Pealtnäha pole kahel täiesti erineval ja ka ajaliselt lahus oleval juhtumil suurt ühist, aga...

Kui BC Kalev/Cramo juhtkond ja Nate Fox oleks novembrikuisest liiklusrikkumisest tekkinud kopsaka trahvi maksmise omavahel paremini ära klaarinud, ei oleks Foxi piinlik vahejuhtum suure tõenäosusega kunagi avalikuks saanud. Aga ei klaarinud ja justkui tellitult ilmus trahvinõue kohtutäituri poolt avalike teadaannete leheküljele kõige halvemal ajal, mis võimalik - pingeid täis finaalseeria kõige suuremal kriisihetkel. Aga see kõik võinuks olla olemata.

Tõenäoliselt võinuks olemata olla ka Kalevi hooaja üks inetumaid, tujutumaid ja isekamaid esitusi, mida me nägime esmaspäevases finaalmängus Saku Suurhallis, kui meeskonnas juba sügisel kerkinud probleeme õigel ajal oleks klaaritud. Kui peatreener Nenad Vucinic oleks jõulisemalt reageerinud juba hooaja algul ilmnenud John Linehani kalduvusele rasketel hetkedel meeskonnakaaslased unustada ja ise staaritseda. Või kui ta märganuks ja reageerinuks varem märkidele, et Linehani & Co ning meeskonna eestlaste vahel pole õigest meeskonnavaimust haisugi. Vaid pigem trots - miks treener sellele mehele nii palju lubab? Miks siis mina ei või rünnaku kuuendal sekundil "esimese pealt" korvile vajutada?

Kui Vucinic nendele märkidele tähelepanu pööranuks, võib-olla ei oleks sarnaselt Foxi joobesjuhtimisele need probleemid lahvatanud kõige halvemal ajal. Võib-olla ei tekkinuks siis ka neljandas finaalmängus kerkinud küsimusi - kas Kalevis üldse mõni meeskonnamängija ka on? miks Kristjan Kangur keskendub kohtunike üleolevalt jõllitamisele, mitte mängimisele? kuhu on finaalseerias kadunud Kalevi trump kaitsemäng?

Euroopa jalgpallihooaeg jõuab täna õhtul kulminatsioonini, kui Rooma olümpiastaadionil selgitavad FC Barcelona ja Manchester United tänavuse Euroopa meisterklubi. Vana Maailma vutiplatsidel on lõppeva hooaja jooksul löödud palju ilusaid ja veel ilusamaid väravaid. Allpool on ära toodud iluväravate kvintessents - valige välja oma lemmik!

Meistrite liiga veerandfinaali korduskohtumises FC Porto - Manchester United otsustas Cristiano Ronaldo 40 meetrilt peale lüüa. Lõigi. Ja lõi sisse.

Saksamaa suurima klubi Müncheni Bayerni hooaeg kulges üle kivide ja kändude. Bundesliga tiitli võitis hoopis Wolfsburg, kelle ründaja Grafite sai just mängus Bayerniga hakkama tõelise maasikaga.

Kas FC Gröningeni keskkaitsja Andreas Granqvist arvas Hollandi kõrgliigamängus FC Utrechtiga tõesti, et kui ta enda väljakupoolel palli sai, saadab ta selle maradonaliku triblingu lõpetuseks vastase väravasse. Usutavasti mitte, aga just seda ta tegi.

Itaalia Serie A klubi Catania ründaja Giuseppe Mascara pole küll superstaar, ent tema värav mängus Palermoga pärines teiselt planeedilt.

Prantsusmaa meistritiitel kuulus aastatel 2002-2008 Lyoni Olympique´ile. Tänavu rändab see suure tõenäosusega Bordeaux´sse. Pole ka ime, kui vaadata, millise zidaneliku elegantsiga lööb väravaid Yoann Gourcoff. Selle iluvärava lõi prantslane Paris St Germaini võrku.

Balti korvpalliliiga teke tõi endaga kaasa kombe mängida kohtumiste eel riigihümne. Nüüd pannakse lint käima ka Eesti meistrivõistluste finaalmängude eel.

See on täiesti võlts ja imelik. Hümnide mängimisel on selge koht rahvuskoondiste mängude eel. Sest mida muud hümn on, kui ühe rahvuse au ja uhkus, mis ergutab lahingusse, olgugi spordilahingusse minema.

Klubivõistlusel pole midagi säärast, eriti tänapäevases üliinternatsionaalses maailmas. Kujutame ette, et Kalev ostab meeskonda tosin serblast ja Rock tosin grusiini või ameeriklast. Ja mängime nende omavahelise kohtumimse eel Eesti hümni. Lubage küsida, kellele?

Tanoka Beard ja John Linehan, Giorgi Tsintsadze ja Viktor Sanikidze, Josh Pace ja Nate Fox on toredad mehed, aga mis seos on neil Eesti hümniga? Lihtne tõde: nad tulid siia selleks, et korralikult raha teenida, mitte Eestit kuulsaks tegema.

1 Laisad Eesti noorpallurid

Pärast saunu Saksamaalt ja Hispaanialt ütles Eesti U19 jalgpallikoondise peatreener Frank Bernhardt välja karmi tõe: «Mängijad ei ole piisavalt heas füüsilises vormis. Nad ei tegele iseendaga piisavalt.»

Ühesõnaga, ilma ilustamata: Eesti noored jalgpallurid, vaatamata sellele, et tribüünidel istub hulk tipptiimide agente, tulevad elu ühele tähtsamale turniirile pooliku ettevalmistusega. Neil on täiesti savi. Neid ei huvita, kui head nad on. Nad ei soostu end liigutama oma vabast, trennivälisest ajast.

Treeningul - viis korda nädalas poolteist tundi - end füüsilisse tippvormi ei vii. Ka ei omandata meeskonnaga harjutades tippjalgpalliks vajalikku tehnikat, milles samuti Bernhardt suuri puudujääke nägi. Kas tõesti keegi arvab, et Brasiilia pallivõlurid õpivad trikke trennis? Või äkki hoovides ja rannas hommikust õhtuni palli tagudes?

Sama probleem - laiskus ja olematu pühendumine - kummitab korvpallureid. Siinkohal meenutaks aastatetagust jutuajamist noorte kossupoistega, kes võitsid kamaluga Eesti meistritiitleid ja tahtsid kõik NBAsse jõuda. Samas tunnistas enamik, et hoovikorvpalli nad ei mängi ning kogu nädalane sporditegu mahub nelja treeningusse ja kahte kehalise kasvatuse tundi.

Küsimusele, kuidas nad kavatsevad NBAsse pääsemiseks üle mängida füüsiliselt tükk maad andekama neegripoisi, kes veedab slummi korvpalliväljakul kogu oma vaba aja, jäid Eesti noormehed vastuse võlgu. Toonastest NBAsse pürgijatest, kes praegu vanemad kui kakskümmend, pole keegi mahtunud isegi Eesti koondisse.

Siit moraal: kui tahad luua eeldused konkurentsitihedal alal - jalgpallis, korvpallis, tennises - tippu jõudmiseks, pead rügama eneseunustuseni. Treenima, lihvima tehnikat, mängima hoovimänge, arendama füüsist. Ühesõnaga, pühendumine peab olema täielik. Nii lihtne see ongi.

2 Kas Kanepi vahetab treenerit?

See, mis Kaia Kanepiga toimub, on hämmastav. Taas, seekord Prantsusmaa lahtiste esimeses ringis, kaotas ta edetabelis märksa tagapool asuvale mängijale, 99. kohal asuvale Jaroslava Švedovale.

Väga lihtne oleks öelda, et Kanepi mängis kehvalt ega kasutanud oma trumpi - tugevat servi. Muide, kas siis, kui esimese servi protsent on 47, võib sel tasemel võita? Võib, kuid imeharva. Eelmise aasta Prantsusmaa lahtistel peetud 127 naiste kohtumisest suutis vaid üks mängija, servides kehvemini kui Kanepi, vastase alistada - Vera Zvonareva (edetabeli 7.) esimese pallingu õnnestumise protsent oli vaid 37, kui ta loputas Stephanie Foretzi (121.).

Tegelikult, tundub, on Kanepi probleemid sügavamad. Ta kuidagi ei suuda mängu sisse elada, on justkui hajevil. Vaimuvärskus puudub.

Huvitav on seegi, et treener Luca Appino pole suutnud õpilasele midagi erilist juurde anda. Tänavu on Kanepi vaid kahel korral suutnud alistada endast edetabelis kõrgemal asuva tennisisti (WTA 3. ja 20.), kuid kaotanud mängijaile, kes on pügalatel 134, 58, 42, 127, 50, 99. Tahaks Appinolt küsida, mis toimub. Või on varsti oodata treenerivahetust?

3 Ferrari surus FIA põlvili

Rahvusvaheline Autoliit FIA taandus Ferrari ees ja teatas, et ilmselt järgmisel hooajal reegleid ei muudeta. Mõistetav, sest Ferrari, McLareni ja teiste tipptiimide puudumise korral poleks F1 olnud F1, vaid midagi F3 ja GP2 vahepealset.

Ferrari on kõva, et suutis ametnikud ja ametid endale allutada. Sellega tõestati, et ametnikud on sportlaste, mitte sportlased ametnike jaoks. Siin on, millest Eestiski malli võtta.

Kes soovib, veame kihla: vähemalt ühel kolmest jalgpallinoorte EM-mängust lüüakse Eesti noorte spordivõistluste (mitteametlik) publikurekord.

Esmalt vajab selgitamist, millist tippmarki siis purustama hakatakse. Teadaolevalt selle kohta ametlikku statistikat kuskil peetud pole, kuid mitteametlikult kuulub senine rekord 1995. aasta juulis Kalevi spordihallis peetud kuni 22aastaste korvpallurite EM-valikturniirile. Siis käis just Iisraelist Kalevisse naasnud Martin Müürseppa ja tema mängukaaslasi kaemas umbes poolteist tuhat huvilist.

Tegelikult polegi suurt vahet, kas see number oli 1300, 1500 või 1700. Aga miks? Aga sellepärast, et ses suurusjärgus vaatajatehulk ületatakse Lillekülas raudselt. Või kui ei ületata ... no siis ma ei tea, siis on küll jama majas.

Jalgpalliliit tegi ajaloolise sündmuse eel (tema jaoks) enneolematu kampaania. Tasuta pileteid jagati erinevatel koondisemängudel, ajakirja Jalka vahel ja nii edasi. Kuid... Et jõuda enda (mitte minu, aga EJLi) eesmärgini - vähemalt 5000 pealtvaatajat - tulnuks reklaam kahtlemata suunata ka kaugemale, kui vaid vutiringkondadesse. Silmatorkavaid välireklaame pole näiteks kuskil märgata.

Ometi: tulevasi Ballackeid, Torreseid ja Nedvedeid tasub ometi vaatama minna. Maitse asi, aga mõnes mõttes on taoliste staarihakatiste kaemine valmistoote imetlemisest isegi põnevam. Lisades siia muidugi peamise: et meie poisid on jõudnud nii kaugele, et saavad juba suurklubide leivale pääsenud eakaaslastega madistada.

Kes veel ei tea, sellele teadmiseks: täna kohtub Eesti Saksamaaga, laupäeval Hispaaniaga (prrrr, kohutavad vastased tõesti!), teisipäeval Tšehhiga. Alati kell 19.30.

Ennustan: igale Eesti mängule tuleb vähemalt 2000 pealtvaatajat. Rekordiks kujuneb 3500. (Natuke sõltub see muidugi avamängu skoorist).

1 Linehan Tartu Rocki palgale!

Tartu Rock peab taevast tänama, et BC Kalevil on John Linehan . Vastasel korral läinuks neil esimese finaalmängu võitmine raskeks.

Mis võib olla meeldivam, kui vastaste mängujuht, selle asemel, et mängu juhtida, esimesel võimalusel mõtlematult kolmeseid uhab ega hooli, kas mõni neist ka tabab. Linehan lennutas kõik seitse kaugviset mööda, kui samas Kalevi kolme snaipri, Rait Keerlese, Gregor Arbeti ja Kristjan Kanguri kolmeste tabavusprotsent oli 62 (13-8). Aga noh, kaaslase kuum viskekäsi pole põhjus, miks mängujuht peaks talle söötu andma.

Võib arvata, et tribüünilt mängu jälginud korvpalliakadeemikut Ilmar Kullamit valdasid Kalevi eelviimast rünnakut - kus Linehan treener Nenad Vucinici käsul palli plätsis ja siis ennast Marek Doronini otsa kinni jooksis - vaadates kahetised tunded.

Ühest küljest ju tore, kui vastased teevad kõik, et seisu mitte viigistada - Linehani isetsemise kõrval võinuks keegi kattest välja tulla, olnuks üks lahendus lisaks. Teisalt taas - nii lolli rünnaku korraldas Kullami loodud kunagine akadeemilise ja kombinatsioonilise korvpalli lipulaev Kalev. Huvitav, kas keegi Kullamilt vabandust palus?

Asjatundjad kaitsesid Linehani pisut, et too rünnak oli Vucinici korraldus ja treener lubavat ameeriklasel mõõdutundetult korvile uhada ega ütle ainsatki halba sõna, millest ka mängija ülbus. Samas: kas leping keelab mängijal oma peaga mõelda?

Kui Linehan samas stiilis jätkab, peaks äkki talle maikuu palga maksma Rock?

2 Kas Ferrari teab, mis on demokraatia?

Ferrari ja Rahvusvahelise Autoliidu FIA kaklus on põnev ja võitja ennustamatu.

FIA on muutunud aastaga Ferrari kangelaslikust kaitsjast vihaseks vaenlaseks (võidusõidumaailmas naljatati, et FIA tähendab Ferrari International Assistance ehk Ferrari Rahvusvaheline Abiline). Tänini maksab F1 punatiimile kümneid miljoneid rohkem, kui ühelegi teisele tiimile.

Nüüd, kus FIA tahab sarja rohkem meeskondi ja leevendust majanduskriisi ajal, kehtestades kulupiirangu, tõstis Ferrari lärmi. Miks? Kui tegu on maailma parimaga, peaks Ferrari olema suuteline ka 45 miljoni euro eest võiduka auto ehitama? Mis vahe, millised on reeglid, hea meeskond võidab ikka.

Ferrari tiimi boss Stefano Domenicali väitis, et kulupiirang on vaid üks probleemidest, F1 sarja ei juhita demokraatlikult, kehtib FIA diktatuur.

Nonii, või Ferrari tahab demokraatiat... Miks siis kulupiirangu üle hädaldatakse? Neli meeskonda ei taha piiranguid, kuus tahavad, järelikult tuleb kehtestada. See, muide, ongi demokraatia, kui Ferrari veel ei tea.

3 Aus sõim viib finaalturniirile?

Hiljuti sai kiidetud Soome hokikoondise peatreenerit Jukka Jaloneni, kes pärast kaotust MMi veerandfinaalis sõimas analüüsi käigus läbi mängijad, kes ei võtnud õppust ega tegutsenud nii, kuis vaja.

Jaloneniga võib võrrelda Eesti treenereid Avo Keelt ja Üllar Kerdet. Nood ütlevad kah otse ja ausalt välja, kes tegutses lahjalt ja miks, kuid saavad selle eest üldsuselt sõimata. Justkui oleks parem, kui juhendaja ajab ühtlast halli häma ? la: «Vastane oli parem. Meie omad andsid endast kõik. Ma ei hakka kedagi eraldi välja tooma...»

Seepeale tuli publiku seast terane kommentaar - Keel ja Kerde kritiseerivad küll oma mängijaid, ent on ainsana sel sajandil viinud meeskonnad EMi finaalturniirile.

Laupäev ei olnud Merseyside´i punase leeri jaoks hea päev. Manchester United tegi 0:0 viigi Arsenaliga ja tagas endale klubi ajaloo 18. Inglise meistritiitli. Seeläbi tõusti kõigi aegade arvestuses Liverpooliga ühele pulgale.

80ndate keskel või isegi 90ndate alguses ei oleks ükski Liverpooli poolehoidja osanud midagi sellist ka ilgeimas unenäos näha. Pärast 1990. aasta kevadel võidetud 18. meistritiitlit oli Liverpooli lähimaks jälitajaks Arsenal 9 tiitliga. United oli parimaks kroonitud seitsmel korral.

Alex Fergusoni ajastu on osutunud Liverpooli fännide jaoks võikalt valusaks. 19 aastat kestnud tiitlipõua jooksul on meistrikarikas rännanud 11-l korral Old Traffordile ja koguseis Liverpooli ja Unitedi vahel ongi nüüd 18:18.

Kas Liverpooli olukord saab minna veel halvemaks? Jah, muidugi! Kui United võidab ka järgmisel hooajal, saab neist esimene klubi, kes suutnud neli aastat järjest Inglismaa meistriks tulla ning lisaboonusena asutakse kõigi aegade pingerida juhtima.

Liverpooli õnneks pole säärane stsenaarium aga kuigi tõenäoline. The Guardiani ajakirjanik Richard Williams tõi välja huvitava tõiga, mille kohaselt on Liverpool ja United seniste meistritiitlite võitmisel jälginud kindlat sümmeetrilist mudelit.

Esmalt võitis Liverpool kaks tiitlit (esimese aastal 1901), siis United kaks. Seejärel võitis Liverpool kolm tiitlit, millele United vastas omakorda kolmega. Siis võideti kordamööda kaks tiitlit ehk koguseis oli aastaks 1967 viigiline 7:7.

Järgnes Liverpooli 11:0 spurt, millele Fergusoni juhitud United vastas samasuguse sööstuga. Seega, kui kaks suurklubi suvatsevad kinni pidada enam kui sajandi kestnud mudelist, ei võida United oma 19. meistritiitlit enne, kui Liverpool selle kätte on saanud.

Pikk hooaeg on lõppemas, kuid BC Kalev/Cramo peatreener Nenad Vucinic pole endiselt aru saanud ühest - kõige otsustavamal rünnakul palli John Linehanile usaldamine ja üks-üks olukorras tema kangelasteole lootmine on täiesti mõttetu lõpulahendus.

Kas või üks kate, palun! Kas või üks sööt! Aga ei. Lolli järjekindlusega istub pall Linehani kätes, neli meeskonnakaaslast tegevusetult kõrvalt vaatamas. Just nimelt lolli järjekindlusega, sest kangelaseks pole Linehan taolistes lõpusekundite olukordades kerkinud. Kui, siis ainult vastaste jaoks.

Ei kerkinud ka laupäevases finaalmängus - Marek Doronini jalgade töö ja pikkus oli talle üle mängimiseks liiast. Aga nagu kinnitas abitreener Alar Varrak pressikonverentsil - palli Linehanile usaldamine oligi treenerite korraldus.

Isegi NBAs, kus sarnastes olukordades LeBron Jamesi ja Kobe Bryanti masti meestelt imesid armastakse oodata, osatakse targemaid lahendusi välja mõelda. Või mis siin mõelda, isegi kahe mehe lihtne kate-kattest ajab asja ära. Nagu näiteks selles videoklipis, pärit tänavusest NBA play-off'ist, võidukorvi autoriks Boston Celticsi noor ääremängija Glen Davis, otsustava söödu andjaks meeskonna staar, Linehanist kõvasti osavam sell Paul Pierce:

Siit tuleb nüüd maailma parim arvamuslugu. Pärast selle lugemist valdab teid ebamaine rahulolu - te hakkate oma vaimusilmas nägema Absoluutset Tõde. Nirvaana jääb siit veel vaid viieminutilise jalutuskäigu kaugusele.

Vaat pärast sellist sissejuhatust ei oskagi kohe enam midagi kirjutada. Pinge on lihtsalt liiga suur. Äkki ei saa ma hakkama? Lubatud tippteose asemel tuleb hoopis keskpärane üllitis. Või hea, aga mitte väga hea. Kurat, nii on ikka raske.

Ilmselt saate isegi aru, millele ma vihjan. Kettaheitja Gerd Kanter tegi endale karuteene, kui reklaamis avalikult välja, et läheb maailmarekordijahile. Müts maha mehe ambitsioonide ees. Ta ei tunne aukartust ka mitte Vanakurja enda ees (ja selline Kanteri suhtumine on parim palsam sajandite pikkusest orjapõlvest räsitud eestlaste rahvuslikule enesehinnangule). Kuid... Kas poleks olnud LIHTSAM vaikselt selle suure kärata USA võistlusteks valmistuda? Eesmärgid ja kavad võinuks ju samaks jääda. Jube mõnus oleks ju sedasi pingevabalt võistelda. Oleks ju?

Kui meediale kont suhu visata, siis kergelt ta seda enam lõugade vahelt ära ei anna. Selge see, et vahtu kloppisid sulemehed ajaloolise ürituse puhul kõvasti kokku. Meedia nii toimibki. Ja Team75plusi pealik Raul Rebane teab neid mehhanisme ilmselt kõigist tänastest spordiajakirjanikest paremini. Miks pidi ta siis päästikule vajutama ja laduma Kanteri õlule üliraske koorma?

Selleta lööksime praegu käsi kokku: oh, uskumatu hooaja algus! Keegi pole kunagi sellise seeriaga aastat alustanud! Nüüd aga ohkame: Jürgen Schulti maailmarekord jäi enam kui kolme meetri kaugusele. Ka Kanter ise tunnistas pärast viimast etteastet: tahtsin liiga palju, see pärssis sooritust.

Oi, pärgel! Ma oleks vist ikka pidanud oma loo pealkirja natuke tagasihoidlikuma tegema...

Kanterile soovin aga kahtlemata edu. Küll oodatu sünnib varem või hiljem.

Et teisipäevane Eesti karikafinaal FC Flora ja Nõmme Kalju vahel oli MM-valikmängus Armeeniaga saadud 1:0 võidu kõrval senise Eesti vutihooaja tähtsündmus, ei kahtle keegi.

Ent kas mäng vääris küünlaid? Kas 120 minuti järel tulemusega 0:0 lõppenud mängu saab nimetada haaravaks ja heatasemeliseks? Ehk lihtsustatult - kas 0:0 viigiga lõppenud jalgpallimängu saab üldse ägedaks pidada?

Leian, et saab küll. Pühapäeval vaatasin selle hooaja teist Manchesteri derbit. 18. Inglise meistritiitlile aina lähemale nihkuv United võõrustas City´t. Mäng pidanuks ootuste kohaselt särtsust pakatama, sest City´l oli suurepärane võimalus rivaalide tiitlipüüdluseid nurjata. United oli aga äsja Meistrite liiga poolfinaalis saanud jagu Arsenalist 3:1 ehk vägagi äksi täis.

Mida mäng endast tegelikult kujutas? Täielik pettumus. Kohati hooletult tegutsenud United läks poolajaks tänu kahele individuaalsele meistriteosele 2:0 juhtima. Vaheaja järel oli nii, et United enam ei tahtnud/viitsinud ja City ei suutnud. Masendav palliveeretamine. Nagu 1982. aasta MMi alagrupimäng Austria ja Lääne-Saksamaa vahel, kus meeskonnad teadsid, et sakslaste 1:0 võit viib mõlemad edasi vahegruppi.

Kui Lääne-Saksamaa 10. minutil Horst Hrubeschi väravast juhtima asus, lõpetasidki meeskonnad sisulise mängimise ära. Naljaga pooleks öeldult ei lahkunud pall edasise 80 minuti jooksul keskringist. Külma tehti sel viisil avavoorus üllatuslikult sakslastest jagu saanud Alžeeriale, kes jäeti alagrupis kolmandaks, mis tähendas, et esimese Aafrika esinduse alagrupist edasipääsemine nihkus neli aastat edasi - 1986. aastal jõudis Maroko esimese Musta mandri esindusena jalgpalli MMil alagrupist järgmisesse ringi.

Aga tagasi 0:0 viikide juurde. Võrreldes Unitedi 2:0 võidus City vastu nähtud palliveeretamisega või Lääne-Saksamaa - Austria 1:0 mänguga, mida paraku endal näha ei õnnestunud, oli eilne lahing Kadrioru staadionil ikka hoopis teine tubakas!

Hetked, kus mõlemad meeskonnad olnuks tablool särava seisuga rahul, puudusid täielikult. Lisaajal pärast Sergei Terehhovi eemaldamist, millele siinkirjutaja arvates vastu vaielda ei saa, keskendus Kalju muidugi kaitsele. See oli täiesti loogiline ja ei vähendanud mingilgi moel intriigi ja põnevust. Pigem kruttis juurde.

Karikafinaal 2009 oli täis elamusi, emotsioone ja draamat. Asjaolu, et mäng lõppes tulemusega 0:0, ei pärssinud ühtegi aspekti. Sellist finaali pole Eestis enne nähtud, aga loodetavasti tulevikus veel nähakse.

Lõpetuseks toon kolm näidet varasematest 0:0 viikidest - kõik jalgpalli erinevatelt tasemetelt - mis olid ülimalt köitvad ja suurepäraseks reklaamiks spordialale, millele maailmas niikuinii vastast ei ole.

2000. aasta EMi poolfinaal Itaalia - Holland. Azzurri jäi esimesel poolajal Gianluca Zambrotta eemaldamise tõttu kümnekesi. Seejärel eksis Holland normaalajal kahe penaltiga, millele lisandus plejaad Itaalia väravavahi Francesco Toldo supertõrjeid. Lisaajal oli vahetusmees Marco Delvecchio lähedal Itaaliale võidu kindlustamisele, kuid mäng läks ikkagi penaltitele, kus Toldo hiilgas ja Holland põrus. Itaalia võitis penaltiseeria 3:1, kuid kaotas hiljem finaalis Kuldse väravaga 1:2 Prantsusmaale.

2006. aasta Inglise karikavõistluste 3. ringi kohtumine viienda liiga klubi Burton Albioni ja Manchester Unitedi vahel. Kodumeeskonna sangariks tõusis paraadtõrjetega hiilanud väravavaht Saul Deeney. Unitedit ei päästnud ka vahetusest sekkunud Wayne Rooney ja Cristiano Ronaldo. Unitedi koduplatsil toimunud kordusmängu võitis United 5:0 ja jõudis 4. ringi. Konkurentsist langesid Punased Kuradid 5. ringis, kui kaotasid võõrsil 0:1 hilisemale karikavõitjale Liverpoolile.

2008. aasta Eesti meistrivõistluste 32. vooru mäng FC Levadia - FC Flora. Pasi Rautiaineni juhendatav Flora vajas tiitlilootuste säilitamiseks ilmtingimata võitu ja paiskas Kadrioru staadionil Levadia vastu kõikvõimalikud ja -võimatud asjad, kuid Levadia kaitse pidas. Hiilgasid väravavahid Martin Kaalma ja Mihkel Aksalu. Meistriks tuli Levadia.

1. Tervisetapjad: Venno ja Sabonis

Eesti (läbi aegade?) andekaima võrkpalluri Oliver Venno (pildil) põlvevigastus teeb ettevaatlikuks ja sunnib tõmbama paralleele ühe teise supertalendi, Leedu korvpalluri Arvydas Sabonisega.

Venno on noorelt tegija, nagu oli Sabonis, ja saab rohkem koormust kui mõni parimas eas spordimees. Ta mängib Eesti koondises ja noortekoondises ja Tartu Pere Leivas ja A-klassi meeskonnas ja rannavõrkpalli... Samal moel tapeti omal ajal Sabonist.

Nii üks kui teine on oma ala mõistes hiiglased. Sabonis: 221 cm, 132 kg. Venno: 209 cm, 102 kilo. Paraku pole Vennol 19aastaselt, nagu igal temaealisel, lihaskond piisavalt välja arenenud ning liigne koormus kurnab liigeseid.
Sabonise põlved olid läbi juba 22aastaselt ja ta pidi abi otsima USA parimatelt spordiarstidelt. Lõplikult ei lapitudki Sabonist kokku ja oli sunnitud platsil liipama karjääri lõpuni, hüppajat temast polnud. Võrkpalli liibates mängida paraku ei saa.

Siinkohal tahaks loota, et Venno ja Sabonise võrdlus on paranoiline. Aga kui ei ole? Kes vastutab? Kas noorel mehel, kel suur karjäär ootamas, on mõtet mitmel rindel võidelda? Mida talle annab A-klassi meistritiitel?

2. Venemaa ja Kanada sõda

Jäähoki MMi finaalmäng Venemaa - Kanada oli taaskord täielik thriller. Legendaarsest vastasseisust on küll kadunud (kas on?) ideoloogiline mõõde - kapitalism versus kommunism, vabadus versus vangla -, kuid jäänud on kõik muu: meie versus teie, Kanada koolkond versus Venemaa koolkond. Võitlus käib valitseja tiitlile.

Kas maailma spordis on mõnd teist samaväärset globaalset vastasseisu? Kohalik kanakitkumine à la Rootsi - Soome või FC Barcelona - Madridi Real ei tule arvesse.

Võib ette kujutada, mis hakkab toimuma aasta pärast Vancouveri olümpial. Olgem ausad, Kanada EI SAA kodus Venemaale kaotada ja sestap oleks nende meeskondade finaal tähtsam ja põnevam kui muu olümpia kokku.

3. Miks kaotas Kanepi Azarenkale?

Tekkis vaidlus Kaia Kanepi (pildil) teemal. Oponent arvas, et Kanepi kaotus Viktoria Azarenkale Rooma tenniseturniiril olnud loogiline, sest valgevenelanna asus tol hetkel edetabelis üheksandal kohal ja on tänavu kenasti mänginud.

Mis tähtsus on edetabelikohal ja eelnevatel tulemusel? Kõik sõltub sellest, kui hea on tennisist antud ajahetkel. Azarenka oli pehmelt öeldes halb, läks suisa närvi ning hakkas reketit pilduma. Mõni aeg tagasi, Tallinnas FedCupi kohtumises, loputas Kanepi närvilist Azarenkat, nagu tahtis. Loputanuks Roomaski, kui mänginuks ligilähedaseltki nii hästi kui Tallinnas. Aga ei mänginud. Seega polnud kaotuse põhjus Azarenka headus, vaid Kanepi kesisus. Tol ajahetkel. Kahjuks.

Ütelge nüüd ausalt: kas keegi kujutas ette, et korvpallifinaal Kalev - Rock ei jõua teleriekraanile? Jah, veel pole kindel, et ei jõua, aga juba taolise võimaluse tekkimine on imekspandav.

Eesti korvpalliliiga äratab mistahes teisest kodusest pallimängust märksa suuremat tähelepanu. Teised võivad ponnistada palju tahavad, Kalevi ja Rocki finaalile võrdväärset vaatemängu pole ikka võimalik välja mõelda.

Et huvi on suur, võis korvpalliliit rahulikult käe õieli ajada: maksku teised telesse pääsemise eest, meil pole seda vaja. Väga tark ja õiglane suhtumine, arvan. Ega's Inglismaa jalgpalliliiga telekanalitele show eest pleki - ikka vastupidi.

Aga tänavu, masu ja enda väärotsuse tõttu, sattus meite korvpalliliit täiesti ajaloolisse olukorda. Ühtäkki selgus, et keegi ei pruugigi neid mänge ekraanile tahta.

Meenutuseks: veel sügisel kehtis alaliidul leping ETV-ga. Ent siis otsustasid härrased lepingust lahti ütelda ja kolida teise naise (toonase Kalev Spordi) juurde. Kruuda kompaniiga sõlmiti kontraht hooaja lõpuni.

Mis Kalev Spordi ja selle järeltulija TV4-ga juhtus, teavad kõik. Härrased kossujuhid sattusid aga lõhkise küna ette. ETV tegi plaanid ümber, kärpis muuhulgas kaks korda eelarvet ning enam suurele finaalile raha pole. Loogiline mu meelest: ei näe ühtki põhjust antud segaduses Kaljuveeru kontori süüdistamiseks.

Mida peaks aga Loide (kossuliidu peasekretär) kontor tegema? Ise ülekanded kinni plekkima? (Tähelepanek: ETV ülekanded on palju kallimad kui mistahes teise kodumaise kanali omad. Tehnika ja pildikvaliteedi võrra).

Või on mõistlik võtta seisukoht a la Loide: napisõnaline, tõrjuv, isegi irooniline? Või kuidas teisiti mõista ta vastust ajakirjaniku küsimusele: "Teoreetiliselt eksisteerib ka võimalus, et Eesti riik läheb järgmisel nädalal pankrotti." Naeruväärne mu meelest.

Muidugi: veel on võimalus, et finaal jõuab lõpuks uue naise klooni ehk TV14 ekraanile. Annaks jumal, et jõuaks. Vastasel juhul on korvpalliliit saanud maha tõelise ämbriga.

Jookse veel naise juurest minema...

Jalgpalli Euroopa Meistrite liiga senised kolm poolfinaalmatši ei liigitu just klassikute sekka. Esiteks Chelsea ja Barcelona 0:0 viik - (surm)igav. Teiseks Manchester United - Arsenal 1:0 mäng - ebameeldivalt ühepoolne. Kolmandaks Arsenal - Manchester United 1:3 - mida sa passid mängust, mis oli läbi pärast 11. minutit?

Õnneks on jalgpall väga mitmetahuline ja teemasid, mis kirgi kütavad, jagub kõvasti ka pärast Unitedi muljetavaldavalt lihtsalt võetud võitu. Alustagem sellest, et Cristiano Ronaldo tõestas taas, miks ta on hetkel maailma parim jalgpallur.

Maailma mürgiseim madu on must mamba. Kunagi lapsena ajalehte Posti lugedes - kes mäletab, see suudab hinnata selle väljaande omalaadsust - sain teada, et tolle roomaja hammustus tapab inimese kahe sekundiga.

Tänapäeval on õnneks olemas wikipedia, mis on Postist tunduvalt usaldusväärsem allikas ja ütleb, et kahe sekundiga musta mamba hammustus inimest ei tapa. Mõne minutiga aga küll.

Umbes sama palju aega, kui üks innukas must mamba kulutab aega ühe homo sapiensiga, läks Unitedil aega Arsenaliga. Kui inimene (loe: Manuel Almunia) pole ülimürgise salvaja rünnakuks - Ronaldo karistuslöök - valmis, pole enam midagi teha. Tuleb elunatukesega (loe: Meistrite liiga finaaliga) hüvasti jätta.

Ent samas oleks Unitedi jõudemonstratsiooni taustal ebaõiglane esile tõsta vaid Ronaldot. Vähemalt sama palju kiitust väärib väsimatult ebaisekas Wayne Rooney, südikas Ji-Sung Park või vapper šotlane Darren Fletcher.

Stopp! Miks vapper? Pigem süütu kannataja! Punane kaart oli ju ilmselge liialdus! Tegelikult on aga õigeim määratlus just nimelt vapper.

Filmis „Kartmatu" keeldus peaosaline, šotlaste vabadusvõitlust juhtinud põhimõttekindel William Wallace alias Mel Gibson kompromissist ja maksis selle eest eluga.

Fletcherit tabas sama saatus. Tõsi, mitte elulistes, vaid jalgpallilistes mastaapides. 15 minutit enne mängu lõppu juhtis United Arsenali vastu kokkuvõttes skooriga 4:0. Londoni klubi mängis Cesc Fabregasi karistusalasse, kus too sattus silmitsi Unitedi kollkipri Edwin van der Sariga. Fletcher võinuks hetkeks mõtelda ja jõuda järeldusele, et pole mõtet hispaanlast torkima minna - isegi kui Arsenal lööb ühe värava, ei kujuta see endast reaalset ohtu.

Aga Fletcher oli pühendunud jalgpallurile omaselt põhimõttekindel. Slogan „Me ei tohi lasta endale väravat lüüa!" peas haamerdamas sööstis ta Fabregasi takistama ja teenis punase kaardi, mistõttu tuleb tal 27. mail Roomas toimuvat finaali tribüünilt vaadata. Olgu kohe ära öeldud, et itaallasest kohtuniku Roberto Rosetti otsust edasi kaevata United vastavalt UEFA reeglitele ei saa.

„Ta väärib finaalis osalemist, aga see on jalgpall," kommenteeris Ronaldo pärast mängu Fletcheri eemaldamist. Siinkohal kõikvõimas portugallane eksib. Vähemalt oma esimese väitega. Igas mängus on reeglid ja reegleid tuleb järgida.

Reeglite järgi vääris Fletcher punast kaarti. Tõsi, enne Fabregase murule kukutamist riivas šotlane ilmselgelt palli. Aga sama selgelt tiris ta enne pallipuudet hispaanlast õlast ja niitis ta pärast pallipuudet murule. Jalgpallireeglite järgi on see viimase lootuse viga, mille eest tuleb kohtunikul karistada mängijat punase kaardiga.

Mängu vilistanud Itaalia kohtunik Roberto Rosetti kuulub hetkel kindlasti maailma viie parema vilemehe sekka. Ta vilistas mulluse EMi finaalmängu, mis tähendab, et ta on juba praegu üks peamisi kandidaate vilistama 2010. aasta MMi finaalmängu (seda muidugi eeldusel, et tiitlikaitsja Itaalia seal ei figureeri).

Rosetti teadis väga hästi, et Fletcherile punast kaarti näidates kustutab ta šotlase võimaluse finaalis mängida. Kahjuks ja õnneks on jalgpall nagu elu - kohati vastupandamatult karm. Rosetti tegi oma tööd. Kohtuniku puhul tähendab see sundi süda kalgiks teha ja oma tegudega reeglid kehtestada. Seda Rosetti tegigi. Ta oli samamoodi põhimõttekindel, nagu Fletcher.

Kui United finaali kaotab, siis on selle allajäämise üheks - ei tea, kas väikeseks võis suureks - komponendiks kindlasti Fletcheri ja Rosetti põhimõttekindlus.

Kas seda saab ausale mehele ette heita? Minu meelest mitte.

1. Miks Kurbas Balti liigas platsile ei saa?

Uudis, et korvpallur Tanel Kurbas andis end üles NBA drafti, tõstis hämmastustormi: mingi joga, kes ei saa Balti liigaski platsile, ja nüüd NBA-sse - lubage naerda.

Siinkohal tahakski teada, miks ei saa Kurbas Balti liigas platsile? Ta on ses liigas mänginud seitsmes kohtumises kokku 32 minutit ja pääsenud väljakule siis, kui võitjas kahtlust pole. Vaid korra, Venspilsi vastu, mängis Kurbas 11 minutit ja tegi seda vägagi rahuldavalt - 8 punkti, 2 lauda, vaheltlõige.

Asjast võiks aru saada, kui Kurbasel oleks "väikse ääre" kohal ees ülekaalukalt kõvemad mehed. Aga pole ju! Gregor Arbeti hooaja teine pool, nagu kinnitasid asjatundjad, oli pehmelt öeldes nadi. Põhiturniiri viimase kümne mängu keskmised: 23 minutit, 5,2 punkti, 1,9 lauda, 0,8 söötu, 1,8 pallikaotust.

Kurbas võiks täita ka Valmo Kriisa kohta. Kriisa hooaja keskmised: 16 minutit, 3,4 punkti, 1,6 lauda, 1,2 söötu, 1,4 pallikaotust.

No vaat ei veena, et Arbet ja Kriisa ja ka Josh Pace peavad olema igas mängus platsil 20 minutit, Kurbas aga üle ühe kohtumise kaks-kolm minutit. Seda enam, et Eesti liigas - ja-ja, teame, et Kuremaa vastu visatud korvid ei tähenda midagi, aga ikkagi - pole Kurbas, kui arvestada mängitud minuteid, mingil juhul Arbetist, Kriisast ja Pace'ist kehvem.

2. Kas Eestimaal kasvab tippkorvpalluriks?

Kui Tanel Kurbas tahab kunagi NBAsse või mõnda Euroopa tippklubisse jõuda, on tal ainult üks võimalus - pühkida Eestimaa tolm jalge alt nii kiiresti kui võimalik.

Kes on viimaste kümnendite Eesti viis parimat korvpallurit? Ajaliselt: Heino Enden, Tiit Sokk, Aivar Kuusmaa, Gert Kullamäe, Martin Müürsepp. Pole vist kahtlust?

Mis on neis meestes ühist? Kõik on mänginud N.Liidu noortekoondistes, aga, mis põhiline - nad on karjääri algusaastail käinud piiri taga küpsemas. Enden siirdus verinoorelt AKSK-sse, Sokk Moskva Dünamosse. Kuusmaa mängis Riia ASKs, Kullamäe Kaunase Žalgirises. Müürsepa tee oli rahvusvahelisem - Rootsi, Iisrael, NBA.

Üks on selge: Eestimaa kivide ja kadakate vahel tippmängijaks ei saada. Vähemalt pole ükski saanud.

3. Kihlveopakkumine Pohlakule

FC Flora president Aivar Pohlak teatas Õhtulehes: "Võin ükskõik mida panti panna ja lubada, et võtame varsti jälle selle tiitli endale ja hakkame võitma tihemini, kui teistele meeldiks."

No nii. Vaataks, kas Pohlaku sõnadel on katet. Pakun kihlvedu ja ütlen, et Flora ei tule sel, tuleval ega ületuleval aastal Eesti meistriks. Kui Pohlak kihlveo vastu võtab, öeldes, et Flora tuleb meistriks, siis võib ta valida ühe kolmest panusest vastavalt sellele, kuivõrd veendunud oma võidus on.

* Juuksed vs habe: kaotab Pohlak, ajab end kiilaks, kaotab ajakirjanik, ajab habeme maha.

* Vest vs ülikond: kaotuse korral loobub Pohlak kuuks ajaks vestist, ajakirjanik käib kuu aega aga ülikonna ja lipsuga tööl.

* Mesi vs töö: Pohlak toob kaotajana oma talust igale Õhtulehe sporditoimetuse kirjatsurale kilo mett, ajakirjanik, kui kaotab, tuleb neljaks tunniks kevadel Flora väljakut koristama.

Eelmisel nädala toimus UEFA peakorteris Šveitsis, Nyonis seminar Euroopa noortele ja talendikatele jalgpallikohtunikele, kellest loodetakse tulevikus täiendust eliitgrupile, kes vilistavad näiteks Meistrite liiga kohtumisi.

Meeskohtunikke osales seminaril 18, üheksa pea- ja üheksa abikohtunikku, kelle seas oli esindatud ka eestlased. Kogenud kolleegide näpunäidete järgi omandasid uusi tarkusi 2006. aastast FIFA kategooriat omav 30aastane väljakukohtunik Hannes Kaasik, keda peetakse üldiselt Eesti parimaks vilemeheks, ning käesoleva aasta alguses FIFA märgi varrukale saanud 31aastane abikohtunik Marko Leevand.

Osalejate nimekirja põhjalikumal uurimisel tabab Eesti jalgpallisõpra aga tõsine üllatuspomm. Nimelt oli seminaril osalejate seas ka 34aastane (endiselt noor ja andekas!?) Luksemburgi abikohtunik Marco Tropeano (pildil), kelle FIFA karjäär on kestnud juba alates 2005. aastast.

Kellega tegu? Just tema oli mees, kelle otsus röövis 28. märtsil Jerevanis toimunud MM-valikmängus Armeenia - Eesti sinisärkidelt võidu. Mäletatavasti leidis Tropeano, et Gevorg Ghazarjani löödud pall ületas väravajoone, kuigi kordused näitasid, et Taavi Rähn lõi selle ammu enne väravajoone ületamist minema.

UEFA kohtunikekomitee liikme Josef Markose sõnul on talentidegrupi ühisseminari eesmärk Euroopa kohtunike taseme parandamine. "Tahame aidata igal talendil jõuda oma maksimumtasemeni," märkis Markos.

Kas kuldsed õpetussõnad, mis kõlasid Eesti koondise peatreeneri Tarmo Rüütli suust pärast julma jalgpalliröövi Jerevani linnas - "Kurat võtaks, kui sa ikka ei näe, siis ära lehvita seda lippu ega kujuta endale asju ette!" - samuti talentidegrupile edastati, pole teada.