Esmaspäeva hommikul pidas üks tohter Kuku raadios tulise ja kurja loengu suveajale ülemineku kahjulikkusest. Ta rääkis kronomeditsiinist, biorütmidest, sisemisest kellast ja muust säärasest ning kinnitas, et Eesti meeste lühike eluiga on põhjustatud ajaga mängimisest. Et käib üks igavene kella keeramine siia-sinna, küll suveajale, küll talveajale. Inimese siserütm rikutakse ära ja see ongi kõigi hädade põhjus.

Nõnda tulist juttu kuulates jää või uskuma, ent kogu asja juures on üks aga.

Millise elukutse esindajate keskmine eluiga on maailmas kõige pikem?

Vastus: elukutselistel golfimängijatel.

Huvitav? Elukutselised golfimängijad reisivad pidevalt ümber maailma, elavad nädala siin, nädala seal ajatsoonis. Võtkem eurotuuri mängijad. Jaanuaris algavad neil turniirid Austraalias ja Aasias, pendeldamine sinna-tänna. Märtsis mängitakse Hispaanias, aprilli alguses siirdutakse USA-sse, lõpus tagasi Euroopasse. Ja nõnda aastaringselt. No mis paganama sisemine kell ja rütmid.

Kui kaks kellakeeramist aastas lühendavad Eesti meeste eluiga, siis peaks golfarid koolema kolmekümneselt. Paraku näitab statistika vastupidist. Siit järeldus: kui ajaga mängimine tõesti elueale mõjub, tuleks Eestis hakata kella keerama iga nädal ja mitte tunni vaid tundide kaupa.

Pigem on asi ikka vist selles, et eluiga mõjutavad teised tegurid. Miks golfimängijad elavad nii kaua? Miks golfilegend Arnold Palmer (pildil) suutis mängida viiekümnel (!) järjestikkusel US Mastersil, viimati 75aastaselt, mil ta pidas noortega kenasti sammu?

Esiteks liiguvad golfimängijad iga päev vähemalt 6 tundi värskes õhus ega koorma organismi liialt.

Teiseks elavad nad, turniirilt turniirile liikudes, alati parimas kliimatsoonis, kus pole liiga külm ega liiga palav.

Kolmandaks on neil kõrge elatustase, sest teenivad miljoneid.

Seega pole eestlastel ka kella keeramata võimalik keskmiselt 80+ aastani elada, sest värskes õhus me tundide kaupa ei viibi, soojas ei ela ja miljoneid ei teeni.

Paremat algust kodusele vutihooajale oleks patt soovida. Tarmo Rüütli ja koondis said lõpuks jala valgeks ja kauaoodatud võidu kirja. Meistrivõistlustel on üle tüki aja õhus mõnusat elektrit, mängud on tasavägised ja inimesed tribüünidel.

Tänaseks on liigas peetud täpselt kakskümmend kohtumist. Teades varasemate aastate kogemust, tundub uskumatu, et neist vaid kolm (!) on lõppenud ühe poole rohkem kui kaheväravalise paremusega. Nii alistas Nõmme Kalju Sillamäe Kalevi ja FC Flora Tallinna Kalevi 3:0, senise ainsa sauna küttis Tallinna Levadia skooriga 7:0 Pärnu Vaprusele. Kogu lugu.

Suuremaid või väiksemaid ehmatusi jagub igasse nädalavahetusse. Avavoorus võitles Kalju Flora vastu lõpuminuteil välja 1:1 viigi, täna tegi Tartu Maag Tammeka sama heitluses tiitlikaitsja Levadiaga. Eelmisel nädalal üllatas Kalju 1:0 võiduga TVMK-d.

Nii vaatabki täna kõigile vastu ootamatu tabeliseis: koos soosikute Levadia ja Floraga kannab liidrikoormat (või rõõmu?) Kalju. Arvestades, et uuel nädalal madistavad Flora ja Levadia isekeskis, võib Kalju edu korral Tartus juba koguni üksinda liidriks kerkida. Kui siia lisada Kalju tänane järjekordne publikurekord - 540 pealtvaatajat -, võib uustulnuka stardi ristida igas mõttes hüpersupermegaheaks.

Aga... See on kõigest algus. Kas Kalju saab medali? Lubage ennustada: ei saa. Kuigi sisimas väga tahaks, et saaks.

Jah, tänast BC Kalev/Cramo ja Ventspilsi vahelist Balti korvpalliliiga kaheksandikfinaali näitas otseülekandes ka Eesti Televisioon. Jah, kell 18 ei ole just mugavaim mänguaeg, milleks end läbi tipptunni liikluse ja lumetuisu Saku Suurhalli vedada. Jah, Kalevi mäng pole sel kalendriaastal olnud muljetavaldav ja kindlasti oli neid, kes meeskonnalt Ventspilsi vastu midagi erilist ei lootnud. Või isegi neid, kes Veselin Matici väljaku kõrval möllamisest päris tüdinenud.

Aga ikkagi - kõigest 1500 pealtvaatajat (silma järgi hinnates) Kalevi hooaja ühel tähtsamal mängul? Kaks korda vähem kui nädal varem täiesti tähtsusetul koduliiga mängul Rockiga?

Imelik.

Esmalt väike viktoriin.

5 punkti küsimus: mis stardib täna, 25. märtsil kell 11 Eesti aja järgi Jaapanis?

4 punkti küsimus: antud liigas peetakse kõigi maailma spordiliigade peale kokku kõige enam mänge. Ühel meeskonnal tuleb põhihooajal pidada 162 kohtumist.

3 punkti küsimus: finaali nimetatakse World Series.

2 punkti küsimus: tiitlit kaitseb Boston Red Sox.

1 punkti küsimus: liiga lühend on MLB.

Vastus on imelihtne - algab Põhja-Ameerika pesapalliliiga ehk Major League'i hooaeg. Kuna ka Jaapan on pesapallihull riik, peetakse avamängud seal. Kohtuvad Red Sox, kes ostis mullu Jaapanist söötja Daisuke Matsuzaka (pildil) ja Oakland A's.

Muide, Matsuzaka ostmine oli täielik show ja raha tuulde pildumine. Sööduässa endine omanik Seibu Lions korraldas oksjoni - suurima pakkumise teinu sai õiguse alustada Matsuzakaga läbirääkimisi. Red Sox käis välja 51,1 miljonit dollarit ja sai loa Matsuzakaga juttu ajada. Jutuajamine tõi tulu - jaapanlane oli nõus USAsse siirduma, kui talle makstakse kuue aasta eest 52 miljonit. Maksti.

Jutt Matsuzakast oli lihtsalt selleks, et näidata, milliste summadega pesapallis arveldatakse.

* * *

Mis siin pattu salata, pesapall on maailma parim spordiala. Järgneb ameerika jalgpall. Siis tuleb tühja maad ning riburadapidi korvpall, jalgpall ehk soccer ja muud alad. Tõsi, jutt käib võistlustest, kui meite omad kaasa ei löö. Samas pole ma kindel, kas vahetaks Eesti vutikoondise mängu MLB finaalkohtumise vastu.

Valdav osa siinsetest spordifännidest peab pesapalli sama põnevaks kui värvi kuivamist seinal. Ses suhtes on neil õigus, et pesapalli nautimise eelduseks on mängu põhjalik tundmine. Tabada nüansse ilma, et oleks alaga tegelenud, pole nii lihtne.

Ent jätame siinkohal nüansid ja kaevume emotsioonidesse. Põnevusse. Kuigi pesapall on küllalt staatiline - vastasel korral ei suuda atleet pidada kuue kuu jooksul 162 kohtumist - on pesapallis rohkem põnevust kui üheski teises sportmängus.

Siinkohal põhjendus.

Ühes pesapallimängus sooritab kumbki meeskond 120-150 söötu. Iga söödetud palli võib vastane punktiks lüüa. Seega, kui võrdleks jalgpalliga, on kummalgi tiimil 120-150 reaalset väravavõimalust.

Loomulikult ei saada enamusele söötudest pihta või löögid ebaõnnestuvad. Ehk siis jalgpallis lendavad pallid väravast mööda või takerduvad mängijate massi. Aga 30-40 korda tabab kumbki meeskond palli ikka ja siis tuleb vastaste väljakumängijatel (jalgpalli väravavahil) tööle asuda.

Väljakule löödud pallidest püütakse kaks kolmandikku kinni, kolmandik löökidest on aga õnnestunud (pildil) ja lubavad jooksjatel pesalt-pesale liikuda või toovad automaatselt punkti, kui pall üle tagapiiri tähistava aia lendab (home run). Ühe löögiga võib pesapallis saada kuni neli punkti, kui home run lüüakse hetkel, mil kõigis pesades on jooksjad.

See, et pesapall on jalgpallist resultatiivsem, polegi nõnda oluline. Tähtis on see, et kui sinu meeskond söödab, hoiad mängus umbes 130 korral hinge kinni, et vastane ei õnnestuks. Teist 130 korda peatad hingamise vastase söödul - äkki virutab sinu mees palli üle aia. Näidake mulle mõnd teist sportmängu, kus oleks ühel meeskonnal 130 reaalset võimalust skoori teha.

Kui võimsad löögid panevad rõõmust rõkkama, siis ka pesapalli kaitsemäng on fantastiline. Mida pesapall kõike endast kujutab, saab näha siit.

Muide, telekanal NASN, mida näeb ka Eesti digivõrkudes ja Zoom TV kaudu, kannab otse üle 260 Major League pesapallimängu. Head vaatamist.

"Saba nimel, TVMK imeb!" hõiskasid Nõmme Kalju pantrimeelsed fännid täna pärastlõunal omade toetuseks. Ja järjekordne üllatus Eesti jalgpalli meistriliigas sündiski: kollanokk Kalju sakutas TVMK-d 1:0.

Uskumatu küll, aga Kalju - keda tükk aega tunti pigem hüüdnime FC Hollywood järgi - tõusis selle võiduga tabeliliidriks. Mis sellest, et esialgu ainult mõneks tunniks ehk tiitlikaitsja Levadia mängu lõpuni. Ajalooline saavutus ju seegi.

Amatöörsats Kalju, kelle juht Kuno Tehva toonud siinsele kuivetuvale jalgpallimaastikule selliseid tundmatuid väärtusi nagu turundus, reklaam, kommerts - kõik ikka publiku nimel! -, võib põhjusega juubeldada. Kohtutud on kahe medalinõudlejaga (lisaks TVMK-le Floraga) ning tabelis on kaks võitu ja üks viik. Super! Ja mis kõige tähtsam: Kalju vaimustab vanu ja tõmbab iga nädalavahetusega ligi aina uusi sõpru.

Kui nii edasi läheb, ei tasu eriti imestada, kui täitub TVMK peatreeneri Sergei Ratnikovi ennustus: "Sellise mänguga saab Kalju medali." Või äkki enamgi veel. "Tahame tulla meistriks! Juba tänavu," kuulutas tänane sangar, brasiillane Alan Arruda igatahes julgelt.

* * *

Samal ajal, kui TVMK ja Kalju madistasid Lasnamäel, murdis Flora Lillekülas 3:1 maha Viljandi Tuleviku. Sander Post lõi järjekordsed kaks väravat ning tõusis liiga suurimaks väravakütiks.

Kuid selle duelli vahest tähelepanuväärseim hetk statistikas kuidagi ei kajastu. Avapoolajal tegi Tuleviku pallur Marko Arge vea Flora soomlase Juha Hakola vastu. Karistuseks tõusis igati õiglane kollane kaart. Ning Tuleviku juhendaja Marko Lelov kurjustas hoolealusega: "Kui juba vea teed, siis tee nii, et ta üldse ei tõuse!"

Masendav. Lihtsalt masendav. Ja selline mees oli alles äsja Eesti kuni 21aastaste koondise eesotsas.

“Sain Erkki ja Kerdiga kokku Šnelli tiigi taga pargis. Erkki – tema on meist kõige pikem ja näeb enamvähem täisealine välja – oli ühe kioskimüüja ära veennud ja kuus õlut ostnud. Lahendasime need kolme peale ära (Šnelli tiigi park on hea koht, sest võmme seal eriti ei liigu. Vahelejäämise korral võivad koolis igasugused jamad tekkida) ja läksime siis Balti jaama.

Pirukaputkasabas – oleme ausad, KAHTE viinerit sisaldav ja vaid 3.60 maksev viineripirukas on asi, millest mõistusega inimene, kel seisab ees kurnav jalgpallimängu vaatamine, niisama mööda ei lähe - tammus ohtralt Roosasid. Kohtasime Martinit ja Siimu, kes olid Laagrisse ühe kena tšiki sünnipäevale minemas, aga ütleme nii, et mõningase veenmistöö järel nende plaanid muutusid. Kurat, sünnipäev tuleb järgmine aasta jälle, mäng on ainult täna!

Kell 15.46 rongiga sõitsime Hiiule. Vagunis käis kõvem laulmine, kaks Tondil peale tulnud daami ei julgenud sisse astuda ja jäid ehmunud nägudega tamburisse. Hiiule jõudes tõttasime viiekesi kohe staadionile, et paremad kohad saada, sest lahingud Kaleviga toovad 3000-kohalise areeni enamasti rahvast täis.”

Ma väga tahaksin, et saaksin enda keskkoolipõlvest kasvõi üht sellist lugu meenutada. Paraku see nii ei ole. Sääraseid mälestusi pole võimalik koguda ka praegu, sest nagu kõlab igihaljana tunduma hakanud väljend: “jalgpall on meil alles lapsekingades”.

Nõmme Kalju esimest meistriliigamängude publik – nii hulga kui ka hingestatuse mõttes – annab lootust, et põlvkonna pärast kirjeldatud stsenaariumid Tallinnas rulluvad.

Ning ega Roosadest üksi ei piisa. Vaja on ka Rohelisi, Valgeid, Siniseid. Lisaks ka Narva Punaseid, Tartu Tammesid, Pärnu Rannapiigasid, Kuressaare Kalureid ja Viljandi Vuntse.

Kui Andre Pärna ja Rakvere Tarvase korvpallimeeskonna teed aastavahetuse paiku lahku läksid, tundus, et tema ja Tarvase sõnakas peatreener Andres Sõber olid teinud omavahel kokkuleppe, et musta pesu ajaleheveergudel pesema ei hakata. Nii räägiti intervjuu selles osas, mis kuulus avaldamisele, põhiliselt Pärna soovist kodule lähemale pääseda.

Täna Virumaa Teatajas ilmunud intervjuus selgitab Sõber endale omasel optimistlikul ja positiivsel moel, miks hooaega medalilootustega alustanud meeskonna kohal varitseb praegu hoopis oht play-off'ist sootuks välja jääda ning miks on tema käe alt hooaja jooksul lahkunud viis põhitegijat.

Aastaid Eesti koondises mänginud Pärna kohta ütleb Sõber: "Pärnaga on selline lugu, et ma tahtsin kangesti teda juba möödunud aastal, ja nüüd, kui ta tuli, siis alguses oli ta väga innustunud. Hiljem aga see innustus kadus ning Pärn muutus ebakindlaks. Vestlesin temaga mitu korda. Ma ei nõudnud talt mingit imemängu, vaid lihtsalt tuletasin meelde, et temasugune kogenud vend peaks noortele lihtsalt toeks olema. Aasta alguses läks Andre Pärngi minema, sest ei kannatanud vastutust välja - ta ei suutnud korvi all liidri kohta vastu võtta. Nüüd on ta siis tagasi Pirita meeskonnas, kus on palju temasuguseid kogenud tegijaid. Meie Karl Vimberg on juba hetkel parem mängija kui Andre Pärn."

Pärn kindlasti sellise versiooniga ei nõustu. Küll ei saa ta ilmselt vastu vaielda, et olgu seis kui nadi tahes, Andres Sõber jääb ikka endaks.

Kevadeti ja sügiseti valitseb kodumaises spordielus kohati hapukurgihooaeg. Mitte muhvigi ei toimu. Et võistlusi, millest kirjutada. Tegelikult toimub, aga meite omad pole aktsioonis.

Nadi on kajastada üritust, kus kõik loksub keskpärasuse lainetel. Hea näide oli selle sügise suusatamise Kuusamo MK-etapp. Olid ajad, kui Kristina kemples esikoha pärast ja jõudis aina pjedestaalile, meesklassikud polnud kah papist poisid ning Jens Salumäe pigistas suusahüpetes punkti välja.

Nüüd... Sprinterid põruvad, hüppajad põruvad, kõik põruvad. Nutta tahaks. Aga lehte on vaja millegagi täita. Tänapäeval on kõik nii paganama poliitiliselt korrektsed. Omal ajal, kui midagi nässu läks, saatis Kristina ikka kellegi või millegi p**sse või virutas suusad põõsasse. Olid vähemalt emotsioonid. Praegu vaatab atleet malbe naeratusega ajakirjanikule otsa ega lase ainsatki kuradit lendu. Ju on elu ja esitusega rahul. Kahju.

Kirsipuust. Vaat Jass oli see, kes päästis kevadise hapukurgihooaja. Esimese võidu võttis ta jaanuari lõpupäevil Marseille's võis siis nädal hiljem Etoile de Besseges' tuuril. Üsna alati, kui arhiivis sorida ja pealkirju meenutada.

1998 - "Kirsipuu võitis etapi"
1999 - "Jassil kaks tellist paigas"
2000 - "Jaan Kirsipuu juhib velotuuri"
2002 - "Kirsipuu võttis kaks etapivõitu"
2003 - "Jassil võit käes"
2004 - "Traditsioon: Jassil võit käes"
2005 - "Teine koht ajas Kirsipuu keema"
2006 - "Kirsipuu võttis võidu esimesel võimalusel"

Besseges'st alates kühveldas Kirsipuu parimail aastail ikka oma tosin esikohta kevadel ära, suvel ässas Tour de France'i esimestel etappidel ning teda jätkus sügisekski. Lisame siia, et Kirsipuu on suurepärane suhtleja ja saamegi taeva kingituse. Ajakirjaniku jaoks.

Nüüd... Asi pole sootuks selles, et praegused Eesti rattaprofid oleks kehvad. Nad on esiteks noored, kuid mis põhiline - nad pole sprinterid. Neilt ei saa oodata võite kamaluga. Nii jääbki üle vaid vanu häid aegu meenutada ning uuele suusa ja rattapõlvkonnale pöialt hoida, et need ükskord hapukurgihooaega täitma hakkaksid. Ajakirjanik on ju kah peaaegu inimene.

Eesti korvpallikoondislane Tarmo Kikerpill on tänavu Poolas üle elanud närvilise hooaja. Koduklubi Slupski Czarni sai vahepeal ridamisi kaotusi, peatreeneri ja mängijate jalgealune oli tuline. Piltlikult öeldes oli kogu meeskonnal igaks juhuks kohver kodus pakitud, sest ka päris mitmes teises Poola klubis käis alatasa üks vallandamiste ja uute meeste palkamiste karussell. Nii on sealmail lihtsalt kombeks - kui läheb kehvasti, peab keegi vastutama ja hakkavad pead lendama.

Eestis asjad nii ei käi, treeneritöö on turvalisem. Viimase kümnendi jooksul on Eesti meistriliiga klubides hooaja keskel näiteks peatreener vahetunud vaid kaks korda. 2000. aasta jaanuaris kutsusid Tallinna Ülikoolid A.Le Coqi bossid senise juhendaja Mait Käbini asemele Soomest peatreeneriks Andres Sõbra. Käbinit siiski ei vallandatud, vaid ta jätkas abitreenerina. 2005. aasta veebruaris tuli Rapla klubis samamoodi Jüri Pritsini kohale Jaak Salumets, ent sealgi jätkas senine juht uue mehe abilisena. Kui suuri muutusi tehtud, on nendega alati oodatud hooaja lõpuni.

Eesti klubijuhid on selles mõttes kannatlikud. Ühest küljest on see tugevus - iga mõõnaperioodi peale ei alga tõmblemine. Teisest küljest ka nõrkus - kui tõesti tehakse kehva tööd, peaks keegi selle eest ka vastutama ja kohe. Näiteks juttude järgi, mis Tartu Rocki leerist on välja tulnud, valitses seal eelmisel hooajal Algirdas Brazyse (pildil) juhitud treeneripingil totaalne korralagedus.

Mis puutub tänavusse hooaega, siis oleks Rocki antud teemapüstituse puhul kohatu mainida. Ja viimastel kuudel edutult mänginud BC Kalev/Cramo? Eelmisel nädalal sai Kalevi klubi presidendilt Ivar Valdmaalt muu jutu sees küsitud, nii igaks juhuks, kas on täiesti kindel, et Veselin Matic jätkab ametis hooaja lõpuni. Vastus oli jaatav, aga eks teistsugune vastus olnuks tema suust ka veider.

"Kindlasti olen praeguses olukorras teenimatult palju haiget saanud," teatab kriminaalmenetlusse sattunud jalgpallikoondislane Taavi Rähn tänases Eesti Päevalehes.

Sellele avaldusele eelnes rünnak ajakirjanduse aadressil. "Küsiksin nüüd vastu. et kui sellest asjast ei saagi tegelikult midagi... Et kui politseiuurimine leiab, et ma ei löönud kedagi või ei käitunud nii suure kaabakana, nagu praegu meediast paistab... Mis siis ajakirjandus teeb? Kas minu ees vabandatakse, kui pärast tuleb välja, et Taavi Rähn polegi nii suur löömamees, nagu praegu ajakirjandusest kõigile paistab? Ma ei usu! Pärast ei mäleta ükski väljaanne, millises valguses juhtumit kajastas..."

Ja veel: "Mõelge, mida mu lähedased peavad läbi elama, kui sellest loevad. Mu vanemad, vanaema, sugulased, sõbrad..."

Vestlesin Taaviga kolmapäeva õhtul ja tunnistan ausalt: mul oli inimlikult temast natuke kahju. Ta on sümpaatne inimene, nüüd oli ta sattunud suurde jamasse.

Aga lugedes eeltoodud lauseid, mu kaastunne kadus. Või õigemini: kaastunne asendus hämmelduse, imestuse ja rea küsimustega. Miks rünnata meediat olukorras, kus sa oled endale ise jama kaela tõmmanud? Mida tegi meedia valesti - kas pidanuks juhtunu maha vaikima, olematuks tegema? Mida tähendab, et ükski väljaanne ei mäleta, millises valguses juhtumit kajastas? Kas keegi mõtles midagi välja või tugineti ikkagi politseilt saadud faktidele?

Too lähedaste jutt tundub ausalt öeldes eriti kummaline. Kas tõesti on meedia süüdi, et Taavi tuttavate ring pidi taolise ehmatuse vastu võtma? Või olnuks spordimees Taavil endal lihtsam öösel kodus magada - siis olnuks üsna kindel, et ta nimi ei sattunuks krimirubriiki.

Taolistel puhkudel on alati parim kaitse kahetsus, haletsus, süütunne, andekspalumine, mitte kellegi kolmanda ründamine. Või - kui end südames tõesti süüdlasena ei tunta - avalik pihtimus. Paraku ei soostu Taavi vastama ühelegi öist vahejuhtumit puudutavale detailsele küsimusele. Kui oled õige mees, ja sult küsitakse, kas olid alkoholijoobes, siis vasta nii nagu oli. Paraku Taavi selle koha peal vaikib. Ja see ei ärata kahtlemata ülemäära palju usaldust.

Taavi üle mõistavad praegu kohut politseiorganid ja jalgpalliliit, mitte meedia. Meedia pole teinud mitte midagi muud, kui sündmust ainult vahendanud. Taavi võimalike karistuste vaatevinklist ei muutnuks uudise ajakirjandusse mittejõudmine mitte vähimatki. Miks? Aga sellepärast, et politsei oli juhtunust teadlik juba laupäeval ja jalgpallijuhid paar päeva hiljem.

Ühes on palluril tuline õigus. Juhul, kui teda süüdi ei mõisteta, ei kavatse vähemalt SL Õhtuleht kindlasti tema ees vabandada. Pole nagu millegi eest vabandada. Jääksime ka siis oma liistude juurde ehk vahendaksime lugejateni uudise. Ei muud.

Eesti sprinteritest jõudis täna Drammeni MK-etapil 30 parema sekka vaid Peeter Kümmel. Ülejäänud ebaõnnestusid, Anti Saarepuu jäi suisa tagantpoolt neljandaks edestades vaid ühte kanadalast ja kahte taanlast (!).

Eesti sprindikoondise norralasest peatreeneril Björn Kristiansenil on kahe ametis oldud aasta peale ette näidata vaid üks tõeline õnnestumine - Kümmeli 5. koht tänavusel Otepää MK-etapil. Küsimusi norralase sobivuse kohta on juba tõstatatud ja tõstatatakse nüüd veel usinamalt.

Aga tegelikult ei tohiks Kristianseni vallandamise peale isegi mõelda. Miks? Sest ta on norralane. Ja tuleb välja, et viikingid teavad suusasprindist kõike. Vaadake või tänase Drammeni MK-etapi kvalifikatsiooni protokolli. Täielikud Norra lahtised meistrivõistlused! 16 norralast - jah, lugesite õigesti - 30 parema seas! Veerandfinaali pääs ei õnnestunud vaid neljal norralasel.

Eesti suusasprinterite ainus lootus maailmas midagi ära teha - Kristianseni sõnul on tema hoolealuste peaeesmärk 2010. aasta Vancouveri OM - on norralasi kuulata. Sest enamasti nad võidavad.

Tartu Rocki nimi on täna mitte ainult paadunud spordihullude, vaid ka paljude teiste inimeste huulil. Uskumatu mäng ju see korvpall, kui Rock suudab kahe Permi Ural-Greati vastu peetud kohtumisega pöörata inimesi kossuusku - näiteks näitleja ja lavastaja Andres Dvinjaninovi.

Mina aga taban end üha enam mõttelt, et Rock suudab võita TÄHTSAID mänge. Näiteks Balti liiga põhiturniiril saadi 13 kaotust, aga mida need tegelikult tähendasid? Kui oleks võidetud neli mängu rohkem, oleks meeskond ikka sama kaugel - kõik pannakse paika play-off'is ja seal tuleb ükskõik kelle vastu ninast veri välja pingutada. Põhiturniiri ülesanne oli teenida play-off'i koht ja see ka saavutati.

Sügisest saati on olnud tunda, et Rock suudab end eriti hästi kokku võtta just euromängudeks. Sest sellel turniiril ei saanud starti maha magada, kohe tuli kõik mängu panna.

Kui eelringis kaotatuks Prostejovile, olnukski kõik läbi. Tähendab, need kaks mängu olid tähtsad. Kodus võideti kohe 25 punktiga ja edasipääs oli sisuliselt tagatud.

Jõuti alagrupiturniirile, kus tuli võtta eesmärgiks pääs veerandfinaali. Ehk nelja meeskonna hulgas tuli jõuda kahe parema sekka. Juba avamäng Salonikis sealse PAOKiga oli seetõttu ülitähtis - mäletatavasti saavutati 30punktiline eduseis ja võit tuli. Seejärel purustati kodus ka Samaara ning kerkiti eurosarja üheks kuumemaks klubiks.

Kui edasipääs paistis selgelt silmapiiril, seati sihiks alagrupivõit. Selle tarvis võideti mõlemal korral Lappeenranta, kodus ka PAOK ning võõrsil tuli Samaarale kaotada vähem kui 20 punktiga. Kõigega saadi hakkama.

Milleks vajati grupivõitu, näitas veerandfinaal Ural-Greatiga ilmselgelt. Kui kodus saaduks kolmest mängust pidada mitte kaks, vaid üks, tulnuks Final Fourile ilmselt hüvasti öelda. Niisiis - eurosarjas on kõigis TÄHTSATES mängudes saavutatud vajalik tulemus. Teist mängu Permis polnud vaja võita, sealne kaotus ei tähendanud kokkuvõttes midagi.

Näis, kui kaua Rock suudab nõnda? Ka Balti liigas on nüüd ees ainult tähtsad mängud. Play-off'i avaringis ootab Šiauliai - ei midagi ületamatut nagu ka eurosarja Final Fouri vastased. Kui Rock suudab auti lüüa Permi ja Saloniki PAOKi, siis Šiauliai ja Riia Barons on nendega umbes sama masti.

Võib väita, et hooaja maksimumsaavutus oleks eurosarja võit, Balti liiga Final Fouri jõudmine (seal Lietuvos rytase või Žalgirise alistamine kuuluks pigem ulme valdkonda) ja Eesti meistriks tulek. Kui miljonieurose eelarvega klubi suudaks seda teha, tuleks treeneritele ja mängijatele Emajõe äärde eluajal ausammas püstitada.

PS Tahaks igale eestlasele hüüda: naerata ometi! Ka neile, kes end kibestunult internetis välja elavad. Tõeline korvpallisõber, elagu ta Tallinnas või mujal, oskab eestlaste edu üle alati rõõmu tunda. Mis mõte on praegu arutleda, et tegemist on "alles" kolmanda eurosarjaga, kus etteotsa jõuavad "mingid" Eesti, Läti ja Küprose klubid.

Teatavasti klubispordis rahvus enam eriti ei loe. Kes tahab, võtku vaevaks tutvuda Küprose klubi mängijate nimekirjaga - mitu kohalikku meest seal tegijad on? Miljonieurose eelarvega (nagu Rock) klubi koht ongi kolmandas sarjas. Seal mängib palju suurema rahakotiga meeskondigi - neist kolmele on tartlased tuule alla teinud. Euroliiga ja ULEB Cupi tippu jõuavad ainult väga paksu rahakotiga meeskonnad.

Kuigi Permi Ural Great ei ole Venemaa korvpallis enam selline jõud nagu aastatuhande vahetusel, on Rocki duell Permi klubiga ikkagi omamoodi Taaveti ja Koljati võitlus. Permi klubi hooaja eelarve ulatub kinnitamata andmetel 9 miljoni euro ehk 140 miljoni kroonini. Samal ajal, kui Tartu klubi võib tänavu olla rahul oma kõigi aegade suurima, 15 miljoni kroonini küündiva eelarve üle. Mis, tõsi, on isegi Balti liiga eliitdivisjoni klubide seas suuruselt eelviimane.

9 miljonit tundub esmapilgul Permi tasemel klubi kohta üle mõistuse suur number, aga kui natuke järele mõelda, siis miks ka mitte. Euroliiga kogemustega Brindley Wrighti aastapalk on väidetavalt 700 000, Andrew Wisniewskil 600 000 eurot. Vaevalt jääb nendest numbritest kaugele endine Moskva CSKA mängija Aleksandr Bašminov. Ning võib kindel olla, et isegi päris mitu Ural Greati vahetusmeest (eesotsas Vanja Plisnici ja Ivan Koljeviciga) teenib tunduvalt rohkem kui kalleim Rocki mängija (kelleks on mitteametlikel andmetel Brian Cusworth oma pisut üle miljoni krooni ulatuva aastapalgaga).

Kui eelarvele juurde lisada kulud muule personalile, rajatiste üleval pidamisele, noorteklubile, maksudele, ei pruugi Ural Greati 9 miljonit eurot enam sugugi nii utoopiline number tunduda. Seda enam, et kui Martin Müürsepp 2002. aastal Permi siirdus, ütles ta, et leidis sealt eest professionaalseima klubi, kus ta tolle hetkeni Euroopas oli mänginud.

Kui NBAs on klubide eelarved ja mängijate palgad avalikud, siis Euroopas mitte niivõrd. Erinevaid andmeid erinevatest allikatest siiski tilgub ja need numbrid on viimastel aastatel mühinal kasvanud. Permi 9 miljoni juures pole enam midagi imestamisväärset, kui arvestada, et Iisraeli uudisteportaali NRG eelmisel suvel avaldatud teate järgi on Euroopa kümne suurema eelarvega klubi hulgas neli Venemaa tiimi - lisaks Moskva CSKAle veel Moskva Dinamo, Kaasani Uniks ja BC Himki. Viimase kolme eelarve on uudise teatel kõigil 18 miljoni euro ringis. Ida pool liiguvad suured rahad, sest isegi Ukraina tippklubide BC Kiievi ja Mariupoli Azovmashi eelarved on Permi klubiga sarnases suurusjärgus.

Euroopa rikkaimad klubid on Moskva CSKA, Ateena Panathinaikos ja Pireuse Olympiakos, kõikide aastaeelarve ulatub erinevaid andmeid kokku klappides 30 miljoni euro kanti. Summad kasvavad iga aastaga. Et Leedu täht Šarunas Jasikevicius endale meelitada, maksis Panathinaikos eelmisel suvel talle aastapalga, mis erinevatel andmetel on 3,5 või 4,2 miljonit eurot. Lisaks tuli tema välja ostmiseks NBA klubile Golden State Warriors tasuda 2,4 miljonit dollarit.

Kreeka korvpalliajakiri Superbasket avaldas eelmisel sügisel Euroopa enim tasustatud mängijate nimekirja ning selle esikümme nägi välja järgmine: 1. Šarunas Jasikevicius (Panathinaikos) 4,2 miljonit eurot, 2. Theodoros Papaloukas (CSKA) 3,5, 3. Ramunas Šiškauskas (CSKA) 2,5, 4. Arvydas Macijauskas (Olympiakos) 2,2, 5. Lazaros Papadopoulos (Madridi Real) 2, 6. Aleksei Savrasenko (CSKA) 2, 7. Dimitrios Diamantidis (Panathinaikos) 1,9, 8. J.R. Holden (CSKA) 1,85, 9. David Andersen (CSKA) 1,8, 10. Nikola Vujcic (Maccabi) 1,7.

Seejuures olevat Jasikevicius ajalehe Vilniuse Lietuvos rytas andmetel 1998. aastal USAst ülikoolist naastes Vilniuse klubis teeninud ligikaudu 500 000 Eesti krooni hooaja eest. Kasv seega enam kui sada korda.

Õnneks raha siiski ei mängi. Ei mängi kas või sellesama Panathinaikose ja Jasikeviciuse näitel - Kreeka klubil on hetkel raskusi Euroliiga alagrupist edasi pääsemisega. Ei mängi raha loodetavasti ka täna õhtul Tartus toimuva mängu näitel.

Täna algab jalgpalli Balti liiga teine hooaeg. Eestit esindab sama nelik, mis mullu - Levadia, Flora, TVMK ja Trans. Rõõmustamiseks toona põhjust polnud. Koguni kaugel sellest, sest lätlastelt-leedukatelt saadud koslepid mõjusid depressiivselt.

Lühike meenutus Balti liiga debüüthooajast. Flora mängitas avamängudes teist koosseisu, kaotas need ja jäi alagrupis viimaseks. TVMK alustas kolme kaotusega ja jäi alagrupis viimaseks. Levadia tegi kaks viiki, siis sai kaks kaotust ja jäi alagrupis viimaseks. Trans pääses (osaliselt) tänu Daugavpilsi Dinaburgi diskvalifitseerimisele ainsa Eesti esindajana veerandfinaali, kus kaotas hilisemale võitjale Liepaja Metalurgsile.

Loodetavasti läheb tänavu paremini. Kuigi ended üleliia head ei ole. Levadia saatis eile Leetu teise koosseisu. TVMK koosseis on eelmise aastaga võrreldes selgelt nõrgem. Trans peab läbi ajama isegi mullustest napimate ressurssidega. Flora peatreener Pasi Rautiainen teab väga hästi, et just tänavu on tema suur šanss Eesti meistriliigas kuldmedal võita. Kas ta julgeb selle kõrvalt Balti liigale panustama hakata?

Tegelikult on Balti liiga hea leiutis, sest rahvusvaheline kogemus ei jookse kunagi mööda külgi maha. Eriti Eestis. Aga nüüd tuleks leida veel stiimul, kuidas klubid sellest hoolima panna. Praegu jagatav auhinnaraha on võrreldes eurosarjades teenitava tuluga kommiraha. Eurosarjapileteid jagatakse aga kodustel meistrivõistlustel ning UEFA seda süsteemi kindlasti ei muuda. Seega langeb see variant ära.

Aga eestlane on ju kade ja ihkab ülekõige seda, et tal naabrist paremini läheks. Seega hakkaksid Eesti klubid Balti liigale tõsiselt panustama, kui mõni kodune rivaal seal tõeliselt edukas oleks, sest lisaks rivaalidesse kadedusepisiku külvamisele lõigataks kindlasti vilju ka üldise populaarsuse osas - lätlastele ja leedulastele tuule alla tegijad on Eestis alati popid poisid.

Seega - haaratagu härjal sarvist, teostatagu tulemuslik "kevadkülv" ja nauditagu tulemusi.

"Tööleping lõpetati lähtudes vajadusest võimaldada Tarmo Rüütlile senisest enam aega tööks Eesti koondisega. Samuti näitas superkarikafinaalis saadud kaotus, et Tallinna FC Levadia meeskond vajab muudatusi," seisis FC Levadia tänases pressiteates.

Kahtlemata oli tegemist ootamatu uudisega, sest halvemat ajastust peatreeneri lahkumiseks, kui nädal enne hooaja esimest liigamängu, annab otsida. Arvan, et Flora kipub tiitlisoosikuks tõusma.

Kes vaidleb vastu?