1. Noh, kas jalgpallis on videokordust vaja?

Jalgpallirahvas sai lõpuks oma tahtmise. Kui Armeenia fantoomväravast Eesti vastu viigistas. Nüüd võivad kõik Eesti vutifännid, kes on valmis oma ala videokorduste eest rinnaga kaitsma, kogu hingest rõõmustada - jalgpall ei kaotanud oma palet.

Iga kord, kui tuleb juttu videokorduste juurutamisest jalgpalli, raiub osa fänne kui rauda - libaväravad peavad jääma, need on mängu osa. Seega ei tohiks neist keegi toriseda, et Eesti võitu ei saanud. Koondise peatreener Tarmo Rüütli, muide, võib toriseda, tema on videokorduse poolt.

Videokordused kahtlase värava puhul olla võimatud seepärast, et jalgpallis ei panda aega kinni ja mäng peab sujuvalt voolama. Nojah, kui minutitepikkust
arstiabi andmist, kus mängijale tehakse justkui pimesooleoperatsiooni, või kummina venivat karistuslööki peetakse mängu voolamiseks, siis olgu. Voolaku.

Tennis, ragbi, hoki, pesapall, kriket, ameerika jalgpall, korvpall on aru saanud, et inimsilm, olgu see nii professionaalne kui tahes, pole suuteline palli ülikiiret liikumist märkama ja viinud sisse videokorduse.

Eelmainitud alad on esikohale seadnud õigluse - viinud võimaluse eksida miinimumini. Aga kui jalgpall peab voolavust õiglusest ülemaks, siis palju õnne.

2. Kes nägi Rocki võimalust?

Näib, et Rocki ja Kalevi sõjas sõltub tulemus, tundub, mitte niivõrd Rockist, kuivõrd Kalevist. Mängivad tallinlased lahjalt, saavad tappa, tegutsevad parimal moel, võidavad.

Balti liiga veerandfinaali esimeses kohtumises oli Kalevil pehmelt öeldes kehv päev, kuid ikka rippus viimase minutini Rocki küljes nagu vihaleht tagumikus. Piisas aga Kalevil Tartus asi tõsiselt käsile võtta, kui Rocki jõud ja mõistus otsa said.

Olgem ausad - kas keegi nägi mingitki võimalust, mil moel saanuks Rock purustada tallinlaste betoonkaitse? Või kuidas peatada kalevi rünnak? Maa-ala kaitsega? Lootusetu. Kalev uhas kolmestega korvi umbe. Rock ei leidnud ainsatki lahendust ja treener Indrek Visnapuul jäi üle vaid lõuga sügada.

3. F1: tõeline tsirkus.

Viimaks tundub, et FIA on arvukate reeglitemuutustega täkkesse pannud ja F1 võidusõidust hakkab saama tõeline etendus. Vähemalt nii tundus Austraalia GP-d jälgides.

Kui viimastel aastatel koosnes GP-etapp stardist, ühest möödasõidust (kui sedagi), boksipeatustest (see oli ainus koht, kus vastasest sai mööduda) ning paarist seinasõidust (ju jäid piloodid roolis igavusest magama), siis nüüd käis lahing algusest lõpuni ning täiel rindel. Möödasõite ja action'it oli rohkem kui mõne varasema hooaja peale kokku ja telepilt jäi kõige toimuva edastamisega hätta. Näiteks soomlased said alles sõidu lõpus teada, et nende Kimi Räikkönen on seina sõitnud - telemeestel oli muudki põnevat näidata.

Tõotab tulla ülipõnev hooaeg.

Eesti Jalgpalli Liit kingib publikule 100. sünnipäeva puhul näitemängu pealkirjaga Brasiilia (ja veel paar pisemat rosinat). Millega vastab sama vanaks saav kergejõustikurahvas? Usain Boltiga?

Aivar Pohlak & Co laob sambameistrite maaletoomise eest lauale umbes 30 miljonit krooni. Ja ärge tulge nüüd ütlema, et jalgpallurid on pururikkad, et FIFA-d ja UEFA-d sisuliselt plekkisid selle projekti kinni. Ega ikka plekkinud küll - see oli puhtalt tõestus, kuidas hullumeelne idee mõnikord ellu viiakse.

Ka Eesti kergejõustik tähistab tänavu 100. sünnipäeva. Sportlased on alustanud aastat pehmelt öeldes hiilgavalt. Suur suvi on ees, uued medalid ootavad. Aga kas härrased Erich Teigamägi & Co annavad pidumeeleollu ka oma osa? Loodaks küll, aga kuulda pole esialgu väga olnud.

Võib-olla on idee juba lootusetult hilinenud, aga parem hilja kui mitte kunagi. Toogem Usain Bolt maale! Väidetavalt on imemehe starditasu 200 000 dollarit ehk umbes 2,5 miljonit krooni.

Juba kuulen reaktsiooni: mis sa nüüd, hull, võimatu... Eks ta ole. Aga ilmselt siiski võimalikum kui Brasiilia toomine, mis Eesti-suguse väikeriigi jaoks on tegelikult tõeline mission impossible.

Ning et Boltil ja rohkearvulisel publikul liiga igav ei hakkaks, tuleb ikka nalja ja tsirkust ka pakkuda. Probleemi pole: korraldame Bolti duelli Marek Niiduga. Bolt jookseb 100 ja 200, Niit samal ajal 90 ja 190 meetrit.

Vaadelgem välejalgade rekordeid: Boltil vastavalt 9,69 ja 19,30, Niidul 10,42 ja 20,69. Mis tähendab, et puhta matemaatika alusel peaks lühemas duellis olema soosik Niit ja pikemas Bolt.

Ühte mängu ega geimi pole Tartu Pere Leiva võrkpalluritele vaja enne Eesti meistrivõistluste finaalseeriat ette anda, kuid üks sümboolne punkt oleks igati asjakohane.

Miks? Sest tartlased on võrkpalli populariseerimiseks palju rohkem korda saatnud kui nende pealinna rivaalid. Võtke ette kahe klubi kodulehed (www.skduo.ee/pereleib ja vk.audentes.ee) ning saate aru, millest ma räägin.

Värsked uudised? Pere Leib - jah, Selver - nii ja naa.

Adekvaatne info meeskonna koosseisu kohta? Pere Leib - jah, Selver - pisut aegunud.

Intervjuud mängijatega? Pere Leib - jah, Selver - ei.

Livescore? Pere Leib - jah, Selver - ei.

Lugejate elav arutelu kommentaariumis? Pere Leib - jah, Selver - võimalus puudub.

Videoülekanded mängudest/treeningutest? Pere Leib - on proovinud, Selver - ei.

Kaasaegne kujundus? Pere Leib - jah, Selver - ei.

Juba kolmandat aastat järjest Baltikumi parimaks klubiks kroonitud Tallinna Selver peaks nüüd natuke mõtisklema. Hea toode on neil olemas, tuleks pingutada, et seda paremini müüa. Viimast poolfinaalmängu Pärnuga kogunes Audentese halli vaatama vaid sadakond pöidlahoidjat.

1. Kaua Tartu korvpall pealinna painet talub?
Kisub korvpallisõjaks. Kumb pääseb esimese Eesti klubina Balti liigas nelja sekka - Kalev või Rock? Me võime vaadata lahingut kui lihtsalt kahe klubi vastasseisu, kuid tegelikult peaks konflikt olema sügavam.

Tallinn on Tartut, Eesti korvpalli südant, kottinud aastaid. Kõik sai alguse kuuekümnendail, kui Eestit esindas N.Liidu meistrivõistlustel parim klubi, Tartu Kalev. Kuna pealinlased palliplatsil tartlastele vastu ei saanud, otsustati asi jõupositsioonilt ja vabariigi valitsuse tasandil - Tartu ässad toodi Tallinna (mitte ei viidud Tallinna ässasid Tartusse) ning liidukatel hakkas meid esindama Tallinna Kalev.

Poole sajandiga pole midagi muutunud. Eesti valitsus, mis peaks esindama liberaalset maailmavaadet - ei mingit riigi sekkumist, igaüks saagu ise omadega hakkama - jagas toetusi selge kaldega Tallinna kasuks ehk 3,5 miljonit Kalevile, 1,5 Rockile.

Ei tahaks küll olla ässitaja, aga kui kaua tartlased säärast ebaõiglust taluvad? Kas ei oleks mesimagus näidata fucking pealinlastele koht kätte? Pärast hea öelda, et näe, toeta teisi kui Keskerakond pensionäre, aga ikka pole neist asja.

2. Palju maksab vutiliidu ämber?

Kui Peeter Kümmel Stockholmi MK-etapi poolfinaalis taas jala sirgeks lasi - nagu Eesti sprinterile kombeks - ja B-finaalile keskendus, asusid suusaringkonnad teda kaitsma. Et Kümmel sõitis viiendas veerandfinaalis ja sai enne järgmist lahingut taastumisaega vaid kümme minutit. Kusjuures väideti, et viiendas veerandfinaalis sõitnutel on raskem pääseda finaali.

Paraku on antud väide vale, statistika ei kinnita, et viiendast veerandfinaalist pääseb oluliselt vähem suusatajaid läbi poolfinaalide kuue parema sekka. MK-sarja 12 sprindietapil jagati välja 72 finaalikohta ning need jagunesid veerandfinaalide kaupa järgmiselt 17 - 18 - 9 - 15 - 13. Seega on kõige lihtsam finaali pääseda teisest ja kõige raskem kolmandast veerandfinaalist.

Suusakoondise peatreener Mati Alaver põhjendas seevastu väga lihtsalt, miks Kümmel finaali ei pääse: „Ta pole veel nii kõva!"

Ja veel. Kahju, et Alaver sügisel kihlveost keeldus. Ta kinnitas, et hooaja lõpuks on Eesti parim sprinditulemus - Andrus Veerpalu kolmas koht - löödud. Siinkirjutaja väitis vastupidist ja soovis pudeli hea veini peale kihla vedada. Paraku...

3. Kümmel pole veel nii kõva

Lähima kümne päeva jooksul saab näha, kalliks läks Eesti jalgpalliliidule apsakas, kui Andres Oper unustati koondisse kutsuda. Öelgu vutiseltskond, mida tahes, kõrvaltvaatajale paistab juhtunu mõistmatuna - kas on raske klubisse faksiga kutset saata lootuses, et äkki mängija paraneb?

Ja jutt, et mängija peaks ise endast teada andma, on jura. Kas kõik teised koondislased andsid peatreener Tarmo Rüütlile teada, et on terved ja valmis mängima?

Kui Eesti võidab kahel puhul Armeeniat, on pääsetut kerge ehmatusega. Jäävad aga väravad löömata, kes vastutab?

Eesti jalgpallikoondise peatreeneril Tarmo Rüütlil tuleb lähipäeval langetada raske otsus - kas usaldada MM-valikmängudes Armeeniaga väravasuule Pavel Londak või Sergei Pareiko (samuti koondisesse kutsutud Mihkel Aksalu või Artur Kotenko mängitamine on, oleme ausad, vastuolus kõigi loogikareeglitega).

Viimases MM-valikmängus Türgi vastu hiilgepartiiga Eestile punkti toonud Londak on Norra kõrgliigas pidanud kaks mängu. Esmalt viigistas Bodø/Glimt kodus 1:1 Fredrikstadiga ja siis kaotas võõrsil 1:3 Moldele. Londaku saldo - kahe mänguga neli sisselastud väravat.

Pareiko hooaeg Venemaa kõrgliigas on alanud märksa paremini. Esimeses voorus kaotati kodus 0:1 Samaara Krõlja Sovetovile, täna alistati aga võõrsil sama tulemusega mullune hõbedameeskond Moskva CSKA, kusjuures Pareiko tegi väravas suurepärase mängu. Pareiko saldo - kahe mänguga üks sisselastud värav.

Milles seisneb aga Pareiko suurepärane esitus? Eksimatuses!

Võtame esmalt vaatluse alla mänguelemendi, millega väravavaht kohtumise jooksul tegelikult kõige enam tegeleb - mängualgatamise. Tänases mängus CSKA vastu tuli Pareikol seda teha 30l korral ja õnnestumisprotsent oli väga hea ehk 96,7%.

13 korrast, kui Pareiko pani palli mängu standardolukorrast (värava-, vaba- või karistuslöök), ei ebaõnnestunud ükski. Selgituseks olgu öeldud, et õnnestumiseks loeme olukorra, kus väljalöök andis Tomi mängijale reaalse võimaluse pall enda meeskonna valdusesse võita.

Õnnestusid ka kõik 9 väljalööki, kus Pareiko pani palli mängu selle käest jala peale kukutades ning kõik 4 väljaviset jõudsid samuti Tomi mängijatele. 4 korda söödeti pall väljakumängijate poolt Pareikole tagasi ja sealt tuli ka väravavahi ainus eksimus mängualgatamisel - üks sooritus lendas otse auti.

Väravavahitöö teine peamine element on pealelöökidega tegelemine. CSKA sooritas mängu jooksul Tomi värava pihta 7 pealelööki. Kaks neist Pareiko püüdis ja kahel korral tuli ta edukalt väravast välja kattes madala löögi kehaga (24. minutil luhtas ta Vagner Love´i 1-1 olukorra).

Kohtumise lisaminutitel tegi Pareiko kaks suurepärast reaktsioonitõrjet. Esmalt sai ta käe ette Love´i mõnelt meetrilt tehtud löögile ning siis koukis alumisest eesnurgast välja tšehhi Tomaš Necidi terava löögi. Ühe korra tabasid CSKA mängijad posti väliskülge ehk vajadusel oli Pareikol ka õnne.

Kolmandaks peamiseks elemendiks on tegutsemine teisel korrusel ehk tsenderdused. Pareiko sekkus kõrgete pallide puhul seitse korda. Kuus tsenderdust ta püüdis, ühe lõi rusikatega kindlalt minema, ühtegi pudistamist polnud.

Ainsa eksimusena võib välja tuua 71. minutist, kui Pareiko jäi nurgalöögi ajal joonele ja pall kukkus kaitsjate poolt väravast kolme meetri kaugusel valveta jäetud Love´i jalale. Brasiillane ei saanud pallile pihta. Muigamisi võib tõdeda, et väga heal väravavahil on alati õnne vaja ja seda Pareikol täna mõistlikus koguses ka oli.

Kokkuvõte. Hoolimata CSKA võimsast survest - teisel poolajal mängis Tom kohati suisa umbkaitset - tegi Pareiko väravas väga kindla mängu. Nullimäng UEFA karikasarjas 16 parema sekka jõudnud meeskonna vastu on mehetegu!

Lisaväärtusena tuleb välja tuua imetlusväärne rahulikkus, millega Pareiko väljakul tegutseb. Kaitsjate peale teeb ta kõva häält vaid siis, kui vaja, vältides sellega paanika tekitamist. Kõrgeid palle Pareiko ei karda, jalaga mängib julgelt, sest teab, et tema oskused selles vallas on head.

Kogu see kompott asetab Tarmo Rüütli raske valiku ette. Järjepidevuse alusel (s t mäng Türgiga) peaks Armeenia vastu mängima Londak, sest jalgpalli kirjutamata reegel on, et nullimängu teinud väravavahti pingile ei istutata. Hetkevormi alusel peaks aga eelis olema Pareikol, sest nullimäng CSKA vastu on nullimäng CSKA vastu.

Selgus, kas Londak või Pareiko, saabub laupäeval kell 18.00. Jääme põnevusega ootele.

Majanduses on praegu raske aeg ja iga kopikat tuleb lugeda ülimalt hoolikalt. Tänahommikuse näite varal julgen välja pakkuda hea viisi, kuidas spordisektor saab raha kokku hoida. Loobuge võimalusel suhtekorraldusfirmade teenustest, sest viimased ei jaga tihtipeale spordist mitte muhvigi.

Täna hommikul saabus Õhtulehe sporditoimetuse postkasti pressiteade ühelt suhtekorraldusfirmalt, mis tutvustab ühe telekanali programmi ja kus seisavad sellised "geniaalsed" read: "Jalgpall: rahvusvaheline jalgpalliliit FIFA alustab World Cup 2010 turniiriga. Järjekorranumbriga 19. 2010 FIFA World Cup algab juba 11. juunil Lõuna-Aafrikas ja kestab kuni 11. juulini."

Säherdune ebakvaliteetne suhtekorraldus ei too selle tellijale mingit kasu, sest külvab segadust. Küll aga võib tuua päris palju kahju, sest asja mõikavad inimesed udujuttu ei talu. Seega soovitus spordiüldsusele - loobuge suhtekorraldusest ja suhelge vabalt.

Laupäevase Inglismaa jalgpalli meistriliiga põnevusmängu Manchester United - Liverpool 74. minutil võis näha üpris omalaadset sündmust. Unitedi peatreener Alex Ferguson tegi kolmikvahetuse saates korraga platsile kolm värsket meest Ryan Giggsi, Paul Scholesi ja Dimitar Berbatovi näol.

Seda võtet kasutavad jalgpallitreenerid harva. Miks? Hea selguse saab toonase Middlesbrough ja hilisema Inglismaa koondise juhendaja Steve McClareni vastusest, kui ta tegi 2002. aasta liigamängus Charltoni vastu kolm vahetust korraga. "Pidin ju midagi proovima. Lootsin nende rütmi häirida või ükskõik midagi muuta," põhjendas McClaren. Middlesbrough kaotas selle mängu.

Muuseas, enne Middlesbrough juhendajaks saamist töötas McClaren pikka aega Fergusoni abitreenerina. Väidetavalt oli just tema suuresti selle taga, et United 1999. aasta Meistrite liiga finaalis Müncheni Bayerni vastu mängu üleajal 0:1 kaotuse 2:1 võiduks pöörast. Nimelt olla McClaren soovitanud Fergusonil kolme ründaja taktikale üle minna - vahetusründajad Sheringham ja Solskjaer lõidki kumbki värava.

Aga tagasi kolmikvahetuste juurde. McClareni vastus on selge märk, et sellise äärmusliku meetme võtab treener kasutusele olukorras, kus tal puudub kindel plaan, mille abil ta loodab olukorda parandada (loe: mängu päästa). Labasemalt öeldes on treener kolmikvahetust tehes paanikas.

Järgneb igati loogiline küsimus: kuidas on võimalik, et metsiku kogemustepagasiga Alex Ferguson satub paanikasse? Vahetuste tegemise ajal oli kaotusseis ju vaid üheväravaline ja lisaks mängis United kodusel Old Traffordil. Unitedi viigivärav tundus veel 20 minutit enne lõppu täiesti loogilise jätkuna. Seega, miks paanika?

Usutavasti peitub vastus meeskonnas, kelle vastu United mängis. Hoolimata Liverpooli 1990. aastast kestvast tiitlipõuast on vahepealse aja jooksul 10 korral Inglismaa meistriks tulnud Ferguson alati pidanud neid oma klubi peamiseks rivaaliks.

"Minu suurim väljakutse pole praegu toimuv. Minu suurim väljakutse oli Liverpool nende f***ing troonilt mahatõukamine. Ja te võite selle ära trükkida," teatas šotlane 2002. aastal The Guardianile antud intervjuus. Päris ülbe, eksole.

Ja see ülbus Fergusonile laupäeval kätte maksiski. Kolm korraga tehtud vahetust ei süstinud meeskonda loodetud energiat, vaid veensid Unitedi mängijaid, et nad on sel päeval Liverpooli meestest selgelt kehvemad. Ja saatsid signaali et nende peatreener on meeleheite äärel.

Sellest tekkis koheselt ebakindlus ja Nemanja Vidicil, kes katastroofilise avapoolaja järel oli vaheaja järel enamvähem normaalselt hakkama saanud, jooksis kõvaketas juba paari minutiga umbe. Steven Gerrardi mahatõmbamise eest teenis ta õigustatult punase kaardi (pildil), Fabio Aurelio realiseeris karistuslöögi ja tiitliheitlus oli taas valla.

Äge mäng see jalgpall.

Jämedalt öeldes aasta aega tagasi andsid kaks mitmevõistlejannat teada, et keskenduvad tulevikus kaugushüppele. Laiale üldsusele täiesti tundmatu eestlanna Ksenija Balta ja rootslannast ala valitseja Carolina Klüft.

Esimene viitas tervislikele põhjustele, teine motivatsioonipuudusele. Oli Klüft ju võitnud mitmevõistlejana kõik, nüüd ihkas ta triumfeerida kaugus- ja kolmikhüppajana.

Mis juhtus? Pekingis põrusid mõlemad. Balta ei saanud lõppvõistlusele, Klüft sai seal enda kohta hädise 6.49ga üheksanda koha. Sügisel häiris Klüfti hüppetreeninguid sääreluu väsimusmurd. Talvel on ta startinud vaid 60 m sprindis, tema hooaja tippmark 7,61 on Balta tänavuse ainsa jooksu ajast seitse sajandikku nõrgem. 1:0 Baltale!

Torino sise-EMi vaatas rootslanna telekast, Balta seevastu pani Euroopa endast rääkima. Ta viis Eesti siserekordi 6.87ni ja võis rahvuslipuga juubeldada. Inetust pardipojast ehk maailmale tundmatust mitmevõistlejast sai tõusev täht.

Kuidas vaatavad naised nüüd oma otsusele tagasi. Balta vist suisa peab ütlema (ja ongi öelnud): see oli ainuõige valik. Klüft seevastu... Nojah, mida annavad üheksandad kohad tiitlivõistlustel üheksa KULDA kogunud rootslannale? Esialgu pole ta siiski meelt muutnud.

Berliini poole astuvad luigeks osutunud pardipoeg Balta ja superstaar Klüft üsna võrdses seisus: eestlannal on ette näidata tippmark 6.87 ja sisehooaja valitseja tiitel, rootslannal on vastu panna ülisuur kogemuste pagas ja kümne sentimeetri võrra parem isiklik rekord.

Meistrite liiga kaheksandikfinaali kordusmäng AS Roma ja Londoni Arsenali vahel ei hiilanud küll erakordse kvaliteediga, kuid põnevust jagus täie raha eest. Kuidas saakski vutimängust adrenaliini otsiv inimene kurta, kui edasipääseja selgub alles penaltiseerias.

Penaltilöömise võitis Arsenal 7:6. Lahendus saabus kuuendas paaris, kui Abou Diaby oli täpne, ent Max Tonetto oma löögi kõrgelt üle värava saatis. Ometi ei tasu Roma fännidel ja pead peites platsilt lahkunud mängijatel eesotsas kapten Francesco Tottiga (pildil) patuoinast otsides osutada näpuga Tonetto või penaltiseeria alguses eksinud Mirko Vucinici peale.

Peamine süüdlane oli 29aastane väravavaht Doni, kel pole lootustki säärase kehva närvikavaga Brasiilia koondise esinumbriks tõusta (praegu mängib ta Milano Interi kolleegi Julio Cesari varjus teist viiulit). Mismõttes nõrk närvikava? On ju vana kõnekäänd, et väravavahtidel on penaltite tõrjumisel võimalik vaid võita ja mitte kaotada?

Vale! On võimalik kaotada ja kaotada palju. Antud juhul 2,5 miljonit eurot, mille Roma oleks teeninud auhinnarahana veerandfinaali pääsemise eest, ning kildudeks purunenud lootus pidada Meistrite liiga finaal oma kodustaadionil pealekauba (tänavune Euroopa meisterklubi selgub nimelt Rooma Olümpiastaadionil).

Mis siis valesti läks? Doni (pildil) tõrjus penaltiseeria hakatuseks Eduardo kehva soorituse. Seejärel seisis ta vastamisi Robin van Persie, kelle oskuslik sooritus brasiillase ära pettis. Seejärel eksis Roma poolelt Vucinic ja seis oli viigis 1:1.

Lööma asus Theo Walcott, kelle löök oli Doni jaoks täiesti tõrjutav. Ometi lipsas pall ta käte vahelt läbi ja võrku. See ebaõnnestumine küpsetas brasiillase kõvaketta üles ja edasises penaltiseerias oli ta täielik kutupiilu (võro k surnud part).

Järgmise viie Arsenali penalti puhul puudus Donil vähimgi lootus midagi korda saata. Ta kas liikus liiga vara oma kohalt, ei viinud hüpet lõpule või lihtsalt potsatas istuli maha!

Hea polnud penaltiseerias ka Arsenali kollkipper Almunia, kuid Doni oli sõna otseses mõttes üks suur õnnetusehunnik. Arsenali mängijad kuulsid löökide ajal meeletut vilekoori, kuid nähes enda ees seisva väravavahi poolnutuseid silmi ja õlleliigale sarnanevaid hüppeid, kõmmutasid Inglise klubi mehed penaltid kindlalt võrku.

Roma ei pääsenud veerandfinaali oma väravavahi ülikehva närvikava tõttu.

Meistrite liiga kaheksandikfinaali korduskohtumine Liverpool - Madridi Real oli ilus mäng. Viiekordne Euroopa meister Liverpool võttis üheksakordse Euroopa meistri Reali vastu üliveenva 4:0 võidu.

Tõsi, kaks esimest väravat löödi Belgia kohtunikebrigaadi eksimuste tõttu, kuid kokkuvõttes ei saanud Real oma allajäämist mitte mingil moel kohtunikele süüks panna. Kui hetkel kindlalt maailma koondise esiväravavahi kohta enda käes hoidev Iker Casillas välja arvata, oli Real üks suur õnnetusehunnik.

Erinevalt Realist möödunud nädalavahetusel mänguvaba olnud Liverpool aga suisa lustis väljakul. Ülimalt laia liikuvusamplituudi näidanud väljakumehed traageldasid kokku nauditavaid söödukombinatsioone, suurepärast pressingut etendanud orkestrit ohjas meisterlikult dirigent Steven Gerrard.

See õhtu oli Anfield Roadil pidu. Rõõmu nõretas iga Liverpooli fänni igast rakust. Ja ülimalt nauditav oli näha - täpsemalt öeldes kuulda - kuidas Anfield otsustas oma rõõmu jagada ühe vastasmängijaga, kellel, julgen loota, polnud selle vastu hoolimata tablool seisnud süngetest numbritest midagi.

Selleks meheks oli Reali varuväravavaht Jerzy Dudek. Mäletatavasti oli just poolakas Liverpooli sangar, kui 2005. aasta Meistrite liiga finaalis alistati penaltiseerias AC Milan. See oli Anfieldil meeles.

Kaheksa minutit enne mängu lõppu, seisul 0:3, kaikus üle staadioni laul „There is only one Jerzy Dudek!" (eesti k - on ainult üks Jerzy Dudek!), et tänada vastasmeeskonna vahetuspingil istunud poolakat.

Kui ülejäänud Reali mängijad lahkusid Liverpoolist sünges meeleolus, siis Dudek usutavasti mitte, sest kellele ei meeldiks, kui talle tema tähetundi meenutatakse. Ilus žest Liverpooli fännidelt, mis näitas ehedalt Inglise jalgpalli kultuurkihi paksust.

Me siin kujutasime ette, et toome Torino sisekergejõustiku EMilt koju viis medalit ja puha (mõni asjamees, tõsi, oleks rahuldunud ka kahe kaheksanda kohaga). Tegelikult selgus taas tõsiasi, et olgu tiitlivõistlus milline tahes, kas või sise EM, kus kõik ässad pole kohal, tuleb medali, veel enam võidu saavutamiseks teha maailmaklassi tulemus. Nagu tegid Mikk Pahapill ja Ksenija Balta.

No ei pääse üllatajad pjedestaalile. Ja hooajaeelsed edetabelid ei maksa kah suurt midagi. Räägime, et 6000 punkti seitsmevõistluses on piir hea ja kesise vahel. Paraku on 6000 vaid kaunis number, millega saanuks EMil viienda koha, kust medalini minna 142 punkti.

2. Leibakust on kahju

Kaire Leibakust on kahju. 2006 suvel krooniti ta kolmikhüppes Eesti rekordit tähistava tulemusega 14.43 juunioride maailmameistriks. Sealt edasi on vaid mälestused möödunust ja heitlus 14meetrijoonega. Kahe ja poole aasta jooksul on Leibak hüpanud parimal juhul 14.26 ja mõne korra 14.20 kanti.

Varsti (või kohe?) on aeg otsustamiseks. Kas muuta midagi? Või mitte muuta? Sest kaua sa kannatad paigalseisu.

Mida paganat aastate kaupa treeningutel tehakse?

3. Kas ameerika jalgpallurid on maailma kiireimad

Uudis Margus Hundi vägitegudest Southern Methodisti ülikooli jõusaalis äratas üles skeptikud, kes avaldasid kahtlust, kas ameerika jalgpallurid on üldse tõsiseltvõetavad sportlased.

Tekkis huvi, kui kiired on ameerika jalgpalli nobedaimad mängijad ehk wide receiverid. Vastus oli huvipakkuv. 100 meetrit jalgpallurid ei jookse, kergejõustiklased ei tee jalgpallurite kiirusharjutust - 40 jardi paigaltstardist. Ent siiski leidus üks vihje.

Justin Gatlin, kelle 100 m rekord on 9,77, läbis 40 jardi ajaga 4,42. Ent sellega ei pääse ta jalgpallurite kõigi aegade edetabelis, mida juhib Champ Bailey 4,09ga, isegi 30 parema sekka.

Võta nüüd kinni, kas maailma kiireimad mängivad ameerika vutti või heitlevad olümpiakulla eest.

Jalgpalliliit mõtles hooaja alguse puhul välja ühe uuenduse. Hea uuenduse seejuures: igas voorus valitakse sümboolne koosseis. Aga tähtsamad küsimused jäid ikkagi tagaplaanile.

Juba aastaid kõneldakse, et liiga vajab uute pealtvaatajate meelitamiseks senisest ulatuslikumat turunduskampaaniat. Vähemalt paar aastat on räägitud: meistriliiga saab päris oma kodulehekülje.

Aga reaalsus on endiselt talumatu: et liigas toimuvast teada saada, tuleb endiselt igal laupäeval siseneda ühe klubi - ehk siis muidugi FC Flora - koduleheküljele.

Ärgem nüüd valesti mõistkem: tubli, Flora, et reaalajas ülekandeid teete! Siiralt. Sest muidu istuks huviline päris kottpimedas. Kuid kas oleks tõesti nii keeruline ülekanded liigutada sinna, kus nende koht (kuni meistriliiga kodukat pole): jalgpalliliidu leheküljele?

Vahet pole, vastate. On küll, väidan. Ja vabandan juba ette võrdluse eest: kas kujutate ette, et Inglise liiga live tuleks - no kelle valime!? - Manchester Unitedi saidilt? Või heakene küll: Soome liiga HJK veebilehelt? Mina ei kujuta. Pidime ju olema kõva e-riik, miks innovatiivsus siis jalgpalli kuidagi ei jõua? Seda enam, et ühe netilehe tegemine pole (pealegi jõukale!) jalkaliidule ka teab mis kulukas ettevõtmine.

Iseenesest huvitav, mida vastavad Aivar Pohlak ja ta jüngrid välismaalastest sõpradele, kui nood juhtuvad uurima: kust saaksin teie liiga kohta teavet? Kas tõesti: "Vaata fcflora.ee".

Tartu vaim elab teatavasti Toomemäel ja ei tule sealt kunagi alla. Ta on vana ja väärikas tegelane ning võib tõepoolest talitada täpselt nii, nagu ise tahab. Ent Tartu sportlastel soovitan rohkem Toomemäel jalutamas käia. Lisaks esteetilisele naudingule, mida iga säärane jalgsitrett pakub, on lootust ka Tartu vaimust mõjutatud saada.

Seda on aga Tartu sportlastel hädasti vaja, sest lõppenud nädalavahetus oli ju suisa katastroofiline. Otsa tegi selle väljendi halvemas tähenduses lahti Kaire Leibak, kes ei suutnud Torino EMil kolmikhüppes kvalifikatsioonist läbi murda. Kaugushüppaja Ksenija Balta - Tallinnast - võitis kuldmedali...

Pallimängijad jätkasid samast kohast. Laupäeva ennelõunal kaotas Tartu Tammeka vutiliiga avavoorus koduplatsil Tallinna Kalevile 0:3, kusjuures jättis kasutamata penalti. Pärastlõunal sai Tartu Rock kodus sugeda Tallinna BC Kalev/Cramo käest numbritega 80:83 ning täna loovutasid Tartu Pere Leiva võrkpallurid Eesti - Läti ühisliiga võidukarika Tallinna Selverile.

Tartlased, mis toimub?

Räägime, et meil on spordifännid - korvpallifännid, jalgpallifännid... Unustage ära. Jaapani pesapallikoondise esimest treeningut Baseball World Classic turniiri eel tuli Miyazaki linnakesse vaatama 37 000 fänni ja tribüünid olid pungil kogu harjutusnädala jooksul.

Jaapani mõistes väikelinna, Tallinnast pisut pisemasse Miyazakisse, voorisid fännid üle kogu riigi ja hõivasid kõik hotellid. Linn teenis nädala jooksul tänu pesapallihulludele kahe miljardi Eesti krooni suuruse summa.  

Baseball World Classic on kord kolme aasta järel toimuv turniir, kus löövad kaasa riikide parimad profid (a la Canadian Cup hokis). Jaapan on tiitlikaitsja.

Huvitav, millal Eesti korvpalli või jalgpallikoondise treeningutel tribüünid täituvad? Või on eestis fännid ja sealmail FÄNNID?

NBA fännide jaoks ei vaja Chris Pauli nimi tutvustamist ka Eestis - tegu on maailma tugevaima korvpalliliiga uue põlvkonna ühe säravama tähega. Superkiire ja -osava mängujuhiga, kel pikkust 183 sentimeetrit, vanust 23 aastat ja kes jõudis oma talenti näidata rahvusvahelisel areenil ka Pekingi olümpial.

Nädala YouTube'i tiitel läheb Paulile lõiguga läinudöisest New Orleans Hornetsi kohtumisest Dallas Mavericksiga - Paul pani publiku ja reporterid õhku ahmima, kui põrgatas kiirrünnakule tormates nagu muuseas palli ka Dallase tagamehe Jason Terry jalge vahelt läbi.

1. Suusatamine, ala number üks

Midagi pole teha, suusatamise käekäik määrab Eesti sporditalve edukuse. Tuleb tiitlimedal, on kõik OK, ei tule, on kõik sealsamuses. Seekord läks hästi.

Nonii, kohe tõstavad paljud kisa, et mis sport see suusatamine on? Keda huvitab, maailma mõistes marginaalne ala? Eestlasi huvitab.

Kas teate, millised on Eesti populaarsemad spordialad, kui arvestada onlaini klikke?

1. Suusatamine. Andrus Veerpalu võidusõit Liberecis hakkas Õhtulehe serverit vaikselt umbe ajama, kuid väga loetud on kõik suusalood talve algusest lõpuni välja.

2. Tennis. Kaia Kanepi tänavused hiilgemängud on huvi tennise vastu tohutult tõstnud.

3. Korvpall. Kõik, mis puudutab Rocki ja Kalevit, puudutab ka Eesti rahvast.

2. Kergejõustiklastelt medalisadu?

Viiel Eesti kergejõustiklasel avaneb nädalavahetusel Torino EMil suurepärane võimalus avada oma tiitlimedalite arve. Õhtulehe kergejõustikuspetside arvates on reaalsed võimalused autasu koju tuua Mikk Pahapillil, Ksenija Baltal, Andres Rajal ja Kaire Leibakul ja kui väga hästi läheb, siis ka Kaie Kandil.

Kui kõik sajaprotsendiliselt õnnestuks, oleks tegu Eesti taasiseseisvumise järgse rekordi kordamisega - Val di Fiemme MMilt naasid suusatajad viie medaliga. Ent, kui võtta arvesse vaid olümpiasport, jääks viis medalit ühe ala tiitlivõistluselt Eesti rekordile neljakordselt alla. Siinkohal võidetud medalite edetabel.

20 - Laskmise MM, 1937.

16 - Laskmise MM, 1939.

12 - Laskmise MM, 1935.

11 - Tõstmise MM, 1922.

5 - Kreeka-rooma maadluse MM, 1927.

5 - Suusatamise MM, 2003.

3. Pole vahet, mis värvi on treener...

Mingil juhul ei saa Kaspar Koka tõdemust, et Mati Alaveri treeningud talle ei sobi, pidada tüli algeks suusakoondiseks. Millest tüli? Sportlased on treenereid aina vahetanud. Ja seejärel õnnestunud või ebaõnnestunud.

Anti Saarepuu lahkus sprindikoondisest ja alustas koostööd rootslase Niclas Gröniga. Ja mis sellest halba oli? Mitte midagi. Vastupidi, Saarepuu sai jalad alla tagasi. Eesti sprinterite juhendaja Bjørn Kristiansen ei tohiks kindlasti end solvatuna tunda vaid peaks näitama, et suudab oma ka poisid tiitlivõistluste esikümnesse tüürida.

Aivar Rehemaa lahkus Alaveri juurest Anatoli Šmiguni juurde. Selge, et Alaveri treeningud andsid Rehemaale hea põhja, kuid Šmigun on õpilast kenasti lihvinud. Kusjuures Rehemaa on märkinud treenerivahetuse suurimaks plussiks, et Šmigun saab temaga individuaalselt tegeleda. Aga see olnuks ka patt, kui Alaver keskendunuks Rehemaale, mitte Andrus Veerpalule ja Jaak Maele.

Hiinlased, kel pole suusatamisega suurt pistmist, on öelnud: pole vahet, mis värvi on kass, peaasi, et ta hiiri püüab.

Eilne Eesti jalgpallihooaja avamine oli tavapäraselt lõbus üritus. Õhtut juhtinud vutiliidu president Aivar Pohlak pildus nalju nii eesti kui ka vene keeles ning heas tujus olid ka meistri- ja esiliigaklubide esindajad.

Arvestades, et üritus kestis kolm ja pool tundi - Pohlak vahetult enne lõppu: „Oleme graafikust sujuvalt 1,5 tundi maha jäänud, aga see on naljaasi. Mul on õnnestunud see üritus ka õnnestunud 2,5 tundi pikemaks teha!" - oli hea meeleolu vältimatu.

Siin mõningad näited, millised hetked Estonia teatrimaja kammersaalis tuju üleval hoidsid.

Pohlak: „Mulgi kapsal ja tavalisel kapsal on selge vahe. Kas mulgi jalgpallurite ja tavaliste jalgpalluritega on samamoodi?"

Pohlak: „Baarides tilbendamine, seebiooperite vaatamine ja korvpalli mängimine on asjad, mis tuleb jalgpalliga asendada."

Õhtu pärliga sai aga hakkama esiliigameeskonna Kiviõli Tamme auto pressiesindaja Oleg Sviridenko, kes teatas: „Meie linnas on vaid 6500 elanikku ning suremus ületab sündivuse kolmekordselt. See on meie peamine probleem! Kiviõlis armastatakse jalgpalli, aga inimesi jääb aina vähemaks ja lapsi lihtsalt ei ole."

Liberec ei jää suusatamise MMi taga nutma. Tuli, oli, läks. Hüvasti! Normaalne elu pöördub rööbastesse.

Võib arvata, et kahe aasta pärast valab Oslo (või Holmenkollen) suusatamise MMi lõppedes pisaraid. Pidu on läbi ja naaseb ehk tosina aasta pärast. Liberecil on MMist savi.

Ei saa öelda, et MM oleks väikelinna väga häirinud. Eks ta tüütav oli, kui mingid fännid medalite jagamise järel pasunat tuututasid. Ja spordihall oli pooleldi suletud - seal asus pressikeskus - ning korvpallurid pidid mujal treenima.

Võib arvata, et Katarina Neumannova ja Lukaš Bauer on Tšehhis suusavaimustuse tekitanud. Tühjagi. Kui tahtsid kohalikust  riiklikust spordilehest midagi MMist lugeda, väsis käsi lehekeeramisest ära. 12 külge jalgpalli, 8 hokit, 2 muud jura ja alles lõpus pisut MMi.

Meeste teatesõiduks köeti Tšehhi publiku lootused suureks ja iga piletiostja sai teise pileti ühe Tšehhi krooni ehk 50 Eesti sendi eest juurde osta. Kohale tuli 35 000 huvilist. Ja pidi pettuma. Võõramaalasel oli raske aru saada, mida omadele, kes võitjatest minutite kaupa maha jäid, röögiti, kuid kiidusõnad need ilmselt polnud. Küll lendas suusatajate poole paar õlletopsi.

Üldiselt pole talv Libereci rahval õnneks läinud. Kohalik hokitiim Bili Tygri sai põhiturniiril üheksanda koha ja play-offi esimeses ringis tappa. Vutimeestel läheb paremini, FC Slovan Liberec on pärast 18. vooru viiendal kohal, hõbedast vaid punktiga maas.

MMiga on libereclastel nagu külalisega - hea, kui tuli, veel parem, kui läks.

 Terve ports suusahüppepilte jmfotoblog.blogspot.com