Sa alustad kehvalt ja saad taha ühe laksu ära, ent muutud siis korraks erksaks ja skoorid ühe kähkukaga ka ise. Järgneb pikk, igavavõitu ja üksluine kiigutamine, mis sul lõpuks pildi eest ära võtab. Pimeduses kobades skoorid uuesti, kuid kohmetud ja pilt kaob uuesti ning naaseb alles siis, kui oled taha teise laksu ära saanud.

Lõpus suudad ennast kokku võtta ja fantastilise individuaalsoorituse toel sama õhtu jooksul kolmandat korda skoorida, kusjuures partner samas olukorras hüppeliigese rängalt välja väänab. See võtab pildi lõplikult eest ja järgneb eufooria pimeduses.

5. Sõudjad ikka kõigest pronksikursil
Eesti kahepaadi Jüri Jaanson - Tõnu Endrekson kolmas koht Poznani regatil teeb ettevaatlikuks. Muidugimõista ei saa poolteist kuud enne olümpiastarti lõplikke järeldusi teha, aga ikkagi. Vaid naiivne võib arvata, et suured konkurendid Rob Waddell ja Nathan Cohen ning Iztok Cop ja Luka Spik Poznanis tippvormis olid. Seega peavad Jaanson ja Endrekson monteerima järelejäänud ajaga endasse mitte ühe vaid kaks käiku lisaks. Sest Jaanson võiks ju saada hingerahu ja pensionile minna, olümpiakullata ta seda ei tee.

4. Aivar Pohlaku kommentaarid
Jalgpalli EMi mängude ühelegi kaaskommentaatorile pole midagi ette heita, kuid guru Aivar Pohlaku (pildil) sõnavõtud on kõrgemast klassist. Ta valdab infot, räägib rohkem kui tohiks, omab omapärast mõtteviisi ning on värvikas ja humoorikas.
Kiitus ETV-le, kes ei ehmunud ühe lehes avaldatud anonüümsest sõimukirjast Pohlaku aadressil, kus peeti juttu trussikutes multimiljonäridest eetri lõplikuks rüvetamiseks.
Tegelikult oli Pohlaku tõdemus vutikoondise peatreeneri töö erakordsest keerukusest - ohjata tuleb vähese haridusega multimiljonäre, kes käivad tööl maikades ja trussikutes - viimaste aegade mõtlemapanevaim. Nii mõnelgi lööb rikkus katuse pealt, hakkab näiteks röstris kala grillima ja täisriietuses noormehi ahistama. Aga kui sääraseid on pundis 22 ja kõik trussikutes...

3. Jalgpalli EMi kohtunikud
Igasuguses kohtumõistmises peaks valitsema kaks tooni: must ja valge. Paraku tegutsevad vutikohtunikud enamasti hallis tsoonis. Viga on mõnikord viga, mõnikord mitte. Et asi oleks aus, peaks hall tsoon olema märgitud ka reeglites - vastasmängija tõukamine selga on viga, kui kohtunik nii arvab.
Ookeani taga tuldi huvitavale mõttele, kuidas vähendada võimalust, et NBA kohtunikud mänge ära vilistaks - üks vilemees tunnistas, mil moel tahtlikult ühe osapoole kasuks töötas. Nimelt peaksid kohtunikud pärast mängu astuma ajakirjanike ette ja põhjendama oma otsuseid. Iseenesest pole selles ju midagi imelikku, miks ei võiks õigusemõistjatelt nõuda sama kui treeneritelt ja mängijatelt?
Seega: pärast EMi veerandfinaali Saksamaa - Portugal pärinuks ajakirjanikud Peter Fröjdfeldtilt, miks ta luges Saksamaa kolmanda värava, kuigi Michael Ballack tõukas enne pealööki vastast selga? Millised oleksid vastuse variandid?
a) Ma ei näinud tõuget. (Vale, sest kohtunik seisis õiges kohas ja jälgis toimunut.)
b) Vastase selga tõukamine ja tema tasakaalust välja viimine pole viga. (Vale, see on viga, kui uskuda Marek Lemsalu kommentaari.)
c) Ma tahtsin, et Saksamaa võidaks.

2. Kümnevõistlejate libe seis
Mikk Pahapill oskas Ratingenis kaugushüppes nulli saada, Kristjan Rahnut polnud seal sootuks. Nii jääbki olümpianormi täitmiseks sisuliselt üks võimalus - Eesti meistrivõistlused juuli teisel nädalavahetusel.
Pahapilli ja Rahnu seis on kahtlaselt libe, sest võimalus on viimane. Mis juhtub, kui Rakveres puhub lubatust tugevam taganttuul? Toimub imenapp üleastumine? Olümpiapilet on sellega läinud, sest Tõnis Saha 7.99 (mitte 8.00) kaugushüppes, Jaanus Uudmäe olümpianormi ületava 17.00 kolmikhüppe ajal 2,5 m/s (mitte 2,0) puhunud taganttuul ja Risto Mätase ligi 82meetrise odakaare kehtetukstunnistamine juuspeene üleastumise tõttu näitab - koduvilele loota ei tasu.

1. Hispaania tšempioniks!
Türgi võit EMi veerandfinaalis Horvaatia üle oli uskumatu, Venemaa võit Hollandi üle muljetavaldav, Hispaania võit Itaalia üle õiglane. Antijalgpall ei tohi valitseda.
Muide, Hispaania on raudkindlalt maailma tugevaim meeskond, kel puudub MM-tiitel. Või on see Holland?

Oli oktoober 2006 Peterburis. Aga mäletan kui eilsest, kuidas mitmed siinsed nn. vutikriitikud avalikult ja mitteavalikult Eesti koondise toonast peatreenerit Jelle Goesi ründasid, kui too EM-valikmängus Venemaaga betoonkaitse taktika valis.

Lugu algas lihtsamast lihtsamalt. Goes rääkis enne mängu, et kuna Venemaa kuulub ründevõimsuselt ja individuaalsetelt oskustelt Euroopa absoluutsesse tippu, pole Eestil tarmukast kaitsmisest paremat võimalust. Seda enam, et mängitakse võõrsil. Ja seda enam, et venelased on saanud Guus Hiddinki näol ühe maailma parema treeneri.

Kommentaatorid raevusid, kui veidi liialdada. Kaua me kaitseme, nii ei jõua me kuhugi, peame ikka julgelt ründama - ja nii edasi ja nii edasi. Eesti kaitseski vapralt peaaegu 80 minutit, kuni murdus ja 0:2 kaotas.

Miks kõigest sellest kirjutada?

Eks ikka sellepärast, et kes ei märganud eilses mängus Rootsiga Venemaa ründevõimsust, on lihtsalt pime. Millistel kiirustel ja kui täpselt pall ja mehed liikusid! Milline üksteisemõistmine ja enesekindlus, seda otsustavas kohtumises! EMi noorim meeskond esitas vanima vastu turniiri senise ühe vaadatavaima etenduse. Ees seisab tõeline maiuspala, veerandfinaal Hollandiga.

Ehk teisisõnu: Goesi peaaegu paari aasta tagune jutt osutus sulatõeks. Venemaa treener on sama (Guus Hiddink), mängijad paari erandiga samuti.

* * *

Veel Eesti vastastest ja EMist. Elu on tõestanud, et meil pole valikgruppides tõesti loosiga teragi vedanud.

Meenutagem: nüüdse EMi eel olime ühes seltskonnas Horvaatia ja Venemaaga. Mõlemad on nüüd veerandfinaalis. Lisaks veel Inglismaa ja Iisrael. Ja vaadakem tulevikku: uues MM-grupis oleme koos Hispaania ja Türgiga. Nemadki on veerandfinaalis.

 

Tänapäeva tippjalgpalli suurim valu ja võlu on asjaolu, et mitte midagi ei jää kaamerate eest varju. Eilse Holland - Rumeenia mängu ajal sai Rafael van der Vaart hakkama kuriteoga kaasmängijate haistmismeele vastu, mille tähelepanelik kaamerasilm ilusasti jäädvustas.

Teatavasti arvavad Eestis mitme pallimänguala mitmed sportlased ja treenerid, et kohtunikud on välja mõeldud nende kiusamiseks. Võib kohata suhtumist: oskaks nad siis vähemalt vilistada, aga parem, kui neid olemaski poleks.

Jalgpalli EM-finaalturniir on andnud palju näiteid, kuidas mängija mõistab kohtuniku tööd ja vastupidi. Dialoog toimib. Kõik asjaosalised on inimesed ja seega ka võimelised eksima. Ja kui eksitakse kogemata olukorras, mida raske hinnata või kus keeruline tegutseda, siis seda mõistetakse. Eriliselt kiiduväärne on mitme vilemehe avalik ülestunnistus: jah, eksisin, ja loodan järgmisel korral oma tööd paremini teha.

Säärase avaldusega esinesid Howard Webb ja Tom Henning Øvrebo. Näiteks Webb tunnistas, et Poola lõi Austriale värava suluseisust. Kusjuures suluseisu jättis fikseerimata mitte tema ise, vaid mõistagi abikohtunik. Ning nagu telekordusest võis näha, oli väga raske hinnata, kas Poola koondise ründaja üldse oli suluseisus või mitte.

Eestis on palju räägitud, et kohtunikud peaksid väljakul sportlastega rohkem suhtlema, mitte võtma endale kõiketeadva jumala auastme. Osa meie paremaid kohtunikke suudab seda, aga EMil toimuvast saavad eeskuju võtta kõigi alade esindajad.

Vilemeeste tegutsemises on näha ühtset joont. See teeb mängimise lihtsamaks ja vaatamise arusaadavaks. Kes ikka jalad ees teise poole sõidab, saab kollase kaardi - isegi kui vastasega õieti midagi ei juhtu. Mängijad enamasti mõistavad, mille eest kaarte saavad - ja kohtunikud kollase-punase värviga ei lehvita, kui just vajadust pole.

Sama sümpaatne nagu Webbi ja Øvrebo avaldus oli Türgi koondise peatreeneri Fatih Terimi oma, kui ta kuulutas, et väravavaht Volkan Demirel sai punase kaardi asja eest. See kõik aitab kaasa võistluse õhkkonna paremaks muutmisele, suure spordipeo - selle otseses tähenduses! - sünnile. Sest vihkamine peotunnet ei tekita.

Ja lõpuks - turniiri vaieldavaimal hetkel, kui kõik arutasid, kas Ruud van Nistelrooy värav Itaalia vastu oli õige või suluseisust löödud, ei pidanud UEFA peasekretär David Taylor paljuks võtta sõna ja osutada määruse vastavale punktile. Kõigi, ka itaallaste suu oli lukus, ning välkkiirelt otsustama pidanud Rootsi kohtunikebrigaadi renomee säärase kaitsekõne peale ainult tõusis.

Väravavaht Petr Cechil, kelle vea tõttu kaotas Tšehhi eile jalgpalli EMil Türgile, ei tasu ülearu õnnetu olla. Tema apsakas polnud pooltki nii naeruväärne, kui näha ühe Aasia telekanali poolt kokku pandud klipis, kus reastatud 10 kõige hullemat väravavahtide "kooki" maailmas:

Korvpalliliiga NBA tuli tänavuses, peagi lõpule jõudvas play-off'is välja reklaamikampaaniga "There Can Only Be One", mille kandvaks osaks vastasmeeskondade tähtmängijate näopooltest kokku pandud portreed ja sünkroonis tekstid. Boston Celticsi ja Los Angeles Lakersi finaaliks tehtud klipp on kogu seeriast ilmselt parim:

Või siis hoopis see, kus vastamisi "vanad sõbrad" Kobe Bryant ja Shaquille O'Neal:

Youtube'i NBA küljel on neid veel kümneid ja kümneid. Isegi endised ässad Magic Johnson ja Larry Bird on vastamisi pandud.

Sellise flaieriga kutsus Nõmme Kalju pealtvaatajaid laupäeva hommikul kell 11 toimunud meistriliigamängule Tartu Maag Tammekaga. Varajasest algusajast hoolimata kogunes publikut 150 inimese jagu, mis oli mõnes mõttes isegi kõvem saavutus, kui Kalju tavapärane kodupubliku arv ehk 500-600.

Aga flaier väärib siin blogis oma vaimukuse tõttu kindlasti eksponeerimist. Lisaks lõi just Nunes Kalju mõlemad väravad. Ja olgu lisatud ka ühe vutisõbra tabav täiendus: "Peakokk Felipe Nunes, pearoog Tartu Maag Tammeka.".

Tartu Rocki ja Eesti korvpallikoondise peatreener Üllar Kerde tegi sel nädalal Sporditähes ilmunud intervjuus mürgise ja intrigeeriva avalduse kohalike legendide Jaak Salumetsa ja Aleksei Tammiste pihta.

Kaitstes kriitikatule alla langenud BC Kalev/Cramo juhendajat Veselin Maticit, ütles Kerde: "Aleksei Tammiste ja Jaak Salumets hoidku oma suu Matici kritiseerimisega kinni, nemad ei ela tänapäeva korvpallis ega tea Matici oskusi. Mina mängisin ta vastu kümme mängu ja tean, mida ta oskab ja mida mitte."

Kerde on ise tunnistanud, et on sel hooajal saanud meediasuhtluse osas mitu õppetundi, neist tõsiseim eurosarja Final Fouril Küprosel, kus ta mõtlematult hoolealustega riidles. "Nii avameelseks ma enam ei lähe, lolle mõtteid ei avalda. Olen sellega palju vastu näppe saanud," tõdes Kerde pärast meistriks tulekut.

Salumetsa ja Tammiste pihta noolte laskmine on julge ja sirgeseljaline arvamusavaldus ühelt poolt. Aga "vana hea" tulega mäng teiselt poolt.

Korvpallisuvi, mis tähendab kuulujutte, üleminekuid, klubide tõuse ja langusi ning muidugi koondisemänge, hakkab tasapisi hoogu koguma. Siin on 6 suurt küsimust, millele sel suvel vastust saada.

1. Kas Martin Müürsepa jalg paraneb? BC Kalev/Cramo juhid loodavad järgmise hooaja meeskonda ka tema ümber ehitada, aga esialgu pole teada, kas Müürsepa jalg vajab tervenemiseks vaid puhkust või uut operatsiooni.

2. Kas üldse ja kus jätkab Gert Kullamäe? Pärast kaht hooaega Tartu Rockis pole Kullamäe andnud vihjeid, kas ta soovib veel aastakese perekonnast lahus olla. Ja kui ei, mis võiks tema karjäärist edasi saada.

3. Kui häid leegionäre suudavad Rock ja Kalev värvata? Kas Brian Cusworthi, Travis Reedi ja teiste asemel tulevad siia uued cusworthid ja reedid või hoopis pelkicid ja jelicid?

4. Kas mõni Eesti tipp jätkab välismaal? Eelmisel hooajal oli Tarmo Kikerpill ainus välismaal mängiv Eesti koondise põhitegija, kuid Tartu Rock tahab teda tagasi. Tõenäolisim uus lahkuja võiks teoorias olla Kristjan Kangur, kuid viimati vihjas ta pigem Kalevisse jäämisele. Võimalike välismaale mineja kandidaatidena on kuluaarides mainitud veel Janar Taltsi, Ardo Ärmpalu, Gert Dorbekit, kuid kindlasti pakutakse neile kõigile Eestiski head tööd.

5. Kas Eesti meeste korvpalliliiga koosseis jääb endiseks? Kümnest meistriliiga klubist on avalikult kaheldud Tartu Fausto püsima jäämises, täit kindlust ei tundu olevat ka BC Kraft Mööbli nime all mänginud ning BC Kalev/Cramo koostööpartneri staatusest ilma jäänud Rapla meeskonna suhtes. Väike korrektuur ehk klubide arvu vähenemine ei pruugikski liigale väga halb variant olla.

6. Kes hakkab Eesti koondises tsentri kohal mängima? Vallo Allingu käis operatsioonil ja jääb koondisest ilmselt eemale, ilmselt ka Martin Müürsepp. See jätab Üllar Kerdele alles vaid kaks tsentrit ehk Kristjan Makke (pildil) ja Viljar Veski. See pole valik, mis Kerdet heameelest õhku hüppama paneks.

Nagu saab lugeda paar sissekannet altpoolt, võib UEFA kehtestatud uue reglemendi kohaselt alagrupiturniiri viimane mäng lõppeda penaltiseeriaga. A-alagrupis on see vägagi reaalne, sest nii Türgil kui ka Tšehhil on enne viimast omavahelist mängu koos 3 punkti ja täpselt sama väravate vahe - 2:3. Seega kui pühapäevane kohtumine Tšehhi - Türgi lõppeb viigiga, hakatakse lööma penalteid, et selgitada, kes alagrupist Portugali järel teisena edasi pääseb.

11. oktoobril ehk täpselt nelja kuu pärast rivistub eile Venemaa meeskonna algosadeks lammutanud Hispaania A. Le Coq Arena murule, et kohtuda Eestiga. Vägagi võimalik, et hispaanlased saabuvad Tallinnasse valitsevate Euroopa meistritena.

EM-finaalturniir toimus praegusel kujul esimest korda 1980. aastal. Enne seda oli Euroopa meister selgitatud karikavõistluste süsteemis, kus finaalturniir seisnes poolfinaalide, pronksimängu ja finaali samas riigis pidamises. Seejuures määrati korraldaja kvalifikatsiooniturniirile järgnenud veerandfinaalide võitjate seast.

1980. aastal lubas UEFA aga finaalturniirile kaheksa meeskonda. Sellist süsteemi kasutati neljal korral kuni 1996. aastal laiendati finaalturniiril osalejate ringi 16 meeskonnani.

Alates Itaalias toimunud 1980. aasta turniirist pole korraldajate esindus kunagi play-off´idest puudunud. Tõsi, kahe kosmeetilise mööndusega. Tolsamal 1980. aastal minetas Itaalia küll alagrupiturniiri järel võidušansi - poolfinaale ei peetud - kuid osales pronksimängus. 2000. aastal, kui turniiri korraldasid kahasse Belgia ja Holland, jäi Belgia küll veerandfinaalidest eemale, ent Holland jõudis poolfinaali.

Käimasoleval EM-finaalturniiril kipub aga korraldajate esindaja play-off´ist sootuks eemale jääma. Šveitsil tuleks kaheksa hulka pääsemiseks arvatavasti jagu saada nii Portugalist kui ka Türgist, Austrial aga Saksamaast ja Poolast. Kumbki stsenaarium ei tundu tõenäoline ja võõrustajate fännid (pildil Šveitsi omad) on arusaadavalt nukrad.

 

Kui palju kulutati raha „Welcome to Estonia" projektile? 13 miljonit.

Kuivõrd sai maailm tänu sellele märgile väikesest Eestist lisateavet? Võimatu täpselt mõõta, aga vaevalt küll, et eriti palju.

Kaia Kanepi, kelle rasket teed tennisetipu suunas on läbi aastate toetanud üksnes eraettevõtjad, tegi mõne päevaga Prantsusmaal igatahes rohkem. Tean, et see kõlab üsna kulunud võrdlusviisina, aga no mis teha, kui nii lihtsalt on...

Eesti on juba aastaid vajanud sportlast, kes suuteline üleilmselt tõeliselt mainekal alal pildil püsima. (Mitte võrrelda suusatamise, vehklemise või kettaheite taoliste kitsama ringi sportimisviisidega.)

Viimane selline mees oli Jaan Kirsipuu, kes natuke vähem kui kümnend tagasi Tour de France'il mehetegusid tegi. Enam-vähem samasse kategooriasse kuulus ka Markko Märtin, ent paraku hakkas rallitsirkus just siis, kui tema eliiti tõusis, vähikäiku tegema.

Tõsi, Kanepi alles ronib tähtede suunas. Aga kahtlemata on ta viimaste kuudega tõestanud: mõte ja jutt esikümnest pole mingi utoopia. Juhtub ta suurele soovile ligilähedalegi jõudma, tähendaks see: sõnapaar „Kanepi, Estonia" läbib nädalast nädalast rahvusvahelisi uudislinte ja -pilte.

Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun tõusid olümpiavõitjateks ning Gerd Kanter ja Andrus Värnik ilmameistriteks, aga kahjuks on nad valinud laia maailma teadvusse jõudmiseks vale ala.

Sama lugu kehtib meie vapra võrkpallimeeskonna kohta. Kahtlemata väärib Avo Keele väesalk eneseületamise eest lillevarsi (irooniata!), aga jällegi: tavaspordifänn kuskil Saksamaal ei saa sellest iial midagi teadma.

Eesti vajab jalgpallurit maailma tippklubis, golfitippu, 100 m jooksjat, järgmist Kirsipuud või ... Justnimelt: Kaia Kanepi või Marko Asmeri lõplikku läbimurret.

 

Need jalgpallisõbrad, kes naudivad penaltiseeriaid, võivad homme algava EMi eel lõbusa muige saatel käsi kokku hõõruda. Nimelt on UEFA muutnud finaalturniiri reglementi moel, mis võimaldab penaltiseeriaid näha juba alagrupiturniiril.

Rõõmustavad muidugi sakslased ja portugallased, kurvastavad aga hollandlased (kui inglased osaleksid, kurvastaksid nemad ka).

Aga millal siis alagrupiturniiril penalteid näha saab? Siis, kui koondistel A ja B on enne omavahelist alagrupiturniiri viimase vooru mängu võrdselt punkte ning võrdne arv löödud ja sisselastud väravaid ning mäng lõppeb viigiliselt, otsustatakse meeskondade paremusjärjestus penaltiseerias.

Eelnev lõik kehtib aga ainult juhul, kui samasse alagruppi kuuluvad koondised C ja/või D ei kogu sama palju punkte kui koondised A ja B. Ehk näiteks kui Prantsusmaa ja Itaalia võidavad oma kaks esimest mängu 1:0 ja mängivad omavahel viiki, selgub alagrupi võitja penaltiseerias.

Kindlasti parem moodus, kui võtta arvesse tulemused eelmises kahel valikturniiril, EMil kogutud Fair Play punktid või loos. Just need kolm kriteeriumit võetakse EMil kasutusele, kui omavahelised mängud, väravate vahe ja löödud väravate arv koondiseid järjekorda paigutada ei võimalda.

Narva JK Trans avaldas eile oma kodulehekülje venekeelses osas teate, et neil on uus peatreener. Sealt selgus, et aprilli alguses Soome kõrgliigaklubisse Rovaniemi Palloseura lahkunud Valeri Bondarenkot hakkab asendama 51-aastane venelane Vladimir Grigorjev.

Transi kodulehekülje eestikeelses osas nägi uudis uuest peatreenerist välja aga selline:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ei kommentaari!

Enne, kui korvpalliinimesed saavad täna õhtul kohvikus Moskva hooaja pidulikul lõpetamisel asuda suupistete ja veini kallale, kuulutatakse välja hooaja paremate auhindade saajad. Seni hoitakse treenerite, ajakirjanike ja fännide hääletuse tulemusi salajas. Allakirjutanu edastas korvpalliliidule igatahes järgmise ankeedi.

Korvpalli meistriliiga sümboolne viisik: Giorgi Tsintsadze (Rock), Tanel Tein (Rock), Kristjan Kangur (Kalev), Janar Talts (Rock), Brian Cusworth (Rock).

Teine viisik: Sten Timmu Sokk (Triobet/Dalkia), Gert Dorbek (Triobet/Dalkia), Gert Kullamäe (Rock), William Sharp (BC Pirita), Travis Reed (Kalev).

Kolmas viisik: Ed Scott (Kalev), Gregor Arbet (Kalev), Veljo Vares (Valga Welg), Mateo Kedzo (Kalev), Ardo Ärmpalu (Tartu Fausto).

Korvpalli meistriliiga parim mängija: 1. Brian Cusworth (Rock), 2. Kristjan Kangur (Kalev), 3. Giorgi Tsintsadze (Rock).

Korvpalli meistriliiga parim kuni 20-aastane mängija: 1. Sten Timmu Sokk (Triobet/Dalkia), 2. Karl Vimberg (Rakvere Tarvas), 3. Illimar Pilk (TTÜ).

Korvpalli meistriliiga parim treener: 1. Üllar Kerde (Rock), 2. Veselin Matic (Kalev), 3. Jaanus Liivak (Valga Welg).

Hooaja parim eestlasest mängija: 1. Kristjan Kangur (Kalev), 2. Tanel Tein (Rock), 3. Tarmo Kikerpill (Slupski Czarni).

Eile esitletud BC Kalev/Cramo uue peatreeneri Nenad Vucinici ning tema eelkäija Veselin Matici ametisse asumine kaks aastat varem on mitmes mõttes sarnased nagu kaks tilka vett. Kuid mitte sellepärast, et nad mõlemad on sünni poolest serblased.

Vucinicil on head soovitajad - sealhulgas tippagent Reed Nopponen ja tema klient, Vucinicist oma Austraalia-tuttatelt häid sõnu kuulnud Martin Müürsepp. Ka Matici üks soovitajaid Kalevi juhtidele oli kaks aastat tagasi Müürsepp.

Vucinic on olnud lähedal päris maailma tippmängule - Uus-Meremaa koondise abitreenerina sai ta 2002. aasta MMil neljanda koha, mängijana on ta osalenud Sydney olümpial. Matici CV oli veelgi muljetavaldavam - 2002. aastal oli ta abitreener, kui Serbia tuli maailmameistriks.

Vucinici treenerinägemuse tähtsaim osa on tema sõnul: edu toob vaid kõva töö. Ja eesmärk: arendada kõiki hoolealuseid individuaalselt. Kui Matic kaks aastat tagasi pressikonverentsil esimese intervjuu andis, rõhutas ka tema, et nõuab kõva tööd, ning soovib mitu meest eesotsas Kristjan Kanguri ja Gregor Arbetiga uuele tasemele viia.

Pikki aastaid Uus-Meremaal edukat karjääri teinud Vucinici jaoks on Kalevis ametisse asumine huvitav väljakutse ja hea võimalus Euroopa treeneriteturul jalg ukse vahele suruda. Aastaid kuulsate meeste abitreenerina töötanud, kuid peatreenerina Poola koondises põrunud Maticile oli Kalevisse tulek samuti šanss endale nime teha.

„Kalev on hea koht, kus midagi ära teha," ütles Vucinic eilsel pressikonverentsil. „See on hea võimalus midagi saavutada," sõnas Matic kaks aastat varem samas ruumis.

Kuid kõikidest nendest sarnasustest hoolimata jättis eile toimunud uue peatreeneri tutvustus enamikele ajakirjanikele, ka mulle, mulje, et Nenad Vucinici käsi võib siin käia paremini kui äsja masendavalt lõpetanud Maticil.

Esiteks, erinevalt Maticist on Vucinicil „mängijate treeneri" maine. Matic kuulub autoritaarsete treenerite koolkonda, kes panevad mängijad kas või ennast vihkama, et neilt tulemust saada. Kahe aasta tulemuseks oli Kalevis olematu meeskonnavaim ning treeneri null autoriteet.

Eilsel pressikonverentsil suhtlejana väga sümpaatse, tasakaaluka ja aruka mulje jätnud Vucinici teatakse Uus-Meremaal kui meest, kes eelistab mängijatega inimlikumal moel läbi saada. Sealses kultuuris ei pruugigi teistsuguse stiiliga läbi lüüa. Ning Üllar Kerde edulugu on tõestanud, et sama lugu võib olla ka Eestis.

Kui Matic Poola koondise etteotsa asus, ei soovinud mitu tippmeest tema pärast seal mängida. Vuciniciga pole Uus-Meremaa mitte vähem tuntud staaridel - näiteks Sean Marksil või Mark Dickelil - mingit probleemi. Vastupidi.

Ja teiseks, nii Austraalia kui ka Uus-Meremaa meeskondi iseloomustab kiire, agressiivne korvpall. Ei mingeid akadeemikuid, ei mingeid pikki kombinatsioone, vaid korvi ründamine igal võimalusel. Mängijatele nagu Kristjan Kangur, Gregor Arbet või Valmo Kriisa peaks just selline stiil rohkem sobima. Mehi, kes pikalt kombineeritud viskekohtadelt kindlalt sisse viskaksid, meil pole.

Kui aga Joosep Tootsi tsiteerida, siis: see kõik on alles teooria. Praktika algab augustis.

 

„Teie fännid on uskumatud! Ja Aivar Pohlak on hull fanaatik, kuigi ta võiks ametlikel kohtumistel kiviajast pärit riietuse kandmisest loobuda."

Just sellised laused ütles Läti jalgpalliliidu pressiesindaja mulle üleeilse Eesti - Leedu mängu vaheajal. Mõistagi ei teadnud me kumbki, et suure lööminguni on jäänud umbes tund.

See, mis varsti juhtus, oli igas mõttes paljutähenduslik. Kas kujutate ette, et vastasfännid vennastuvad ja asuvad ühisesse võitlusse korrakaitsjate vastu? Tavaliselt kakeldakse ju ikka omavahel.

Väga ainulaadne oli ka viis, kuidas viitsütikuna surisenud pomm täiesti kahjutuks tehti. Kes kogu seda möllu ihusilmaga pealt nägi, ei vaidle ilmselt vastu: Aivar Pohlak näitas läbirääkimiste kõrgtaset. Ta käitus ses olukorras ühe tõelise läbi-lõhki vutifanaatikuna.

„Kuulge, vaadake, te peaksite neid inimesi rahustama. Aga te ju lõite seda fänni," ütles ta turskele politseinikule otse näkku. Järgmisel sekundil oli ta järgmise pagunikandja juures omasid kaitsmas. Kusjuures talle polnud omad üksnes Eesti, vaid ka Leedu fännid. Ta pühendus jäägitult eesmärgile, kasutades ka pisivalesid - aga seda on Pohlak ju alati osanud.

Tema missioon sai hiilgavalt täidetud: kaklejad lahutati, mitte ükski fänn ei pidanud sõitma arestimajja. Ja mis kõige tähtsam: kõik jäid enam-vähem terveks.

Ent kuigi Pohlak meie fännide eest suursuguselt ja -meisterlikult ambrasuurile viskus, peavad päästetud teadma: nad korraldasid koos Romans Lajuksi ja Leedu fännidega Jurmala all suure jama.

Praegu juhtus nii, et fanaatik Pohlak päästis teised fanaatikud. Aga kui nood teised fanaatikud kavatsevad ka edaspidi tulla staadionile AINULT jooma, ei vääri nad edaspidi Pohlaku päästeaktsioone. Nagu ei vääri ka need, kes kutsusid teisi üles politseinikega rusikatega kõnelema.