängis vähemalt 27 minutit) kandis viis meest: Mantas Kalnietis, Dainius Šalenga, Tadas Klimavicius, Martynas Pocius ja Siim-Sander Vene. Kõik teised peale meie poisi on olnud põhitegijad ka Euroliiga mängudes, seega ei saa öelda, et Rudupise vastu saadetuks pingipoisid.

Vene vahetas 8. minutil välja põhitrsentri Mirza Begici ja sai hiljem ainult kolm minutit puhata. Et tegemist oli tasavägise heitlusega, mängitas värske peatreener Ramunas Butautas põhijõude, et punkt kätte saada.

Kelle parim toit on teine eestlane, kordan: Butautas mängitas põhijõude ja sellesse seltskonda kuulus täna ka Vene. Jah, ameeriklane Travis Watson puudus kerge vigastuse tõttu, aga treener eelistas selgelt Venet Begicile. Okei, vastaste koosseis nõudis lühemat meest - pikk Begic jäi jookse-viska mängule lihtsalt jalgu. Kuid teine eesliini vahetusmees Povilas Butkevicius pääses väljakule vähem kui kümneks minutiks.

Vaadakem, palju teenisid mänguaega ülejäänud mehed, kes klubihierarhias Venega enam-vähem ühel pulgal: 2, 11, 4, 7, 11 minutit.

Vene ülesanne Žalgirises pole palli korvi loopimine. Ta peab sitkelt võitlema kaitses, rabama lauas, panema täpseid katteid, liigutama palli nii nagu mänguplaan ette näeb. Kui tekib olukord, pole läbimurre või vise mõistagi keelatud. Kõige tähtsam, et ta täidab treeneri seatud ülesanded ja sobib mängujoonisesse. Ta ei virise, et ei saa Euroliigas 40 minutiks platsile ja mängujoonis ei näe talle ette paarikümmet pealeviset mängus.

Mees on alles 19-aastane, küll neid punkte edaspidi üha rohkem hakkab tulema - kui Vene jätkab sihikindlat tööd enda kallal.

Näiteks Dennis Rodman ei läinud ajalukku korvikütina, ometi on ta olnud NBA meistermeeskondade tähtis lüli. Tal on koguni viis meistrisõrmust.

Venest veelgi paremini on läinud võrkpallur Oliver Vennol, kes on end Meistrite liigasse kuuluvas Bledi meeskonnas suutnud hooajaalguse vahetusmehest lüüa täieliseks põhipommitajaks. Meistrite liiga resultatiivsustabelis asub ta kolmandal kohal.

Ka noor käsipallur Mait Patrail ei viska Šveitsis Schaffhauseni Kadettenis esimesel võimalusel peale, vaid täidab treeneri nõudmisi ja mängib nii nagu võistkonnale kasulik. Ning juba ihkab teda enda ridadesse maailma parimaid klubisid THW Kiel.

Poisiklutid: järgige just nende noorte ambitsioonikate mängijate eeskuju! Ja koerad võivad haukuda, nende karavan läheb edasi.

Maailmas on tõenäoliselt vaid kaks spordiala, kus amatöörid ja elukutselised on teineteisest eraldatud - poks ja golf. Nüüd, kus golfi rahvusvahelised alaliidud tegid äsja avalduse, et 2016. aasta olümpiale pääsevad mängijad maailma edetabeli põhjal ehk siis ainult elukutselised, jääb Pierre de Coubertini ideed ja olümpismi algset hinge ülal hoidma vaid poks.

Olid ajad, mil olümpiale pääsesid vaid amatöörid. Säärane põhimõte oli pärit olümpiamängude isalt Coubertinilt, kes ammutas idee 18. sajandi aristokraatlikult Inglismaalt. Härrasmeeste jaoks oli sport hobi ning igasugust treenimistki peeti patuks. Õiged mehed heitsid pintsaku seljast ning võtsid joonele, ei mingit harjutamist.

Spordiga raha teeniv pööbel - võimlemisõpetajad, golfivarustuse valmistajad ja golfikotikandjad, suusainstruktorid ja muu säärane praht - liigitati elukutseliste kilda, kes saavad ametiga seoses ebaväärika eelise ega tohi seetõttu härrasrahvaga ühes jõudu katsuda.

Ajapikku piirjooned amatööride ja proffide vahel ähmastusid, kuni kadusid sootuks. Spordist sai elukutse.

Vaid kahel alal eralduvad profid amatööridest - golfis ja poksis. Amatöörgolfar ei tohi mängu eest pennigi vastu võtta, auhinnad on esemelised ja nende väärtus piiratud. Paraku golfiamatööre me olümpial - kunagisel asjaarmastajate spordipeol - ei näe.

Jääb üle vaid amatöörpoks, mis, kui aus olla, erineb profipoksist vaid matši kestuse, mõningate reeglite ja varustuse poolest - amatööril on kiiver peas ja maika seljas, proff laseb ajud segi peksta ja hoiab särgi pealt kokku. Pappi teenivad tegelikult mõlemad.

Aga ikkagi, kui amatöörpoks, siis amatöörpoks - olümpismi idee elab ses piskus edasi ning Coubertain ei pea kummitama tulema.