Siinkohal on paslik meenutada kolleeg Jaan Martinsoni lugu, kus arutletakse erinevate spordialade olümpiasobivuse üle. Ja teha sinna allolevat pilti argumendina kasutades mõningased täiendused.

Pekingi olümpiatuli kustus vaid mõned päevad tagasi, kuid Youtube´is on juba üleval kokkuvõtvad videod olümpia naljakamatest jäädvustustest.

NB! Tegemist on teise katsega, esmalt viidatud video korjati Youtube´ist maha. Video muusikaline taust on aga endiselt võrdlemisi kohutav.

Eesti fännisektor kolmapäevase sõprusmängu Eesti - Malta ajal.

FC Flora on Eesti juhtiv jalgpalliklubi. Ent 7-kordse Eesti meistri viimane kodune meistritiitel pärineb aastast 2003. Seejärel on meistrivõistlused lõpetatud järgemööda kolmanda, neljanda, kolmanda ja teise kohaga. Hetkel on käimas peatreener Pasi Rautiaineni viimane lepinguaasta ning nii lähedal meistritiitlile kui praegu, pole Flora olnud aastaid. Neil tuleb võita kõik ülejäänud mängud - et seni on saadud vaid üks kaotus, pole selles midagi ebareaalset - ning tiitel on nende jagu.

Tänane uudis Sander Posti siirdumisest Hollandi esiliigaklubisse Go Ahead Eagles tõstatab aga paratamatult küsimuse, kui väga Flora 2008. aasta meistritiitlit ikkagi endale ihkab. Sest loobuda enne hooaja kulminatsiooni oma resultatiivseimast ründajast on pehmelt öeldes veidi kummaline.

Posti lahkumine tähendab ju, et kuni Vjatšeslav Zahovaiko tervenemiseni - selleks kulub aega umbes üks kuu, mille jooksul tuleb Floral aga mängida nii TVMK, Transi kui ka Kaljuga - peavad ründes kastanid tulest välja tooma 17aastane Henri Anier, äsja klubiga liitunud Oliver Konsa ja paari kuu eest pikalt vigastuspausilt naasnud Jarmo Ahjupera.

Eesti oludes on see kahtlemata väga hea ründeliin, kuid Levadial on vastu panna Indrek Zelinski, Kristian Marmor, Tarmo Kink ja Nikita Andrejev...

Eesti jalgpalli arendamise seisukohast on Flora samm Post Hollandisse lubada muidugi ainuõige, ent meistrivõistluste tublit teist kohta ei mäleta mõne aasta pärast enam keegi.

Laupäeval toimus maailma spordielus kolm olulist sündmust. Kalainimene Michael Phelps võitis Pekingist oma kaheksanda kuldmedali, lihtsalt müstiline mees Usain Bolt jooksis 100 m uueks maailmarekordiks numbrid 9,69 ja Londonis, Emirates Stadiumil algas kohtumisega Arsenal - West Bromwich Albion Inglismaa jalgpalli meistrivõistluste hooaeg 2008/2009.

Avavoor lõppes pühapäevase Manchester United - Newcastle United mänguga, mille tulemus - igati õiglane 1:1 viik - näitas, et ees ootab põnev hooaeg. Tõsi, selles, et Inglise liiga on põnev, pole midagi uut.

Kahjuks peab tõdema, et suurt nelikut ei murra keegi ka tänavu. Chelsea, Manchester United, Liverpool ja Arsenal - just sellises järjestuses - hõivavad liigatabeli tipu ka alanud hooaja lõpuks. Miks ma nii arvan?

1. Chelsea oli lähedal juba mullu ning Deco ja Jose Bosingwa lisandumine ainult tugevdas meeskonda. Lisaks on Luiz Felipe Scolari väga hea treener ning avavoorus loputati Portsmouthi põhjalikult ja naudinguga.

2. ManU saab lähipäevadel tõenäoliselt maha Dimitar Berbatovi ostmisega, kuid kui hetkel vigastatud Cristiano Ronaldo mullust hooaega korrata ei suuda, tuleb ManUl suu kolmandast järjestikusest tiitlist suu puhtaks pühkida.

3. Liverpool soetas endale küll Robbie Keane´i, kuid tee või tina - Rafael Benitez ei suuda meeskonda suvalisteks liigamängudeks motiveerida. Liverpool libastub tagumiste meeskondade vastu lubamatult palju. Lisaks pidev koosseisu roteerimine, mis ei lase heal rütmil tekkida.

4. Arsenali avamäng kulges mullusest tuttavas võtmes. Palju kära (loe: ilusaid sööte ja meisterlikke kombinatsioone), kui vähe villa (loe: väravaid). Niimoodi aga tiitleid ei võideta.

5. Suure neliku jälitajad - Tottenham, Everton, Aston Villa, Portsmouth - jäävad jälitajateks ka tänavu. Neil pole lihtsalt jõudu, et maailma kõige karmimas lahingus võitu püüda. Üksikuid säravaid esitusi tippude vastu pakutakse, kuid sarnast stabiilsust ei saavutata.

Kui kogu muu eelnev jutt võib väga kergesti absoluutseks bullshit´iks osutuda - jalgpallis juhtub ju kõike - siis üks asi peab raudselt paika: põnevaks läheb kindlasti ja varasemaga võrreldes allahindlust ei tehta.

Äsja lõppes Pekingi olümpiamängude meeste jalgpalliturniiri kohtumine Brasiilia - Belgia, mille brasiillased Hernanese (pildil) suurepärasest 79. minuti väravast 1:0 võitis. Brasiilia suurklubi São Paulo ründava poolkaitsja Hernanesi sooritus oli ka ainus ilus hetk, mida Brasiilia pakkus.

Enamgi veel. Mäng ei jäänud meelde mitte kena värava, vaid brasiillaste rõveda näitlemise poolest. Nii Diego kui ka Rafinha teesklemised andsid ebakindlusega hiilanud Saudi-Araabia vilemehele Khalil Al Ghamdile võimaluse kaks belglast teise kollase kaardiga platsilt eemaldada. Brasiilia koondise käitumine väljakul oli sedavõrd ebameeldiv, et ütlen ausalt välja - edaspidi olen igas mängus Brasiilia vastu.

Muuseas, belglaste jaoks pole ülekohus mängus Brasiiliaga midagi uut. 2002. aasta MMi kaheksandikfinaalis kohtusid Brasiilia - Belgia ja kõigi ootuste vastaselt lõi Marc Wilmots 35. minutil värava, mille kohtunik täiesti ebaõiglaselt tühistas. Brasiilia võitis lõpuks 2:0 ja tuli maailmameistriks.

5. Värnik teab, mis Värnik teeb

Läinud nädalal oli meediakangelane Andrus Värnik, keda pooled sarjasid, pooled kaitsesid. Taeva pärast, miks on vaja sarjata või kaitsta. Meest teab, mida mees teeb. Keegi ei saa Värnikut sundida sporti tegema nagu keegi ei vedanud teda vägisi nädal enne Eesti meistrivõistlusi ehk otsustava tähtsusega starti ööklubisse napsu võtma.

Gerd Kanterit, Jüri Jaansonit ja paljusid teisi vaevalt praegusel ajal ööklubist leiab, pigem treeningplatsilt. Aga noh, seda ei saa neile ju pahaks panna, see ju nende enda valik.Huvitav, kas öine pidutsemine ja alkohol allergiat ei tekita?

4. Miks lipslased vaid medalipaistet austavad?

Telemehed rääkisid lennul Pekingisse, et neile tuli uudiskanaleid mööda klippe olümpiadelegatsioonide ärasaatmisest, üks uhkem kui teine. Küll surusid presidendid atleetidel kätt ja patsutasid õlale, küll oli tegu üldrahvaliku peoga pealinna keskväljakul. Kus polnud aktsioonis presidendid, olid peaministrid. Igatahes lähetati olümplased teele rahva silme all ja hurraahüüete saatel. Mis on ka mõistetav, sest see on ainus tähelepanu, mis enamikele atleetidele üleüldse osaks saab.

Eestis said sportlased olümpiapassid kätte kusagil nurga taga, tunnistajaks vaid meedia. Ei mingeid fänne, presidenti ega peaministrit. Mage.

Teeks nüüd nii, et ainult need lipslased, kes atleete ära saatsid, võtavad nad ka vastu. Aga looda sa. On ju ääretult uhke ja poliitiliselt kasulik medalivõitja kõrval särada. Muide, kas härra president üldse teab, et olümpiamängud on algamas?

3. Kuhu kadus 400 miljardit

Pekingi olümpial paistab igal sentimeetril silma, millise hoole ja armastusega hiinlased olümpiaks valmistusid. Piisab sellest, kui seista gigantse ringikujulise betoonist valatud süstaslaalomi kanali kohal sillal ja vaadata vete mühisevat mängu, kui kaob viimnegi kahtlusvari - Hiina kulutas mängudeks tõesti 400 miljardi krooni suuruse summa.

2. Sykingi või Pedney olümpia

Olümpialinna valides ei mõtle ilmselt keegi niiväga kliimatingimustele. Pekingis, tundub, läheb ekstreemsportimiseks. Näiteks sõudja Tõnu Endrekson tunnistas, et pole varem nii karmides oludes võistelnud. Seisva õhu, 35kraadise kuumuse ja sudu tõttu voolab higi ojadena seisjalgi.

Samas on hiinlased parimad peoperemehed, keda iial nähtud. Rahast, inimestest ja lahkusest sealmail puudust pole. Kas ei saaks olümpiat ühendada - mängud toimuksid näiteks sügisel Sydney inimlikes oludes, aga raha ja rahvas tuleksid Pekingist? Ehk siis oleks Sykingi või Pedney olümpia.

1. Kas Vennol on tuhandeid aastaid aega oodata?

Rannavõrkpallurid Kristo Kollo ja Oliver Venno võitsid veenvas stiilis U19 MMi, mis paraku ei tähenda, et Kristjan Kaisil ja Rivo Vesikul oleks järelkasv varnast võtta. Nimelt ei suuda 208 cm pikkune Venno otsustada, kas tahab läbi lüüa saalis või rannaliival.

"Meie ei saa siin mingisugust nõu anda," sõnas Pekingis olümpiaturniiriks valmistuv Kais. "Ise otsustagu. Ega rannavõrkpallis tippu ronimine lihtne ole. Kui poisid tahavad jõuda sama kaugele kui meie ehk olümpiale, peavad tegema neli aastat kõvasti tööd."Ent palju läheks aega, et Eesti saalivõrkpallurina olümpiale pääseda? Vesik: "Seitseteist tuhat, ja number otsa, et neljaga jaguks, aastat."

Vaadates videokokkuvõtet sellest, kuidas olümpiaks valmistuv USA korvpallikoondis reedel Leedut 120:84 võitis, on kaks varianti.

Üks variant, et LeBron James, Dwyane Wade, Kobe Bryant ja teised ongi vahelduseks muule maailmale ületamatu USA korvpallikoondis. Teine variant, et kontrollmäng ei näita midagi.

Sisetunne ütleb, et õige on teine variant.