Meie siin muretseme, et Eesti murdmaameeskond sai kaheksanda koha ja üleüldse on asjad kehvad, medaleidki vaid üks. Üks medal - pronks - on ka suurel suusariigil Venemaal. Pärast seda, kui idanaabrite meeskond jäi teatesõidus 11. kohale, kuulutati välja katastroofiolukord ning ajakirjandus tegi ettepaneku kogu koondis laiali peksta.

Venemaa on Liberecis põrunud täiega. Medaliarvestuses ollakse viimased, teatesõitudes, kus tavaliselt kulda ja karda nopitakse, pildile ei pääseta, kahevõistuses jäädakse alla Eesti verinoortele meestele.

Meedia jaguneb Venemaal kahte leeri. Üks leiab, et aitab sellest, kui koondise peatreenerile Juri Borodavkole sulg sappa panna, teise arvates tuleks kogu koondis laiali peksta ja Siberi taiga vahelt uus seltskond kokku koguda.

Õhkkond Venemaa koondises on tunnetest paks, kõik on kõigiga sõjajalal. Suusaliidu president ütleb, et süüdi on treener ja sportlased. Borodavko kirub, et tiimi pole, kõik võistlevad vaid enda nimel. Naiste sprinditeate järel teatas Borodavko, et oli loll, kui kuulas sprinditreenerit, kes ei tea asjast midagi ning pakkus järjekordselt välja vale koosseisu. Ja ka sportlased ei jaga taktikast midagi.

Ühesõnaga, Venemaa suusakoondis tundub olevat kui ehtne vene küla kus ülemine tänav kakleb alumisega ja ühtsusest ei saa juttugi olla.

Tip Sport Arena 50 meetrisel seinal on käejälgedega saviplaadid. Mitmed möödujad seiskuvad ja uurivad liigikaaslaste savisse surutud jäsememustreid. Proovivad oma käsi külmadesse savi jälgedesse sobitada ning itsitavad omavahel.

Spordimaailm on üks lootusetu keskaegse romantika kants, sest sealsete elanike lemmiktegevus on kellegi või millegi kroonimine. Kuningateks, kuningannadeks, (kroon)printsideks ja printsessideks tituleeritakse nii spordialasid kui ka sportlasi.

Kahel ägedal spordialal on praegu troonil kuningas Ronakas. Jutt käib jalgpallist ja snuukrist. Kuningateks on 2008. aastal maailma parimaks jalgpalluriks valitud Manchester Unitedi ja Portugali koondise ääreründaja Cristiano Ronaldo ning rohelisel kalevil kiiviibutajate seas mullu maailmameistriks tulnud Ronnie O´Sullivan. Jalgpalli Ronakas ja snuukri Ronakas on väga sarnased sportlased.

Esiteks, mõlemad on omal alal erakordselt andekad. Ronaldo ja O´Sullivan esindavad vastavalt jalgpallis ja snuukris uut kvaliteeti; standardit, milleni keegi varem pole küündinud. Mõlemad murdsid tippu verinoorelt ja on valitsevad maailmameistrid (Ronaldo, tõsi küll, vaid klubitasandil).

Teiseks, kumbki ei paista silma fair play´ga. Pigem vastupidi. Ronaldo ülbusest, kombest end igal võimalusel murule kukutada ja kohtunikega õiendamistest võiks kirjutada uue (Ronaldo) Tõe ja Õiguse. O´Sullivani kuulsaimad skandaalid on MMi pressiesindajale üle tahi äigamine, positiivne dopinguproov (kanep) ja muu pudi-padi lisaks.

Kolmandaks, mõlema selja taga sirgub paipoisist troonilepürgija. Ronaldo puhul on selleks argentiinlane Lionel Messi. O´Sullivani suurimaks rivaaliks on aga tõusmas mullu talle MM-finaalis kaotanud Ali Carter, kes võitis pühapäeval Walesis oma esimese suurturniiri.

Neljandaks, kõigest eelpool öeldust tulenevalt on tegemist väga vastandlikke arvamusi tekitavate tegelastega. Ronaldot ja O´Sullivani fännatakse ja põlatakse kirglikult.

Järgmised paar aastat annavad selgitust, kas tänapäeva tippsport ongi mõeldud kuningas Ronakatele või suudavad paipoisid - miks mitte Messi ja Carter? - sooritada riigipöörde.

Sellise lumise metsa vahel jääks isegi meelega viimaste sekka.. 

Libereci fotograafi päevaraamat jmfotoblog.blogspot.com 

Rootsi ajakirjanikud, kes Liberecis palehigis tööd rabanud, said eile pärast sprindivõistlust rahulikult õllele minna. Põhjus: lehed on täis kroonprintsess Victoria kihlumist Daniel Westlingiga ja mingi suusatamine ei huvita kedagi.

"Oleks rootslane kulla võitnud, saanuks sellest ehk küljekese kirjutada, aga viiendate-kuuendate kohtade jaoks meile ruumi ei eraldata," sõnas Kristofer Bergström Aftonbladetist. "Mina ei saa sellest kuninga ja printsessi hullusest aru, aga tühja sest. Tänu neile võin täna õhtul rahulikult õlut libistada." 

Kui ei saa heaga..... saab halvaga!

Libereci fotograafi päevaraamat jmfotoblog.blogspot.com 

Libereci fotograafi päevaraamat jmfoto.blogspot.com 

Sadakond vikerkaare värvides suusklejat.. Silme eest kisub kirjuks!?

Libereci fotograafi päevaraamat jmfotoblog.blogspot.com 

Justyna Kowalczyk'i võidurõõm pärast (mitte "peale"- ma olen fotograaf, ma kirjutada ei oska;) 15km suusavahetusega sõitu. 

Fotograafi Libereci päevaraamat: jmfotoblog.blogspot.com 

Rootsi meedia oli südamest pahane Rootsi hooldetiimile, kes uskumatut ebaprofessionaalsust üles näitas ja tippvormis Johan Olssonile mittetöötavad määrdega suusad jalga andis.

Täna ennelõunal kogunes Rootsi meedia üksmeelselt tiimi määrdebussi juurde selgitust nõudma, mis eelmisel päeval 15 km klassikasõidu eel õigupoolest juhtus. Miks Andrus Veerpalust ja Jaak Maest hiljem startinud Olsson valed suusad alla sai? "Kurat, selle asemel, et kirjutada kuldmedalist, peame põhjendama, miks tippvormis Olsson kaheksandaks tuli," kirus üks lehemeestest. "Õige suusaga olnuks Olsson poodiumil, ilmselt kõrgeimal astmel."

Hooldemeeste tsirkus alanud juba varahommikul. Ilmaennustus lubas lumesaju tugevnemist, kuid ainus tõsiseltvõetav tiim, kes määrdetelki üles ei pannud, oli Rootsi. Kui määrimiseks läks, hoidsid kaks hooldemeest laua kohal mingit lippu, mille all suuski võieti.

Lisaks edastati Olssonile ja määrdemeestele valeinfot. Varem rajale läinud Mathias Fredricksson ja Daniel Rickardsson, kel all määrdega suusad, kaotasid 1,85 kilomeetri järel juba valgusaastaga (kui kõik olid sest punktist läbi läinud, siis vastavalt +16,6 ja +21,4). Ometi teatasid treenerid: mehed panevad vingelt!

Kui eestlased saatsid füsioterapeut Lauri Rannama starti fikseerima, kes milliste suuskadega rajale läheb ning esimeste vaheaegade võrdluses oli selge, et No Wax on õige valik, siis rootslased ei teinud midagi säärast.

Olsson startis viis(!) minutit pärast Veerpalut, kuid ei saanud ikka aru, millised suusad peavad all olema. Ühe tiitli Olsson siiski võitis - ta oli parim nendest, kes määrdega suuskadel startis. Ent kas antud tiitel meest rahuldab, on iseasi.

Liberec, 15km klassikat. Andrus Veerpalu= maailmameister! 

"Nii hea pole iial olnud lumel lamada, siit ei tahagi tõusta!" 

Uuri lähemalt jmfotoblog.blogspot.com

Norral on Libereci MM alanud pehmelt öeldes kesiselt. Kahe päeva peale on võidetud vaid üks pronks - naiste suusahüpetes. Sestap üritavad norralased teiste võidetud medaleid endaga seostada. Ka Andrus Veerpalu kullast kuuluvat killuke neile.

Esmalt teatas Norra meedia, et mis viga Aino-Kaisa Saarinenil kulda võita, kui Soome koondise peatreener on norralane Magnar Dalen. Kahevõistluse võitnud ameeriklase Todd Lodwicki seoseid Norraga oli leida raskem, kuid suusatamise sünnimaa rahvas tuli sellega toime. Nimelt veetvat Lodwick suved Norras.

Veerpalu kullaga oli lihne. Norra lehemees tuli Eesti kolleegidelt küsima, kas Magne Myrmo määrib endiselt Veerpalu suuski. Kuulnud eitavat vastust, teatas ta veendunult: no Myrmo kuulus must kaustik, kus aastatega kogutud andmed ja tarkused kirjas, on niikuinii teie määrdemeeste käes. 

Aino-Kaisa Saarineni esimesed võidupisarad maailmameistrina. 10km klassikasõidus seljatas Aino-Kaisa Saarinen, Marianna Longat ja Justyna Kovalczyk'i ning võitis oma esimese MM-tiitli. 

Libereci fotograafi päevaraamat jmfotoblog.blogspot.com 

Raadiohääl Erik Lillo, üks korüfeedest, meenutas 1982. aasta Oslo MMi suusahüppeid, kus udust ei näinud keegi midagi - ei sportlased, kommentaatorid ega televaatajad. Aga ühed hüppasid, teised kommenteerisid ja kolmandad vaatasid. Kõik jäid ellu ja olid rahul.

Oslo MM oli see, kus jõudis maailma kõrvu kuulus Tibutants ja uduvõistlusel võitis Matti Nykänen esimese tiitli.

Tõsi, teist ringi toona ei hüpatud ning Lillo koos kadunud Toomas Uba puhusid kolmveerand tundi, mil žürii otsust või udu hajumist oodati, televaataja lõbustamiseks juttu

„Rääkisime peast kogu suusahüpete ajaloo lahti, ühtki materjali meil kaasas polnud," meenutas Lillo. „ENSV Tele ja raadiokomitee esimees tahtis meile selle eest preemia määrata, aga ma polnud kommunistliku partei liige ning autasustamine jäi sinnapaika."

Loen igapäevaselt veebis BBC spordiuudiste lehekülge, sest see on enamvähem kõige mugavam viis end maailma spordis toimuvaga kursis hoida. Tõsi, et jalgpalli osas on rõhk Inglismaal toimuval, tuleb vutiuudiseid ka mujalt uurida, ent ülejäänud suured spordialad on hästi kaetud.

Täna hommikul üllatas mind meeldivalt BBC spordiuudiste esikülg. Nimelt figureeris seal Eesti. Põhjuseks muidugi Kaia Kanepi võit maailma kolmanda reketi Jelena Jankovic üle. Viimati pääses Eesti BBCs püünele ehk esikaanele siis, kui meie jalgpallikoondis Inglismaaga mängis.

Gerd Kanteri olümpiakuld, sõudjate olümpiahõbe, suusatajate sõidud-(võidud?), võrkpallikoondise pääs EM-finaalturniirile ja muu säärase "pudi-padi" puhul pole esikaanele pääsemiseks lootustki. Kanepil on aga võimalus saada seal püsiesinejaks - vähem kui tunni eest alistas ta Jelena Vesnina ja homme ootab ees poolfinaal.

Eesti sportlaste hea esinemise üle on alati hea meel, aga kui triumfid tulevad maailma spordi suurtel aladel, on kohe eriti hea meel. Pole kahtlustki, et Kaia Kanepi on praegu maailma kuulsaim eestlasest sportlane.

Kas Kaisa Saarineni ja Virpi Kuituneni etteaste Libereci MMi avadistantsil - soomlannad lõpetasid esimese ja neljandana - lubab võrdlusjooni tõmmata Andrus Veerpalu ja Jaak Mae reedese võistlusega 15 km klassikadistantsil? Annab! Ja vägagi!

Esiteks - Valdidentros, selsamal distantsil, 10 km kassikas, polnud ei Saarinen ega Kuitunen parimate seas. Nad kaotasid Justyna Kowalczykile ja Marianne Longale kõhedusttekitavalt palju - vastavalt 49,0 ja 1.12,2. Väidetavalt oli neil keskmäestikust tingitud hingamisraskused.

Veerpalu jäi Valdidentros Anders Södergrenile alla 35,7 sekundiga, Mae, kelle selg oli kibe, 1.25,9.

Nii Saarinen kui Kuitunen kinnitasid pärast Valdidentrot - ärge vaadake eelnevat kaotust, selle saab kuue päevaga tasa teha. Liberecis oligi kaotus tasa tehtud ja mõlemad soomlannad tipus.

Näis, kuidas Veerpalul ja Mael läheb. Nemadki oskavad tippvormi ajastada, nagu Saarinen ja Kuitunen. Tõsi, neljanda koha asemel võiks olla vähemalt kolmas.

Aga veel: nii Saarinen, kuid eriti Kuitunen, vajasid kõva rada, et endast parimat anda. Enne võistlust oldi mures, kas hommikused treenijad rada ära ei sõtku. Ei sõtkunud. Järelikult peaks ka meeste sõidu ajal olema tingimused head.

Lõpetuseks tasuks vaadata võistluste kulgu. Suusakoondise peatreener Mati Alaver arvas, et terad eralduvad sõkaldest esimese ringiga. Kes on ees, jääb ette, kes on taga, see ette ei tõuse.

Just nõnda sujus naiste sõit. Saarinen juhtis aina, Kowalczyk ja Longa olid algusest lõpuni teine-kolmas.

Eks reedel saab näha, kas Veerpalu ja Mae teevad Saarineni ja Kuitust.

Uuri lisaks jmfotoblog.blogspot.com 

Miks peaks õrnad ja hellad naisterahvad - mõni pisike kui püksinööp - sajameetriseid õhulende sooritama? Lihtne vastus: nad tahavad.

Kui naine midagi tahab, peab ta seda saama. "Isa ütles, et kui tahan suusahüpetega tegeleda, siis palun. Ta toetab mind kõiges," sõnas Kanada värves võistlev Atsuko Tanaka. Hüpata ta täna ei saanud, sest oli kümme päeva tagasi maandudes kukkunud ja tõsiselt põlve vigastanud. Käis karkudel. Ent reedel, võistluspäeval, kui suudab haigele jalale toetuda, lubas ta mäel olla. "Tahan olla osa ajaloost, kohal, kui naissuusahüppajad heitlevad esimest korda tiitlimedalite pärast."

Harjutuspäeva esimene hüppaja, tšehhitar Lucie Mikova, kukkus rängalt ja toimetati haiglasse. Teistel hüppajatel, kes tornis oma järge ootasid, et võtnud õnnetus nägugi tõsiseks - ikka juhtub. "Teised kardavad meie pärast rohkem, kui meie enda pärast," muigas ameeriklanna Sarah Hendrickson.

Huvitav, kuidas tavalised mehed suudaksid elada koos naissuusahüppajaga. Kas nende ego peab vastu? Norra eelmine kuningas Olav V, suusahüppaja, teatas kord, et ega ta pojast Haraldist õiget meest ega riigipead ei saa - ta ei julge hüppetornistki alla tuhiseda. Sama saab öelda perekonna õrnem (?) pool, kui ta mees millegiga hätta jääb.

Ikka ju veetakse kihla. Kasvõi niisama. Mõnikord isegi selle vastu, kelle võitu hinges soovid. Nii sündis ka kahe Õhtulehe kirjatsura kihlvedu.

Sõber Martinson teatas nädalalõpul, et Kaia Kanepi võidab Dubai tenniseturniiri kolmandas ringis Jelena Jankovici. (Kes veel pole lugenud: meie piiga kodune supermäng Viktoria Azarenka vastu jättis suusaspetsile kustumatu elamuse.)

Üritasin kainele mõistlusele tuginedes vastu pusida. Väitsin, et praegu on neli naist, kelle vastu on Kaial - kahju küll - imepisike võimalus. Need on õed Williamsid tohutu võimsuse ning Jelena Jankovic ja Jelena Dementjeva ülihea liikumise ja kaitsemängu tõttu.

Aga sõber Martinsoni argumentatsioon ei veennud. Mitte sugugi. "Kaia võib võita igaüht!" kõlas kalk vastus.

Lõime käed. Üks-ühele. Maja mängu ei pannud, summa on imepisike.

Kui Kaia täna kihlveost kuulis, kommenteeris seda nii: "Einoh, pole väga loll kihlvedu kummaltki poolt! Kõik on võimalik, nii või naapidi. Väga suurt vahet pole, kellega TOP 10 mängijatest kohtun. Aga vahest Serena Williams on oma stiili ja ülivõitlusliku oleku tõttu kõige ebamugavam - ükspuha, kui halvaks seis läheb, suudab ta alati juurde panna."

Eks kolmapäeval näis, kumb meist kommiraha teenib. Mina olen igatahes happy igaljuhul, ei saa jätta mainimata. Kuigi tegelikult vist rohkem happy isegi siis, kui sõber Martinson kommiraha kasseerib...

1. Kalevi halb unenägu

BC Kalevi mäng Lietuvos rytasega oli kui halva lõpuga unelm. Leedulaste kiire mänguga mindi külmalt kaasa ja näidati, kuidas jookse-viska stiilis tegutseda tuleb. Kõik oli kena kuni košmaarse neljanda veerandajani, mis kaotati 11:27.

Kaotus kaotuseks. Vastane oli vägev, aga kripeldama jääb suhtumine juhtunusse. Kalevi peatreener Nenad Vucinic kirus kogu hingest kohtunikke, olles nende tegevusest suisa šokeeritud.

Siinkohal tahaks tutvustada spordifilosoof Mati Alaveri põhimõtet, mis tuleks tegelikult igal elujuhtumil omaks võtta: „Kui meil läheb hästi, otsigem edu põhjusi väljapoolt - oli õnne, taustajõud tegutsesid hästi, ilm soosis meid. Kui läheb halvasti, vaadakem peeglisse - mida meie saanuks paremini teha. Ärgem süüdistagem kedagi teist."

 Selge see, et on raske nelja veaga kaitses mängida, aga rünnakul pole vigade arvul tähtsust. Milles on kohtuniku süü, et kalevlased lahmisid täiesti mõistetamatult kolmeseid - seitsmest tabas vaid üks - tegid korvi all jookse ja lasid endale „kulpe" panna? Kas vilemees põhjustas otsustavatel hetkedel neli pallikaotust?

Kui Vucinic läheb kalevlaste pisaraid pühkima - oh vaesekesed, te mängisite nii hästi ja pidanuks võitma, aga kohtunik, kurivaim, keeras käki - siis on kahju. Vaatab aga peeglisse ja palub meestelgi seda teha, võib olla lootust, sest Balti liiga play-off ootab ees.

2. Eesti medalivõimalus sprinditeates on 13%

Ärge öelge, et Libereci MM, mis neljapäeval algab, juba reedel meeste 15 km klassikasõiduga Eesti jaoks läbi saab. Et rohkem pole midagi oodata ega vaadata. On!

Naistest, hüppajatest ja kahevõistlejatest pole vist tõesti asja, aga murdmaameestest küll.

* Mida suudab Aivar Rehemaa (pildil) suusavahetusega sõidus ja 50 km vabatehnikas? Esikümme poleks üllatus. Medalivõimalus - 4%.

* Sprinteritest võiks keegi - Peeter Kümmel? - hea õnnega finaaligi jõuda. Medalivõimalus - 0,5%.

* Sprinditeade. Kui sõidavad Andrus Veerpalu ja Aivar Rehemaa, on lootust rohkem. Medalivõimalus - 13%.

* Teatesõit. Kas Eesti meeskond pääseb viimaks esikuuikusse? Medalivõimalus - 3%.  

3. Kas eestlastel on MM-ralliga lõpp?

Urmo Aaval läheb raskeks. Stobarti meeskonnal pole mingit põhjust talle tasuta kohta pakkuda, isegi mitte olulist allahindlust teha. Kui just ei arvestata, et Aava on kruusal parem kui Iirimaa asfaldil ja Norra lumel.

Fordi tiimi boss Malcolm Wilson, kes kamandab ka Stobartit, lükkas kõrvale oma poja Matthew ja määras Aava punkte toovaks piloodiks. Paraku oli mõlemal rallil Matthew parem kui Aava. Tiimipunkte Stobart sellega ei kaotanud, aga ikkagi.

Samas ei tahtnud Aava ebasobivatel pinnastel hooaega alustada, ent Wilson käis peale. „Ma ei hakanud väga vaidlema kah," tunnistas Aava. Nüüd on vitsad käes. 

Kui juhtub nõnda, et Aava jaoks on MMi tasemel rallisõit seks korraks lõppenud - raha ju jätkamiseks väga pole - tuleb lipp poolde vardasse lasta. Ralli ON Eesti ala, kuid peale Aava meil väärilisi piloote pole ega lähiajal ka tule.

Libereci MMI pressiruumi seinal ilutses ilmateade. Äärmiselt ebaloogiline teine.

18. veebruar: -6... -8. Pilvine, sajab lund või vihma.

Lund küll, aga vihma!? Miinus kuue kraadi juures?

Tegelikult polevat ebaloogiline, selgitas tuttav ilmavana. Asja tuleb lihtsalt teada.

„Külmaga sajab vihma juhul, kui ülemistes kihtides on nullilähedane temperatuur ja sooja ilma front tungib peale. Siis mõnikord algab vihmasadu enne õhutemperatuuri plusskraadidesse tõusmist. Ehkki -8 on nagu palju, tavaliselt algab vihmasadu -4... -5 juures. Soojafront liigub nii, et enne läheb soojaks 1 km kõrgusel ja siis alles maa peal."

Samas, väitis ilmataat, läheb Liberecis soojaks alles pühapäeval ehk 22. veebruaril, aga mitte ülehomme.

Turvamees on lisaks pättidele ka pealtvaatajad ära hirmutanud. A la: hernehirmutis oli nii hirmus, et harakad tõid isegi eelmisel aastal pihta pandud vilja tagasi.

Mõni mees lihtsalt ei viitsi lund rookida. Seega käivadki inimesed lihtsalt autoteel. Lihtne! 

Tšehhimaad võib mõneti võrrelda Eestiga - Prahast välja sõites kumab taamal Lasnamäe, buss on pesemata ja lakkamatus lumesajus pole näha ainsatki sahka. Küll aga muud õõvastavat.

Liiklus Libereci suunas kulgeval kiirteel - lubatud on 100 km/h - jääb ühtäkki seisma ja hakkab siis teosammul edasi liikuma. Avarii. Auto on täiesti sirgelt teelt välja põrutanud ja kordi üle katuse käinud. Kraavipervel lebab kaks laipa. Üks on linaga kaetud teine veel mitte. Lebab kui pulk. Oled sattunud justkui Tallinn - Tartu maanteele.

* * *

Lumesadu ei vaibu. Oleks siis ilm külm, aga ei, pigem pisike pluss. Nii sulavadki räitsakad hoobilt, muutes tee poriseks ja rõivad märjaks.

Oled sattunud justkui Tallinna - tervitused linnapea Edgar Savisaarele. Libereci rahvast lumekoristamises küll süüdistada ei saa. Kõnniteelt vaevub üksik labidaga rajakese sisse kraapima, enamasti on rada tallatud. Autod sumpavad omasoodu. Pori pritsib.

Tallinlased on õnneks kõigega harjunud.

Eesti jalgpalli 100. sünnipäeva-aasta algas sportlikus plaanis halvimal võimalikul viisil - 0:2 kaotus Kasahstani poisikestele mõjus üsna külma dušina.

Alles see oli, kui kõik kooris Brasiilia peatse (see on ju nii varsti!) tuleku üle kilgata saime. Ja saame veel tükk aega.

Aga mis me hüppame, kui meie endi mehepojad peaks nende kõrval väga häbisse jääma? 12. august saab küll paljudes tähendustes olema kui jalgpallilaulupidu, aga vähemalt mina sooviks küll, et sajandi mängu tähelepanu koonduks valdavalt ikka sportlikule küljele (loe: tulemusele).

Iseenesest pole ju midagi vapustavat, et Eesti Kasahstanile kaotas. Umbes võrdsel tasemel koondised, sõprusmäng ja nii edasi. Pealegi on meite omad aasta esimesed mängud ikka tappa saadud. Nulliga seejuures.

Aga kurb on, et peaaegu parimas rivistuses meeskond pidi tunnistama "Arno-järgses-ajastus" väga põhjalikku noorenduskuuri läbivale Kasahstanile. Mind ei lohuta mitte üks kriips Tarmo Rüütli hilisem jutt, et olime mänguliselt üle. Hoopis vastupidi. Ja mind ei lohuta ka teadmine, et tegu oli sõprusmänguga - peatreener ise on ju korduvalt rõhutanud, et Eesti jaoks pole sõprusmänge sisuliselt olemas. Tulemus loeb alati.

Peagi ootavad meid kaks (vaat et tähtsaimat) valikmängu Armeeniaga. Seis on ärev: kaotajana pole iial meeldiv järgmiseks etteasteks valmistuda.

Kas teie, jalgpallisõbrad, olete samuti koondise seisu pärast mures?

Kas teie meelest vääriks seekord kõrvale jäetud Sander Puri ja Andrei Stepanov nendeks duellideks Tarmo Rüütli kutset?

Inglismaa koondis alustas mõned minutid tagasi oma selle aasta esimest mängu. Sevillas kohtutakse valitseva Euroopa meistri ja Eesti vastasega MM-valiksarjas, Hispaania koondisega. Pilt ja jõujooned, mis avanevad, kui vaadata, milliste klubide mängijad kuuluvad inglaste algkoosseisu, on päris huvitav.

Inglise liiga liider ja tiitlikaitsja Manchester United: 1 (Michael Carrick).

18-kordne Inglise ja 5-kordne Euroopa meister, Inglise liigas teisel kohal olev Liverpool: 0 (see tähendab, et mitte kedagi).

Käimasoleva hooaja komeet, üllataja ja elavdaja Aston Villa: 3 (Gareth Barry (pildil all), Emile Heskey, Gabriel Agbonlahor (pildil üleval)).

Roman Abramovitši eratsirkus nimega Londoni Chelsea: 2 (John Terry, Ashley Cole).

Prantsusmaa esindus Inglismaa pealinna põhjaosas Londoni Arsenal: 0.

Mängijatele kulutatud raha ja teenitud punktide suhte poolest Inglismaa meistrivõistlusi juhtiv Everton: 1 (Phil Jagielka).

Robinho klubi Manchester City: 1 (Shaun Wright-Phillips).

Äsja peatreeneri vallandanud ja väljakukkumisohus Portsmouth: 2 (David James, Glen Johnson).

Liiga eelviimane Middlesbrough: 1 (Stewart Downing).

Seega, kas Inglismaa parim vutiklubi on Aston Villa!? Ning enamgi veel, kas liigas 19. kohal asetsev Middlesbrough edestab nii Liverpooli kui ka Arsenali ning on samal pulgal Manchester Unitediga!?

Tore, et sai tolmu pisut üles keerutatud ja rahva kommenteerima panna. Vaidlustest sünnib tõde. Aga see selleks.

Keegi pole iial väitnud ega hakkagi väitma, et korvpall pole Eestis populaarseim spordiala. Paraku on see ka hetkel ainus trump, mille korvpallifännid lauda saavad lüüa. Kesine ju.

Eelneva kommentaari (vt. nädala TOP) alus oli tegelikult ju see, et üks tuntud korvpallitreener hakkas avalikult võrkpallurite ees suurustama. Nii pole sünnis. Võita Žalgirist ja kohe endale vastu rinda taguda - et mis on võrkpallil vastu panna. Pole iial kuulnud ega kuule loodetavasti tulevikuski, et võrkpallurid hakkaks oma saavutustega kekkama.

Nüüd populaarsusest. Jah, korvpall on siinmail ala number üks, kuid mingist erilisest populaarsusest küll rääkida ei saa. Pigem mõõdukast huvist.

Kallid kaimud, küsige vanemalt põlvkonnalt, mida tähendab korvpalli tegelik populaarsus. Kui kuuekümnendate lõpus, seitsmekümnendatel oli korvpall Eestis jumaluse seisuses.

Praegu... Kalevi mängu telerist ei näidata, kuid saali ikka täis ei vea.

Jah, Kalevi halli mahtus vähe rahvast, koos seisukohtadega 2500 inimest, kuid müüki paisati vaid näputäis pääsmeid - ülejäänud osteti töökollektiivide poolt või hooajapiletitena. Rahvas käis bussidega kõigist Kapa-Kohilatest üle Eesti Kalevile kaasa elamas.

Kui tahtsid piletit, pidid tulema kaks tundi enne kohtumist järjekorda. Poisikesed ilmusid saali tund enne mängu, et normaalne seisukoht hankida. Seegi polnud tavatu, kui vaadati mängu nii, et näha oli väljaku üks pool või veerandik.

Mängujärgsel hommikul rääkis kogu Eesti eelmisel õhtul juhtunust. Bussides-trammides-koolides-ametites lahati mängu, sõimati ja kiideti. Väidetavalt olnud peale Kalevi võitu tööjõudlus üle kogu Eesti kümmekond protsenti kõrgem.

Populaarsus ei tähendanud toona pelgalt Kalevi mängude passimist. Kõik hoovikorvpalli platsid olid poisikesi hommikust õhtuni täis. Pea kõigis koolides olid kossutrennid, kus käidi klasside kaupa. Too oli just aeg, kus hakkas sirguma järgmine Suur Põlvkond - Sokk, Reigam, Toomiste, Enden, Metstak ja Co.

Kahjuks ei toonud Kalevi teine tulemine ja võidetud N.Liidu meistritiitel endaga sama suurt buumi. Ka neist, kes üheksakümnendate alguses poisiohtu olid, ei kasvanud Suurt Põlvkonda.

Kes praegu viiekümnele liginevad, ja vanemad, on õnnelikud, sest said osa millestki tõeliselt suurest - Kalevi ajastust - ning teavad, mida tegelikult tähendab, kui korvpall on populaarne.

1. Kes suudaks võita tsooni sattunud Kanepit?
Kaia Kanepi mäng valgevenelanna Viktoria Azarenka vastu, just kohtumise kolmas sett, oli kahtluseta viimaste aastate suurimaid spordielamusi.

Millise elegantsiga Kanepi vastase maa põhja tampis ja kamara peale kraapis. Vanameister Toomas Leius ütles õigesti - ükski maailma mängija poleks ses setis Kanepile vastu saanud.

Kanepi tunnistas, et sattus tsooni. See on huvitav seisund, mida sportlased kirjeldavad erinevalt: fluidum, kulgemine, nirvaana, valgustatus. See on justkui vool, mis voolab ise. Kõik meeled selle seisundi ajal - tajumine, nägemine, kuulmine - on üliergad, mõtteid pole ning tegutsetakse instinktide ajel, mõttekiirusest kiiremini.

Kahjuks jõutakse nirvaanasse harva, ent mida parem on atleet, seda tihemini. Kes julgeb pärast Kanepi säärast mängu öelda, et ta ei suuda võita midagi suurt?

Lõpetuseks viis viimaste aastate võimsamat spordielamust, millest saab lapselastelegi rääkida:

* Kristina Šmiguni kuld Torino olümpia suusavahetusega sõidus.

* Eesti võidab võrkpalli EMi valikmängus Poola.

* Jüri Jaanson ja Tõnu Endreksoni hõbedane sõit Pekingi olümpial.

* Kaia Kanepi purustab Viktoria Azarenka.

* Tartu Rock alistab mulluses euromängus Samaara.

2. Mis on korvpallil võrkpallile vastu panna?

Taeva pärast, kus maailmas küll elab korvpallirahvas? Kas tõesti on klapid silmadel ja mõtlemisvõime kadunud?

Treener Andres Sõber haukus Kalevi - Žalgirise mängu ajale võrkpallurite ja nende koondise treeneri Avo Keele pihta, kes leidis, et riigi raha eraldamine klubile pole eetiline: „Kui Keel täna saalis oleks, siis näeks, mis on seis ja Kalevi meeskonna tase. Ma ei usu, et võrkpallil on midagi sarnast vastu panna."

Austet Sõber. Võrkpallil on vastu panna see, et mängitakse EMi finaalturniiril. Mis on korvpallil vastu panna? Mudaliigasse kukkumine?

Võrkpallil on vastu panna kaheksa välismaal tugevates sarjades mängivat meest. Korvpallil? Tarmo Kikerpill.

Aga keda siis Kalev õigupoolest suureskooriliselt võitis? Klubi, kus pole ühtki võõramaalast ega koondise põhiviisikumeest. Võtame Kalevilt ära neli leegionäri, Kristjan Kanguri ja Valmo Kriisa ning mis järele jääb? Ja kas järelejäänud käiks Žalgirisest üle?

Korvpallitreenerid võiks selle asemel, et võõrmängijate paistel oma ala võrkpallist paremaks pidada, üle pika aja ka mõne koondislase üles kasvatada. Praegu on noorim, kes Eesti vormis võiks platsil midagi korda saata, 23aastane Gert Dorbek.
Võrkpallil oleks ses vanuses või nooremaid mehi vastu panna küll - Oliver Venno, Martti Rosenbratt, Ardo Kreek, Asko Esna ja Keith Pupart.

Seega, kas korvpallil tasuks sellises seisus ärbelda?

3. Kaie Kand - kaunis pardipoeg

Telgitagustes on aastaid räägitud, et Kaie Kand on imekena, kuid ei enamat. Et tegu on maailma andetuima kergejõustiklasega, kes teeb kõvasti tööd, kuid niikuinii kuhugi ei jõua. Ehk siis pardipoeg, kaunis pardipoeg, kes luigeks kunagi ei kasva.

Noh, ilkujad, mida nüüd ütlete? Kas korralik Eesti viievõistluse rekord ei pane ümber mõtlema? Kusjuures Kand on veel noor, 24, ta saab minna aina paremaks ja paremaks.

2007. aasta sügisel vallandas Londoni Chelsea oma teeneka peatreeneri Jose Mourinho, kellele  heideti ette kehvapoolseid tulemusi. Nimelt oli kaks aastat järjest Inglismaa meistriks tulnud Chelsea leppinud 2007. aastal koduliigas teise kohaga, jõudnud Meistrite liigas „vaid" poolfinaali ja alistanud FA Cupi finaalis Manchester Unitedi näruselt väikese 1:0 skooriga.

Lisaks ei sammutud uue hooaja alguses võidult võidule, vaid mängiti kohati viiki. Chelsea omaniku Roman Abramovitši jaoks oli see kõik piisav põhjus, et Mourinhole ust näidata. Loll otsus number 1.

Mourinho asendajaks palkas Chelsea iisraellase Avram Granti. Pikka pidu polnud temalgi. Chelsea jõudis Meistrite liigas ja koduses liigakarikasarjas finaali ning evis meistritiitlivõimalusi kuni viimase vooruni. Kolm teist kohta tekitasid Abramovitšis nördimust ja Grantile näidati ust. Loll otsus number 2.

Asemele toodi Portugali koondise juures töö lõpetanud Luiz Felipe Scolari (pildil), kes täna vallandati. Loll otsus number 3.

Chelsea´l seisavad ees FA Cupi 5. ringi mäng Watfordiga ja Meistrite liiga 1/8-finaal Torino Juventusega. Tõsi, meistriliigas on kolmandast kohast enamat juba raske loota. Aga ikkagi muudab Scolari vallandamine klubi olukorra ainult halvemaks.

Miks? Sest Abramovitš on näidanud ennast armutu krokodillina, kes kõik talle ebamugavuse tekitajad armutult otsast naksab. Siinkohal on paslik meenutada ühte toredat lastelaulu:

Singer-vinger ninaprill, meil oli kodus krokodill.

Krokodill tegi palju nalja, ajas lapsed toast välja.

Tahtis toas tantsu lüüa, laste koogid ära süüa.

Ema võttis raagus viha, andis talle üle piha.

Krokodill siis nuttis, palus - ära vihu, viht on valus.

Pidas halvaks külma sauna, pakkis oma reisipauna.

Pages kiirelt üle mäe, lapsed eks nüüd tuppa läe.

Moraal: ülbe krokodilliga ei taha keegi mängida. Ning miks peaks mõni maailma tipptreener - sellelaadset meest Chelsea-sugune staaridest kubisev meeskond kahtlemata vajab - tulema Chelsea tsirkusesse järjekordseks hooajatolaks, kellele omanikust krokodill mõõduka naftaturulanguse korral hambad tagumikku lööb?

Reval Cupil isiklikku rekordit parandanud Andres Raja sai juhendalt Erki Noolelt võtta, et ei pingutanud 1000 meetri jooksus piisavalt. Seekord tuleb olümpiavõitjaga nõustuda.

Raja aeg 2.47 pole paha. Aga pole ka hea. Imetlusväärne aeg on alla 2.40, 15 sekundit aeglasem jooks on juba seasörk. Seega Raja jooks oli selline tubli Harju keskmine. Paraku pole tema näol tegemist Dan O'Brieni või Bryan Clay suguse superandeka talendiga, kes võib kahepäevase pingutuse lõpuks rahulikult löntsida. Raja tase on selline, et kui ta soovib Torinos medalite jagamisel kaasa rääkida, on iga sekund ülikallis. Kui tahe on suur, aga mitte ülisuur, jääbki laeks ehk nii 8.-9.-10. koht.

Aga asjast. Raja endine treeningupartner Kaie Kand sai Reval Cupil 800 meetris ajaks 2.11,23 ehk tema keskmine ringiaeg oli 32,80 sekundit. Raja 1000 meetri ringiaeg oli aga 33,54. Pisut ebavõrdne võrdlus, aga siiski - 1:0 õrnemale soole! Täitsa huvitav oleks teada, mis ajaga Kand suudab 1500 m läbida... Igatahes oleks Kand Rajale ideaalne jänes.

Eesti teised mitmevõistlejad suutsid nädalavahetusel vähemalt sellest häbist pääseda, et oleksid oma tüdruksõpradele alla jäänud. Mikk-Mihkel Arro oli kõrgushüppes vaid napid kaks sentimeetrit parem Grete Udrase tulemusest 1.84. Tarmo Riitmuru hüppas teivast 4.45, Lembi Vaheri Eesti rekord on 4.01.

Neiud, sundige poisse takka! Seda häbi nad üle ei ela, et teile alla jääksid. Seega kergitage latti ja ka nemad hüppavad kõrgemale!

Jalgpallis on nii, et iga klubi kõige tähtsam eesmärk on kodune meistritiitel. Mullu nii Inglismaa kui ka Euroopa meistritiitli võitnud Manchester Unitedi fännid oleksid olukorras, kus neile antuks valida, kas teha Chelsea´l selg prügiseks kodutanumal või eurosarjas, raudselt eelistanud kodust meistritiitlit.

Samamoodi oleksid Liverpooli poolehoidjad 2005. aastal Meistrite liiga trofee pikema tseremooniata Evertoni fännide kõrtsi õlleanumaks andnud, kui neile antuks selle asemel Inglismaa meistrikarikas. Kokkuvõttes - esmalt klaarime arved koduõuel, siis võõrsil.

Kui hakata sama printsiipi teistele spordialadele ümber kandma, saame päris naljaka tulemuse.

Soome suusahüppe meistrivõistlustel noppis kuldmedali kahevõistleja Anssi Koivuranta, kes edestas Lahti suurel mäel kõiki spetshüppajaid. Tänavuse Nelja Hüppemäe turneel 7. koha saanud Harri Olli pidi leppima hõbedaga.

Eesti suusahüppe meistrivõistlustel kimbutasid kahevõistlejad suusahüppajaid samuti päris usinasti, aga kuld kuulus siiski spetshüppaja Illimar Pärnale (pildil).

Kui rakendada eespool kirjeldatud jalgpalliprintsiipi, siis kuna Eesti suusahüppajad suutsid erinevalt Soome kolleegidest koduõuel platsi puhtaks lüüa, on nad ka põhjanaabritest paremad!

Muidugi pole säärane loogika adekvaatne ja tõestab vaid taaskord, kuivõrd mõttetu on erinevate spordialade võrdlemine.

Tänavust Reval Hotels Cupi vürtsitab Kuuba mitmevõistlejate trio. Ilma nendeta jäänuks supp üsna lahjaks.

Kui võtta ette nädalavahetusel Tallinna Spordihallis toimuvat seitsmevõistlust tutvustav brošüür, siis võib nimekirjas esimesest kaheksast mehest viiele kriipsu peale tõmmata. Roman Šebrle - vigane. Andrei Kravtšenko - vigane. Maurice Smith - passiprobleemid. Mikk Pahapill - vigane. Eduard Mihhan - tont seda teab. Kes siis üldse alles jääb, küsite.

Erki Noole võistluse päästavad täna õhtul Eestisse saabuvad kuubalased Leonel Suarez (pildil), Yordani Garcia ja Junior Diaz. Tegemist pole lihtsalt eksootiliste sportlastega, vaid superandekate tulevikumeestega. Ausõna!

Leonel Suarez võitis Pekingi olümpialt 8527 punktiga pronksmedali. Pole paha saavutus, kui sa oled alles 21aastane! Noore mehe trumpalad on kõrgushüpe (2.17), odavise (73.98) ja 1500 m jooks (4.16,70). Seitsmevõistlust Suarez varem teinud pole, Õhtulehe rehkenduste põhjal peaks ta koguma 6050-6200 silma.

Ka 2006. aastal Pekingis juunioride MM-ilt hõbemedali saanud 20aastase Yordani Garcia ja aasta vanema Junior Diaze võimed lubavad koguda vähemalt 6000 punkti.

Poodiumile pretendeerivad ka sakslane Andre Niklaus (rekord 6192), venelane Aleksei Drozdov (6225) ja loodetavasti ka Andres Raja (5949).

Tarmo Riitmuru (5704), Aigar Kukk (5672) ja Mikk-Mihkel Arro (5637) selgitavad aga välja, kes on Pahapilli ja Raja järel Eesti kolmas number.

Aastaid on räägitud, et Eesti spordi- (pallimängu)ringkonnad võiksid ürituste korraldamisel koostööd teha, et suure publikuhuviga võistlused ühel ja samal ajal ei toimuks. Nagu hane selga vesi!

Tänane õhtu toob hiilgava näite, kus Tallinnas toimub üheaegselt kolm võistlust, mida vähemalt siinkirjutaja tahaks fännina vaatama minna. Eesti ja Horvaatia tennisematšis on kella 19 paiku ilmselt väljakul esireket Kaia Kanepi, samal ajal algab aga veidi eemal BC Kalev/Cramo ja Kaunase Žalgirise põhimõtteline korvpallilahing.

Et sellest veel vähe oleks, saavad pealinlased sel hooajal esmakordselt kaasa elada Baltimaade kahe parema võrkpalliklubi, Selveri ja Tartu Pere Leiva mängule. Mis algab kossumängust veerand tundi varem ehk sisuliselt samal ajal.

Ainsana pole tekkinud olukorras "süüdi" võrkpallurid, kel ajakava ammu paigas oli. Ka on valitud neljapäev telemängude päevaks päris osavalt, sest TAVALISELT siis muid suuri spordiüritusi ei toimu.

Mõni nädal tagasi tekkis aga Balti liiga kalendrisse 5. veebruari kohale Kalevi ja Žalgirise mäng, sest Leedu suurklubi ei pääsenud Euroliigas 16 parema sekka. Kahe ala asjapulkade koostöö korral leituks mängule ehk kalendris mõni teine auk.

Et tennise Föderatsiooni karikasarja mängude aeg oli varem paika pandud, tulnuks niikuinii leppida asjaoluga, et Eesti naiskond täna õhtul võistlustules on. Loosimisel juhtus aga väike ime, Eesti sattus kolmeliikmelisse alagruppi (selle tõenäosus oli 14%) ning tekkis võimalus jätta meie piigadele neljapäev vabaks.

Näib, et korraldajad jäid ajakava koostamisel otseselt võistluse itaallasest peakohtuniku diktaadi alla. Tenniseliidust selgitati, et Eestil lubatuks reedel mängida ainult hommikul, sest neljaste gruppide otsustavad matšid peavad toimuma ühel kellaajal (reede hommikul peetakse üks kolmese ja kaks neljase grupi ning õhtul kaks korda kaks ülejäänud neljaste gruppide matši). Mis aga keelanuks pidada reedel neli matši (mille vastu pealtvaatajad niikuinii huvi ei tunne) hommikul ja kolm, sealhulgas Eesti oma, õhtul?

Asjal on veel juures see konks, et kuigi Kalev Sport teeb tennisevõistlusest hoolega teleülekandeid, jääb Kaia Kanepi tänane mäng nägemata, sest võrkpalli koht telekavas oli juba sügisest kindel. Homme seda muret poleks.

Kokkuvõtteks - mis fännil üle jääb? Lasta end keskaegse kombe kohaselt kolmeks käristada? Saata skelett ühele, liha ja nahk teisele ning hing kolmandale objektile?

Ega muud üle jää, kui teha raske valik.

Räägime parem korvpallist, Eesti meistritiitlist ja prioriteetide seadmisest ning kogu selle kompoti reformimisest.

Olen kindlal arvamusel, et parim mõõdupuu Eesti korvpalliklubide edukuse hindamisel on nende tulemus Balti liigas. Miks?

Sest Balti liigas heideldakse terve hooaja jooksul üldjoontes võrdsete vastastega. Eesti meistriliigas ja eurosarja(de)s see nii ei ole. Esimeses puuduvad Kalevil ja Rockil konkurendid, teine a) kestab liiga lühikest aega ja b) ei paku identseid vastaseid.

Kahjuks peetakse Eesti parima korvpalliklubi selgitamiseks igal kevadel maha suplus konnatiigis ehk tüütult pikk finaalseeria. Balti liiga tulemus unustatakse selleks ajaks mugaval kombel ära, et välismaal kolakat saanud vürstid saaksid kehvatasemelises kodusõjas omavahelise paremuse selgitada.

Olukorra parandamiseks tuleb teostada reform ja Balti liiga tähtsust tuleb olulisel määral tõsta. Kuidas seda teha? Muidugi nii, et Kalevi ja Rocki omavahelised mängud Balti liigas lähevad finaalseerias arvesse!

Praeguse seisuga juhib Kalev tänavust finaalseeriat 2:0. Ja kui Rock ja Kalev Balti liiga play-off´is vastamisi juhtuvad sattuma, siis avaneks Nenad Vucinicil võimalus kindlustada ühe soojaga koht Balti liiga järgmises ringis ja Eesti meistritiitel. Kusjuures täpselt sellises tähtsusjärjekorras.

1. Jalgpall müüb ja elab hästi

Vabandan kõigi spordialade ees ette ning taha - te olete kõik toredad ja vajalikud ja toote rõõmu ja olümpiamedaleid, aga...

Ala väärtuse paneb paika turg. Eestisse tuleb maailma parim jalgpallimeeskond ehk Brasiilia koondis. Müügile paisatakse 10 000 piletit hinnaga 2000 krooni ning väga pole vist vaja karta, et mõni pääsmetest müümata jääb.

Eestis on võistelnud maailma parimad epeevehklejad, judokad, kettaheitjad ja maletajad, ent pisikest saali ei too nad täis ka siis, kui publik tasuta ligi pääseb. Enamus alasid ei tooks. Palju te maksaksite selle eest, et näha Michael Phelpsi ujumas? Või Prantsusmaa käsipallikoondist mängimas.

Vaatamata kõigele müüb mõni maailmas nii-öelda marginaalne ala siinmail hästi. Näiteks murdmaasuusatamine, kus rahvas lööb superässade - Andrus Veerpalu ja Jaak Mae kuuluvad kah nende sekka - nägemise eest paar sajalist letti. Tennis müüks ehk. Ralli kindlasti. Kergejõustik (loe: Usain Bolt). Aga nende hind pole kindlasti 2000 krooni per matš või jooks. Korvpalli hind oleks. Kujutage ette Eesti versus Dream Team.

Siit moraal: kes suudab end müüa, elab hästi.

2. Kelle eest Brasiiliale kätte maksta

Eesti - Brasiilia jalgpallimäng on show. Pelgalt. Vahel pole mitte kui midagi. Ei killukestki intriigi. Isegi Eesti võit ei loksutaks jalgpallimaailma alustugesid.

Oluliselt põnevam oleks sõprusmäng kiluvarga Läti või iluuisu tippriigi Soomega. Esiteks oleks mängud tasavägisemad, teiseks saaks me hulga võlgu tagasi maksta. Kilude ja Jelena Glebova eest.

3. Üks Klavan on kõvem kui 11 brasiillast

Ragnar Klavani üleminek Hollandi liiderklubisse AZ Alkmaari pani jalgpallirahva vaimustusest hõikama. Nojah. Premiel League see küll pole, ent samm sinnapoole siiski.

Jalgpall vajab vaatamata kõigele pisut tagautsitamist, et populaarsus veelgi tõuseks. Mäletate, kui Martin Müürsepp NBAs mängis, loeti kokku tema platsil oldud sekundid, visatud punktid ja tagumikukratsimised. Ent lisaks sellele räägiti NBAst ette ja taha. Nüüd, kui Müürsepp suurest korvpalliliigast läinud, leiab lehtedest parimal juhul NBA mängude tulemusi.

Kui Klavan paar sammu edasi astuks ning Inglismaale, Saksamaale, Itaaliasse või Hispaaniasse siirduks ja Eesti rahvas teda teleri vahendusel nägema hakkaks, oleks see jalgpallile suurem propaganda kui Eesti - Brasiilia maavõistlus.

4. Laena Aavale kirvest, oo Thor

Urmo Aavast on kahju. Kahtlemata on ta maailma õnnetuim rallisõitja. Jah, ta võtab ehk liiga palju riske, aga see pole ainus põhjus. Temal asjad lihtsalt juhtuvad.

Oleks Aava Iirimaa rallil teel püsinud, saanuks ta muretult neljanda koha. Paraku... Pinget, mis Norra ralli aal Aava turjal lasub ei sooviks ka Hannibal Lecterile mitte. Raha ju mehel väga pole, et hooaega lõpuni sõita, aga kui ta taas lumehange tuhiseb, on väga raske va krabisevat ka küsima minna.

Niisiis: oo Thor, sa võitlejate kaitsja, laena Aavale oma kirvest.

Esmaspäevased ajalehed andsid korvpallihuvilisest lehelugejale seekord kahtlemata mõtteainet.

Alustuseks, Õhtulehe mänguülevaade BC Kalev/Cramo ja Valmiera laupäevasest mängust, eriti aga lõik vastaste peatreeneri, legendaarse mängumehe Ainars Bagatskise intervjuust. Bagatskis imestab: "Küll üllatab mind, et Eesti koondise mehed Sokk ja Kriisa saavad Kalevis kümmekond minutit mänguaega. Läti klubides pääseksid nad platsile rohkem kui 30 minutiks."

Ja teiseks, kohaliku korvpallikorüfee Jaak Salumetsa juubeliintervjuu Eesti Päevalehes. Eriti aga koht, kus ta paneb paika Tartu Ülikool Rocki korvpalliklubi juhtkonna: "Enne Rockiga tööle asumist küsis Kerde ka minu arvamust. Ütlesin: "Ära mine!" Minu jutul olid tartlased käinud kaks korda. Oli ammu selge, et nende ees­mär­gid polnud kõrged. Nad olid rahul, kui meeskond tuli Eesti meistriks. Kerde tahtis hakata professionaalselt tööle, et Balti liigas ja eurosarjas hästi esineda, aga mängijad olid mugandunud. Osal mees­tel polnudki piisavalt motivatsiooni kõrgemale pürgida. Sellele aitas kaasa vähene konkurents, ja neid, kes ei taht­nud maksimaalselt pingutada, polnud võimalik asendada. Nii läks treeneril enese maksmapanek raskeks."

Oh seda nuttu ja hala - Arizona televaatajad nägid eilse Super Bowli ülekande ajal telejaama vea tõttu 10 sekundit pornot. Ja mitte mingit softi, vaid korralikku hardcore´i.

„Tusconi piirkonna televaatajad olid imestunud, kui nägid, et ekraanil avab naine mehe püksilukku, paljastab täies hiilguses ta meheau ja alustab „tööd"," kirjeldas juhtunut The Guardian.

Osadele televaatajatele tegi juhtunu nalja - „Arvasin, et tegu on reklaamiga," muigas Cora King -, aga suurem osa oli marus. Usutavasti kaevatakse väike telefirma, kes pornoapsakaga hakkama sai, kohtusse ja tehakse seal vaese omaks.

Kohtusaagad juhtunut olematuks muidugi ei muuda. Ning kogu lugu kuigi kena ei olnud. Aga samas ei saa mööda vaadata lausselgest asjaolust, et tegemist on väga hea reklaamitrikiga.

Seega, head Eesti spordialaliidud, kes tahavad, et nende võistlustest tehtavaid harvasid ülekandeid rohkem vaadatakse. Pikkige sinna aegajalt kuidagimoodi üks jupp pornot vahele ja (reiting) tõuseb mürinal.