Ragnar Klavan on tänasest Hollandi vutiliiga liidri AZ Alkmaari täieõiguslik liige. Tema treener on legendaarne Louis Van Gaal. Siit küsimus: kes on kuulsaim(ad) juhendaja(d), kelle käe all Eesti pallimängijad trenni rabanud.

Reaalselt kandideerivad tollele tohutule aule justkui kolm meest: Arsene Wenger, van Gaal ja Pat Riley. Või...? (Martin Müürseppa Dallas Mavericksis ja CSKA-s kamandanud Don Nelson ja Dušan Ivkovic vist ikka ei küüni nii kõrgele.)

Kes on vägevast triost vägevaim?

Arsene Wenger (Mart Poomi boss 2005-07):

13 säravat aastat Londoni Arsenalis: kolmekordne Inglismaa meister ja neljakordne karikavõitja, Meistrite Liiga ja UEFA karika finalist; ajakirja World Soccer ja Prantsusmaa aasta treener. Lisaks AS Monacoga UEFA karikavõitjate sarja võitja ja Prantsusmaa meister. Ja veel loendamatul hulgal erinevaid aunimetusi.

Louis van Gaal (Ragnar Klavani boss 2009-...):

Üks kuulsamaid - kui mitte kuulsaim - Hollandi jalgpallitreener. Meistrite Liiga, UEFA karika võitja ja kolmekordne Hollandi meister Amsterdami Ajaxiga; kahekordne Hispaania meister FC Barcelonaga. Juhendas 2002. aasta MMi eel ka Hollandi rahvuskoondist, ent põrus (finaalturniirile ei pääsetud) ning naasis Barcasse.

Pat Riley (Martin Müürsepa boss 1996-97):

Kauaaegne Los Angeles Lakersi, New York Knicksi ja Miami Heati treener, täna Heati president. Karjääri ehib viis NBA meistritiitlit (neli Lakersiga, üks Heatiga) treenerina ja üks mängijana (1972 Lakersis). Naudib ookeani taga popstaari kuulsust, kolm korda on valitud NBA aasta treeneriks.

* * * 

Maitse asi, kuidas saavutusi, kuulsust ja kõike muud kõrvutada. Aga võtame ühe päris subjetiivse mõõdupuu - Google'i otsingumootori vasted.

Tulemused: Wenger 2,14 miljonit, Riley 675 000, Van Gaal 369 000.

1. Suured Juhid maksid Anna Levandile kätte

Seda, et Eesti Uisuliit eesotsas peasekretär Gunnar Kuuraga treener Anna Levandit ja tema õpilast Jelena Glebovat ründab, mitte ei kaitse, oli oodata.

Tuletage meelde ajalugu: Kuura ja Co on aegade hämarusest Levandile kaikaid kodarasse pildunud. Et tuleb siin mingi tüüp ja hakkab sportlasi maailma tipu poole nihutama ning rikub sellega ametnike mugava elu ära. Kõigele lisaks, kujutage ette, julgeb Levandi veel meie, Suurte Juhtide, kohta suud pruukida. Oh, kui ilus oli elu enne Levandit...

Üheksa aastat tagasi tõusid Levandi treenitud paarissõitjad Viktoria Šklover ja Valdis Mintals EMil kõrgemale, kui ükski Eesti iluuisutaja varem, kümnendaks. Tasuks teatas Kuura, et Levandi enam paarissõitjate treenimise eest palka - 3000 krooni kuus - ei saa, las sportlased maksavad talle ise.

Ent see polnud veel kõik, Levandile tehti täielik tüng. Öeldi, et vormistame su Jääspordikooli treeneriks ja saad Škloveri - Mintalsi juhendamise eest raha, aga eelnevalt loobu kooli õppealajuhataja kohast. Levandi, va naiivne, kirjutaski lahkumisavalduse. Treeneritööd ei pakkunud talle loomulikult keegi. Suured Juhid rõõmustasid - saime tüütust tüübist lahti!

Paraku ei kestnud Uisuliidu rõõm kaua. Levandi oli kangem kui arvati ega andnud alla. Suurte Juhtide kurvastuseks lõi Anna Levandi Iluuisutamisklubi ja asus tõsiselt tööle. Aastate jooksul on Levandi õpilased korjanud Eesti meistrivõistlustelt lugematul arvul medaleid, tänavu tegid naiste üksiksõidus puhta vuugi. Seejuures on Levandi suutnud aastate jooksul tõrjuda kõik Uisuliidu rünnakud tema enda ja õpilaste porritampimiseks.

Nüüd, Helsingi EMil, saabus lõpuks kättemaksutund, mida Suured Juhid käest ei lasknud. Õnnitleme!

2. Võidu toovad mängijad, mitte raha

Läinud nädalal juhtus midagi täiesti anomaalset - Tartu Rock võitis! Võitis Kalevit ja Riia Baronsit, kelle eelarve on miljonite ja miljonite kroonide võrra suurem. Mis juhtus, härra Rocki boss Riho Illak? Kas klubi leidis peidetud varanduse? Või äkki ei sõltu spordis kõik ainult rahast?

Õigupoolest andis Rock nende võitudega jutule, et meeskond kaotab, sest eelarve on 15 miljonit väiksem kui Kalevil, omapoolse hinnangu. Mehed on lihtsalt vaja mängima saada ja siis langevad vastased kui loogu. Miljonitel pole siinkohal mingit tähendust.

Muide, vastne peatreener Indrek Visnapuu on saanud Viktor Sanikidze mängima. Seega pluss talle kirja.

3. Evali Saue üürike rõõm

Siinkohal kiire kompott läinud nädalast.

* Eveli Saue rõõm jäi üürikeseks. Sprindi seitsmes koht oli muidugi hää, kuid jälitussõidus peaks puhta laskmisega tõusma, mitte kümme kohta langema. Loodetavasti ei mõju haigena jälitussõidus startimine katastroofiliselt.

* Baruto oli taas positiivne. Ehk siis võite rohkem kui kaotusi. Positiivne uudis.

* Eesti suusatamisega on jälle nõnda, et tibusid (medaleid) loetakse MMil. Sestap pole mingit põhjust praegu öelda, kas on hästi või halvasti.

Kui Tartu Ülikool Rocki ja BC Kalev/Cramo korvpallimeeskondade poolehoidjad korraldasid nädalavahetusel ühise reisi Riiga, et toetada reedel ühiselt Kalevit ja laupäeval Rocki, siis mida teevad Riia klubide Baronsi ja ASKi fännid?

Vastuse annab video jaanuari esimesest nädalast, kui ASK võõrustas Balti liiga mängus Leedu klubi Vilniuse Lietuvos Rytas. ASKi fännidega liitusid ka Baronsi omad, aga... hoopis selleks, et Rytasele kaasa elada ja kaasmaalastega tüli norida. Rusikad lendasid ja veriseks löödi rohkem kui üks nina.

Ei-ei, lätlased on täiesti normaalne rahvas.

Kui teleekraani ees otsustada ja Kalev Spordi stuudioeksperdi Tõnu Lusti "tobrajobrad" (nii kirjeldas ta jookse-viska mängu) ja muud keeleuuendused välja arvata, siis läheb Rocki ja Kalevi mängu parima hetke seekordne auhind...

... vendade Sten Timmu ja Tanel Soku üks-üks duellile. Tõsi, kuna Taneli roll on tänavu Kalevis armetult tagasihoidlikuks kahanenud ja isegi John Linehani puudumisel sai ta mänguaega vaid üheksa minutit, ei jätkunud seda duelli kauaks. Aga siiski - kohe hetkest, mil Tanel võttis rünnakul Timmu ette ja üks-üks olukorrast vabavisket teenis ning vaevalt minut hiljem Timmu Tanelilt ründevea välja meelitas, oli näha, et vennaarmust on siin asi kaugel.

Eeloleval suvel võitlevad Sokud esmakordselt üks ühele koha ja mänguaja eest juba ka Eesti koondises. Kummale teie vendade duellis eelise annate?

Et Rocki ja Kalevi ühepoolne korvpallimäng televaatajale liiga igavaks ei kujuneks, kandsid hoolt Kalev Spordi kommentaator Tõnu Lust ja intervjueerija Revo Raudjärv.

Ilmselgelt heas meeleolus Lust puistas ühe pirni teise järel, alates uuslingvistilisest "tobrajobrast" ning lõpetades lihtsalt mõnusate ja mahlakate hinnangutega. Muuhulgas tunnistas ta ka keerutamata, et on Rocki poolt. Talle kui eksperdile, kes ongi kutsutud hinnangut andma ja kes on pealegi endine Rocki treener, on taoline avaldus igati lubatud.

Ent kui intervjueerijana mikrit hoidnud Kalev Spordi reporter Revo Raudjärv ülekande lõpuks rahulikul ilmel teatas, et "meil tartlastena on Rocki võidu üle loomulikult hea meel", tahtnuks küll appi karjuda. Kusjuures see polnud kaugeltki esimene kord, kui herr Raudjärv eetris selgelt Rocki-meelse avaldusega esineb.

Mul üks kama kaks, kas võidab Rock või Kalev, aga isand Kruuda ja tema ustavad töömesilased Kalev Spordist võiks küll enne kaks korda mõelda, kui endise Rocki fännide aktivisti eetrisse lubavad. Või Kalev Spordis head ajakirjandustavad ja -eetika ei kehti?

Jalgpall on maailma populaarseim spordiala, sest on jooksmise kõrval maailma lihtsaim spordiala. Selle mängimiseks on vaja kahte inimest ja palli. Väravapostideks sobivad kasvõi kruusakivid ja platsi, kus mängida, leiab ikka.

Aga kas ikka leiab? Mina selles enam väga kindel ei ole. Kasvasin üles Mustamäel. Sattusin seal oma koduse üheksakordse maja aknast välja vaatama ja mis ma näen - kõik minu lapsepõlve vutiplatsid on kadunud!

Esiteks sai mängida maja ees lastekodu aia kõrval olnud platsil. Seal on nüüd autoparkla. Teiseks sai mängida maja taga asuva metsapargi serval olnud lagendikul. Seal on nüüd laste mänguväljak ja kunagise keskjoone asemel kulgeb sillutatud kõnnitee.

Kolmandaks sai mängida naabermaja ees olnud väikesel platsil. Looduse abiga olid puud kunagi sel moel tärganud, et platsi mõlemas otsas asus nii umbes 1,5 m laiune värav. Ideaalne väljak kolm kolme vastu mängimiseks, korraliku muruga kah veel. Mis on seis nüüd? Keegi tont on ühe väravaposti lihtsalt maha saaginud!

Neljas variant oli kõrvalhoovi majade vahel asunud haljasala, aga sealgi ei saa enam liivakastide, ronimispuude ja liumägede tõttu mängida. Tõsi, viimastel aastatel kogetud tõhusa majanduskasvu ajal oli muidugi võimalik ja otstarbekas soetada autosid ning rajada lastele mänguväljakuid.

Aga kahju, et seetõttu pole magalarajoonide haljasaladele jäänud tavalisi lagedaid platse, kus lapsed saaksid vutti taguda. Minu lapsepõlve neli põhilist võitlusareeni on kadunud. Oleksin ma praegu laps ja elaksin samas majas, peaksin vutimängimise isu korral ette võtma korraliku teekonna. Hoovijalgpallile tähendab see paraku hukku.

Kahe läinud nädala põletavaim küsimus oli: kas Kalev suudab mängida suuri mänge? Vastus: John Linehan kohati suudab, Kalev mitte. Asjatundjate-kommentaatorite arvamus, et Kalev kaotas Ljubertsõ Triumphile seetõttu, et läks mängu alguses üheksa punktiga juhtima ja tekkis rahulolu, on pullis**t. Mehed lihtsalt polnud vaimselt valmis võitma.

Üks põhjus, miks Kalev eurosarjas alagrupist edasi ei pääsenud, peitus kahtlemata selles, et vabaviskeid visati katastroofiliselt kehvasti. 32 meeskonna seas oldi 58,9 protsendiga pikalt viimased. Eelviimase tiimi näit oli 63,4, sarja keskmine 73,5.

Skylinersile kaotas Kalev võõrsil 4 punktiga, tabades vabaviskejoonelt 22 viskest 9. Oleks Kalev saanud ses mängus kirja kas või sarja keskmise ehk saatnud korvi 16 vabaviset... Viimane kohtumine Trumphiga läks lisaajale. Kalevi vabavisked: 19-12 ehk taas alla arvestust. Võidud neis kohtumistes taganuks edasipääsu.

Tegelikult on hämmastav, et Kalev on vabaviskejoonel sama õnnetu, kui korvpalliajaloo kõige äbarikum vabaviskaja Shaq O'Neal, kelle tänavune õnnestumisprotsent on 62,2.

Vabavisete tabamine on puhtalt suhtumise küsimus, kui sa pole just Shaq, kel olla füsioloogilised probleemid. Kes keelab vabaviskeid treenida? Tund-kaks päevas? Saali pole? No nii palju saaks küll tiimi peale raha kokku kraapida, et nädalas paar korda mõni hall üürida. Paraku ei saa santi sundida, kui sant ei taha kõndida.

2. Kas Tartus maksab tarkus või raha?

See, mis Tartu poolt kostus, polnud väärikas.

Rocki boss Riho Illak teatas: meeskonnal pole tulemust seetõttu, et raha on vähe. Aga muidu mängitakse hästi.

Tartlastest oli siiski parem arvamus. Minge rääkige, et raha teeb tulemuse, Tartu korvpalliakadeemikule Ilmar Kullamile. Ilmselt ei minda, sest vanahärra ees on piinlik.

Kas nüüd tuleks Tartu deviisi "Heade mõtete linn" ümber muuta? Õigem oleks: "Raha paneb rattad käima!"

Ühesõnaga, nüüdsest hakkab Tartu hooaja alguses rahakotti piiluma ja otsustab nähtu põhjal, kas tasub osaleda eurosarjas ja Balti liigas. Sest kui raha on vähe, ei tule ka tulemust ja mis sa sest krabisevast ikka niisama raiskad.

3. Eesti sport Baruto õlul

Puhuti tuleb Maarjamaa spordifännile kaasa tunda. Mõelgem läinud nädalale - suusatajad haigestusid, laskesuusatajad põrusid, korvpallurid jäid ukse taha, vehklejad olid keskpärased, suusahüppajad äpud, Mikk Pahapill taas vigane. Kaia Kanepi oli omal tasemel, kuid ei üllatanud. Vaid üks mees tegi tegusid - Baruto, alustades sumoturniiri viie võiduga. Kujutage nüüd ette: kogu Eesti sport püsis terve nädala sumomaadleja õlul.

4. Võrkpallurid on lollid

EOK, kogu Eesti spordi katusorganisatsioon, distantseerib end võrkpallist ega toeta rahvusmeeskonna ettevalmistust EM-finaalturniiriks. Spordibossid irvitavad kabinetis: näe, kus lollid, et edasi said - nüüd leidku ise vajalikud kolm miljonit krooni. Teinekord olgu targemad ja ärgu kippugu võitma.

Tegelikult on EOK kohustus maksta kinni kogu ettevalmistus ja lisaks paar miljonit preemiaks. Võrkpallurite pääs finaalturniirile on sama suur saavutus kui olümpiavõit, mille eest makstakse 1,6 miljonit.

Tea, kas sedagi huvitaks, kui üks meie olümpiavõitjatest, kes endiselt võistlustules on, näiteks Andrus Veerpalu või Gerd Kanter osutuks ühtäkki narkomaaniks - jääks dopingukontrollis kanepitarvitamisega vahele? Ilmselt mingit tähelepanu see pälviks.

Hea küll, aitab irooniast. Säärane uudis - olümpiavõitjast narkomaan - oleks raudselt meie lehtede esikülgedel. Artiklid, lisalood, taustad... Küsimus poleks ehk niivõrd ajakirjanike verejanus, kuivõrd lugejate huvis. Teema müüks. Meenutame või Soome meedia möllu, kui suusahüppaja Harri Olli alkoholiga patustas - nädal otsa püsis ta fookuses.

Paraku Norras mingi narko ja dopinguteema ei müü. Või õigemini, Norra meedia ei taha seda müüa. Täna saabus suusatamise sünnimaale uudis, et Torino olümpial kulla ja kaks pronsi võitnud Lars Bystøl jäi dopingukontrollis kanepi tarvitamisega vahele. Ajaleht Verdens Gang ehk VG tegi sellest muidugi uudise ja .... lükkas rivi lõppu. Õhtuks vajus Bystøli patulugu VG kodulehel 55. uudiseks! Ei ühtegi lisalugu ega midagi. Esisõnum oli lennuki maandumine Hudsoni jõkke. Artiklit täiendasid skeemid, videod, seitse lisalugu...

No spordikülgedel oli Bystøl ikka esimene uudis? Ei olnud! Aga pääses viimasena esikuuikusse.

Ja veel: arvake ära, mitmel pildi oli Bystøl Norra koondise vormis, mida kaunistab peasponsori suur logo - VG?

Eile helistasin Tartu jalgpallitreenerile Hillar Ottole, et rääkida nurgalöögi pettemanöövrist, mida tema hoolealused üksvahe usinalt ja edukalt kasutasid. Kui jutt kaldus Manchester United - Londoni Chelsea kohtumise, kus ManU pettemanöövrit kasutas, muudele aspektidele, resümeeris Otto 0:3 kaotuse saanud Chelsea etteastet üpris armutult:

„Tänapäeva tippjalgpallis pole ilma kiirete äärteta võimalik edukalt mängida. Chelsea üritas ja üritas sealt keskelt punnida, aga täiesti lootusetult. Nende mängus puudus igasugune mõte. Enamgi veel - söödule ei suvatsenud keegi vastu astuda ja kaaslasi ei aidatud samuti."

Kõik Chelsea mannetust puudutav on muidugi õige. Kuid kas väide, et edu on võimalik saavutada vaid kiirete äärte - võtan siinkohal voli defineerida need mängijad kui ääreründajad - abil, vastab tõele? Olgu siinkohal öeldud, et Chelsea´l oli pühapäeval platsil 0,5 ääreründajat (Joe Cole) ja et Cristiano Ronaldo (pildil) valiti eile 2008. aasta maailma parimaks jalgpalluriks.

Võtame luubi alla viimased tiitlivõitjad. Suvise EM-finaalturniiri finalistid olid Hispaania ja Saksamaa. Hispaania äärtel mängisid Andres Iniesta ja David Silva, Saksamaal Lukas Podolski ja Bastian Schweinsteiger. Ja mis seal salata, kõigi meeste ampluaa täpseimaks kirjelduseks on ääreründaja!

Kevadine Meistrite liiga finaal. ManU äärtel silkasid eile maailma parimaks jalgpalluriks tunnistatud Cristiano Ronaldo ja Wayne Rooney, Chelsea kasutas Joe Cole´i ja Florent Malouda´d. Ronaldo ja Malouda on pesuehtsad ääreründajad, Cole poolenisti ja Rooney on universaal, kes saab vajadusel hakkama ka väravas (kes ei usu, vaadake seda videot!).

Mullusest klubijalgpallihooajast näidete otsimist jätkates, siis Hispaanias tuli meistriks Madridi Real, kelle äärtel mängisid enamasti Arjen Robben ja Robinho, Prantsusmaal võidutses Lyoni Olympique, kelle ääri mehitasid Sidney Govou ja Hatem Ben Arfa. Inglismaal võidutses ManU (vt ülespoole) ja Saksamaal polnud vastast Müncheni Bayernile, kus edurivi toetasid Schweinsteiger ja Franck Ribery.

Kõik puha ääreründajad. Seega ei tasu tõesti vastu vaielda - tippjalgpallis võitmiseks on tänapäeval vältimatult vaja kiireid ääremängijaid.

Mis on selle maksiimi valguses Eesti koondise seis?

Sinisärkide 2008. aastat võis ühte õhtut Bosnia ja Hertsegoviina vabariigis kõrvale jättes lugeda õnnestunuks. Meeskond ründas ja lõi väravaid. Oma esimeste koondiseväravatega said teiste seas hakkama Tarmo Kink, Ats Purje ja Sander Puri.

Vaata kust otsast tahad, kõik need kolm on ääreründajad...

1. Kus on eestimaine Linehan?

Kahju, et John Linehani showd nägi vaid mõnituhat korvpallihuvilist, kes viitsisid Kalevi euroheitlust vaatama tulla.

Pole palju öeldud, et Linehan alistas BC Kiievi. Küsimus polnud pelgalt 32 visatud punktis - olgem ausad, kohati ajas Linehan hullu, ent kui tabad üheksast kaheksa, võid hullata - vaid ka erakordses kaitsemängus. Teist nii vastikut mängijat, kes aina ripub küljes ega lase vastasel hingatagi, annab leida.

Kusjuures on Linehan kogu oma 175 sentimeetriga kõige eeskujulikum "p***ehari", kui meenutada, kuidas jupatseid "Kovpalliromaanis" kutsuti.

Samas... Vaadates Linehani mängu, ei paistnud silma ühtegi elementi, millega eestlane ei võiks hakkama saada. Kui, siis ainult kiirus. Aga seegi on nooruses mingil määral treenitav. Kui mõni Eesti poiss võtaks elu eesmärgiks saada valgenahaliseks Linehaniks, siis ta selleks ka saaks.

2. Mass ei taga medaleid

Kuuldes, et juunioride ehk U20 Eesti suusameistrivõistlustest startis sprindis vaid viis neidist, oli esimene mõte - mida kuradit! Kuhu need kümned ja kümned, kes noortesarjades võistlevad, ühtäkki kaovad?

U18 sprindis osales 21 tüdrukut. Tore, aga... Eelsõidus kaotas juba viies kiireimale 7 ja üheksas 16 sekundit ehk siis ööpäeva ja hommikupooliku takkaotsa. Seega, mis kasu on kvantiteedist, kui puudub kvaliteet. Selge, et kahekümnendaks eluaastaks on tervisesportlased pildilt kadunud.

Oli aeg, kus Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel osales neli suusatajannat, ent olid medalid. Nüüd on osalejad - nädalavahetusel startis 20 naist - aga pole medaleid. Varsti pole ühte ega teist.

3. Veerpalu põsekoobas pole enam rahvuslik

Andrus Veerpalu põsekoopapõletik üldsust suurt ei eruta. Kümnend tagasi, enne Salt Lake City olümpiamänge, ilmus areenile rahvuslik lodiluu, mille Veerpalu ära lõhkus. Tagajärg - olümpiakuld ja hõbe. Järgnesid rahvuslikud nohud ja põlved, kuid Veerpalu pole need häirinud. Ei häiri loodetavasti ka põsekoobas. Pigem vastupidi. Kui kõik kulgeks tagasilöökideta, tekiks kahtlus, et midagi on lahti.

4. Soolist võrdõiguslikkust, paluks

Igavesti lahe, et Eesti võrkpallinaiskond taaskord areenile pääses. Mis sest, et MMi valiksarja teisest etapist edasi ei pääsetud, mängiti päris korralikult. kahjuks pole mingit kindlust, et võrkpallinaised ka järgmistel aastatel tiitlivõistlustele pürgida saaks. Raha polevat.

Siinkohal tahaks küsida: kus on Sotsiaalministeeriumi Soolise võrdõiguslikkuse osakonna silmad? Kas see, et meestele leitakse raha, naistele mitte, pole mitte patt?

Teisalt taas... Kuidas saab SSVO üleüldse suud avada, kui esimene küsimus neile oleks: teil on tööl üheksa inimest, mitu neist on mehed? Ja kas see, et soolise võrdõiguslikkuse osakonnas ei tööta ainsatki meest on sooline võrdõiguslikkus?

Kas on võimalik, et spordiala, millega inimene on aastakümneid tegelenud või mida ta on pikalt-pikalt jälginud, viskab ühel hetkel konkreetselt kopa ette? Enda puhul julgen öelda, et ei ole võimalik. Ronnie O´Sullivan (pildil) tõestab aga, et on küll võimalik.

Nimelt teatas snuukri valitsev maailmameister O´Sullivan teatas pärast hooaja ühe tähtsaima turniiri, Mastersi kaheksandikfinaali, mille ta Joe Perry vastu 6:5 võitis, et tal on oma lemmikalast villand.

Tihtipeale vastuolulise mängustiili ja käitumisega tähelepanu koguv, ent sellest hoolimata kõigi aegade üheks parimaks mängijaks peetav O´Sullivan on snuukriga teeninud miljoneid kroone, kuid ei leia enda sõnul enam kirge, mida rohelisel kalevil säramiseks vaja on.

„Turniirid on igavad. Varem oli mängimine põnev. Ausalt öeldes ei soovi ma enam üldse mängida," rääkis O´Sullivan ajakirjanikele. Oma sõnade tõestuseks avaldas ta, et oli vahetult enne Mastersi turniiri meelega enda mängukii pooleks murdnud.

„Seda tehes küsisin endalt: „On see tark?". Tegelikult oli see lõbus, tundsin end kii murdmise järel fantastiliselt ja läksin linna peale jalutama. Kahju, et ma oma tegu ei salvestanud ja Youtube´i üles ei riputanud!" rääkis O´Sullivan.

Et snuukrimängijad hoiavad oma kiid nagu silmamuna ja kasutavad sama mänguvahendit aastaid, oli O´Sullivani tegu tõsine hullutemp. Ent tõestab ehedalt, et maailma parimal snuukrimängijal on tõepoolest sügavalt ükskõik.

Kui palli on Kalev/Cramo mängujuhi John Linehani käest ära võtta raske, siis vastust ebameeldivale küsimusele välja pinnida suisa võimatu. Mees suudab poliitiku kombel osavalt põigelda. Üks stiilinäide.

Mul on üks raske küsimus ka. Kes on Eesti parim korvpallur?

Oi, see on tõesti raske küsimus.

On jah. Aga mis sa arvad?

Eestis on häid korvpallureid küll.

Näiteks?

Noh, kas või meie omagi meeskonnas on Kristjan Kangur ja Gregor Arbet. Ka Rockis on osavaid korvpallureid.

Kes parim võiks olla?

Ma ei saa üht nime öelda.

Miks?

Noh… Peaksin siis valima ikkagi kellegi Kalevist.

Aga vali!

No siis tuleb mul jälle oma meeskonna sees jama!

Paremini väljakukkunud küsimusi-vastuseid loe juba laupäevasest Õhtulehest!

Teisipäev oli maailma jalgpalliajaloos tähtis päev - kõigi aegade kuulsaim jalgpallur David Beckham (pildil) astus esimest korda oma viienda koduklubi AC Milani särgis väljakule.

Manchester Unitedis, Preston North Endis, Inglismaa koondises, Madridi Realis ja Los Angeles Galaxys on Beckham oma senise karjääri jooksul löönud kokku 99 väravat.

Kui Becks soovib 100. värava kirja saada AC Milani särgis, tuleb tal avanenud võimalustega käituda hoolikalt, sest Los Angeles Galaxy laenas Beckhami Itaalia suurklubile vaid märtsi lõpuni.

Eelmist lõiku võis käsitleda absoluutse tõena kuni eilseni. Nimelt võttis Inglise meedias sõna Alexi Lalas. Kitsehabemega endine USA koondislane, kes 1994. aastal toimunud ja tulemusega 4:0 lõppenud maavõistluse USA - Eesti eel kitarriga kodumaa hümni esitas, oli see mees, kes Beckhami 2007. aasta suvel Galaxy´sse meelitas.

Praeguseks Lalas enam Galaxys ei tööta ja ütles välja laused, mis Euroopa paitasid Euroopa vutifännide kõrvu. „Kui ma töötaksin endiselt Galaxy´s, siis kardaksin tõsiselt, et Beckham ei naasegi enam USAsse. Ta peab mõtlema oma karjääri peale," teatas Lalas.

Beckham liitus AC Milaniga ühel põhjusel - ta soovib 2010. aastal Inglismaa koondise koosseisus maailmameistriks tulla. Selleks tuleb Becksil järgmise 1,5 aasta jooksul peatreener Fabio Capellot veenda, et tema koondisesse kaasamine on mõtekas.

Muidugi on seda lihtsam teha mängides Euroopa tippklubis koos Ronaldinho, Andrei Ševtšenko ja Kakaga. Ja kui Beckhami 2,5 kuud Milanis kulgevad edukalt, siis trügib tema pähe paratamatult mõte, et miks lahkuda kohast, kus kõik läheb hästi. Ja selles, et Beckham oma tahtmise saab, eriti kahelda ei maksa.

Ungari jalgpalli saatus on olnud käänukas kui Ameerika mägede raudtee. Esimese tõsise jõnksatusega võideti 1938. aasta MMil hõbemedalid. Teise maailmasõja järel söösteti legendaarse treeneri Gusztáv Sebesi juhtimisel meeletul kiirusel maailma absoluutsesse tippu. 1952. aastal võideti olümpiakuld, aasta hiljem purustati Wembley staadionil Inglismaa 6:3 - see oli inglaste läbi aegade esimene kaotus koduväljakul - ja sammuti 1954. aasta MMil kindlalt kulla suunas.

Ameerika mägedes järgneb aga igale ülessööstule korralik oksekas ja MMi finaalis kaotas Ungari 2:3 Lääne-Saksamaale, keda alagrupiturniiril 8:3 võideti. Seejärel jõuti küll kahel korral MMi veerandfinaali, ent pärast 1986. aastat pole madjareid finaalturniiril näha olnud. Klubide eurosarjades olid Ungari esindajad kuni 1980ndateni arvestatav jõud, kuid ühtegi tiitlit neil võita ei õnnestunud.

Viimase paarikümne aasta jooksul pole ungarlastest jalgpalli vallas aga suurt midagi kuulda olnud. Seega - mida kujutab meie hõimuvellede madjarite poolt Doonau kallastele rajatud Ungari riigi jalgpall endast praegu, aasta 2009 alguses? Või otsesemalt küsides - kuhu kõrgliigaklubiga Györi ETO FC 3,5aastase lepingu teinud Eesti koondislased Tarmo Kink (pildil) ja Tihhon Šišov omadega sattusid?

Rõõm on nentida, et esialgse vaatluse põhjal sattusid päris rammusa piimamannergu manu - Ungari jalgpall on tõusuteel. Sellest annavad tunnistust kasvõi korralikud staadionid. Samuti on Ungari koondis FIFA edetabelis tõusnud 47. kohale (Euroopa riikide arvestuses ollakse 25. kohal).

Kusjuures kriitika, et koondise tõus põhineb teismeliseeas Saksamaale ja mujale jalgpalli suurriikidesse kutsutud ja seal tippmängijateks kasvatatul jalgpalluritel, ei pea mõneti üllatavalt kombel paika. Enamik noorematest koondislastest, kes viimase kahe-kolme aasta jooksul välismaale siirdunud, on seda teinud pärast 20. eluaasta täitumist, mis tähendab, et Ungari meistriliigas on võimalik jõuda tasemeni, mis lubab astuda edasi Lääne-Euroopa suunas.

Et selle sammu astumiseks eeldused luua, peab aga tegema kõvasti tööd, siis veel tööd ja siis veel roppumoodi tööd. Ning õnne on kah vaja. Aga kindlasti on Ungari meistriliiga Kingi ja Šišovi jaoks sobiv paik. Eesti jalgpallurid on seni üritanud Euroopat vallutada peamiselt Skandinaavia kaudu. Paraku võrdlemisi tulutult. Seega miks mitte proovida Ungari kaudu?

1. Kas Kalev suudab mängida Suurt Mängu?

Kalev/Cramo mängu on lust vaadata. Justkui punt lahedaid tüüpe oleks kokku tulnud ja otsustanud - ei hakka seanahka vedama, teeme midagi ära. Kaitses rügatakse, rünnakul tegutsetakse lõbusalt ja pingevabalt. Igaüks teeb ära selle, mida suudab ja oskab.

Olgem ausad, millegi erilisega pole Kalev silma paistnud. Kui, siis agressiivse kaitsega. Ja muidugi John Linehani vaheltlõiked. Mängitakse täpselt nii palju, kui võiduks vaja.

Ent kas Kalev suudab mängida Suurt Mängu? Teha midagi säärast, mida temalt ei oodata? Näiteks seljatada täna BC Kiiev ja nädala pärast suure ülekaaluga Ljubertsõ Triumf. Vaat see oleks vägev tegu, mitte aga mingi Rocki kesiseks taandunud Rocki tuuseldamine.

2. Miks staar loob enda kõrvale tähekesed?

Pole mõtet diskuteerida teemal, kas suusatamine on marginaalne ala. Eesti on kah marginaalne riik. Igatahes on kõva, et kolm meie meest tavasuusatamises MK-punktide põhjal 20 parima sekka mahuvad - Andrus Veerpalule kuulub 15., Jaak Maele 16. ja Aivar Rehemaale 20. koht.

Siit edasi: millistel aladel veel on kolm eestlast maailmas kahekümne hulgas?

Vastus: just neil aladel, kus meil on medalivõitjad ja tipptegijad. Kettaheites, ja kui saaksime välja panna kolm kahepaati, siis ka ilmselt sõudmises.

Huvitav, et kui meil on tõsine tegija, kes aina medaleid võidab, mitte ühepäevaliblikas, jõuavad tema kohalikud võitluskaaslasedki maailma tipu lähedale. Nii oli Erki Noole ja kümnevõistluse, Aleksei Budõlini, Indrek Pertelsoni ja judo ning epeevehklemisega. Kadus või vajus liider, kadusid ja vajusid ka teised.

Kolleeg tegi eelnevat kuuldes kohe märkuse, et kümnevõistlust ei saa teiste alade juurde mahutada, sest Eestis on kümnevõistluse traditsioonid igivanad. Teised alad tulevad ja lähevad, kümnevõistlus jääb.

Ent kas Eestis on peale kümnevõistlust muidki „igavikulisi" spordialasid?

Korvpall, pakkus kolleeg. Ja ei ühtegi teist. Õigemini kolmandat.

3. „Koll ninast välja" kompleks vs medalikompleks

Soomlastel on läinud aasta parima sportlase valimine veel ees (ütle veel, et põhjarahvas pole pikaldane). Et õhkkonda kuumaks kütta, sarjas kunagine slaalomi maailmameister Kalle Palander oma blogis valijaid ehk Soome spordiajakirjanikke, kes tunnistavat vaid raskejõustikku või vastupidavusalasid, kus sportlastel ripub: „koll ninast välja".
„Kui saaks, valiks meie ajakirjanikud igal aastal Soome parimaks raskekaalu maadleja Aleksandr Karelini vaatamata sellele, et too pole soomlane vaid venelane," kirjutas Palander. Lehemehed olla sajanditetagustes mõttemallides kinni ega arvesta, alade tähtsust ega harrastatavust maailmas.

„Mäesuusatamine pole ajakirjanike jaoks mingi ala, sest liftijõud viib sportlase üles ja raskusjõud toob alla," ironiseeri Palander.

Eestlased õnneks „koll ninast väljas" kompleksi ei põe. Meil on parimaks tunnistatud näiteks Erki Nool. Ja tänavu Kaia Kanepi. Aga Kanepi ainult tänu sellele, et ükski naissportlane ei võitnud medalit. Sest meie põeme medalikompleksi.
Kanepi võib võita Grand Slami, ent kui keegi toob koju ükspuha mis alal mingi medali, pühkigu tennisist parima tiitlist suu puhtaks. Sest üks medal on rohkem väärt kui neli karikat.

Eesti suusatajate pealik Mati Alaver tegi lõppeval nädalal kaks ütlemata ristikäivat avaldust. Mis teemal, küsite. Eks ikka suusatamise. Aga veel rohkem panustamise.

Suusatuuri ühe etapi järel andis Mati Karlovitš Vikerraadiole telefoniusutluse. Üsna huvitav kuulamine oli - Alaver rääkis eestlaste heast esinemisest, kahanevatest jõuvarudest, sakslasi hooajaeelsesse laagrisse ja sealt ära lennutanud Bundeswehri helikopterist. Asjatundlikult ja läbimõeldult.

Kui küsitleja Alaverilt uuris, kes nõudlevad sel korral tuuri võitu, keerutas ta diplomaatiliselt (aga igati põhjendatult) vastusest eemale. Selgitas, et ta teab, kui palju inimesi panustavad ennustusportaalides, aga kuna ta valdab suusailmas toimuva kohta liiga palju siseinfot, oleks temast ebaeetiline neile abikätt ulatada. Mõistlik seletus mu meelest.

Seda üllatavam oli laupäevasest Eesti Päevalehest lugeda isand Alaveri kommentaari pealkirjaga "Panustan Dario Cologna võidule."

Muuhulgas ütleb Alaver kirjutises: "Tuuri üldvõiduks on kaks etappi enne lõppu võimalusi veel mitmel mehel, aga kui mul leiduks üleliigset raha, panustaksin praegusele liidrile Dario Colognale." Ja seejärel vaagib põhjalikult ka Cologna võimalike ohustajate plusse-miinuseid.

Siit küsimus: härra peatreener, kuhu kadus ametieetika mõne päevaga?

Viktoriiniküsimus: mis ala Eesti tippmarki valdab Kristjan Rahnu?

Punkti saavad need, kes vastasid siseviievõistlus. Nimelt kogus ta 2002. aastal Houstonis 3913 punkti (tõkkesprint 8,20, kaugushüpe 6.84, kuulitõuge 16.27, kõrgushüpe 1.93, 1000 m jooks 3.07,03).

Mulle sellised rekordid ei meeldi.

Asi pole hoopiski mitte Rahnus. Pean silmas tipptulemusi, mis kehtivad üksnes seetõttu, et antud alad on haruharva võistluskavas. Mikk Pahapill ja Andres Raja peaksid selle rekordi ka halval päeval purustama. Pealegi oleks taoline jõuproov vormi kontrollimiseks hooaja alguses igati sobiv.

Võiks ju hoogtöö korras kõik sellised tulemused üle lüüa! Mis te arvate, võistluste korraldajad? Mullu tehti sellega juba algust, kui jõuproovide kavva lisati 50 meetri sile ja tõkkedistants. Nüüd on need tippmargid igati õiglaselt Ksenija Balta, Mirjam Liimaski ja Rene Orumani käes.

Aga updeitida võiks rekordiraamatut veelgi: Marek Niit peaks sihikule võtma Erki Noole 300 meetri rekordi 33,79. Tiidrek Nurmele peaks jõukohane olema Mart Vildi siserekord miilijooksus (4.06,4) ja ehk ka Urmet Uusoru välirekord 1000 m jooksus (2.20,49). Oruman peaks jällegi jagu saama Tarmo Jallai siserekordist 110 m tõkkejooksus (14,18) ja Balta Katrin Käärti siserekordist 100 m sprindis (11,82). Lisaks ootavad löömist mitmete meeste teatejooksude tippmargid (4x200 m 1.25,3; 4x1500 m 15.38,4; 4x110 m tj 1.00,0; Suur-Rootsi teatejooks 3.10,61).

Eks habemega rekordeid ole teisigi, millele võiks jahi välja kuulutada. Samas Rein Auna viievõistluse tipptulemusest ei tasu tänastel sportlastel unistadagi. Aun kogus 1968. aastal 4273 silma (kaugushüpe 7.33, odavise 72.26, 200 m 21,9, kettaheide 50.06, 1500 m 4.34,5). Isegi ameeriklane Bryan Clay ei pruugi selleni täna küündida.

Vaevalt, et ka praegused rekordiomanikud kümne küünega tahavad oma seisust säilitada. Minu käes on näiteks ajakirjanike kümnevõistluse rekord. Praegu teeb aga ajakirjaniku tööd vähemalt kaks meest, kes võiksid tulemuse kerge vaevaga 6000 punkti taha viia. Loodan, et nad ilmuvad suvel staadionile ja aitavad mu lahti seisusest, mida ma tegelikult ei vääri.

Ei, see ei olnud Valmo Kriisa esimese veerandaja viimase sekundi õhuakrobaatiline korv. Ega Nate Foxi efektne pealtpanek kolmandal veerandajal. Ega mitte kumbki Gert Kullamäe kolmestest viimastel minutitel.

Kalevi ja Rocki mängu parim hetk leidis aset hoopis teise veerandaja algul, Kalev juhtimas 27:26, Rock ründamas, pall Giorgi Tsintsadze käes.

Ei anna enam pead, kas oli see Kriisa ise, kes suutis Tsintsadze põrgatuses olnud palli osava käeliigutusega teisele väljakupoolele lennutada või mõni meeskonnakaaslane, aga see pole ka tähtis. Ühesõnaga: kui tollest hetkest stoppkaader teha, siis alustasid Tsintsadze ja Kriisa võidujooksu, kumb enne Rocki platsipoolele põrkava pallini jõuab, Kriisa kusjuures meeter tagapool.

Igal juhul oli see 34aastane Kriisa, mitte 22aastane Tsintsadze, kes ägeda spurdiga esimesena pallini jõudis ning grusiini nina all ka kiirrünnaku korviga lõpetas.

Ja kui järele mõelda, siis oli see stseen, mis Rocki viimase paari kuu muresid väga ilmekalt iseloomustab.

NB! Juuresolev pilt pole juhtunuga seotud, vaid pärit Rocki ja Kalevi eelmisest kohtumisest.