Nii ligikaudu kuu aega tagasi, kui korvpallikoondisel oli selja taga nukker EM-valikturniir ja jalgpallikoondis saanud järjekordselt lüüa, sadas mõlemale mõnitusi vasakult ja paremalt. Mõlemate maine oli madalam kui muru.

Ühel hommikul tööle sõites kuulasin, kuidas Raadio 2 hommikuprogrammi saatejuhid tõstatasid küsimuse: miks Eesti korvpallurite ja jalgpallurite jalad enne korvini või väravani nõrgaks löövad. Stuudiosse helistanud raadiokuulajad jõudsid oma lennukate ja ka parajalt ilkuvate teooriatega juba nii kaugele, et leidsid põhjuse: korvi või värava lähistele jõudmine tekitab meie korvpallurites ja jalgpallurites erutuse, mis sarnaneb ühes intiimsemas olustikus "sihile jõudmisele". Sellest siis ka värin kätes ja pehmus jalgades.

Sel kolmapäeval oli korvpall samade saatejuhtide seas hommikustuudios jälle jutuks. Kuid nüüd juba hoopis teise nurga alt. Üks saatejuhtidest oli külastanud Tartu Rocki eelmise päeva võidumängu Riia Baronsi vastu ega varjanud vaimustust. Ta palus Janar Taltsile edasi öelda vabandused kuu aega tagasi tehtud naljade eest. Ta leidis, et Sten Timmu Sokk on ikka üks tegija korvpallur. Ainult Giorgi Tsintsadze sai isetsemise eest pisut riielda.

Moraal spordimeestele, kui tahate rahvale meeldida?

Võitke! Ükskõik, kuidas, ilusti või koledalt, aga võitke!

1. Korvpallist. Mõistmatusega

Ei oskagi enam Eesti korvpalli kuidagi suhtuda. Tegelikult ajab Tartu Rockiga toimuv keema. See, kuidas EuroCupil Austria Gmundeni Swansile alla jäädi.

Peatreener Üllar Kerde teatas küll pressikonverentsil ajakirjanikele, et: "Kui te arvate, et peaksime seda klubi võitma nagu rannamees rotti, siis ei tea te korvpallist s....gi!", aga...

Kes arvas, et Swans on vaja maa sisse taguda? Aitab, kui võidad kahe mängu peale silmaga.

Pigem tahaks küsida vastu: kas Rock peaks Swansile kaotama võõrsil 22 silmaga? Või kas Rock peaks kaotama mõlema kohtumise teised poolajad kokku 46:75 ehk siis 29 punktiga?

2. Sportlasel pole keelatud olla tark

Vaadates Heiki Nabi kellassepamaadlust - ta pingutas täpselt niipalju kui vaja ja tegi täpselt seda, mida vaja - sai kinnitust kaua küpsenud arvamus, miks ta verinoore mehena 2006. aastal maailmameistriks tuli. Tänu tarkusele.

Kreeka-rooma maadluse reegleid muudeti põhjalikult aasta enne MMi ja vähesed atleedid suutsid täiesti uue maadlusfilosoofiaga kohaneda. Nabi oli üks nendest. Ka MMil võlus ta mõne võidu suisa varrukast välja. Õnneks pole kuskil kirjas, et sportlane ei tohi olla tark.

3. Miks pakkus Alaver Rehemaale medalit?

Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver esines hooajaeelsel pressikonverentsil üllatava avaldusega, pakkudes Aivar Rehemaale veebruarikuisel Libereci MMil medalit. Miks säärane optimism mehelt, kes isegi Andrus Veerpalu puhul ütleb äärmise vaoshoitusega, et kui kõik sujub loodetud moel, siis on kahekordsel olümpiavõitjal võimalus võidelda medalite nimel?

4. Ja Eesti sport saigi olümpiseeritud

Tulemas on EOK presidendi valimised. Oleks aeg. EOK on viimastel aastatel muutunud sisutühjaks organisatsiooniks, mille ülesanne on komandeerida iga kahe aasta tagant sportlasi olümpiamängudele.

EOK president Mart Siimann kinnitas seitse aastat tagasi, et kõiki spordialasid koheldakse võrdselt.

Tulemus: Eesti sport on täielikult olümpiseeritud. Kui sind olümpial pole, siis ei ole sind olemas. Ehk siis EOK jaoks ei eksisteeri sportlasi, kes mängudele ei jõua, sportmänge ega mitteolümpiaaladega tegelejaid.

5. Kas käsipall kordab võrkpalli edu?

Sel nädalal alustavad käsipallurid EMi valikmänge. Edasipääsuks on kaks takistust - Norra ja Island. Seega on ülalpool esitatud küsimuse vastus: ei.

Tallinna Selveri vollemehed lõid kuuevarbaliste satsi (loe: Kuldiga Elvi) õnnega pooleks auti ja jätkavad kenasti euroteed. Kerge neil olema ei saa – järgmises voorus ootab ees türklaste Izmiri Arkas, kes pole koduliigas veel geimigi loovutanud.

Kirjutama ajendas mind aga hoopis miski muu. Selveri kodulehel (vk.audentes.ee) jäi silma üks veider number… Nimelt ilutseb seal mulluste saavutuste seas: viies koht Challenge Cupil. Tegelikult jäi Selver ikkagi jagama 5.-8. kohta.

Just võrkpalluritel (nende pressiinimestel) on tihti tavaks koha jagamise puhul end ikka sellele kõige kõrgemale pulgale seada. Asi läheb veel absurdsemaks. Näiteks kui rannavollepaar Kristjan Kais ja Rivo Vesik kindlustavad MK-etapil 5.-8. koha jagamise, võib lugeda, et eestlased jõudsid viie hulka. Et siis mida?!

Samasse ooperisse kuulub ka ühe mu kolleegi lause, kellega vaidlesime pärast mullust Otepää MK-etappi suusatamise ja kergejõustiku tähtsuse üle. „Muidugi tuleb suusatamisest palju kirjutada, sest kolm eestlast kuulub maailma esiviisikusse,“ kinnitas ta kaljukindlalt, viidates tavadistantsi teise ja neljandana lõpetanud Jaak Maele ja Andrus Veerpalule ning sprindis viienda koha saanud Peeter Kümmelile. Lihtne matemaatika näitab, et sedasi mahub kümme suusatajat lõdvalt maailma esiviisikusse.

Võrkpall on piisavalt heal tasemel ega pea oma tulemusi kaunimaks luiskama. Muidu meenub kangesti üks Arnoldi nimeline laulumees ja puuetega inimeste eurovisioon. Nimelt antakse sel võistlusel välja ainult esikoht ja ülejäänud lauljad saavad kõik teise koha. Arnold otsustas selle teise koha eest riigilt preemiat nõuda…

Rahvusvaheline Amatöörpoksi Assosatsioon (AIBA) esitas Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele ametliku taotluse lisada 2012. aasta Londoni olümpiamängude kavasse naiste poks. Päris jube, eksole.

Teineteisele vastu silmanägu taguvaid eevatütreid soovib AIBA olümpiamängudel näha nii palju kui võimalik. „Eesmärgiks on täielik võistlusprogramm ehk 11 kaalukategooriat ja see, et igas kategoorias võistleks võimalikult palju naisi," märkis AIBA naiste võistluskomitee soomlannast liige Sirpa Makkonen. Aus jutt, sest sellises eesmärgis keegi ei kahtle. Järgnes aga eeskujulik (spordi)ametnikudemagoogia: „Naiste poksi populaarsuse plahvatuslik kasv ja lai kandepind tekitavad survet, et see olümpiamängudele lubataks."

Seda lauset lugedes tekkis tunne, nagu oleks tegemist stseeniga raamatust „Jah, härra minister!". Seostame fakte konteksti arvesse võtmata ja esitame nö „tõde" kui ilmselget ebaõiglast olukorda, et saavutada üldises plaanis ebaõiglane, ent endale soodne otsus.

Naiste poks pole kindlasti ala, mis peaks olümpiamängude kavva kuuluma. Esiteks see lihtsalt ei sobi sinna, teiseks on see ala kole (vaata pilti) ja kolmandaks näeb olümpiamängudel niikuinii ebameeldivalt palju võitlusalasid - kiiremas korras tuleks lahti saada taekwondost ehk alast, kus eesmärk on vastasele jalaga vastu pead lüüa - ja juurde neid vaja pole.

Kui tahta olümpiaprogrammi lisada mõni äge individuaalala, siis peaks see kahtlemata olema golf. Seal on olemas üle maailma tuntud staarid ja lai kandepind. Ning võimalus, et kuldmedali võidab nö „mees metsast", on olemas.

Veel paar päeva, ja David Beckhamist saab AC Milani jalgpallur. Küll vaid mõneks kuuks, aga ikkagi. Samas võtab Milan Real Madridilt üle staaride kollektsioneerimise juhtklubi au.

Ma ei soovi siinkohal arutleda, kui tõenäoline tehingu sõlmimine on või ei ole. Seda näitab elu. Võtame eelduseks, et Beckham kolib Los Angelesest mõneks ajaks Milaanosse ja arutleme, kas ja kellele taoline muutus kasulik-kahjulik on.

Kasutame võrdlusena tollesama Milani juulikuist Ronaldinho värbamist, sest näiliselt on lugu sama lihtne ja põhjused samad. Päev pärast Ronaldinho fännidele tutvustamist osteti Milani hooajapileteid koguni veerand kogu senimüüdute koguhulgast. Jõhker hulk! Sama 24 tundi jooksul kogus Milani veebisait klikke keskmisest kümme korda rohkem. Ja nii edasi ja nii edasi.

Täiesti kindel, et Milan vajab Beckhami eelkõige turunduslikel, mitte mängulistel põhjustel. Reklaamplakat, kus Becksil Armani aluspüksid jalas ja ülakeha paljas, ehib ju ka Põhja-Itaalia metropoli suurtänavaid. Võib vaid ette kujutada, millise meeletu hüppe teeb Bwin-i logodega Milani särgi müük, kui miljonite tüdrukute lemmik lõpuks selle üll vedib. Kasvõi mõneks kuuks, vahet pole.

Aga...

Kas raha teenimine ongi tänapäevase spordimaailm peamine mõte? Rõhutan - peamine -, mitte ainuke.

Millest selline küsimus, imestate ehk.

Aga sellest, et julgen väita-oletada: üsna suur on tõenäosus, et Beckham jääb Milanis vaid pingipoisiks. Täpselt nagu Inglismaa koondises viimasel ajal.

Milan ei harrasta puhaste äärtega mängu - kuid Beckham on puhas äär ega midagi muud. Milani poolkaitse ja edurivis on niigi staaride (ja lihtsalt heade mängijate) ülekullus. Kaka, Ronaldinho, Pirlo, Seedorf, Ambrosini, Gattuso, Flamini, Pato, Ševtšenko, Inzaghi, Borriello - Kõigi nendega peab Beckham mänguaja  pärast võitlema, kellega otsesemalt ja kellega kaudsemalt.

Kas mäletate, mis juhtus Ronaldoga (jah, tolle esimesega!) Milanis? Ülekaal, vilets vorm, sisuliselt karjääri lõpp. Mul pole tõesti mitte vähimatki Beckhami kui jalgpalluri vastu - ta on maailma parim tsenderdaja -, aga mõte, et üht sportlast palgatakse peamiselt rahalistel põhjustel, ei mahu pähe.

Austraalias algavad 25. oktoobril ragbi maailmameistrivõistlused. Tegemist pole populaarsema Rugby Union mängutüübiga, vaid selle nö väiksema venna Rugby League MMiga. Vaadates turniiri võistlussüsteemi tuleb tõdeda, et väikesel vennal on ilmselgelt kasvuraskused, sest midagi nii jaburat pole ma varem näinud.

10 meeskonda on jaotatud kolme alagruppi. Neljasest alagrupist, kuhu on koondatud tugevamad koondised, pääsevad kolm paremat otse poolfinaali. Ülejäänud kuus koondist on paigutatud kahte kolmeliikmelisesse alagruppi. Sealt mõlemast pääsevad kaks paremat nö väikestesse poolfinaalidesse, millede võitjad selgitavad omavahel neljanda "pärispoolfinalisti".

Seega, ei mingit segadust. Kõik on klaar nagu sinine taevas.

VIIS
Pakun Mati Alaverile kihlvedu. Suusasprinterid lõid lauale hooaja eesmärgid. Ise nad suurt sõna ei võtnud, optimismituuli puhus koondise peatreener Mati Alaver, kes teatas Päevalehes: «Olen kindel: kui hooaeg lõpeb, ei saa enam öelda, et Eesti parim suusasprinter on Andrus Veerpalu. Tema aastatetagune MK-sarja sprindietapi kolmas koht sõidetakse kindlasti üle!»

Tahaks väga loota, et Alaveril on õigus, ent praeguses sprinterite karmis konkurentsis end teiseks sõita... Millest säärane optimism? Mullu said Eesti sprinterid kamba peale ühe finaalikoha ja sedagi vastase diskvalifitseerimise tõttu.

Sestap pakuks Alaverile kihlvedu: kui mõni Eesti sprinter saab MK-etapil või MMil esimese-teise koha, toon talle pudeli head veini. Kui ei saa, ootaks veini Alaverilt. Klaas veini, muide, on südamele hea.

NELI
Muinasjutt jätkub lehmakellade kõlinal. Eelmise aasta, õigemini eelmise kümnendi kehvim USA pesapalliliiga meeskond Tampa Bay Rays on finaalis! Poolfinaalis alistasid noored ja vihased mulluse meistri Boston Red Soxi 3:4. Muinasjutt jätkub.

Ah et mis need lehmakellad siia puutuvad? Nimelt andsid need üksikud fännid, kes varasematel aastatel Raysi vaatamas käisid, endast märku lehmakelli kõlistades, sest muidu polnud neid suures tühjas hallis kuulda. Nüüd, kus Tampa Bayd haaras pesapallihullus, on poed lehmakelladest tühjad ja piimaandjad jalutavad lageda kaelaga mööda aasa.
Go Rays!!!

KOLM
Eesti sotsialistlik korvpall. Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus oli kombeks endale raskused teele kuhjata ja siis neid ületama hakata. Õnnestumise korral sai endale vastu rindu taguda - vaat, kui vägevad me oleme.

Sotsialistlikul moel käitusid mullu ja käituvad ka nüüd Kalev/Cramo ja Tartu Rock Balti liigas. Eelmisel aastal pärast seitset mängu oli nii Kalev kui Rocki seis 2:5. Sealt edasi kosuti pisut, aga siis oli lihtne, sest play-off'i pääsesid kõik peale viimase.

Tänavu saavad edasi vaid kuus paremat klubi. Kalevi seis on 0:3, Rockil 1:2. Ehk siis tehakse kohe alguses endale asi raskeks. Kas vastupidi ei saaks, et alguses võidaks ja pärast kaotaks?

KAKS
«Mulle tundub, et täna ma ei skoori.» Genialistide tuntud laul peaks kõlama mängude eel FC Flora riietusruumis, peegeldamaks olukorda. No ei saa ründajad ega keegi palli väravasse.
Flora surus Levadiat viimases mängus katkematult, kuid ainult üks tõsine löök lendas värava raamidesse, kus parasjagu seisis väravavaht.

Ja veel. Mitu vabastavat söötu, kus ründaja puhtalt läbiminekule või löögile mängitakse, Floral õnnestus? Ei ühtegi!
Mida paganat aastate kaupa treeningutel tehakse?

ÜKS
Kas Selver kaotas esimese euromängu meelega? Vägisi tekib tunne, et Selveri võrkpallimeeskond kaotas esimese euromängu lätlaste Kuldiga Elvi vastu 0:3, et teises pinge lõpuni üleval oleks. Võit 4:0 võõrsil viiski Selveri edasi.
Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis huvitav, kas sellisest napilt võidetud seeriast on kasu või kahju? Ühest küljest suureneb meeste enesekindlus - me võime põrgustki välja ronida. Samas võib liigne enesekindlus kahjuks tulla - mida, tühja, me täna ikka pingutame, homme on kah päev.

Korvpallifännid, kes käisid üleeile õhtul Saku Suurhallis kaemas BC Kalev/Cramo ja Vilniuse Lietuvos rytase kohtumist, võisid veenduda: hooaeg võib ju uus olla, aga on asju, mis ei muutu.

Juba kolmas hooaeg järjest (või kes neid enam loetleda suudab) alustab Kalev hooaega ilma Euroopa tasemel keskmängijata. Nii mõõtudelt kui ka tasemelt. Selliseta, kes korvi all 208sentimeetrise ja ka pikemate või lihtsalt keskmiselt tugevamate tsentrite vastu taganema ei pea.

Praegu keskmängija kohuseid täitev Nate Fox, nagu ka eelmised kaks hooaega Kalevis mänginud Travis Reed, kaitses "põkkide" vastu ei saa, mida teisipäeval tõestasid ilmekalt kõik Rytase pikad - Marijonas Petravicius, Matthew Nielsen ning isegi Milko Bjelica.

Kui Reedile näis tsentrikoht tänu ründeosavusele veel passivat, siis Foxile mitte. Nii et küsimus, kas Kalevi mänedžment olukorra lahendada suudab, on tänavu veelgi kriitilisem kui varem.

5. Hästi paljude ekspertide arvates on Eesti kergejõustiklased aina vigased seetõttu, et harjutavad liigalt sisehallide liigeseid lõhkuvatel radadel. Nüüd, kus korvpall puksib jõustiku sügiseks Tartu uuest hallist välja, on kergeatleetidel taas häda. Kas nad on tõesti veel liiga terved? Või ajavad eksperdid soga?

4. Eesti sport peab olema talentide poolest ikka kuradima rikas, kui lubab noore vasaraheitjanna, Maris Rõngelepa, kel jäi olümpianormist puudu nõks üle meetri, poodi müüjaks. Siit sõnum atleetidele: kui te pole kindlad, et suudate enne 24. eluaastat tippu jõuda, lõpetage sporditegemine juba eos. Pääsete valust, vaevast ja probleemidest.

3. Eesti spordi põletavaim küsimus, kas Kristina Šmigun-Vähi jätkab tippsuusatamist, jäi ikka vastuseta. Kui ta peaks vastuse andma täna, oleks see: ei, ma ei jätka. Ent Kristinal on aega asja kaaluda. Selge, et kolm kuud titetamist ei lisa soovi suusatada. Aga kuus kuud titetamist?

Ütleks nõnda: 1. märts on viimane tärmin. Sel päeval peab Kristina tegema esimese treeningu, võitmaks Vancouveri olümpial kulda. Seega tuleb minna Otepääle passima. Kui Kristina sööstab metsa, silmad põlemas, on nii, kui ei söösta, on naa.

2. Lewis Hamilton teeb taas kõik, et jumala eest mitte maailmameistriks tulla. Asja tal oli Jaapani GP stardis lolli mängida, gaas ülemäära põhjas esimene kurv pikaks sõita ja konkurendid kahte lehte hirmutada?

Teisel ringil toimunud intsidendis ei käitunud ta suurt targemini, kui Felipe Massast möödus ja sisekurvi kinni blokeeris. Mida britt sellega võitis? Tegi spinni ja pidi kogu autorivi endast mööda laskma. Olgem ausad, Hamiltonil vedas, et Massale antud olukorras boksist läbisõidu karistus - äärmiselt odav selline - määrati.

Mullu õnnestus Hamiltonil tiitli käestandmine suurepäraselt, ilmselt ka nüüd.

1. Eesti vutimehed jäävad Hispaania koondisele, kuhu pääsevad vaid supertalendid, tehniliselt alla, väidetakse. Õige, aga mitte päris. Vaadake tähelepanelikult Eesti - Hispaania mängu salvestust ja näete, et väga mitmel puhul pole küsimus tehnilistes oskustes vaid tahtmises ja viitsimises.

Pall söödetakse ühelt äärelt teisele. Meite mees passib, käed puusas, kuni pall kaks meetrit eespool maha potsatab ja üle pea auti lendab. Viitsinuks ta kaks sammu söödule vastu tulla, saanuks palli omaks ja äärel sündinuks kohe teravus.

Hispaanlased veeretavad palli meie karistusala äärel. Ühtäkki lipsas sööt Eesti mängija nina alt mööda, kuid kätte seda ei saada sel lihtsal põhjusel, et meite mees mängib sirgetel jalgadel ja jääb reaktsiooniga hiljaks.

Palliga poolkaitsja, kellele tormavad ligi kaks-kolm hispaanlast, otsib paaniliselt, kellele sööta. Silmapiiril on neli sinisärki, kuid ükski ei vabane ega paku ennast. Vastupidi, meeleheitlikult peidetakse end hispaanlaste selja taha ja nauditakse ühe mehe eos kaotatud võitlust kolme härjaga.

Samalaadseid olukordi tuli ette kordi ja kordi. Lastemängus saanuks sääraste algtõdede vastu eksimiste eest sõimata, kümme ringi jooksu ja sada kätekõverdust.

 

Eesti jalgpallikoondise kasutamata võimalusi laupäevases mängus Hispaaniaga on nüüdseks olnud võimalik taga nutta enam kui poolteist ööpäeva. Aeg on küps narmendavale irvakil haavale veidi turgutavat balsamit määrida.

Vladimir Voskoboinikovi suutmatus 15. minutil pall Iker Casillasest mööda toimetada ei ole tegelikult sugugi eriti hull eksimus. Ei ole nõus? No vaadake siis alljärgnevaid käkke!

Esmalt Manchester Unitedi uruguailasest ründaja Diego Forlani eksimus mängus Torino Juventusega:

Siis Glasgow Rangersi mängija Peter van Vosseni realiseerimata võimalus derbimängus Glasgow Celticiga:

Ja lõpetuseks Liverpooli vutimehe Ronnie Rosenthali eksimus mängus Aston Villaga:

Maailm tundub nende eksimuste valguses kohe palju ilusama paigana. Aitäh kolleegidele ajalehest The Guardian, kes ülaltoodud videod Youtube´i avarustest üles otsisid.

Välisajakirjanike hulga poolest on Eestis toimunud kaks suurt jalgpallimängu. Mullu suvel Inglismaaga ja laupäeval Hispaaniaga. Mõlemad meeskonnad kubisesid tähtmängijatest, kelle seas oli aga üks tõeline superstaar.

Inglastel oli selleks muidugi David Beckham, hispaanlastel Fernando Torres. Beckham jäi Eesti ajakirjanikel mullu suvel intervjueerimata - Inglismaa koondise pressiesindajad tüürisid oma kullatüki pikema jututa Inglise telekaamerate ette ja eestlastel jäi üle vaid diktofonidega mitme meetri kauguselt Becksi sõnu püüda. Enamvähem õnnestus.

Torresega oli lugu teine. Nagu tõelisele staarile kohane, väljus ta riietusruumist viimaste seas. Hispaania raadiojaamad - neid oli pressialas tükki viis - haarasid lemmiklapse kohe oma embusse. Torres andis ühe intervjuu teise järel.

Eesti ajakirjanike löökrühm asus samal ajal seebitama Hispaania koondise abilist, Tartu Ülikooli õppejõudu Luis Torrest (ei ole Fernando sugulane), et too oma nimekaimu pärast raadiointervjuude lõppu ka eestlaste juurde tooks. Pikk veenmine oli tulemuslik. Veidi segaduses Fernando Torres kamandati eestlaste ette.

Saanud aru, et teda intervjueerivad kohalikud, lülitas hispaanlane mängima makilindi, kust kostus ilusate ja poliitiliselt korrektsed vastuste jada: „Mängisime hästi ja võitsime. Oleme Euroopa meistrid ja peame sama hästi jätkama. Kohtumine polnud kindlasti lihtne. Eesti mängis väga hästi ja omas suurepäraseid võimalusi, aga Hispaania on muidugi palju parem meeskond."

Pool minutit kestnud jutuajamise järel ütles Torres viisakalt aitäh ja lahkus meeskonna bussi suunas. Teel sinna saatis teda hele kiljumine - kuumaverelised Hispaania mängijad ei jätnud põhjamaiseid kargeid Eesti neide sugugi külmaks.

„Casillas on Casillas. Maailma üks paremaid väravavahte," ütles Konstantin Vassiljev pärast mängu. Ta eksis öeldes, et Casillas on üks paremaid. Tegelikult on Casillas maailma parim - täielik meisterväravavahi etalon. Pikka aega peeti maailma parimaks kollkipriks Gianluigi Buffoni, kuid suvine EM tõestas, et trooni on hõivanud Casillas.

Väravavahtide fännil - siinkirjutaja on üks selline - oli Casillase laupäevase partii jälgimine täielik nauding. Tal ei olnud palju tööd, kuid üksikud momendid lahendas ta ülima kindlusega. Casillas on kuningas - ta ei eksi.

Eriti muljetavaldav oli Hispaania koondise kapteni tegutsemine, kui Vladimir Voskoboinikov lõikas vahelt Andoni Iraola tagasisöödu ja lükkas palli Casillasest mööda. Ülikiired sammud ja pantrihüpe hirmutasid Eesti ründajat sedavõrd, et löök lendas fännitribüünile, mitte väravasse.

Casillas tõusis püsti, rapsis end puhtaks ja põrnitses Iraolat pilguga, mis pani tolle soovima, et maa avaneks ning ta neelaks. Casillase laupäevane etteaste oli tõeline meistritöö.

Rikkaim eestlasest sportlane pole mitte Gerd Kanter, Mart Poom, Martin Müürsepp või Jaan Kirsipuu. Selleks on hoopis ameerika jalgpalli profiliigas NFL Tennessee Titans mängiv Michael (Mihkel) Roos, kelle aastateenistus on 70 miljonit krooni.

Just Roos on peamine põhjus, miks ma viimased paar aastat NFLis toimuval silma peal olen hoidnud. Pean tunnistama, et ameerika jalgpall on nakkav - kui oled oma nina sinna sisse toppinud, siis lööb huvitava info hulk pea sassi ja tekib tahtmine seda aina veel ja veel sisse ahmida.

Infektsiooni süvendab professionaalsus, millega NFLi sündmusi asjakohastes meediakanalites kajastatakse. Olulisemad märksõnad on ülim põhjalikkus ja selge analüüs. Tase!

Aga tulles tagasi Roosi personaalküsimuse juurde, siis viimase paari nädala jooksul olen päris mitu korda pidanud vastama küsimusele: „Miks peaks üks tavaline eestlane huvituma Roosi käekäigust?" Peamiste ükskõiksuse põhjustena tuuakse välja ameerika jalgpalli kui spordiala eksootilisus ja tõsiasi, et eesti keelt lapsena USAsse kolinud Roos ei oska.

Tunnistan ausalt, et kindlat vastust, millega küsija paika panna, mul anda ei ole. Eesti keelt Roos tõesti suurt ei räägi ja sellest on muidugi kahju. Väitele, et ameerika jalgpall on esmapilgul vaadates mõttetu rüselemine, on samuti raske vastu vaielda.

Aga eestlasele meeldib igal pool rõhutada, et isegi Hemingway kirjutas, et igas sadamas on vähemalt üks eestlane. Samuti meeldib meile, kuidas Baruto sumoringis vastaseid tuuseldab ja tegelikult teeb südame soojaks ka teade, et eestlased tulid taas naisekandmises maailmameistriks.

Seetõttu arvangi, et läheb veidi aega ja saab ka Roos tavalisele eestlasele tunduvalt südamelähedasemaks kui praegu. See juhtub kindlasti, kui praegu NFLis ainsana viie võidu ja null kaotusega jätkav Tennessee Titans tänavu play-off´i jõuab ja seal silma paistab.

Aga NFLi võib vaadata ka niisama. Ilma Roosi vastu huvi tundmata. Pakutav šõu on uskumatult võimas.

Pressikonverentsid jagunevad laias laastus kaheks - need, kuhu ma tahan minna ja need, kuhu ma pean minema. Eesti jalgpallikoondise omad kuuluvad kindlasti esimeste sekka.

Eriti pärast Tarmo Rüütli saamist koondise peatreeneriks, sest erinevalt eelkäijatest Viggo Jensenist ja Jelle Goesist saab Rüütli osalusel toimuvatel pressikatel alati lõuatäie naerda. Naer on aga teatavasti terviseks. Järgneb näide tänasest jalgpallikoondise pressikonverentsist:

Minu küsimus Tarmo Kingile (pildil): Mis sa arvad, millist kohta sa mängid Hispaania vastu ja millist kohta sa tahaksid mängida?

Kink (mõtlikult): Ma arvan, et sellele mina ei vasta. Mina pole õige mees vastama.

Kõrvalistuv Rüütli (muiates): Kuidas ei ole? No ütle, mida sina tahaksid!

Kink (hästi kiiresti): Jätan vastamata. Kuhu pannakse, seda kohta mängin.

Mina: Paremkaitsja?

Kink (enesekindlalt): No mängin siis seda, kui on vaja.

Rüütli: Aga kus sa tahaks mängida? Ma ei tea, kuhu sind panna!

5. Oleks rallitiimi juht, kaaluks Urmo Aava palkamist, sest ta ei jää ka asfaldil kiiruse poolest alla tehasetiimide pilootidele. Samas ma Aavat ei palkaks, sest ta ei too punkte.

4. Kaia Kanepi rühib kukesammudega tennisetipu suunas, kuid turniiri ei võida. Annaks taevas, et Kanepi ei lööks Anna Kurnikova rekordit. Venelanna oli parimal juhul maailma edetabeli kaheksas, kuid ei triumfeerinud karjääri jooksul ainsalgi WTA turniiril.

3. Marko Asmeriga läks kahjuks nõnda. Ei saanud temast veel F1 pilooti, ei esimest, teist ega kolmandat. Mida pidanuks Asmer tegema? Võitma GP2 sarja? Ent kui raha pole, et heasse meeskonda pääseda? Igatahes astus Asmer sammu kaugemale kui keegi teine Eesti võidusõitja ning temast sai piiripost, kellest järgnevad üritavad mööda astuda.

2. See, et Eesti U19 koondis Horvaatidele 4:1 koha kätte näitas, annab lootust. Ehk on kasvamas võimas jalgpallipõlvkond. Nüüd tekib dilemma. Millal katsetada noori, või mis noored nad enam, täiskasvatute koondises? Või lasta veel vanadel mängida?

1. Tartu on taas korvpallipealinn. Nagu seitsmekümnendatel, kui N.Liidu meistrivõistlustel osales Tartu Kalev. Siis viskas Tallinna ladvikul asi üle ja meeskond transporditi parteilise jõuga ENSV pealinna.
Ah et miks Tartu ruulib? Kõikide parameetrite tõttu. Kes on Eesti meister? Kes jõudis mullu eurosarjas kaugemale? Kes alistas viimati Leedu superklubi?

Muide, Tallinn tegi mäletamist mööda viimati Leedu ässadele tuule alla üheksakümnendate lõpus, kui Riho Sooniku juhendatud Kalev alistas Idaliiga finaalis Jaak Salumetsa treenitud Žalgirise.
Lähiaastad näitavad, kas Keskerakond on sama tugev kui NLKP ja toob korvpalli Tallinna tagasi.

Reedel selgub Tartus järjekordne korvpalli Eesti karikavõitja. Põnevust pole finaalis paraku kopika eestki, sest BC Kalev/Cramo ja Tartu Ülikool/Rocki järjekordne vastasseis on 100% „tule eile meile" stiilis sündmus.

Ometi peaks just karikasari olema koht, kus saaks kohalikku kossuellu põnevust juurde tekitada. Korvpalliliit keeldub sellest järjekindlalt. Karikavõistluste juhendi punktis 12.2 seisab: „2008. aasta meistriliiga finalistid (TÜ/Rock ja BC Kalev/Cramo) alustavad võistlust ¼-finaalist (paigutatakse)." Ning karikatabelist ilmneb, et muidugi on Rock ja Kalev paigutatud erinevatesse tabelipooltesse.

See on väga vale. Karikavõistluste põhimõte peab olema, et kõigil osalejatel on võrdne šanss võita. Korvpalliliit niimoodi ei käitu, vaid panustab ainult ja ainult selle peale, et finaalis oleksid Rock ja Kalev.

Enamike fännide jaoks on see mugav ja turvaline lahendus. Lõpp-produkt on teadatuntud kvaliteediga, umbes nagu Kaubamajast ostetud kartulisalat - iga päev täpselt sama maitsega. Aga karikavõistlused peaksid olema just see koht, mis pakuks uusi (maitse)elamusi ja -nüansse.

Praegune süsteem praktiliselt välistab võimaluse, et karikavõitjaks tuleks keegi kolmas ehk mõni väike, sest selleks tuleks neil kahe päeva jooksul alistada esmalt Kalev ja siis Rock (või vastupidi).

Viimased hooajad on näidanud, et aegajalt suudavad väikesed kahte suurt üllatada. Karikasari peaks olema koht, mis annaks väikestele võimaluse see üllatus säravaimaks medaliks vormistada.

Kuidas täpselt? Paarid tuleb loosida. Näiteks juhtuvad Kalev ja Rock poolfinaalis kokku sattuma, peavad nad maha pingelise mängu ning järgmisel päeval on teisest poolfinaalis kergelt läbi jalutanud TTÜl (näiteks) olemas väike, ent reaalne šanss räsitud suurklubi ära võita.

Ja olekski ilusa lõpuga muinasjutt olemas. Karikavõistluste ülesanne ongi selliseid muinasjutte toota.

Kuigi olukord, kus Tallinnas mängib korraga kaks Kalevi-nimelist Eesti ja Balti liiga korvpalliklubi, ei tundu eriti mõistlik, on sellel naljaga pooleks vähemalt üks hea külg - vana hea Kalevi dressipluus on tagasi!

Nüüd jääb üle vaid küsida - kust neid stiilseid, retrohõngulisi dressipluuse osta saab? Sest kui ei saa, on spordiselts Kalev küll geniaalse äriidee maha maganud.