Jalgpalli uue eurohooaja alguseni on jäänud loetud päevad. Lisaks mängijatele, treeneritele, fännidele ja kiibitsejatele tähendab see uue hooaja algust ka kohtunike jaoks. UEFA on oma koduleheküljel avaldanud enamiku vilemeestest, kes mõistavad õigust Meistrite liiga ja Europa liiga esimese eelringi mängudel.

Kes vilistavad Eesti klubide mänge? Kuna FC Levadia ja FC Flora alustavad oma mänge vastavalt Meistrite ja Europa liiga teisest eelringist, siis on praegu selged vaid Narva Transi ja Nõmme Kalju euromängude kohtunikud. Transi kohtumisi Sloveenia klubi Rudar Velenjega juhivad Soome ja Aserbaidžaani brigaadid ning Kalju avamängu Daugavpilsi Dinaburgiga Poola brigaad.

Põnev on aga kohtunik, kes vilistab 9. juulil kell 19.30 A. Le Coq Arenal algavat Kalju ja Dinaburgi korduskohtumist. Selleks on 26aastane inglane Stuart Attwell (pildil). Eelmisel hooajal sai temast noorim Inglise kõrgliigas õigust mõistnud vilemees ja hoolimata mitmetest vastuolulistest otsustest sai Attwell ametikõrgendust - ta arvati FIFA kohtunike nimekirja, mis annab talle võimaluse vilistada rahvusvahelisi kohtumisi.

Mis on skandaalseim Attwelliga seotud juhtum? Muidugi fantoomvärav, mille ta fikseeris Inglise esiliigas 20. septembril 2008. Kohtumises Mart Poomi toonase koduklubi Watfordi ja Readingi vahel arvas äärekohtunik Nigel Bannister, et pall käis väravas, kuigi tegelikult ületas nahkkera väravajoone mitu meetrit väravast väljaspool. Attwell uskus oma abilist ja fikseeris värava. Vea tegi eelkõige Bannister, kuid solgiämbri sai enda kaela Attwell, kes on sellest ajast püsinud Inglismaal pideva tähelepanu all. 

Tuleristsed rahvusvahelises jalgpallis sai Attwell maikuus Sloveenias toimunud U19 vanuseklassi EMi Eliitringi turniiril, kus talle usaldati kaks kohtumist (Holland - Venemaa ja Holland - Valgevene). Järgmine katsumus ootab Attwelli Tallinnas.

Loodame, et Tallinnas esineb Attwell hästi. Eeldusel, et Kalju suudab Lätis toimuvas avamängus saada kirja normaalse tulemuse (maksimaalselt üheväravaline kaotus), ootab Attwelli Tallinnas päris keeruline tööpäev. Allpool video Readingi kasuks fikseeritud "fantoomväravast".

Jalgpalli Meistrite Liiga reformimine on saanud Tallinna Levadiale saatuslikuks: kui uskuda UEFA kodulehekülge, pole Eesti esiklubi tänavu konkurentsis.

Tõestus on siin:

Kus on FC Levadia (EST)!? Mitte kuskil! Kuigi tegelikult peaks olema teise kvalifitsiooniringi asetamata klubide hulgas...

Õnneks võivad kõik Levadia poolehoidjad end siiski rahulikult tunda: samal moel on uefa.com "unustanud" lisada veel kümme (!) asetatud ja asetamata klubi.

Tegelikult on Levadia kenasti homses loosirattas. Võimalikud vastased on väga erinevad: võimatud/ülirasked variandid FC Kopenhagen, Sofia Levski, Belgradi Partizan, Zagrebi Dinamo, Krakowi Wisla, Salzburg, ilmselt ka Haifa Maccabi, Nicosia APOEL ja Kalmar; rasked, aga võimalikud Stabaek, Maribor ja Bratislava Slovan; võidetavad Hafnarfjördur, Ventspils, Turu Inter ja Panevežyse Ekranas.

Kaks viimati nimetatud oleks igas mõttes suurepärane loos: mängib ju Interis tüliga Levadiast Soome lahkunud Ats Purje ja Ekranases Taavi Rähn.

1. Miks me ei skoori?

Eesti vutikoondis pälvis pärast 0:0 viiki Portugali vastu ülistussõnu. Et küll meite omad surusid. Valitsesid keskvälja ja üleüldse mängisid vingelt.

Paraku on wikipedias kirjas, et: «Jalgpall on sportlik pallimäng, milles kahe 11-liikmelise võistkonna eesmärk on toimetada kerakujuline mänguvahend vastase väravasse.»

Kusagil pole öeldud, et jalgpallimängu peamine idee oleks vastast suruda või keskvälja valitseda. Eesmärk on väravaid lüüa. Mida Eesti ei suutnud.

Olgem ausad - isegi kolmandas-neljandas liigas või lastesatsis saaks sarjata mängija, kes Ats Purje kombel ideaalselt positsioonilt ideaalse söödu peaga väravavahile sülle lööks.

Räägitakse uue põlvkonna tulemisest... Vana põlvkond loputas sõprusmängus Venemaad 2:1. Millal noored nõnda kaugele jõuavad?

2. Majanduskriis ja džungliseadus

Tundub, et majanduskriis kehtestab Eesti spordimaastikul džungliseadused, kus ellu jäävad vaid tugevad.

Kui raha oli palju, jagus seda kõigile. Ka pelgalt ilusate siniste silmade eest poetati miljon või paar. Enam raha tuulde ei pilluta, õieti polegi teist.

Seega peavad alad ja võistkonnad end lõpuks müüma hakkama. Tuhat piletiga pealtvaatajat 100 krooni per nase pluss kakskümmend kodumängu annab kokku kaks miljonit. Kaks tuhat pealtvaatajat tähendab nelja miljonit. Ja kopsakamat sponsoriraha.

Jutt, et väikelinnades pole publikut võtta, ei ole tõsine. Soomes Vimpelis käib kohaliku pesapallimeeskonna mänge vaatamas keskmiselt 2000 inimest. Vimpelis ja selle lähiümbruses on elanikke aga kõigest 3285. Tehke järele!

3. Kes on Sidney Crosby?

Mille pagana pärast peetakse Pittsburgh Penquinsi kaptenit Sidney Crosbyt superässaks ja võrreldakse Wayne Gretzkyga? Ilmselt on tegu ameerikaliku ihalusega, kus kellestki on vaja teha vägisi unelmate staar.

Crosby võitis küll Stanley karika, kuid tema panus polnud teab mis suur. Igatahes valiti play-offi väärtuslikumaks mängijaks Jevgeni Malkin, kes pretendeerib ka põhihooaja MVPks ehk Hart Trophyle.

Crosby on 21 ja tal on üks Hart Trophy. Gretzkyl oli seks vanuseks neid trofeesid kolm. Crosby võitis tunamullu resultatiivsemaile mängijale määratud Art Ross Trophy 120 punktiga. Gretzky, kümne Art Ross trofee omanik, sai nõnda vähe punkte kirja vanamehena, NHLi 13. hooajal.

Gretzky nimel on 61 NHLi ametlikku rekordit. Purustagu Crosby ükski neist, siis räägime edasi.

Tempu, millega sai Portugali koondise treeningu lõpetuseks hakkama nende üks suurimaid staare, keskkaitsja Pepe, annab järgi teha isegi arvestataval amatöörjalgpalluril.

Nimelt esitas kahe aasta eest 30 miljoni euro eest FC Portost Euroopa edukaimasse klubisse Madridi Reali siirdunud keskkaitsja väravavaht Eduardole, kes täna kõigi eelduste kohaselt platsile ei pääse, väljakutse penaltiduellis.

Viimane võttis selle muiates vastu ja nii asutigi Eesti fännisektoripoolsesse A. Le Coq Arena väravasse penalteid lööma. Tulemus osutus halenaljakaks - Pepe suutis viiest penaltist väravasse toimetada vaid ühe, kusjuures esimese, kolmanda ja neljanda penalti Eduardo tõrjus. Viienda lõi Reali mängija üle värava.

Pepe katastroofiliselt halb sooritus tegi nalja tervele Portugali koondisele. Kõige enam nautis šõud aga peaosaline Eduardo, kes langes Pepe neljanda eksimuse järel naerukrampides murule.

Pepe lohutas end Portugali treeningut jälginud EJLi jalgpalli linnalaagris osalenud lastele autogrammide jagamisega. Mõistlik tegu, sest pärast 21. aprillil Reali liigamängus Getafe vastu kordasaadetut (vaata videot) tasub Pepel oma renomee parandamiseks kasutada kõiki võimalikke vahendeid.

1 LÕVIDE FENOMEN

Lõvidega on kolmapäevast alates kõik. Viimne mees - Mart Poom - sest legendaarsest vutimeeskonnast riputab saapad varna. Lõvid oli fenomen. Paar meest võtsid kätte ja tegid ära. Korjasid lähiümbrusest kokku kamba jalgpalli otsapidi maailma, aga eestlaste teadvusse. Lõvidest mõistes tippu - Poom, Martin Reim ja Marko Kristal - ning peotäis lihtsalt häid mängijaid.

Kriitikud torisesid Lõvide noorusaegadel, et mingitest nagadest räägitakse liiga palju ja Helsingi Cupi, mingi külaturniiri,  võit on väärtusetu. Nojah, too Cup polnud tõesti MM, aga sinnamaani ei uskunud keegi, et Eesti poisid suudavad jalgpalli mängida. Treener Roman Ubakivi ja kogu Lõvide punt peaks olema igavesest ajast igavesti eeskujuks, et mittemillestki on võimalik teha midagi.

2 MIKS MATSALU KINGA SAI?

Hämmastav, mis toimub meie korvpallikohtunike seltskonnas. Noored õigusemõistjad põtkisid Atso Matsalu, viimaste kümnendite parima vilemehe, kohtunikekogu juhatusest kõrvale ja too loobus. Olgem ausad, Matsalu oli üks vähestest, kui mitte ainus, kes suutis end väljakul maksma panna. Kel oli autoriteeti. Olukorra võrdsustamiseks otsustasid kolleegid end mitte Matsalu tasemele töötada vaid Matsalule kinga anda.

Tunamullust EMi vilistasid 21 riigi kohtunikud, kaks leedulast, lätlane, kuid mite eestlast. Huvitav miks? Äkki peaks noored vilemehed keskenduma põhitegevusele, mitte omade vastu võitlemisele.

3 BALTAL ON MEDALINI KUKESAMM

Tundub, et Ksenija Balta on jõudnud uuele trepiastmele: 6.60 - 6.70  hüppab ta ära une pealt ja iga ilmaga. Paraku ei tähenda see aga muud, kui mahtumist igal tiitlivõistlusel kaheksa sekka. Tulemusega 6.68, mille Balta viimati USAs  hüppas, saanuks viimaste aastate statistika põhjal parimal juhul 2005. aasta EMil neljanda koha. Et medaliteni küündida, tuleks astuda kukesamm ehk 20 cm ja toll otsa.

4 TENNISE TEINE EŠELON HULLAB

Naiste tennises tundub olevat seis nõnda segane, et püünele trügib ka teine kaardivägi. Prantsuse lahtisel pääses kuueteistkümne sekka suisa üheksa Kaia Kanepist maailma edetabelis tagapool asuvat mängijat. Neli neist jõudis veerand, kaks poolfi naali. Kahju, et Kanepil seekord nõnda läks. Wimbledon on ootamas. Ehk seal näkkab.

5 FIFA EDETABEL EI KEHTI

Ilguti, et miks on vaja Eesti vastaseks kutsuda mingit mõttetut Ekvatoriaal-Guinead. Aga miks mitte? Tore ju vaadata, kuidas meite mehed vastast mõnuga tuuseldavad. Mängivad ju küll! Ja teiseks sai selgeks, et FIFA edetabel võib kehtida küll eesotsa, kuid mitte keskmike puhul. Eesti on reitingu 113., Ekvatoriaal-Guinea 125. sats, aga nende vahe kui öö ja päev.

Vaesed Eesti jalgpallurihakatised. Või mis hakatised: tipud ikka. Riigi parimatele mängijatele kingiti meie jalgpalli 100. sünnipäeva puhul unustamatu võimalus treenida väljakul, millel ei tohiks mitte kunagi treenida mitte ükski koondis.

Kolmapäev, natuke pärast viit õhtupoolikul. Eesti jalgpallikoondis saabub bussiga Lillekülla trenni. On jäänud kolm päeva mänguni Ekvatoriaal-Guinea ja seitse päeva lahinguni Portugaliga.

Vihma sajab. Aga tühja sellest. Märksa olulisem, et meie riigi esindusmeeskond saadetakse trenni tegema vutikompleksi teisele harjutusväljakule (kes jalkast midagi teab ja seal käinud on, mõistab, millest jutt). Esimesel ehk tunduval paremal harjutusväljakul müttab samaaegu Norra kuni 21aastaste koondis (nemad kohtuvad homme Eesti eakaaslastega).

Ülimügarlik ja koristamata plats, kus võimatu - rõhutan, võimatu! - korralikku söötu lükata. Ja siis kirume, kui meite mehepojad kuskil näiteks Bosnias haleda sauna saavad ja mujal raju surve alla jäävad, sest sööt ei liigu kuidagi. Kui meie esinumbritel on taolised treeningtingimused, mida me siis üldse tahame? Kus siis poisiklutid peavad harjuma maast-madalast passi lükkama?

Üks koondislane poetas seepeale: "Teeme kõik, et saaksime Eesti jalgpalli 100. sünnipäeval harjutada ka nii vanadel väljakutel." Valus nali tõesti. Aga oi kui tõepärane.

Alustame ilusast: mul on siiralt hea meel, et Tallinna Kalev alistas Tartu Rocki ja tuli Eesti meistriks. Ausalt.

Balti liigas sai nad ju Rockilt tänu Tanoka Beardi viimase sekundi imeviskele pähe. Nemad vajasid võitu rohkem. Nad pidid end tõestama. Ja minu arvates väärisidki nad võitu rohkem. Pärast kaheaastast Tartu diktaati tuligi meistritiitel pealinna. Paraku jäi viimasest mängust halb maitse suhu.

Ma ei räägi praegu spekulatsioonidest, nagu soosinuks kohtunikud Kalevit (noh, isiklikult ma seda ei usugi). Räägin viimase mängu viimasest 1,2 sekundist. Sa juhid punktiga, sul on kasutada neli (!) vabaviset ja lisaks on sinu käes pall. Ütelge palun, millise Euroopa riigi korvpallimeister laseks sellises seisus asjal nii kaugele minna, et vastasel tekib võimalus veel viigistada?

Nate Fox tabas neljast vabaviskest kaks - no okei. Pole hullu. Aga teha selle aja jooksul veel pallikaotus?! Väga mage. Lisaks lasi Kevin Lyde Janar Taltsi 0,3 sekundi jooksul suhteliselt vabalt viskele. Oleks tabanud, läinuks see mäng mitte Eesti, vaid maailma korvpalli ajalukku.

Veel ilusast: tänavune hooaeg oli klubikorvpalli mõttes ikkagi täielik maiuspala. Kipume unustama, et nii tugevaid tiime pole Eestis varem olnud ja meie majanduslikku olukorda arvestades tõenäoliselt ka ei tule nii pea. Nägime tervet plejaadi säravaid välismängijaid: John Linehan, Nate Fox, Tanoka Beard, Giorgi Tsintsadze, hooaja jooksul kõvasti arenenud Viktor Sanikidze... Olen kindel, et järgmise hooaja leegionärid jupp maad lahjemad.

Veel halvast: magustoit on söödud, nüüd põhiroa juurde. Mudaliigast pääsemise eest heitlema hakkava Eesti koondise peale mõeldes tulevad pähe skeptlilised mõtted. Kes on koondise algviisiku keskmängija? Jälle Janar Talts? Kellele usaldab treener Üllar Kerde mängujuhi kohustused? Kriisa? Sokk? Sokk? Või hoopis Tein? Ükski meie päris playmaker ei saanud ju sel hooajal eriti palju mängida... Ja kes võtab tähtsad visked enda peale? Kas Doronin?

1. JUMALAL ON LEEDU JUURED

Eesti võrkpallureil, tundub, on jumalaga otsesuhe. Aasta taga alistati 0:2 kaotusseisust Poola ja pääseti EMile. Nüüd jäädi totralt, kaotades kaks võidetud geimi, alla Türgile, kuid ikka trügiti MMi järgmisele valikturniirile, sest Läti alistas Türgi, Eesti omakorda Läti ja Holland nippa-nappa Türgi.

Siit järeldus: vanajumal ei ole lätlane, sest vastasel korral saanuks edasi Läti. Pole ka eestimaine Taara, sest miks organiseerida omadele valus kaotus Türgile. Ehk on taevaisal Leedu juured. Tore ju esmalt Eestit pisut kiusata ja siis püünele upitada. Las rõõmustavad võrkpalligi üle, sest hokit, jalgpalli ja korvpalli need „kullamäed" niikuinii ei oska.

2. KOHTUNIKEJAMA LAHENDUS

Helistas tuntud korvpallur ja torises, et mida see Õhtuleht süüdistab korvpallikohtunikke sohitegemises. „Osa neist ju ongi sellised, et ei tea, mis on viga ja mis jooks. Finaalseeriaks tuleks kutsuda vilemehed Leedust või Lätist. Siis jääksid ära kõik spekulatsioonid."

Mõte pole paha, aga leedukate-lätakate kutsumine on kallis. FIBA tasemel kohtunik kasseerib sisse mitu head tuhandet. Tegelikult oleks veel üks võimalus: finaalseeriat vilistavad neli parimat Eesti kohtunikku - üks mees vahetub - kellega mõlemad finalistid rahul on. Siis kaoks süüdistamine eos, sest meeskond on ise kohtuniku valinud.

Lihtne ju!

3. KORVPALLURID EI OLE BEIBED

Mitmeid kolleege-tuttavaid-asjatundjaid on pannud imestama Eesti korvpallikoondise peatreeneri Üllar Kerde kommentaarid Õhtulehes finaalseeria mängude kohta. Et Kerde on pehmelt öeldes kriitiline à la: „Mul pole selle mängu põhjal koondisse võtta kedagi peale John Linehani, Kevin Lyde'i ja Giorgi Tsintsadze."

Arvatakse, et keegi ei taha Kerde käe all mängida, kui too sääraseid sõnu pillub. Ent kas see kriitika on põhjendamatu? Meenutagem olukorda - Eesti on kukkumas mudaliigasse. Kas meite mehed suudavad finaalseerias demonstreeritud mänguga alistada Ungari, Ukraina ja Tšehhi?

Pole usutav, et mängijad hakkavad jonnima nagu beibed. Vastupidi, nad tulevad koondisse ja näitavad, kuivõrd Kerde eksib. Seda enam, et praegune põlvkond ei taha olla see, keda hakatakse meenutama kui Eesti korvpalli põhjaviijat.

4. VÄRNIK ON TAGASI!

Hiljuti sai Jaak Maega arutatud teemat ajakirjanduse hinnangud sportlastele ja jõutud järeldusele, et hinnangud peavad olema õiglased. Näiteks sai toodud Mae ebaõnnestunud Libereci MM. Kaasnes selgitus: ajakirjanik solvaks tiitlivõistluste medalisti Maed, kui hindaks MMi viienda koha 15 km klassikasõidus väärt saavutuseks. Mae nõustus.

Nüüd asja juurde. Eksmaailmameister Andrus Värnik viskas avavõistlusel oda 78.24 ja sai meedialt hinnanguks: korralik tulemus. Kas oli? Äkki võiks järgmisel etteastel visatud 82.00 olla korralik tulemus, mis halval ajal käib kah?

Ärge alahinnake ega solvake Värnikut. Tema korralik tulemus on tegelikult 85 meetrit. Aga mis peamine - Värnik on tagasi!