Jalgpall ja korvpall kitkuvad omavahel kana, õigemini üritavad sulgi puhevile ajades (ju siis on parem kitkuda) teisest parem välja paista.

Samas võib säärast fännide, või oleks täpsem öelda ideoloogiate, võitlust mõisa. Jalgpall on esmakordselt pärast seitset kümnendit püüne kõrgemale astmele tõusmas kui korvpall. Korvpall omakorda tahab positsiooni säilitada.

Olgem ausad, niikaua, kui verevalamiseks ei lähe, on konkurents tervitatav. Teineteisega heideldes tõusevad mõlemad alad sammhaaval kõrgemale.

Ent kas jalgpallil on kunagi võimalus saada Eesti rahvusspordiks? Ehk siis taastada koht troonil, mis kuulus suure ilmasõja eel vääramatult jalgpallile?

Miks jalgpall üleüldse trooni kaotas?

Palju on kirjutatud-räägitud, kuidas nõukogude võim takistas Eestis jalgpalli arengut, sest kartis, et kahtlane põhjarahvas hakkab vutimängu toel pead tõstma.

Raske on säärase seisukohaga leppida. Miks siis Eestis korvpalli lubati? Just korvpallis sai kogu kodanlik Baltikum näidata selget üleolekut punasest N.Liidust ja korvpall tekitas puhuti massirahutusigi.

Baltikum hakkas N.Liidu korvpallis võimutsema kohe, juba Stalini ajal. 1952. aastal Helsingis olümpiahõbeda võitnud N.Liidu meeskonda kuulusid: Heino Kruus, Ilmar Kullam, Stepas Butautas, Kazys Petkevicius, Stasys Stonkus, Maigonis Valdmanis, Justinas Lagunavicius. Lisaks paar grusiini. Millega näidati sulaselgelt ära, et suur Venemaa korvpalli mängida ei oska.

EM 1967. Tosinast N.Liidu mängijast, kes kulla võitsid, oli neli eestlast: Jaak Lipso, Priit Tomson, Tõnno Lepmets ja Anatoli Krikun. Lisaks leedulane Mosdestas Paulauskas. Peatreener Aleksander Gomelski meenutas, et kui mõnes mängus taha jäädi, saatis ta väljakule eestlased, kes tegid paar Kalevi kombinatsiooni ning asi oli taas kontrolli all.

Kes Kalevi hallis liidukaid vaatamas käis, mäletab hästi, kuidas Moskva AKSK ja kõik teised vene klubid (ehk siis kogu kommunistlik süsteem) räigelt välja vilistati. Kaheksakümnendatel, pärast kohtunike äravilistatud mängu - oli vist Moskva Dünamo vastu - peksid fännid sisse Eestimaa Kommunistliku Partei maja aknaid ja miilitsaautod toimetasid kümneid betooni peale.

Järgmisel päeval - liidukaid mängiti miniturniiridena - ümbritses Kalevi halli miilitsate spaleer ning sisse lubati vaid istekohtade omanikke. Ehk siis noored (ja vihased), kes hõivasid pealt tuhande seisukoha, jäeti ukse taha.

Miks, nagu siinmail väidetakse, takistati eestlaste jalgpallimängu, aga Leedus lubati? 1987. aastal tuli Vilniuse Žalgiris N.Liidu meistrivõistlustel suisa kolmandaks.

Ja kui siin oli jalgpall maarahvale keelatud, siis kust tulid need suurepärased vutimehed - Ott Mõtsnik, Urmas Hepner, Tiit Kõmper, Urmas Kaljend ja teised - kes 1983. aastal Tallinna Spordi meeskonna tuumiku moodustasid?

Tegelikult tõrjusime me ise - eestlased - jalgpalli endast kõrvale, seostades selle mängu ideoloogiliselt okupantidega. Samaga sai korvpall meie mänguks, mida kommunistid mängida ei oska.

Nelja-viiekümneste põlvkond peaks mäletama, et hoovijalgpall oli eestlaste hulgas ülimalt soositud, kuid vutitrenni ei mindud, sest - jalgpall on venkude mäng. Jalgpallitreeningul käivat kaasmaalast vaadati kõõrdpilguga kui kahtlast tüüpi. Küll aga trügis igaüks, ka see, kes koos mütsiga meeter pikk, kossu mängima.

Ja nii me tapsimegi ise oma hinges jalgpalli.

Nüüd, mil eestlaste hing on sama vaba kui riik, saab jalgpallikultuur siinmail taas juured alla. Aga kas jalgpallist saab ka rahvuslik spordiala?

Mitmed spordisõbrad on uurinud: mis siis ikkagi saab sellest kõrgushüppajast Tatjana Kivimägist? Kas ta hakkab Eestit esindama või mitte?
Teatavasti teenis venelanna mullu eriteenete eest Eesti kodakondsuse, kuid piiga pole seda seni vastu võtnud, sest ei taha loobuda Vene passist.

Kahjuks tundub, et see saaga ei saagi konkreetset lõppu. „Pall on endiselt Kivimägi väravas," viitas alaliidu juht Erich Teigamägi sellele, et nemad andeka neiu eest Venemaa passist loobumise taotlust kirjutada ei saa. Ja mingit ultimaatumit - „Sul on kaks kuud aega otsustamiseks!" - nad esitada ei kavatse.

Kivimägi kinnitas viimati Õhtulehele, et tahab omada korraga mõlemat passi. „Küsisin Erichilt, kas ta mõistis mind enne valesti. Ta oli mu soovist õigesti aru saanud," väitis Kivimägi, kes ootab just sellist lahendust.

Teigamägi lükkab selle jutu kategooriliselt ümber. Tema sõnul on algusest peale räägitud: kaht passi ei saa korraga käes hoida.

Sõnaga, täielik segapuder. Nõiaring. Samal ajal aeg jookseb. Ja raha ka. Nimelt sidus Kivimägi ennast kevadel ühe Venemaa klubiga, mis maksab ta ettevalmistuse eest Õhtulehe andmetel 800 USA dollarit kuus. Kui Kivimägi peaks Vene kodakondsusest loobuma, tuleb tal kogu raha tagasi maksta.
Seega jääb ületulek iga kuuga 800 dollari võrra vähemtõenäoliseks.

Eesti jalgpall areneb. Noored võidavad, isegi Balti liigas saime paar skalpi. Ometi pole juubeldamiseks liigset põhjust - leedulased tõestasid täna taas, et nende jalgpallikultuur on meite omast kordades võimsam.

Levadia ja Taurage Taurase kohtumise avavile Maarjamäel. Paarikümnepealine Leedu fännide ergutuskoor võtab laulu üles. Levadia leer vahib mõnd aega üksteisele otsa, kuni alustab sunnitult: "Levadia! Levadia!" Ja nii edasi.

Kuigi platsil võttis Eesti meister kindla võidu, kuulus tribüünil sama veenev ülekaal külalistele. Kogu nende repertuaar oli märksa loogilisem, loomingulisem ja paremini esitatud.

Mõelge nüüd ise: Tauras on Leedu viies klubi, veel mullu palliti esiliigas. Ja nüüd tuuakse 700 kilomeetri kaugusele mängule, kus pole kaalul elu ega surm ja mis suure tõenäosusega niikuinii kaotatakse, uhke fännirühmitus. Võimas!

Eriti võimas ja muljetavaldav, kui lisada teadmine, et Leedu vutiklubid reisivad kõikjale (vähemalt lähiriikidesse) koos poolehoidjatega. Vähemalt üheski Eestis toimunud Balti liiga kohtumises pole keegi neist fännideta käinud.

Reeglile ei teinud erandit ka Šiauliai toetajad. Neidki oli eile õhtul Lillekülas paarkümmend - õnneks tunnistamas, kuidas Flora vapper võitlus ja Vjatšeslav Zahovaiko kolm väravat triibulistes mesimummu karva särkides leedulased lisaajal murdsid.

Kõik eelpool rõhutatu pole kaugeltki vähetähtis, vaid peegeldab jalgpallikultuuri sisu ja sügavust. Mis leedulaste jaoks on juba aastakümneid harjumuspärane, tundub meile nii-nii võõras ja kättesaamatu. Ja tegelikult siit õige jalgpall algabki - tühjadele tribüünidele pole mingit mõtet seda mängu mängida.

1. Kas medalimeestest on saanud kummitemplid?

Läinud nädalal ilmus Eesti meedias tähelepanuväärne arvamuslugu spordi rahastamise teemadel. Sotsiaaldemokraadist riigikogulane Jüri Tamm oli tõsiselt mures, et rahastamise senine süsteem - summad laekuvad hasartmängumaksust - on ammendunud ja läbinisti mäda.

Õige! Paremini öelda pole võimalik!

Kahe olümpiapronksi omanik tõstatab ka küsimuse, kes peaks asuma senist süsteemi muutma, kas EOK, kultuuriministeerium või rahandusministeerium?

Riigikogu kodukorra seadus ütleb: „Seadusandliku algatuse õigus on Riigikogu liikmetel, Riigikogu fraktsioonil, Riigikogu komisjonil, Vabariigi Valitsusel ja Vabariigi Presidendil põhiseaduse muutmiseks."

Ei EOK ega ministeerium saa spordi rahastamise seadust muuta, küll aga aidata seda koostada.

Eelpool mainitud artiklis tõdeb härra Tamm, et kõik on valmis tribüünil istuma ja aplodeerima, kuid tööd teha ei viitsi.

Hämmastav enesekriitika! Iga vähegi mõtlev inimene sai ammu aru, senine spordi rahastamise süsteem pole jätkusuutlik. Miks pole Eesti spordi pärast muret tundev riigikogus istuja midagi teinud? Kas eelmine rahandusminister Ivari Padar polnud mitte härra Tamme erakonnakaaslane? Miks hakkasid sotsiaaldemokraadid alles nüüd muretsema ega teinud võimul olles midagi läbinisti mäda süsteemi muutmiseks?

Et EOK peaks asja käsile võtma? Kes oli aastatel 2001 - 2008 EOK asepresident? Kas mitte Jüri Tamm? Miks toona istuti tribüünil ja aplodeeriti?

Olümpiamedali võitmiseks peab olema kangust. Medaliste on riigikogus mitmeid. Äkki võtaks nad kamba peale kätte ja teeks asja ära? Päästaks Eesti spordi. Või on endine kangus asendunud kummitempli-pehmusega?

2. Kas mängumeheks saab trennis või platsil?

Korvpalliasjatundjad kinnitavad, et noored peavad tegijaks saama treeningul, vägisi neid platile lähetada pole mõtet.
Kuuldes ja lugedes jutte BC Kalevi nii-öelda noortest, kes ei suuda väljakul vähimatki korda saata, hoiduvad võitlusest ning pigem peidavad end ära (statistika kinnitab antud väiteid), tekib küsimus, kus peitub viga?

Kas jutt, et mängumeheks sirgutakse treeningul on jama või on kalevlased pidanud palgal täiesti andetuid noori, mõistmata, et neist pole mängus vähimatki asja?

3. Kas medalit tahab ajakirjanik või sportlane?

Taas said ajakirjanikud rahvalt kommentaarides materdada, et riputasid suusatajatele juba olümpiamedaleid kaela. Süüdistuse järgi kruvib meedia pinged viimse piirini, sportlaste närvid ütlevad üles ja nad kõrbevad.

Oh ärge arvake Kristinast, Andrus Veerpalus ja Jaak Maest nõnda halvasti. Nende närvisüsteem on terasest ja ajakirjanduse jutt häirib neid sama palju, kui sääse pinin kaitsevõrgu taga.

Kui olümpiamedalit võita ei ihkaks, poleks suusarajale naasnud, kinnitas Kristina. Mida peaks ajakirjandust nüüd tegema, kui sportlane on eesmärgi lauale löönud? Teatama, et jutt on jama, ei saa ta mingit medalit? Või hoopis innustama: anna takka, medal on võimalik?

Ning kuidas suudab sportlane olümpial võistluspingele vastu pidada, kui medalist rääkiv ajakirjanduslik pinnavirvendus juba jalust lööb?

Lõppenud nädalavahetus Inglise jalgpalliliigas osutas taas, et tiitlisoosik number üks on tänavu Londoni Chelsea.

Ilmaasjata ei märkinud sinise armee kindral Carlo Ancelotti pärast laupäevast 5:0 võitu Blackburn Roversi üle - Chelsea purustusjõud oli muljetavaldav, lisaboonusena säras pikalt vigastuspausilt naasnud Joe Cole - et muutub üheks päevaks Liverpooli fänniks.

Ancelotti sai ja saab väga hästi aru, et ainus meeskond, kes suudab takistada tal "Mourinho´t tegemast" ehk esimesel hooajal Chelsea´ga Inglismaa meistriks tulemast on Manchester United.

Kuigi Liverpool suutis eile võitlusliku esituse ja ülihääleka publiku toel Manchester Unitedi teenitult 2:0 alistada ja vältida viiendat järjestikust kaotust, mis löönuks enam kui pool sajandit vana tippmargi, ei pretendeeri mullune hõbedameeskond tänavu kirkaimale autasule.

Miks? Sest hoolimata Unitedi alistamisest on Liverpoolil 10 mängu järel tabelis juba neli kaotust. Arvestades tugevnenud teist ešeloni, kaotavad kõik suure neliku klubid sel hooajal usutavasti rohkem kohtumisi kui varem, kuid loota seitsme kaotusega - kolm litakat saab Liverpool allesjäänud 28 mänguga kindlasti kätte - võidutrofee jagamisel kaasa rääkida pole reaalne. Seega on Liverpool mängust väljas.

Arsenal on endiselt võimeline kõik meeskonnad surnuks söötma, aga samamoodi on endiselt probleemiks tulemuste vormistamine. Ilmekaks näiteks on kaks viimast kohtumist: AZ Alkmaari vastu mängiti maha 1:0 ja West Ham Unitedi vastu 2:0 eduseis. Mängupildi poolest pidanuks Arsenal aga mõlemad mängud rahulikult võitma. Säärased punktikaotused jätavadki Kahurimehed tiitliheitlusest välja ja panevad konkureerima pronksile koos Liverpooliga.

Chelsea ainus reaalne ohustaja on Manchester United, kelle hooaeg kulgeb aga paratamatult Cristiano Ronaldo lahkumisest toibumise tähe all. Lisame siia juurde keskkaitsjate Nemanja Vidici ja Rio Ferdinandi vormimõõna ning probleemid rünnakul (paarisrakend Wayne Rooney - Dimitar Berbatov lihtsalt ei toimi) ning ongi selge, et Inglismaa meistritiitel rändab kevadel neljandat korda Stamford Bridge´ile.

Meistrite liiga koha säilimise osas võib suur nelik aga olla võrdlemisi mureta. Mainitud tugevnenud teise ešeloni liikmetel on kõigil miinused, mis takistavad neil vähemalt tänavu suurde mängu sekkumast.

Tottenhami hoogsus võib küll alistada ükskõik kelle, ent paraku näidatakse sellist mängu vaid puhanguti ja Manchester City hooaeg kulgeb koosseisu kinnistamise tähe all. Evertonil ja Aston Villal pole aga lihtsalt piisavalt jõudu.

Pealkirjas peitub küsimus, millel puudub vastus. Me võime vaid arvata, kuid ei tea ning ka arvamus on subjektiivne.
Võiks ju öelda, et läbi aegade parim on Michael Schumacher, ei mingit kahtlust - tal seitse meistritiitlit ja puha. Aga pistke Schumi viiekümnendate F1 autosse, triiksärk seljas ja munakiiver peas, ning ta saaks tõenäoliselt Juan Manuel Fangiolt pähe.

Tegelikult ei soostuks Schumacher ilmselt mingilgi ähvardusel toonasesse autosse istuma: hulluks olete läinud? Sellise kiivriga? Ilma tulekindla pesuta? Sellisesse autosse, kus pole vähegi arvestatavat turvavööd? Kihutama neljatunniseid võidusõite?

Fangio omakorda ei saaks tänapäevasest elektroonikat täis topitud vormelist aru: et kumb siis autot juhib, elektroonika või piloot? Ja kas see poolteist tundi kestev tiirutamine oligi võidusõit, mitte soojendus?

Ühesõnaga, paremuse määramine on meelevaldne, aga ikkagi. Allpool on kirjas kaheksa kõigi aegade parima kandidaati, need, kes võitnud vähemalt kolm MM-tiitlit. Juures ka videoklipid, et mis meestega tegu ja millega kihutasid.

Siinkohal siinkirjutaja esikolmik.

1. Ayrton Senna.

2. Michael Schumacher.

3. Alain Prost.

Juan Manuel Fangio (Argentina): 1951, 1954, 1955, 1956, 1957.

Keskealisena võidu sõitma hakanud Fangio hüüdnimega El Maestro vääriks suurima vormelipiloodi tiitlit kasvõi seetõttu, et toona kihutati võidu triiksärgi ja auto oli kõike muud kui turvaline. Kes praegu julgeks säärasesse autosse istuda?

Sir Jack Brabham (Austraalia): 1959, 1960, 1966.

Lennukite mehhaanikuna töötanud Brabham siirdus autosid projekteerima ja ehitama ning ühtäkki selgus, et suudab ka võidu sõita. Lõi lõpuks oma tiimi ning on ainus, kes tulnud maailmameistriks oma kavandatud ja ehitatud autoga.

Sir Jackie Stewart (Šotimaa): 1969, 1971, 1973.

Lendava Šotlase hüüdnime kandnud Stewart on ainus Briti saarte piloot, kes kroonitud kolm või enam korda F1 tšempioniks. Härrasmehest võidusõitja, kes pääses napilt mitmest rängast avariist eluga.

Niki Lauda (Austria): 1975, 1977, 1984.

Pärast esimest meistritiitlit tegi Lauda räige avarii ja põles sisuliselt autosse, kuid oli peagi tagasi ja võitis teise ning hiljem ka kolmanda tiitli 0,5-punktise vahega.

Nelson Piquet (Brasiilia): 1981, 1983, 1987.

F1 ajaloo värvikamaid kujusid. Samavõrd playboy kui võidusõitja, kes suutis elu jooksul mitu korda väikse varanduse kokku ajada ja selle taas kaotada.

Ayrton Senna (Brasiilia): 1988, 1990, 1991.

Karismaatilisim vormelipiloot, keda peetakse legendiks. Kirglik võitleja, kellele oli kaotus vastunäidustatud. Senna surm 1994. aastal Imolas jääb ilmselt igaveseks saladuselooriga kaetuks.

Alain Prost (Prantsusmaa): 1985, 1986, 1989, 1993.

Prost sai hüüdnimeks „Professor", sest lähenes võidusõidule intellektuaalselt, kunstipäraselt. Oli kihutades täpne, sujuv ja lõdvestunud. Edu alus oli auto ka seadistamine, oskas säästa rehve ja pidureid viimasteks ringideks.

Michael Schumacher (Saksamaa): 1994, 1995, 2000, 2001, 2002, 2003, 2004.

Valitses vormelimaailma pea kümnendi vältel. Ainus, kes võitnud seitse meistritiitlit. Oli kiire, kuid ei kartnud mängida räpast mängu - kui vaja, rammis konkurendi rajalt välja.

Kristjan Kangur pidas karjääri esimese mängu korvpalli Euroliigas ja see jõudis teleri vahendusel ka paljude Eesti spordisõpradeni. Pole vaja imestada, et Maarjamaa kommentaariumides sai Villeurbanne'i Asveli mängujuht Bobby Dixon parajalt sõimata. Et võtab liiga palju ise ette.

Ühest küljest olen kommenteerijatega nõus, sest ka mulle sümpatiseerivad rohkem mängujuhid, kes esmalt otsivad kaaslasi ja alles seejärel hakkavad vaatama, kuidas enda skoori kasvatada. Ent kui meeskond mängib meie silmale harjumatult, kas see ikka on kindlasti vale? Kas see tähendab automaatselt, et Asveli treener on lihtsalt loll, kui Dixonil liiga palju isetegevust lubab korraldada?

Usun, et iga treener teab piisavalt hästi, mida ta teeb. Igaühel on oma stiil, igaüks püüab oma teed pidi sihile jõuda. Vincent Collet juhendab ka Prantsusmaa koondist, mille A ja O on Tony Parker. Nõnda pole vaja imestada, et treenerile meeldivadki heade individuaalsete oskustega mängujuhid.

Kangur säilitab vähemalt sõnades praegu rahu. Tõsi, lähemad kuu-paar näitavad, kas Asveli mängupilt jääb samasuguseks või muutub paremuse poole. Lõppude lõpuks on kõige hindaja tulemus - kui meeskond võidab, on treener valinud õige tee.

Ja nagu Martin Müürsepp on öelnud, on iga mängija asi täita seda rolli ja neid ülesandeid, mis treener sulle määrab. Pärast Dušan Ivkovici käe all käimist Mürka enam oma punkte ei lugenud, ometi oli igas meeskonnas kasulikumaid mängijaid, tegi endiselt ka skoori ja teenis kutse Moskva CSKAsse.

Selge see, et iga mängija tahab piisavalt palli katsuda, aga korraga on mehi väljakul viis tükki. Sõltub treenerist, kas palli jagub kõigile. Näiteks Tanel Teini ja Gert Kullamäe roll välisklubides piirdus sageli palli ootamise ja võimalusel kolmeste viskamisega.

Ent Tein sattus omal ajal Wroclawis ühte võistkonda koos Euroliiga suurima korviküti Lynn Greeriga. Too mängis kokku peamiselt tsentritega ja viskas hästi palju ka ise.

Elu on näidanud, et Greer pole midagi suurt võita suutnud. Euroopas teevad pigem tegusid mängujuhid selle sõna õigeimas tähenduses nagu Šarunas Jasikevicius ja Theodoros Papaloukas.

Teise stiiliga meestele on sobivam NBA. Vaatame, kuidas läheb Asvelil koos Bobby Dixoniga (pildil) edaspidi ja mis juttu räägib Kangur kevadel.

Kas teate, et Justine Henin naaseb peagi tipptennisesse? Hästi, teate. Aga kas teate ka, miks kuulus belglanna võistluspausi pidas? Ei tea. Aga kas usute, et dopingu pruukimise tõttu?

Veidi rohkem kui nädal tagasi külastas ETV Terevisiooni stuudiot meie tennisekorüfee Toomas Leius. Jutt käis Kaia Kanepist, aga - nagu talle ikka tavaks - jõudis Leius jutuga sujuvalt ka muudele teemadele.

Ja siis, ühtäkki, pidas ta äärmiselt köitva monoloogi.

"Nüüd on oodata, et Henin lastakse uuesti platsile," alustas Leius mõttekäiku.

Ja jätkas: "Möödunud aastal sattusin Berliini vaatama Safina ja Kaia mängu. Nägin sealsamas ka Henini trenni. See oli kümme päeva enne French Openit. Ta tegi trenni sellise mahviga... Ma polnud kunagi sellist naiste trenni näinud. Seejuures oli tal samal päeval veel mäng kah.

Ja siis, vaid mõned päevad hiljem, teatas ta järsku, et tal on tennisest villand. Me võime... Jah, te saate ise kõigest aru."

Saatejuhid noogutasid viivuks ja Leius võttis jutuohjad uuesti üle.

"WTA-s ja ATP-s käivad need dopinguasjad natuke teistmoodi. Nad hoiavad sellest eemale. Piirdutakse hoiatustega ja nii edasi. See on suur äri."

* * *

Kas Leius puhub mulli või teeb otsekohesus legendaarsele tennisemehele au? 

Karm värk ja karmid sõnad igatahes. Rääkinuks midagi sellist mõni tänane tippmängija (kasvõi Kaia Kanepi), olnuks kõikvõimalikud keelud ja trahvid WTA-lt hoobilt soolas. Aga Leiuse valjud väljaütlemised enam laia (tennise)maailma ei kandu.

Martina Hingis teatas äsja, et suur tennis teda enam ei köida. Varakult tippmängust lahkunuid on teisigi.

On ka vastupidiseid näiteid. Kim Clijsters naasis lapsepuhkuselt hiilgavalt. Tema triumf US Openil mõjus kui lõpmatult ilus muinasjutt. Ega's ometi ... ?

Eesti laskesuusaliit korraldab pärast Vancouveri olümpiamänge Otepääl Euroopa meistrivõistlused! Ainult et kuni 26aastastele...

Naljakas ju. See vanuseklass. Kui juunioride klassi võistluste mõttekust ei sea keegi kahtluse alla, siis juba noorsoo (kuni 23aastased) mõõduvõtud tunduvad küsitavad. Aga vanuseklass U26? Mis edasi - U28, U30, U32?
Tundub justkui oleks U26 pehme üleminek veteranide klassi!

Aga kui selline võistlus on juba kord välja mõeldud, siis miks mitte see Eestisse tuua. Tegelikult sobib see nagu rusikas silmaauku. Miks? Tegemist on teise ešeloni võistlusega. Mullu Venemaal toimunud võistlus näitas, et MK-sarja 30 paremat U26 tiitlit jahtima ei tule. Vaevalt, et tänavu vahetult pärast olümpiat toimuv võistlus staare rohkem peibutab. Aga eestlased - jättes Eveli Saue (pildil) kõrvale - ongi kõik selle teise ešeloni sportlased. Nüüd avaneb neil reaalne võimalus tuttavatel radadel isegi medalite peale võistelda.
Edukas kodune EM tõstaks kindlasti laskessuusatamise prožektorite valgusesse, aitaks juurde tuua sponsoreid ja huvilisi.
Kes meie parematest läbivad vanusesõela? Jah - Eveli Saue (selleks ajaks 26), Kadri Lehtla (24), Sirli Hanni (24), Jana Mintšenkova (21), Elisabeth Juudas (21), Martten Kaldvee (23), Ei - Priit Viks (28), Indrek Tobreluts (33), Roland Lessing (31), Kauri Kõiv (26).

1. Eesti korvpall ja hobusejoonistajad

Pärast BC Kalevi häbiväärset kaotust Idaliigas Mariupoli Azovmašile lahkas Andri värvikalt Õhtulehe kommentaarides Kalevis ja Eesti korvpallis toimuvat.

„Olukord meenutab mulle „kunstnikku", kes joonistab hobust. Iga hobuse peab peakunstnik heaks kiitma. Igas kuus tuleb joonistada umbes 6 - 8 hobust. Kunstnikke on 12.

Leidlik kunstnik vaatab, et tema hobune poleks kõige s**em - siis ikka läheb läbi. Kõik hobused on sarnased, pole just meistriteosed, aga pigem ikkagi hobuse kui lehma moodi.

Kui väga pingutada, võiks „kunstnik" teha isegi ilusama, aga milleks? Raha ju rohkem ei maksta. Kusagil loovad Michelangelo ja Leonardo da Vinci surematuid kunsteoseid, mis liigutavad tuhandeid. „Kunstnik" seda ei usu, et nad päris reaalsed on.

Ka ei tea „kunstnik", miks ta just hobuseid peab joonistama või kellele ja milleks neid üldse vaja on, ja ega ta pole sellega oma pead vaevanudki. Tal on valida kas ehitustöö, turvamehetöö või hobusejoonistamistöö. Hobust joonistada on tunduvalt lihtsam kui ehitada. Makstakse korralikult. Pealegi kõlab „kunstnik" ilusamini kui „ehitaja". Tüdruksõber jätaks võibolla maha, kui ta oleks „ehitaja".

Kui sa räägid talle loo väikesest Leonardo da Vincist, kes joonistas oma esimese ja viimase hobuse 11 aastaselt, ja järgmisena tahtis joonistada kogu maailma, siis ta noogutab ja ütleb: „Ma tean", aga tegelikult ei usu sind. Ta ütleb veel: „Mis sa arvad, et ma ei harjuta joonistamist vä?".

Rohkem edasi pole mõtet rääkida - „kunstnikul" on vaja ülehomseks joonistada uus hobune."

2. Millal saab Eesti jalgpall Suure Võidu?

Nagu varemgi tõdetud, on Eesti jalgpallikoondis kukesammukese edasi astunud. Mida näitas ka võit EM-valikmängus Belgia vastu. Belglased keerati kenasti sõlme, meie kaitse pidas ja neil võimalusi ei tekkinud. Ka löödi oma võimalused kahel juhul väravaks. Just nii ongi Eestil ainus võimalus suuremate vastu edu saavutada - lüüa üks-kaks väravat ja teha kõik, et nad vähem lööks. Null-null viigile loota ei tasu.

Aga... Belgial polnud suurt midagi mängus. Seega tõuseks Eesti järgmisele tasemele juhul, kui suudaks võita olukorras, kus vastasel sõltuks sellest mängust edasipääs. Vaat see oleks Suur Võit.

3. Reformierakond triumfeeris esiliiga

Enne kohalikke valimisi suurustas Reformierakond, et IRL ega sotsid pole neile Tallinna kohalikel valimistel konkurendid, ainult Keskerakond on. Siinsamas rubriigis sai vastatud, et tulgu Reform mõistusele ja võitku esmalt esiliiga.
Linnade ja rajoonide meistrivõistlused verbaalatletismis lõppenud. Esikolmik: 1. K-erakond 53,9%, 2. Reform 16,6%, 3. IRL 15,4%.

Noh, Reform, kumb oli teile konkurent, kas K-erakond või IRL? Samas võitsite esiliiga, õnnitlused!

Ja veel: Reform võiks aasta pärast toimuvatel eestikatel võtta eesmärgiks koguda kamba peale rohkem hääli kui Tallinna meister verbaalatletismis Edgar Savisaar (pildil).

Tartu Tammeka 95. minuti penaltivärav laupäevases Eesti meistriliigamängus Nõmme Kaljuga tuletas meelde mõne aasta taguse sarnase juhtumi ning paiskas vihmasesse taevasse küsimuse - kas Tammeka pääseb taas.

2005. aasta sügisel heitles Tammeka sarnaselt käesoleva hooajaga Eesti meistriliigasse püsimajäämise nimel. Hooaja üks viimaseid kohtumisi peeti Tartus, Annemõisa kunstmuruväljakul, kus kohtuti teise Tartu klubi Merkuuriga. Ilm oli kohutav - vihma sadas ja tuul puhus - ning kehvas kunstvalgustuses oli keskjoone kohal seistes raske tagumisi nurgalippe näha.

Tegin tollest mängust otselülitusi Eesti Raadio spordisaatesse ja mäletan, et kartsin tõsiselt, et telefon vettib läbi ja ütleb ülesse. Paberile märkmete tegemine oli samuti mõttetu, sest neid polnud kuskil hoida - isegi jope põuetaskus lirtsus. Õhtu muutis õudsemaks Tammeka - Merkuur mängu olematu kvaliteet, mis süvendas viha - mida kuradit ma siin passin?

Aga siis juhtus midagi vinget, mis jäigi minu jaoks 2005. aasta koduse jalgpallihooaja tipphetkeks. Keset vihma ja tuult hankis Tammeka brasiillasest võõrleegionär Marcelo Gomes keskväljal palli, purjetas läbi Merkuuri kaitserajatiste ja tulistas 25lt meetrilt palli Merkuuri värava ristnurka. Suurepärane värav, mis põrmustas ühe hetkega tolleks hetkeks kogunenud trotsi. Selliste hetkede nimel tasub jalgpalli vaadata.

Too võit osutus nelja aasta eest Tammeka päästjaks. Viimases voorus saadi Tallinnas jagu Dünamost ja nii jäädi meistriliigasse püsima.

Kommenteerides TV14 kanalil laupäevast Kalju - Tammeka mängu - kehv kunstvalgustus, kunstmuru, vihm, tugev tuul, hoolimata vihmavarju pakutud kaitsest läbivettinud riided - tekkis viimasel hetkel Tammekale viigipunkti päästnud penaltit nähes paratamatult küsimus: kas ajalugu kordub ja Tammeka pääseb ka tänavu.

Mida ütleb tabeliseis? Paide 22, Kuressaare 21, Tammeka 18 ja Tallinna Kalev 13 punkti. Tammekal alles kuus, teistel viis mängu. Viimane kukub esiliigasse, eelviimane peab üleminekumänge.

Järvela ennustab: Kalev langeb esiliigasse ja Kuressaare läheb üleminekumängudele.

Eesti jalgpallikoondise MM-tsükli hindamine näib olevat üks paganama raske ülesanne - ega's muidu üks suur leht pannuks meeskonnale hindeks kahte ja teine tänanuks ajaloo parima valiksarja eest.

Teadmiseks neile, kes veel ei tea: eilne Eesti Päevaleht pealkirjastas loo "Hinne valikturniiri lõpetanud jalgpallikoondisele: kaks!", tänane Postimees pani vastu "Aitäh! Eesti jalgpallikoondis lõpetas aegade ilusaima valikturniiri".

Mhmh... Mis toimub?

Ilmselt tuleb teha lihtne järeldus: tõde peitub kuskil vahepeal. Ju jõudsid siis reaalsusele kõige lähemale mängijad (osa pani hindeks "kolme" ja osa "nelja") ning kõige täpsemalt sõnastas peatreener Tarmo Rüütli: "Paneme kolme plussi või nelja."

Hinne hindeks, tegelikult on ju iga vähegi vaieldava sporditulemuse hindamise alus, mida hindaja hinnatavalt ootas ja kui kõrgelt on arenenud tema reaalsustaju.

Ehk: et objektiivselt Eesti koondist arvustada, peab ju lähtuma mingist enda arvatavast tulemusest. Kusjuures see ei tohi mitte mingil juhul olla utoopiline.

Aga Eesti Päevaleht on ilmselt just selle vea teinud, eeldades, et Eesti teeb turniiri kokkuvõttes tuule vähemalt osadele neist, kellele tegelikult tuule alla tegemine pole reaalne. On võimalik, aga pole loogiline. Meie kohustus oli edestada Armeeniat ja sellega saime kenasti hakkama.

Samuti on kohatu üks-ühele võrrelda erinevates tsüklites teenitud punkte. No kuulge: kas tõesti on etem sari, kus klohmitakse Luksemburgi ja Liechtensteini ning ülejäänute vastu saadakse viis punkti või äsjane tsükkel, kus võideti Belgiat, viigistati Türgiga ja jäädi plussi Armeeniaga? Minu hääl kuulub igatahes viimasele variandile.

Olgu kuidas oli: Eesti väärib tänu Belgia alistamisele vähemalt "rahuldavat". Jäänuks kole 0:7 tulemata, vääriks ise "head".

Tänahommikune uudis lätlase Martins Berkise palkamisest peaks igale BC Kalev/Cramo korvpallimeeskonna fännile tunduma kui sahmakas jääkülma vett kõige õrnemasse kohta.

Taustast. 24aastane, ühtedel andmetel 198, teistel 199 sentimeetri pikkune Berkis on positsiooni poolest väike ääremängija. Või äärmisel juhul isegi viskav tagamängija. Kui tema statistikat vaadata, siis ilmselgelt on kolmeste pildumine tema meelistegevus. Ta on enamiku karjäärist mänginud Läti madalama tasemega klubides, kel Balti liiga kõrgemasse divisjoni asja pole. Juba see, et Berkis mullu veebruaris Ventspilsi pääses, üllatas sealseid korvpalliasjatundjaid. Ja üllatas õigustatult, sest tänaseks ongi Ventspils temast loobunud. "Ta ei ole päris selle taseme mängija," hindas kolleeg Lätist täna hommikul.

Nii. Ja nüüd on kaks küsimust.

Esiteks. Kui Kalev saatis minema kaks eesliini mängijat ja otsib neile asendust, siis milleks neile väike ääremängija, kui see on üldse kõige paremini komplekteeritud koht Kalevi koosseisus - Gregor Arbet, Tanel Kurbas, Erik Dorbek, Indrek Kajupank?

Teiseks. Oletame ja unistame, et kaks hädasti vajatavat eesliini mängijat tuleb Kalevisse ikkagi veel lisaks. Aga milleks Kalevile Berkis, kui meeskonna selle hooaja üks kõlavamaid eesmärke on olnud oma noortele mängijatele võimaluse andmine? Berkis on aga just seda tüüpi mängija, kes hakkab röövima mänguaega Tanel Kurbaselt, Kalevi selgelt kõige perspektiivikamalt mängijalt. Isegi, kui Berkises on kenake potentsiaal peidus, mida Lätis ei nähtud, miks tuleks seda Kurbase või Kajupanga arvelt arendama hakata?

Ei saa aru. Kui keegi saab, olen tänulik selgituse eest.

P.S. Täiendus reedel kell 9.05. "Berkis helistas meile kolm päeva tagasi. Proovime teda, täna ta aitas meid," ütles Nenad Vucinic pärast mängu Mariupoliga. Kommentaarid on liigsed: see on ikka täiesti uus tase värbamistöös.

Möödunud nädalavahetusel jäi rubriik ajapuuduse tõttu kahetsusväärsel kombel ära, kuid naaseb nüüd ja senisest palju globaalsema haardega hõivates vutimaailma Kasahstani steppidest Hoorni neemeni.

Kolmapäeval selgub küll vaid neli uut järgmise aasta suurimal ja tähtsaimal spordisündmusel ehk jalgpalli MMil osalejat, kuid mänge, kus panused suured, on õnneks märgatavalt rohkem.

Euroopa 1. valikgrupp

Rõõmustades taanlaste edu üle tuleb kaasa tunda svenssonitele ja imestada, kuidas küll Portugal oskas selles mülkast välja ronida. Seis alagrupis on lihtne: Taani on MMil ja kui Portugal võidab kodus Maltat, tagavad nad endale koha play-off´is. Kapten Cristiano Ronaldo portugallasi ei aita, kuid tema mõju pole võrreldav Raio Piiroja omaga Eesti koondises ehk kui ei löö Ronaldo, lööb näiteks Nani. Või Simao või Carvalho. Kui vaja, siis ka väravavaht Eduardo.

Portugal - Malta 4:0
Taani - Ungari 2:1
Rootsi - Albaania 3:0

Euroopa 2. valikgrupp

Kuuevarbaliste kiluvaraste lootused korraldada järgmise aasta juunis röövpüük Hea Lootuse neeme ümbruses püsisid elus, kuniks Theofanis Gekas laupäeval nende skumbriavõrgud nelja palliga ribadeks peksis. Kreekat aitas lätlaste nüpeldamine nii palju, et nüüd avaneb neil võimalus pürgida MMile play-off´i kaudu. Teoreetiliselt võimalik alagrupi võit ei teostu, sest Šveits kodus Iisraelile ei kaota.

Šveits - Iisrael 2:1
Kreeka - Luksemburg 4:0 (Gekas lööb kaks väravat)
Läti - Moldova 2:0

Euroopa 3. valikgrupp

Trumbid on siin väikese ja vinge riigi Sloveenia käes. Neil on vaja võõrsil San Marinole tuul alla teha ning loota, et Poola ei kaota koduplatsil Slovakkiale. Esimene on enam kui tõenäoline, teine täiesti võimalik. Tšehhimaa - Põhja-Iirimaa matš otsustab kolmanda - neljanda koha saatuse, kusjuures Kaido Kaaberma igihaljas ütlus „Neljas koht on jama!" siin ei kehti, sest ka kolmas koht on täielik jama.

San Marino - Sloveenia 0:3
Poola - Slovakkia 1:1
Tšehhimaa - Põhja-Iirimaa 2:0

Euroopa 4. valikgrupp

Kuna kõik on selge - Saksamaa MMile, Venemaa play-off´i, Soome jälle kolmas - siis pikemaid seletusi pole vaja.

Saksamaa - Soome 2:0
Liechtenstein - Wales 1:3
Aserbaidžaan - Venemaa 1:3

Euroopa 5. valikgrupp

Kuna kõik on selge - Hispaania MMile, Bosnia ja Hertsegoviina play-off´i, Türgi koju mandleid nosima - siis peatume pikemalt vaid Eesti - Belgia mängul. Loogiliselt võttes ootab Eestit kaotus, sest

a) Belgia on meist tunduvalt tugevam nii hetkel (vt tabeliseis) kui ka ajalooliselt (1980 EMi finalist ja 1986 MMi poolfinalist).

b) Äsja ohjad haaranud Dick Advocaat on tuntud kui peatreener, kes lööb korra majja ja just see on olnud sisekonfliktidest puretud Belgia jaoks suurim probleem pärast 2002. aasta MMi 1/8-finaalis Brasiilia käest saadud kahtlast kaotust ja nüüdse abitreeneri Marc Wilmotsi loobumist.

Millele tõstavad Eesti lootusi?

a) Laupäeval Türgile kaks väravat löönud Emile Mpenza heitlikkusele. „Enamasti järgneb tal ühele heale mängule neli-viis kehva," märkisid Belgia ajakirjanikud.

b) Viha, mille põhjustas laupäevane mannetu esitus ja Raio Piiroja naasmine.

Bosnia - Hertsegoviina - Hispaania 1:1
Eesti - Belgia 1:3
Türgi - Armeenia 3:0

Euroopa 6. valikgrupp

Ennem sünnib homme uus kiireima omavärava maailmarekord, kui Ukraina võõrsil Andorrat ei võida ja play-off kohta Horvaatia nina eest endale ei napsa.

Andorra - Ukraina 0:3
Inglismaa - Valgevene 2:1
Kasahstan - Horvaatia 1:2

Euroopa 7. valikgrupp

Kuna alagrupis on kõik selge - Serbia MMile, Prantsusmaa play-off´i - on põletavaim küsimus, kas äsja Serbialt 0:5 kolaka saanud ja üleüldse väga kehvasti mänginud Rumeenia oskab koduplatsil Fääri säärtele punkti või kolm loovutada

Leedu - Serbia 1:3
Prantsusmaa - Austria 2:0
Rumeenia - Fääri saared 1:1

Euroopa 8. valikgrupp

Kõik on selge - Itaalia MMile, Iirimaa play-off´i. Iirlased kingivad Montenegrole punkti, sest annab kõigile meestele, kel kollane kaart all, play-off´i silmas pidades puhkust.

Iirimaa - Montenegro 1:1
Itaalia - Küpros 2:1
Bulgaaria - Gruusia 2:0

Põhja-Ameerika

Mehhiko ja USA on MMil ning muus osas on olukord lihtne: eeldusel, et Honduras võidab võõrsil El Salvadori - NB! tegemist on maailma ainsa jalgpallisõja osapooltega - vajab Costa Rica võõrsil USA vastu võitu, et kolmas koht ja otsepääse endale kahmata. Kõik pole kadunud ka neljanda koha omaniku jaoks, keda ootab ees play-off Lõuna-Ameerika viienda meeskonnaga.

El Salvador - Honduras 1:1
Trinidad ja Tobago - Mehhiko 0:3
USA - Costa Rica 1:1

Lõuna-Ameerika

Tähendusega mänge on vaid kaks: 1930. aasta MMi finaali kordusetendus (asukoht sama, osalised samad) Uruguai - Argentina ja Tšiili - Ekuador. Argentina juhendaja Diego Maradona suutis laupäeval ülinapilt saatuslikku näppulõikamist vältida. Aga tema õnn saab nüüd otsa ja Uruguai võtab koduväljakul võidu. Argentina päästjaks saab nende enda riigi kodanik Marcelo Bielsa, kes juhendab Tšiili koondist. Viimased ei kingi koduplatsil Ekuadorile võitu, mis tähendab, et Argentinat ootab ees play-off Hondurasega.

Peruu - Boliivia 2:1
Brasiilia - Venetsueela 4:0
Paraguai - Kolumbia 2:0
Uruguai - Argentina 2:1
Tšiili - Ekuador 1:1

Sellised on Järvela seekordsed ennustused. Kommentaarium on teie päralt - kiitke heaks või vaielge vastu. Järgmine Järvela ennustus ilmub reedel, kui naaseb hullumeelselt põnev Eesti meistriliiga.

1. Miks Bosnial läheb jalgpallis nii ja Eestil naa?

Bosnia jalgpallikoondis purustas Eesti elegantselt ja täielikult. Kodus 7:0, võõrsil 2:0. Kusjuures Eestil puudusid isegi võimalused.

Vutirahvas rääkis Bosniast ülivõrdes: klassiga meeskond. Ehk siis teisejärgulisel Eestil polevat suure Bosnia vastu lootustki.

Siinkohal võiks minna kümme aastat tagasi ja meenutada 2000. aasta EMi kvalifikatsiooniturniiri. Eesti ja Bosnia kuulusid samasse alagruppi. Mõlemad said kolm võitu, kaks viiki ja 11 punkti. Eesti alistas kaks korda Fääri saared ja korra Leedu, Bosnia korra Fäärid, Eesti ja Leedu. Teine omavaheline kohtumine jäi viiki.

Äkki oli Bosnia mainitud tsüklis kogemata kehv? Paraku mitte, sest ka 2002. aasta MMi valikturniiril koguti võrdselt 8 punkti. Eesti võitis kaks korda Andorrat ja tegi Küprosega kaks viiki. Bosnia oli mõlemal juhul üle Liechtensteinist, viigid tehti Austria ja Iisraeliga.

Sealtmaalt tõusis üks klassiga meeskonnaks, teine paraku... Huvitav, miks?

2. Pange panus Eesti suusatriole!

Jälgides Ramsau laagris Eesti suusatajate treeninguid, hakkas tulevikupilt pisut selginema. Niisiis...

Kristina trennid on muljetavaldavad. Need on suusaguru Mati Alaveri sõnad. See, kuidas kahekordne Torino olümpiakuld liustikul uhas või käte jõul mööda serpentiine mäkke tõusis, oli tõesti võimas. Kuna kihlveokontor pakkus Kristina võidu puhul Vancouveri 10 km vabatehnikasõidus raha tagasi 15-kordselt, sai pandud korralik panus.

Andrus Veerpalu ja Jaak Mae polnud samuti pahad. Kusjuures Veerpalu jalahäda, kui võtta aluseks ajalugu, ei mängi mingit rolli. Ainus, mis muret teeb, on Vancouveri klassikadistants - 50 km ühisstardist - kus on liiga palju muutujaid. Aga ühe medali Eesti ses sõidus ikka saab.

3. Makske Orasele preemiat!

Valitsus maksis kahepaadi-meestele Kaspar Taimsoole ja Allar Rajale EM-kulla eest preemiat 300 000 krooni per tiim. Tore. Aga miks ei saanud maastikusõidu maratonis EM-kulla võitnud Allan Oras pennigi?

„EOK saatis äsja taotluse Orase premeerimiseks otse valitsusse peaminister Andrus Ansipile," selgitas Kultuuriministeeriumi asekantsler Tõnu Seil. „Valitsus otsustab."

Seil ei osanud öelda, kas valitsus premeerib Orast, sest: „Antud distants ehk maraton ei kuulu olümpiamängude kavva."

Seitsmevõistlus ei kuulu kah olümpiakavva, kuid Mikk Pahapilli premeeriti sise-EMi kulla eest küll.

Seil: „Siin ongi valitsuse otsustamise koht."

Kolm tõdemust Saku Suurhallis veedetud korvpallinädalavahetusest nimega Eesti karikavõistluste Final Four:

1. Tänavune karikafinaal oli läbi aegade madalamatasemeliseim Rocki ja Kalevi vaheline kohtumine ja siin pole võimalik isegi vaielda. Võib ju sukelduda statistikasse ja viidata Kalevi 29 pallikaotusele (sealhulgas Gregor Arbet 19 minutiga seitse). Ning tõdeda, et Rocki mängutaseme kohta ütleb kõik see, et sedasama 29 pallikaotust teinud, tsentri ja mängujuhita mänginud Kalevit suudeti 40 punkti asemel võita vaid 12ga. Kuid karm tõde on see, et isegi need numbrid ei näita, kui kole ja labaste eksimuste rohkem see mäng tegelikult oli.

2. Isegi mängijatepõuast hoolimata peaks Kalevi juhtkond juba lähipäevadel "Makedoonia sõdalase" Blagoj Janevi tagasi Austraaliasse saatma ja uue testitava - või veel parem, uued testitavad - otsima. Kahes karikamängus polnud Janevist isegi niivõrd hõreda koosseisuga Kalevile abi. Olgu, kindlasti on tal võimeid enamaks kui laupäeval ja pühapäeval. Mis tema jaoks aga saatuslikum - Kalev ei vaja tema tüüpi kolmeste loopijat, vaid pigem kuju, kes suudab ka korvi all möllata ja vajadusel keskmängija kohta täita. Just nii, nagu täiendasid üksteist eelmisel aastal mängijatüüpidelt Kevin Lyde ja Nate Fox.

Nende klassiga mehi tänavu ei saa, sarnaseid tüüpi mängijaid on aga endiselt vaja. Vigastusi tuleb, praeguse järgi vaadates tuleb neid palju ning Kalev vajab meest, kes lapiks nii Aleksandar Bojicist kui ka Rait Keerlesest tekkivad augud.

P.S. Kui Eesti korvpalliväljakutelt hooaja algul positiivset otsida, siis on esikohavõitja selge - Rait Keerles!

3. Ka Rocki juhtkonnal, treeneritel ja fännidel on higistamist oma "Janevi-küsimusega". Hoolimata finaalis kesise tabavusega kogutud 17 punktist võib kogu Rocki hooaeg sõltuda vastustest küsimusele: kas kanadalasest tsenter Scott Morrison ikka kannatab põhitsentri rolli välja? Finaaliks oli ta vähemalt algviisiku koha kaotanud Vallo Allingule ning punktidest hoolimata oli sealgi näha, miks - meestesummas seistes korvi all pealtpaneku asemel lauapõrkest viset eelistavat 209sentimeetrist pikka pole erilise agressiivsusega just õnnistatud.

Ehk kui tema enda sõnu kasutada, kui ta kommenteeris valesüüdistuse alusel vanglas veedetud ööd: "Igaüks, kes mind tunneb, teab, et ma ei löö kedagi. Minu probleem on alati olnud vähene agressiivsus väljakul."

Üks asi teeb "Morrisoni-küsimuse" aga Rocki jaoks kordi tõsisemaks, kui seda on "Janevi-küsimus" Kalevil. Kui Janev näib olevat meeskonda toodud pigem eksperimendi korras, siis Morrison on katseaja läbinud, ta on Rocki treeneritestaabi poolt välja valitud. Ja kui selle vaikuga puusse on pandud, on eriti valus.

1) POLE SEL EESTI KORVPALLIL HÄDA MISKIT

Pole sel Eesti korvpallil häda miskit, kui Balti liiga esimesi mänge vaadata. Tanel Sokk, Gert Dorbek, Rait Keerles, Gregor Arbet (pildil), Silver Leppik... hakkama küll.

Praegune mõõn pole korvpalliajaloos esimene. Teatavasti kukkus Kalev kaheksakümnendatel N.Liidu esiliigasse ning seda peeti rahvuslikuks katastroofiks. Minevikku ja olevikku võrreldes leiab ühise joone - nii toona kui nüüd oli uus põlvkond karastamata. Kogemusteta.

Toonane Kalev oli staare täis - Tammiste, Salumets, Tomson, Lipso, Krikun -, lisaks tugevad vahetusmehed: vennad Lilled, Filatov, Lentsius, Ilves... Nooremad ehk teine ešelon põllule ei pääsenud. Pidid plötsima Tallinna Ehitajas esiliigat. Kui ässad lahkusid, ei vedanud järelkasv välja. 

Nüüd pole tippklubides niivõrd vanu, kuivõrd hulk leegionäre. Õigemini oli. Noored kulutasid pinki.

2) LEVADIA JA PURI KONFLIKT: MAGE!

Levadia ja Sander Puri vägikaikavedu on tõele au andes mage. Esmalt unustas Levadia oma tähtmängijale õigel ajal lepingut pakkumast ja kui too ei tahtnud hiljem kaheaastasele kontrahtile alla kirjutada, kupatati mees esiliigasse. No miks peaks Levadia tahtma endale kaheks hooajaks meest, kel on esiliiga tase? Tegelikult saab igaüks aru, et Puri tagandamine madalamale tasemele oli karistus. Aga karistus mille eest?

Leping on teatavasti kahe osapoole kokkulepe. Puri on vaba agent ning tema õigused omandav klubi peab Levadiale maksma kommiraha - 1,5 miljonit krooni selle eest, et tegu on alla 23aastase mängijaga.

Kuna uue klubi kulutused mängija soetamisel on minimaalsed, saab Puri endale küsida suuremat töötasu. Või nõuda lepingu sõlmimise tasu. Miks peaks ta rahast Levadia kasuks loobuma?

Pakkugu Levadia siis Purile mõistlik kontraht - osa üleminekurahast talle või korralik aastapalk, mille ta saab kätte igal juhul, ka klubist lahkudes. Jõudku osapooled kokkuleppele, hakaku kumbki omast otsast tulema ja kohtugu kuskil keskel. Nii, nagu asjad tavaliselt käivad.

Aga esmalt käitugu Levadia soliidselt. Siinkohal võiks Viktor Levada, kes on öelnud, et tegutseb Eesti jalgpalli huvides, selgitada, kuidas ta Purit enne tema koondisemänge esiliigasse saates Eesti jalgpallile head teeb.

3) PAARIA PIQUET

Nelson Piquet juunior on muutunud F1 maailmas paariaks. Ta on kui katk, kellest kõik eemale hoiavad. Tiimid teatavad üksteise järel, et ei kavatse brasiillast palgata. „Ma sain kõige rängema karistuse," ohkas Piquet.

Tavamõistus ütleb, et Piquet peaks olema kangelane, sest julges avalikustada F1 sarjas toimuva musta mängu - piloodile antakse käsk seina sõita. Vormelimaailm peaks tänu Piquet'le puhtamaks muutuma ja võidusõitjad teda selle eest tänama.

Aga võta näpust. Suletud süsteemis kehtib tõde: omade kallal ei plõksita!

Teeb ju kadedaks, kui kellelgi teisel hästi läheb. Eriti veel, kui naaber on sinust parem. Antud juhul teeb kadedaks Ventspilsi vuti- ja kossumeeskondade edu.

FK Ventspils ehk jalgpallurid võitlesid Meistrite Liigasse pääsu nimel, kaotasid viimasel takistusel kindlalt FC Zürichile ning "pidid leppima" Euroopa Liiga alagrupiturniiriga. Aga pole hullu: Balti klubidele ajalooline saavutus ja rahaauk seegi. Seal on kahest mängust kirjas kaks head viiki Berliini Herthaga võõrsil ja Heerenveeniga kodus.

BK Ventspils ehk Lääne-Läti sadamalinna kossumehed on ühe (või vähemalt poole) jalaga korvpalli Euroliiga lävel. Itaallaste Treviso Benetton sai avamängus alistatud, ees ootab otsustav korduskohtumine.

Mida on meil - ehk kõigil Eesti klubidel kokku - pisikesele Ventspilsile vastu panna?

Lihtne ja ühene vastus: mitte midagi. Vastupidi.

Kossumeister Kalev/Cramo sai nimelt Ventspilsi käest nädala eest haledalt peksa, vutivalitseja Levadia võib naabri saavutuse samuti eesmärgiks püstitada.

Lätlaste edu põhjus on muidugi üsna lihtne. Kui meie klubid masu tingimusis sente loevad, suudab (ja tahab) Ventspilsi naftatööstus esindusmeeskondi endiselt toetada.

Kossusatsis hullab jänki Aaron Pettway: Benettoni vastu 20 punkti ja 17 lauapalli!

Jalgpallimeeskond palkas paari kuu eest tüüri juurde itaallase Nunzio Zavettieri (pildil), mängijate nimistusse kuulub kolm Venemaa, kaks Argentiina ja Moldova, üks Šveitsi, Nigeeria, Mosambiigi, Kameruni, Vallgevene, Itaalia ja Kõrgõzstani alam.

Eesti jalgpalli meistriliigas on kätte jõudnud tore aeg, kui staadionile minnes tuleb kapist välja koukida sall ja kindad ning jalga panna paksemad sokid. Kui ilma üle võib nuriseda, siis mängukvaliteet on praegu veel alles, sest ühe erandiga peavad meeskonna mänge looduslikel muruväljakutel, mis on seni öökülmadest puutumata.

Laupäeval peetakse 30. vooru kohtumised, kus võidakse otsustada tänavuste Eesti meistrivõistluste pronksmedali omanik. Aga liigume järjekorras.

Tallinna JK Kalev - Tallinna FC Levadia       0:5

Levadia võidab selle mängu täpselt nii suurelt, kui tahavad. Kaleviga on neil klaarida vanad arved - 2007. aastal saadi neilt üllatuslik 0:1 kaotus, tänavu lipsas sisse 2:2 viik - ning need klatitakse korralikult ära. Võidunumbrid jäävad viisakuse piiridesse, sest kodumeeskonda aitab konarlik plats, mis ei lubaLevadial karusselli täistuuridel tööle panna. Kalevi liigasse püsimajäämine ei sõltu antud kohtumisest, tähtsamad mängud ootavad ees.

FC Kuressaare - Paide Linnameeskond          0:2

Tõeline kuue punkti lahing. Kuressaare on libisemas üleminekumängude suunas ja vajab punkte nagu õhku, Paidele tähendaks võit aga suure kindlusega meistriliiga koha säilimist. Kuressaare õnnetuseks on nende mäng vastupidiselt hiljuti Transiga 1:1 viigistanud Paidele lootusetult liimist lahti.

Viljandi JK Tulevik - Nõmme JK Kalju          1:1

Hooaja keskel pärast Andre Frolovi ja Jürgen Kuresoo Florasse siirdumisest mängulusti minetanud Tulevik ammutab enesekindlust 25. voorus Kaljuga tehtud 1:1 viigist ja nädala eest võõrsil Tartu Tammeka üle võetud 3:0 võidust. Võiduks sellest ei piisa, kuid viigiks küll. Levadia vastu ülimannetult esinenud Kalju sütitajaks on mängukeelust vabanenud Alan Arruda.

Sillamäe JK Kalev - Tartu JK Tammeka        3:1

Sillamäe on endiselt toibumas septembri alguses Levadia käest saadud 6:1 kolakast - viimati alistati Paide vaid 1:0. Tammekaga kohtuti augustis, kui tartlaste suurvärbamine oli äsja toimunud. Tamme staadionil saadi läbi häda kätte 2:1 võit. Koduselt künklikul Sillamäe staadionil asja nii keeruliseks ei aeta, vaid vanameistrid Maksim Gruznov ja Dmitri Lipartov jätavad punktid koju.

Tallinna FC Flora - Narva JK Trans               2:1

Võrdse mängude arvu juures edestab Trans hetkel Florat viie punktiga. Kõik näib viitavat, et ilma võiduta võib Flora suu pronksist ja sellega kaasnevast kohast Euroopa liiga eelringis puhtaks pühkida. Tegelikult pole see täitsa tõsi.

Pärast laupäeva jääb nii Floral kui ka Transil pidada seitse mängu. Floral tuleb esiviisikusse kuuluvate klubidega kohtuda veel vaid korra (kodus Sillamäega), Transil aga neli korda (kodus ja võõrsil Levadiaga, võõrsil Kaljuga ja võõrsil Sillamäega), mis tähendab, et Florat võiks rahuldada ka viik. Narvalased teavad seda ja ei saa endale lubada kaitsetööle keskendumist.

Mõlemapoolsete võimalustega mängus jääb võit seekord Tallinnasse. Seda arvamust toetab kasvõi tõenäosusteooria - ükskord peab Flora mõõn ju lõppema.

Ennustuse osas saabub tõehetk laupäeval. Seniks avaldage palun oma arvamust 30. vooru kohta ning arvustage, kas eksin või mitte.