Vaevalt jõudis luhtuda Tallinna Selveri peatreeneri Avo Keele üks mõttevälgatus - kutsuda üheks Balti liiga mänguks meeskonna treeneriteks StarFMi trio Peeter Oja, Pille Minev ja Allan Roosileht - kui juba keevitas klubi ajutrust kokku uue põneva projekti. Täna tehti mõte teoks ja võrkpallurid võistlesid Eesti viievõistluse rekordinaise Kaie Kannaga.

"Kihvt üritus! Sellist asja pole ju varem tehtud!" kiitis samal ajal Audenteses harjutanud odaviskaja Andrus Värnik, kes silmanurgast piilus, kas keegi vollemeestest saab naiste viievõistluses Kannale vastu. No ei saanud! Aga üritusega jäid rahule kõik: Kand (said meeleolukal võistlusel oma hetkevormi kontrollida), võrkpallurid (mõnus vaheldus pallitreeningule), pealtvaatajad (noh, ikka põnev vaadata, kuidas näiteks Argo Meresaar ja Avo Keel tõkkeid jooksevad). Ka Õhtulehe fotograafi nägu kiskus vägisi naerule, kui võrkpallurid järgemööda kaugushüppekasti maandusid kui kahurikuulid. Pildil Ardo Kreegi stiilinäide.

Häid mõtteid kõigile uueks aastaks!

1. Hea spordiaasta?

Spordiaasta pühalikul lõpetamisel räägiti kordaläinud aastast ja sportlaste suurtest saavutustest ja et oh, kui tore ja vahva kõik on.

Kallid kaasteelised, võtke roosad prillid eest. Meil oli kaks suurt saavutust - olümpiakuld- ja hõbe. Kõik.

Vaadake naabreid. Soomet. Meid on kolm korda vähem kui neid, seega võib Eesti olümpiaesinemist paremakski hinnata, sest Soome sai vaid kaks pronksi enam. Aga nende olümpiakõrvane...

Kimi Räikkönen, Mikko Hirvonen, Mika Kallio - kõik oma motospordialal aasta kokkuvõttes pjedestaalil.

Talisportlaste - suusatajate, hüppajate, kahevõistlejate, kiiruisutajate, iluuisutajate - lugematud võidud ja pjedestaalikohad.

Hokimeeskonna ja naiskonna MM-pronksid, Valtteri Filppula Stanley karika võit, saalihoki MM-tiitel, vutinaiskonna ja U21 meeskonna pääs EM-finaalturniirile.

Hanna-Maria Seppälä lühiraja EM kuld, orienteerujate tiitlimedalid ning muu säärane kuulub rubriiki pudi-padi.

Kuhu pääseks Soome parimate valimisel krossisõitja, kes võidaks ühe MM-etapi? Eestis oli Tanel Leok igatahes teine.

Ükskõik, milline ülalpool mainitud soomlaste saavutus oleks siinmail sügavat vaimustust tekitanud, sealmail aga leiti, et aasta oli kesine ning riik suurendas tippspordile määratud raha kolmandiku võrra.

2. Kas Tsintsadze on Rocki kukele saatnud?

Giorgi Tsintsadze viskas Balti Liiga mängus kohtunikku palliga ja näitas talle keskmist sõrme. Ja seda ajal, kus Rockil on iga võit kulla hinnaga. Niipalju siiski vedas, et Balti liiga Tsintsadzele mängukeeldu ei määranud - ju tuleb karistuse saamiseks vilemehele vähemalt sinikas silma alla saada.

Ent ikkagi on mõistmatu, miks pidi Tsintsadze närvi minema. Kui youtube'is olevat videot (vaata ülal!) vaadata, oli ilmselgelt tegu tema veaga.

Tagatubades räägitakse, et Tsintsadze ja tema sõbratari Kerstini vahel olla must kass läbi jooksnud ning grusiinil pole mingit kavatsust tuleval hooajal Tartus jätkata. Sestap on ta seadnud meeskonna huvid teisele kohale ja hoolitseb eelkõige isikliku statistika eest, et paremat lepingut saada.

Huvitav, kas Rocki vastne peatreener Indrek Visnapuu suudab Tsintsadzet ohjata?

3. Millal väike Veerpalu suure alistab?

Tour de Skil saab selgeks, kes on Eesti mitmekülgseim suusataja. Meie omad on kogu aeg ihanud klassikalist tehnikat, ühtäkki teatas Aivar Rehemaa: kahju, et Touril pikemat uisudistantsi kavas pole. Nojah, see annaks talle Andrus Veerpalu ja Jaak Mae ees selge eelise.

Aga nüüd. Kuna Veerpalu ei suuda viimasel ajal üldse uisku sõita - tea, kas hoiab hella põlve -, siis millal ta poeg Andreas, kes vabatehnikat eelistab, isale koha kätte näitab?

2007. aasta sügisel läksin lennujaama usutlema juunioride EMil kuldmedali võitnud vehklemisnaiskonna liikmeid. Juhtumisi naases samal ajal Tallinna ka poksija Aleksandr Rubjuk (pildil), kes oli olümpiamängude valikturniiril kenasti esinenud ja napilt pääsmest ilma jäänud.

Rubjuk osutus igati sportlashingega meheks ja mul oli tõsiselt kahju, et ta lõpuks Pekingi olümpiamängudele ei jõudnud. Sellele järgnenud Poksiliidu avaldus, kus Eesti esipoksijat süüdistati võitlusvaimu puudumises, tundus aga suisa uskumatu. Vägisi jäi mulje, et Rubjukile tehti ära.

Aga kõik pole sugugi mitte kadunud. Tuleb välja, et poks oligi Rubjuki jaoks vale spordiala. Tänase Georgi Tsintsadzet puudutava uudise valguses võib ju poksiringist tuttavaid võtteid ja manöövreid väga edukalt kasutada ka korvpalliplatsil. Halvemal juhul saab tehnilise või väikese rahatrahvi.

Kes veel ei tea: Marek Kalmus jäi dopinguga vahele. Jälle. Aga see pole enam teab mis eriline uudis. Märksa tähelepanuväärsem, et patune kulturist nõuab nüüd intervjuude eest raha.

"Antud teemal jääb see mu ainsaks avalikuks intervjuuks. See teema on nüüd lukus. Rääkida oleks palju, aga lisaküsimus maksaks juba raha."

Just nii räägib dopingu-Marek veebisaidi fitness.ee eksklusiivusutluses.

Ega's sest olegi midagi, et hädaorgu (mis tollest, et teadlikult) sattunud atleet ei taha-viitsi-oska ajakirjanike küsimustele rohkem vastata. Üks intervjuu - päris põhjalik seejuures -, ja aitab küll! Täiesti võimalik ja arusaadav lähenemine.

Küsimus on sootuks muus.

Meiega kõneleks justkui mõni superstaar, kelle jutule pääsemiseks erinevad meediaväljaanded peavad ritta võtma, ajad broneerima ja siis kannatlikult ootele jääma, millal härra suvatseb suu lahti teha. Selle asemel, et vabandada (oi, mis see veel on, mõtleb küllap Kalmus), kehastub dopingu-Marek aga hoopis ülbikuks. Veider küll, ent tema mõttemaailma näib juhtivat idee fixe: mis sellest, et jälle metaani sõin, kõva vend olen ikkagi! Mida rohkem vahele jään, seda kõvem - võib pappi küsida küll!

Armsad Õhtulehe lugejad, kes te Kalmuse jutust tohutut puudust tunnete, annetage palun! Kui palju, me ei tea - härra ei suvatsenud täpset summat ära märkida. Meie kogume raskes majandusseisus raha, et läkitada kirjutajaid-pildistajaid uue aasta erinevatele spordivõistlustele. Jäägu rõõm "osta" kuulsalt kulturistilt usutlus teile!

Et Hispaania on läbi ja lõhki jalgpallimaa, pole kellelegi uudis. Sellest kuningriigist on pärit Euroopa läbi aegade edukaim vutiklubi Madridi Real ja praegusel hetkel usutavasti nauditavaimat jalgpalli mängiv FC Barcelona. Lisaks on riigi koondis värske Euroopa meister.

Kõik see sära - medalid, superstaarid, metsikud palga- ja üleminekusummad - on aga tõelise jalgpallimaa puhul vaid jäämäe veepealne osa, sest eliit tekitab vaimustust igalpool. Vutikultuuri sügavusest saab aru sellistes väikelinnades nagu Lorca, kus Eesti koondis täna Murcia maakonna esindusega kohtub.

Eesti eilse treeningu ajal tegi Murcia vutiliidu pressišeff eestlastest huvilistele Francisco Artes Carrasco nimelisel staadionil põgusa tutvustuskäigu. Üldiste faktidega alustades - mahutavus 8100 pealtvaatajat, ehitatud aastal 2003 - küttis Javier end üles ja asus siis kohaliku klubi Lorca Deportiva CF ajalugu tutvustama.

Esmalt demonstreeris ta uhkelt ajakirjanike tööruumi, mille seinu kaunistasid kõigi tuntumate Hispaania jalgpalliklubide vimplid. Aukohal muidugi Madridi Real ja Barcelona, neid aupaklikus kauguses ümmardamas Valencia ja Atletico Madrid. „Me oleme kõigi nende klubidega siin mänginud!" teatas ta uhkelt.

„Vimplituba" oli aga pelk soojendus klubi trofeekabinetile (pildil selle üks sein). Uhke liigutusega lõi Javier ukse lahti ja ootas kuni läikest kiiskavad karikad paari sekundiga tavapärase efekti saavutavad. „Kuna 1978. aastal oli Lorcas metsik uputus, siis kõik varasemad karikad läksid kaduma," süvendab ta hämmeldust ise mõnusalt muiates.

Miks hämmeldust? Sest tugevuselt kolmandas liigas mängiva mitte ülemäära pretensioonika provintsi suuruselt kolmanda linna klubi viimase kolme kümnendi karikakollektsioon ei tohiks ju ometi niivõrd muljetavaldav olla. Aga on.

Ning mis veel tähtis - suured kalad ei söö väikeseid ära, vaid saavad aru, et viimased on jalgpalli ökosüsteemi tähtsad osad. Näiteks seesama Francisco Artes Carrasco nimeline staadion avati 2003. aastal sõprusmänguga Lorca Deportiva CF - FC Barcelona (pildil mängu reklaamplakati repro). Nagu näha, ei pidanud Kataloonia gigant Barcelona paljuks kohale tulla ja väikese Lorcaga koos pidutseda.

Millegipärast olen päris kindel, et Lorca Deportiva CF ei ole erand, vaid samaväärsed lood ja karikakabinetid on ära rääkida ja ette näidata kõigil Hispaania tugevuselt kolmanda liiga klubidel - ja võibolla kehtib sama ka klubipüramiidi veel madalamate astmete kohta - , sest see riik sööb, joob ja hingab jalgpalli.

Kas Rocki peatreeneri Üllar Kerde vallandamine - vabandust, eemaldamine - oli õige käik, saab selgeks õige pea. Kui Rock pressib end Balti liiga play-offi, ehk ka eurosarja alagrupist edasi ning võidab Eesti meistritiitli, oli juhtkonnal õigus.

Ent kogu selle mängu juures tekib paar küsimust.

Esiteks: Rocki bossid väitsid, et Kerde tervis olnud niru ja see tinginud tema eemaldamise (vallandamisest Rock ei räägi). Samas kostub Kerde suunast, et tema tervis on parem kui kunagi varem. Kumb hämab?

Teiseks: jutud käivad, et üks vallandamise - vabandust, eemaldamise - põhjusi olnud Kerde intervjuu Õhtulehele, kus ta rääkis mängijate alkoholipruukimisest, mis tänaseks lõppenud. Siit tulenevad järgmised küsimused: kas Kerde valetas ja kui, siis miks Rock seda otse ei öelnud? Või oli halb, et Kerde napsivõtmisele lõpu peale tegi? Sest üks on selge - nii madalale Rocki juhtkond ikka ei lange, et treeneri tõe rääkimise eest vallandaks. Vabandust, eemaldaks.

2. Miks peaks Margus Hunt ketast heitma?

Saatus pakkus Margus Hundile elu võimaluse. Ta võeti pärast katsete läbimist Southern Methodist University (SMU) ameerika jalgpalli tiimi. Jah, ta saab palli mängides stipendiumi, et rahastada õpinguid ning ookeani taga ketast heita, aga...

Miks mitte üritada läbilööki jalgpallis? Olgem ausad, NFLi oleks lihtsam pääseda kui maailma parimaks kettaheitjaks saada. Taandades kõik meie materiaalsesse maailma, teenib NFLi kollanokk esimese kaheaastase lepinguga sama palju, kui Gerd Kanter elu jooksul. Saaks aga Hunt oma positsiooni - defensive tackle - parimaks, kantaks ta pangaarvele hooajal 10 miljonit dollarit ehk kaks korda niipalju, kui on EOK aastane eelarve.

Muide, SMU on tugev jalgpalliülikool. Aastate jooksul on sealt NFLi pääsenud 104 tudengit. Võrdluseks: Eastern Washington Universityst, mille lõpetas Eestis sündinud Michael Roos, on NFLis karjääri teinud vaid tosin meest.

Ja veel: kui Margus Hunt jõuaks NFLi, poleks ta esimene SMU-st nõnda kaugele jõudnud Hunt. 1981. aastal valis New York Giants endale Byron Hunti, kelle karjäär kestis kaheksa aastat. Kokku on NFLis ajaloo jooksul mänginud 23 Hunti.

3. Kui tugev oleks korvpalliklubi „Kalevas"?

Kahte klubisse - Rocki ja Kalevisse - on kogutud Eesti korvpallikoondis. Enam-vähem pool-pool. Ja siis tulevad täiesti tundmatud ameeriklased ning mängivad meite omad üle - nõnda juhtus Kalevi viimases euromängus Skylinersi vastu, kus neli ookeanitagust olid meeskonna resultatiivseimad.

Kui Leedu jagaks tosin parimat korvpallurit kahte tiimi, näeks nende „Kalevas" välja umbes säärane: Robertas Javtokas, Darius Songaila, Ramunas Šiškauskas, Šarunas Jasikevicius, Rimantas Kaukenas.

Millised neli meest suudaks Leedu viisiku üle mängida? Näiteks Felipe Reyes, Mike Batiste, Dimitrios Diamantidis ja Igor Rakocevic. Neliku aastapalk kokku oleks 6,5 miljonit eurot ja kehvimale tuleks maksta Kalevi eelarve suurune rahapakk. „Kalevas" oleks tõsine soosik Euroliiga meistritiitlile.

Antud jutt ei maksa midagi. Kuid umbes kolm kümnendit tagasi olid Eesti ja Leedu korvpall tasemelt võrdne.

Eesti jalgpallikoondis kohtub homme umbes Tartu suuruses Lorca linnas Hispaania suuruselt 9. maakonna Murcia esindusega. Loogikareeglite kohaselt ei tohiks see kohtumine peale eestlaste ja murcialaste eriti kedagi huvitada, sest ühtegi superstaari võõrustajate rivistusse ei kuulu.

Seda suurem oli Eesti koondislaste üllatus, kui Madridi lennujaama ootesaali astudes tervitas neid õhevil nägudega rahvasumm ja pisemat sorti telekaamerate armaada. Kui ilmnes, et „saagiks" on keegi teine, võeti sisse vaatlejapositsioon.

Ühel hetkel kostis rahvasummast paar kiljatust ja kaamerad hakkasid surisedes läbipaistmatute liuguste tagant väljunud tumedanahalist meest filmima. Paarisekundilise elevuse järel vallandus naerupahvak - ilmselgelt oli tegemist vale mehega.

Eesti koondis lahkus lennujaamast teadmata, keda telemehed Madridi lennujaamas ootasid. Piisas aga hotellis telekas mängima panna ja mõni Hispaania spordikanal üles otsida, kui kõik sai selgeks - „saagiks" oli Portsmouthist Madridi Reali ostetud Lassana Diarra, kes eile Madridi saabus.

Alles paar päeva tagasi kurtis laskesuusataja Eveli Saue, et tahaks kangesti esindada mõnda tugevamat riiki, et pääseda üleliigsest tähelepanust. Et saaks tugevamate sportlaste varjus rahulikult oma etteastele keskenduda.

„Ma tahaksin olla näiteks Prantsusmaa koondises,“ alustas ta sissekannet oma ajaveebis.

Saatuseirooniana oli Saue Hochfilzenis peetud MK-etapi 15 km distantsil parim „prantslanna“.

„Täna oleks ma tõesti Prantsusmaa koondise esindajana veel rohkem vastu päid ja jalgu saanud,“ muigas 32. kohaga lõpetanud Saue. Teised prantslannad: 33. Sandrine Bailly, 42. Julie Carraz-Collin, 43. Sylvie Becaert, 48. Marie Dorin, 60. Sophie Boilley. Seega, skeptikud, põruvad ka suurte riikide sportlased.

Eesti jalgpallikohtunikud teenindasid eile, 17. detsembril toimunud UEFA Cupi alagrupiturniiri kohtumist Amsterdami Ajaxi ja Praha Slavia vahel. Mängu peakohtunik oli Sten Kaldma, abikohtunikud Hannes Reinvald ja Eduard Rõžov ning neljas kohtunik Kristo Tohver. Matš lõppes 2:2 viigiga, Ajax sai F alagrupis 2. ja Slavia 5. koha.

Ajax päästis endale punkti ja tõusis teisele kohale tänu 90. minutil Kaldma määratud penaltile. Alloleva video põhjal võib igaüks ise järeldada, kuivõrd õigustatud see otsus oli.

Eesti käsipallureid on ausalt öeldes raske kadestada, sest sellist vatti, mida nad sel hooajal näinud, on raske ette kujutada. Pärast HC Kehra võiduga lõppenud Eesti karikafinaali uurisin nende mängujuhi Risto Lepa käest, et kus siis võidupidu toimub.

Vastuseks tuli kõigepealt ohe, siis sügav hingetõmme ja seejärel tõdemus: „Ausalt öeldes ei taha praegu muud, kui jalad diivani peale visata ja puhata. Koormus on metsik, väsimus suur."

Kui suur see koormus siis täpselt on? Pilk kalendrisse tekitab ausalt öeldes kerget õõvastust. Ajavahemikus 18. oktoober - 12. detsember ehk 56 päeva jooksul oli Risto Lepa graafikus 21 võistluskohtumist. Eesti meistrivõistlustel 6 mängu, Eesti karikavõistlustel 4 mängu, Balti liigas 3 mängu, EHFi karikasarjas 4 mängu, ja Eesti koondislasena ka 4 mängu EM-valiksarjas.

Keskmiselt on see üks mäng 2,6 päeva tagant. Kusjuures lisandub veel Belgiasse, Makedooniasse ja Saksamaale sõitmisest tekkinud reisiväsimus. Metsik, lihtsalt metsik. Paratamatult tekivad kaks küsimust: 1. Miks on koostatud nii hullumeelne graafik? 2. Kas kuidagi kergemini ei saa?

Vastus nr 1. Usutavasti on kurja juureks uus valikmängude süsteem. Varasema kontsentreeritud ja lühikese valikturniiri asemel on mängud nüüd hooaja peale ära jaotatud. Teiste sarjade korraldajad pole osanud seda arvesse võtta või on sattunud paanikasse ja tulemuseks ongi metsik tramburai mängijate jaoks.

Vastu nr 2. Kindlasti saaks kergemini. Näiteks Lepp ise mängis mullu Hispaania esiliigas. Sealt tuli ta ära põhjendusega: „Meil oli hooaja jooksul vaid 30 kohtumist ja pidin mängujuhi kohta kahe teise mehega jagama. Kehra mängib Eesti meistrivõistlustel, Balti liigas ja eurosarjas. Mänge koguneb kaks korda rohkem ja olen kindel põhimees."

Lootust siiski kaotada ei tasu. Tänavu tuleb küll olukord lihtsalt ära kannatada, ent järgmisel hooajal on usutavasti kõik osapooled targemad ja osatakse koostada inimlikum mängugraafik.

Tartu korvpallisõpradel oli põhjust rahulolematult uriseda, kui selgus, et Ülikooli spordihoone juurdeehitus uut ja moodsat korvpallisaali ei sisaldanud. Aegajalt lubatakse kossumehed keset kergejõustikuhalli üles pandud väljakule, kuid uut „oma" platsi Rock ei saanud.

Põhiliseks argumendiks, miks seda siiski vaja oleks olnud, toodi vana korvpallisaali mahutavus, mis Tartu au ja uhkuse Rocki jaoks väikeseks jäi. Eilse Rock - Samaara mängu alguses võis paraku tõdeda, et see argument ei päde, sest publikust jäid tribüünile mitmedki hõredad pingiread.

Mida sellest järeldada? Ei midagi keerulist - Eesti spordipublik ei seedi kaotuseid. Ei seedita Veerpalu neljandaid kohti MMil, ei vutikoondise 0:3 allajäämist valitsevale Euroopa meistrile, ei kossumeeste kaotuseid eurosarjas. Kaotusehirmus jäetakse lihtsalt võistlusele minemata. Pilet maksab ju kah terve koidula.

Ometi on tõsi see, et vähesed sportlased teevad sporti vaid omaenda eesmärkide täitmise nimel. Rahva armastus on tugev motivaator. Tanel Tein ja Üllar Kerde andsid eilse mängu järel mõista, et Rocki meeskond on vaja kuidagi üles äratada. Eesti parimal korvpallipublikul võiks olla selles oma osa. Lihtsaim viis kellegi tardumusest äratamiseks on šokeerimine. Kas Tartu kossufännid suudavad seda?

 Eveli, Eveli, Eveli…

 „Ma tahaksin olla näiteks Prantsuse koondises. Või Rootsi. Või Ukraina. Või kas või Poola või Hiina või Norra. Mitte et mul midagi eestlaseks olemise vastu oleks, risti vastupidi, eestlane olla on uhke ja hää, aga sellise tasemega koondises tahaksin võistelda. Siis oleks hea rahulik. On olemas tugevad liidrid, samas minu stardikoht MK-l oleks üsna kindel. Liidrid teeks oma töö ära ja kui minul oleks halb päev, ei huvitaks see suurt kedagi. Saage ükskord aru, ma olen keskmise tasemega laskesuusataja, võimeline esikümneks, aga ainult heal päeval.“

 Nii kirjutasid Sa oma ajaveebis.

Paraku-paraku… Eesti sport on ahtake. Naissportlasi tuleb aga lausa tikutulega otsida. Ja kui kerkib esile selline edukas ja kena ja arukas piiga, siis langevad tõesti valgusvihud temale. Kui läheb hästi – plaksutame. Halvasti – kirume. Tegelikult, Eveli, pole Sa sugugi mitte ainus ohver. Usun, et Ksenija Balta, Kaire Leibak ja Kaia Kanepi tunnevad samasugust tähelepanu. Mujal maailmas oleks tõesti nii, et kui läheb võistlus nihu, siis sellise tasemega sportlane lihtsalt „unustatakse“ ära. Kuniks ta mõne särava tulemusega endast taas märku annab. Ei mingeid artikleid stiilis miks-küll-nüüd-kõik-viltu-vedas.

Eestis nii käituda ei saa. Ei leheneegrid, kelle jaoks on spordist kirjutamine igapäevane leib, ega spordihuvilised, kelle jaoks on oma sportlastele kaasaelamine igapäevane magustoit.

Ja ise Sa ju oledki enda suurim nuhtleja! Kui läheb mõni võistlus luhta, taod ennast blogis maapõhja. Nii jääbki lugejatele mulje, et seis on hull. Ometi pole hooaja eel seatud latt – MK-sarja üldkokkuvõttes 25 parema ja mõnel etapil esikümnesse jõudmine – veel maha aetud. Üldsegi mitte.

Kirjutasid blogis ka, et Sind häirivad õelad netikommentaatorid.

Jumal küll!

Miks vaevad ennast nende lugemisega? Mina soovitaks Sulle midagi ajatumat – näiteks Kolumbia kirjaniku Gabriel Garcia Marquezi romaane.

Edu,

Märt

1. Kuhu kadus Triin Aljandi medal?

Triin Aljandil jäi EMi pronksist puudu 4 ja hõbedast 6 sentimeetrit ehk vastavalt 2 ning 3 sajandikku. Kuhu sajandikud kadusid?

Esimene mõte, mis pähe tuleb: oh olnuks tal küüned pikemad... Ent seda ei saa muidugi tõsiselt võtta. Tõde on siiski kusagil olemas. Näiteks ujumise analüüsis, mille võib leida professor Rein Haljandi leheküljelt swim.ee. Selgub, et medal kadus viide viimasesse meetrisse ehk siis otsustavasse tõmbesse, mis Aljandil ei klappinud nõnda hästi kui hõbeda võitnud taanlannal Jeannette Ottesenil.

Veel viis meetrit enne finišit oli Aljand turvaliselt kolmandal kohal, ajad vastavalt: pronksile tulnud prantslanna Diane Bui Duyet 22,84, Aljand 22,88, Ottesen 22,96,. Duyet säilitas Aljandiga sama vahe, Ottesen aga suutis 11 sajandikku kiirem olla. Nii lihtne see ongi.

2. Kesine spordiaasta oli. Paraku

Kaks aastat tagasi tabas Eesti sporti medalisadu. MM-pronksi võitnud atleedid jäid parimate sportlaste valimisel esiviisikust välja. Tänavune aasta oli pehmelt öeldes kesine. Meil on olümpiaaladel lauale lüüa Pekingi kuld ja hõbe, kaks medalit sõudmise EMil ja.... Ongi kõik. Nii pididki ajakirjanikud viie sekka valima sportlasi, kes ei pääsenud tiitlivõistlustel isegi kümne sekka. Lahja, väga lahja.

3. Miks oskavad sportlased eesti keelt nõnda hästi?

Läinud nädala positiivseim asi oli Õhtulehe kokkuvõte Eesti sportlaste keeleoskusest. Selgus, et valdav osa muukeelsetest atleetidest puhuvad maakeelt vähemalt hindele neli ehk nendega saab vabalt vestelda. Suur hulk sest valdavast osast räägib eesti keelt aga täiesti puhtalt.

Rahvastikuministeerium peaks tõsiselt uurima, kuidas suudab sport muulasi sedavõrd edukalt integreerida ja need, kes eesti keelt ei valda, häbi tundma. Saab ju küll, kui väga tahta.

4. Millal kaob Rocki-hullus?

Hämmastav fenomen. Kalev mängib paremini, aga räägitakse Rockist. Kolleeg Postimehest kehitas vaid õlgu: „Sellise sastaaviga (eesti keeli koosseisuga) Kalev ei saagi omaks."

Seega ei jää kalevlastel muud üle, kui pääseda Balti liiga play-offi ehk kuue sekka ja eurosarja alagrupist edasi ning loota, et Rock ei pääse. Alles siis on loota Rocki-hulluse kadumist.

5. Kas ralli MM-sari väärib oma nime?

Läinud nädalal teatas Suzuki, et tõmbub ralli MM-sarjast kõrvale. Ega Suzuki polnud ju mingi tegija, aga ikkagi. Kui FIA ruttu midagi ette ei võta, muutub asi täiesti jamaks. No ei ole ju põnev kui kolm tiimi ja kolm pilooti MM-tiitlile kihutavad.

Urmo Aavast on kahju. Sõidab mees ju kenasti, aga mis sest tulu. Oh oleks endised ajad, kümnend tagasi, kui kuus meeskonda oli väljas kolme autoga. Toona saanuks Aava raudselt palgale.

Chicago ja New Yorgi korvpallifännid on viimastel päevadel pidanud tulist arutelu selle üle, kas alljärgnevas videos nähtu on korvpallireeglitega lubatud või mitte.

Selgituseks: kui New York Knicksi tagamees Quentin Richardson üritab mängu viimastel sekunditel kolmest, karjub Chicago Bullsi peatreener Vinny Del Negro talle meetri kauguselt valjult kõrva, üritades viset segada. Pall maandub treeneri ebaviisakast ja nõmedast žestist hoolimata korvis.

Majanduskriis? Ameerika Ühendriikides? Miks nõnda arvatakse? Ei ole mingit kriisi! Pesapallimeeskonnal New York Yankees sai äsja valmis uus 1,3 miljardit dollarit (15,2 miljardit Eesti krooni) maksev staadion, kuid rahakotti see ei tühjendanud (linn toetas staadioni ehitamist kõigest 2,5 miljardi krooni suuruse summaga). Äsja sõlmis Yankees spordiajaloo suuruselt viienda lepingu söötja C.C. Sabathiaga, makstes talle kuue aasta eest 161 miljonit dollarit.

Sportlaste agent Scott Boras tõi Sabathiale makstava rahahunniku näiteks, et pesapallis pole iial mingit kriisi, sest... „Pesapallil on oma ökonoomiline mudel ja pesapall ei kuulu reaalsesse maailma."

Nojah, Yankeesi hooajapiletid magusaimatele vaatekohtadele, hinnaga pool miljonit krooni tükk, müüdi välja juba mullu märtsis, kui uus staadion polnud veel valmiski. Praegu võib saada üksikuid 300 000 - 100 000 krooniseid hooajapääsmeid kodupesa taha, kust hea mängu jälgida. Taevapiiril asuvaid kohti saab soetada hinnaga 15 000 - 20 000 krooni hooaeg. Asjatundjad ennustavad, et tulevalgi aastal müüakse 81 kodumängul välja viimne kui üks 71 000 istekohast.

Kui kõik kohad mängule müüakse välja keskmise hinnaga 50 dollarit per nase - säärane see hind umbes tuleb - teenib klubi kohtumisega 3,5 ja hooajaga 285 miljonit ainuüksi piletitulu. Sest rahast jõuab Sabathiale palka maksta küll.

* * *

Lõpetuseks spordiajaloo viis kallimat lepingut. Tabelis lepingusumma miljonites dollarites, sportlane, ala, klubi ja lepingu pikkus.

275     Alex Rodriguez, pesapall, New York Yankees, 10 aastat.

252     Alex Rodriguez, pesapall, Texas Rangers, 10 aastat.

189     Derek Jeter, pesapall, New York Yankees, 10 aastat.

167     Michel Vick, ameerika jalgpall, Atlanta Falcons, 10 aastat. 

161     C.C. Sabathia, pesapall, New York Yankees, 6 aastat.  

Mõista, mõista, kes see on? Kettaheitja, eestlane, 28aastane, isiklik rekord 58.32.

Ikka ei tea? Hendrik Voll on õige vastus. Suurem osa spordisõpradest ei tea teda väga lihtsal põhjusel: Eestis on ta hetkel seitsmes number. Ees on Kanter (rekord 73.38), Tammert (70.82), Israel (66.56), Peetre (60.36), Hunt (59.31) ja Toompuu (58.77). Paha lugu.

Mõni võib küsida, et mis tase on 58 meetrit. Võttes aluseks tiitlivõistluste normid, siis vastaks selle umbes 2.20 kõrgushüppes või 14,20 tõkkesprindis. Ehk täpselt sellised resultaadid, mille pealt võiks veel mõnele suurvõistlusele jõuda. Vollgi usub, et 60 meetrit oleks usina harjutamise korral jõukohane, B-normi tähistav 62 meetrit kah… Aga mis kasu on Eesti kettaheitjal B-normist?!

Halenaljakaks teeb loo see, et Voll vahetas paar head aastat tagasi kümnevõistluse kettaheite vastu, sest „see tundus üsna tühi ala olevat. Kümnevõistluses hakkasid kerkima Rahnu, Turi, Kallas… Kettas oli tulemas vaid Kanter.“

Milline saatusenöök!

Loodetavasti leiab doktorikraadiga Voll siiski tahtmist edasi punnida. Muidu võib teda kunagi piinama hakata teadmine, et alati jäi mingi piir alistamata – kümnevõistluses 7000 punkti, kõrgushüppes kaks ja kettaheites 60 meetrit. Jõudu, Eesti parim seitsmes number!

1. Napoleon, Lenin, Jumal ja Rock

Pärast teist valusat lisaaja-kaotust, seekord Kalevile, leidis Rocki peatreener Üllar Kerde teleintervjuus kiirelt allajäämise põhjuse: «Õnne polnud.»

Õige! Kes viskas euromängus Rockile otsustava korvi? Õnne poolt blokeerimata jäänud vastane. Mitu ründelauda sokutas õnnejumalanna Kalevile neljandal veerandajal sülle? Kaheksa!

Siinkohal oleks paslik esitada lõik raamatust «Illuminatus! Silm püramiidis.»:

«Kas teate nimetada mõnd lahingut, mis vaidlustaks Napoleoni aforismi selle kohta, et Jumal on alati nende poolel, kellel on suuremad kahurid ja paremad taktikud? Too bolševik Venemaal, Lenin, on käskinud koolides kõigile malet õpetada. Kas teate miks? Ta väidab, et male õpetab midagi, mida revolutsionäärid õppima peavad: et kui sa oma jõude korralikult ei mobiliseeri, siis sa kaotad.»

2. Kes suudaks mõista ühisstardiga sõitu?

La Clusazi MK-etapp näitas taas ilmekalt, et suusatamise ühisstardil ja jalgratta grupisõidul on ühiseid jooni. Näiteks siis, kui kahekümnendal kilomeetril kuus meest peagrupiga vahe sisse sõitis. Nagu rattasõidus tavaks, tegid suusatajadki ükskõikset nägu, oodates huviga, kelle närvid esimesena üles ütlevad ehk siis: kes energiat raisates grupi põgenikele järele veab.

Seekord osutusid nõrgimaks Aivar Rehemaa närvid. Raske öelda, kas eestlase kõrgem koht läks spurdi nahka, sest viimasel ringil Rehemaa värskusest ei pakatanud. Ent tont selle värskusega. Mida pidanuks Rehemaa tegema ja mis juhtunuks, kui temagi tüüne püsinuks? Kas Rehemaa pingutuseta läinukski põgenemine õnneks? Ja mis siis? Äkki olnukski hea, sest kui esikoht läinud, võtnuks mõni staar asja rahulikumalt ja Rehemaa saanuks kõrgema koha? Kas tulnuks kontreerida, kui grupp kätte saadi? Jne, jne...

3. Kes purustab Reimi rekordi? Klavan?

Legendaarne Martin Reim, 37 aastat vana, viis putsad lõplikult keldrisse. Kas keegi eestlastest suudab purustada tema ja ühtlasi Euroopa rekordi - 156 mängu koondises? Maailmas, muide, asub Reim ses arvestuses seitsmendal kohal.

Statistiliselt võiks Reimi saavutuse ületada 23aastane Ragnar Klavan. Viie hooaja jooksul on ta 52 korda vedanud üll Eesti koondise särgi. Klavanil on vanuseni, mil Reim mängis viimase koondisemängu, kuraditosin aastat.

Ent, nagu kolleegid-vutispetsid tõdesid, sõltub Klavani pikaealisus paljudest teguritest. Kaks olulisemat: ta peab püsima terve ja ühel hetkel mängukohta vahetama. Nimelt on ääremängijal vaja kiirust, mis vanusega kaob. Teoorias on Klavanil isegi võimalus alistada maailmarekordimees, saudiaraablane Mohamed Al-Deayea, kel on kirjas 181 mängu koondises.

Rattasõidus läks grupisõidu taktika põhitõdede väljakujunemiseks mitu aastakümmet, seega saame eelpool olevatele küsimustele vastuse veerand sajandi pärast.

Malekuulsus Viktor Kortšnoi on ennegi Eestis mängimas käinud. Aga eelmise nädalavahetuse visiit oli vähemalt mulle eriline - millal sa ikka läbi mitme kümnendi tipus püsinud mehega ise mängida saad?

Kortšnoi võttis teist talve järjest vaevaks Pühajärve turniirile tulla. Omaaegsest MM-tiitlipretendendist on tänaseks saanud 77aastane vanahärra. Tõsi, oskused ei kao - oma praeguse reitinguga teeb ta ära kõikidele meie Külaotsadele ja Kanepitele, teistest rääkimata.

Minu partii Kortšnoiga toimus vahetult pärast laupäevast lõunapausi. Vooru algusaeg jõudis kätte, Kortšnoid polnud. Ei tea, kas vanameistri kell oli vähe vale või venis uinak tiba pikemaks... Vahet pole.

Asjaarmastajast ajakirjanik tabas end küsimas: mis teha, panna kell käima või mitte? Arvestades, et Kortšnoil oli mõtlemisaega kuus minutit minu 14 vastu, tähendanuks reeglite järgimine enam-vähem kindlat võitu. "Ära pane!" soovitas peakohtunik Aaso Leps. Dilemma sai lahenduse. Ei pane.

Täpselt kolm ja pool minutit hiljem jõudis Kortšnoi pärale. Istus laua taha, surus käe pihku ja teatas inglise keeles: "Palun vabandust, et hilinesin!"

Mängisime. Mitte liiga kaua. Proff lükkas amatööri väära avangukäsitluse kiiresti, konkreetselt ja ilusti ümber. Ippon.

Kui mina omakorda talle käe ulatasin (jah, alistumise märgiks), pöördus Kortšnoi juba vene keeles. "Siin ei mängita nii, nii  ja nii - see kaotab kiiresti," õpetas oskaja. Eks ma sain sellest äsja isegi aru, aga legendi soovitusi kuulata on ju ikka vahva.

Lõbus tutvus oli. Tühja see kaotus. Ehk õnnestub järgmisel aastal revanš saada.

* * *

Andke kiitus andeks, aga Pühajärve turniir on üks paremini korraldatud võistlusi Eestis. Edule panevad aluse kindel idee (et asjaarmastajad saaks ässadelt mõõtu võtta) ja huvitav seltskond (segamini suurmeistrid välismaalt, kodumaised tipud ja kultuuritegelased).

Tulemus on sel võistlusel tähtis, aga mitte ülitähtis. Ometi läks seekord raginaks...

Omaaegne tippsuurmeister, tänaseks Hollandit esindav tuntud maleajakirjanik Gennadi Sosonko kohtus Läti maleliidu presidendi Ilmars Krumsiga. Händikäp-süsteem andis Sosonkole 2 minutit Krumsi 18 vastu. Kui oli klaar, et Sosonko saab ajaga lihtsalt pähe, kaotas ta närvi.

Ta lükkas nupud ägeda liigutusega soliidsele vastasele sülle, tõusis laua tagant püsti ja räuskas: "Kurat, mida sa endast mõtled - mängi ka, mitte ära tao kogu aeg kella, kahe käega veel pealegi! Õpi mängima, noorhärra!" Ja nii edasi. Ja nii edasi.

Tiraad kestis kaua, mitu head minutit. Ning lõppes Sosonko teatega: "You understood, f***!"

Kirglik värk see malemäng...

Te ainult vaadake ja imetlega, milline kooskõla ja ajastus peitub selles kahe hispaanlasest NBA-mehe ilukorvis! Osades Sergio Rodriguez söötja ning Rudy Fernandez vormistajana.

Nägin paar päeva tagasi Canal+ soomekeelse spordikanali pealt reklaami, et nemad näitavad nüüd ka Hollandi jalgpalli meistriliiga kohtumisi. Peamine argument, millega vaatajat köita püüti, oli, et Eredivisie meeskondadesse kuulub koguni 26 Põhjamaade jalgpallurit.

Keskmiseks näitajaks teeb see peaaegu 1,5 karget põhjamaalast meeskonna kohta, mis on tegelikult tõesti hea argument vaataja meelitamiseks.

Et reklaam oli suunatud soomlastele, kelle üheks naabriks on teatavasti eestlased, tekkis kiiresti huvi, kas Andres Oper (Kerkrade Roda) ja Ragnar Klavan (Almelo Heracles) on samuti nende 26 Põhjamaa jalgpalluri sekka arvatud? Paraku selgus, et ei ole. Number 26 tuli Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Islandi mängijatest kenasti täis. Eestlastele ruumi ei jagunud.

Sellest tulenevalt tekib omakorda küsimus, et kas Eesti jalgpallurid üldse kuuluvad mingisse nö regiooni? Paraku on vastus eitav, sest põhjamaalased me - nagu näha - pole ja idaeurooplasteks meid samuti ei peeta.

Võiks ju olla olemas tõug „Baltimaade jalgpallur", aga selle teke tuleb praktiliselt välistada, sest on ju üldteada fakt, et kui Balti ketis võisid eestlased-lätlased-leedulased koos seista, siis sellega ühtekuuluvustunne ka piirdub.

Seda, kuidas naabrimehel hästi läheb, Läänemere idarannikul ilma kadedustundeta ei vaadata. Seetõttu ei soovi ükski Lääne-Euroopas mängiv vutiproff ennast Baltimaadest pärit jalgpallurina reklaamida.

Näiteks Põhjamaade regiooni kuulumine tuleks aga Eesti jalgpalluritele vaieldamatult kasuks, sest taustsüsteem, mille pealt end müüa, oleks tunduvalt suurem.

Seega tuleb veelgi enam püüda, et saaksime igavaks Põhjala riigiks.

1. 60 starti aastas tegid Veerpalust ja Maest võitjad?

Eelmisel nädalal sai imestada, et suusakalender nõnda tihe on - MK, MM ja eestikad annavad kokku 47 starti. Jaak Mae muigas: "Meie panime nooruses ligi 60 võistlust hooajal. Käisime kevadel Soomes uhamas, Andrus Veerpalu tegi mõnel päeval kaks starti, hommikul Rootsis, õhtul Soomes."

Nüüd tänapäeva. Mitu korda startis mullu Algo Kärp (pildil), sama vana kui Mae ja Veerpalu 60võistluse aastail? Õige vastus 17. Vähe? Aga sõitudeks pole raha ja A-koondisse ei pääse.

Kaija Udras sõitis Kuusamo MK-l sprinti kesisemalt kui loodeti. Tagajärg: Davosis ta ei stardi, kui veab, siis Düsseldorfis ja seejärel Otepääl. Vahepeal kord Skandinaavia karikal. Põhjus: raha napib.

Ühesõnaga, kolme kuu jooksul on Udrasel viis võistlust. Vähe.

Kas meie kaks suusataati pole head seetõttu, et võistlesid ja võistlesid ja võistlesid?

2. Noored suusaässad ajavad närvi

Kas ei aja närvi - suusatamise Gällivare MK uisuetapi võidavad keegi tundmatu Marcus Hellner ja veetlev Charlotte Kalla (pildil). Kuusamos triumfeerib klassikas miski norralane Martin Johnsrud Sundby. Johnsrud Sundby?

Kust pagan neid välja võetakse? Noored. Sõidavad uisku, klassikat.

Soome suusatamist kuus aastat tagasi Lahti dopinguskandaali tõttu polnud. Nüüd võtavad soomlannad Kuusamos kaksikvõidu, Sami Jauhojärvi sõidab kolmandaks, kokkuvõttes saavad põhjanaabrid nelja sõidu peale 17 (!) punktikohta.

3. Miks eestlased ei "uisuta"?

Kahjuks ei suuda keegi öelda, miks eestlased uisku ei sõida. Küll räägitakse erinevast lumestruktuurist, traditsioonide ja tehnikaõpetaja puudumisest, lihasstruktuurist ning psühholoogilistest aspektidest.

Mis tähendab, et me ei suuda? Kristina "uisutas" ju suurepäraselt. Ja Jaak Mae, kes hakkas ühtäkki enda sõnul ideaali otsima, lagundades uisutehnika lõplikult.

Suusataadid uusi trikke ei õpi. Aga noored... La Clusaz' uisuetapile lähevad vaid Aivar Rehemaa ja Kaspar Kokk. Kaks kohta on vabad. Palun, suusamehed ja -naised, siin on teie nišš. Saate võistelda ja puha.

4. Miks segab ilm suusahüppajaid?

Suusahüpped on muutunud mõttetuks. Kõigil peavad olema võrdsed tingimused, sestap katkestatakse võistlus aina ja aina ning see kestab ja kestab.

Sapporo MMil ei katkestatud 15 km suusatamist, kui poole võistluse pealt lund sadama hakkas ja eesotsas startinud õnnelikud medalid endale korjasid?

Kaugushüppes saab üks tagant-, teine vastutuule. Tulemuste vahe võib kõikuda 20-25 cm, aga keegi ei nuta.

Kui võistlus toimub lageda taeva all, siis miks ei tohiks ilm mängu sekkuda?

5. Andke takka, vennad Pihod!

Kas Eesti kahevõistlus hakkab tuhast tõusma? Igatahes ilmusid vennad Kail ja Kaarel Piho Kuusamo MMil pildile. Üks vend on 21, teine 17 aastat vana, seega lootust on. Ei muud, kui andke takka! Allar Levandi olümpiapronksi on märksa lihtsam üle sõita kui Andrus Veerpalu kahte olümpiakulda.