Berliini lennujaamast viib välja vaid üks maantee. Tee ääres laiub hiiglaslik plakat, kus inimkehaga rebane, käes pall, vaatab möödujale altkulmu otsa ja teatab ähvardavalt: „Tere tulemast meie reviiri."

Ähvardajad, kes hoiatavad oma reviiris ettevaatlikkusele, on käsipallimeeskond Berliini Rebased - Füchse Berlin.

Ühesõnaga, iga Berliini siseneja teab - siin on võimas käsipallimeeskond, lõpetas tänavu Bundesliga 12. kohaga.

Pagan, kas meil Eestis pole millegi üle uhkust tunda? Tallinnal, jah, eriti mitte. Siiski... Seal on kasiinod, lõbumajad ja pubid, kus briti poissmehed saavad kartmatult sisikonna välja oksendada. Neid, muide, reklaamitaksegi.

Aga Otepää. Õige, et linna sissesõidul pole suurt silti, et tegu on talvepealinnaga. Šveitslane saaks naerukrambid - paar keskpärast hotelli ja sadakond meetrit mäesuusanõlva. Kui see on talvepealinn, siis mis asi on St. Moritz?

Ent miks ei võiks Otepää reklaamida end Kristina ja Andrusega? Lüüa linna sissesõidule üles võimsad pildid ja teate a la „Olümpiavõitjate kodu". Säärase sõnumi peale šveitslane naerma ei hakka.

Või Tartu. Pärast lõbumajade ja kasiinopealinna totaalset purustamist korvpallifinaalis võiks Tallinnast tulijaile vaadata vastu kolmekordses elusuuruses Rocki mehed, häbematu naeratus huulil ja teatamas: „Saabute võitjate linna!" Las tallinlased tunnevad piinlikust, tartlased uhkust ja mujalt tulijad aukartust.

Enese saba kergitamine on maailmas tavaks. Kümnend tagasi, kui Georgia Southern University tuli ameerika jalgpallis USA üliõpilasmeistriks, korjati ära nende kodulinna Statesborough sildid ja asendati kirjaga: City of Champions.

Boston reklaamib pärast Red Soxi võite pesapalliliigas end BoSox Cityna. Ühesõnaga, uhkus pole varjamiseks.

Tõsi, on ka vastukarva näiteid. Kui Buffalo Bills kaotas neli korda järjest ameerika jalgpalli liiga finaali ehk Super Bowli, hakati Buffalot kutsuma luuserite linnaks. Elanikud polnud selle üle kindlasti rõõmsad. Aga kuidas sa jätad taksojuhilt küsimata, et kuidas Buffalo rahvas end pärast neljandat kaotust tunneb. Kui pilgud suudaksid tappa, poleks antud teksti ega selle kirjutajat.

Eesti koondis pidas täna oma selle aasta kolmanda sõprusmängu. A. Le Coq Arenal tehti 1:1 viik Gruusia meeskonnaga. Toome siin ära meiepoolsed 10 palli süsteemis antud hinded Eesti mängijatele. Vastuvaidlemine on lahkelt lubatud.

Pavel Londak (pildil) - tõestas end taas esiväravavahina, tehes väga head tõrjed 8. ja 51. minutil. Isegi kui Mart Poom tahaks väravasse pääseda, seisab Londak tal kindlalt ees. 7 EESTI PARIM!

Tihhon Šišov - langes ansamblist välja kui häälest ära kitarr. Lisaks lugematule hulgale sööduvigadele ka aeglane. Kui Enar Jääger puudub, on paremkaitsega probleeme. Tasuks kaaluda kogenud Teet Allase kaasamist. 3

Alo Bärengrub - kas viga oli veidi ootamatult käe ümber sõlmitud kaptenipaelas või vaid kaks päeva tagasi peetud liigamängus, kuid Gruusia suutis liiga tihti Bärengrubi pealtvaatajaks jätta. Aga ei midagi hullu. Liigub kindlalt algkoosseisukoha suunas. 5

Raio Piiroja - pidi ootamatult viibima platsil 90 minutit, kuid esines tuntud headuses. Kaitses kindel ja rünnakul ohtlik. Teenis penalti. 6

Ragnar Klavan - üle pika aja koondises vasakkaitsjana mänginud Klavan hoidis oma ääre kindlalt kontrolli all. Tunneb end sel positsioonil mugavamalt kui keskpoolkaitses. 6

Aivar Anniste - ei suutnud end üldse keskväljal kehtestada. Pidanuks olema Dmitrijevi kõrval loov mängija, aga vabanes kaaslastele liiga harva. 5

Aleksandr Dmitrijev - lõhkus vastaste mängu harjumuspäraselt hästi. Eesti koondise jaoks endiselt asendamatu mängija. 6

Tarmo Kink - värav on värav, penaltist või mitte. Lisaks oli meeldiv näha Kinki tavapäratult usinasti kaitsetööd tegemas. 7

Ats Purje - hea mäng, tõusnud koondise kindlaks põhilüliks. Pani Gruusia kaitsjad närveldama iga kord, kui palli sai. Kui veel seda isekust vähem oleks... 7

Kaimar Saag - töötas jälle mehemoodi, võttis pikki palle alla kui küpseid marju. Andis hea söödu, mis tekitas Purje võimaluse. 6

Kristen Viikmäe - kuigi muidu mängis Viikmäe normaalselt, ei luba "viimase viie aasta suurim eksimus" kuidagi kõrgemat hinnet panna. 4

Vjatšeslav Zahovaiko - positiivne, et teda pole viimases kahes koondisemängus ebakindlus enam kimbutanud, kuid ometi: veidi enne lõppu lihtsalt tuli see pall peaga sihile toksata! 5

Martin Vunk - muidu ei midagi erilist, kuid tema karistuslöögi järel teenis Piiroja penalti. 6

Joel Lindpere - paar korda üritas triblada, kuid jäi tavapärasest nürimaks. Oli see siis vahetusmehe rollist või millest, mine võta sa kinni. 5

Urmas Rooba - ei midagi head, ei midagi halba. 5

EESTI KOONDIS - kahju, et täiesti võit vormistamata jäi. Andnuks meeskonnale jälle enesekindlust, mis eelmise aastaga vaat et olematuks muutus. Taunida ei saa poiste päevatööd kuidagi - tahetakse ja suudetakse palli vallata küll. 6

Kuigi kohalikud korvpallispetsid suhtusid eelmisel hooajal üsna skeptiliselt BC Kalev/Cramo rumeenlasest ääremängija Catalin Burlacu kasutegurisse ja kaitsemängu ning tema näol oli tegu ka kõva suitsumehega, tuleb tunnistada - just tema, mitte mõni kohalik talent, on Eestist teinud ühe viimase kümnendi kõvema hüppe Euroopa tipu poole.

30aastane ja 210 cm pikkune Burlacu siirdus eelmisel suvel Kalevist Itaalia klubisse Air Avellino ning võib sealsete arengute üle vaid õnnelik olla. Alles seitsmendat aastat Itaalia kõrgeimas liigas osalev ja seni alati autsaiderite hulka kuulunud Avellino sai tänavu põhiturniiril koguni kolmanda koha, jõudis 3:0 võiduga Capo d'Orlando üle poolfinaali ning peaks järgmisel hooajal seega pääsema Euroliigasse. Hetkel ollakse poolfinaalis 0:2 kaotusseisus Euroliiga klubi Rooma Lottomatica vastu.

Burlacu on Avellino klubis küll vahetusmees, ent kindlasti üks tähtsamaid. Tema hooaja keskmised näitajad 38 mängus on 16,3 minutit, 5,2 punkti ja 3,4 lauapalli, ent näiteks viimases veerandfinaalkohtumises kogus ta 30 minutiga 14 punkti ja 8 lauapalli. Kas tal on lootust sama klubi särgis järgmisel hooajal Euroliigas mängida, on siiski vara öelda, sest tema leping saab juunis läbi.

Kuid isegi tema senise käekäigu põhjal võib öelda, et pärast seda, kui 1995-96 hooaja Kalevist lahkus esmalt Prantsumaa tippklubisse Pau-Orthez ja hiljem mitmesse tippliiga meeskonda ameeriklane Keith Hill, pole ükski leegionär Eesti klubi nii edukalt hüppelauana kasutanud. Brian Cusworthil, Giorgi Tsintsadzel ja Travis Reedil on kindlasti see võimalus, veel rohkem tahaks aga, et sarnase hüppe teeks hoopis mõni Eesti mees. Ehk Kristjan Kangur, kui antud hetkel reaalsusele silma vaadata.

Miks ei lõpeta Inglismaa peatreener Fabio Capello 33-aastase David Beckhami (pildil) koondisesse kutsumist? Mees mängib ju USA profiliigas ehk Miki-Hiire meistrivõistlustel. Lisaks on tema mitte kunagi liiga head olnud kiiruslikud võimed veelgi enam kokku kuivanud ja erinevatel fotosessioonidel valab Beckham vähemalt sama palju higi, kui treeningutel.

Aga Beckham on sõprusmängudeks USA ning Trinidadi & Tobagoga koondisesse kutsutud. Selge signaal, et Capello usub Beckhamist kasu olevat ka 2010. aasta MM-finaalturniiril, mille ajal on maailma kuulsaim jalgpallur juba 35-aastane.

Kus on loogika? Selles videos siin. Ehe näide, miks Beckham on eriline ja miks Capello temasse usub. Jah, värav oli tühi, aga lihtne see löök kohe kindlasti mitte ei olnud. Ning mehed, kes sellised võimalused realiseerivad, on lihtsalt erilised.

Lisan siia meenutuse aastast 1996, kui Beckham Inglise kõrgliigas Wimbledoni vastu keskjoonelt värava lõi.

Kolmapäevane Meistrite liiga finaal oli sportliku elamuse poolt pakutava põnevuse tõeline kvintessents. Sarnast etendust tuleb usutavasti oodata mitu-mitu aastat. Keerdkäike jagus igale maitsele ja brittide ühel iidolil Andrew Lloyd Webberil oleks Manchester United - Chelsea mängu ainetel järjekordse hittmuusikali kokkukirjutamine arvatavasti käkitegu.

Hakkame loetlema: verine Paul Scholes, avavärav, ManU luhtunud võimalused, viigivärav, Chelsea ümbersünd, Didier Drogba postilöök, vanameister Ryan Giggsi saabumine, tema eksimus ja John Terry suurepärane kaitsetegevus, kähmlus, Drogba punane kaart ja finaalina verdtarretav penaltiseeria.

Ent minu meelest võinuks penaltiseeria asemel erinevad sündmused edasi rulluda. Olen mitu aastat olnud arvamusel, et suurvõistluste (MM, EM, OM, Meistrite liiga, UEFA Cup, riikide karikasarjad) finaalmängude võitjat ei tohiks otsustada penaltiseerias. Lahendus oleks tegelikult üpris lihtne. Kui 120 minuti järel on seis viigis, järgneks veel 30 minutit lisaaega ja vajaduse korral veel 30 minutit jne.

Tegelikkuses saabuks lahendus usutavasti vahemikus 120-150 minutit, sest mängijad väsivad ja hakkavad eksima. Ja kui ei hakka, siis vallanduv gladiaatorite lahing oleks tõeline maiuspala.

Ning umbejooksvad telekavad pole antud juhul tõsiseltvõetav põhjendus, sest kirjeldatud jalgpallithriller naelutaks ekraanide ette kõik vutist vähegi hoolivad inimesed.

See, kuidas BC Kalev/Cramo korvpallimeeskond oskas neljanda finaalmängu viimase kuue ja poole minutiga maha mängida 19punktilise edu, tekitas tahes tahtmata mõtte - sümboolsemat lõppu Veselin Matici ajastule Kalevis olnuks raske välja mõelda.

Jättes kõrvale igasugused hinnangud, kui hea või halb treener Matic oli, kui palju oli temal süüd Kalevi masendavas finaalikaotuses, on üks selgemast selgem: ükski välismaa treener või mängija ei ole Eesti spordis kunagi sellisesse ebasoosingusse sattunud nagu tema. Nii sobib ta ka hiilgavalt meheks, kes läheb siinsesse korvpalliajalukku kui mees, kelle hoolealused kaotasid otsustava finaalmängu viimased kuus minutit 0:24.

Et finaalikaotuses ettearvatult Travis Reedi süüdistanud (Matic pressikonverentsil: "Ei juhtu sageli, et meeskonna liider lahkub nagu Reed ja teda veel armastatakse selle eest") ajastu Eestis lõppes, ei tasu kahelda. See on kindel. Mis sellest, et Kalevi president Ivar Valdmaa ütles täna õhtul, et Matic lahkub 99protsendilise tõenäosusega. Seda üht protsenti tegelikult ei eksisteeri, Valdmaa jättis selle vaid, et korrektne olla.

Nii kurb, kui see ka Rocki fännidele ei tundu, oli tänane finaalmäng väga suure tõenäosusega sümboolseks lõpuetenduseks ka finaalseeria väärtuslikumaks mängijaks valitud Brian Cusworthile. "Rocki naasmine on üks variante, pean oma pakkumised üle vaatama," kommenteeris mees ise täna oma võimalikku Rocki naasmist.

Et Cusworth ei naase, pole vast 99 protsenti kindel, vaid natuke vähem, aga... 213 cm pikkust, särav hooaeg eurosarjas, Rocki pääs Final Fourile, meistriliiga finaalseeria väärtuslikema mängija tiitel, osalemine NBA suveliigas, arukas agent - kõik need on faktid, mis tõstavad Cusworthi turuhinna Rockis aastas saadud miljonilt kroonilt kuni nelja- või viiekordseks. Tõenäosus on suur, et tema karjäär liigub lihtsalt oma teed, ülespoole. Aga vähemalt on tartlastel põhjust uhkust tunda, et see teekond sai alguse just nende linnast.

BC Kalev/Cramo fännid, kes finaalseeria 0:3 kaotusseisust masenduse äärele sattumas, võivad end lohutada ühe tubli poolehoidja poolt enne kullaseeriat kokku pandud ja Youtube'i riputatud videoklipiga meeskonna hooaja TOP10 hetkedest.

Tõsi, autori valitud kahele paremale eelistaksin ma isiklikult iga kell neljandaks jäänud Howard Frieri kulpi või kolmanda koha saanud Kristjan Kanguri pealtpanekut, aga see selleks. Tore vaatamine igal juhul, ETV võiks selliseid asju rohkem teha:

 

Sama autori poolt on Youtube'i üles pandud ka hüvastijätu videosõnum Travis Reedile pealkirjaga "Travis Reed - Where did you go?" Vähemalt poolehoidjad on Kalevil mitmel rindel aktiivsed.

UEFA teatas täna, et kolmapäevast Meistrite liiga finaali Londoni Chelsea ja Manchester Unitedi vahel vilistab slovakk Lubos Michel (pildil). Reedel 40-aastaseks saanud Micheli jaoks on see karjääri teiseks suureks finaaliks - 2003. aastal vilistas ta UEFA karikasarja otsustavat mängu.

Omaniku Roman Abramovitši unistuse täitnud ja Venemaa pealinnas Moskvas, Lužniki staadionil toimuvasse Meistrite liiga finaali jõudnud Chelsea mäletab seda vilemeest - minu isikliku arvamuse kohaselt Euroopa üks parimaid, vahest isegi kõige parem - hoopis ebameeldivamatel asjaoludel.

2005. aasta Meistrite liiga poolfinaalis kohtus Chelsea Liverpooliga ja kaotas kokkuvõttes 0:1 tänu neile võõrsil löödud väravale, mida Chelsea toonane peatreener Jose Mourinho keeldus õigeks tunnistamast. Kuigi videokordused osutasid, et Slovakkia kohtunikebrigaad tegi õige otsuse, teatas Mourinho, et "värav leiti kuu pealt".

Seega väike intriig on viimasel kolmel Euroopat puudutanud suurturniiril õigust mõistnud Micheli määramisega tekitatud. Avavileni on jäänud vähem kui 48 tundi.

Eesti võrkpallimeistrivõistluste finaalis loputas Tallinna Selver Tartu Pere Leiba 3:0. Käsipallis sai Põlva Serviti HC Kehrast jagu 4:1 ning Kehra üht mänguvõitu peeti vaat et imeasjaks. Korvpallis liigub kõik sinnapoole, et Tartu Rock jätab Tallinna Kalevi kas päris või peaaegu kuivale.

 

Kõik need alad on pidanud targemaks selgitada meister play-offiga, mille puänt on publikule kahtlemata kaasakiskuvam kui põhiturniiri omavahelised madistamised. Meil kõigil on meeles finaalseeriad, kus terve aasta parim meeskond selgub seitsmenda mängu viimasel sekundil. Et sport on teater, ei anna midagi põnevamat välja mõeldagi.

Ent tänavune aasta on toonud esile taolise süsteemi nõrkuse. Kui Rocki ja Kalevi nii väga oodatud kulladuellis juhib Kalev mitme kohtumise peale mõne üksiku korra, ei saa me duellist ju rääkidagi. Või kui Kalev jõuab suurest kaotusseisust natuke väiksemasse ja telekommentaator hõiskab, et see mäng on finaali vääriline, siis mina jään küll eriarvamusele.

Kui kogu see kevadine medalimängude möll täistuurid sisse saab ja vutihooaeg samaaegu alles vaikselt käivitub, olen sageli mõelnud: kas ikka ei tasuks ka jalgpallis play-off mudelit kasutada?

Tean-tean, et nii ei selgitata meistrit mitte üheski Euroopa liigas. Aga mujal, kus publik ei mahu naljalt staadionitele, pole seda vajagi. Meil huvi küll vaikselt kasvab, aga meistriliiga lahutamatu märksõna on endiselt "olematu publikuhuvi".

Las põhiturniir mingil moel olla, aga kujutage ette nelja võiduni peetavat finaalseeriat Levadia ja Flora vahel. Vaatemäng ja intriig missugune!

Loomulikult, ideele paneb suuresti põntsu tõsiasi, et nood lahingud peetaks hilissügisel. Aga mis tollest - põnev oleks ikkagi.

Oli 2005. aasta suvi. Eesti korvpallikoondis, kus juba eelmisel sajandil ilma teinud staaridest mängis ainult Martin Müürsepp, ning kus palju mänguaega said näiteks Gert Dorbek, Silver Leppik ja Kristjan Makke, oli EMi lisavalikturniiril kaotanud kolm esimest mängu ning vajas Poola üle vähemalt seitsmepunktilist võitu, et kindlustada A-divisjoni püsima jäämine. Eesti purustas Poola 74:45.

Poola koondist juhendas tolles mängus Veselin Matic. Seejärel kaotati veel Rootsile ja Hollandile ning tee B-divisjoni oli vaba. Sinna ei langetatud toda riiki vaid seetõttu, et ta sai mõni kuu hiljem 2009. aasta EM-finaalturniiri korraldamise õiguse.

Veselin Matic on aga nimi, mida ükski Poola korvpalliinimene enam kuuldagi ei taha. Küll ei pidanud tolle rahvuskoondise katastroofi millekski BC Kalev/Cramo juhid, kui sõlmisid kaks suve tagasi Maticiga lepingu.

Kuulnud sellest faktist, vangutas mu tuttav poolakast ajakirjanik pead: "Meie riigis on see mees igatahes persona non grata. Midagi hullemat ei saa koondisega enam teha. Matic kurtis, et liidrid ei tulnud mängima, aga probleem oli temas - mitu paremat meest lihtsalt ei tahtnud tema käe all mängida. Ja ülejäänutest ei suutnud ta midagi välja võtta."

Igatahes mõtlemapanev fakt: aasta pärast suvel 2005 kogetud katastroofi mängis Poola uue treeneri käe all end juba esimese ringiga finaalturniirile.

Matici saabumisest peale on mulle tundunud, et Kalev on pannud tiksuma viitsütikuga pommi ega tea samal ajal, millal pomm plahvatab. Ka selle kahjutukstegemise kursused läbiti pinnapealselt. Pikapeale tundus, et pomm ei plahvatagi, kuni lepinguaja lõpu eel saabus Travis-Reedi-juhtumi-nimeline süütenöör.

Kalevil on kahe hooaja jooksul koitnud mõnigi ilus päev, aga stabiilsust pole suudetud saavutada. Matic pole suutnud luua stabiilset õhkkonda. Igasügisene võõrmängijate kohati arusaamatu katsetamine ei mõjunud sisekliimale kindlasti hästi. Miks kõlbas meeskonda pinki nühkiv Bojan Pelkic, aga mitte eelmimsel hooajal Scooter McFadgon, kel oli ometi suuri teeneid eurosarja esimese ringi otsustavas võidus BC Kiievi üle? Ja nii edasi. Samuti on eestlased tema käe all teinud pigem vähikäiku kui edusamme.

Sütik tiksus, kuid ükski varasem asi plahvatuseni ei viinud. Nüüd aga võib öelda, et Matic avas oma tõelise palge. Kõik on süüdi peale tema - esmalt Travis Reed, seejärel Brian Cusworth, siis kohtunikud. Matic ei hoia kellegi aadressil sappi kokku, räuskab ja f**k'itab väljaku ääres ning unustab keskendumise põhitegevusele. Mis kõige hullem - ta on minetanud igasuguse viisakustunde.

Kalevi fännid kuulutasid poolakate eeskujul Matici pärast esimest finaalmängu persona non grataks. Mida muud hüüatused "Go home" tähendavad. Teise mängu võitluslik lõpp annab Kalevi juhtidele võimaluse Maticile kinga mitte anda.

Ent seda tuleks siiski teha, asi halvemaks minna enam ei saa. Meeskond vajab positiivset süsti. Kalevi pingil istub küll treenerikogemuseta, aga suurte kogemustega mees. Kolmandast finaalmängust hooaja lõpuni võiks Kalevit tüürida Martin Müürsepp.

Viimased paar nädalat on BC Kalev/Cramo korvpalliklubi jaoks olnud sõna otses mõttes mainekujunduslik katastroof - korvpallipubliku hambus ja sõimu all on korraga nii peatreener kui ka klubijuhid. Kusjuures üleeilne finaalikaotus on klubi maine languse juures kõige väiksem mure.

Travis Reedi juhtum oli üks suur viga. Ükskõik, millised asjaolud tegelikult olid, polnuks keeruline leppida omavahel kokku sõbralikus lahkuminekus, jätta Reed finaalseeriaks ka vigasena meeskonna pingile ning keelata peatreener Veselin Maticil mehe mustamine. Olukord, kus ühes ja samas ajaleheartiklis süüdistab Matic mängijat vigastuse teesklemises ja klubi füsioterapeut nõuab mehe kiiret operatsioonile minekut, on absurdi tipp, ükskõik, kummal tegelikult õigus on. Seda vaielgu nad klubis omavahel, mitte meedias.

Sugugi väiksem klubi maine kahjustaja polnud Matic esimeses finaalmängus, kui ta Brian Cusworthi enda löömises süüdistas, teda 3000 pealtvaataja ees f***is ning pressikonverentsil samaga jätkas. Isegi, kui Cusworth oleks teda tõsiselt löönud, olnuks see hale. Nüüd seda enam.

Võib ju ka küsida: keda see maine või fännide arvamus ikka huvitab? Peaks huvitama. Kusagilt peavad klubisse voolama piletitulud või sponsorrahad, tulema uued mängijad. Majanduslanguse ajal peaks see teema Kalevi juhtkonda eriti huvitama.

Mida plekkide eemaldamiseks soovitada? Mida klubijuhid tõsiselt kaaluda võiksid, on Matici vallandamine, kui finaalseeria senisel moel jätkub. Vallandamine lihtsalt näitamaks, et ollakse võimelised jõulisemaid samme astuma. Võitmaks fännide ja toetajate usaldust. Kui Kalev aga võitma hakkab, pole probleemi - võitudest spordis üldjuhul paremat maineparandajat pole.

* * *

Ja lõpetuseks. Kedrates eile videolindilt edasi-tagasi esimese finaalmängu stseeni, kus Brian Cusworth kergelt Veselin Maticit toksas, jäi silma hetk, millest olukord algas - Valmo Kriisa ilmselgelt jäähokilik küünarnukilüke Cusworthi selga. Mis jäi kohtunike poolt märkamata. Mis sellest, et stseen, nagu allolevalt ETV kaadrilt näha, leidis aset täpselt kohtunik Tanel Suslovi silme all. Tervitused talle!

Eelkõige jalgpalli ümber toimuv otsatu vaidlus "videokorduste poolt ja vastu" sai üleeile jäähoki MMil sisulise vastuse. Soome - USA mäng andis videokordustele surmahoobi!

Kes veel ei tea: USA juhtis 2:0, kui kohtunikud lugesid soomlaste väravaks Ville Koistineni viske, mis oli tegelikult sihile jõudnud läbi küljevõrgu. Isegi ameeriklaste treener nägi, et asi pole õige - ta vehkis pingil kätega kui meeletu, karjus, märatses. Aga venelastest kaks kohtunikku ja rootslasest videokohtunik ei saanud millestki aru. Pärast mängu vallandati too rootslane ning ta rääkis ajakirjanikele, et teisel ülevaatamisel sai tõele lõpuks jälile, ent seks ajaks oli õigusemõistja juba käega keskringi näidanud.

Tegemist polnud kaugeltki mingi sümboolse ja tähtsusetu tabamusega: tagatipuks võitis Soome 3:2!

Ma ei oska kogu selle loo kohta anda muud hinnangut, kui et: anekdoot! Milleks kogu seda jama siis üldse vaja on, kui spetsiaalne videokohtunik, kel ekraani passimisest muud ülesannet polegi, ka pimedaks osutub?

Veel eriti anekdootlik oli tollele skandaalile järgnenu. Täpselt 24 tundi hiljem toimunud Kanada - Soomes kohtumises vaadati piinliku põhjalikkusega üle kõik väravad. Isegi need, kus litter lendas sõna otseses mõttes keset puuri. "Milles nüüd siis veel asi? No kuulge, härrased, lõpetage!" ahastas põhjanaabrite legendaarne telekommentaator Antero Mertaranta.

Väga õige. Tõepoolest, lõpetage!

Poolteist tundi tagasi lõppes Eesti meistrivõistluste neljas finaalmäng HC Kehra ja Põlva Serviti vahel. Tõeline thriller - kaks lisaaega! - lõppes Serviti 38:34 võiduga. Viies finaal toimub kolmapäeval Põlvas ja võiduga kindlustaksid võõrustajad teise järjestikuse meistritiitli.

Tänane mäng pakkus taas suurepärase spordielamuse ka saalis valitsenud atmosfääri poolest. Kehra toetajad tegid Serviti häirimiseks põrgulärmi ja oma parima andis ka mõnekümnepealine Serviti fännklubi. Kehra fännid andsid aga plakatiga "Põlva Lapiti" ilusa vastulöögi lehelugemise ja "HC Kehva" bänneriga silma paistnud Serviti toetajatele.

Vinge! Sellised naljad muudavad kompromissitu spordilahingu palju nauditavamaks.

Reedeses SL Õhtulehes ilmunud artikkel "Serviti vs Kehra: miks käsipallifänn mängule ajalehe kaasa võtab?" tekitas minu jaoks üllatavalt ulatusliku vastukaja, mis jagunes kaheks. Üks osa muigas Serviti fännide vaimuka leiu üle, mida oskasin oodata. Teine osa pidas demonstratiivset lehelugemist vastasmeeskonna solvamiseks.

Viimane lähenemine oli minu jaoks tõesti üllatav, sest säärane lehelugemine on ehe näide arenenud fännikultuurist, millest teistel pallimängualadel õiget haisugi pole. Solvumine tundub totrana. Kusjuures solvavaks ei pea seda ka Kehra mängijad, sest kui Serviti fännid esimese finaalmängu eel ajalehed välja otsisid, tõmbusid Kehra mängijate suud vägisi naerule.

Sport ei ole üdini tõsine, sest tegemist on mänguga ja mäng peab olema lõbus. Lõbususe eest vastutavad kõik osalejad - mängijad, kohtunikud, publik. Üks teravmeelne nali pole kunagi üleliigne. Seega ootan huviga, millega üllatavad Kehra fännid esmaspäeval toimuva neljanda finaalmängu eel ja ajal.

Kalevi peatreenerist Veselin Maticist on inetu süüdistada meeskonna liidrit Travis Reedi selles, et too veaks justkui teda ja tiimi alt, kui ei soovi vigasena korvpallifinaalis väljakule joosta.

Kindlasti saaks Reed läbi sääreluu väsimusmurru ja valu kuidagimoodi mängitud. Aga ta ei taha. Kindlasti mängib tema tahtmatuses rolli ka plaan järgmisel hooajal Hispaania või Itaalia klubisse siirduda - ta ei soovi riskida võimalusega, et vigastus hea lepingu röövib. Kuid seda talle ette heita on imelik - tema olukorras mõtleks enamik mängumehi samamoodi. Kui tema asemel oleks näiteks Kristjan Kangur või Tanel Sokk, kiidaks igaüks takka, et edasise karjääri ja Eesti korvpalli huvides tuleks neil kiiresti end terveks ravida. Kui aga Travis Reed ütleb, et ei taha läbi valu mängida, on Matici nägu vissis.

Eeldada iseenesest mõistetavalt, et ta valust hoolimata väljakule ilmub, on seda inetum, et Reed on Kalevi klubi ees kaks hooaega oma tööd auga teinud ja palga kuhjaga välja teeninud. Enamikes Kalevi viimase kahe hooaja tähtsamates võitudes on Reed olnud peategelane. Ja sedagi vahel hoolimata vigastusest ja valuvaigistite toel. Ta on paremat kohtlemist väärt, Matic peaks teda hoopis tänama.

Tema süüdistamine on seda nõmedam, et kaudsel moel on Matic ja klubi ka ise süüdi Reedi vigastuses. Väsimusmurrud on tingitud tavaliselt tugevast koormusest ning just seda on Reed kahe hooaja jooksul Kalevis saanud. Isegi Eesti meistriliiga mängudes on Matic talle harva täielikku puhkust andnud. Ning kauaotsitud teise tsentri tõi klubi juhtkond talle appi alles siis kui trauma juba käes ja liiga hilja.

Ühest küljest võib ka Maticit mõista. Eks serblanegi tunne, et tema aeg Kalevis hakkab läbi saama. Kahe hooaja jooksul on ta saanud Kaleviga mõned ilusad võidud, kuid mitte ühtegi tiitlit. Meistrikuld sel kevadel ei teeks ka tema CV-le paha, ilma Reedita seda kulda aga vaevalt tuleb. Kuid nõuda, et Reed selle nimel oma tuleviku ohverdaks, on äärmiselt silmakirjalik.

Metsikus Läänes oli saloonides klaverimängija kohal silt: "Ära tulista klaverimängijat, ta teeb, mida suudab!"

Samasuguse sildi võiks kinnitada jalgpalliväljakute veerde, et kohtunikke ei lintšitaks. Kas vilemees on süüdi, kui ta tõesti ei näe läbi meestesumma mitmekümne meetri kauguselt, kas pall ületab väravajoone või mitte? 1966. aasta MMi finaalis loeti Inglismaale Saksamaa vastu igatahes värav, mida polnud, nagu võib näha siit. Inglismaa võitis 4:2.

Kõige vähem on õigust kohtunikku süüdistada jalgpallureil endil. Igas mängus tuleb ette juhuseid, kus selle asemel, et anda sööt vabale, heal positsioonil kaaslasele, uhatakse väravale või hakatakse triblama. Kui mängija ei märka pallist paarkümmend korda suuremat kaaslast, siis miks ta nõuab kohtunikult kullipilku?

Aga see selleks, tegelikult pole jalgpalliseltskonnal vähimatki õigust kohtunike otsuse vastu protestida, sest nad on iseloonud olukorra, kus väravad võivad jääda fikseerimata. Ehk siis jalgpall on üks vähestest sportmängudest, kus ei kasutata õigluse jaluleseadmiseks videokordust. Õnneks ei olda siiski üksi, ka võrkpallis, käsipallis, laptuus ja indiacas ei käi kohtunikud ekraani juures asja uurimas.

Korvpallis vaadatakse üle mängu viimasel sekundil sooritatud vise. Isegi tumedal Nõukogude ajal, kaheksakümnendatel, otsustati ühe finaalmängu saatus videokorduse põhjal, kuigi ükski reegel seda ette ei näinud.

Piisas USA pesapalliliigas tunamullu ühest korrast, kui kohtunikud ei näinud, kas pall ületas home runi tähistava kollase joone, et võtta vastu reegel videokorduste kohta.

Ameerika jalgpallis on videokordused tavalised. Reeglitega on täpselt määratletud, millise momendi ülevaatamist saab nõuda. Löögiväravate ülevaatust reeglid ette ei näinud sel lihtsal põhjusel, et nendega probleeme polnud. Kuni eelmise aastani, mil ühes mängu lõpusekundeil tabas pall väravajalga ega läbinud harusid. See selgus alles siis, kui meeskonnad olid riietusruumi läinud. Kohtunikud nägid monitorist, et eksisid ja käsutasid kõigi määruste vastaselt meeskonnad platsile lisaaega mängima. Keegi ei protesteerinud, sest maailmas on tavaks, et õiglus peab võidutsema.

Videokordusi kasutatakse jäähokis, kriketis, tennises, ragbis, vormelisõidus ning isegi rodeos. Et õiglus võidutseks.

Jalgpallirahvast õigluse soosimises süüdistada paraku ei saa. Väidetakse, et jalgpall on iidne mäng ega vaja uuendusi. Vabandage, jalgpall on noor spordiala. Pesapalli profiliiga loodi 1876, esimene Wimbledoni turniiri toimus 1877, esimene vutiliiga sündis aga alles 1888. Ometi ei arva tennis ja pesapall, et videokordused on kuradist.

Kas on tõesti raske paigutada värava ristnurkadesse väikesed kaamerad ja pilt jookseks kolmanda kohtuniku arvutisse? Väidetakse, et alati ei näe ka kaamerate abil, kas pall ületas joone või mitte. Muidugi ei näe. Ameerika jalgpallis teatab kohtunik ses olukorras: "Salvestus ei võimalda olukorda täpselt näha, kehtima jääb esimene otsus."

* * *

Ja veel. Jalgpallitreenerid on mannetud kohtunikke sõimama. Korraldagu vähemalt tõsine show nagu näiteks pesapallis tavaks. Eeskuju võib näha siit.

* * *

Ja veel veel. Siinkohal väike lõik, mida arvab Boriss Akunini viimases raamatus "Nefriitpalvehelmed" džentelmenist detektiiv Erast Petrovitš Fandorin (pildil) jalgpallis.

Bristol 1891

Footballiks kutsutav mäng, millest Fandorin oli kuulnud tuttavaid britte nii palju rääkivat, osutus kohutavaks jamaks. Mitte sport vaid mingisugune klassivõitlus: kamp punases jerseys mehi kiskleb valges jerseys meeste kambaga ja oleks veel mille pärast - täispuhutud seanahatüki pärast! Tõelistel spordilahingutel, olgu tegemist poksi, murutennise või võidusõiduga jalgratastel, on eeskujuks rüütliturniirid. Footballis aga võidakse ühele sellile vabalt kahe-kolmekesi kallale hüpata. Mis rüütellikkusest siin rääkida! Ja pealtvaatajad on ka vastavad. Lõugavad, žestikuleerivad, hüppavad istmetelt püsti. Nagu mingid metslased, mitte inglased.
Jäädes kindlale veendumusele, et säherdusel meelelahutusel ei ole tulevikku, lahkus Erast Petrovitš staadionilt, saamatagi teada, kas kohalik meeskond pääseb mingisugusesse Läähe-liigasse, keda iganes see ka ei ühenda.

"Kui tõesti meistriks tuleme, siis ma teen sulle konjaki välja. Tegelikult isegi terve kasti konjakit. Mina maksan poole, Ants (kõrval seisnud TVMK tegevjuht Ants Juhvelt) teise poole!" Sellise vastuse andis TVMK peatreener Sergei Ratnikov laupäeval mu väitele, et kui TVMK suudab ka edaspidi sama head mängu näidata, kui üleeile Levadia vastu, pole võimatu ka meistritiitel.

Reaalsus on muidugi, et TVMK mängis laupäeval oma hooaja parimat ja Levadia usutavasti kehvimat mängu. Küll aga oli TVMK esitus selge signaal, et nende näol on tegemist tugevaima pronksikandidaadiga. Pole saladus, et TVMKs on seoses nende presidendi Pjotr Sedini äriraskustega samuti keerulised ajad. Selle taustal oli ütlemata meeldiv näha, et Ratnikov suutis mehed lahinguks Levadiaga eriti isukaks motiveerida.

Järgmisel teisipäeval toimub Eesti karikavõistluste finaal Tallinna FC Flora ja Tartu JK Maag Tammeka vahel. Mäng on väga oluline ka TVMK saatuse koha pealt - Flora võidu korral pääseb TVMK UEFA karikasarja, tartlaste edu korral peab "faneera" leppima lahjema ja märgatavalt vähemtulusama Intertoto sarjaga.

Kui jalgpalligeograafia laiendamise eesmärgil peaks soovima Tartu võitu, siis laupäevane TVMK esitus oli erinevalt Flora käest haleda paki saanud tartlaste omast kindlasti eurosarjas Eestit esindava klubi vääriline. Lisaks oleks Maag Tammeka UEFA karikasarja pääsemisel juures see suur plekk, et sobiva staadioni puudumise tõttu mäng Tartus toimuma ei saaks.

Eesti Jalgpalli Liidu distsiplinaarkomisjon üllatas, määrates Narva Transi presidendist peatreenerile Nikolai Burdakovile ootamatult karmi karistuse. Kolme kohtuniku tõukamine eelmise nädala liigamängul Tallinna Levadiale tõi kaheksamängulise juhendamiskeelu ja viie miinimumpalga (21 750 krooni) suuruse rahatrahvi.

Mul pole ametnike otsuse vastu vähimatki: iseenesest mõista ei tohi keegi mängijatest, treeneritest ega ametimeestest õigusemõistjaid mingil moel füüsiliselt töödelda. Kas Burdakovi karistus on liiga range või mitte, on pigem suuresti maitseasi. Aga las ta olla. Kui ainult...

"Olen nõus, et mind karistati, kuigi võib-olla on karistusmäärad liiga rängad. Aga ma tahan teada, miks kohtunike tegevusele järjekindlalt lihtsalt läbi sõrmede vaadatakse. Ma tean, et neile polnud kellelegi etteheiteid, olgugi et ajalehefotod kinnitasid selgelt, et meie kahjuks loetud väravat lihtsalt polnud," lausus Burdakov täna, karistusest juba teada saanud. "Miks kohtunike probleemiga Eestis ei tegelda? Kui nii jätkatakse, ei saagi mingit taset iial tekkida."

Ja ma pean tunnistama: tema jutus on tõsine iva sees.

Kuuldavasti loobuti kõnealuses mängus Silver Kõivu & Co karistamisest, sest puudusid tõendid, mis viidanuks tema (nende) eksimustele. Kui nii öeldakse mängu kohta, millest tehti teleülekanne ja millest ilmus ajalehtedes ridamisi fotosid (vaadake vanameister Lembit Peegli ülesvõtet esmaspäevases Eesti Päevalehes!), siis härrased vutiliidust: millest me räägime? Mida teil veel vaja on, kohtuotsust või!? Tõestusmaterjali on rohkem kui küll, seda enam, et piltidel on selgelt näha: Deniss Malovi löök ei ületanud väravajoont ehk Kõiv & Co eksis.

On meie vutiliiga tase milline ta on, pole saladus, et meie kohtunike oskused pole mängijate omadest grammigi etemad. Pigem vastupidi. Seda enam ja seda jõulisemalt tuleks alaliidul ja kohtunike komiteel mureküsimusega tegelda, selles on Burdakovil (ja mitte ainult temal) sulatõsi taga. Ja kui on otsustatud, et kellegi tegudes on nähtud taunimisväärset, tuleb sellest ka avalikkust teavitada. Nagu mujal (jalgpalli)maailmas.