"Sellist stsenaariumi ei ole võimalik välja mõelda," vangutati eile õhtul Kalevi spordihallis pärast Aastalõputurniiri lõpplahendust üksmeelselt pead. Täpne hinnang, mida tõestab olukord, milles alustati kahepäevalise turniiri viimast kohtumist FC Flora ja FC Levadia vahel.

Flora teadis, et võit annab neile esikoha, viik jätab teiseks ja kaotus neljandaks. Levadia teadis, et võit annab neile esikoha, viik jätab neljandaks ja kaotus kuuendaks. Seda virr-varri jälgis suure huviga Nõmme Kalju, kes lootis, et kohtumine lõppeb viigiga, sest see tulemus andnuks esikoha kokkuvõttes neile.

Flora läks kiiresti 2:0 juhtima, kui Levadia lõi lõpu eel värava tagasi ja surus viimastel minutitel kõvasti. Flora kaitse pidas aga vastu ja Aastalõputurniiri paremusjärjestus oli: 1. Flora 16 p, 2. Kalju 15 p, 3. Paide Linnameeskond (!) 14 p, 4. Sillamäe Kalev 13. p, 5. Narva Trans 12 p, 6. Levadia 12 p, 7. FC Kuressaare 12 p, 8. Tartu Tammeka 12 p, 9. Viljandi Tulevik 10 p, 10. Tallinna Kalev 5 p.

Fantasiliselt põnev ja tihe tabeliseis. Vutiliidu president Aivar Pohlak tõdes veidi jahmunult, et nii väikese punktisummaga pole Aastalõputurniiri mitte kunagi võidetud.

Esikoha omanik Flora teenis 27st võimalikust punktist 16 ehk kokku vaid 59,25% maksimaalsest punktisummast. "Oleks meil meistriliiga ligilähedaseltki sama põnev," sõnastas Kalju president Kuno Tehva kõigi Eesti jalgpallisõprade soovi.

Paraku tuleb tõdeda, et Aastalõputurniirist ei saa ega tohi eesootavat meistriliiga hooaega silmas pidades põhjapanevaid järeldusi teha. Põhjuseid on mitu: ebatäielikud või testimisel viibivate mängijatega polsterdatud koosseisud, treeningprotsessi erinev algusaeg, minijalgpalli sobimatus teatud mängijatüüpidele jne.

Ainuke asi, mille turniiri positiivsed üllatajad - eelkõige Paide Linnameeskond ja FC Kuressaare, esimesel päeval ka Tartu Tammeka - võiksid ja peaksid sealt kaasa võtma, on tahtmine, millega Levadiat-Florat-Kaljut-Sillamäed platsile kimbutama mindi.

Eneseusk, et väiksel platsil viis viie vastu mängides suudetakse suurematele järjekindlalt müts pähe tõmmata, oli meistriliiga tagumise otsa klubidel olemas. Nüüd oleks vaja sama eneseusk kuidagi teisaldada sellele jalgpalliplatsile, kus jagatakse meistrimedaleid. See tooks rahva tribüünidele.

Kui tahad teada, mis spordis tegelikult toimub, jälgi Ott Järvelt Twitteris!

Põhjus on lihtne ja loogiline: Kaire Leibakul on norm täis, Liane Pintsaarel (pildil) mitte. Siiski otsustas kergejõustikuliit, et sportlased, kes Doha sise-MMi normid suvel täitsid, peavad oma taset ka talvel tõestama.

Neilt ei nõuta aga uuesti normi ületamist, vaid sellest IAAFi punktitabeli alusel 21 silma nõrgema resultaadi näitamist. "Tippvormis ei pea nad olema enne võistlust, vaid ikkagi MMil," selgitas alaliidu peatreener Aivo Normak. Seega piisab Leibakule MM-pileti hankimiseks 13.85st, 19aastane Liane Pintsaar peab aga jagu saama rahvusvahelise alaliidu poolt normiks seatud 14.05st.

Lisaks Leibakule täitsid suvehooajal normi veel viis sportlast ning neile tagavad koha MMil järgmised tulemused: kolmikhüppaja Jaanus Uudmäe (16.76), kuulitõukaja Taavi Peetre (19.65), kõrgushüppaja Anna Iljuštšenko (1.90), kaugushüppajad Ksenija Balta ja Sirkka-Liisa Kivine (6.50). Kaks esimest käisid mõni aeg tagasi lõikusel ning nende jõudmine Dohasse on väga kahtlane.

MMil lubatakse areenile kaheksa meest seitsmevõistluses ning sama palju naisi viievõistluses. Mikk Pahapill, Andres Raja ja Kaie Kand peavad pileti hankima, kas sisehooaja edetabelis esikolmikusse mahtudes või lootma kahele wildcardile. Lõppenud välishooaja edetabeli põhjal kutsutakse küll samuti kolm sportlast, kuid eestlastest hoiab Mikk Pahapill selles pingerivis parimana alles 15. kohta.

Kes veel võiksid hellitada lootust normitäitmisele? 400 m jooksjad Maris Mägi ja Marek Niit, kes peavad ründama aegu 53,25 ning 47,00. Kui USAs õppiv Niit tõenäoliselt MMile sõitma ei hakkaks nii ehk naa, siis Austraalias vormi koguv Mägi tahab kindlasti Dohas startida.

1. Kaia Kanepi, Eesti tuntuim sportlane

Leidmaks, kes oli lõppeval aastal Eesti tuntuim sportlane maailmas, on lihtne võte - vaadata, kellest on rahvusvahelised fotoagentuurid avaldanud kõige enam pilte. Tulemus on huvitav: aasta esipõruja, Kaia Kanepi, on olnud ülekaalukalt kõige enam pildil. Siinkohal esikümme ja avaldatud piltide arv.

1. Kaia Kanepi              91
2. Jelena Glebova        33
3. Andrus Veerpalu      28
4. Mikk Pahapill            21
5. Gerd Kanter             20
6. Ksenija Balta           17
7. Roland Lessing        10
8. Rein Taaramäe          9
9. Kristina Šmigun-Vähi 8
10. Baruto                     6

2. Keskerakond röövis taas lapsi

Keskerakond teeb jätkuvalt Tallinnas kõik enesest oleneva, et noored sportida ei saaks ning selle asemel teleri ja arvuti taga istuks või tänaval pätti teeks. Aasta teisest poolest kärbiti noortespordi rahastamist poole võrra, nüüd tehti iluuisutajatele ja hokimängijatele kaunis jõulukink - lõpetati jäähallide toetamine.

Mitte ei sooviks olla keskerakondlase järeltulija - kui peres raha vähe, võetakse just lapselt viimnegi ära. Normaalsed vanemad, keda on Eestis õnneks rohkem, käituvad teisiti: kokku hoitakse, kust vähegi võimalik, aga mitte lapse arvelt.

Huvitav, kas järgmises ajalehes Pealinn on keskerakondlik rööv ka kenasti kajastatud?

3. Ameerika jalgpallur alistaks Usain Bolti?

Vaidlus teemal, kes on maailma kiireim inimene, kas Usain Bolt või keegi ameerika jalgpallureist, sai jätku. Tennessee Titansi running back Chris Johnson, mängija, kes, pall kaenlas, end läbi inimmassi rammib, teatas, et alistaks Bolti 50 meetri jooksus. Seepeale arvasid mitmed jalgpallurid, et ilmselt saaks Bolt tappa ka sajas meetris.

Johnson läbis ameerika jalgpallurite testidistantsi, 40 jardi paigaltstardist, 4,24 sekundiga. Rekord - 4,17 - on spordiga lõpetanud Deion Sandersi käes.

Kiirelt arvutati välja, et Bolt jooksis maailmarekordit püstitades esimesed 40 jardi ajaga 4,10. Aga... Johnson lippas kunstmurul, jalas tavaline jalgpallisaabas, seljas lotendav pikkade varrukatega särk ning ta ei sööstnud rajale madalstardist, vaid vutimehe stardist - üks käsi maas.

Õnneks on spordis asjad lihtsad - tuleb võtta joonele ja selgeks teha, kes on maailma kiireim inimene.

Kui viimastel hooaegadel on olnud juba sügisel ette teada, et juhtugu kevadel, mis juhtub, korvpallifinaalis kohtuvad ikka BC Kalev/Cramo ja Tartu Ülikool Rock. Pool hooaega on läbi ja ennustan, et sel kevadel on reaalseid tiitlinõudlejaid rohkem kui kaks.

Tõsi, Kalev ja Rock on ja jäävad soosikuteks ka sel hooajal. Kuid enam ei saa öelda, et teistel pole mingitki reaalset võimalust võtta nende vastu lühikese aja jooksul kolme võitu. Nii TTÜ kui ka Rakvere Tarvas on kõigis mängudes andnud meie kahele esiklubile kõva lahingu ja suutnud - võõral väljakul! - mõnelgi korral ka võitjana väljuda. TTÜ pärast pole muret ja kui ka Tarva koosseis säilib võitlusvõimelisena, ei näe ma mingit põhjust, miks ei peaks samasugused põnevad duellid jätkuma terve hooaja, ka play-offi vältel.

Miks mitte ei võiks ses nimekirjas koos TTÜ ja Tarvaga olla ka Valga, kes hooaja alguses samuti nii Rockile kui ka Kalevile tuule alla tegi. Esialgu jääb piirilinna kümnemeheline koosseis hõredaks, kuid pole välistatud, et meeskonda tugevdatakse välismaalasest mängujuhiga. See muudaks pilti oluliselt.

Tallinna Kalev jääb praeguse seisu ja seniste esitustega tiitlinõudlejate nimekirjast välja. Isegi koos Travis Reediga.

TTÜ ja Kalev/Cramo mäng tõi tehnikaülikooli spordihoone vaatamata pühapäevale, õhtusele ajale ja lumepudrule rahvast täis. Ja kohaletulnuil oli põnev. Tahaks uskuda, et järjest põnevamaks, ja loota, et järjest kõrgetasemelisemaks, heitlused lähevad!

Tants ja trall Eesti aasta parimate sportlaste valimise ümber on selleks korraks läbi ning Andrus Veerpalu ja Ksenija Balta võitjateks kuulutatud. Soojad õnnitlused neile!
Siiski tahaks rahva, ajakirjanike ning alaliitude üksmeelse valiku üle pisut mõtiskleda. Mille poolest oli murdmaasuusatamises maailmameistriks tulnud Veerpalu ikkagi tublim valimisel kolmandaks jäetud mitmevõistleja Mikk Pahapillist, kes tuli tänavu Euroopa sisemeistriks seitsmevõistluses?
Sest mis see murdmaasuusatamise MM tegelikult muud ikka on kui Vana Maailma riikide - ja sugugi mitte kõigi - omavaheline kemplemine. Ja ei Euroopas ega ka mitte üheski teises maailmajaos ole murdmasuusatamise harrastatavus kergejõustikuga võrreldav.
Kui te nüüd tahate kähvata, et sise-EM pole mingi kõva võistlus, siis ma nõustun teiega täielikult. Muidugi pole. Kuid kergejõustikus maksab tulemus, Pahapill kogus Torinos 6362 punkti. Kogu maailmas on läbi ajaloo vaid kaheksa meest enamat suutnud. Kas Veerpalu sõit mahuks kõigi aegade edetabelis esikümnesse? Seda ei saa me paraku kunagi teada.
Tegelikult ei taha ma öelda, et Pahapill oli Veerpalust parem. Lihtsalt näitan, et asju võib näha ka teisiti. Ja mina näengi.
Kõik sõltub alati ju vaatepunktist. Näiteks kui kogu Eesti rahvale tundus, et riigikogu tõstis oma palku, siis peaminister Andrus Ansipi sõnul tasu hoopis vähenes. Ja mingis mõttes on temalgi õigus.

Mis olla mängu võitmiseks tähtsaim eeldus, kui uskuda ookeanitaguseid telekommentaatoreid? Mitte ennast nokauti lüüa. Lihtne, selge ja täpne. Ning õige, meenutades Tartu Rocki viimast euromängu.

Häid telekommentaatoreid on aina hea kuulata. Nad ei aja niisama mula vaid selgitavad. Kui ameerika jalgpalli sats Tennessee Titans, kel oli play-offi lootuste säilitamiseks vaja ilmtingimata alistada San Diego Chargers, sai hoopis 10:42 tappa, oli telemeestel põhjus varnast võtta - Titans lõi iseend nokauti. Ja lõigi.

Kolm pallikaotust - pärast igaüht sai Chargers touchdowni - andis vastasele 21 punkti ehk pooled. Lisaks Titansi mõttetud määrusterikkumised kriitilistes olukordades. Chargers ei teinud midagi erilist, võttis lihtsalt kingitused vastu.

Antud enese nokauti löömise teooria kehtib kenasti ka korvpallis. Tartu Rocki viimane euromäng Raiffeisen Wellsi vastu. Lõpuveerandi alustuseks tegi Silver Leppik seisuks 49:37 ja sestpeale algas enese tümitamine. Kolm pallikaotust pole hullu, aga kui 13 viskest tabab vaid kolm ning meeskond ei saa veerandaja jooksul ainsatki vabaviset... Rock tegi kõik endast oleneva, et vastane viigistaks 56:56 ja mängu lisaajale viiks. Tabanuks Rock veel üheainsagi viske, kasvõi vabaviske...

Lisaajal enesehävitamine jätkus. Visked 9-2 ja kaotus 64:60 oligi tõsiasi.

Reiffeiseni ülesanne oli lihtne - visata ära oma korvid, võtta sisse maa-ala kaitse, lubada vastasel kaugelt uhada ning rahulolevalt vaadata, kuidas Rock end elegantselt nokauti peksab. Mis tartlastel ka eeskujulikult õnnestus.

Kõik need spordisõpradest Eesti tööinimesed, kel võimalus veeta pikki pühi - jõulude ja aastavahetuse vahel pole vaja tööle minna või tuleb seal olla minimaalselt - saavad puhkenädala lõpetuseks tõelise maiuspala osaliseks. Ning otsest põhjust kurta pole ka neil, kes jõulukuu viimasel nädalal tööst ei pääse.

Nimelt toimub 30. detsembril Saku Suurhallis Eesti korvpalli meistriliiga kohtumine BC Kalev/Cramo - TÜ/Rock. See on korvpalliliidult geniaalne käik - kahe koduse hiiu mõõduvõtt on just see, mida puhkerežiimis kodanikele tuleb pakkuda.

Eeldusel, et väljas ei mölla suur torm ja metsik maru, on kolmapäeval oodata suurt publikuhulka (olgu kossupededele hoiatuseks öeldud, et ärge te sel õhtul jumala eest oma jalga Kalevi spordihalli tõstke - seal mängitakse jalgpalli!), mis tuleb sel sügisel ridamisi maksahaake ja paremsirgeid talunud Eesti korvpallile ainult kasuks.

Kõik oleks justkui hästi. Tuleb välja, et siiski mitte. Nimelt siutsus eelmisel nädalal üks linnuke oksa peal, et kui korvpalliliit hooaja eel kalenderplaani tutvustas, tuli neil kõvasti sõrmi sahtlite vahele lüüa, enne kui Kalev ja Rock 30. detsembri mänguga nõusse jäid. Usun, et põhjust pole vaja kaugelt otsida - parema meelega tahtnuks suurklubidki hinge tõmmata.

Õnneks hoidis kossuliit selja sirge ja surus oma tahtmise läbi. Mugavusussile pole pallimängudes - eriti mudaliigasse kuuluvates! - kohta. Profisportlase töö ongi raske ning jõuludest või aastavahetusest loobumine üks selle osa.

Täna Inglismaal mängiva profijalgpalluri Henrik Ojamaaga vesteldes nentis ta sõna „jõulud" kuuldes: „Ei ole aega pikalt tähistada. Valmistun juba homseks mänguks!" Kiiduväärt ja küps suhtumine, aga 18aastane Ojamaa teab väga hästi, et muul moel tippu ei jõua.

Kui tahad teada, mis õiges spordis tegelikult toimub, siis jälgi Ott Järvelat Twitteris!

Kutse olümpiavõitja Erki Noole traditsioonilisele jõululaupäeva 800 meetri jooksule sain tänu oma suurele suule.

Nimelt teatasin ma poolteist kuud tagasi jutu sees Noolele, et mu 1500 m rekord on tema margist pisut parem. "Aga kiiresti sa praegu jooksed?" võttis Nool tuld ja kutsus mu 24. detsembriks mõõtu võtma.

Jõululaupäeval enda sisikonna pahupidi keeramise mõtte sai olümpiavõitja sellest ajast, kui teda juhendas Daley Thompson. Tolle idee oli järgmine: just sel päeval tuleb ette võtta karm katsumus, sest siis konkurendid puhkavad ning õgivad jõulutoite! Tippspordiga 2005. aasta alguses hüvasti jätnud Nool on masohhistlikule harjumusele tänini truuks jäänud.

Ütlen ausalt - hea meelega oleksin minemata jätnud. Aga kui juba praalitud sai, siis tuli oma sõnade juurde jääda. Ja kes suudaks ära kuulata Noole kriitikat allaandjate ja katkestajate kohta. Parem siis juba läbi joosta.

Et konkurents oleks veelgi tugevam, kutsus Nool oma igapäevaste kaasvõitlejate/treeningukaaslaste kõrval osalema ka Gerd Kanteri massööri Indrek Tustiti, kes on endine kõva tegija 400 m tõkkejooksus. Igati paslik vedaja Noolele.

Minu lihtne taktika "olla finišisirgeni Noole kannul" oli igati õige. 39aastasest Noolest tosin aastat noorema mehena oli mu lõpp teravam, ent terve jooksu üksinda vedanud Tustiti vastu ei saanud - Tustit 2.11,5, Roosna 2.11,8, Nool 2.13.

Paraku ei olnud see veel kõik. Pisut pärast soolikate välja jooksmist hakkasid mehed kangi lamades rinnalt suruma. Siin oli Nool 130 kiloga kindel võidumees, minul (100 kg) paremate hulka asja polnud. Ühe kaotuse Nool siiski sai - nimelt andis ta kergejõustikutreenerile Tõnu Kaukisele 30 kilo ette ning too kasutas antud võimaluse ära, surudes sirgetele kätele 105 kg.

Hallist lahkudes tundsin, et just selline enda sundimine ja oma hirmude ületamine on parim algus jõululaupäevale. Aitäh, Erki! Lugejatele soovitan aga täna-homme söömise ja kingitralli vahepeal ette võtta üks mõnus suusa- või jooksuring.

1. Korvpalliime: pall visatakse korvi!

Tartu Rock kaotas EuroChallenge'i sarjas võõrsil kõik kolm kohtumist. Loogiline. Kui Rakvere leegionärideta tiim tuleb ja vajutab Eesti korvpalli lipulaeva kõrvadeni porri, siis millel põhineb lootus Euroopas läbi lüüa?

Huvitav oli tartlaste üks põhjendusi - näe, Rakverel läksid kõik visked sisse, mängi siis sääraste vastu.

Rock on korvpallist vist pisut valesti aru saanud. Antud mängu eesmärk ongi pall korvi saata. Kui meenutada viimast euromängu Raiffeiseni vastu, siis polnud tartlastel tõesti vähimatki aimu, kuidas korvpalli mängitakse. Viimastel minutitel ja lisaajal pilluti palli, kui Tammiste väljendit kasutada, nagu s***a vastu seina. Nii mänge ei võida. Kolmeste protsent 17,9. Tagamehed viskasid nelja peale 8 punkti, tabades väljakult 25 viskest 3. See, kallid mehed, pole korvpall.

2. Milleks kummardada Norrat?

Eesti sprinterid kasutavat Norra koondise treeningsüsteemi üsna algusest lõpuni - samad harjutused, sama logistika. Treener Bjørn Kristiansengi viibib sportlastega koos vaid laagrites ja võistlustel, muidu treenivad mehed kes kus.

Ainult et tulemused pole millegipärast säärased kui Norral. Parimast eestlasest - Kein Einastest - on tänavuses edetabelis eespool kaheksa norralast. Oleks ilmselt rohkemgi, kui Norra tohiks MK-etappidel starti saata üle kaheksa sprinteri.

Äkki ei sobi Eesti sprinteritele Norra süsteem? Üks asi on treenida koondislasi, kes on kümnete hulgast välja nopitud - paljud norralased, kes kogunud MK-punkte eestlastest märgatavalt enam, peavad nühkima Skandinaavia etappe, sest ei mahu satsi - teine asi on juhendada viit meest, kes napilt kaela kannavad.

Milleks kopeerida teistelt, kui on võimalus luua oma süsteem? Huvitav, kui Mati Alaver oleks omal ajal hakanud Norralt maha spikerdama, kas siis tõusnuks Andrus Veerpalu ja Jaak Mae medalitele.

3. Kui Flora ei sobi, minge Arsenali

FC Flora ja mängijate palkade ümber toimuv trall on mõneti arusaamatu.

Üks on selge - vanemad mängijad peavad oma töötasu õigel ajal ja täies mahus kätte saama. Neil on naine-lapsed, nad tahavad elada normaalset elu, liisida autot, osta korterit, kui hinnad all, või peret normaalsel moel ülal pidada.

Seevastu noored mängijad ei peaks virisema. Muidugi on paha, kui palk õigeaegselt ei laeku, ent mängu ei tohiks see mõjutada. Noored mehed investeerivad ju Floras palli tagudes tulevikku. Mida paremad nad on, seda varem ja suurematele miljonitele ligi pääsevad.

Noormängijad on kui tudengid, kes elavad makaronidest, praekartuleist, õhust ja armastusest selle nimel, et mõne aasta pärast korralikku pappi saama hakata. Kusjuures tühisel osal tudengeist on teoreetiline võimalus teenida miljon või paar eurot aastas. Tippjalgpalluritel on see tavaline tasu.

Lõpetuseks: kui noored pole Flora süsteemiga rahul, mingu Chelseasse või Arsenali, seal saab palga õigeaegselt kätte.

Ajal, mil Caitlyn Mallory ja Tatjana Kivimäe Eesti kodakondsusse astumine on saanud või saamas selgust, kipub neile lisanduma korvpallur Scott Morrison. Kõik märgid on eelkäijatega äravahetamiseni sarnased.

Jah, nõus - too kodakondsuseteema hakkab vaikselt ära tüütama. Aga kui tuleb ikka ja jälle üha uusi (või pigem õigemini vanu) signaale, ei saa mitte vaiki olla.

Korvpallirahvas hakkas mõnda aega tagasi sosistama: annaks Scott Morrisonile passi. Pikka poissi ju teadupärast korvi alla vaja. Kes veel ei tea: Morrison on Kanadast pärit 23aastane ja 210 cm pikkune Rocki keskmängija.

"Mõtleksin sellisest võimalusest. Aga reporter (Balti liiga kodulehe oma - A.V.) ütles, et siis peaksin loobuma Kanada kodakondsusest. Et sul ei saa olla kahte kodakondsust, on võimaliku stsenaariumi varjukülg," lausus Morrison eelmise nädala Eesti Päevalehe usutluses.

Ehk: täpselt sama olukord, mis Kivimägi ja peaaegu sama, mis Mallory puhul. Takerdusid ju ka venelannast kõrgushüppaja ja ameeriklannast iluuisutaja paberiteajamised hetkel, kui ilmnesid "bürokraatlikud keerukused". Kivimägi puhul toosama kodakondsusküsimus otseselt, Mallory puhul natuke kaudsemalt: löögi saanuks õppimine ja stipisaamine.

Malloryga on lugu selge: tema Eesti lipu alla ei tule. Kivimägiga näib olevat sama selge, kuigi ametlik kinnitus teadaolevalt veel puudub. Morrison ei ütle ka praegu kindlat "ei"-d, aga väheusutav, et ta on ta nõus vahtralehemaa alama seisusest loobuma.

Mida me kõigest sellest järeldame?

Et sportlased on rumalad, kui üleüldse topeltkodakondsuse võimalusest mõtlevad? Või et: parem hilja, kui mitte kunagi? Või: meil ei tasu üldse ja ühelgi tingimusel mõelda enda ehtimisest võõraste sulgedega? Või midagi neljandat?

Juba üheksakümnendatel ütles üks korvpallitreener omavahelises vestluses: kui Eesti korvpalli juhtimine samamoodi jätkub, jõuame NSV Liidus kasvanud põlvkonna lõpetamisel omadega põhja.

Prohvetlikud sõnad: just selle põlvkonna lõpetades langesime EM-sarjas astme võrra madalamale. Mis näitab ka seda, et korvpalli pole suudetud sihikindlalt arendada.

Et midagi on vaja muuta, on pärast B-divisjoni langemist tunnistanud korvpallijuhid. Jalgratast ei leiutata, Soome eeskujul soovitakse koondise peatreenerist kujundada mentorit, kes jälgib hoolikalt ka noorteklasside mängijate arengut. Põhjanaabritel annab säärane süsteem selgeid tulemusi.

Teine mõttetera - samuti öeldud aastaid tagasi - eelpool tsiteeritud treenerilt: meil ei sirgu enam tasemel tagamängijaid, kuid heade pikkadeta võib, aga heade lühikesteta EI SAA mängida.

Sõnad, mis jälle oma elujõulisust tõestanud. Kui meeskonnas on head tagamängijad, on tulemusi võimalik saavutada ka mitte just säravaima, aga keskmise tasemega eesliini olemasolul - kus pikad mehed suudavad kaitses korralikult keha anda, õigel ajal katteid teha ja rünnakul mõne palli ikka korvi sokutada. Sellesse kategooriasse kuuluvad Ivo Saksakulm, Marek Noormets, Aleksandr Karavajev varasemast, Vallo Allingu, Ardo Ärmpalu praegusest põlvkonnast.

On tähelepanuväärne, et koondise liidriteks kerkisid eesliinimehed Kristjan Kangur ja Janar Talts. Seda meil, Eestis, kus lühikesed on alati ilma teinud?!

Hea näite tagaliini tähtsusest pakkus äsjane mäng Tartu Rock - Rakvere Tarvas, kus virulaste tagaliin viskas 69 punkti Rocki 41 vastu. Kumb võitis? Tarvas ligi 20-ga.

Juba hooaja esimestes mängudes tabasin end mõttelt, et Rocki tagaliinis - mis on kogu aeg olnud selle meeskonna tugev külg - miski enam ei meeldi. Todd Abernethy pole suutnud astuda Giorgi Tsintsadze ketsidesse, Tanel Teinis pole aga enam ammu seda särtsu, mis kümme aastat tagasi.

Eestis pole enam õiget viskajat! Vaadake, kuidas Kalev/Cramo rünnak Josh Akognoni tulekuga ohtlikumaks muutus! Rockil aga õiget püssi pole ja vastased on seda euromängude tasavägistes lõppudes ära kasutanud.

Võimalik, et koondise uus peatreener selgub esmaspäeval. Kes iganes juhendajaks saab, peab koos mõttekaaslastega kokku istuma ja arutama - kuidas hakata "tootma" uusi tipptasemel tagamängijaid. OMASID. Et kas või kümne aasta pärast jälle pildil oleksime.

Sest elu ise näitab: heade lühikesteta EI SAA mängida.

Kergejõustikuhooaja lõpetamisel jäi Euroopa seitsmevõistluse meister Mikk Pahapill, kes Torinos triumfeeris maailma kõigi aegade üheksanda tulemusega, väärilise tähelepanuta.
Eesti Kergejõustikuliit lähtus pikaajalistest tavadest ja valis vaid parimad. Edukaimaks meeskergejõustiklaseks osutus kettaheitja Gerd Kanter, kes sai suvel MMil pronksmedali ja püstitas talvel sisemaailmarekordi.
Nii mõnigi spordihuviline leidis, et Pahapill väärinuks eriauhinda. Ja kui alaliit teinuks seekord väikse erandi, jäänuks kirik keset küla ehk paksu verd poleks ilmselt tekkinud. Kahju, et puhtinimlikes küsimustes lõigatakse näppu.
Nutikalt talitas äsja Eesti Akadeemilise Spordiliidu juhatus. Aasta edukaimate valimisel nimetati parimaks meessportlaseks kettaheitja Märt Israel, kes tuli universiaadil neljandaks. Mikk Pahapill nimetati üliõpilasspordi täheks.
Sellise otsuse järel pole kiibitsejatel urisemiseks vähimatki põhjust.

Me võime kiruda suusatamise Otepää MK-etapi korraldust, et kohati aetakse juuksekarv lõhki, aga see on kordi parem, kui anda asjaajamine asjatundmatute kätte, nagu Rogla MK-etapil tehti.

Teooria ütleb, et esmalt räägi heast. Jah, Rogla MK-etapil pakutav võileivakate - vorst, sink ja juust - on kõrgeimast klassist, aga Otepää suusavõistluste korraldajatele oleks etteheite suunamine kohatu. Lihtsalt Eestis ei osata head vorsti ega juustu teha. Singist rääkimata.

Singiga Rogla headus paraku ka lõpeb. Sloveenlased ikka ei jaga, mis asi on suusatamine.

Laupäevane sprindivõistlus muutus täiesti absurdseks. Rajast oli pisikesel platsil, mis täitis suusastaadioni funktsiooni, näha vaid esimest ja viimast sadat meetrit. Tabloo oli, kuid näitas suurt reklaami, kui vägev on Rogla. Lõpuks kustus seegi.

Aga mis kõige hullem - mitte üheski kohas ei staadionil, finišis, suusatajate telgis ega ajakirjanike sektoris olnud tablood ega arvutit aegadega. Kellelgi polnud vähimatki aimu, mis toimub. Isegi siis, kui viimane suusataja finišeeris, käis Kaija Udras ärevalt ringi - kas sai edasi või ei saanud.

Pressitelgis tuli tükk aega üht prisket tädi veenda, et ta lubaks ajakirjanikke oma arvuti taha FISi leheküljele, kus ajad kirjas. Nii sai sportlasele infot jagada, et ärgu passigu 16-kraadises külmas, vaid mingu veerandfinaaliks valmistuma.

Ka veerandfinaale ei näinud staadionil keegi. Suusatajad kadusid metsa vahele ja ilmusid nelja minuti pärast finišisirgele. Kõik, mis vahepeal toimus, jäi nägemata. Ja nüüd ütle esimest korda suusatamist vaatama tulnule, et tegu on põneva spordialaga.

Kõikvõimalikku jama oli veelgi. Ühisstardiga sõiduks valmistatud suusarajad olid liiga kitsad ja kivised. Jah, väikseid ja suuremaid kive täis ning sportlased kraapisid väärt suuski ära.

Kümmekond saadetud meili, et kas hotellikohad on ikka olemas, jäid vastuseta. No ei ole Sloveenias tavaks meilidele vastata. Ja loota heale internetiühendusele hotellis oleks samuti naeruväärne.

Aga vorst ja juust on Sloveenias head.

Jalgpallibisnis on üks keeruline ja karm värk. Kui läheb hästi, oled võis, kui läheb natuke halvemini, oled mitte-nii-võis. Aivar Pohlak ja tema jüngrid on peidetult närvilised - järelikult...

Kuna Flora mängijate kops viskas lõpuks üle maksa ja nad nõustusid palgamurelt (või mis murelt, jamalt ikka) ka avalikkuse ees saladuseloori kergitama, said Aivar Pohlak ja tema truumad jüngrid mainele järjekordse vopsu. Justkui sümboolselt meie vuti suure juubeliaasta lõpetuseks.

Väliselt suhtus Pohlak palgajama ilmsikstulekusse äärmiselt tüünelt. Mõneti loogiline ju kah - tema on ju selle mõttega harjunud elama juba kuid, aastaid, ütelda isegi aastakümneid.

Miks ma sest praegu kirjutan? Aga sellepärast, et üks rõõm-mure sünnitab ikka järgmise. Kriisiajal pingutab Pohlak koos agent Tarmo Lehiste ja veel ametlike rahvusvaheliste agendipaberiteta Marko Väljaga "turuosa" nimel nii et... Aeg on raske, sestap püütakse kalu noppida ka võõrast tiigist.

Pohlak muutus ilmselgelt närviliseks, kui keegi täiesti tundmatu hollandlane napsas Sander Puri vahendamise tema nina alt endale. Haav oli seejuures alles värske - alles aasta tagasi vormistas toosama Peter Kemna Ragnar Klavani ülemineku AZ Alkmaari, olgugi et Pohlak&Co olla tehingu korraldanud. Kapitalist riisus koore, sõnaga - ja see ajas Pohlaku harja punaseks.

Nüüd peeti Puri üle tigedat kaevikusõda. Üks leer õiendas ühe (agendi) kallal, teine äsas seljataga vastu. Alles karjääri hakul mängija unustati täiesti. Kedagi ei huvitanud, et tema vaeseke on täielikus segaduses. Hea, et see möll lõpuks ometi läbi sai - kusjuures, pole ajaloo huvides mingit tähtsust, kes Sassi rohkem või vähem aitas ja Kreekas maandumise korraldas. Tähtis on, et tulevikulootusel on uus töökoht kenasti olemas.

Aga näib, et jant läheb edasi. Vjatšeslav Zahovaikol lõppes 30. novembril Floraga leping. Nüüd on ta Portugali meedia andmeil lähedal lepingule sealse meeskonna Uniao Leiriaga.

Kes korraldab seda üleminekut ehk on väravaküti mängijaõiguste esindaja läbirääkimistel?

Pohlak vaikib, ei ütle otse, et tema - või Lehiste, või Välja. Ütleb umbes nii: ta ise tegeleb seal sellega.

Aga Õhtulehe andmetel abistavad ka Zahovaikot välismaalased. Kas on valehäbi siis tõesti nii valus, et ei luba fakte tunnistada? Või oleks targem tõele näkku vaadata ja enesele tunnistada: kui Eestis, kus väljaspool Flora kontorit on peaaegu võimatu agendina karjääri alustada, saab nii, siis maailmas käivad asjad pisut teisiti. On's tegu šaakalite või abimeestega, on juba hoopis teine jutt.

Eesti Ajalehtede Liit valis aasta pressisõbraks majandusteadlase Andres Arraku, pressivaenlaseks aga justiitsminister Rein Langi. Kes aga pälviks samad tiitlid spordiajakirjanike käest?

Pakun välja kaks kandidaati. Rõhutan: tegu on vaid minu isikliku seisukohaga.

Spordipressi sõbraks kõlbaks hästi võrkpallikoondise peatreener Avo Keel. Miks? Põhjuseid on palju. 1. Ta on alati kättesaadav. 2. Ta ütleb oma seisukoha julgelt välja ning ei hakka hiljem sõnu tagasi võtma. 3. Ta mõistab meedia tähtsust ning on avatud ajakirjanike ideedele. 4. Ta suhtleb meediaga korrektselt (viisakalt ja mõistvalt). Paljud spordiinimesed paraku ei mõista, et ajakirjanik teeb teravaid küsimusi esitades vaid oma tööd.

Eriti tõstaksin esile Keele käitumist pärast teadet, et ta on astunud Keskerakonda. Kui näiteks Ksenija Balta ei soovinud oma keskerakonnastumist pikemalt kommenteerida (tõsi, paar lauset pressiteates küll oli), siis Keel rääkis kõigest pikalt ja avameelselt.

Pressivaenlase nimetamine on veidi keerulisem. Tegelikult sõnastaksin tiitli ümber - Pressipelgur. Ja selle pean paraku andma tennisist Kaia Kanepile. Loodan, et mu kirjatükk ei muuda tema ja meedia suhteid veelgi halvemaks, vaid paneks neiu mõtlema. Sest üks on selge: Eestis pole sportlast, keda ajakirjanikel oleks Kanepist keerulisem kätte saada. Tema tiim on loonud tõelise müüri tennisisti ja meediainimeste vahele.

Ma ei oskagi täpselt öelda, millest kõik alguse sai, ent praegune olukord on väga vilets. Näiteks pole Kanepi nõustunud kommenteerima viimaseid vangerdusi treeneritega ning tagatipuks põgenes ta ajakirjanike eest heategevusürituselt. Ehkki korraldajad olid ise meedia kohale kutsunud, lubades, et Kanepi jagab intervjuusid.

Inimlikult on mõistatav, kui sportlane ei taha rääkida oma eraelust. Kuid Kanepi puhul pole keegi jõuliselt eraelus urgitsema hakanudki, lihtsalt viimasel ajal pole enam võimalik saada tavalist mängujärgset kommentaarigi.

Küsisin kord kettaheite olümpiavõitjalt Gerd Kanterilt, kuidas tema oma meediakohustustega nii hästi toime tuleb. Lisaks kodumaisele pressile tahab temast ju tükikest ka välismeedia. Kanteri sõnum oli järgmine: meediasuhtlus peab olema järjepidev. Kui hakkad varjuma ning pause sisse jätma, siis ootused kuhjuvad ja võivad sportimist segama hakata.

Ka vutiässa Andres Operi jutust koorub välja samasugune mõte. "Vahepeal kirjutati minust nii, et imeti sulepeast asju välja. Kohati aeti täitsa rumalat juttu. Loomulikult see vihastas. Nüüd olen aru saanud, et ehk tulebki ise rohkem meediaga suhelda - nii jõuab ka minu sõnum paremini kohale," rääkis Oper Eesti Päevalehe veergudel.

Kaia, kuula vanemaid kolleege - vaikimine pole lahendus!

1. Mis tähendab, et sprinteritele ei sobi vabatehnika?

Suusakoondise peatreener Mati Alaver öelnud meediale, et Eesti sprinteritele ei sobivat vabatehnika.
Tohoh!? See on küll midagi uut.

Erkki Jallai võitis 2004. aastal Düsseldorfi MK-etapi kvalifikatsiooni ja sai lõpuks 5. koha, Eesti sprinterite läbi aegade kõrgeima, mida hiljem Peeter Kümmel kordas. Jallai edu põhines vabatehnikal.

Anti Saarepuu on sõitnud välja eestlaste parimad kohad tiitlivõistluste sprindis - Torino olümpial oli ta kaheksas, Libereci MMil seitsmes. Mõlemal korral toimusid võistlused vabatehnikas. Lisaks on Saarepuu saanud kolm kõrgeimat kohta MK-etappidel - 7., 8., 9. - samuti uisutades.

Timo Simonlatser on olnud MK-sarjas nii klassikas kui uisus korra 12. ja korra 15. Seega fifty-fifty.

Peeter Kümmel on saanud 18. etapil MK-punkte. 7 puhul sõideti uisku, 11 puhul klassikat.

No ei loe mitte kuskilt välja, et meite meestele vabatehnika ei sobiks.

Ja üleüldse ei tahaks kuulda enam jutte vabatehnika sobimatusest põhjamaalastele - et meie kehaehitus ei vasta uisusammu nõudmistele ja lume struktuur on vale. Neljal tänavusel vabatehnikaetapil on põhjamaalased ehk siis soomlased, rootslased ja norrakad andnud muule maailmale vaid neli poodiumikohta.

2. Enne kuldkäed, nüüd kobakäed

Tea, kas vanasti oli lumi valgem ja varblased suuremad, aga meie korvpallurid oskasid kolmeseid kindlasti paremini visata.
BC Kalevi ja Tartu Rocki eestlased on tänavu Balti liiga 17 mängus visanud 229 kolmest ja tabanud neist 77. Tabavusprotsent 33,6.

Aastal 1992 mängis Kalev Euroopa meistrite karikasarjas. Vastased polnud liepajad ega nevežised vaid - Barcelona, Zagrebi Zibona, Tel Avivi Maccabi, Bologna Kinder ja muud säärased, kelle vastu lennutati 16 kohtumises teele 319 kolmest, millest tabas 138 ehk 43,3 protsenti.

Müts maha toonaste snaiprite - Aivar Kuusmaa, Andrus Nageli, Rauno Pehka, Aivar Toomiste, Gert Kullamäe ja FIBA leheküljel Tout Giannopoulose nime all figureeriva Tiit Soku ees.

3. Jane Trepp lõpetas mõõna?

Ujujad said lõpuks üle pika aja tiitlimedali. Hurraa! Jane Trepi aastatepikkune töö ja raskuste ületamine kandis vilja.
Äkki hakkab siitmaalt minema ning Trepp ja ehk keegi veel suudab ka pikas basseinis midagi korda saata?
Millal sai Eesti ujuja viimati täismõõtmelises ujulas individuaalmedali? Vastus: Moskva olümpial 1980, kui Ivar Stukolkin võitis 400 m vabaujumises pronksi.

Aga enne seda? Kaire Indrikson teenis 1977. aasta EMil 100 m seliliujumises pronksi. Ja sellega ongi meie pika basseini medalid kokku loetud.

Vahepeal noppis Indrek Sei lühiraja EMidelt kompleksujumises neli autasu - kolm pronksi ja hõbeda. Järgnes üheksa-aastane mõõn, mis loodetavasti on lõppenud.

Nädalavahetus pakkus kosutust meile lähedase Leedu korvpallifännidele - FIBA lubas riigi meeskonna armulikult maailmameistrivõistluste finaalturniirile. Tühise poole miljoni euro ehk ligi 8 miljoni krooni suuruse sissemaksu eest. Sest mänguväljakul polnud leedulased kohta kätte võidelnud ja tuli loota ametimeeste armulikkusele.

Kaheksa miljonit on raha, millega saaks palju korda saata. Enamik Eesti sportlasi-sporditegelasi ahmiks ilmselt õhku, kui säärane raha sülle kukuks. See oleks pirakas mitmekümneprotsendiline tükk suurimate alaliitude eelarvest ja sellega saaks söönuks-joonuks päris paljud väikesed alaliidud korraga.

Kas leedulased tegid ülepea õigesti, et kulutasid MM-il osalemisõiguse saamiseks 8 miljonit? Teades, et sealses riigis on katoliku usu kõrval veel üks teinegi, siis saab leedulastel olla ilmselt ainult ühene vastus.

Aga kui säärane valik oleks Eestil? Ja antaks teine võimalus - investeerida see raha noortesse? Khmmm. Eks kõik sõltu sellest, kas hetke otsustajad aja taga hetkelist edevust või mõtlevad pikemalt ette. Loosi läheks ilmselt esimene variant, ehkki pikas perspektiivis oleks kasulik teine. Ja seda 8 miljonit peab investeerima mõistusega.

Meil on kurb näide olemas. 1993. aasta EMi kuues koht andis hiilgava võimaluse viia korvpall Eestiski religiooni staatusesse - taotuks vaid kohe ja õigel viisil rauda. Kuid tippturniiri hea saavutus ei toonud kaasa noortetöö hoogustumist. Vastupidi. Ja nüüd maitseme kõigi nende aastate vilju mudaliiga näol.

Võib-olla Leedus mõjub MMil osalemihne teistmoodi.

FIBA lubas, et wild-card'i saanud meeskondade osalustasu ehk ca 30 miljonit krooni kulutataksegi korvpalli arendamiseks - maailmas ehk arengumaades. Ei tea. Raske on uskuda organisatsiooni, mis oma suva järgi jagab MMi kohti.

Vähemalt saavad Linas Kleiza ja kompanii võimaluse tänavuse EMi häbi maha pesta.

Lõpetaks õige ära selle parima nais, parima mees ja parima tiimsportlase valimise ning tooks kõik keskpõrandale kokku. Ehk siis valiks üht ja ainust parimat. Praegu pole ju valimist ollagi. On parima sportlase kinnitamine.

Kas kellelgi tekib kahtlust, et tänavune meeste parim on maailmameistriks kroonitud Andrus Veerpalu ja naistest sisekaugushüppe Euroopa tšempion Ksenija Balta?

Õigupoolest on nõnda, et isegi siis, kui valida mehed, naised ja tiimid ühes arvestuses, oleks võitlust vähe. Kas Baltal oleks midagi 38aastase klassikakuningale vastu panna? Ilmselt mitte. Ning ka Kaspar Taimsoo ja Allar Raja ei pääseks pronksiga löögile?

Kui vaadata kümne eelmise aasta valimisi, siis kaalumist oleks vaid puhuti. Kusjuures võitlusesse sekkusks põhiliselt Kristina Šmigun-Vähi.

1999: Andrus Veerpalu võitis Ramsau MMil hõbeda, Kristina hõbeda ja proksi, mis siiski suurt eelist poleks andnud. Seega ei oskaks võitjat tagantjärele prognoosida.

2000: Erki Noole olümpiakuld purustab Kristina MK-etappide võidud ja Markko Märtini-Michael Parki edu.

2001: Andrus Veerpalu MM-tiitel on ülem kui Heidi Rohi ja epeenaiskonna medalid.

2002: Andrus Veerpalu olümpiakuld ja hõbe võidavad Kristina ja epeenaiskonna.

2003: Kas Kristina MM-kuld-hõbe-hõbe-pronks või Andrus Värniku MM-hõbe? Ilmselt Kristina. Märtin ja Park mängu ei sekku.

2004: Jüri Jaansoni ehk vanameistri olümpiahõbe alistaks mõne teise kullagi, saati siis Kristina MK-võidud ja Tõnu Endreksoni ja Leonid Gulovi.

2005: Andrus Värniku MM-kuld varjutab Maarika Võsu MM-hõbeda ja neljapaadi MM-pronksi.

2006: Kristina kaks olümpiakulda alistaks ilmselt Veerpalu ühe kulla. Neljapaadil poleks lootust.

2007: Gerd Kanteri MM-tiitel oleks ülem kui Irina Embrichi kahvatumad medalid ja paariskahese pronks.

2008: Gerd Kanter, olümpiavõitja, see ütleb kõik. Või on Jaansoni-Endreksoni olümpiahõbe kõvem sõna? Kaia Kanepi ei sekkuks.

Eile oli ajalooline õhtu: korraga möllas eurosarjade tugevamates liigades neli Eesti pallurit - vollemehed Oliver Venno ja Ardo Kreek, korvpallur Kristjan Kangur ja vutiäss Ragnar Klavan.

Spordisõbral oli ikka tõeline pidupäev. Lisaks faktile, et kolmel suuremal pallialal on meil oma mees Meistrite Liigas (või korvpalli puhul Euroliigas), oli ka resultaat võimas - Venno oli Bledi resultatiivseim (25 punkti) ning meeskond võitis, Kangur oli Villeurbanne'i resultatiivseim (16 punkti) ja meeskond võitis, Kreek polnud küll Rzeszowi resultatiivseim (5 punkti), kuid vähemalt meeskond võitis... Klavan... Nojah. Platsile ta taas ei saanud ja Alkmaar pakkis euroväljakutel tänavuseks pillid kokku.

Aga kui nüüd natuke mõelda, siis eileõhtused sündmused annavad tegelikult kolme spordiala hetkeseisust Eestis hea pildi.

Võrkpallurid on stabiilselt pildil. Saavad tugevatesse (mitte veel väga tugevatesse) välisklubidesse, mängivad, skoorivad, võidavad. Kiidusõnad ka koondise kohta. Tulevik tundub helge.

Korvpallurid on ebastabiilsed. Täna tegijad, homme mitte. See kehtib Kanguri, Eesti tippklubide kui ka koondise kohta. Ehkki viimast pole tegijaks juba mitu aastat saanud nimetada. Aga lootus siiski jääb.

Jalgpallurid on stabiilselt pildilt väljas. Klavan pääses küll Mart Poomi kõrval teise eestlasena Meistrite Liiga klubisse, ent osutus Alkmaaris selgeks varumeheks. Ja Alkmaar pole kaugeltki Euroopa tippklubi. Teised meie vutimehed pallivad juba aste ja kaks nõrgemates meeskondades. Kohalikud klubid paraku konkurentsivõimelised pole - eurosarjas on juba ühe vastase seljatamine kõva sõna - koondis on valiksarjades reeglina alagrupi peksupoiss number kaks.

Seega pallimängud Eestis: 1. Võrkpall, 2. Korvpall, 3. Jalgpall.

Või vaidleb keegi vastu?

Tunnistan kohe üles, et pealkiri on üle dramatiseeritud. Aga põhjusega. Selleks on siinkirjutaja sügav pettumus, et mõne kuu eest sõlmitud kihlvedu, mille võit tundus olevat kindlamast kindlam, on lähedal lörriminemisele.

Mis siis juhtus? Millalgi augustis tuli Õhtulehe sporditoimetuse arvamiste osakonnas - asub toimetuses, on lärmakas ja kogu aeg avatud - jutuks AZ Alkmaari kaitsja Ragnar Klavani eesootav hooaeg. Arusaadaval kombel oli vutipedede leer elevil, sest valitses veendumus, et Meistrite liiga ülekannetes saab lõpuks ometi oma meest väljakul tegusid tegemas näha.

Olin üllatunud, kui üks kolleeg mu entusiasmi ei jaganud. "Klavan ei saa ju Meistrite liigas platsile. Eestlastega läheb alati nii," teatas ta. Üllatuse allaneelamise järel teatasin: "Veame kihla, et Klavan mängib alagrupiturniiril vähemalt 10 minutit!". Oponendi kohese nõustumise järel tundsin süümepiinu ja kasvatasin pakkumise 30 minutile, sest lapse käest kommi äravõtmine ei ole ju viisakas.

Mis on seis nüüd, vähem kui 24 tundi enne AZi viimast Meistrite liiga mängu? Klavan on platsile saanud üheksa minuti jagu ja kui ta täna algkoosseisu ei kuulu, tuleb mul rahakotirauad lahti lüüa. See ei oleks tore!

Esmaspäeval Klavaniga AZi treenerivahetusest rääkides avaldas ta arvamust, et ajutiseks juhendajaks nimetatud Martin Haar - teisipäeval ametisse kinnitatud Dick Advocaat tänases mängus Standard Liege´iga veel ohje ei hoia - vaevalt suuri muutusi kipub tegema.

See tähendaks, et Klavan alustaks mängu, kus AZ vajab võitu, et tagada koht Euroopa liiga 1/16-finaalis, vahetuspingilt nagu tänavu enamasti läinud on. Hea, et vähese mängupraktika foonil pole kadunud huumorimeel, sest kihlveost kuuldes lausus Klavan: "Tahad, annan treeneri telefoninumbri?"

***

Mõned tähelepanekud ka teisipäevastest Meistrite liiga mängudest.

1. Hans-Jörg Butti (pildil) penalti Torino Juventuse vastu oli löödud nii hästi ja külma kõhuga, et iga väravavahihakatis, kes on kunagi imetlenud Jose Luis Chilaverti või Rogerio Ceni sooritusi, pidi heldimusest kohapeal üles sulama.

2. Mis on tõenäosus, et 2010. aasta MMi finaalmängus lööb Inglismaa võiduvärava Michael Owen ja söödu annab David Beckham? Väga palju suurem, kui enne eilset. Oweni kübaratrikk mängus Wolfsburgiga - meenub aasta 2001 ja Inglismaa 5:1 võit Saksamaa üle Münchenis, kus Owen samuti kolm korda võrku sahistas - tuletas Fabio Capellole kindlasti meelde, et vanu hobuseid ei saa enne surma maha kanda.

Ksenija Balta kauaoodatud sõnavõtt Keskerakonda astumise teemal sai lõpuks teoks. Aga - oh pettumust! - Eesti parim naissportlane ei selgita sammu tagamaid, vaid pühendub hoopis meedia rapsimisele.

„Olin avalikkuse huviks valmis, võib-olla ma polnud aga valmis selleks, et osa spordiajakirjanikke suhtus kandideerimisse väga kriitiliselt,” lausus Balta eilse Eesti Päevalehe usutluses. „Seda ma ei oodanud, olin pettunud. Ei saanud hästi aru, millega olin teeninud kriitika. Ma polnud kandideerides kellelegi midagi halba teinud.”

Ehk siis: Balta aimas, et uudis köidab avalikkust, aga oli samas veendunud, et järgneb nii ajakirjanike ühine heakskiit. Sain ma õigesti aru või peitub kuskil loogikaviga?

Balta elukaaslasest treener Andrei Nazarov valas samas artiklis õli tulle: "Kuni ükski sportlane pole varem ühegi volikogu töös osalenud, pole Ksenijat mõtet kritiseerida. Võime alles pärast seda, kui sportlane ei näita jõukohast tulemust, öelda, et volikogu töö ei tule talle kasuks. Mu meelest peaks spordiajakirjanik suhtuma sportlase niisugusse tegevusse positiivselt. Noored inimesed peavadki olema aktiivsed."

Ehk siis: Ksenija on esimene tark, kes leidnud, et ühel võimete tipul tegevsportlasel on äärmiselt paslik istuda neljapäeviti teatud kellaajal Eesti suurimas volikogus. Ja ajakirjanik peab ilmtingimata taolist aktiivsust toetama. Kas nii, härra Nazarov?

Meile, (spordi)ajakirjanikele, pole duo sõnavõtu sisus midagi revolutsiooniliselt uut ega rabavat. Meie teame eravestlustest juba niigi, mida arvas härra Nazarov sulesepp Martinsonist - ja küllap ka Postimehe kolleeg Pahvist -, kui too julges Balta sammule kahtlusevarju heita.

Hoopis hämmastavam on, et nüüd, mil valituks osutumisest on möödas paar kuud, avab särav sportlanna Keskerakonna-teemal esmakordselt suu ega poeta sõnagi otsuse põhjusist, pühendudes üksnes meedia sakutamisele. Üsna madal lend, Ksenija!

Kui aga kõneisik Nazarov ja Balta arvavad siiralt, et "spordiajakirjanik peaks sportlase niisugusse tegevusse suhtuma positiivselt", siis pole midagi parata: tuleb ka end mahutada Pahvi ja Martinsoni paati. Miks? Äärmiselt lihtne: pole MITTE ÜHTEGI põhjust, mil viisil aktiivne poliitikasse astumine spordikarjäärile kasuks võiks tulla. Mitte ühtegi. Meie tahame näha Balta kaelas aina uusi medaleid, ei muud. Sestap ongi klaar, miks pahad (spordi)ajakirjanikud ei suuda volikogustumist mõista. Ja mulle miskipärast tundub, et meid pole vaid kolm.

1. Jumal täringuid ei veereta

Oli see vist Spinoza, kes ütles, et Jumal täringuid ei veereta. Ehk siis siinilmas ei juhtu mitte midagi juhuslikult, ilma põhjuse ja tagamõtteta.

Antud mõtteviis, tundub, kehtib suurepäraselt Andrus Veerpalu ja Kristina Šmiguni olümpiaeelsete luumurdude kohta.
Veerpalu pidi «tänu» pöialuu murrule treenima kümneid tunde ja sadu kilomeetreid vaid käte jõul, millega ta viis ülakeha töö täiesti uuele tasemele. Nagu treener Mati Alaver tõdes: me ei saa iial teada, kas luumurruta oleks Veerpalu nõnda võimas ja võitnuks kulda ja karda. Aga nõnda võis olla.

Kristina rangluumurru puhul on esmapilgul raske midagi positiivset öelda või mõelda. Samas jäi tal seetõttu võitmata Naganost parimal juhul üks pronks. Küll aga võib arvata, et Kristina sai õnnetuse toel täiskasvanumaks, hakkas elu ja olemise üle tõsisemalt mõtlema. Igatahes on ta maailmameister ja kahekordne (loodetavasti peagi kolme- või nelja- või viiekordne) olümpiavõitja.

Eveli Saue jalaluumurrus ei paista küll midagi head. Või? On kaks võimalust: nutta ja halada või mõelda Spinozale - igas halvas on head. Ju tahtis Jumal Sauele õnnetust kaela tuues midagi öelda. Näis, mida tulevik toob. Igatahes on Sauel ees mitu-mitu MMi ja vähemalt üks olümpia.

2. Panustage naistele!

Priit Narusk tõrjuti Eesti suusakoondisest välja, et teha teed noortele. Raha ju masu ajal kõigile ei jätku. Õige! Elagu noored!

Kui vaadata tulemusi, siis kellel tundub olevat kõige enam tulevikku? Vastus: meie neidudel - äsja 23aastaseks saanud Kaija Udrasel ja Triin Ojastel (19). Nad on mõlemad juba jõudnud MK-punktidele ega piiritle end pelgalt sprindiga.

Aga nüüd... Ojaste kurtis, et ega saa küll nõnda harjutada, võistelda ja laagrites viibida, nagu sooviks. Ja Vancouveri olümpiast ei oska ta midagi arvata. «Ma pole olümpiale mõelnud, sest ei tea, mitu naist Eesti sinna lähetab. Mingil hetkel räägiti, et kaks. Seega peaksin konkureerima Udrasega.»

Tohoh! Keda me siis veel olümpiale viime, kui mitte neid, kel MK-punktid taskus?

3. Liinat on süüdi Eesti korvpalli allakäigus

Eesti korvpalliliidu juhatus, nagu selgub, on oma tööga suurepäraselt hakkama saanud. Leidus vaid üks patune - Andres Liinat - kes, tagasi astus ja on seega korvpalli allakäigus süüdi.

Üldkogul võeti vastu korvpalli tulevikku vaatav programm. Liinati sõnul ei erinevat see kahest eelmisest. Ideid ei viidud lihtsalt ellu.

Täpselt sama toimus siinmail kümnendite eest. Ka toona otsustas NLKP keskkomitee, et NSV Liit peab USAst mööduma, kommunismi jõudma ja toitlustusprogrammi ellu viima. Loomulikult ei kavatsenudki keegi neid ülesandeid täita. Ja tagasi muidugi keegi ei astunud.

Lihtne vastus pealkirjaks seatud küsimusele kõlab, et vähemalt 100 000 krooni maksvat. Mis mõttes? Umbestäpselt vähemalt nii palju isiklikku raha hoiaks Eesti naiskond kamba peale kokku, kui neil õnnestuks laupäeval Rootsis alanud MM-turniiril B-divisjonis esikoht võita.

Pühapäeval alagrupiturniiri teises voorus saavutatud tulemuse - 3:3 viik Saksamaaga, kes mängis kahe aasta eest B-divisjoni finaalis - taustal pole üldine esikoht utoopiline. Raske kindlasti, kuid mitte võimatu.

Aga et saalihoki on auditooriumi lõviosa jaoks tumedam maa, kui see, kus neegrid pimedas toas mustsõstraid söövad, alustame taustsüsteemi selgitamisest. Mida B-divisjoni esikoht annab?

Otsepääsme 2011. aasta MM-finaalturniirile, kus divisjonide süsteemi enam ei ole. Nimelt otsustas Rahvusvaheline Saalihokiliit (IFF) alates järgmisest aastast muuta nii meeste kui ka naiste MM-turniiride süsteemi. Senised divisjonid (A, B, meestel ka C) asendatakse 16 riigi osalusel toimuva finaalturniiriga.

Otsepääsme tagavad sinna viimase divisjonide süsteemiga peetud MMi A-divisjoni seitse paremat ning B-divisjoni võitja. Eesti meeste koondisel jäi aasta eest Tšehhis toimunud MMil otsepääsmest napilt puudu, kui A-divisjoni debüüt päädis 8. kohaga, mis tähendab, et koht 2010. aasta detsembris Helsingis toimuval MMil tuleb välja võidelda veebruaris Hispaanias toimuval valikturniiril.

Eesti meeskond sõidab Hispaaniasse soosikuna, kuid kindlat pole spordis midagi. Lisaks tähendab valikturniiril osalemine olulist lisakulu. Eesti Saalihoki Liit (ESHL) ei ole rikas organisatsioon ning iga suurem kuluartikkel - 20liikmelise koondise MM-turniirile läkitamine seda kindlasti on - lööb valusalt tasku pihta.

Naiste koondise puhul on naiskonnaliikmed pidanud MMiga seotud kulutusi ise katma. Veebruaris Sloveenias toimunud valikturniirile (B-divisjonis osaleda soovijaid oli rohkem kui kohti, C-divisjoni korraldamist ei pidanud IFF otstarbekaks ja nii toimuski valikturniir, kus seitsmest soovijast kolm said MMile) sõideti osaliselt oma kulu ja kirjadega. Sama kehtib ka praegu Rootsis toimuva lõppvõistluse kohta.

Kui treener Risto Lalli juhitud naiskonnal õnnestuks B-divisjon võita, poleks vaja 2011. aasta kevadel valikturniirile sõita ning otsepääse annaks aluse küsida ESHLilt kõigi finaalturniiriga seotud kulutuste katmist. Suuremat heldust saaks loota ka Kultuurkapitalilt, kes on tolleks ajaks loodetavasti masu-täpe-pupu telje ületanud. Naiskonna liikmetele oleks kokkuhoid vähemalt 5000 krooni näost ehk kokku vähemalt 100 000 krooni.

Järgnevates võrdõiguslikkuse büroole pühendatud lõikudes olgu öeldud, et meeste koondise liikmed MMile sõitmise eest maksma ei pea. Kuid näiteks veel 2002. aastal pidid. Kas Margit Sarv peaks haarama tomahoogi ja saalihokiliitu juhtivaid „šoviniste" rappima sööstma?

Ei, sest põhjendus, miks meeste kulud hetkel täielikult kaetakse ja naiste omad mitte - Eesti naiste saalihoki on praegu umbes samal tasemel, kus meeste oma oli 2002. aastal - on igati adekvaatne. Kahe esimese mängu foonil on Eesti naiskonnal aga võimalus seda arusaama muuta.

Pärast 11:0 võitu Jaapani üle ja 3:3 viiki Saksamaaga seisavad teisipäeval ja kolmapäeval ees kohtumised Ungari ja Kanadaga. Võtmemänguks kujuneb usutavasti madistamine madjaritega. Võit tolles kohtumises tagaks koha viieliikmelise alagrupi kahe parema seas ja pääsu B-divisjoni poolfinaali.

Kahe järgmise sammu astumine - poolfinaali ja finaali võitmine - ei kõla valikturniiri kaudu lõppvõistlusele pääsenud naiskonna puhul loogilisena, kuid seda polnud ka pühapäevane 3:3 viik Saksamaaga.

Jälgi Ott Järvela twitterit ja tea, mis õiges spordis tegelikult toimub!

Pühapäeva hommikukst tekitab kõikjal maailmas imestust video, millel näha Calgary Flamesi jäähokimeeskonna väravavahi Miikka Kiprusoffi imetõrjet. Ta lõi litri väravajoonelt minema uisuteraga.

Ent mida selle juhtumi puhul ilmselt tähele ei pandud, millele ei mõeldud? Et kohtunike konsiilium kogunes, uuris olukorda videolt ja otsustas täiesti õigesti, et väravat ei olnud! Kui samasugune konsiilium saanuks koguneda hiljutise Iirimaa ja Prantsusmaa jalgpallimängu ajal, kui Thierry Henry mängis väravaolukorra eel käega, kes teab, kuidas siis kõik lõppenuks?! Võib-olla sattunuks korraldaja LAV MM-il ühte alagruppi hoopis iirlaste, mitte konnasööjatega?

Kiprusoffi imetõrjest ei räägiks keegi, kui NHL-is ei kasutataks videot ja mängu värava- või peakohtunik arvanuks, et litter ületas väravajoone. Vahal heal ajal näidanuks ta lihtsalt väravat ja ei aidanuks ka viieminutiline protestikampaania. Kohtunik on otsustanud - kõik!

Nii et kes teab - võib-olla saame tänu videotehnika üha suurenevale osale mitte ainult õiglasemaid tulemusi, vaid ka nautida tõeliselt ilusaid esitusi.

Suusatamine on maast madalast olnud üks mu lemmikalasid, mida olen suure põnevusega jälginud. Mäletan, kuidas 1978. aasta Lahti maailmameistrivõistluste aegu koolis palavikku simuleerisin, et õigeks ajaks koju televiisori ette jõuda.

Ajakirjanikuna oli mul 28 aastat hiljem suur au näha Torino olümpiamängudel eestlaste kolme triumfi.

Võtan igat MK-etappi pidupäevana. Nii uurisin ka laupäeval Rahvusvahelise Suusaliidu koduleheküljelt, kuidas eestlastel Düsseldorfis sprindi kvalifikatsioonis läks. Triin Ojaste 22. koht valmistas siirast rõõmu, kuid Eesti meeste sitsimine veerandfinaali ukse taga oli pehmelt öeldes ebameeldiv üllatus.

Hooaja eel käis ju kõva jutt, et nüüd on sprindikoondis jõudnud uuele tasemele. Täiesti uus mees pidi olema Peeter Kümmel. Paraku tõestab hooaja algus, et norralasest treeneri Björn Kristianseni hoolealused jätkavad endise hooga, mis vaimustusest kiljuma ei pane.

Kristiansen kipub jõuluks koju. Kuid tal on vedanud, et ei söö jalgpallitreeneri kibedat leiba ja et ta askeldab Eesti spordimaastikul. Jalgpallitreenerile oleks juba ammu selliste tulemuste eest üheotsapilet kätte antud.

Siinsetel atleetidel on hea elu. Eestimaa on nõnda väike, kõik tunnevad kõiki, igaüks on igaühega sugulane, seltsimees või vend ning sestap on madala amplituudiga näpivibutus kõige hullem, millega põhjakõrbenud sportlast või tiimi karistatakse.

New Jersey Nets püstitas NBA rekordi - kaotas hooaja alguses 18 kohtumist järjest. CNN alustas oma artiklit, võrreldes Netsi õnnetuskohaga, kus politsei rahvast minema peletab: „Ärge passige siin, tegelege oma asjaga, siin pole midagi vaadata..."

Ookeanitagused väljaanded pritsisid mõnuga sappi: morbiidne kurioosum, fännide perversne lojaalsus, kümnendipikkune häbi ja õudus... Ühesõnaga, Nets tehti nii tümaks, et järgi jäi vaid s**t ja sulepuru.

Hea küll, meedia on teadupärast võigas, verine ja januneb laipade järele. Aga poolehoidjad ei jäta ju ometi meeskonda ka raskeimal hetkil...

Ei jätagi. Publik tuli mõnuga saali, vaatama Netsi kukkumist kuristikku. Tuldi perekonniti, ning et mõnele suhtumine selgusetuks ei jääks, oli vanematel ja lastelgi häbi pärast paberkotid peas. Või peos plakatid, mis meeskonna maapõhja needsid: NETS = Never Ending Terrible Season.

Sealne meedia ja fännid põhjendavad oma pahameelt lihtsalt: pallurid saavad kõva palka, aga mängivad kui junnid.
Huvitav, mida meie atleedid samasuguse aktsiooni puhul ette võtaksid? Hakkaksid nutma? Oleksid solvunud? Lõpetaksid meedia ja fännidega päevapealt igaveseks suhtlemise?

Eestis midagi säärast siiski ei juhtu. Me oleme väärikad. Milleks peksta maaslamajat, ta niigi õnnetu.

Vabandan kohe kõikide ausate sportlaste ees pealkirjas oleva üldistuse pärast - silmas on peetud ikka ainult dopinguga vahele jäänud atleete.

Miks lollid või valelikud?

Sest...

...mida nad on pärast vahelejäämist seletuseks osanud öelda?

Vaatame lähiminevikku:

Argo Ader (kulturist, stanozolol): Šokis. Teadlikult pole midagi tarvitanud. Ei tea, kuidas aine organismi sai. Tellis USAst uue toidulisandi - äkki sealt?

Žanna Vladimirova (sprinter, stanozolol): Šokis. Teadlikult pole midagi tarvitanud. Ei tea, kuidas aine organismi sai. Ostis Sankt-Peterburgist taastumisvahendit Natural Sterol Complex. Äkki sealt?

Andrus Utsar (tõstja, stanozolol): Šokis. Teadlikult pole midagi tarvitanud. Ei tea, kuidas aine organismi sai. Ostis Poolast tundmatuid kapsleid - treener olla soovitanud kui häid vitamiine. Äkki sealt?

Jaanus Uudmäe (kolmikhüppaja, sibutramine): Šokis. Teadlikult pole midagi tarvitanud. Ei tea, kuidas aine organismi sai. Allergikuna ostis USAst kohalikku ravimit. Äkki sealt?

Kas märkate ühisjooni? No järsku teeks siit üldistuse - vältige igasuguseid välismaiseid tundmatuid medikamente! Või siis lihtsalt lõpetage valetamine ja tunnistage: jah, proovisin kergema vaevaga tippu jõuda.

1. Kas kettaheide, sumo ja suusahüpped on spordialad?

Uudiseid ameerika jalgpallur Margus Hundist kommenteeritakse onlainis üsna jõudsalt. Väga paljud torisevad, et ameerika jalgpall pole õige spordiala, sest mõni sekund mängitakse, minut peetakse vahet.

Nojah. Kui nõnda võtta, siis pole kettaheide üldse mingi spordiala. Võistlus koosneb kuuest katsest, mille kestus on ülikiire Gerd Kanteri puhul alla sekundi. Seega tuleb kettaheitjal päevas pingutada alla kuue sekundit. Sama kaua kestab jalgpalluri üks jõuline läbijooks vastaste massist. Parimad jooksevad mängus palliga kuni 30 korda.

Ameerika jalgpalli need wide receiverid, kes püüavad viis-kuus pikka söötu, peavad tegema mängus kuni veerandsada 30-80 meetri pikkust spurti täiel kiirusel. Usain Boltil piisab Kuldliiga etapi võiduks vaid 100 meetri läbimisest, kusjuures teda ei kipu keegi jalust niitma. Ja 100 meetri jooksu peetakse spordiks.

Tennessee Titans sai pühapäeval Arizona vastu teha 66 rünnakut. Igaühe puhul pidas Mihkel Roos vastasega keskmise pikkusega sumomatši. Ehk siis ta maadles ainsas mängus enam, kui Baruto kahe turniiri ehk nelja kuu jooksul. Kas sumo on sport, kui ameerika jalgpall ei ole?

Ja lõpuks: kas suusahüpped on spordiala, kui liftijõud viib atleedi üles ja raskusjõud toob alla?

2. Kulturistid pole dopingust kuulnudki?

Hämmastav, kui sinisilmsed on kulturistid. Argo Ader, vaatamata oma kogemustele, oli üllatunud, et USA toidulisandis võis peituda keelatud aine, kuigi purgil seda kirjas polnud. Kas kulturistide hulgas pole tõesti ainsatki pädevat inimest nõu andmas? No siis võiks kordki elus minna Eesti antidopingu internatilehele, kus hoiatused kenasti kirjas.

Tegelikult tuleks kulturistidele, kel pole dopingust vähimatki aimu, korraldama algtasemel loengu, nagu teismelistele sportlastele, mida tohib süüa, mida mitte.

Tegelikult oodanuks Aderilt konkreetset juttu: ostsin seda toidulisandit - näete, siin on purk - milles peitus stanozolol. Palun, võtke purgi sisust proov ja siis veendute isegi, et ma olen süütu ohver.

3. Kodakondsusjant

Järjekordne sportlane on läinud unelmate õnge - jäätantsija Caitlin Mallory, Kristjan Ranna partner, lubas võtta Eesti kodakondsuse, et olümpiale võistlema pääseda. Kui aeg kätte tuli, selgus Malloryle ehmatusega, et ta peab Eesti passi vastu võttes USA kodakondsusest loobuma. Ja seda neiu ei soovi.

Tundub, et nagu ka kõrgushüppaja Tatjana Kivimägi puhul, on lubadus „eestlaseks" hakata, antud emotsioonide toel, läbimõtlematult. Kui tegelikkus haamriga kuklasse virutab, avanevad silmad. Selgub, et kodakondsusest loobumine toob kaasa tõsised tagajärjed - Mallory kaotab näiteks ülikooli stipendiumi.

Siit küsimus: kas meie, eestlased, teame mis juhtub meiega siis, kui kodakondsuselt loobume? Ilmselt ei tea. Ei teadnud ka Mallory ja Kivimägi ning nad ei käitunud Eesti vanasõna järgi: seitse korda mõõda, üks kord lõika.