Eesti korvpalli autoriteedid, kel endal alati ei pruugi enam käsi mängus olla, kurdavad iga aasta, et lemmikala tase ei parane, noortega ei tehta head tööd, andekad mängijad ei tööta enda kallal piisavalt jne. Eraldi võetuna õiged argumendid kõik.

Ent mis on Eesti kui terviku üks viimase 10-15 aastaga tekkinud suur puudujääk? Jääme vastastele alla kiiruses ja agressiivsuses! Ent just need asjaolud on võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga hakanud korvpallis mängima määratult suuremat rolli.

Balti liiga poolfinaal Tartu Rock - Kaunase Žalgiris oli ilmekas näide. Žalgiris hoidis oma mänguplaanist kinni ja surus aegamööda, aga kindlalt Rockile oma tahtmise peale. Tartlasi päästnuks selge tempomuutus. Kiired ja agressiivsed Euroopa tippklubid üritavad igal võimalusel luua rünnaku esimestel sekunditel arvulise ülekaalu ja skoori kiire viskega kasvatada.

Säärane agressiivsus võinuks ka Rocki aidata. Kuid Rock lihtsalt pole võimeline säärast korvpalli mängima, looma näiteks rünnnakul 4-3 ülekaalu ja seda realiseerima.

Eestlastest korvpalluritel pole kiire ja agressiivse mängu harjumust. Seda tuleb sisse kodeerida maast-madalast, välja kujunenud isiksusega on hilja tegelema hakata. Kuid õnnetuseks on Eestis harjutud mängima sama mängu nagu 30 aastat tagasi, kui rünnakuaega oli 30 sekundit. Noorteklassi mängudes võib näha ühte suurt löntsimist, see aga ütleb kõik.

Kui mõni nädal tagasi pääsesid neli A-klassi noormeeste paremat tiimi TTÜ spordihoonesse suure rahva ette medalimänge pidama, torkas meeldiva erandina silma Pärnu. Pealinna vastastest nooremad ja mõõtmetelt kehvema materjaliga pärnakad jõudsid finaali, kus hakkasid TTÜ-le vihaselt vastu. On teada, et Indrek Ruut ja vennad Käbinid rõhuvad nimelt kiirele ja agressiivsele stiilile. Ning sellega hoiti TTÜ noori ka pidevalt pinge all.

Mõistagi vajavad Eesti korvpallurid ka tükk maad paremaid individuaalseid oskusi. Kui palju on nii meeste kui ka noorte mängudes näha hüppeltviskeid neljalt-viielt meetrilt? Tõeliselt vähe. Sisuliselt on kaks võimalust - kas viset püütakse sooritada korvi alt või kolmese joone tagant. Vahepealne võimalus on aga paljudes olukordades väga tõhus, selle valdamiseta ei saa tippkorvpallurist rääkida.

Eesti korvpall vajab seega põhimõtete vahetust. Ent selleks saab initsiatiiv tulla ainult ülalt. Meil leidub päris palju noori vihaseid treenereid. Kas nad saavad sellega hakkama?

Eesti vutiliitu on tabanud mingi tunnustamistõbi: tänavu valitakse iga meistriliiga vooru järel sümboolne koosseis. Miks küll?

Ma ei kahtle, et viimased väljavalitud (Vitali Gussev, Aleksandr Kulik, Maksim Bazjukin, Konstantin Nahk (pildil), Felipe Nunes, Aleksandr Dubõkin, Mikk Sillaste, Martin Tšegodajev, Andrei Kalimullin, Kaarel Kiidron, Janno Hermason) olid möödunud laupäeval kõik tublid. Aga kuidas pagana päralt need mehed ikkagi välja valitakse? Ükski inimene ei näe ju kogu vooru, et saaks kõikide kandidaatide mängu hinnata. Eriti veider on selline iganädalane valimine just jalgpallis, kus pole ka mingit mängustatistikat peale väravate ja kaartide. Seega lihtsalt kellegi suva?

Korvpallis ja võrkpallis nimetatakse kuu parimaid ja see on igati mõistlik. Jalgpallurid valivad sama aja jooksul 4x11 mängijat, vähendades sedasi tunnustuse väärtust. Iganädalane sorteerimine tundub mõttetu eputamise ja upitamisena. Et ikka pilti saada. Said nüüdki, ainult et viletsa raamiga pilti. Võrreldes teiste alaliitudega on Aivar Pohlak & co teinud oma ala promomisel küll väga head tööd, aga kuskilt maalt paneb asi juba õlgu kehitama.

1. Mis on vägevam kui pääs Maailmaliigasse?

Eesti tennisenaiskond on maailmaliigas. Läbi hää ja läbi häda tuuseldati Iisraeli. Kaia Kanepi mäng oli nautimist väärt ja mitte ainult mäng. Huvitav, kas neiul närve polegi? Ka kõige raskemal hetkel mängles näol naeratus. Kanepi tunnistas, et naudib teravaid olukordi, ja see on Suure Mängija tunnus.

Tennisenaiste maailma 16 parima hulka on Eesti läbi aegade suurimaid võistkondlikke saavutusi. Mis võiks olla võrdväärne? Siinkohal lisaks Maailmaliigasse pääsule suurimate saavutuste omapoolsed kandidaadid:

Eesti malemeeskonna 3. koht 1939. aasta maleolümpial.

Korvpallikoondise 6. koht 1993. aasta EMil.

Laskemeeskonna võit vabapüssiharjutuses 1937. ja 1939. aasta MMil, millega kaasnes Argentiina karikas.

2. Rock tõstis lati kõrgustesse

Tartu Rocki saavutuse pihta - kolmas koht Balti liigas - pole miskit toriseda, Läti kiluvargad panime paika. Leedut ei võida, sest Leedu on Leedu.

Siinkohal Kalevi fännidele, kes internetikommentaarides plõksivad, et nende tiim oleks Žalgirisele ära teinud - lööge Rocki saavutus üle.

Kaunase Žalgiris näitas, kui lihtne mäng korvpall tegelikult on. Võitmiseks pole muud vaja, kui otsustaval hetkel pallid korvi saata. Viimastel minutitel panid leedukad sisse, meie mööda. Ja oligi kõik.

Ometi oli üks, mis tuska tegi. Leedu 20aastane jorss, Šarunas Vasiliauskas, ladus Rocki korvi palle täis. Kui aga Rocki noored minutiks platsile tulid, vajus mäng, nagu seesamune, vee peale laiali.

Kas ei tuleks tuleval hooajal võõramaalasteta läbi ajada, nagu tänavu asjasid leedulased ja lätlased? Saaks näha, milleks meie kossumehed tegelikult võimelised on, utsitaks noori tegudele ja hoiaks ka raha kokku.

3. Kas Klavan on Eesti parim atleet?

Jalgpallihullud pakkusid, et Ragnar Klavan tuleks tunnistada Hollandi meistritiitli võitmise eest Eesti aasta parimaks sportlaseks sel põhjusel, et jalgpall on maailma populaarseim spordiala.

Kui nii, siis peaks Inglismaa parim sportlane olema aina jalgpallur. Paraku ei ole. Parimaiks on valitud vaid neli vutimeest, kuid viis vormeliässa, neist kaks kahel korral.

Huvitav, kes valitaks Eesti parimaks, kui Klavan võidaks 2012. aastal Meistrite liiga, Mikk Pahapill kroonitaks maailmarekordiga olümpiavõitjaks ja Rein Taaramäe triumfeeriks Tour de France'il?

4. Uisuliit peab Levandi ees vabandama

Soome avaliku sõna nõukogu otsustas, et Soome TV rikkus head ajakirjandustava, kui jaanuarikuise iluuisutamise EM-võistluste ajal moonutas Eesti treeneri Anna Levandi sõnu.

Mäletate, mis toimus jaanuaris? Eesti Uisuliit pööras Levandile selja. Ometi veenis Levandi, et pole iial öelnud soomlannade kohta midagi paha ning tema sõnu tõlgendati vääralt. Uisuliit saatis maailmale avalduse, kus pühiti Levandist käed puhtaks, justkui olekski too soppa suust välja ajanud. Ehk siis uisuliit uskus ja kaitses teisi, mitte omasid.

Levandi kaitsmise võttis enda kanda suvaline soomlane ning tegi seda võidukalt.

Nüüd ootab meedia uisuliidult avalikku kirja, kus palutakse Levandilt vabandust. Kui Levandit oli vaja mutta tampida, saabus kiri avalikkusele kibekiirelt.

Mis olid kaks kõige nukramat hetke Tartu Ülikool Rocki suurte lootustega alanud, aga nukralt lõppenud Balti liiga poolfinaalmängus Kaunase Žalgirise vastu? 

Esiteks - kogu Rocki ja Eesti korvpalli tragöödia võttis kokku fakt, et mängu üheks peakangelaseks kerkis Kaunase Žalgirise 20aastane talent Šarunas Vasiliauskas. Ja nendel hetkedel ei olnud küsimus nimekama klubi mänguskeemides, imelistes kombinatsioonides ega isegi mõne Žalgirisse majandusraskustest hoolimata jäänud staari mänguklassis. Vasiliauskas tuli pingilt ja tegi asju, mis peaks olema igal tagamängijal noorteklassis omandatud - läbimurre, pidurdus, vise. Ja tragöödia seisnebki selles, et meil selliseid vasiliauskaseid ei ole. Ka Vasiliauskasest vanemate hulgas. Miks neid pole, ongi kahjuks sügavam ja nukram mure kui üks kaotus Žalgirisele.

Ja teiseks - tartlased, kas teil häbi ka on? Teie linna esindusklubi sai ilmselt esimest ja viimast korda korraldada nii tähtsa turniiri ja mõlemal otsatribüünil haigutavad tühjad read!

Nõrk.

Õues noor suvi, ootab ees uskumatult spordirohke nädalavahetus. Tahaks grüünesse minna - aga ei saa, vaja võistlustel ja teleripurgi ees passida! Tuleb nüüd nutta või naerda...

Keegi kolleegidest hiljuti rääkis, et spordis on "hapukurgihooaeg" (see tähendab ajakirjanike kõnekeeles, et miskit põnevat ei toimu). Mnjah, ega ikka ole küll.

Paugutamine läheb lahti õige pea, kui Rock üritab suvises ülikoolilinnas Žalgirist nahutada. Igatahes veerandfinaal Kalevi vastu ajas Kaunase mehed ilmselt segadusse: nüüd ei tea nad, kumb endine Žalgirise mängija - Gert Kullamäe või Tanoka Beard - otsustava kolmese teele saadab. Põnev, vaja teleri ääres koht sisse võtta.

Homme keskpäeval peab olema Tondi tennisekeskuses. Töö nõuab, aga ilma tööta läheks kah. Kaia Kanepil ja Maret Anil on elu võimalus teha Eesti tenniseajalugu.

Need kaks mängu vaadatud, võiks ju grüünesse matkata.

Aga... nagu vist ikka ei saa. Eriti muidugi, kui Rock finaali pääseb ja seal teist Liidu hiidu Lietuvos Rytast sakutada üritab. Aga isegi kolmanda koha mäng väärib vaatamist. Ja põhimõttelise hokilahinguga USA - Läti (kell 17.15) ju sama lugu.

Pühapäev.

Jälle tennis. Keegi ei tea veel, kaua üksikmängud kestavad ja kas paar omab tähtsust või mitte. Aga fakt on, et matši saatus otsustatakse teisel päeval - seda enam, et avapäev lõpeb ülisuure tõenäosusega seisul 1:1 (vabanda, Maret!).

Kes tennisele ei saa või viitsi tulla, võib vahepeal teleripulti klõpsutada: Bahreinis mürisevad vormelid, Hollandis üritab Tanel Leok motokrossis tagasi reele saada. Õhtul mängitakse taas hokki - tõsi, põnevusheitlusi ajakava seks õhtuks ei peida.

Kui kõik see saab läbi ja algab uus nädal, ootavad spordigurmaani ees põnevad hilisõhtud-ööd.

Teisipäeval-kolmapäeval peetakse Meistrite Liiga esimesed poolfinaalid. Tõelised mammud mõlemad: esmalt Barcelona - Chelsea ja siis Manchester United - Arsenal. Kes viitsib arvutil "refresh" nuppu toksida, pangu ööl vastu kolmapäeva tikud silmade vahele: Gerd Kanter üritab lombi taga maailmarekordit enda nimele võtta.

Lihtsalt hulluks võib minna.

Maailmas pole praegu ühtegi jalgpalliklubi, kelle fänn olla oleks põnevam kui Liverpool. Miks? Sest nende viimased kaheksa kohtumist on pakkunud rohkem põnevust kui kõik Pierce Brosnani Bondi-filmid kokku.

Filmid räägivad elu imetabastest ja tihti hoomamatult lihtsatest dogmadest. Seetõttu pole üllatav, et Liverpooli klubi ja tema fännide viimatisi emotsioone passib hästi sümboliseerima üks teine menufilm.

"Neli pulma ja üks matus" on ehe ja südantsoojendav - täpselt nagu Liverpooli viimase aja mäng! - kuid tõsiasju, et naer ja pisarad ehk pulmad ja matused käivad käsikäes, ei saa eirata ei Mike Newelli menufilmi ega Rafael Benitezi juhatatud meeskonda vaadates.

Kus Liverpooli naer ja pisarad peituvad? Uskumatus seerias, mis algas 10. märtsil, kui Liverpool purustas koduplatsil 4:0 üheksakordse Euroopa meisterklubi Madridi Reali. Neli päeva hiljem peksti võõrsil skooriga 4:1 maa alla koduliiga vihatuim rivaal Manchester United.

22. märtsil näidati koht kätte Aston Villale - 5:0 võit ei jätnud lahtiseks mingeid otsi. Järgmises liigamängus saadi võõrsil Fulhamist jagu tänu Yossi Benayouni üleajaväravale ehk vahelduseks sekka ka üks töövõit. Masinavärk töötas laitmatult. Pulm järgnes pulmale.

Matused saabuvad aga alati ootamatult. 8. aprillil võõrustas Liverpool Meistrite liiga veerandfinaali avamängus Chelsea´t. Fernando Torres viis punased juhtima, kuid lõpuks lahkus Chelsea Liverpoolist 3:1 võiduga. Kurbus tõrjuti Blackburni 4:0 nuhtlemisega, kuid kordusmäng Chelsea´ga lõppes 4:4 viigiga, mis kukutas Liverpooli konkurentsist.

Eile, tehti teine 4:4 viik järjest. Sedapuhku liigamängus Arsenaliga. Mäng oli fantastiliselt põnev - täpselt nagu lahingud Chelsea´ga - kuid Liverpooli fännid (pildil nooremat sorti eksemplar) ja mängijad seisid lõpuvile järel justkui põrnitsenuks surivoodit.

Kes oli hinge vaakumas? Muidugi klubi ajaloo 19. meistritiitel. Peamisel rivaalil Unitedil on tabelis sama palju punkte, kuid kaks mängu vähem peetud. Lihtlabane tõenäosusteooria osutab, et Liverpooli tiitlivõit muutus selle 4:4 viigi tõttu tunduvalt väiksemaks.

Viimati aastal 1990 Inglismaa meistriks tulnud Liverpooli lootused olid käimasoleva hooaja eel õigustatult kõrged. Mäng on olnudki kohati suisa imeline - viimase 8 mänguga on meeskond löönud 27 väravat! - kuid Meistrite liigast langeti välja ja Inglise liigas on seis raske.

Film „Neli pulma ja üks matus" saab - nagu ühele menukile kohane - happy end´i. Jalgpall pole aga film, vaid elu, kus iga happy end tuleb tati ja tahtejõuga välja võidelda.

Liverpoolil on tagumine aeg end kokku võtta ja kaitse korda saada. Allesjäänud viiest liigamängust tuleb võtta viis võitu. Muidu võidab United oma 18. meistritiitli ja asub vastavas arvestuses Liverpooliga ühele pulgale.

1. Ansipi ausus väärib kiitust

Peaminister Andrus Ansipile tuleb vaid au anda. Vähe on poliitikuid, kes nii sõnaselgelt julgevad välja öelda oma arvamuse mingil suurt osa ühiskonnast puudutaval teemal: "Minu hinnangul ei pea sport olema riigi sport. Üle maailma on spordi toetamine eraettevõtete õlul, riigi suur panus on totalitaarsete režiimide nähtus."

Sellega on Ansipi ja Reformierakonna suhtumine sporti nüüdsest kõigile teada. Kahtlemata väärib Ansipi ausus kiitust, kuid ma tahaks näha spordimeest, kes annab valimistel hääle inimesele ja parteile, kes on võtnud nõuks Eesti spordi ära hävitada.

2. Milleks meile tippsport?

Meie ühiskonnas on tekkimas tõsine probleem, mille tagajärjed võivad olla etteaimamatud. Nimelt levib arusaam, et tippsporti pole vaja riiklikult toetada, saagu ise hakkama, ja kui ei saa, siis on see enda mure.

Väiklane arusaam. Tippsport mõjutab ühiskonda rohkem kui arvame ehk siis: mida kõrgem on tipp, seda laiem püramiid.

Markantseim näide on pärit seitsmekümnendatest, kui üks mees - Paul Keres - pani terve Eesti malet mängima. Vanemad mäletavad toda buumi, kus male kuulus iga rübliku kohustuslike oskuste hulka. Kokkuvõttes võib öelda: minimaalsete vahenditega maksimaalne tulu. Või julgeb keegi öelda, et maleoskus ei tule rahva vaimsele tervisele kasuks?

Samal moel tõi korvpalli-Kalevi edu noil seitsmekümnendatel treeningutele klassitäite kaupa lapsi, ka neid, kes muidu poleks palliplatsile tulnud.

Tegelikult pole vaja nõnda kaugele minnagi. Meie pärjatud suusatajad on rajale meelitanud sadu ja sadu noori, nagu Erki Nool kergejõustiku või Indrek Pertelson ja Aleksei Budõlin judo manu. Omaaegne Lõvide edu pani aluse Eesti jalgpallile, jne...

Noored, kes tippude järgi joonduvad ja nende innustusel sportima tõttavad, ei longi tänavail ega kogu kodus arvuti taga rasva. Ent kas nõnda oleks ka juhul, kui neil poleks, kelle järgi joonduda? Vastuse annab lihtne tõdemus - male ei kuulu käesoleval ajal enam iga Eesti noore vältimatute oskuste hulka.

Peaminister Andrus Ansip torises äsja, et ühiskonna iidolid on rinnakad beibed ja Porschedega ärimehed.

Austet peaminister, kui me keerame paariks aastaks tippspordi hapniku kinni, võib juhtuda, et beibed ja Porsched hõivavad pikaks ajaks iidolite nimekirjas esikoha. Praegu, julgen väita, tahab suur osa noori saada pigem Kristina kui beibe sarnaseks või eelistab Mart Poomi karjääri ärimehe omale.

Ja muidugi on Ansipi sõnum, et sporti toetavad vaid totalitaarsed riigid, läbinisti väär. Ehk oskab härra peaminister nimetada ühe Euroopa riigi, mis sporti ei toeta?

3. Kas Soomel on medaleid vähe?

Ajal, mil Eesti tippspordile määratud raha hulk väheneb kohutava kiirusega - skeem hasartmängumaksust laekuvate summade suunamisest sporti enam ei tööta, sest kasiinod pankrotistuvad -, suurendas Soome riik tippspordi rahastamist.

Unustame hetkeks ära majanduskriisi ja mõtleme, miks suunas Soome, kelle medalikuhilaid me kadestame, lisaraha just tippsporti? Üks meist eksib, kas meie, kes vähendame tippspordi raha, või Soome, kes suurendab. Huvitav kumb?

Kes aitaks FC Flora vutilaevukese kriisist välja? Treener, kes annab vabadust ja on taktikaliselt pädev. Ehk: Jose Mourinho.

Lõppev nädal tähistas FC Flora kriisi süvenemist. Tunnused? Aga palun.

Teisipäeval pidas suur nelik - Aivar Pohlak, Tarmo Rüütli, Janno Kivisild ja Tarmo Lehiste - kriisikoosolekut. Eile alistati Tallinna Kalev 75. minuti väravast 1:0. Võit on võit, aga see võit veenev küll ei olnud. Pigem risti vastupidi.

Pohlak kinnitas: Rüütlil on täielik usaldus, talle tuleb anda aega ja teda tuleb toetada. Väga loogiline selgitus iseenesest ühelt klubijuhilt. Seda enam, et too klubijuht on ühtlasi Rüütli tööandja ka korrus kõrgemal, jalgpalliliidus.

Siis tõi Pohlak mängu uue põhjuse: klubi tulevikutee on edu läbi vabaduse. Ta lisas, et selle filosoofia elluviimine võib nõuda aega, aga kui nii, siis tuleb see aeg ohverdada.

Tarmo Rüütli on treener, kes annab mängijatele vabadust. See sai selgeks alates esimesest päevast, kui ta koondiseohjad haaras. Kuid - mis seal salata - mõnestki kohast on kuulda, et taktikaliselt pole Rüütli sedavõrd pädev kui eelkäijad hollandlased.

Kumb omadus on olulisem - taktikaline vaist või meeskonna häälestamine -, kes teab. Aga ideaalne oleks ju treener, kes oleks võrdselt tugev mõlemas ampluaas. Eestis ma sellist meest ei tea. Välismaalt, kes?

Esimesena tuleb pähe Jose Mourinho. Aastapalgaga mitteametnikel andmetel 100 miljonit krooni.

"Ma ei võtaks teda isegi siis, kui tasuta saaks," põhjendab Pohlak, portugallase kandidatuurist kuuldes.

Päev pärast Eesti peaministri Andrus Ansipi sõnavõttu, kus ta teatas - „Minu hinnangul ei pea sport olema riigi sport. Üle maailma on spordi toetamine eraettevõtete õlul, riigi suur panus on totalitaarsete režiimide nähtus." - otsustas totalitaarriik Soome eraldada ajaloo suurima summa, 27,4 miljonit eurot ehk 428 miljonit Eesti krooni spordirajatiste renoveerimiseks ja ehitamiseks.

Meie põhjanaabrid üleüldse imelikud. Majanduslanguse tingimustes leiti eelmise aasta lõpus, et Soome tippsport on maailma mõistes kehvakene ning suurendati riigi toetust tippspordile ja sportlastele 17 protsenti ehk ligi 40 miljoni Eesti krooni suuruse summa võrra. Selle raha eest kergitati toetust saavate atleetide arvu ja neile määratud toetusi, tõhustati tipptreenerite koolitust ning osa summast läks sportmängude koondistelegi.

Ajal, mil Eesti riigi panus spordile ja kehakultuurile väheneb kümnete protsentide võrra, kasvas Soomes antud sektoritele eraldatavad summad tänavu 12 protsenti ning Haridusministeerium panustab liikumisharrastusele (nii võtavad soomlased kokku kogu sportliku tegevuse) 119 miljonit eurot ehk 1,86 miljardit Eesti krooni.

Kuna Soomes toetab riik tippsporti üha suuremate summadega, on järelikult tegu aina rohkem totaliseeruva riigiga.
Samas tuleb põhjanaabritest aru saada, nende tippsport on tõesti kesisel tasemel. Sportmängudest on tõsiseltvõetav vaid hoki ja mingil määral võrkpall. Talialade tiitlivõistlustelt saadi tänavu alla 20 medali jne... jne...

Kui aga tõsiselt rääkida, siis... Mille pagana pärast Soome seda teeb? Miks riik panustab nõnda palju sporti ja seda ka raskel ajal? Kas neil pole tõesti rahaga muud peale hakata?

Paraku pole Soome ainus, kus riik oma rahva tervise kõrval ka tippspordi eest hoolitseb. Ning ükski neist riikidest ei näi totalitaarne.

Tundub, et Eesti ei asugi sel planeedil vaid kusagil kosmoses, kus kehtivad teised põhimõtted.

Olgu ajad nii rasked kui tahes, üht eluvaldkonda, antud juhul (tipp)sporti, ei saa välja suretada.

Kas me tõesti poleks saanud näiteks seda 100 miljonit krooni maksvat vabadusesamba pätsi paremate aegade saabumiseni edasi lükata? Kui päts kerkib paar aastat hiljem ei juhtu midagi. Ent kui (tipp)spordis tuleb mõneaastane vahe, on see kurjast.

Ja lõpuks: kes peaks kelle pealt õppima, kas meie Soomelt või Soome meilt?

Peaminister Andrus Ansipi (vasakul) eilsed väljaütlemised TV 3 uudistesaates tekitavad tõesti küsimuse: kas ta veedab suurema osa ajast Marsil ja käib Maal vaid vahel harva peaministri rolli täitmas?

Septembris toimuvaks EM-finaalturniiriks valmistuva võrkpallikoondise rahapalvet kommenteerinud Ansip puistas nii mõnegi pärli.

Ansip: "Minu hinnangul ei pea sport olema riigi sport. Üle maailma on spordi toetamine eraettevõtetete õlul, riigi suur panus on totalitaarsete režiimide nähtus." Tohoh! Kas siis EOK ei olegi Eesti spordi suurrahastaja? Ja küsitud 1,5 miljoni krooni suuruse sihtotstarbelise toetuse eraldamine muudaks Eesti hoobilt totalitaarriigiks? Huvitav, miks pole ma selliseid seisukohti kuulnud siis, kui sportlastel hästi läheb ja midagi võidetakse. Siis jahuvad poliitikud tavaliselt sellest, kuid suur spordiriik on Eesti ja et riik teeb omalt poolt kõik, et see oleks nii ka tulevikus.

Ansip: "Ma ei pea õigeks, et meedia kaudu püütakse kõiki võrdselt kohtlevat süsteemi muuta." Hallo, Maa kutsub peaministrit! Seda nimetatakse avalikkuse huviks. Mingit skandaali ei anna tekitada, kui see rahvale korda ei lähe. Pallimängu finaalturniir läheb. Ja siinkohal soovitaksin Ansipil kõik oma suured ja väikesed nõunikud kokku kutsuda ja uurima asuda, kas Eesti spordi rahastamisalused on tõesti kõigi jaoks võrdsed. Kahtlen sügavalt. Praegu lihtsalt pole olemas vahendeid, millest premeerida pallimängude koondisi finaalturniirile jõudmise puhul. Pole olemas lisavahendeid, et nad saaksid võistluseks probleemideta valmistuda. Ja praegusel juhul ei räägi me isegi lisavahenditest, sest hasartmängumaksust laekuv raha on tänavu lihtsalt drastiliselt vähenenud.

Seega süsteem on individuaalalade poole kaldu. Minu arust tuleks jalgpalli, korvpall, võrkpalli ja käsipalli koondise jõudmine finaalturniirile võrdsustaga individuaalala medaliga ja selle eest peaks olema ettenähtud ka mingi preemia.

Ja kuidas seletab mister minister tõsiasja, et see "kõiki võrdselt kohtlev süsteem" on üht KLUBI toetanud kahe aasta jooksul 8,5 miljoniga. Kas just riiklik klubisport pole totalitaarrežiimide nähtus? Tegemist on siis Kalev/Cramoga, mille mänedžer Remo Holsmer tunnistas isegi, et tegi raha saamiseks kõva lobitööd. Kas lobitöö on okei ja meedias oma mure kurtmine häbiväärne? Siinkohal tuletan meelde, et Ansipil ja Holsmeril on ühine kodupartei - Reformierakond. Võrkpalliliidu president Vilja Savisaar kuulub teatavasti Keskerakonda.

Väidetavalt ütles Ansip selles TV3 intervjuus ühe isegi veel krõbedama lause - riik ei peagi igasugust harrastussporti toetama. Kuna eetrisse see lause ei jõudnud, siis ei saa ma kindel olla, et ta tõesti nii ka ütles. Aga ma ei imestaks. Kui poliitik suudab lihtsa lause "kahjuks ei saa me teid toetada, riigil on rasked ajad" asemel terve posu ufokeelset tavainimese jaoks arusaamatut teksti toota, siis on kõik võimalik.

Jalgpalli Balti liiga alustab sügisel oma kolmandat hooaega. Kaks esimest kukkusid - vähemalt Eesti mätta otsast vaadatuna - paraku kolinal läbi. 2007. aastal jõudis alagrupist edasi vaid Narva Trans, mullu jäid kõik neli Eesti klubi alagruppides viimaseks.

Oleme ausad, oli ikka häbi küll, sest lätlastele ja leedulastele ei taha me alla jääda mitte milleski. Eriti spordis. Samas ei ole jalgpalli Balti liiga surnult sündinud üritus. Lätlastele ja leedulastele läheb see vägagi korda - mullust finaali FBK Kaunase ja Skonto vahel jälgis Riias kohapeal üle 7000 inimese.

Et huvi turniiri vastu elavdada, otsustati Balti liiga tänavuseks hooajaks formaati muuta. Varakevade asemel alustatakse sügisel ning loobuti alagrupiturniirist ehk 16 meeskonda selgitavad võitja play-off süsteemis. Sügisel toimuvad 1/8-finaalid, veerand- ja poolfinaalid ning finaal jäävad kevadesse.

Pragmatism seljatab idealismi 

Plusside - väiksem mängukoormus, pinge igas kohtumises - kõrval ei saa jalgpalli Balti liiga puhul kahjuks mööda ühest suurest miinusest. Kohad eurosarjas, mis täidavad klubide kaugast, jagatakse siiski kodustel meistrivõistlustel, mitte Balti liigas.

Siinkirjutajale lõi see fakt puuhaluga pähe pärast laupäevast Eesti meistriliiga mängu Nõmme Kalju - Tallinna Levadia. Tiitlikaitsja peatreeneri Igor Prinsiga (pildil) rääkides uurisin, kas ta näeb vajadust suvel meeskonna mõnda liini täiendusi tuua?

Prins: „Mis siin raskel ajal ikka täiendada."

Järvela: „Isegi arvestades eurosarja ja Balti liiga mängude tõttu päris suureks muutuvat mängukoormust?"

Prins: „Kui Balti liiga mängud hakkavad meie graafikut segama, siis vaevalt et sinna põhikoosseisuga läheme."

Levadia juhendaja seisukoht on täiesti mõistetav. Kui sügisel on käimas pingeline tiitliheitlus, siis mingi Balti liiga on tema jaoks küll viimane asi, mida vaja. Klubi juhtkonda huvitab Eesti meistritiitel ja koht järgmise aasta UEFA Meistrite liiga eelringis. Kas Balti liiga 1/8-finaalis saadakse võit või kaotus, on Levadiale olukorras, kus Trans, Sillamäe ja Flora kuklasse hingavad, võrdlemisi poogen.

Jalgpallisõbra hinges on pragmatismi kõrval kindel koht ka idealismil. Ning see viimane on esimesest tihtipeale üle. Raske on leida sündmust, mis rõõmustaks Eesti vutisõpra rohkem, kui Lätil või Leedul selja prügiseks tegemine.

Kuidas panna Eesti vutiklubid - koht Balti liigas on tagatud eelmise hooaja viiel paremal ehk Levadial, Floral, Transil, Kaljul ja Sillamäel - Baltimaade tšempioni tiitli nimel pingutama ja sellesse panustama?

Jõuga pole võimalik midagi korda saata. Suhtumisega küll. Näiteks käsipallis on Eesti parimad klubid jõudnud üheskoos arusaamale, et konnatiigis sulistades kaugele ei jõua ning nii asutigi läbi hooaja lähinaabritega mõõtu võtma.

Eesti meistritiitel on käsipallis endiselt prioriteet number üks, kuid Balti liigas püssi põõsasse ei visata. Seal tulemuste saavutamine on prestiiži küsimus ja selline suhtumine on end ära tasunud - mullu pani Põlva Serviti Balti liiga kinni, tänavu sai Chocolate Boysi teise koha.

Vaja on ühte julget hunti 

Prestiiž on võtmesõna ka jalgpalli Balti liiga jaoks. Kui Eesti jalgpalliüldsus jõuab isekeskis arusaamale, et Balti liiga on hooaja täisväärtuslik komponent, on peamine samm astutud.

Optimistina julgen loota, et sellest piisab ühest julgest klubist, kes sügisel, kui Balti liigas pall mängu lüüakse, teatab, et kaotuse korral 1/8-finaalis tuleb hooaeg kahjuks läbikukkunuks lugeda.

Julge hundi rind on teatavasti a) rasvane või b) haavleid täis. Balti liiga algab 22. septembril. Viiel lahingusse astujal tasub juba praegu hakata mõtlema, kas varjuda kaevikutesse või anda lõunakaares kogupauk.

Chelsea ja Liverpooli vastasseisud on UEFA Meistrite liigas muutunud sama reeglipäraseks nagu Eesti meisterklubi väljalangemine esimeses eelringis.

Tegelikult isegi reeglipärasemaks, sest kui viie viimase Meistrite liiga hooaja jooksul on Eesti meister suutnud ühe korra teise eelringi jõuda - FC Levadia alistas 2007/08 hooajal Makedoonia klubi Prilepi Pobeda - siis Liverpool ja Chelsea pole vahele jätnud ühtegi aastat - Meistrite liigas on vastamisi oldud viis hooaega järjest.

Peatugem põgusaks ajalootunniks.

2004/05: Chelsea ja Liverpool kohtuvad poolfinaalis. Avamäng Stamford Bridge´il lõppeb 0:0, kordusmängu võidab hilisem tiitlivõitja Liverpool 1:0.

2005/06: Liverpool ja Chelsea kohtuvad alagrupis (kaks sama riigi klubi sattusid vastamisi, sest koduliigas alles 5. koha saanud tiitlikaitsja Liverpool pääses osalema UEFA eriloaga). Mõlemad mängu lõppevad 0:0. Mõlemad langevad konkurentsist 1/8-finaalis.

2006/07: Chelsea ja Liverpool kohtuvad poolfinaalis. Mõlemad võidavad kodumängu 1:0. Finalist selgub Anfield Road´il peetud penaltiseerias, kus jääb peale Liverpool, kes kaotab finaalis AC Milanile.

2007/08: Chelsea ja Liverpool kohtuvad poolfinaalis. Avamäng Liverpoolis lõppeb 1:1, korduskohtumise Londonis võidab lisaajal 4:3 Chelsea, kes kaotab finaalis penaltitega Manchester Unitedile.

Vahekokkuvõte: nelja eelmise aasta jooksul pidasid Chelsea ja Liverpool omavahel 8 mängu, millest kolm lõppesid väravateta viigiga. Kokku löödi neis matšides 10 väravat ehk 1,25 väravat mängu kohta. Kahe tippklubi kohta ebaviisakalt vähe ning mis seal salata - kui eelmise hooaja kordusmäng välja arvata, olid kahe Inglise hiiu heitlused vaatemängust võrdlemisi priid.

2008/09: Chelsea ja Liverpool kohtuvad veerandfinaalis. Liverpool kaotab kodustaadionil toimunud avamängu 1:3, kuid asub kordusmatšis 2:0 juhtima. Teisel poolajal teeb Chelsea 3:0 vahespurdi ja juhib 3:2, kui Liverpool ärkab taas ja läheb 4:3 ette. Matš lõppeb 4:4 ja üldskooriga 7:5 (!) jõuab poolfinaali Chelsea.

Kahe mänguga lõid kaks Inglise tippklubi 12 väravat. See on rohkem, kui eelmise nelja aasta omavahelistes matšides kokku. Chelsea ja Liverpool õiendasid maksmata arve ning jätsid korraliku jootraha pealekauba.

See oli suurepärane mäng. Lahing, kus kumbki pool ei tunnistanud kaotust ja võitles lõpuni. Aitäh!

FC Flora ei saa kuidagi jalgu alla, Levadialt jälle ei suudeta jalgu alt ära lüüa.

Eestis on huvitav tava, et klubi tormab välguna treenerit kaitsma ? la Tarmo Rüütli on puutumatu. Ilmselt pole tõesti põhjust Rüütlit vallandada, ent tahaks kuulda, miks.

Flora kaitseliin olla kesine ja ründeliin samuti. Kes meeskonna komplekteeris? Treener? Klubi? Miks ei mängi mehed oma taset välja, sest Flora ei tohiks ka üleüldise kõhulahtisuse korral Kuressaarele alla jääda?

Flora juht Aivar Pohlak ütleb ühes sõnavõtus, et kasvatatakse noori; teises, et pärast Pasi Rautiaineni karmi distsipliini on mängijad saanud Rüütli käe all vabadust. No kuulge, noortel, kes pole veel mitte keegi, ei saa olla mingit vabadust. Spordifilosoof Mati Alaver on öelnud, et tippu viib kolm asja: trenn, ränk trenn ja veel rängem trenn. Vabadusest pole sõnagi.

2. Eesti võrkpall on liiga tugev

Tegelikult on Eesti võrkpalliga jama. Selver ja Pere Leib on Baltikumi vallutanud ja tammuvad paigal. Neist kümmekonnast omavahelisest lahingust jääb arenguks väheseks. On kaks võimalust: lüüa kaasa Soome ehk Venemaa liigas, mis on paraku välistatud, või saata staarid piiri taha ja minna noortega uuele ringile. Sama seltskonnaga järjekordset kulda hankima minna... See poleks Keelele ega mängijatele mingi väljakutse ning vaevalt nad viitsiks endast anda kõike ja enamgi.

3. Õnneks on meil EOK

Oli nüüd Eesti U21 käsipallikoondisel seda vaja. Pääs MM-finaalturniirile on alaliidule kui karistus, tuleb leida sajad ja tuhanded olemasolevale piskule lisaks.

Õnneks pole vaja muretseda, meil on ju EOK, kes selleks ellu kutsutigi, et Eesti sporti aidata. Niikaua, kui EOK eesotsas on väärikad juhid, pole seda hirmugi, et käsipallikoondis ja EMile siirduvad võrkpallurid rahalise abita jääks.

Ilmselt võibki jääda vaidlema, kumb on pallimänguklubile parem: kas kulutada palju raha, hankida oma tippude kõrvale palju välismaalasi ja püüda nende abil sinilindu või loota omadele, eesti poistele. Teine variant nõuaks mitmeaastast tööd.

Et meie parematel kossuklubidel on viimastel aastatel rahaline seis üha paranenud, on nood värvanud suhteliselt palju võõrjõudu. Eriliselt ahnitses välismaalasi kokku BC Kalev/Cramo eelmine peatreener Veselin Matic - mõnegi mehe puhul oli tegemist tõelise turistiga. Kokkuvõttes vahet polnud, lootustandvad eestlased istusid nii või naa tagumiku laiaks. Näiteks sel hooajal TTÜ üheks liidriks tõusnud Joosep Toome.

Teine võimalus on võrkpalli-Selveri tee. Aastate jooksul eksib meeskonda ära mõni üksik välismaalane, tuumiku moodustavad omad. Kusjuures kes selgelt kaela kannab, lubatakse välisklubisse. Just tänu Selverile tekkis noorem plejaad, kes koos kogenumatega moodustas Eesti koondises ühise, EM-i finaalturniirile jõudnud löögirusika.

Kui ühel pool on Keith Pupart ja Jaanus Nõmmsalu ning teisel lätlane ja brasiillane, siis ma küll tahan, et omad rohkem välja paistaksid! Võrkpallifinaalis nii ka läks ja Selver oli Pere Leivast üle.

Kumb variant on parem? Elu näitab, et võrkpallil on viimastel aastatel läinud edukamalt. Korvpallikoondislased ei pruugi isegi kodustes klubides saada piisavalt mänguaega. Matic näiteks suretas pingile Tanel Soku. Tänavu pole olukord nii hull, aga Sokk on ikkagi püsinud John Linehani varjus. Samas on Sokk saanud treeningutel Linehani vastu rügamisel väärt kogemusi.

Aga ikkagi. Kui Kalevis annavad tooni Linehan, Fox, Lyde ning Rockis Tsintsadze, Sanikidze, Beard, siis koondise peatreener Üllar Kerde võib õigustatult küsida, et kellega ta suvel mängima hakkab?

On tõenäoline, et majandussurutise tingimustes ei saa kossuklubid enam endale sügisest lubada sama palju välismaalasi. Siis saabubki eestlaste kord end näidata. Ja võimalus ära kasutada.

Meeldiv, et Tartus on oma võimaluse saanud noorema põlve treenerid Indrek Visnapuu ja Rainer Vassiljev, kelle kätte on usaldatud linna parima korv- ja võrkpallitiimi juhendamine. Vähemalt Visnapuu algus pole olnud paha, Vassiljev on pealikukohal olnud hinnangute andmiseks veel liiga lühikest aega.

Mis me teise eestlasega veel peaksime tegema, kui teda mitte usaldama!? Ära sööma?

Laupäevane Eesti jalgpalli meistriliiga kohtumine Nõmme Kalju - Tallinna Levadia oli Sündmus suure tähega. Miks? Mäng küttis kirgi, läks kõigile kohalviibijatele vägagi korda, oli põnev ja võitluslik ning pakkus ja pakub kõneainet kaua pärast lõpuvilet.

Alustagemgi viimasest. Ilma nõretavate emotsioonideta võib tõdeda, et Kalju - Levadia mängu kaks enim furoori tekitanud sündmust olid seotud kohtunikebrigaadi otsustega. Võtame need luubi alla:

Esiteks - miks ei fikseeritud Kalju värava puhul suluseisu?

Faktid: 1. Risto Kägo löögi ajal ei olnud Maksim Smirnovist allpool kahte Levadia mängijat ehk Smirnov oli suluseisus.

2. Smirnov asus posti kõrvalt väravasse läinud Kägo löögi liini peal, kuid ei puutunud palli, vaid koristas end mänguvahendi teelt.

3. Levadia väravavahi Martin Kaalma vaatevälja Smirnov ei takistanud.

Seletus: Faktis nr 3 peitubki olukorra tuum. Smirnov loeti passiivses suluseisus olevaks, sest ta ei puutunud palli ja ei seganud väravavahi vaatevälja. Kaalma poleks suutnud palli tõrjuda ka siis, kui Smirnovi seal posti kõrval polnuks.

Konservatiivsele jalgpalliüldsusele säärane reeglite tõlgendus kindlasti ei meeldi, kuid teatavasti on tänapäeval antud kohtunikele juhised soosida igal võimalikul juhul ründavat jalgpalli. Seda Eesti kogenuim FIFA kategooriaga abikohtunik Hannes Reinvald antud juhul ka tegi lugedes Smirnovi suluseisu passiivseks ja värava õigeks.

Järeldus: Vaidlemiseks jäägu antud juhtumi puhul küsimus, kas säärane FIFA poolt ette kirjutatud lähenemine jalgpalli reeglitele on õige ning mitte see, kas kohtunik tegi õige otsuse.

Teiseks - kas Levdiale määratud penalti puhul tegi Felipe Nunes Andrei Kalimullinile vea karistusala sees või sellest väljaspool?

Faktid: 1. Nunes tegi vea.

2. Karistusala joonel tehtud viga tähendab, et viga tehti karistusala sees, sest reeglite järgi kuuluvad jooned karistusala piiride sisse.

3. Peakohtunik Silver Kõiv asetses otsuse tegemise ajal parimal võimalikul positsioonil ehk umbestäpselt karistusala joonel.

Seletus: Emotsionaalselt võttes - kuidas on võimalik neli minutit enne lõppu kangelaslikult viigini jõudnud kodumeeskonna kahjuks penalti määrata? - poleks tohtinud penaltist juttugi olla. Kohtunik peab aga emotsioonid kõrvale jätma ja lähtuma faktidest. Kui viga oli ja viga tehti karistusala joone peal, tuli määrata penalti.

Paratamatult on tegemist otsusega, kus lõplik tõde ei selgu kunagi ja mille kohtunik peab langetama vastavalt oma subjektiivsele arvamusele. Igas jalgpallimängus esineb selliseid olukordi mitmeid. Enamasti on need seotud autide, nurgalöökide või vigadega keskväljal. Seekord oli tegu penaltiga, mis mõjus arutelule otsuse õigsuse üle võimendavalt.

Järeldus: Olemasoleva tõestusmaterjali põhjal pole ühtegi põhjust arvata, et kohtuniku otsus penalti määrata oli vale.

Lõpetuseks veidi ka jalgpallist!

Skandaalidest - mida tegelikult ju ei olnud - rääkimise järel paar sõna ka suuremast pildist, mida Kalju - Levadia kohtumine mõjutas. Eelkõige sai selgeks kolm asja.

Esiteks - Levadiat on vara meistriks kroonida. Tiitlikaitsja pidurdamine on võimalik. Tuleb vaid kogu hingega asja juures olla. Kalju eilne rivistus oli kaugel nende parimast. Näiteks väravalööja Risto Kägo võiks juhul, kui kõik Kalju mängijad täie tervise juures on, algkoosseisukohast vaid und näha.

Viimane asjaolu toobki meid teise tähelepaneku juurde - Kaljut on vara maha kanda. Vaatamata poolikule koosseisule pandi täies jõus esinenud tiitlikaitsja plindrisse. Peamiseks relvaks oli suur hing, mis toitis Kaljut punktidega ka mullu. Kui hingestatus säilib ja mehed terveks saavad, võib Kalju Eestis võita keda iganes.

Kahest eelnevast järeldub kolmas - jalgpalli meistriliiga 2009 on üks kuradi põnev võistlus!

Nii, armsad mitmevõistluse huvilised, olete kõik oma pakkumised juba teinud? Õige vastus: Tõeline Raudmees on Andres Raja (pildil) ja Suurim Katkestaja Andrei Nazarov.

Statistika hõlmab praeguseid kümnevõistlejaid ja lisaks kõiki 8000 punkti ületanud minevikuatleete.

Üksnes kolm meest on lõpetanud kõik alustatud kümne- ja seitsmevõistlused. Kuna Rajal on võistlusi seljataga Tarmo Riitmurust ja Aigar Kukest rohkem, kuulub Raudmehe tiitel temale. Olgu see siis väike tunnustus Torino sise-EMi seitsmevõistluse eest, mille viletsas vormis olnud Raja vägisi lõpuni tegi. Loomulikult on noorematel sportlastel karjääri lõpetanud mitmevõistlejate ees suur eelis - eks vanusega lisandub kroonilisi tervisehädasid, mis pahatihti sunnivad jõuproovi katkestama.

Vaadeldud sportlastest kõige harvem jõudis mitmevõistluses finišisse tänane tipptreener Andrei Nazarov, kelle sportlasteed ääristasid mitmedki vigastused. Ülekaalukalt enim võistlusi võttis ette aga Sydneys olümpiavõitjaks tulnud Erki Nool - 76. Katsugu tegevsportlased seda üle lüüa!

Portaali Decathlon2000 statistikale tuginev edetabel on järgmine:

1. Andres Raja 100% (33 võistlus, 0 katkestamist)

2. Tarmo Riitmuru 100% (25, 0)

3. Aigar Kukk 100% (20, 0)

4. Päärn Brauer 95,3% (43, 2)

5. Mikk-Mihkel Arro 92% (25, 2)

6. Mikk Pahapill 91,3% (23, 2)

7. Indrek Kaseorg 88,7% (62, 7)

8. Erki Nool 88,2% (76, 9)

9. Tõnu Kaukis 87,5 (40, 5)

10. Sven Reintak 85,7 (35, 5)

11. Madis Kallas 83,7% (43, 7)

12. Margus Kasearu 81,5 (27, 5)

13. Indrek Turi 80,6% (31, 6)

14. Valter Külvet 68,4% (38, 12)

15. Kristjan Rahnu 68,0% (25, 8)

16. Andrei Nazarov 60,0% (30, 12)

Manchester United mängis eile õhtul Meistrite Liigas FC Porto vastu täpselt nii nagu on viimastel nädalatel mänginud - ülimalt haavatavalt. Haavatavuse üks olulisemaid põhjusi on Cristiano Ronaldo isekus.

Kaotus Liverpoolile, kaotus Fulhamile, läbi ma-ei tea-mille saadud võit Aston Villa üle, kaotusemaitsega viik Portoga... Nii on lõppenud Manchester Unitedi neli viimast kohtumist.

Jah, sellele reale eelnes hiilgav võitudeseeria, aga ikkagi - viimaste nädalatega on maailma, Euroopa ja Inglismaa esiklubi mäng haavalehena värisema löönud.

Miks?

Küllap on põhjuseid mitmeid. Mitme mehe vigastused-kaardid, ebakindel kaitseliin... Aga mis vahest isegi tähelepanuväärseim: nüüd, mil superklubi mootor turtsub, avaldub eriti ilmekalt, miks maailma parim jalgpallur Cristiano Ronaldo pole tegelikult maailma parim.

Jajah, armsad Punaste Kuradite toetajad, ärge nüüd kohe kambas kallale tormake: tean suurepäraselt, et toosama Portugali ilueedi lõi Aston Villa vastu kaks üliolulist väravat. Tean ka, et ta on löönud veel palju ja lööb ka edaspidi sama palju tähtsaid väravaid.

Ent tahtsin tähelepanu juhtida asjaolule, mis sageli tähelepanuta jääb. Paraku.

Kuidas lõi Aston Villa läinud pühapäeval 2:1? Eks ikka sedaviisi, et Ronaldo kaotas palli - järgnes kiire kontra.

Kuidas lõi Porto eile 1:0? Eks ikka sedaviisi, et Ronaldo valesööt avas külalistele kõik uksed.

Küsimus polegi tegelikult selles, et Ronaldo palli kaotas. Kes teeb, sel ikka juhtub - eriti veel palluril, kes tõesti palju teeb. Aga küsimus on selles, et mitte kummaski olukorras ei teinud Ronaldo VÄHIMATKI kavatsust viga lappida. Mitte vähimatki. Ta lihtsalt ei oska nii mängida, pole harjunud. Ta jääb pigem lihtsalt seisma, pea norus, käed laiali ja suu käimas.

Sageli on ManU ülejäänud mängijad suutnud suurima staari isekuse paigata. Aga nüüd, mil kõik ei suju soovitult, ilmnevad Ronaldo nõrkused eriti ilmekalt. Ja sellepärast polegi ta maailma parim.

Nüüd, kus BC Kalevi rahvusvaheline hooaeg on otsas, võib rääkida, palju on klubi kahe aasta jooksul vastu pakkunud selle 8,5 miljoni krooni eest, mida riik neile maksis.

Vastus: mitte midagi võrreldes Tartu Rockiga, kellele riik eraldas vaid 1,5 miljonit. Rock mängis mullu eurosarja Final Fouris, mängib tänavu Balti liiga Final Fouris, lisaks tuli mullu Eesti meistriks. Ühesõnaga, 8,5 miljoni eest on Kalevilt vastu saadud Eesti meistrivõistluste hõbe, kusjuures riigil peaks olema savi, kes kohaliku tšempionaadi võidab.

Miks eraldati just Kalevile tänavu 3,5 miljonit ja Rockile 1,5? Põhjendus kõlas, et Kalevil on suuremad lootused Balti liiga finaalinelikusse jõuda. Kas asjatundmatud nõunikud on juba lahti lastud ja tööbörsil?

Oi, vabandust, väidetavalt maksis riik Kalevile miljoneid hoopis noortetöö püramiidi ehitamiseks. Püramiidi tipus kroonib 24aastane Tanel Sokk, noorim, kes otsustavates kohtumistes Kalevis platsile saab. Aga vaatame püramiidis allapoole.
Eesti noormeeste meistrivõistlustel pääsesid Kalev Cramo meeskondadest eliidi hulka vaid A-klassi kaks meeskonda. Aga... Üks neist, kes poolfinaali ei jõudnud, on tänaseks tühjaks jooksnud, kõik mängijad on lahkunud. Teine jätkab. B ja C klassis mängivad kalevlased esiliigas, mitte eliidi seas.

Seega on 8,5 miljoni eest, kui kogu raha tõesti noortele läks, suudetud üles kasvatada üks A-klassi meeskond. Samal ajal jätab Eesti Korvpalliliit mitmed noortekoondised rahapuudusel tiitlivõistlustele saatmata.

Tahaks näha korvpalli armastavat inimest, kes ütleks, et säärane rahapõletamine Kalevi katlas pole kuritegelik ja Eesti korvpalli kahjustav.

Riik käituks riigina, kui ta jätkaks raha eraldamist meie rahvusspordiala hüvanguks, kuid suunaks summad õigesse kohta.

Eesti jalgpallikoondise eilses 1:0 võidumängus tekitas vutihuviliste - fännid, kiibitsejad, ajakirjanikud - seas 14st platsil käinud mehest kõige vastakamaid emotsioone kindlasti 110. koondisemängu teinud ründaja Kristen Viikmäe.

Esmalt väike kõrvalepõige statistika manu. Viikmäe on nüüd 110 koondisemänguga löönud 14 väravat, mis annab keskmiseks näitajaks ühe värava 7,85 mängu kohta. Tähelepanuta ei tasu jätta fakti, et tihtipeale on Viikmäe tegutsenud mitte ründes, vaid äärepoolkaitses, kuid samas on selge, et tema väravasaak on pigem väike kui suur.

Võrdluseks olgu öeldud, et Indrek Zelinski lõi 102 koondisemänguga 27 väravat (üks värav 3,77 mängu kohta) ja Andres Oper on suutnud 112 mänguga lüüa 35 väravat (üks värav 3,2 mängu kohta).

Aga tagasi eilse mängu juurde. Mis kasu oli Eesti koondisel 62 minutit väljakul viibinud Kristen Viikmäest? Aus vastus on, et märkimisväärselt palju. „Energia oli selles mängus väga olulisel kohal. Ründajatel tuli teha väga palju musta tööd ja mängida ilma pallita. Kui Viikmäe platsilt ära tuli, oli ta omadega täitsa läbi," sõnas peatreener Tarmo Rüütli mängu järel.

Jälgisin eile Viikmäe tegutsemist erilise hoolega ja selle 62 minuti jooksul ei leidunud naljalt hetke, kus ta oleks paigal seisnud. Sel ajal, kui muu koondis Jerevani ja tagasi kolistas - 5 päeva jooksul veedeti kaks (magamata) ööd lennukis - ,  viibis Viikmäe koduklubiga Küprosel. Sealse päikese all kogutud energia toel müttas ta eile A. Le Coq Arenal nii, et liiva lendas kopatäite kaupa.

Sest tõepoolest. Nii kummaline kui see ka ei tundu - Viikmäe eilne ülesanne polnud lüüa väravaid. Ta pidi väsitama ja tüütama vastase kaitsjaid. Olnuks ta õigel ajal õiges kohas ja löönuks värava, olnuks see ootamatu boonus.

Väravalööja rolli täitis aga ära teine värske (loe: Jerevanis algkoosseisu mitte kuulunud) mees ehk Sander Puri (pildil). Koondisekarjääri teise värava eest tuleb tal aga võib-olla et suurimad tänusõnad öelda Viikmäele, sest võimalus avanes Puril tänu Armeenia kaitseliini väsimusele.

NB! Ülemine Foto iseloomustab Viikmäe eilset mängu ja ülesannet platsil superhästi. Pildil on hetk esimesest poolajast, kui Viikmäe jooksis kinni Armeenia väravavahi Gevorg Kasparovi väljalöögi. Ohtlikku momenti ei tekkinud, sest pall põrkas Viikmäest üle otsajoone, kuid võidud sellistes väikestes duellides on need, mis lõpuks Eestile selle 1:0 võidu tõid.

Lahingutolm langenud, haavatud üle loetud, võiduemotsioonid välja karjutud ja kaotusepisarad valatud, võib Tartu Ülikool Rocki ja BC Kalev/Cramo kokku võtta kolm faktiga.

1. Võitis meeskond, mis oli füüsiliselt nõrgem ja kus individuaalset meisterlikkust vähem, aga tegi kõik selle tasa meeskonnavaimu ja ühtsusega.

Vaadake, kuidas Rocki mängijad eilse mängu viimastel sekunditel kaelakuti seisid või kuidas kaks meeskonnakaaslast mängudeseeria suvalisel hetkel ebaõnnestunud või kukkunud kamraadile appi tormasid. Ja võrrelge kalevlaste vissis nägudega! Või millise hävitava pilguga vaatasid kaaslased John Linehani, kui too rünnakul mõne rumaluse teinud? Mõned asjad võivad ju Kalevis Nenad Vucinici (pildil) ajal muutunud olla, aga üks mitte - õiget küünarnukitunnet tekkinud pole. Hea, kui vahel pärast korvi rünnakult kaitsesse naastes mõni mees omavahel käsi kokku lööb.

2. Võitis meeskond, kus oli rohkem mõistust.

Kalevi mängujuht John Linehan võttis kaotusmängu järel süü enda peale, aga see oli üks väheseid asju, mida ta tol õhtul õigesti tegi. Kolmanda mängu normaalaja viimase paari minuti jooksul oli tema võimuses Kalevi eduseisu hoida. Kui aga kaks mängu üle keenud Giorgi Tsintsadze suutis kolmandas kohtumises teha hooaja ühe arukamatest esitustest, siis Linehan vastas kriisiolukorras Marek Doronini kolmesele esmalt rünnaku viiendal sekundil hullu kolmese ja ässaga. Aga see polnud veel kõik. Normaalaja eelviimasel rünnakul patsutas ta 24 sekundit palli, siis kaotas selle ja tegi vea, mis Gert Kullamäel mängu lisaajale lasi viia.

See ei ole targa mängujuhi stiil, vaid isiklikku kangelasetiitlit taga ajava staari käitumine. Selle kõrval kahvatuvad ka Nate Foxi ebasportlik viga kaheksapunktilises eduseisus või Kristjan Kanguri kaks hoolimatut ja ennastunustavat reidi üle väljaku, mis lõppesid palli selja tagant ära löömisega Rocki meeste poolt. Ja taas - leegionärist tagamehe vastutustundetud soololahendused on üks asi, mis Vucinici juhtimisel on Kalevis täpselt nagu Matici ajal. Linehanile antud vabadus selliseid otsuseid vastu võtta on kindlasti ka üks, miks põhjusi, miks ta vähemalt eestlastest meeskonnakaaslaste eriline lemmik pole. Ja see ei pruugi, aga võib Kalevile saatuslikuks saada ka Eesti meistriliiga finaalis.

3. Võitis meeskond, mis tegeles rohkem asjaga, mitte kohtunikega vaidlemisega.

Kohe esimese mängu esimesest minutist kolmanda mängu viimaste sekunditeni - kui lugeda kokku vilemeestega virisemised, võidaks kalevlased duelli mäekõrguselt.