BC Kalev/Cramo uus ameeriklasest tagamees Josh Pace võib osutuda väga heaks leiuks, aga kuidagi ei saa märkimata jätta üht suurt "aga".

Pace on kindlasti andekas ja osav mängumees, kuid tal on üks ühine omadus päris mitme Kalevist eelmistel hooaegadel läbi käinud ameeriklastega - üheski Euroopa korraliku liiga korralikus klubis pole ta pikemat aega suutnud kanda kinnitada.

Pärast ülikooli lõpetamist on ta kaks hooaega mänginud Uus-Meremaal, pool Soomes, ühe USA väikeliigas CBA. Nii et kui midagi tema palkamise juures on kindlat, siis see, et kindel pole midagi. Loodetavasti Kalevi juhid teavad, mida teevad. Või on neil seekord õnne.

5. Doping? Mis see veel on?

Positiivse dopinguproovi andnud USA tippujuja Jessica Hardy kinnitas pisarsilmi - üllatus-üllatus - et on enda teada puhas kui jeesulapsuke ning: „Ma pole kunagi isegi kuulnud säärasest ainest nagu klenbuterol."

Esiteks: kas tasub oma harimatusest maailmale teada anda. Teiseks: kas teate, mis asi on linoleenhape? Ei tea? Aga ometi sööte seda iga päev endale leivaga sisse. Ehk siis aine mittetundmine ei tähenda, et seda ei tarvitata.

4. Sportlast teavitada? Milleks?

Reedel teatas EOK, et need kergejõustiklased, kes on seks hetkeks täitnud kaks B-normi, sõidavad Pekingisse ka juhul, kui keegi nende alal järgmiste päevade jooksul A-normi ületab. Õige otsus. Ainult et miks see nõnda hilja tehti?

Veel kolmapäeval pärast Kuldliiga Rakvere etappi polnud näiteks Ksenija Baltal oma saatusest aimugi. „Me ei tea, mida teha või olla," laiutas treener Andrei Nazarov käsi. „Ootame 30. juulini, siis selgub."

Ning arvake ära, kas Balta sai teada EOK otsusest, et on lõplikult ja vääramatult olümpianimekirjas, EOK-lt või ajakirjanikult?

3. Grete Treier on tegija!

Kes suudab peotäie tiitlimedalite omaniku Judith Arndti ja MM-hõbeda Trixie Worracki mägisel trassil paika panna ja nende eest Saksamaa velotuuri etapivõidu noppida, on tegija.

Aga nüüd tekib probleem. Selge, et Grete Treier on võimeline Pekingis heitlema kõrgete kohtade nimel. Kuu tagasi tuli jutuks taktika - keda olümpiasõidus pingsalt jälgida ja kellega kaasa minna. Treier arvas, et itaallanna Fabiana Lupperiniga. Samas usu neid itaallannasid. Maailma edetabeli kolmas, kahe viimase MMi neljas Noemi Cantele ei jõudnud püsida Treieri kannul, mitte vastupidi. Võta nüüd kinni... Aga eksida ei tohi. Kes eksib, see kaotab.

2. Kes jääb kettaheites medalita?

Veel pool aastat tagasi olid Pekingi olümpia kettaheite kuld ja hõbe kahe mehe jagada. Ringis pidi vaid selguma, kumb saab kumma, kas Virgilijus Alekna või Gerd Kanter. Tänaseks on seis muutunud sogaseks.

Kevadel ilmus teab kust iraanlane Ehsan Hadadi ja näitas kulla-hõbeda meestele koha kätte. Siis algas pommitamine, mis jätkub senimaani. Hispaanlane Mario Pestano heitis nädalavahetusel järjekordse margi, 69.50. Ärkas ka poolakas Piotr Malachowski - 68.65. Lisame nimekirja täpselt sama tulemusega sakslase Robert Hartingu, ja säh sulle. Kes julgeb pakkuda, et see seltskond hakkab heitlema kõigest pronksi pärast?

Räägitakse jah, et Hadadi on veel noor ja Pestano väristab kätt, aga ajalugu teab ka verinoori kettaheite olümpiavõitjaid - Al Oerter - ja käeväristajaid on meil koduõueltki võtta.

1. Kas Jüri Tamme rekord on igavene?

Tiidrek Nurme alistas Eesti vanima kergejõustikurekordi - Mart Vildi 42 aastat tagasi joostud 1500 m aja 3.39,0. Mida oligi oodata.

Vanuselt järgmine on Raissa Ruusi 800 m jooksu mark 2.02,1 aastast 1972., millele Egle Uljas on üsna lähedale nihkunud.
Huvitaval kombel on praegustel Eesti kergejõustikurekorditel kas ületajad silmapiiril või ei kujuta tulemused endast midagi erilist. On vaid üks mark, mis võib püsida igavesti - Jüri Tamme 84.40 vasaraheites. Oh olid ajad, kus mehed rauast... Võrdluseks: mullu võideti Osakas MM-kuld tulemusega 83.63.

Soomlasest vormel 1 täht Kimi Räikkönen sattus eelmisel nädalal järjekordse segaduse keskele, kui põrkas kokku temalt autogrammi küsinud naisega ja tolle laps kukkus. Vaid mõni aeg varem lükkas Räikkönen pikali talle liiga lähedale tikkunud fotograafi.

See paari aasta tagune näide Räikköneni võistluseelsest intervjuust näitab iga igal juhul: sellel mehel on vähemalt stiili. Iga mees sellist dialoogi välja ei kannaks:

Korvpallireener Allan Dorbek on värvikas kuju veelgi värvikama suuvärgiga. Tabavamalt, kui värskes ajakirjas Basket noortekoondise ettevalmistust kirjeldades, on üht Eesti korvpalli hädade põhjust raske kokku võtta.

Kõlas see nii: "Kuigi tõtt-öelda olen ma soomlastest ja lätlastest väga tüdinud. Pigem oleks vaja sõita kuhugi Venemaa tagakolkasse, et poisid saaksid tõeliselt sitta nuusutada, elada viisakalt öeldes spartalikes tingimustes; WC koosneks kahest kepist ja august ning mängida tuleks viletsas kuuris. Aga vastane oleks kõva. Siis läheks ettevalmistus Sarajevoks asja ette. Muidu juhtub nii nagu Eesti meeste koondisega mullu Makedoonias."

Puhas klassika.

5. Kultuurirahvas, ära ole kade

Kultuuritegelased olid pahased, et olümpiamedalistidele nõnda suurt preemiat makstakse.

Kallid kaasteelised - on ju kehakultuur üks kõrgete kunstide hulgast (lugege Lurichit) - nii vähe, kui sportlasi väärtustatakse ei väärtustata Eesti vabariigis kedagi. Isegi kordeballeti viienda rea vasakpoolne luik saab oma teenete eest rohkem kui maailma parim kettaheitja või sõudja.

Viimasele luigele makstakse palka ja pärast karjääri lõppu pensionigi. Lööge need summad kokku ning saate kaugelt üle kullapreemia ehk 1,6 miljoni. Olgu palga ja pensionita tšempionile seegi pisku.

4. Soomes puhkes olümpiaskandaal

Soomes küttis läinud nädalal kirgi skandaal purjetajate ümber. Lühidalt: alaliit valis Laser klassi naisolümplase välja juba maikuus, mil kogenud Sari Multala kaotas kaks korda noorukesele Tuula Tenkanenile, teisel puhul seetõttu, et ta diskvalifitseeriti viimases sõidus.

Nädalavahetusel lõppes EM. Multala sai ülivõimsalt kulla, kümnenda tiitlivõistluste medali, Tenkanen loksus tagumiste seas. Aga lendab Pekingisse. Ajalehes „Iltalehti" korraldatud küsitlusele vastanutest arvas 94%, et otsust tuleb muuta. Paraku Soome olümpiakomitee seda ei teinud.

Samas võiks 17aastane Tenkanen loovutada oma koha. Või on üllameelsus maailmast kadunud?

3. Kuidas Ksenija Balta finaali pääseks?

Kae, kuivõrd palju maksab võistluskogemus. Ksenija Balta pole saanud kaugust hüpata, sest jalg on haige siit ja sealt. Eestikatel astus ta kaks esimest katset üle, siis tegi kaugelt paku tagant hädahüppe ja alles neljanda korraga sai tõsise märgi maha - 6.64.

Ei midagi uut siin päikese all. Balta võistlus oli mulluste eestikate ja tunamulluse EMi kvalifikatsiooni täpne koopia selle erinevusega, et seekord venis hädahüpe piisavalt pikaks - 6.08 aitas, eelmiste kordade 5.43 ja 6.03 ei aidanud.

Piigal on põrget, mis võib Pekingis viia finaaligi, kaheksa sekka. Aga kuidas kvalifikatsioonist läbi pugeda?

2. Suurmeistri eelviimane pärl

Selleks, et saada sportlikku naudingut, pole vaja teinekord staadionile minna või telerit avada. Teisalt aga: öelda Valter Heueri raamatu „Male lugu" kohta spordikirjandus, oleks primitiivne. Heuer ei võta malet spordina - vist vaid kord on ta maletajate kohta kasutanud sõna sportlane, ja sedagi kedagi tsiteerides - ega ka kultuuri või teadusena, vaid omaette nähtusena. Fenomeni või fluidumina.

Heuer jõudis „Male loos" ehk male ajaloos kõigest esimese maailmasõja aegsesse perioodi. Suurmeister - mitte male vaid kultuuri Suur Meister - kutsuti enne elutöö valmimist ära. Õnneks jäi osa tema avaldamata pärandist alles. Väidetavalt ilmub varsti „Meie Kerese" teine osa. Aga „Male lugu" paraku ei jätku.

1. Eesti võimsam kui Soome?

Lõpuks veelkord põhjanaabrite manu. Ajaleht „Iltalehti" avaldas Soome medalilootuste nimekirja. Õigupoolest on kolme nime raske nimekirjaks pidada - just nii paljudelt olümpiasportlastelt oodatakse tõusu pjedestaalile. Odaviskajad Tero Pitkamäki ja Tero Järvenpää ning kahepaat Sanna Sten ja Minna Nieminen. Kõik.

Pitkamäkile paneme meie vastu Gerd Kanteri, Stenile ja Nieminenile Jüri Jaansoni ja Tõnu Endreksoni. Ning kui põhjanaabrid loodavad Järvenpääle, siis võiksime meie loota Aleksander Tammertile, Deniss Karpakile ja Andrei Inešinile, kes erinevalt Järvenpääst on juba tegusid teinud.

Kas on võimalik veel jaburamal moel kindlast võidust ilma jääda? Ükskõik mis alal? 

Enne jalgpalli eurosarjade algust möönsid mõlemad Eesti tippklubid, et kuigi edu Meistrite liiga (FC Levadia puhul) ja UEFA karikasarja (FC Flora puhul) eelringis oleks tore, jääb tänavuseks eesmärgiks number üks kodune meistritiitel.

Ühelt poolt on selline seisukoht arusaadav ja isegi loogiline. Kodune meistritiitel peabki olema iga jalgpalliklubi prioriteet. Küsige suvaliselt Arsenali, Manchester Unitedi või Liverpooli fännilt - naftas suplev Chelsea tuleb sellest loetelust Roman Abramovitši Euroopa vallutamisplaanide tõttu kahjuks välja jätta - kas nad eelistaksid kodust meistritiitlit või Meistrite liiga võitu ja vähemalt 95% vastaksid, et igal juhul kodust meistritiitlit.

Teiselt poolt on tõsi, et Inglise ja Eesti meistriliiga ei kannata võrdlust mitte üheski aspektis. Meie klubide kokkupuuted staaride ja suurklubidega on üliharvad ja ainus võimalus neid tekitada on esineda eurosarjades edukalt. Samuti on suure osa publiku jaoks oluline just tulemuslikkus eurosarjas, sest rahvusvahelist mängu on alati põnevam vaadata kui kahe teada-tuntud koduse rivaali omavahelist madistamist.

Kuidas leida olukorrale lahendus? Et Eesti klubid pingutaksid ninast vere välja mõlemal rindel? Väga lihtne - tulemusliku esinemise eest eurosarjades tuleb hakata koduses meistriliigas punkte andma. Tavalise süsteemi järgi: võit kolm, viik üks ja kaotus null punkti.

Sel juhul oleks praegu meistriliigas Levadiale kahe punktiga kaotav Flora eile Djurgardeniga tehtud 0:0 viigiga vahe ühele silmale vähendanud. Samas teaks Levadia, et kui nad kolmapäeval Drogheda Unitedit võidavad, suurendavad nad oma edu meistriliigas neljale punktile ja tagavad tõenäoliselt ka pääsu Meistrite liiga teise eelringi. Topeltmotivatsioon, noh!

Muidugi on süsteemil ka ilmne miinus. Eurosarjades mitteosalevate meeskondade suhtes oleks see diskrimineeriv, sest neil oleks meistriliiga lõpptabelis vähem mänge, millest punkte teenida.

Aga äkki kaaluvad plussid selles küsimuses miinuse üle? Sest särtsu tuleks juurde nii mis mühiseb.

Pisut enam kui kuu tagasi püstitatud korvpallisuve kuuest suurest küsimusest on neli juba vastuse saanud. Neist kaks kahjuks kurva.

Esiteks, Martin Müürsepa jalg ei ole loodetult paranenud ja ilmselt seisab tal ees uus operatsioon. Mis tähendab, et lähema poolaasta jooksul me teda ilmselt mängimas ei näe. Või mis mängimisest siin rääkida, kui esmalt peab Müürsepp oma jala nii palju üles putitama, et üldse normaalselt kõndida saaks.

See on kurb, aga sinna pole ka tal endal midagi parata.

Teise nukravõitu vastuse muutmine olnuks aga kindlasti asjaosaliste võimuses - ilmselt mängib järgmisel hooajal välisklubides vaid üks Eesti korvpallur. Nooruke Siim-Sander Vene Kaunase Žalgirise duublis. Ja ongi kõik.

Tarmo Kikerpill naasis koju, ühtegi uut noort minejat pole leidunud. Kas ei tulnud korralikku pakkumist või osutus Kalevisse/Rocki jäämine liiga heaks variandiks, ei läinud end proovile panema Kristjan Kangur (pildil), ei Janar Talts, ei Gregor Arbet, ei Tanel Sokk, ei keegi. Igaüht üksikuna võttes pole see õnnetus. Aga et kokku mängib võõrsil ainult üks Eesti meeskorvpallur? Nadi lugu.

Eesti Jalgpalli Liit alustas MM-valikmängude piletipaketi reklaamikampaaniaga.

Vahemärkus: veel mingil põhjusel piletipaketti veel ei ole, minge ostke kiiresti, sest valitsevat Euroopa meistrit ei näe Tallinnas just sageli. Ja seda kõigi spordialade lõikes.

Reklaamikampaania - vähemalt see osa, mida seni lehtedes ja veebis on olnud võimalik näha - on lahendatud toredas võtmes. „Tarmo on valmis! Mart on valmis!" teatavad kuulutused ja seda on hea teada. Kohe tõesti on.

Treeneriteduole asetatud rõhuasetus on ka loogiline, sest nii Tarmo Rüütli kui ka Mart Poomi renomee on laitmatu. Esimene on Eesti edukaim klubitreener ja teine Eesti edukaim jalgpallur. Nende sõna usutakse ja neid usaldatakse.

Publiku usalduse võitmine on 6. septembril Liege´is Belgia - Eesti mänguga algavas MM-valiksarjas aga Eesti jalgpallikoondise esmane ülesanne, sest nurjunud EM-valiksari - seitse punkti ja viis väravat - tekitas selles vallas korraliku kriisi.

Ometi ei saa selle reklaamikampaania kallal norimata jätta. Hea, et peatreener Rüütli ja väravavahtide juhendaja Poom on valmis, kuid tahaks kuulda ka seda, et koondise võtmemängijad on samuti valmis.

Kindlasti nad on, selles pole mingit kahtlust. Aga las nad ütlevad seda. Raio Piiroja, Andres Operi ja Ragnar Klavani võitluslik pilk ja lause: „Meie oleme valmis, kas ka sina?" mõjuks, julgen väita, hüpnotiseerivana.

Ja piletipaketid oleksid enne Pekingi olümpiamängude algust läbi müüdud.

5 Miks roheline panter ei aita?

Nõmme Kalju jalgpallimeeskond, kes hooaja alguses palju furoori tekitas, hakkab tasapisi ära vajuma. Eesmärk medal paistab vaid binokliga. Kolm viimast mängu on meeskond haledalt tappa saanud.Kõik see kirev fännide värk ja suur sõu on kena, kuid kas sisu pole tähtsam? Muidu on kui tänavatüdrukuga, kus pärast võõba mahakraapimist selgus, et ainult ümbris oligi.Kaljul on tribüünile ilmunud veel üks panter. Seekord roheline. Võiks ju üllitada ka punase ja sinise looma ehk hakkab meeskond siis võitma?

4 Varjud ilmuvad välja

Andrus Värnik, kes käis heitjate seeriavõistlustel külas, vastas küsimusele, kas oda lendab treeningul kaugele, kavala naeratusega. Samasugune moosivarga nägu oli ees ka Ksenija Baltal, kui ta keeldus kaugushüppe treeningutulemusi avaldamast, sest: «Siis võivad teil tekkida liiga suured ootused.»Nädalavahetusel tulevad nii Värnik kui Balta Eesti meistrivõistlustel varjust välja. Ootame põnevusega.

3 Ootamatu vigastus ei pruugi tappa

Kaht olümplast tabas läinud nädalal ootamatu trauma. Rannavõrkpallur Rivo Vesik hüppas jõusaalis mati serval jala vigaseks, jahilaskur Andrei Inešin sai koeralt pureda. Eesti vanarahvas ütleb: kunagi ei tea, milleks see hea on. Salt Lake City olümpia eel ahastas kogu Eestimaa, kui Andrus Veerpalu koeraga jalutades jalaluu murdis. Et nüüd on medal läinud. Vastupidi. Tulid kuld ja hõbe. Veerpalu pööras vigastuse enda kasuks.

Ka nüüd oleks ennatlik ahastavalt nutta. Jah, Vesik ei saa kaks nädalat hüpata ega rannaliivas treenida, ent siis? Äkki tuleb puhkus hoopis kasuks? Ning vaevalt kaob Inešinil päevadega oskus märkidele pihta saada. Ehk vabaneb ta traumat ravides liigsetest pingetest? Võitlus pole enne lõppenud, kui see on lõppenud.

2 Naised tulevad! Või?

Grit Šadeiko juunioride MMi pronks näitas, et Eesti mitmevõistlus pole veel surnud. Ja mitte ainult Grit. Tema neli aastat noorem õde Grete olla isegi andekam ja MMil 12. koha saanud Linda Treiel kah tulevikutegija. Siinkohal: kus on meie kümnevõistlejate järelkasv?Ja siit veel edasi ja ümberpööratult: kus on Eesti naised-olümpiamedalistid? Muidugi on meil Kristina Šmigun ja Erika Salumäe ja… Ei tule meelde? Svetlana Tširkova. Vehkleja. Ja kõik. Rohkem medalinaisi Maarjamaal pole.

65 olümpiamedalit, kuus neist kuulub naistele. Ehk 9 protsenti. Eesti rahvastiku meeste-naiste suhe peaks aga olema 50-50.Kusjuures huvitav on see, et eestlannad võidavad vaid kuldasid ja mitte alla kahe. Kõrvarõngasteks?

1 Mikk Pahapill – raudmehike

Pole midagi öelda, Mikk Pahapill on kõva. Mitte seetõttu, et eestikatel soliidse teise päeva tegi ja olümpianormi täitis, vaid et suutis vigastust trotsida. Raudne mees.

Aga kes on spordiajaloo raudseim? Raudmees number üks? Kahtlemata mahuks edetabelisse Martin Klein, kes maadles Stockholmi olümpial 11 tundi ja 40 minutit ning võitis. Paraku pidi Klein leppima hõbedaga, sest klubi «Sanitase» esimees ei lubanud teda järgmisel päeval finaalmatšile.

Paljud peavad spordiajaloo raudseimaks meheks pesapallurit Cal Ripkenit, kes osales 2131 järjestikuses mängus. Mõelge, kolmteist aastat järjest, 162 mängu aastas, ainsagi pausita. Ja seda eesväljakul, kõige vigastusealtimal positsioonil. Juuresolijad meenutasid, et Cal «Iron Man» Ripkenil oli meeletult kõrge valulävi ja ta ei lubanud iial endal kehatemperatuuri mõõta äkki tunnistab arst haigeks. Ripken leidis, et kui ta ei mängi, pole tal õigust selle päeva palgale.

Hmmm, mõni Eesti atleet ei võistle aastaid, kuid toetusraha millegipärast alaliidule tagasi ei saada.

Maailma jalgpallielu esimene mees Sepp Blatter sekkus eile iseäranis jõuliselt Cristiano Ronaldo üleminekusaagasse. "Peame mängijaid kaitsma, olen alati nende poolel. Kui keegi tahab mängida mõnes teises klubis, tuleb leida lahendus. Pole ju kasulik ei jalgpallurile endale ega tema tööandjale, kui mängija on õnnetu. Tänapäeva jalgpallis kohtab liiga sageli moodsat orjapidamist," lajatas Blatter.

Ehk siis: FIFA, kes on pikkade aastate jooksul välja töötanud kindla üleminekute süsteemi koos kõikvõimalike klauslitega, mõistab nüüd ise selle räigelt hukka.

Teatavasti sõlmisid Manchester United ja Ronaldo mõne aja eest uue, viieaastase lepingu. See oli vastastikune, mitte ainult ManU tahe. Vaevalt Ronaldo end toona 120 000 naelase nädalateenistuse suhtes ülemäära kurvana tundis. Lisaks pole Ronaldo kordagi öelnud, et ei soovi enam Inglismaal mängida.

Blatter leiab, et Bosmani seadus sunnib klubisid sõlmima palluritega pikki lepinguid. Aga nii ongi ju õige. Või peaks Ferguson iga jumala suvi muretsema, mis tema meeskonnast (mitte ainult Ronaldost) saab. Mille eest mängijatele siis hirmkõrget palka makstakse? Kas selle, et nad võivad võtta suvalisel hetkel vaevaks teatada: mulle enam siin ei meeldi, lähen nüüd hoopis Madriidi.

Aga mis ikkagi saab, kui Ronaldo tõesti hirmsasti soovib Reali kolida, aga ManU on nõus loobuma rekordilisest üleminekusummast ega luba tal seda teha? Ähvardas ju Ferguson tüli lahvatades: sel juhul istub Ronaldo lepingu ülejäänud aastad tribüünil. Vaat see oleks alles ajalooline vaatepilt. Mida muidugi ei juhtu...

Läheb kuidas läheb, Blatteri jutt on igatahes naeruväärne.

Kui nii edasi läheb, peaks Eesti autasustama kuulsat serblasest korvpallitreenerit Svetislav Pesicit riikliku aumärgiga. ???, imestab hea lugeja. Mille eest? Õigustatud kulmukergitus, otseselt nähtav põhjus ju puudub.

Seosed Pesici ja Eesti kossu vahel on ilmselt juhuslikud (või arvatakse kõrgemal pool teisiti?), kuid meile mitmel juhul vägagi meeldivad. Mõne erandiga, aga nendest pärastpoole. Esmalt meeldivamast poolest.

1) 22. juuni 1993. Berliin, kuulus Deutschlandhalle, kus omal ajal krooniti Kristjan Palusalu kahekordseks olümpiavõitjaks. EMi finaalturniiri esimene mäng Eesti - Saksamaa. Eesti alistab tulevase Euroopa meistri 113:103 ja paneb kõik kohal viibivad kossuspetsid endast rääkima. Eesti teise poolaja visketabavus on 80 (!!!) protsenti. Ja seda tugeva vastase koduväljakul.

Saksamaad juhendab - arvasite ära - Svetislav Pesic. Kel pole mängujärgsel pressikonverentsil teha muud, kui käsi laiutada, ja oma Eesti kolleegi Jaak Salumetsa õnnitleda. Salumets aga räägib stoilise rahuga: "Meie hea visketabavus pole üllatav, võime seda edaspidigi korrata."

Vähesed sündmused säilivad mälus nõnda hästi, et isegi kuupäev on 15 aasta tagant meeles. Võib-olla seepärast, et olin toona värskelt ajakirjanikutööga alustanud ja tegemist oli esimese välislähetusega. Sama oluline on asjaolu, et Eesti jõudis lõpuks fantastilise 6. kohani - saavutus, mis aastate möödudes üha suuremaks paisub.

2) Sügis 2001, Tallinn. Vastvalminud Saku suurhalli avamäng NEBLi sarjas Tallinna Kalev - Kölni RheinEnergie. Kalev õnnistab meie uue korvpallipühamu sisse parimal võimalikul moel, võites lisaajal 80:79. Kölni treener on - loomulikult Svetislav Pesic. Veidi hiljem nüpeldab juba Eesti koondis samas hallis valitsevat olümpiahõbedat Prantsusmaad.

3) 8. juuli 2008, Berliin. Euroopa karikasarjade loosimine, Euroliiga veebilehel saab jälgida otseülekannet. Kui algab EuroCupi valikringi paaride loosimine, astub püünele - tõesti, tõesti - Svetislav Pesic. Tuleb kohe hea eelaimus, et Tartu Rocki loosiõnn ei saa nüüd kehv olla.

Pesic asub pikemata oma töö kallale, võttes anumast ühe palli, siis teise, kolmanda ja neljanda. Äkitselt - stopp! Selgub, et välja loositud pallike Riia ASK sildiga on sattunud valesse klaasnõusse. Pesic palutakse istuma tagasi ja mõni minut hiljem uuesti lavale.

Nüüd on kõik korras. Esimese, asetatute grupi kaheksast tiimist tõmbab Pesic Rocki välja neljandana. Jääb oodata vastast järgmisest grupist. Kui järjekord Rockini jõuab, lebab viis pallikest veel anumas. Nende seas kaks väga kõva kivi Ljubertsõ Triumf ja Riia ASK. Ent Pesic õngitseb välja pallikese, mis sisaldab Austria klubi Gmundeni Swansi nime. Sellest seltskonnast ei saa enam tahta paremat vastast!

4) Mis saab edasi? Kas Eesti ainus võimalus võita näiteks USA koondist tekiks siis, kui Pesic tolle meeskonna juhendajaks panna?

Ent: Pesici juhendatud Jugoslaavia koondis nüpeldas meid 2001. aasta EMi finaalturniiril Türgis 55 punktiga, Girona Akasvayu alistas üle-eelmisel hooaja eurosarjas BC Kalev/Cramo. Aga EMil (nagu ka Kalevi - Akasvayu heitluses) olid kaalukausid ka liiga ebavõrdsed. Serbia koondis tuli hiljem Euroopa meistriks, Eesti oli autsaider, ja pealegi veel kärbitud tiibadega. Ebavõrdsete kaalukausside teooria optimismi USA seljatamiseks just ei lisa, ehkki unelmates võib seda loota.

Igatahes on Pesic Vana Maailma üks kõvemaid treenereid, sest lisaks eelpool toodud Euroopa meistritiitlitele on ta viinud Jugoslaavia koondise juunioride (1987) ja täiskasvanute maailmameistritiitlini (2002), Berliini Alba Koraci sarja (1995), FC Barcelona Euroliiga (2003) ja Girona Akasvayu EuroCupi (2007) võiduni.

5. Eesti ujujad, auuu, kus olete!?

Kuidagi ei tahaks sellega leppida, et eestlane on füsioloogiliselt muust maailmast erinev, kuigi Eesti ujumisele lähedal asuvad persoonid seda järjekindlalt väidavad. Miks ujub maailm kuu enne aasta tähtsamat, Pekingi olümpiastarti, juba tipptulemusi, aga meite omad suplevad.

Suurlootus Martin Liivamägi jääb margist nelja sekundi kaugusele ja kinnitab, et nii peabki olema. Teisedki pole võrreldes iseendaga paremad.

Vaat ei veena. Huvitav, kas maailmarekordeid purustavad jänkid eesotsas Michael Phelpsiga on Pekingis statistide osas? Soomlannast eksmaailmameistri Hanna-Maria Seppälä võib vist kohe maha kanda, parandas ta ju läinud nädalal neljal alal Soome rekordeid.

4. Imepärane Tampa Bay Rays

Miks ookeani taga on see võimalik, kuid vanas maailmas mitte? Rays oli mullu USA pesapalliliiga vääramatult kehvim meeskond, kogus 66 võitu ja 96 kaotust. Nüüd, kus hooaeg on poole peal, juhib Rays liigat 55 võiduga. Ja seda divisjonis, kus vastaseks on kaks võimsamat tiimi - mullune meister Boston Red Sox ja kallim meeskond New York Yankees, kellega tuleb kohtuda 18 korda. Yankees maksab staaridele aastas palka 209, Red Sox 133 miljonit, Rays on ses arvestuses 43 miljoniga eelviimane.

Rays on koondanud kokku noored vihased mängijad - kaklevad mõnikord vastastega (pildil), mõnikord omavahel - kes on otsustanud selle fucking liiga kinni panna. Ilmselt küll ei pane, aga nende ponnistused on nauditavad.

Seega ootaks järgmisel korvpallihooajal Rakvere, TTÜ või Kohila, kui mitte just võitu, siis vähemalt finaalipääsu. Ja miks ei juhi Eesti vutiliigat Sillamäe Kalev või Nõmme Kalju? Või siis veidi globaalsemalt, miks ei võida Euroopa suurtes socceriliigades iial autsaiderid?

3. Vanameister Tammertil pinged maas

Ega keegi kahelnudki, et Aleksander Tammert (pildil) olümpianormi täis heidab. Aga igatahes on see nüüd tehtud ja võib alustada ettevalmistust järjekordseks medalivõiduks. Hõbedat-kulda Tammertile ei pakuks, aga pronksi toob vanameister koju küll. Ega ta saa ju olla kehvem kui kahe-pronksi-mees Indrek Pertelson.

2. Olümpiaturistid

Metsiku lääne saloonides oli klaveri kohal silt: „Ärge tulistage klaverimängijat, ta teeb, mida suudab!"

Läinud nädalal lisandus Eesti olümpiaesindusse käputäis atleete, tõstes koondise koguarvu rekordilise 46 liikmeni. Turistid, kirutakse.

Ja mis siis, et turistid? Iga olümpiale pääsenu on andnud oma parima, lendab täie õigusega Hiinamaale ning teeb sealgi, mida suudab. Siit soovitus: andke endast parim ja võtke vabast ajast viimast. Olge olümpial, kui vähegi saate, mängude lõpuni. Nautige hiina kööki, kultuuri, vaatamisväärsusi, head seltskonda ning elage kaasa Gerd Kanteri ja paariskahese medalivõitudele. Te olete kõik selle välja teeninud.

1. Murukuninga kukkumine

Nii vinget Wimbledoni finaali, üleüldse grand slam turniiri finaali, pole ammu nähtud. Kahju vaid, et võitjana väljus liivakuningas Rafael Nadal (pildil), kukepükstes jõmpsikas, mitte soliidne murukuningas Roger Federer.

Huvitav, kas mõjuvad aastad turjal, kuid Nadal ei tundu väärivat kuninga tiitlit. Tal puudub karismaatilisus, mis oli omaaegsetel samuti pikki juukseid kandvatel noortel kukkedel Björn Borgil , Jimmy Connorsil või John McEnroel. Kas kuningal sobib ilmuda pööbli ette kukepükstes ja alusmaikas.

5. Venemaa põhjendamatu upitamine

Mõistmatul põhjusel läksid Eesti ja maailma jalgpalliasjatundjad ühtäkki enne EMi poolfinaale kollektiivselt sõgedaks ja pakkusid, et Venemaa lööb Hispaania mättasse. Miks pidanuks? Jah, Venemaa alistas kaunis stiilis Rootsi ja Hollandi, ent siis? Kas tõesti keegi ei võtnud arvesse X-faktorit - venelaste tujukust.

Piisas, kui Hispaania keeras kõik liinid lukku, võttes sellega ässade, eelkõige Andrei Aršavini (pildil) mänguhimu ja oligi kõik. Venemaa mäng vajus laiali kui kuuma vanni kukkunud koorejäätis.

4. Kaia Kanepi ei tea, et suudab

Igaüks, kes vaatas Kanepi mängu Serena Williamsiga Wimbledoni avaringis nägi, et mitte Williams ei võitnud, vaid Kanepi kaotas. Geim-geimi haaval heitleb meie neiu Williamsiga kui võrdne võrdsega ning siis ühtäkki ei saa esimest servi kasti, teeb topeltvea ja tulistab ees olnud lihtsa palli auti. Ameeriklanna ei andnud kummaski Kanepi kaotatud pallingugeimis teragi oma panust.

Arengul on neli etappi:

- sa ei tea, et sa ei suuda,

- sa tead, et sa ei suuda,

- sa ei tea, et sa suudad,

- sa tead, et sa suudad.

Kanepi on ilmselgelt jõudnud kolmanda tasemeni. Tegelikult suudaks ta Williamsi-suguseid rahulikult kotti pista, aga ta ei tea seda veel. Ehk siis - puudub eneseusk. Paraku... Paljud neljanda tasemeni ei jõua.

3. Raigo Toompuu ootuspärane üllatuspauk

Sai just kolleegidega arutatud, et näe, Taavi Peetre tõukas end olümpiale - 19.94 on piisav tulemus, Toompuu seda ei löö. Paar päeva hiljem lajatas Toompuu 20.12.

Lahe. Jääb üle vaid oodata Peetre vastust. Mehed võiks omavahel kana kitkudes tulemusi kruttida samal moel kui kettaheitjad mõni aeg tagasi.

Takkajärgi mõeldes olnuks üllatus hoopis see, kui Toompuu poleks tänavu 20 meetri joont ületanud, sest ta areneb. Peetre mitte. Võtame meeste viie viimase aasta margid välisvõistlustel:

Toompuu: 18.20 - 19.28 - 19.22 - 19.66 - 20.12

Peetre: 20.30 - 20.23 - 19.80 - 19.95 - 19.94

Kas viis aastat taandarengut ei tähenda, et midagi tuleks muuta? Siinkohal lehvitaks traditsioonilise tõuketehnika kummardaja Peetre ees punast rätti - Toompuu tõukab pöördega.

2. ¡Viva Espańa!

Õige meeskond võitis! Võib öelda, et seekordne jalgpalli EM oli Hispaania nimeline. Vaid veerandfinaalis Itaaliaga panid hispaanlased oma poolehoidjate südamed põksuma, ülejäänud kohtumised olid kui jalutuskäik alpiaasal. Hispaania tegi, mis tahtis.

Kas praegust Hispaaniat võib võrrelda parimate päevade Brasiiliaga? Kumb võidaks, kui MMi finaalis kohtuks Brasiilia - Hispaania?

1. Jaan Kirsipuu võttis sealt, kust võtta polnud

Mis teeb sportlasest Suure Sportlase? Oskus võita ka siis, kui võimalusi pole. Vabandusi oskab igaüks leida, aga leida võimalusi...

Kui Suurel Sportlasel on kasvõi juuspeen šanss, kasutab ta selle ära. Eesti grupisõidu meistrivõistlustel ründas Kirsipuu ainuõigel hetkel. Selle, et ässad Erki Pütsep ja Janek Tombak passima jäävad, sest kumbki ei soostu teise heaks tööd tegema, oli ta ammu välja raalinud.

Tooks paralleeli Eesti võrkpallikoondisega. Selleks, et pääseda otse EMi finaalturniirile, tuli 0:2 kaotusseisust alistada viimase MMi hõbe Poola. Milles küsimus? Teeme ära! Kusjuures vabandusi leida olnuks palju lihtsam.