Kahju küll, aga Tallinna Levadia jalgpallurite järjekordne edukas eurosari saab täna õhtul Lillekülas kahetsusväärselt kurva lõpu.

Poola meister Krakowi Wisla auti löödud, läksid tulukesed Levadia juhtide (ja mis seal salata, ka Eesti meedia) peades hoobilt põlema. Igati põhjendatult: suur aupaiste ehk alagrupiturniir ning koos sellega kopsakas rahapatakas hakkas paistma.

Ent edasine on olnud ühest küljest üliloogiline, aga teisalt kurb.

1) Levadia kaotas Ungari esiklubile Debrecenile. Vastane oli küll klassi võrra tugevam, aga mängitav - nagu Wislagi. Lihtsalt kaht pauku ühest luuavarrest ei tulnud.

2) Langenud Euroopa Liiga play-offi, loositi Levadiale vastu Istanbuli Galatasaray. Ei saa üheselt öelda, et halb loos - hispaanlaste Villarreal olnuks sportlikus mõttes veel halvem. Aga pragmaatiliselt lähenedes polnud enam vahet: edasipääsuvõimalus on niiehknaa kaduvväike.

3) Toosama Debrecen, Galatasarayst klassi võrra lahjem meeskond, murdis rahulikult Meistrite Liiga alagrupiturniirile. Ja see jättis õhku nii mõnegi küsimuse. Mis olnuks ja saanuks, kui...?

4) Mis aga kogu selle loo juures kõige kurvem ja õnnetum: Levadial ei vedanud, et avamäng loosi tahtel Istanbulis toimus. Miks? Väga lihtne: pärast 0:5 sauna tuleb täna Lillekülla tuhatkond pealtvaatajat (türklasi pole arvestatud!), kodus alustamise korral tulnuks ... pakun, et ehk umbes 5000. Levadiale tähendab see valusat materiaalset lööki. Õnneks pole halba heata: teleõiguste eest saadi türklastelt kuuldavasti korralik noos.

* * *

Võrdleme natuke võrreldamatut.

Türgist tuli Tallinna tänast mängu kajastama 38 ajakirjanikku. Uskumatu number, arvestades, et kõik on ju rohkem kui klaar! Järjekordne tõestus, mida jalgpall "õiges Euroopas" tähendab. Ega's muidu need hordid siia lennanuks - rahvast huvitab Galatasaray suguse suurklubi ja tema kuulsa treeneri Frank Rijkaardi (pildil) iga liigutus.

Millega vastame meie? Kas kaotame kebabmeistritele nii publiku kui meediainimeste hulgalt?

1. Kettaheite anomaalia lõpp

Kergejõustiku Berliini MMi kettaheites lõppes kaks aastat kestnud anomaalia, kus kulla võitmiseks polnud MMil või olümpial vaja teha suurtulemust. Gerd Kanteri õnn, et just tema juhtus Osakas ja Pekingis olema see, kes 68meetrise heitega tšempioniks krooniti. Säärast rõõmu pole sel sajandil varem olnud ega ilmselt tulegi, nagu näha võitjate statistikast.

1999 - Anthony Washington 69.09

2000 - Virgilijus Alekna 69.30

2001 - Lars Riedel 69.72

2003 - Virgilijus Alekna 69.69

2004 - Virgilijus Alekna 69.89

2005 - Virgilijus Alekna 70.17

2007 - Gerd Kanter 68.94

2008 - Gerd Kanter 68.82

2009 - Robert Harting 69.43

Kanter on 27 võistlusel lennutanud ketast üle 69 meetri, kuid ei kordagi siis, kui tiitel mängus. Võrdluseks: Harting ja Piotr Malachowski on elus vaid korra ketta teisele poole 69 meetri joont saanud, aga seda just MMil.

Seega ei jää Kanteril muud üle kui õppida ka tiitlivõistlustel kaugele heitma.

2. Pisikesed, aga tragid

Nagu ikka, loetakse medaleid pärast MMi. Kui on mida lugeda. Meil on. Pronks on tõsine väärtus - lööb kõik naabrid peale suure Venemaa kummuli. Medalita jäid nii Läti, Leedu, Rootsi kui Soome.

Kusjuures soomlased ei suutnud isegi üliodavat odaviske pronksi kätte saada. Millal viimati võideti MM-pronks kehvema tulemusega kui 82.97? Vastus: 1987. aastal Roomas. Seevastu kümme aastat tagasi Sevillas andnuks nõnda kesine tulemus kõigest kümnenda koha. 

Eestil pole põhjust ainsana vastu rindu trummeldada, et vaat kui kõvad me oleme. Väiksed, aga medaliga. Berliinis noppisid Eestist pisemadki kulda ja karda:

Barbados (elanikke 279 000), Bahama (330 500), Bahrein (791 000), Küpros (794 000), Trinidad ja Tobago (1 305 000). Ja siis tuleme meie.

3. Miks võrrelda end kehvematega?

Lihtne ja mugav on end võrrelda endast kehvematega. Jah, saime vaid pronksi, aga Soome jäi hoopis ilma. Jah, pidin leppima kaheksanda-üheksanda-kümnenda kohaga, aga näe, tiitlikaitsja ei pääsenud isegi põhivõistlusele.

Äkki tasuks end võrrelda hoopis parematega? Võtta õppust. Teha selgeks, kuidas suudavad Robert Harting, Piotr Malachowski ja mõned teised just otsustaval võistlustel ennast ületada. Ja miks ei põle läbi verinoored - kõrguses isiklikud rekordid püstitanud ning pronksi võitnud Sylwester Bednarek ja Raul Spank ning naiste kettaheitekuld Dani Samuels? Miks neil pole vaja kogemusi ega küpsemist?

Samuti võiks vigastatud pärida teivashüppajalt Steven Hookerilt, kuidas vigasena maailmameistriks tulla.

4. Kergejõustiku medalikett pikeneb

Kergejõustiklastel on võimalik purustada kahe aasta pärast judokate rekord. Nimelt naasid judomaadlejad aastatel 1999 - 2004 üheteistkümnelt järjestikuselt tiitlivõistluselt - OMilt, MMilt ja EMilt - vähemalt ühe medaliga. 2005. aasta EMil kett katkes.

Kergejõustiklaste ketil, mis sai alguse 2000. aasta Sydneys Erki Noole olümpiavõiduga, on praeguseks kümme lüli.

Eesti - Brasiilia vutimatš on nüüd ajalugu, kuid pole tarvis salata, et kraaklemine mängu mõttekuse, tähenduse ja tulemuse olulisuse üle jätkus erinevates meediumites veel mitu päeva.

Nüüdseks vaibunud tormi - vähemaks ei saa Eesti - Brasiilia mängu ümber tekkinud furoori kohe kuidagi nimetada - taustal vajab selgitamist üks termin: sõpruskohtumine.

See sõna on olnud peamiseks relvaks leeril, kes raiub, et Brasiilia tuli Tallinnasse eesmärgiga kasseerida tulemusest hoolimata sisse kaks miljonit dollarit honorari, kuna „sõprusmängul pole ju tähtsust".

Tegemist on ebapädeva väitega, sest nagu teatas Venemaa peatreener Guus Hiddink pärast samal kolmapäeval Moskvas saadud 2:3 kaotust Argentinale: „Rahvusvahelises jalgpallis ei eksisteeri sõpruskohtumisi. Kõikides matšides on kõrge intensiivsus."

Lisaks on kõikide mängude tulemusel ka otsene mõju rahvuskoondise tulevikule, sest iga sõpruskohtumine mõjutab FIFA edetabelit, mis on aluseks tugevusgruppide moodustamisel kõigi finaal- ja valikturniiride eel.

Näiteks Portugali tabelikohta mõjutab juuni alguses Eestiga tehtud 0:0 viik negatiivselt veel neli järgmist aastat. Seega pole olemas tähtsusetut koondisemängu ehk almuse jagamist rahvusvaheline jalgpall ei tunnista.

Hoopis kurvem kui Eesti korvpallikoondise õnnetu kaotus Ukrainale on hoopis tõdemus, et see ei olnud tööõnnetus. Eesti korvpalli koht ongi seal, kuhu kukuti. Euroopa meistrivõistluste B-divisjonis ehk maakeeli "mudaliigas". Meeldigu see väljend või mitte.

Faktid on liiga ilmsed.

Eesti on tippseltskonnas ainus meeskond, kel ei käinud sel suvel väljakul ühtegi mängijat, kes teeninuks eelmisel hooajal igapäevast leiba NBAs või mõne Euroopa tippliiga klubis. Eesti on ilmselt ka ainus tippseltskonna meeskond lisaks Portugalile, kelle põhiviisikus pole korvi alla panna pikemaid mängijaid kui 205 sentimeetrit. Ja olen valmis kihla vedama, et kahe aasta pärast kukub B-divisjoni ka seesama Portugal. Nende kahe näitaja poolest on Eesti selgelt nõrgem ka B-divisjoni tippudest Montengrost, Gruusiast või Rootsist.

Äsja niinimetatud "väljakukkumisturniiril" mänginud neljast koondisest oli Eesti ainus, kel ei puudunud meeskonnas ühtegi tegevstaarmängijat. Ukrainal ei mänginud Artur Drozdov, Ungaril Marton Bader, Tšehhil Jiri Welsch, Lubos Barton ja Ondrej Starosta. Nii et Eesti tabeliseis võinuks hullemgi olla.

Samuti nagu Ukraina-mängu lõpuminututel on seesama "väljakukkumisturniir" näidanud korduvalt, et Eesti mängijatel nappis nii jõudu kui ka oskusi, et otsustaval hetkel pall korvi panna. Ja samuti oleme näinud viies kohtumises perioode, kus vastased Eestist sõna otseses mõttes üle jooksevad, jättes mulje, nagu viljeleks Eesti koondis hoopis madalama tempoga korvpalli kui mujal Euroopas.

Mis asja juures veel kurvem - samal ajal, kui Valmo Kriisat ja Tanel Teini ilmselt enam väga kauaks koondises pole, pole tõhusat lisajõudu praegu kuskil näha. Olgu, Siim-Sander Venest võib tulla Euroopa tasemel korvikütt ja sellele lootusele tuleb panna suurem osa kaarte. Joosep Toomest võib saada metstakilik keskmängija aastateks. Aga edasi läheb koondise uksele koputajate nimekiri kitsaks - Sten Timmu Sokk... Tanel Kurbas? Joosep Pokla? Kes veel?

Ilmne fakt on seegi, et ükski Eesti kolmest noortekoondisest ei kuulu Euroopa meistrivõistluste A-divisjoni. Olgu, see ei näita veel nii palju, sest meeste A-divisjoni maadest on sama seis ka Portugalil, Bosnia-Hertsegoviinal, Soomel, Ungaril ja Suurbritannial.

Kurvem on aga see, et rahapuudusel U20 ja U16 tiimid tänavu Euroopa meistrivõistlustel ei käinudki. Kuni 18aastased noormehed käisid ja võitlesid B-divisjonis hoolimata eesliini mängijate puudumisest välja tubli seitsmenda koha, kuid peatreener Indrek Ruudu järeldused pärast turniiri olid tumedad - eestlased on Euroopa eakaaslastest füüsiliselt nõrgemad (loe: teevad vähem trenni) ning Eesti poiste seas on vähe eredaid talente. Seda näitavad ka Eurobasketi kokku pandud turniiri sümboolsed koosseisud - kolmes esimeses viisikus eestlasi pole, vaid "ülejäänud mainimist väärt mängijate" nimekirjas on ära toodud 18,2 punkti keskmiselt mängus visanud Rain Veideman.

Kõik need märgid viitavad - isegi, kui Eesti meeste koondis ei oleks seekord "mudaliigasse kukkunud", olnuks kahe aasta pärast "kirves" pea kohal veelgi teravam.

Nii on selge, et pole mõtet valada pisaraid Tanel Soku viimaste sekundite möödavisete üle - ka Ukraina võitmine ei muutnuks fakti, et Eesti tase ongi praegu B-divisjonis. Sellest ei saa üle ega ümber, vastupidiseid argumente napib. Ja lõpuks pole see ka peamine küsimus - olen täiesti nõus Tarmo Tiisleriga, kes kirjutas ajakirja Basketball viimases numbris, et lõppude lõpuks pole vahet, kas oleme A- või B-divisjonis. Maksab vaid finaalturniirile pääs ja sellest on Eesti korvpall praegu kaugel olenemata turniiri nimest.

Kui me räägime ainult A-divisjonist, siis sinna suudaksid hea õnnestumise korral Eesti juba kahe aasta pärast tagasi viia ka Kristjan Kangur, Janar Talts, Tanel Sokk, Gregor Arbet ja teised praegused põhimehed. Aga see oleks ainult A-divisjoni pääs, kust finaalturniiri ukseni on veel pikk maa.

Kuid võib-olla... Võib-olla tõesti on sinna B-divisjoni või mudaliigasse kukkumine, kuidas iganes meeldib, hoopis hea uudis? Võib-olla avab see mõnegi seni A-divisjoni tuledest pimestatud korvpallijuhi silmad ja paneb mõtlema plaanile, mis Eesti korvpalli taas jalgele aitaks. Olgu see siis homme, kahe, nelja või kümne aasta pärast. Sest niinimetatud "demokraatlikku plaani", mis korvpalliliidu president Peep Aaviksoo sõnul seni kasutusel oli, võib teiste sõnadega nimetada ka plaaniks nimega "vaatame-pealt-milliseid-mängijaid-klubid-ise-kasvatavad". Ehk plaanituseks, mis on mutta kukkumisele pigem kaasa aidanud. Kui see plaanitus ei asendu plaaniga, tõuseb Eesti A-divisjoni tagasi alles siis, kui FIBA otsustab taas A- ja B-divisjoni tagasi kokku panna nagu vanasti.

Praeguse languse võrdluseks on palju toodud aastat 1983, kui Kalev langes Nõukogude Liidu kõrgliigast välja. Mõnes mõttes on praegune olukord hullemgi - tollal terendasid noorteklassis silmapiiril juba noormängijad, kel nimeks näiteks Tiit Sokk ja Aivar Kuusmaa. Hullem ka selles mõttes, et seekord ei piisa mudast pääsemiseks kahest entusiastist, kes esindusmeeskonna kokku panevad ja selle mülkast välja veavad.

Mõnes mõttes on praegune olukord aga parem - sisuliselt kogu äsjane kuldne põlvkond - Tiit Sokk, Aivar Kuusmaa, Rauno Pehka, Gert Kullamäe, Margus Metstak, Indrek Rumma - on ka pärast mängijakarjääri lõppu korvpalli juurde jäänud. Uut "treeneriverd" on tulnud viimastel aastatel ka nooremast põlvkonnast. Kõiki neid huvitab treeneritöö, aga mitte kõigile neile pole seda Eesti korvpallis kummalisel ja ka kurval moel täiskoormusega pakkuda.

Aga kui just nendest meestest ei alga uus tõus, siis ei alga see kuskilt.

Vähe sellest, et Usain Bolt eilse imejooksuga kogu inimkonda (jälle) jahmatas, saatis ta kindla sõnumi ka võltsrekorditest hulluvatele ujujatele.

Pärast Pekingit arutles kogu (spordi)ilm: kumb on vägevam mees, Usain Bolt või Michael Phelps? Absoluutset tõde ei suuda taolistes võrdlustes selgitada keegi, ent Phelpsi tunduvalt suurem kullahulk tundus vaekaussi tema poole kallutavat.

Tänavusel MMil parandasid ujujad maailmarekordeid vaat et igal alal. Ja mitte lihtsalt ei parandanud, aga enamasti lausa hävitasid. Ühtejärge langesid ka Eesti rekordid.

Põhjus oli klaar sellelegi, kes mõelda ei oska: trikood! Ei mingit tehnika arengut ega inimvõimete piiri nihkumist. Puhas tehnoloogia. Ehk seega: võlts.

Usain Bolt näitas eile hilisõhtul puhtal kujul, kui kiiresti üks inimene lipata suudab. Igasuguse trikoota seejuures. Mis tollest, et sportlik pinge kipub sprindist Boldi-ajastul kaduma, mõjub piiride nii võimas nihutamine ometi vägevalt.

Ujujad, kiskuge skafandrid seljast, pange õiged ujumisriided üll - ainut sel juhul on lootust, et Phelps saab sama jumaldatuks kui Bolt. (Tegelikult muidugi ei ole, aga...)

Täna panid Inglise jalgpalli kõrgliigas palli mängu eelmise hooaja meister ja hõbedaomanik ehk Manchester United ja Liverpool. Rõkkamiseks pole põhjust kummalgi.

United sai kodus Birmingham City´st küll tänu Wayne Rooney väravale 1:0 jagu, kuid veenvust tiitlikaitsja mängust ei peegeldunud. Ma ei räägi praegu kokkuklopsitud kaitseliini mõnest veast või ründeliini hambutusest, vaid eelkõige just poolkaitsest.

Nani vigastusest tingitud väljavahetamise järel jäi Unitedi keskväli hambutuks. Uus poiss Antonio Valencia jooksis end järjekindlalt umbseisu, mille tagajärjel kujutas paremkaitsja Fabio Birminghami jaoks suuremat ohtu kui ekuadorlane.

Ning kui kaitseliin muutub Rio Ferdinandi ja Nemanja Vidici naastes kindlasti palju kindlamaks ning ründajatel ei jää väravad löömata - tõsi, eks aeg näitab, kas Michael Oweni (pildil) suutmatus viimasel minutil üks-üks olukorda realiseerida kujuneb Unitedi selle hooaja sümboliks või mitte - siis keskväljameestel tuleb hambad teravamaks ihuda.

Aga vähemalt sai United tabelisse kolm punkti kirja. Liverpool jäi aga nulli peale, sest Tottenham võttis koduväljakul täiesti teenitud 2:1 võidu. Ütlen kohe ära, et pean Liverpooli juhendaja Rafael Benitezi hala andmata jäänud penalti osas sada protsenti asjakohatuks (samas Liverpoolile antud penalti oli sada protsenti õige).

Kuigi Tottenhami julgustavalt ladusa ja võitlusliku esituse, mis tekitas kindlasti ärevust nende otseseima rivaali Manchester City leeris, taustal on ebaõiglane pöörata tähelepanu Liverpoolile, tuleb seda paratamatult teha.

Kui välja jätta Albert Riera, sai Benitez väljakule saata ideaalse algkoosseisu. Ning Riera puudumine on ausalt öeldes pelk iluviga, sest tema asendaja on 11,5 miljonit naela maksnud Hollandi koondislane Ryan Babel. Sellest hoolimata tuli mullu liigas vaid kaks kaotust saanud meeskonnal tunnistada vastase paremust.

Liverpooli esitus oli tujutu ning meeskond, kes tahab tulla meistriks, ei saa endale sellist luksust lubada. Kahvatu oli ka staarründaja Fernando Torres (pildil). Muuseas, viimane kord, kui Torres kuulus Liverpooli koosseisu, õnnestus neil liigamäng kaotada 2008. aasta märtsis, kui United neile Old Traffordil 3:0 säru tegi.

Kokkuvõte: Londoni klubid Chelsea ja Arsenal võivad esimese vooru järel tunduvalt enam rahulolus peesitada, kui United ja Liverpool. Aga muidugi oli see alles algus ning 37 vooru Inglise kõrgliigat seisab veel ees.

Inglise jalgpalli meistriliigas esimene kohtumine lõppes paar minutit tagasi. Londoni Chelsea alistas koduväljakul Hull City 2:1 tänu Didier Drogba 90+2. minuti väravale. Paistab, et seekordne meistritiitel kuulubki Carlo Ancelotti hoolealustele.

Miks?

Esiteks: Chelsea on ainuke suure neliku liige, kes on kahe hooaja vahel saanud vaieldamatult tugevamaks. Juri Žirkov saabus, kedagi märkimisväärset ei lahkunud. Liverpool kaotas Xabi Alonso, tiitlikaitsja Manchester United Cristiano Ronaldo ja Carlos Tevezi ning Londoni Arsenal Emmanuel Adebayori ja Kolo Toure.

Teiseks: vaadake kihlveokontorite koefitsente - Chelsea on igal pool tõusnud selgeks soosikuks. Kihlveokontoritel on eesmärk kasumit teenida ja seetõttu on nende väited üldjuhul päris usaldusväärsed.

Kolmandaks: kui meeskond suudab juba liiga esimeses voorus võidu läbi sellesamuse kätte saada - võiduvärav löödi ju 92. minutil - on koitmas enne, et juhtuma hakkab midagi head. Meistriks tullaksegi just tänu sellistele rasketele võitudele, mitte tänu mängudele, kus vastane stiilipuhtalt 4:0 läbi klohmitakse.

Sajandi mänguks tituleeritud kohtumine osutus palju vingemaks, kui oskasin oodata. Tegu oli pesuehtsa lahinguga, kus sõprusest polnud jälgegi.

Selline kompromissitu võitlus on Eesti peamine relv. Brasiilia roll oli olla Eestile katsepolügooniks enne MM-valikmänge Türgi ja Hispaaniaga. Seda muidugi meie seisukohast vaadatuna.

Usun siiski, et sisimas jäid ülimalt intensiivse mänguga rahule ka brasiillased, sest poolkõvaga võetud umbes 3:0 võidust oleks enne MM-valikmängu igirivaali Argentinaga olnud tunduvalt vähem kasu. Ilusa jalgpalliõhtu kolm tipphetke olid minu jaoks järgmised:

0. minut: Nagu kolleeg tabavalt mainis: "Lenna Kuurmaa viib Eesti 1:0 juhtima". Hümn oli samaaegselt soe ja karge, toniseeriv ja hellitav. Väga ilus esitus.

42. minut: brasside peatreener Dunga läheb Joel Lindpere visast tööst vastaste hakkimisel nii närvi, et andis Felipe Melo korralduse, mille tähenduses kahtlust ei tekkinud - Lindpere tuleb ära retsida.

Silmanurgast Dunga märatsemist näinud Juki suunurgas oli samal ajal kaval muie. Lisaks kirjeldab moment sobivalt hoiakut, millega Eesti mängule tuli - ei mingit sõprusmängu, vaid lahing.

56. minut: Kaka saab enda väljakupoolel palli ja alustab kontrarünnakut, kusjuures Eesti kaitse organiseerimatus tol ajahetkel annab põhjust paanikaks. Ühesõnaga - jama värk. Siis sööstab aga Kaka´le järele tuulispask nimega Sander Puri.

40-meetrise spurdi tulemusel tõuseb ta Kaka rinnale, röövib staarilt osava manöövriga palli, möödub elegantselt Andre Santosest ja sööstab Brasiilia värava suunas.

A. Le Coq Arena rõkkas nagu löönuks Eesti värava ja õigustatult. See suurepärane individuaalne sooritus, mida saab alloleval videol näha pärast esimese minuti lõppu, oli Eesti poolt vaadatuna mängu vaieldamatu tipphetk.

Pärast kaht kokku 18 punktiga kaotatud mängu Ukrainas ja Ungaris kisub Eesti korvpallikoondise lootus Euroopa meistrivõistluste A-divisjoni püsima jääda juba keerukaks. Mis on variandid?

Unelmate variant | Hea uudis on see, et kõik on veel Eesti koondise kätes. Tuleb võita kõik järelejäänud kohtumised - Tšehhi võõrsil, Ukraina ja Ungari kodus - kas või ühe punktiga. Nelja võidu ja kahe kaotusega pole praeguse tabeliseisu juures enam võimalik kahe parema hulgast välja jääda.

Realistlikum variant A | Eesti kaotab Tšehhile, võidab kodus Ukrainat ja Ungarit, ka kõik ülejäänud kohtumised lõppevad kodumeeskonna võiduga ja kõik neli meeskonda lõpetavad kolme võidu ja kolme kaotusega. Asutakse lugema korvide vahet, mis hetkel Ungaril +29, Tšehhil +9, Eestil -14, Ukrainal -24. Lihtsustatult tuleks Eestil kahes järelejäänud kodumängus mängida tagasi kolmes välismängus saadud kaotusnumbrid. Ja ei tasu unustada, et kui keegi (näiteks Ukraina) jääbki korvide vahega väga suurde miinusesse, ei pruugi Eestit kahe hulka aidata ka pelgalt positiivne skoor +1, vaid on vaja veel paremat.

Realistlikum variant B | Eesti kaotab Tšehhile, võidab kodus Ukrainat ja Ungarit ning lõpetab kolme võidu ja kolme kaotusega. Samal ajal libastub ülejäänud mängudes kodumeeskond (ehk siis Ukraina või Ungari) korra ja jääb kahe võiduga viimaseks, sama matši võitja (Ungari või Tšehhi) tuleb nelja võiduga alagrupis esimeseks ning Eesti jääb kas Tšehhi või Ungariga kolme võiduga 2.-3. kohta jagama. Otsustaks omavaheliste mängude suhe. Ehk - kui kohajagamine sünnib Tšehhiga, ei tohi Eesti reedel võõrsil kaotada rohkem kui kolme punktiga; kui kohajagamine sünnib Ungariga, peab Eesti viimases voorus võitma Ungarit rohkem kui 11 punktiga.

Keerukamad variandid (Eesti võidab võõrsil Tšehhit, aga kaotab ühe kodumängudest) jätan hetkel vaatamata. Fakt on aga see, et vaid kahe võiduga turniiri lõpetades A-divisjoni püsima ei jää. Ning kolme võiduga on võimalik mudaliigasse kukkuda ka ilma korve lugemata (kui Tšehhi ja Ungari võidavad mõlemad võõrsil Ukrainat, võiks tabel näha välja: Ungari ja Tšehhi 4-2, Eesti 3-3, Ukraina 1-5).

Aitab matemaatikast. Viimane aeg on võitma hakata. Suurelt.

Laupäevane Eesti ja Ukraina korvpallikohtumine on täispikkuses üleval ka internetis (lae alla siit!). Vaatasin eile õhtul ja soovitan kõikidele korvpallifännidele.

Muuhulgas saab näha...

... et eestlastel oli tõepoolest kolmesejoone taga paha päev, kuid Gert Kullamäel on absoluutselt õigus, kui ta ütleb, et praeguses koondises ei tohiks Kristjan Kangur ja Janar Talts nii palju kaugviskeid proovida. Kui teiste visked, eriti Tanel Teinil, läksid tõepoolest teele kenasti välja mängitud kohtadest, siis kahe peale 11 kolmest mööda visanud Kanguri ja Taltsi omadest olid enamik üsna kaheldava väärtusega.

... et päris nii see siiski polnud, et ainult kehv viskeõnn Eestilt võiduvõimaluse võttis. Eesti võiduvõimalus kadus, kui ukrainlased tabasid viimastel minutitel labasel moel järjest kolm kolmest. Kaks neist kate-kattest mängust kohe katte tagant - nii et Kristjan Kangur ühel ja Rait Keerles teisel korral ei teinudki katset vastu astuda (et nad ei teinud katsetki vastu liikuda, viitab, et peatreener Üllar Kerde taktika ilmselt ongi selline, et tagamees peab taolises olukorras ise hakkama saama). Ja kolmanda kehvasti mängitud maa-ala kaitse vastu.

... kuidas Kristjan Kangur saab maha tõelise ilukorviga, surudes otse õhust korvi Tanel Teini möödavisatud kolmese. Kes tervet mängu ei viitsi vaadata, siis see kaunis hetk sünnib kolmanda veerandaja viiendal minutil seisuks 43:41.

... kuidas Ukraina kommentaatorid ülistavad vanameister Valmo Kriisat pärast seda, kui too kaks korda Ukraina pikkade vahelt ründelauapalli hangib: "Vot mida tähendab veterani suur süda!"

Õhtuleht jätkas traditsiooni hinnata EM-mängudes Eesti korvpallureid viiepallisüsteemis. Neljapäeval aga tõstsid internetikommentaatorid hädakisa - miks on pandud nii kõrgeid hindeid?!

Meenutuseks: pärast 69:65 võitu Tšehhimaa üle sai Rait Keerles hindeks 5+, ülejäänud hindeid „5"st „4-"ni. Üks kommentaator muigas, et hindeid on ilmselt pandud kümnepallisüsteemis.

Et Agu Sihvka kombel kõik ausalt üles tunnistada, pean alustama oma hindamispõhimõtetest.

Niisiis, head korvpallisõbrad, mille eest teie koolis hindeid saite? Teadmiste eest kindlasti. Kui ära oli tehtud ikka terve rehkendus, mitte pool, ja tehtud õigesti, saite hea või väga hea hinde. Kas kossukoondis tegi rehkenduse ära? Kui võit tuli, siis tegi.

Loomulikult nägin ma, et 35 minuti jooksul ei tahtnud võit eriti kusagilt paista. Ent nüüd astusid hindamisel mängu järgmised tegurid.

Püüdlikkus. Kui õpilane püüab, aga kõik ei kipu kõige paremini välja tulema, siis hea õpetaja arvestab püüdlikkuse teguri hinna sisse. Öelge üks Eesti koondise korvpallur, kel mängus Tšehhimaaga tahtmisest (st püüdlikkusest) puudu jäi? Mina ei näinud.

Edasi. Hea õpetaja arvestab hindamisel lapse võimeid, asju, millega too seni hakkama saanud. Jah, Eesti koondisel on varu veel piisavalt, mõnigi mees jäi oma parematest päevadest veel küllalt kaugele. Ent tegemist oli suve esimese tähtsa mänguga, kus pinged tavalisest selgelt suuremad.

Ning mida teie, head spordisõbrad ise EM-üleminekutsükli kohta ennustasite? Kui Õhtulehe veebiküljel ilmus küsitlus, kas koondis jääb A-divisjoni püsima, oli jaatavaid vastuseid umbes kolmandik. Seega te eeldasite, et koondis pigem peakski kaotama kui võitma. Sama võib öelda ka kihlveokeskkonna Triobet kohta, kus rohkem panustajaid ootas A-divisjonist välja langemist.

Seega eeldatakse, et meie mehed on grupi ühed autsaiderid, ning nüüd, kui kõva pingutus võiduga kroonitakse, ei tohigi seda asjaoludele vastavalt hinnata?

Küsiks vastu, et kas virisejatel olid koolis eriti ranged õpetajad, kes lahendatud ülesande eest panid „kolme" ja veidi kehvema töö eest „kahe"?

Õhtulehe kossutiim paneb edaspidigi hindeid vastavalt tulemusele ja taustsüsteemile. Ka täna õhtul. Teatud seltskonnale meenutan lohutuseks, et mängijad on aegade jooksul küllaldaselt saanud ka madalamaid hindeid. Ning igasse hindamisse jääb teatud annus subjektiivsust.

Kolmapäevase Eesti ja Tšehhimaa korvpallimängu ajal tabasin end taas mõttelt, et hea kohtunik on eelkõige hea suhtleja ega karda vajadusel oma viga tunnistada.

Teisel poolajal oli hetk, mil pall libises ühe tšehhi palluri näppude vahelt auti. Olukorda mitte kõige täpsemalt näinud Läti vilemees Olegs Latõševs (pildil) andis palli siiski külalistele, sest Kristjan Kanguri käed liikusid palli suunas ning jäi mulje, et meie mees lükkas palli minema.

Kui Kangur üllatus ja teatas kohtunikule, et ta ei puudutanud palli, ei jäänud Latõševs jäärapäiselt endale kindlaks, vaid läks poolakast vanemkohtuniku Marek Cmikiewiczi jutule. Ilmselt ta küsis: „Kas sa nägid, et eestlane puudutas palli?" Poolakas igatahes raputas pead. Vahetati veel mõni sõna ja Latõševs muutis oma otsuse, andes palli meie meestele. Pärast seda veel vabandas žesti ja pilguga juba eemale jooksnud Kanguri ees.

Kogu kohtunikebrigaad tegutses kindlakäeliselt. Üks ja teine mängija vahel ikka vaatas nende poole kurja pilguga, aga seda juhtub igas mängus. Treenerid ja vahetusmeestepingid istusid sisuliselt vagusi.

Kohtunike - jällegi Cmikiewiczi ja Latõševsi - koostööst jäi veel meelde episood esimesest poolajast, kui üks vastastest viskas korvi. Lätlane lugenuks selle ära, ent poolakal oli samal ajal juba rusikas käsi püsti - Rait Keerles oli vea teinud. Taas ei hakatud umbropsu otsustama. Kohtunikud said kokku, arutasid olukorda ja jõudsid järeldusele, et korv ei loe. See oli ainuõige otsus, sest tšehh hakkas viskele minema alles pärast Keerlesest möödumist.

Pole vaja imestada, et Latõševs on mõne aastaga kerkinud Läti esikohtunikuks, kelle eelmisel hooajal lubas oma sarjade (Euroliiga, EuroCup) mängudele vilistama ka ULEB. Lisaks reeglite tundmisele ja mängunüansside tajumisele on kohtunikel määratult tähtis roll ka suhtlejana - omavahel, mängijate, treeneritega.

Hea kohtunik ei pelga ühe või teise otsuse põhjendamist. Hea suhtlemisega võetakse väga palju pingeid maha.

"Mis seal salata, mõlemat tahaks," tõdes FC Levadia väravavaht Martin Kaalma (pildil) eile ennelõunal Lennart Meri lennujaamas, kui küsisin, mida ta eelistaks - kas Eesti meistritiitlit 2009 või pääsu emma-kumma eurosarja (Meistrite liiga/Euroopa liiga) alagrupiturniirile.

Mis seal salata, suutmatus nende kahe variandi vahel valida kummitab praegu tervet Levadia kantsi. Üheltpoolt tahaks teha Eesti jalgpalli ajalugu, teisalt ütleb juba üle-eelmisest sajandist pärinev vutimaksiim, et ühegi klubi jaoks pole midagi väärtuslikumat kodusest meistritiitlist.

Vahelepõikena olgu öeldud, et kui kaalukausile pandaks Eesti - Brasiilia sõprusmäng ja Levadia pääsemine Meistrite liiga alagrupiturniirile, oleks Eesti jalgpalli 100. sünnipäeva tähtsündmust tõesti raske valida...

Sõltumata täna õhtul Debreceni VSC vastu peetava mängu tulemusest pole Levadia eurohooaeg läbi. Võidu korral on pääs alagrupiturniirile (vähemalt Euroopa liiga, aga võimalik ka, et Meistrite liiga omale) tagatud. Kaotuse korral säilib šanss jõuda UEFA karikasarja järeltulija Euroopa liiga alagrupifaasi. Oleme ausad - ajalooline šanss Eesti viimase kümnendi edukaima vutiklubi jaoks igas mõttes.

Nüüd aga kurtmise juurde.

Juhtub Levadia alagrupiturniirile jõudma, nihkub Eesti meistriliiga lõpp detsembrisse ning hoolimata EJLi poolt (loodetavasti) tehtavatest leevendustest mängukalendris, on Levadia graafik nende koosseisu arvestades tappev. 20 mängijaga ei ole võimalik paralleelselt Euroopas ja koduliigas edukalt mängida.

Samas on koduliiga hoolimata Euroopa säravatest tuledest ja rahanumbritest - juhtub Levadia täna Debreceni üle mängima, on klubile garanteeritud 33 miljonit krooni auhinnaraha - niivõrd tähtis, et seda ohvriks tuua on ülimalt raske.

Oletame, et Levadia pääseb alagrupiturniirile ja saadab Eesti meistriliiga kus kurat. Eesti klubile avanenud ainulaadset võimalust maksimaalselt ära kasutades mängitaks sel juhul kuldmedal igirivaali FC Flora kätte - hoolimata teisipäevasest 0:0 viigist Nõmme Kaljuga on just Flora Levadia suurimaks rivaaliks, sest Sillamäe Kalev laguneb koost kiiremini, kui murdlainetusse sattunud liivaloss - ja kingitaks vastasele ühtlasi pirakas preemia.

Nimelt väärtustab Michel Platini (pildil) - teda toetas UEFA presidendivalimistel ka FC Flora presidendi Aivar Pohlaku juhitud Eesti Jalgpalli Liit - hallatav UEFA iga oma liikmesriigi meistritiitlit. Mullune Eesti meister Levadia teeninuks ka juhul, kui eurosarja avaringis kaotatuks, mullusest hõbemedali võitjast Florast ligi viis korda enam raha.

Seega jõuame tagasi sissekande alguses püstitatud küsimuse juurde - kas meistritiitel või eurosari? Mõistus ütleb, et esimene. Süda ütleb, et teine.

Mida ütleb Kaalma? „Võimalus Meistrite liiga alagrupiturniirile jõuda tekib usutavasti vaid korra elus. Aga õnneks on meie edu koduliigas turvaline ning isegi üks või kaks libastumist ei tekitaks kriitilist olukorda."

Eesti meistriliigas on Levadia edu Sillamäe Kalevi ees kolm ja Flora ees 11 punkti. Võrreldes lähirivaalidega on Levadial varuks vastavalt kolm ja üks mäng(u). Kas läheb veel põnevaks?

1. Kergejõustiku-aasta 1978 oli parem kui 2008

Kergejõustiku eestikate esimest päeva vaadates - no oli ju lahja - ilmus mälusoppi meenutus möödunust. Tundus, et kolm kümnendit tagasi käis heitlus astme-paari võrra kõrgemal. Tuli saada selgust.

Kergejõustikukolleeg hakkas torisema, miks võrrelda möödunuga tänavust, kesist hooaega, võrdleks aastaid 2008 ja 1978. Võrdleme, võttes aluseks hooaegade tipptulemused.

Esmalt mehed. Aasta 1978 alistab aasta 2008 tulemusega 12:7, kusjuures kaotaja sai punktid järgmistelt aladelt: 100 m, 1500 m, 110 m/tj, 400 m/tj, kaugus, ketas ja kümnevõistlus.

Tänapäeva naised panevad toonastele aga ära ja võidavad 8,5:4,5. Toonaste päästjaks on Ille Kukk (1500 ja 3000 m) ning Helgi Parts (kuul ja ketas), 100 m/tj jääb viiki.

Kokku seega 16,5:15,5 võidab aasta 1978. Aga noh, vanal ajal oli kõik parem, lumi valgem ja varblased suuremad.

2. Kumb on kergejõustikus kõvem, Eesti või Soome?

Eelpoolset juttu ei tasu väga sügavalt võtta, sest esmatähtis on siiski tippude olemasolu. Mida me peagi startivalt kergejõustiku Berliini MMilt ootame? Kamaluga keskmiselt häid tulemusi või medaleid?

Meil on üks suursoosik - Gerd Kanter - ja kaks, kes võimelised medaleid võitma: Ksenija Balta ja Mikk Pahapill.

Mis on soomlastel vastu panna? Paar odameest ja kõik. Kusjuures nii Tero Pitkämäki ja Teemu Wirkkala võivad medalita jääda, Kanteril, kui mingit totaalset jama ei juhtu, see võimalus puudub.

Ootame MMi ära ja loeme siis medalid üle.

3. Mudaliiga on mudaliiga

Tanel Sokk arvas, et mudaliiga pole mudaliiga, vaid midagi enamat, seal mängib Gruusia ja... No mis vahe on nimel? Võime ju nimetada ülemise divisjoni hüperliigaks ja alumise superliigaks, aga asja olemust see ei muuda.

Tõde on lihtne - kas Eesti korvpall kukub esmakordselt alumisse divisjoni või ei kuku. Just täpselt samas seisus oldi 1983. aastal, kui Tallinna Kalev pudenes NSV Liidu esiliigasse. Kes mäletab, see teab, et tegu oli rahvusliku katastroofiga ja seda ütles igaüks ka välja. Kaks aastat hiljem tuli Jaak Salumets kui lunastaja ja aitas korvpalli mudast.

Aga miks me ruttame ajast ette? Kõige lihtsam oleks Ukrainale, Ungarile ja Tšehhile koht kätte näidata ning superliigat vältida. Aga siin ei saa ajakirjanikud ega keegi korvpallureid aidata.

Pole ühtegi sisuliselt loogilist põhjendust, miks peaks 2. mail 35-aastaseks saav David Beckham kuuluma juuni alguses MM-finaalturniiril kullajahti alustavasse Inglismaa koondisesse. Nooremad, kiiremad ja osavamad peaksid olema Beckhami ammu oma kohalt välja puksinud.

Tegelikkus on aga hoopis teistsugune. Beckham kuulub endiselt Inglismaa peatreeneri Fabio Capello orkestri koosseisu. Kogenud poolkaitsja ei mängi küll esimest viiulit, kuid rahvusvahelises tihedas konkurentsis kulub ka kogenud timpanimängija marjaks ära.

Miks? Sest Beckhami-sugune kogenud timpanimängija teab, et edu tuleb ainult läbi armutu higivalamise. Erinevalt oma noorematest kolleegidest, kes võivad olla ju kiiremad, tervemad ja osavamad, on Beckham nõus seda endiselt tundide kaupa tegema. Ehe tõestus sellest on Beckhami värav, mille ta lõi Los Angeles Galaxy särgis sõprusmängus FC Barcelonaga.

Selliste löökide pärast tahabki Capello, et Beckham oleks tal MMil käepärast. Sest, kui olla 20 minutit enne lõppu üheväravalises kaotusseisus, pole olemas David Beckhamist paremat vahetusmeest.