Suusatamises on nagu loomade maailmas, kus kehtib võrdsuse seadus: 1. Kõik loomad on võrdsed. 2. Mõned loomad on võrdsemad. 3. Lõvi on kõige võrdsem.

Ehk siis: mida parem suusataja oled, seda suurem on su suusapark ja lihtsam antud ilma jaoks õigeid vahendeid valida.

Kaija Udras tunnistas, et Kuusamo MK sprindiks polnud õiget suuska. Kas ta väga hästi libiseva paariga vajalikud neli sekundit, mis edasipääsust puudu jäid, ajast kärpinud oleks, aga see selleks. Viie klassikapaari hulgast – ja vaevalt neist mõni superhea on – pole lootustki iga ilma jaoks midagi leida. Ehk siis vähemalt sekund-paar tuleb eos loovutada.

Suuskadega oli hädas ka Anti Saarepuu, kes siirdus suvel Fischeri talli. Ta oli juba Jaak Mae neljakümne paari hulgast ühte laenamas, kuid läks rajale siiski oma vahenditega, mis polnud kõige etemad. Saarepuu pääses edasi viimasena.

„Hea, et Jaagult suuski ei laenanud. Oleks veerandfinaalis venelasega kokku põrgates suusa ära murdnud, jäänuks see viimaseks laenamiseks,“ sõnas Saarepuu.

Aga mida siis teha? Kuidas võrdsustada olukord, kus üks saab valida suuski poolesaja, teine viie paari hulgast?

Aastaid tagasi koorus jutuajamisest Mati Alaveriga idee – iga suusataja tohiks hooajal kasutada viit paari klassika ja viit paari uisusuuski. Suusad markeeritakse ja neid tohib purunemise korral vahetada vaid sama põhjastruktuuri ja jäikusega paari vastu.

Esiteks võrdsustaks antud reegel suusatajate tingimused. Teiseks oleks rahaline võit märgatav – suuskadele kuluks vähem raha, transpordile samuti ja hooldetiim oleks väiksem.

Paraku… Milline suusafirma oleks nõus antud reegliga? Saamata jääks sajad ja sajad eurod, mida suusatajad suuskade soetamisele kulutavad. Seega läheb elu vanaviisi edasi – kui tahad olla kõige võrdsem, kogu aastatega suusapaare ja kuluta raha nende lennutamisele maailma ühest otsast teise.

Olümpiavõitja Jaan Taltsi verbaalne laskemoon ei näi lõppevat. Hiljuti pöördusin Taltsi poole sooviga, teha lugu tema õpilasest Leho Pendist. "Lugusid tuleb kirjutada siis, kui meie seda tahame," ütles tõstekuulsus mind pikalt saates.

See selleks.

Nüüd selgus, et mina olin veel viisakas kuju. Sporditähe kirjamees Rando Soome läks otse noore Pendi juurde ja võttis talt Kalev Spordi tarbeks teleintervjuu. See ei mahtunud Taltsi hing - kuidas te intervjueerite noorsportlasi treenerilt luba küsimata!

"Tema ei tea eesmärkidest midagi, neid tean ainult mina," teatas Talts füürerlikult.

Stopp! Võtame hetkeks aja maha.

18(!)aastane tõstmisanne Leho Pent oleks justkui vanahärra saunaseep, mida ta vaid heale tuttavale laenama nõustub. Või uhke tort, mida võib lahti lõigata üksnes 43 maailmarekordi püstitaja.

Tõstjad kiruvad juba tükk aega, et meedia käib neist ringiga mööda. Tõsi. Nad on vähe tähelepanu saanud. Aga põhjus on lihtne: pole tulemusi! Taltsi, Neulandi, Luhaääre ja teiste mehetegudest saame kirjutada ju vaid ajaloo külgedel. Aga täitmist ootavad ka uudisküljed. Pole tulemust, pole meediahuvi. Lihtne. Mis te arvate, kui palju kirjutatakse paari aasta pärast suusatamisest, kui vana kaadervägi loobub ja Aivar Rehemaa jääbki 30-ja-peale koha meheks? Või mitu artiklit ilmub sumomaadlusest pärast Baruto karjääri lõppu?

Nüüd, kui tõstmisest tulemused taas paranema hakkavad, tahetakse aga senise ükskõiksuse eest meediale tagasi teha.

Kogu selle jonnimise-punnimise taustal on mul siiralt kahju Pendist. Tema on täiesti süütu kannataja.

Niisiis, härrased tõsteliidus, kas katsume leppida? Pendi (õigemine vendade Pentide) nimel.

1. Kui kõva on Aljand meeter-mõõdustikus?

Tont neist ameeriklastest ja nende jardibasseinidest aru saab. Triin Aljand ujus küll vingelt, nii, et rekord oli vaja ta käte vahelt ära kiskuda, aga kui kõva on ta meeterbasseinis? Asja tundev kolleeg pakkus, et 50 jardi vabaltujumise aeg 21,61 võrdub lühikeses meeterbasseinis tulemusega 24,12, millega peaks lühiraja EMil pääsema kuue sekka, ideaalis pjedestaalile.

Muide, meetersüsteemi ei kasuta maailmas vaid kolm riiki - USA, Birma ja Libeeria.

2. Vutikoondis kosub. Tänu Rüütlile?

Eesti jalgpallikoondise tänavust bilanssi - 4 võitu, 4 viiki, 6 kaotust - on märksa sümpaatsem vaadata kui tunamullust (+1, =2, -4) või mullust (+2, =2, -9). Kas vutikoondis hakkab tänu uuele põlvkonnale kosuma või on asi peatreener Tarmo Rüütlis?

3. Kas Kadri Lehtla ja Rock on reaalsed?

Ookeani taga tõstatasid ajakirjanikud küsimuse, kas üks meeskond, mis aastaid vindunud, kuid ühtäkki tippu tõusnud, on ka tegelikult tugev või tagas edu asjaolude kokkulangemine. Püstitati küsimus «Are they real?».

Kelle kohta saaks Eestis, nüüd, talve hakul, samasuguse küsimuse esitada? Esimesena tuli meelde laskesuusaneiu Kadri Lehtla, kes mullu MK-sarjas ühtäkki punkte noppima hakkas. Oli see juhus või on Lehtla ka tegelikult punktitasemel? Ja teiseks muidugi Tartu Rock. Kas eelmise aasta euroedu oli anomaalia?

4. 47 suusastarti hooajal... hullumeelsus!

Kõik see Rahvusvahelise Suusaliidu FISi kamp on siiski segi pööranud. Kalender on nii täis topitud, et... MK-sarjas 31 sprinti-tavadistantsi, 4 teadet, MMil 6 starti, eestikatel 6 starti... Mehed pluss naised. Kes kurat neid kõiki sõite jälgida, veel vähem sõita jaksab? Kui mõni kavatseb terve kalendri otsast lõpuni kaasa teha, peab ta nelja kuu jooksul 47 korda joonele asuma. Hullumeelsus!

5. Sport seljatas poliitika

Tartu Rocki Giorgi Tsintsadze ja Viktor Sanikidze said Venemaa viisa probleemideta, kusjuures lihtgrusiinil pole lootustki sinnamaile pääseda. Siit vastus küsimusele, kumb on tähtsam, sport või poliitika.

Arvake ära, kes on Eesti suurimad jalgpalliasjatundjad? Aasta parima jalgpalluri hääletamine tõestas, et too au kuulub Tõnu Sirelile, Pjotr Sedinile ja Ainar Leppänenile.

Viimastel aastatel on parimat valinud jalgpalliametnikud ja vutist kirjutajad üheskoos. Tänavu sai kummastki "sektist" hääleõiguse 17 inimest.

Raio Piiroja (pildil ees) sai veenva esi- ja Pavel Londak (kollases särgis) teise koha. Norra klubide triumfi kindlustas Joel Lindpere, edestades pingelises kolmanda koha duellis ühe punktiga Soome meistrit Ats Purjet.

Lõpptulemuse arvasid täpselt ära kolm meest: jalgpalliliidu peasekretär Tõnu Sirel, asepresident Pjotr Sedin ja juriidiline nõustaja Ainar Leppänen. Seega: aplaus ja lillevarred, teie olete Eesti suurimad vutispetsid!

(Siinkohal ei saa jätta mainimata, et kui Purje Lindperet siiski edestanuks, kuulunuks lilleõied Tarmo Lehistele, Arvu Sillale ja Andres Vaherile).

* * *

Aga kes on suurim võhik?

Kahtlemata Tarmo Rüütli.

Vaadake koondise peatreeneri valikut: 1. Ats Purje, 2. Raio Piiroja, 3. Sander Post.

Nali naljaks, Purje Purjeks ja Piiroja Piirojaks, aga üht tahaks küll teada: mille pagana pärast oli Rüütlil vaja Post kolmandaks hääletada? Kui oli vaja seni koondisekutseta Hollandi esiliigaründaja eneseteadvust tõsta ja talle tulevikuks lootust anda, oleks ehk hõlpsam võtta kätte telefon.

Oli ju Rüütli varem avalikult kuulutanud: pole mingit põhjust Postile kutset saata, koondisekoht tuleb ikka mänguga välja teenida.

Kodune jalgpallihooaeg lõppes. Täpselt päevase hilinemisega. Aga olge valmis, uue aasta märtsis ja novembris ootab samasugune õud uuesti ees.

Tormine pühapäev jalgpallimurul (või õigemini jalgpallijääl).

Esiliiga üleminekumäng Lasnamäe Ajax - Tallinna Legion. Väravalööja: tuul. Ei, mitte mängija Tuul, aga lihtsalt tuul. Jah, pärast sai väravalööja tuulest, küll Maksim Kisseljov, aga ikkagi.

Meistriliiga üleminekumäng Pärnu Vaprus - Paide FC Flora. Ülidramaatiline sündmustik: Paide juhib 3:1, Pärnu spurdib omakorda ette 4:3, aga enamat ei suuda ja Paide pääseb tänu võõrsil löödud väravatele meistriliigasse. Ka alajuht Aivar Pohlak kirjeldas hooaja lõpetamisel varjamatu õhinaga, kuidas Vaprus ei suutnud allatuult mängides 18 minutiga otsustava tabamuseni jõuda.

Huvitav, kas talle tuli kasvõi sekundiks pähe mõte: tegemist on ju ehtsa eneseirooniaga! Põnev võis ju olla, aga kas tõesti on meile aastast aastasse vaja SELLISEID mänge? Pigem tõmbas Paide õnneliku loteriipileti, mitte ei mänginud vastast nii tähtsas heitluses üle.

Ei, mul pole midagi pika jalgpallihooaja vastu. Pole iial olnud. Aga peavad jääma võimalused kiirete muudatuste tegemiseks. Sest, olgem ausad, eilne ilm polnud jalgpalli mängimiseks. Kerge miinus ja lumi - pole hullu. Aga torm - ei, aitäh.

* * *

Aga karavan veereb pidurdamatult edasi. Uue aasta kalender on juba paigas.

Rõõmustagem: kolmes esimeses voorus ootavad meid põnevusheitlused - 7. märtsil Nõmme Kalju - FC Flora, 14. märtsil FC Flora - FC Levadia, 17. märtsil Narva Trans - FC Flora. Tore küll, aga mõte, millistes tingimustes need mängud toimuda võivad, ei vaimusta eriti.

Mis siis teha?

Esimene võimalus: muuta kalender paindlikumaks. Ehk: kui on ikka eilselaadne tormiilm, tuleb mäng edasi lükata.

Teine võimalus: tõmmata hooaega ikkagi koomale. Nüüd, mil Balti liiga kalender varasemast õhem, peaks see ju ometi võimalik olema.

Kolmandat võimalust - muuhulgas vanal moel jätkamist - ei ole.

2006. aastal enne Göteborgi EMi sõlmisin kolleegiga kihlveo, kus väitsin: kolme aasta pärast ei kuulu kümnevõistluse Eesti rekord enam Erki Noolele!

Eelmisel nädalal nädalal nimetas 2001. aastal 8815 punkti kogunud olümpiavõitja Nool seda rumalaks kihlveoks ja soovitas raha koguma hakata. Nõus, Erki. Kuid lootus kaob viimasena. Spordimehena ei anna ma alla enne lõpuvilet. Aeg tiksub täis järgmise aasta juulis. Kui suur on mu võidu tõenäosus?

Ennustame...

Mikk Pahapill 8818 (10,90-7.80-15.60-2.15-49,50-14,20-50-5.10-67-4.35,0)

Tõenäosus: 3 protsenti

Seeria sisaldab küll kuut isiklikku rekordit, kuid suurem osa neist on üsna väikesed eneseületamised. Vaid 400 m oleks suurem hüpe, kuid Pahapill teab isegi – jooks üle 50 sekundi on jama.

Üksiktulemused on kõik tehtavad, kuid selline seeria kokku klapitada... No see oleks paras muinasjutt. Muide, Pahapill ise ei nimetanud paari aasta eest mu kihlvedu sugugi väga rumalaks.

Kristjan Rahnu 8816

(10,54-7.60-16.00-2.08-49,00-14,10-51.00-5.00-67.00-4.38,0)

Tõenäosus: 1 protsent

Rahnu kinnitas Õhtulehe veergudel, et on usinalt treeninud ja valmistub sise-EMiks. Miks ma ei peaks teda uskuma? Tulemused pole Rahnu jaoks võimatud, aga eeldaksid supervormi. Suvine Rahnu suutnuks koguda umbes-täpselt 8000 silma.

Andres Raja 8817

(10,60-7.83-15.50-2.06-48,00-13,80-44.00-5.00-68.00-4.30,0)

Tõenäosus: 1 protsent

Ausalt öeldes valmistas isegi kümnevõistluse punktikalkulaatoris Rajale sellise summa kokkulöömine raskusi. Uhh! Raja peaks selleks…

a) Kiiruslikku teravust kuhjaga juurde saama

b) Logisevad teivashüppe ja kettaheite uuele tasemele viima

c) Hoomama oma jooksuvõimeid.

Tõsijutt. Raja pole lihtsalt taibanud, et ta võiks 400 ja 1500 meetrit oluliselt kiiremini joosta. Vaadates ta treeninguid, ei näe ma mingit põhjust, miks Raja ei võiks lõpuala läbida 4.25ga. Kui ta hakkab ise oma võimetesse uskuma, siis ta selle aja ka ära jookseb.

Rohkem enda võimalikke päästjaid ei näe ma isegi pikksilmaga vaadates. No alati võib oodata, et ehk teeb Nool ise comebacki (ja vahetab ka nime) või valgevenelane Andrei Kravtšenko võtab Eesti kodakondsuse.

Kihlveo võitmise tõenäosus kokku: 0,03+0,97x0,01+0,97x0,99x0,01=0,049303 ehk umbes 4,9 protsenti.

Lootus püsib.

Äsja meie meeste 66:62 võiduga lõppenud BC Kalev/Cramo - Riia ASKi Balti liiga mängu viimase minuti alguses rippus 2-4 Läti klubi mängijat palli vallanud Kristjan Kanguri käte küljes. Mida tegi kohtunikebrigaad Matsalu-Suslov-Jakobson sellises vägivaldses olukorras?

Muidugi vilistas Eesti korvpallikohtunike häid tavasid järgides vea Kangurile, kes olukorra lootusetuses veendununa endale küünarnukkidega vehkides ruumi tegi.

Jah, minut enne lõppu vilistavad Eesti kohtunikud Eesti klubi eestlasest mängijale vea olukorras, kus vastase ilmselge rikkumise nägemiseks pidi tõesti raske nägemispuudega olema.

Eestlastele vist tõesti ei meeldi, kui teisel eestlasel hästi läheb.

Briti ajaleht Daily Mirror vastandas lühikommentaaris kaks näiliselt täiesti erinevat teemat – Lewis Hamiltoni F1 maailmameistritiitli ja Iraagi konfliktis hukkunud sõdurid. Nimelt asus ajaleht toetama briti näitleja Steve McQueeni nõudmist Royal Mailile, anda välja postmark teise ilma lahkunud sõjameeste mälestuseks.

Ajaleht ironiseerib, et tõesti, miks me peaksime austama mingeid tüüpe, kes annavad elu Suurbritannia eest. Pigem austada kuulsusi, kes põgenevad Šveitsi, et jumala eest mitte sünnimaale makse maksta nende troppide hüvanguks kes Iraagis surevad.

Aga noh, sellised juba on kaasaegsed väärtushinnangud, lõpetab ajaleht repliigi.

Siinkohal tahaks küsida Eesti Postilt: kas on mõeldud austada Eesti sõdureid, kes andnud elu vabaduse nimel? Meie sportlaste kallal pole siinkohal midagi ilkuda, sest nemad üldjuhul maksuparadiisidesse ei põgene, ja kes on põgenenud, pole pääsenud margile.

Eesti jalgpallikoondis alistas eile Moldova 1:0. Minu meelest superhea resultaat. Rõhutan siinkohal sõna resultaat, mille tähendys koosneb teatavasti kahest osast - võistkonna A löödud väravad ja võistkonna B löödud väravad. Antud juhul olid need näitajad, nagu juba öeldud, 1 ja 0.

Miks need numbrid siis superhead on? Eesti koondise jaoks on iga löödud värav saavutus, sest lihtsaid mänge meie jaoks kahjuks olemas ei ole. Seetõttu on torisemiseks stiilis „lõime ainult ühe värava" põhjust väga harva ja kohtumine Moldovaga nende juhuste sekka ei liigitu.

See, et Eesti koondis enda puuri puhtana hoiab, on aga tunduvalt harukordsem sündmus. Mitte täitsa Punasesse raamatusse kandmist väärt, aga haruldane ikkagi. Eesti on 2008. aastal pidanud 13 mängu, aga endale pole lastud väravat lüüa vaid kolmel puhul - lumelahingus Kanadaga, Pavel Londaku lahingus Türgiga ja Eesti lahingus Moldovaga.

Eesti ei mänginud eile hiilgavalt ja Moldova polnud midagi erilist, aga suutlikkus võtta sellistel asjaoludel 1:0 võit on julgustav. Enamasti on Eesti ise pidanud taluma kibedat maitset, mis tekib, kui vastane hoolimata kehvast mängust sind võidab. Näiteid jagub kasvõi eelmisest valiksarjast tükki kolm: 0:1 kodukaotused Makedooniale, Iisraelile ja Horvaatiale.

Teisipäeval Moldova üle võetud samalaadne 1:0 võit annab lootust, et kui sinisärkidel juhtub kevadel MM-valikmängu(de)s Armeenia vastu kehvemat sorti päev olema, võivad kolm punkti ikkagi tabelisse tulla.

* * *

Moldova alistamise juures on üks hea aspekt veel - valge särgi 2008. aasta needus sai murtud. Tänavu oli valgeid särke varem kantud kolm korda ja saadud kolm kuiva kaotust. Balti turniiril 0:1 Läti ja 0:1 Leedu käest ning MM-valikmängus 0:7 Bosnia ja Hertsegoviina käest.

Kuulen hüüdeid a la „Särk ei mängi, mehed mängivad!" ja „Ebausuga ei võida spordis midagi!". Ei vaidle vastu. Absoluutselt tõsi.

Ent üritage mõnele inglasele seletada, et nende koondis võiks ju uuesti kasutusele võtta hallikas-sinise vormi (pildil), mida kandes kaotati Wembley´l toimunud 1996. aasta EMi poolfinaal Saksamaale...

Tõestatud fakt, mida Eesti 1:0 võit Moldova üle on, aitab koondislaste alateadvusest kustutada uitmõtte, et valget särki kandes on meil viimasel ajal kehvasti läinud. Järgmises MM-valikmängus, 28. märtsil 2009 võõrsil Armeeniaga, mängib Eesti arvatavasti valges.

Et Olose suusahooaja avavõistlus on mõttetu, miski külamadin? Tegelikult on põnevamgi kui mõni MK-sõit, sest annab aimu tulevikutrendidest. Näiteks...

Vaadates mulluste aastate dünaamikat, peaks Andrus Veerpalu, Jaak Mae ja Aivar Rehemaa sõitma kahe nädala pärast Kuusamo MK klassikasõidus kohtadele 12-20. Sprindis võivad Kuusamos punktidele jõuda Kaia Udras (!), Rehemaa ja Anti Saarepuu.

Olose võistluse põhjal selgus seegi, et Eesti suusatamises pole viimase kuue aastaga sisuliselt midagi muutunud. 2003 MMil Vald di Fiemmes kuulusid Eesti teatemeeskonda Veerpalu, Mae, Rehemaa ja laskesuusataja Indrek Tobreluts ning kui praegu välja panna parimad, oleks tiim täpselt sama. Teatenaiskonda polnud stardis Vald di Fiemmes ega pole mõtet välja panna ka tänavu.

2. Jalgpallist ja Läti punastest küttidest

Kahju, et Eesti vutimehed Lätit ei tuuseldanud. Aga pidanuks. Enne sõda oli Läti paikapanemine spordis põhimõtte küsimus. Väidetavalt seetõttu, et Vabadussõjas tõid venelased Valga kaitseks Punaarmee paremad ja verejanulisemad sõjamehed - Läti punased kütid. Jaanuari viimastel päevadel 1919 toimus kuulus Paju lahing. Eestlased lõid Läti kütid taganema ja võitsid verise tapluse, kuid rahvuskangelane Julius Kuperjanov sai surmavalt haavata.

3. Kui kõvad on Eesti palliklubid

Ainuke eurosarjas mänginud Eesti võrkpalliklubi langes välja, kohe järgnevad käsipallurid. Aga millised on Eesti klubide - jalgpallis on arvestatud suviseid, korvpalli mulluseid etteasteid - lõplikud kohad eurosarjades?

Põlva Serviti ja HC Kehra jagavad 71., Tallinna Selver ja Tallinna Kalev 73. kohta, Tartu Rock on 82. ja Levadia jagamas 207. kohta. Mida sellest järeldada? Kuna neid alasid on võimatu omavahel võrrelda, siis mitte midagi.

4. Ka Aivar Pohlak on inimene

Vaat, kui soliidselt käitus Eesti Jalgpalli Liit pankrotti läinud TVMK-ga. Maksis mängijaile pool aastat palka, jättis pronksmedalid alles ja eemaldas tiimi alles pärast tšempionaadi lõppu, et too ei segaks teiste meeskondade pääsu euromängudele. Õppige!

5. Alateadvust mõjutab vaid Nastja või raha

Kas tasus Selveri võrkpallureid sugeda 0:3 kaotuse eest Türgimaal? Inimese alateadvus on palju võimsam mõjutaja, kui me arvata oskame. Teades, et oled euroliigast juba välja langenud, on pea võimatu end täie jõuga mängima sundida. Nii need asjad lihtsalt on.

Selleks, et innustada edasipääsu kindlustanud või lootuse minetanud tennisisti jalgu kõhu alt välja võtma, makstakse tennise Masters Cupi alagrupimängu võitjale 1,2 miljoni krooni suurune summa? Alateadvust suudab mõjutada vaid raha või nõid Nastja.

Korvpalliliigas NBA läks Houston Rocketsi ja Phoenix Sunsi vahel löömaks. Houston ründas, kui Phoenixi äär Matt Barnes tõukas talle ette jäänud vastaste tagamehe Rafer Alstoni toorelt mitu meetrit eemale. Mäng jätkus, Alston tormas Barnesile vastu andma. Houstoni staar Tracy McGrady üritas mehi lahutada, kui aga ootamatult ilmus kohale Sunsi mängujuht Steve Nash, lükkas McGrady hoopis tema pikali. Nagu abipolitseiniku paberitega mehele kohane, ei jäänud pusklemisest eemale ka "mürakas" ehk Shaquille O'Neal, lükates kui Kalevipoeg kogu seltskonda paar meetrit küljejoone poole.

Kogu möll ning järgnenud karistused jäänuks aga olemata, kui stseenile kõige lähemal olnud kohtunik oma tööd korralikult teinuks ning vilistanuks Barnesile kiirelt ja konkreetselt vea, mille too selgelt välja oli teeninud.

Kui vaadata Inglise kõrgliiga kohtumisi, siis on isegi läbi teleekraani aru saada, et kui Cristiano Ronaldo palliga täiel hool äärt mööda vastase värava poole tuiskab, vaatab kogu staadion üksisilmi vaid teda.

Kui mängijal on olemas vajalikud oskused, kiirus ja enesekindlus, muutub ta millekski eriliseks. Ta hakkab platsil lendama. Ebaõnnestumised ei mõju mitte morjendavalt, vaid innustavalt ja kui kogu see krempel vastasele kohale jõuab, on viimasel korralik jänes püksis.

See ongi põhjus, miks Ronaldo lööb palju väravaid, annab palju häid sööte ja teenib vastastelt palju vigu. Tema lendamine paneb kaitsjale jänese püksi. Ja toob pealtvaatajate kõhtudesse lendavad liblikad.

Kolmapäeval nägi harva juhust, kui vastasel ajas jänese püksi üks Eesti koondislane. „Saime Levadiaga laupäeval meistritiitli kätte. Hea pingevaba oli mängida," selgitas lätlaste paremkaitsja Oskars Klava ümber oma sõrme keeranud Sander Puri oma koondisekarjääri parimat esitust.

Kui Puri loodetud üleminek Dortmundi Borussiasse suve lõpul ikkagi lörri läks, märkis Levadia abitreener Marko Kristal: „Kui Sander mängib edasi sama hästi kui seni, läheb see üleminekusaaga talvel kindlasti edasi."

Puri kolmapäevane lennukus andis selge signaali, et Eesti liiga - mille tiitli saatuse otsustas just tema värav - on talle väikseks jäämas ja vaja on uut mängupaika. Loodetavasti viibis häbiväärselt väikesearvulise publiku seas välisklubide skaute. Kui jah, siis ei saanud nr 7 all mänginud lendav eestlane neile märkamatuks jääda.

Selline pilt avaneb täna, 11. novembril Eesti jalgpalli meistrivõistlustel kolmanda koha kindlustanud FC TVMK koduleheküljel. Milleks punnida, kui mõtet ei ole?

1. Levadia võitis. Ei mingit põnevust

Levadia vormistas nädalavahetusel Eesti jalgpallimeistri tiitli. Õnnitlused. Samas kahju, et tšempionaadi lõpp ei kujunenud põnevaks. Ja üldse, kas võib öelda, et tšempionaat oli põnev? Poole pealt olid medaliomanikud teada, head mitu vooru enne lõppu võis Levadia sisuliselt meistriks kroonida.

Võrdluseks: ameerika jalgpalli liiga NFLi hooajast on peetud üheksa mängu, seitse ees. 17 tiimi on hetkel kas play-offi kohal või sellest ühe võidu, 4 kahe võidu kaugusel ehk siis 21 meeskonnal on reaalsed võimalused võita meistritiitel. Vaat seda võib nimetada põnevuseks.

2. Riik lõi spordile noa selga

Numbrid on karmid. Järgmisel aastal väheneb spordile ette nähtud riigi tegevustoetus 30 protsenti ehk 40 miljoni krooni võrra. Investeeringuteks ette nähtud rahast kärbitakse suisa pool. Ühesõnaga, riik lõi spordile noa selga. Siitmaalt ei taha ühegi valitseja, ka sõjaväelaste, suust kuulda sõnagi Eesti rahva kehva tervise kohta, sest mida külvad, seda lõikad.

3. Mille najal püsib Eesti hoki?

Huvitav, mille najal püsib Eesti hoki? Raha pole, jäähalle pole, meeskondi pole, aga näe, mängivad küll. Tegu oleks justkui jürgenveeberliku trikiga, kus füüsikaseadused pealtnäha ei kehti. Paneme kõrvale Eesti korvpalli: on saalid, on meeskonnad, on raha, aga ikka ollakse kukkumas mudaliigasse. Mõistetamatu.

4. Kauaks jätkub Kanepi uut treenerit?

Kaia Kanepi sai taaskord uue treeneri. Näis, kaua itaallane Luca Appino vastu peab. Kolmeaastane leping, mis sõlmiti, ei tähenda siinkohal vähimatki. Nagu ka kuldsed sõnad, mis Appino suunas lausuti. Ka eelmised juhendajad olid esimese jutu põhjal need kõige-kõige.

Ettevaatlikuks teeb Kanepi kiitus uuele treenerile, et too: "Ei suru ennast peale, vaid laseb mul otsustada."

Kahjuks pole spordis demokraatiat, kui tahad tippu jõuda. On töö, mis tuleb ära teha, meeldib see sulle või ei meeldi. Köhid verd ja teed, kui treener ütleb, et nii on vaja.

5. Laskmine vs suusatamine

Laskjad torisesid. Et mida suusatajad, täpsemini peatreener Mati Alaver, taaskord räägib, et need, kes kaotavad võitjale kolm protsenti, on kõvad. Ei ole! Harjutuses 60 lasku lamades ei pääse kolme protsendiga kaotajaid tiitlivõistlustel eriti rajalegi, kui nad just eksootilisest riigist pole.

Mullusel laskmise EMil kaotas Eesti esindaja Anžela Voronova võitjale 0,85 protsendiga, kuid ei pääsenud medali lähedalegi, sai 16. koha. Lukas Bauerile umbes samavõrra alla jäänud Jaak Mae tuli Otepää MK-etapil aga teiseks.

Üritused selgitada, et laskmist ja suusatamist ei saa samastada, põrkus vastu müüri. Kui Alaver võrdleb suusatamise kaotusprotsente kümnevõistluse ja kettaheitega, siis miks ei tohi neid võrrelda laskmisega?

Helistasin täna tõstmise olümpiavõitja Jaan Taltsile, sest tahtsin kirjutada pikemat lugu sellest, kuidas kolm venda – eks ikka Leho, Ain ja Lembit Pent – rauda sikutavad ja aastaid varjusurmas püsinud alale elu sisse puhuvad. „No nii see ikka ei käi! Te arvate, et kirjutate artikleid siis, kui TEIE seda tahate?!“ pahandas vastuoluline olümpiavõitja, kui kuulis palvet. Ja seletas noorele lehemehele õpetlikult: kirjutada tuleb siis, kui sportlane seda ise soovib. Kui see talle kasulik on. Taltsi kuueminutilise tiraadi lõpugongi asendas telefonitorus lihtsalt monotoonne tuut-tuut-tuut. Ootamatult lõppenud kõne pani mind mõtlema: võibolla on härra Taltsil õigus? Ehk on ajakirjanikud tõesti liiga aktiivsed? Äkki peaksimegi lihtsalt ootama sportlaste kõnesid?

Esmaspäevane iganädalane sporditoimetuse koosolek jäetakse ära. Leheneegrid istuvad oma laudade taga ja ootavad säravail silmil sportlaste kõnesid. Esimene helistaja on loomulikult kolmikhüppaja Kaire Leibak. „Homsesse lehte tuleks kirjutada sellest, kuidas mu hüppetehnika on üüratult paranenud,“ teatab blond tütarlaps vastuvaidlemist mitte sallival toonil. „Ja pange juurde mingi ilus suur pilt minust!“

Seejärel võtab ühendust suusakuningas Andrus Veerpalu, kes raporteerib: põlv on hakanud jälle jupsima. Ilmselt sel talvel suuski alla ei pane.

Korvpallur Martin Müürsepp pakub aga nädala teise poolde pikemat intervjuud iseendaga. „Meenutaksin meelsasti oma NBA-karjääri, naljakaid seiklusi Venemaal ja räägiksin ühtlasi ka napsitamisest ja naistest,“ tahab Mürka südant puistata.

Vahepeal on toimetuse meilikasti laekunud kirjad indiaca, piljardi ja racketloni alaliitudelt. Loomulikult ilmuvad needki kõik Õhtulehes lühendamata kujul.

Kella kuuest astub aga toimetusse Tallinna Selveri võrkpalliklubi peatreener Avo Keel, kes käsutab käsi plaksutades: „Noh, nüüd kähku-kähku Audentese spordikeskuse saali. Meil on täna ülioluline Balti liiga mäng Võruga. Mis te veel siin passite?“

Lugupeetud Jaan Talts, kas ma sain kõigest ikka õigesti aru?

Käimasoleval nädalal mängitud UEFA Meistrite liiga 4. voor osutus Inglise klubide jaoks väga omapäraseks. Või kui otse välja öelda, siis sootuks kehvaks.

Tiitlikaitsja Manchester United päästis Glasgow Celtici vastu lõpu eel viigi, Chelsea sai AS Roma käest haledalt - vabandust, väga haledalt - kolki, mannetu Arsenal ei suutnud enamat 0:0 viigist Fenerbache vastu ja Liverpool viigistas tänu 95. minuti enam kui kahtlasele penaltile Madridi Atleticoga.

Kokkuvõte: nelja peale kolm hädist viiki ja üks kindel kaotus. Viimati oli Inglise klubidel alagrupiturniiril nii kehv voor 2005. aasta detsembris. Äkki on see märk, et tänavune Meistrite liiga ei kulge Inglise klubide taktikepi all.

Minule valmistaks see ainult rõõmu. Kahel viimasel hooajal jõudis poolfinaalidesse kolm Inglise klubi, mis polnud üldse tore. Inglise klubide omavahelisi madistamisi näeb Inglismaa meistrivõistlustel augustist maini 38 vooru vältel. Meistrite liiga muudavad põnevaks ikkagi erinevate riikide esindajate vastasseisud.

Mitu nädalat kummitab Eestimaad salapärane medal, mis väidetavalt Libereci murdmaasuusa MMil Aivar Rehemaale kaela riputatakse.

Pärast suusakoondise hooajaeelset pressikonverentsi kirjutasid meediaväljaanded üksteisest sõltumatult, et peatreener Mati Alaveri sõnul võidab Rehemaa tuleval veebruaril elu esimese MM-medali.

Viimases „Sporditähes“ pühkis Alaver oma käed Rehemaast ja tema medalist puhtaks: „“Kõike, mis lehed kirjutavad ei tasu puhta kullana võtta. Osad leheneegrid tahavad sihilikult ootusi üles kruttida. Materjaliga käiakse väga vabalt ringi. Kui mina räägin eesmärgist, siis on väga normaalne – olen sellega harjunud – et loen järgmise päeva lehtedest, et lubasin medalit.“

Tõsi ta on, et pressikonverentsil Alaver medalit välja ei käinud, küll aga Eesti Suusaliidu pressiteates, mis saadeti meediasse sama päeva õhtupoolikul. Seal teatab Alaver: „Väga oluline on ka fakt, et Aivar Rehemaal on reaalne võimalus teha suusatamise ajalugu: Andrus Veerpalu võitis oma esimese tiitlivõistluste medali 28-aastasena, seega on 27-aastasel Aivaril see vanuserekord võimalik veel üle trumbata. Ka Andrus rõõmustaks selle üle kindlasti. Mina arvan, et ta on selleks valmis, kuid Aivar peab saama üle tagasihoidlikkusest ja valehäbist Jaagu ja Andruse võitmise ees.“

Kui vaht välja võtta, jääb alles: „Rehemaal on reaalne võimalus võita Liberecis medal. Ta on selleks valmis.“

ÕS annab sõnale „reaalne“ vasteks: teostatav, täidetav. Seega, kui medalit ei tule, peaks küsima, miks teostatav ülesanne ei teostunud.

Samas tunnistas Alaver, et ei saa alati kontrollida, mis tekste alaliidu pressiteenistus välja saadab. Tema pole Rehemaale medalit pakkunud vaid öelnud, et kui Rehemaa medali võidaks, lööks ta Veerpalu rekordi.

Loo moraal I: Meedia on alati süüdi.

Loo moraal II: Lahe oleks Libereci MMil pärast Rehemaa medalivõitu küsida Alaverilt, miks ta mehele medalit ei pakkunud.

1. Kogu tõde Tartu Rockist?

Rock on saanud justkui jalad alla. Kaks võitu Balti liigas, ka liidri Riia ASK üle on olnud impressiivsed. Millest ümbersünd? Protokoll paljastab üht-teist.

Kahes kaotatud (Šiauliai ja Nevežis) kohtumises said Rocki liidrid vähem mänguaega kui siis, mil vastased (Barons ja ASK) alistati. Siinkohal keskmise mänguaja muutus võidumängudes võrreldes kaotusmängudega.

Plussimehed: Tanoka Beard +2, Tanel Tein + 16(!), Georgi Tsintsadze +3, Asko Paade +9, Janar Talts +3.

Miinusmehed: Marek Doronin -4, Viktor Sanikidze -7, Gert Kullamäe -5, Silver Leppik -16(!). 

2. Hamilton ON tegija!

Huvitav, miks tümitab maailm Lewis Hamiltoni? Kas tõesti võib F1 tšempioniks tõusta kehv mees ainuüksi tänu õnnele?

Muide, mida tegid kaks suurmeistrit - Michael Schumacher ja Ayrton Senna - Hamiltoni vanuses, 23aastaselt? Senna nühkis veel Briti F3 auto istet ja võitis esimese meistritiitli viis aastat hiljem. Schumacher pääses kuninglikku vormelisarja sama vanalt kui Hamilton, kuid kahel esimesel hooajal ei terendanud tiitel talle kaugusestki mitte. Hamilton aga kaotas debüüthooajal esikoha McLareni käki tõttu ja võiks tänaseks olla kahekordne maailmameister.

3. Miks trampis käsipall rehal?

Loogiline, et Eesti käsipallikoondis kaotab Norrale, küsimus on, kuidas? Esimesel poolajal, kui mäng ära tehti, viskasid norralased valdava enamuse väravatest ülekaalus olles. Nad mängisid palli nii kiirelt lahti, et kui Eesti kaitsja, kes ründaja vastu vahetati, lõpuks paigale saabus, tuli tal sama targalt varumängijate pingile tagasi löntsida - värav oli juba visatud.

No astud reha otsa korra, teise, kolmanda... Aga kogu esimese poolaja reha otsas trampida ja vaadata, kuidas Norra irvitades lihtsaid väravaid pillub...

4. Televisioon ruulib! Kui ruulib

Ääretult värskendav oli üle pika aja telerist oma Eesti head sporti jälgida. Rock ja Kalev ja... Ka käsipallureid oli hea näha, et mis tasemel ollakse.

Teisalt taas... Rocki ja ASK lahing olnud tõeline hitt. Kogu Tartu olla tänaseni sillas. Pagana päralt, meil on kümme Eesti telekanalit, ka spordikanal, aga ühtegi neist ei mahu sügise parim korvpallimatš. Nojah, publik tellib muusika. Ent milline tulevik on riigil, kus rahvas eelistab miskeid tantse ja laule tähtedega?

5. Kas Kalev võetakse omaks?

Kuidagi imelik oli vaadata Kalevi kohtumist Valmieraga. Mingid tundmatud tüübid lippasid Kalevi vormis mööda platsi ringi. Huvitav, kuivõrd omaks võetakse meeskond, kus igal aastal on uued tegijad, kuid puuduvad publiku lemmikud à la Rocki Gert Kullamäe, Tanel Tein ja Georgi Tsintsadze?

Korvpallivaatleja Heino Enden esitas Õhtulehe esmaspäevases Tartu Rocki ja BC Kalevi võrdluses huvitava seisukoha: "Kui Allingu saavutab tippvormi, peaks ta olema Foxist - kes näib olevat veidi Burlacu moodi mees - kasulikum."

Jutt käib siis Rocki ja Eesti koondise keskmängija Vallo Allingu ning tema Kalevi ameeriklasest kolleegi Nate Foxi võrdlemisest.

Kas tõesti? Kui tippvormis Allingu on kasulikum kui tippvormis Fox, siis... Siis on ju nii Kalevi juhid kui ka Foxi eelmised leivaisad Saksamaal ja Hollandis tõsiselt puusse pannud? Siis... Siis peaks ju ka Allingul olema potentsiaali kerkida Saksamaa liigas MVP-kandidaadiks. (Erinevalt Kevin Lyde'i puhul räägitavatest NBA-kogemustest, mida tal tegelikult pole, sest NBAs pole ta üheski ametlikus mängus osalenud, on Foxi MVP-kandidaadi staatusel Saksamaal ilmselt siiski rohkem tõepõhja all)

Kas tõesti?

P.S. Kas "Burlacu moodi mees" on Eesti korvpallis mingi uus sõimusõna? Jah, ekskalevlane Catalin Burlacu oli kaitses nõrk, rünnakul isekas, tundus inimesena ülbe ja tagatipuks veel kõva suitsumees. Kuid vaadates tema edasist käekäiku Itaalias ja tänavu kodumaal Rumeenias, siis - Eesti mehed, tehke järele!