Täna lõpliku kinnituse saanud uudis Martin Müürsepa siirdumisest BC Kalev/Cramosse pani punkti ligi nädala kestnud saagale Eesti nimekaima korvpalluri ümber. Pisut ootamatu punkti, kui aus olla.

Ei olnud sugugi väljamõeldis, et veel eelmisel nädalal tundusid trumbid Müürsepa palkamiseks olevat Tartu Ülikool Rocki käes. Kuigi Müürsepp ise seda ametlikult ei kinnitanud, kumas see selgelt välja nii neljapäeval temaga tehtud intervjuust kui ka omavahelisest jutuajamisest. Väga optimistlikud olid neljapäeval Müürsepa tuleku suhtes ka Rocki mänedžer Meelis Pastak ja peatreener Üllar Kerde.

Päev hiljem kommenteeris Müürsepp Eesti Televisioonis Kalevi mängu Riia Baronsiga. Anu Säärits pinnis teda klubivaliku teemal, aga Müürsepa lausetest oli raske midagi välja lugeda. Kui üldse midagi, siis Rocki poolt. Kui Säärits küsis, kas mängu vaadates tekib endal ka tahtmine Kalevi meestele väljakule appi joosta, kostis Müürsepp, et sellist mängupilti nähes kindlasti mitte.

Esmaspäevaks oli Müürsepal selja taga kaks jutuajamist Kalevi presidendi Ivar Valdmaaga. Müürsepp ise ütles õhtul ajakirjaniku kõne peale, et olulisi arenguid pole. Valdmaa soovitas helistada teisipäeva hommikul, mil Müürsepp lubanud talle vastuse anda.

Teisipäeva ennelõunal kostus telefonis juba Valdmaa reibas hääl: "Müürsepp ütles "jaa"." Täna kinnitas asja ametlikult ka Müürsepp ise.

Kuigi Kalev suutis teha Müürsepale rahaliselt väidetavalt isegi kaks korda parema pakkumise kui Rock, ei tasu kahelda, et peapõhjused tema Kalevisse tulekus olid perekondlikud. Teda ootab Tallinna-kodus nii elukaaslane Angelika kui ka viimase teismeliseeas poeg. Meenutuseks: alles mõne kuu eest oli Müürsepp perekonna oma korvpallikarjäärile ohvriks toonud, otsustades kodustest takistustest hoolimata Austraaliasse Melbourne'i Tigersisse kolida.

"Eks ta hakka ka paikseks jääma," nentis Rocki peatreener Üllar Kerde täna uudist kommenteerides. Pastak ja Kerde olid pisut kurvad, aga austasid Müürsepa otsust. Pastak vaatas loo helgemat poolt - hea, et Müürsepa klassiga mängija on üldse kunagi suudetud Rocki meelitada. Eelmisel hooajal siis.

Sama nurga alt võiks asja vaadata ja samamoodi austust üles näidata ka pettunud Rocki fännid.

Ainuüksi paar Eesti jalgpallikoondisega Poolas veedetud päeva on andnud selge pildi: Tarmo Rüütli tulek on toonud meeskonda ja selle ümber hulga värsket õhku.

Kahtlemata olid Rüütli hollandlastest eelkäijad Arno Pijpers ja Jelle Goes kõvad spetsialistid. Taanlane Viggo Jensen kah - kuigi vähemal määral -, aga tema kui ilmselge vahelahendus enne Rüütli värbamist jäägu ses arutluses pigem tagaplaanile.

Pijpers ja Goes olid vaieldamatud autoriteedid. Nad tulid suurelt jalgpallimaalt, neid kuulati, nende sõna maksis. Kohati neid isegi kardeti. Nad kehtestasid koondise ümber igasuguseid erinevaid reegleid. Mõni tundus tark, mõni mitte (mitte mulle, vaid mängijatele).

Pijpersil olid oma ja Goesil oma vigurid, kuid sageli kippusid nad erinevate nõudmistega üle pingutama. Meeskonna abivägi meenutab tänini muigega, kuidas treeneril võis suvalisel hetkel tekkida mingi uitmõte, mis tuli kibekiiresti täita, et siis varsti rahulikult öelda: "Pole vaja, ma mõtlesin ümber."

Sama kehtis meediaga suhtlemise kohta. Pallurid ega muu personal ei teadnud enam, millal ja mida võib ütelda. Olukord, kus keegi mingi lausejupi eest pähe sai, polnud põrmugi harv. Eriti Goes soovis kontrollida kõike, kõiki ja kõikjal.

Rüütli esindab sootuks teistlaadset käekirja. Kahtlemata valitseb ka tema taktikepi all kord ja kindel distsipliin, ent enam ei elata hirmuvalitsuse all. Rüütli annab kõigile, kes lähemalt või kaugemalt meeskonnaga seotud, palju rohkem vabadust. Ta on ise hoopis vahetum. Näiteks esmaspäevase õhtusöögi lõppedes ütles hoolealustele: "Minge tuttu. Või kes tahab, internetti."

Vabamalt saab end tunda ka ajakirjanik (ja ajakirjanikuga suhtlev mängija). Kui Pijpers ja Goes kirjutasid ette kindlad kellaajad, mis on intervjuudeks ette nähtud (ja need ajad olid väga napid), siis Rüütli ei tee märkimisväärseid piiranguid. Samuti vaevus ta eelkäijatest oluliselt põhjalikumalt selgitama, miks üks mees kuulub koondisse ja teine mitte ning miks eelistab ta tänases mängus üht ja mitte teist. Goes hädaldas korduvalt, kuivõrd teenimatult kriitiline on Eesti meedia tema suhtes. Ta nägi ajakirjanduses tonti ja vaenlast, Rüütli näeb sõpra.

Loodetavasti toob uus ja palju värskem aura koondisele uued ja palju paremad tulemused. Juba alates tänasest õhtust. Sest, olgem ausad: ega hullemaks minna ju saa.

Rõõmsa plotsatusega, nagu rasvast õhetav veisepihv kahe saiaviilu vahele, maandus meilboksi pressiteade: McDonald's viib Eesti lapse jalgpalli Euroopa meistrivõistluste poolfinaali murule.

Ühesõnaga: kõik lapsed vanuses 6-10 aastat saavad koos Happy Meali lasteeinega loosikupongi ning võitja koos saatjaga pääseb McDonald'si kulu ja kirjadega Viini EMi poolfinaali jälgima.

Sõnum on selge: mida rohkem hamburgereid ostad, seda suurem võimalus on vutti vaatama sõita. Imestust ei tekita kampaaniasse haaratavate laste vanus. Kuueselt-kümneselt on aeg harjutada laps kiirtoiduga, et ta jumala eest ei hakkaks tervislikku sööki tarbima. Nii kaoks ju klient. Ka on vanemal ses eas mürsikule raske midagi keelata - kui laps hamburgerit välja jonnida tahab, siis ka jonnib.

Nüüd loeme Tallinna Lastehaigla kodulehelt artiklit tervislikust toitumisest, kus on kirjas, et noortele on McDonald'si kiirtoidu manustamine väga ahvatlev. Aga: "Kui selliste toitudega liialdada, tekib vitamiinivaegus ja tervislike küllastumata rasvhapete puudus. Lisaks ülekaaluohule mõjub vale toitumine otseselt mälule, meelespidamisele ja omandamisvõimele."

Kui antud tekst on tõene, ja miks ei peaks olema, osutab lapsevanem järeltulijat arvukate kotletivõileibadega jalgpalli MMile aidates talle karuteene. Aga noh, vaba maailm, vaba valik.

Tegelikult tahaks kuulda lastearstide, kaalujälgijate ja tervislikku toitumist viljelevate organisatsioonide käest, kuivõrd eetiliseks nad antud kampaaniat peavad.

Siinkohal üks ettepanek: võiks ju teha võistluse. Lapsed astuvad alustuseks kaalule ja kaaluvad end ka kampaania lõpupäeval. Kes on rohkem juurde võtnud, sõidab Viini. Siis ei saa keegi loosiõnne kiruda.

Kõige vahvam on asja juures aga see, et spordialade kuningas rämpstoidu keisriga kampa heitis. Järgmisena ilmuvad ehk pressiteated, kus vutikoondiste meedikud ja staarmängijad kinnitavad, et edu alus on õige toitumine ehk McDonald's hommikul, lõunal ja õhtul.

Laupäevases Inglise kõrgliigakohtumises Birmingham City vastu murdis Martin Taylori jõhker viga mängu kolmandal minutil Arsenali ründaja Eduardo ühe jala mõlemad sääreluud. Hetk, kui seda lähemalt vaadata, oli tõesti võigas.

Vastavalt reeglitele peaks Taylor vahele jätma viis mängu, kuid võib juhtuda, ent liiga võib määrata ka karmima karistuse.
Millised on aga jõhkraimad ja enim vigastusi tekitavad määruste rikkumised Põhja-Ameerika liigades?

* * *

Ameerika jalgpall on iseenesest vägivaldne mäng, kus luumurrud tavalised. Enamasti katkevad kondid mänguolukordades, kui keegi jääb meestemassi alla. Sääraseid traumasid vältida pole võimalik, kuid reeglites on keelatud teatud tegevused, mis võivad murde tekitada. Karistused nende puhul on kõige karmimad - palli nihutatakse eksinud meeskonna kahjuks 15 jardi ning eksija võib saada mitmeks kohtumiseks mängukeelu.

Keelatud tegevused on:
- lööja jalgadesse viskumine (jalg võib murduda);
- kiivri võrest haaramine (kael võib murduda);
- mängujuhi ehk quarterbacki ründamine pea piirkonda (kõikvõimalikud);
- kiiver ees vastast kiivrisse rammimine (kael võib murduda);
- vastase haaramine selja tagant kaelusest (jalaluud võivad murduda).

* * *

Pesapallis võib sööt, kus 150 g kaaluv pall lendab kuni 170 km/h olla tappev... linnule. Inimesel murrab pall, kui see pihta lendab, luid. Samas: niinimetatud sissesöötmine (pitch in) on üks mänguelement, kus üritatakse lööjat pisut tahapoole nihutada, et ta ei saaks kurikaga katta löögitsooni kaugemat osa. Selleks söödetakse lööjale lähedale, et toda hirmutada. Ent kui sööt sihitakse teadlikult pihta, veel hullem näkku, võib kohtunik söötja eemaldada. Pihtasöötmine võib lõppeda ka mõnemängulise karistusega ja üsna tihti... totaalse kaklusega. Siinkohal üheksa suurimat pesapallilöömat.

* * *

Jäähokis on kõige karmimad löögid hokikepiga või keelatud jõuvõtted, kus vastane rammitakse selja tagant vastu poorti. Vigastused võivad olla suisa eluohtlikud ja nii mõnigi hokimees on jäänud ratastooli. NHLis jagatakse räigete määrusterikkumiste eest, nagu antud videost näha võib, paarikümnemängulisi keelde.

Youtube on üks ütlemata tänuväärne koht. Tegemist on ehtsa kultuurilooõpikuga, kus erinevalt paberkandjast jagub ruumi lõpmatult ja seeläbi ei saa keegi kisada, et neid seal ei tutvustata. Ning teadupärast - mida vähem kisa, seda rohkem villa. Muuhulgas leiab Youtube´ist tohututes hulkades huvitavat ja vaatamisväärt materjali jalgpallist. Toon siinkohal ära mõned videod, mille nägemine ühelgi vutisõbral mööda külge maha ei jookse.

Alustagem õppetunnist, kus selgub, mis juhtub oma tehnilise pagasiga kelkiva jalgpalluriga Brasiilias: peaosas noormees nimega Kerlon. Erinevalt noorest brassist kasutab Eric Cantona oma oskusi värava löömiseks. Francesco Tottile meeldib aga trennis kannaga penalteid realiseerida.

Kolumbia koondise väravavaht Rene Higuita suutis oma kannalöögiga hämmelduma panna jalgpallipühamu Wembley. 1998. aasta MMi veerandfinaalis hullutas Dennis Bergkamp Hollandi vutikommentaatori. Igasuguste kummaliste videoklippide järel tasub aga vaadata ehedat klassikat - maestro Zinedine Zidane.

Nii nagu iga hea asi kaotab väärtust, kui seda liiga palju saab, käib maha ka Eesti korvpalli suur duell Tartu Ülikool Rocki ja BC Kalev/Cramo vahel. Laupäevasel Balti liiga kohtumisel Saku Suurhallis kohal käinud nadi publikuarv - 1500 - on selle ilmne tõestus.

12. jaanuaril kohtusid Kalev ja Rock samas kohas koduliiga mängus, ka siis oli pealtvaatajate arv tagasihoidlik - 2000. Meenutuseks: eelmisel hooajal kohtusid kaks Eesti tippklubi põhihooajal Saku Suurhallis kaks korda ning publikut oli kohal 4000 ja 5000. Koduliiga mängud läksid siis ka Balti liiga arvestusse.

Et publiku huvi kahe kohaliku suure madistamise vastu väheneb, selles pole midagi imestada. Rock ja Kalev kohtusid tänavu korra hooaja eel, siis karikafinaalis, lisaks on kavas kaks mängu Balti liiga ja miskipärast veel neli Eesti meistriliiga põhiturniiril. Kusjuures kõikide teiste koduste rivaalidega kohtuvad Kalev ja Rock meistriliiga põhihooajal kaks korda. Kalevi ja Rocki juhtide soov omavahel rohkem mängida ja piletiraha korjata on ühelt poolt mõistetav, aga kui võimalik seitsmemänguline finaalseeria juurde liita, teeb see aasta jooksul kokku juba 15 omavahelist kohtumist.

Ja kui korvpallifänn mõnda kuuest Balti või Eesti liiga põhihooaja mängust vaatama ei tule, on seda raske talle ette heita. Mängus pole enne kevadet ju õieti midagi.

Ei saa salata, huvitav laupäeva ennelõuna on olnud. Mitte küll päris nii huvitav, kui eelmine laupäev, mil Jaak Mae ja Andrus Veerpalu Otepääl tuhandeid ja telekate ees kümneid tuhandeid hullutasid, aga ikkagi.

Istun alates kella 11st telekapurgi ees. Esmalt suusatamine, vahepeal natuke Erki Noole Reval Cupi, just äsja laskesuusatamine. Kuskil ei juhtunud midagi liiga vapustavat, aga vaadata kõlbas kõike.

Ja nüüd olen valiku, mõtlesin. Teadsin, et täpselt ühel ajal, kell 16, algab laskesuusatamine naiste ühisstart Eveli Sauega peaosas ja Kalev - Rocki korvpall. Võtsin mõtteis puldi juba varakult kätte - et hakkan aga kanaleid vahetama.

Aga lähemal uurimisel selgus, et mu elu on lihtsamaks tehtud. Oh üllatust, koduse korvpalli maiuspala ei näitagi keegi!

ETV-l on juba ammusest ajast kavas laskesuusa MMi ülekanded, täiesti loogiline, et tema eelistus on nüüd ja praegu Östersund. Aga härrased Kalev Spordist, mida teie mõtlete!? Arvate tõesti, et publikut köidavad rohkem täiesti suvalised tagumiste otsa meeskondade kemplemised? Või et peagi algav ülekanne kergejõustiku sise GP-lt pälvib suurema vaatajanumbri? Vaevalt küll.

Või peitub ainuke põhjus selles, et too kergeraks jõuab ekraanile odavamalt kui korvpalliülekannet ise toota? Küllap nii ongi. Aga kui otsused sünnivad üksnes nii kaaludes, kaob vaataja muidu igati toreda kanali juurest varsti.

Kui Eesti sportlaste seas läheks parima intervjueeritava valimiseks, oleks laskesuusakoondise üks liidreid Roland Lessing suursoosikute seas. Pärast nädalat Östersundis laskesuusatamise MMil on see absoluutselt kindel.

Kui käisin kaks aastat tagasi enne Torino olümpiat Lessinguga pikka intervjuud tegemas, mõtlesin autoga Elvast tagasi Tallinna vurades pool teed imetlusega tema huvitavatele mõtetele elust ja spordist, veelgi enam aga kadestamist väärt vormile, kuidas ta perekeskse mehena on osanud ühendada tippsportlase elu ja perega koos olemise. "Perega koosviibimine on mulle tähtsam kui hapnikuvaene õhk," selgitas ta suurvõistluste eel koondisest eraldi üksinda kodus harjutamist.

Nädalavahetusel lõppeval MMil lumises Rootsis on Lessingu omamoodi, huvitavaid, aga kindlasti ka mõtlemapanevaid ütlusi jagunud igasse intervjuusse.

Näiteks võistluseelsel pressikonverentsil öeldu, mis võiks vabalt saada spordiklassikaks: "Rahul oleks esimese kohaga. Kõik muu on teine koht."

Või pärast segateatesõitu selle kohta, miks ta 11. kohaga finišijoont ületades võidurõõmsalt lehvitas: "Eesti fännidele lehvitan ma alati, kes veel teleka ette jäänud."

Pärast Lessingu nurjunud 20 kilomeetri distantsi sai näpistavas külmas vähemalt pool tundi suusabokside juures oodatud, kuni Elva mees lõdvestusringilt naasis. Kuid tema elufilosoofia oli jälle väärt külmetamist ja kuulamist.

Endale "tubli kahe" hindeks pannud Lessing pettumusest: "Mis siin ikka nutta. Tänasest päevast läks üks tund kehvasti, aga ülejäänud 23 tunnil polnud häda."

Ja finišijoonel juubeldamisest: "Sport võib olla sõber, aga ka kiuslik sõber. Täna võib minna nii, homme teisiti, kõigil on halvad ja head päevad. Aga minu jaoks on sport sõber, kuni ma sellega tegelen."

Punkt.

Täna avaldati värske FIFA liikmesriikide edetabel, kus 1,4 miljoni elanikuga Eesti asub 125. kohal.

Viis riiki vahetult meie ees on Põhja-Korea (rahvaarv 23,3 miljonit), Kuveit (3,1 milj), Aserbaidžaan (8,6 milj), Burundi (7,5 milj) ja Soolomoni saared (0,5 milj).

Eestile järgnevad Hong Kong (6,9 milj), El Salvador (5,8 milj), Indoneesia (235 milj), Singapur (4,7 milj) ja Fidži (0,85 milj).

Lähipäevadel ootavad meie tippvõistkondi Tallinna Selverit ja Tartu Rocki ees tõelised testid eurosarja veerandfinaalis. Spordisõbrad, kes kõige puhul virisema harjunud, ühmavad asjasse süvenemata jälle, et see ju miski mudaliiga! Tegemist on küll Vana Maailma tugevuselt kolmandate sarjadega, aga katsugem veidi süveneda.

Selver võtab neljapäeval vastu Prantsusmaa võrkpallimeistrivõistlustel teisel kohal asuva Poitiersi meeskonna. Pole ülearune märkida, et koduliigas 14 vooruga Poitiersiga sama palju võite kogunud Paris Volley ja Cannes on jõudnud Meistrite liigas tosina parema sekka ja võimelised veel palju enamaks. Järelikult on ka Poitiers tasemelt sama masti. Mudatase? Homme saab Tallinna publik kahtluseta näha üht tugevamat võrkpallitiimi, kes Maarjamaa pinnal mänginud.

Ja ei saa öelda, et Selveri senised vastased olnuks mingid kehvakesed. Alistati Bulgaaria, Kreeka, Serbia paremikku kuuluvad klubid - kõigi nende riikide koondised mängisid viimati Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril.

Sama lugu on Tartu Rocki korvpalluritega, keda järgmisel nädalal ootab lühikese ja kireva, aga ka kuulsa ajalooga Permi Ural-Great (kahekordne Venemaa meister). Tõsi, praegu Perm enam päris tippu ei mahu. Samas ei jõua suvaline meeskond idanaabri superliigas kaheksa parema sekka.

Rock edestas eelringis endast mitu korda suurema eelarvega Samaarat ja Saloniki PAOKi. Samaara ja Perm on Venemaal võimelised mängima suurklubidega nagu võrdne võrdsega. PAOK võitis Kreeka liigas Euroliiga tipptiimi Pireuse Olympiakose. Mudatase?

Arvestagem sedagi, et meie klubide eelarved on Euroopa mõistes tillukesed, et Selveri põhikoosseisu kuuluvad eranditult eestlased ning Rockiski on enamus põhitegijaist omamaised - see on klubide suures mängus juba harv nähtus. Meie rahaliste võimaluste juures ei saagi klubidelt nõuda läbilööki Euro- või Meistrite liigas. Eesti jaoks on ka veidi madalamal, aga täiesti arvestataval tasemel hakkama saamine hea saavutus.

Kui nüüd juhtub sein ette tulema, ei maksa väga kurvastada.

Olgem ausad, ootasime laskesuusa MMi segateates meite omadelt enamat kui 11. koht. Eriti eelnevaid tulemusi silmas pidades. Võtame aluseks naiste ja meeste sprindisõitude kahe parima kohtade summa. Saame järgmise edetabeli (siinkohal pole mõtet arvestada tippe ega troppe vaid keskmikke):

Eesti            20 + 26 + 17 + 30 = 93
Poola             7 + 54 + 11 + 48 = 120
Valgevene   29 + 46 + 22 + 45 = 142
Soome         34 + 52 + 31 + 64 = 161
Sloveenia    10 + 31 + 59 + 70 = 170

Kuidas aga platseerusid antud riigid segateates? 2. Valgevene... 6. Poola... 9. Sloveenia... 10. Soome... 11. Eesti.
Selge see, et eelnenu järgi ei saa teha mingisuguseidki prognoose, aga ikkagi... Miks ületas Valgevene end kordades - tegu ei ole siiski maailma teise tiimiga - teised säilitasid taseme, aga Eesti hüppas lati alt läbi?

Oleks nõnda vaid laskesuusatamises. Ka murdmaal ei saa eestlased jätkuvalt tiitlivõistlustel keskmistki tulemust kirja, ikka ollakse sabas. Jutt käib muidugi teatemeeskonnast, sest naistelt midagi loota oleks patt.

Kui keegi väidab, et murdmaal on tase täpselt paigas ja suusataja ei suuda oma kiirusest kiiremini liikuda, siis 2002. aasta Salt Lake Citys olümpial sai Šveitsi naiskond - kõik liikmed pehmelt öeldes väga keskpärased - pronksi. Järgmistel tiitlivõistlustel on šveitslannas sõitnud oma tasemele vastavalt ja saanud kohad 11., 10., 11., 14.

Huvitav, kas eestlased on selleks, et teatesõidus üllatada, liigsed individualistid? Et mõni teine annab endast kaaslaste nimel killukese rohkem? Nagu Pavel Matrossov, kes rinnaga ambrasuurile viskus?

Miks ei võinuks Salt Lakes Citys šveitslannade asemel maailma üllatada Eesti mehed eesotsas olümpiamedalistide Andrus Veerpalu ja Jaak Maega?

Miks ei võikuks Östersundis Valgevenelaste asemel pjedestaalile ronida Kadri Lehtla, Eveli Saue, Indrek Tobreluts ja Roland Lessing?

Siiski. Laskesuusatajate kaitseks võib öelda, et 2003. aasta MMil Hantõ-Mansiiskis oli meeskond pronksi võitmas, aga Indrek Tobrelutsu eksimused viimases tiirus kustutasid lootused.

Ometi sureb lootus viimasena, ootame järgmisi tiitlivõistlusi.

Nädalavahetusel Tartus toimunud Eesti talviseid kergejõustiku meistrivõistlusi kajastades - tunnistan, et jagasin ennast kergejõustiku ja Otepää MK-etapi vahel, kusjuures eestlaste väga hea esinemise tõttu kaldus kaalukauss viimase poole - ei jäänud märkamata pooltühjad tribüünid.

Et pealtvaatajakohtade arvu mõõdetakse TÜ uues spordihoones sadadega võib minu meelest resümeerida, et Eesti meistrivõistluste külastatavus oli väike. Põhjust pole vaja kaugelt otsida - keskmine spordihuviline eestlane eelistab iga kell murdmaasuusatamise MK-etappi kergejõustikule. Hoolimata ilmast või selle puudumisest. See lihtsalt on nii.

Seega tasub kõigil spordivõistluste korraldajatel toimumisaega paika pannes uurida ega Otepää MK-etapp juhuslikult samal ajal ei toimu.

Kergejõustik on spordialade kuninganna ja jalgpall kuningas. Eesti oma murdmaasuusatamisega aga troonilistujate jaoks üks tülikas vürstiriik, mis kuidagi aru pähe ei võta ja kroonpaari ees pead ei langeta. Viva la resistance!

Kõik need, kes leiavad, et mõnusad ongi just sellised soojad talved nagu tänavu Eestimaal, võiksid kas või minutiks sattuda laskesuusatamise maailmameistrivõistluste toimumispaika Östersundi ja nad muudaksid meelt.

Meelemuutuseks piisas eile lõunal Östersundi jõudes lennuki trepile astumiseks ja enda ümber pilgu heitmisest. Päike, valgus, lumeväljad, karge ja värske õhk, vaid paar külmakraadi. Mööda lumist teed kesklinna poole sõites jäävad kõrvale meetrised hanged, valged nõlvad, päike vastu sillerdamas. Nagu postkaardil.

Või täpselt nii, nagu olid talved paarkümmend aastat tagasi ka meil, kui pärast õues veedetud talvepäeva pidi ema lapsed luuaga lumest puhtaks pühkima, vanaema kootud villased käpikud olid täis jämedaid lumekristalle ning musta värvi hundikoer lumes möllates muutunud valgeks. Ja nii, et lasteaialapsed ei pidanud iga kuu vähemalt nädalajagu päevi nohu või köha tõttu kodus veetma. Selline on õige talv.

Eesti spordielu kirevuse ja kummalisuse näitlikustamiseks võib ilma ühtegi fakti moonutamata koostada järgneva lause:

Narvas harjutav ja kodumänge Tallinnas pidav Eesti hokiklubi Tartu Big Diamons alistas Läti meistrivõistluste kohtumises Leedu klubi SC Energiija 7:2.

Eile teatas Inglismaa jalgpalli meistriliiga, et alates hooajast 2010-11 soovitakse meistrivõistlusi ühe vooru võrra pikendada. Plaani kohaselt peaksid kõik 20 klubi lisaks tavapärasele 38le kohtumisele veel ühe mängu välismaal. Arvatavasti kuskil Aasias või Ameerikas, mis on Inglise kõrgliiga jaoks väga ahvatlevad turud. Täpsema info leiab siit.

Kui plaan teostub - potentsiaalset tulu arvestades ei saa seda kindlasti välistada - võib Inglise jalgpalli kõrgliigamänge mõne aasta pärast kirjeldada nii:

Vene naftamiljardäri omanduses olev Londoni Chelsea mängis Hiina pealinnas Pekingis peetud Inglise meistriliiga kohtumises USA kinnisvaramagnaatide poolt ülesostetud Manchester Unitediga 2:2 viiki.

Seoses Otepää suusastaadionil tehtud ümberehitustega on võrreldes varasemate aastatega oluliselt muutunud pühapäevase sprindidistantsi trass.

Tähtsaim muutus on seotud finišisirgega, mis on varasema 100 meetri asemel 300 meetrit pikk. Lisaks puhub finišisirgel enamasti (u 99% ajast) vastutuul, mis tähendab, et erinevalt raudsest sprindiloogikast "kes esimesena viimases kurvis, sel eelis sees ja võit tõenäoliselt käes" võivad ässad Otepääl teineteist passima hakata.

Vahemärkus: mäletatavasti võitis Timo Simonlatser (pildil) Tour de Ski Praha linnasprindi osavõistlusel 7. koha ja B-finaali just tänu stardis kättevõidetud esimesele positsioonile, mida ta edukalt kaitsta suutis. Otepääl samasugusele taktikale loota ei tasu.

Täna hommikul võis aga sprindirajal tiirutamas näha Venemaa koondislasi, kes proovisid järele, kas rada on võimalik määrdeta suusaga ehk lihtsalt paaristõugete toel läbida. Kui keegi selle variandi kasuks otsustab, peab ta arvestama, et kohe esimesel tõusul seisab ees 26-meetrine kõrguste vahe (vt rajaskeemi), mis peaks iga normaalse inimese ära hirmutama. Aga teatavasti pole Rootsi ja Norra sprinteritel inimestega kuigi palju ühisjooni.

Pole keeruline mõista ärevusnoote Kalevi korvpalliklubi peatreeneri Veselin Matici hääles, kui ta eile tunnistas, et peab valmis olema ka selleks, et ilmselt operatsioonile siirduv meeskonna täht Travis Reed ei saa meeskonda hooaja lõpuni aidata. Kaalul on hooaja tähtsamad mängud. Natuke ka Matici enda tulevik.

Reedi vigastus on spetsialistide sõnul haruldane. Paar aastat tagasi Hollandis mängides tabas teda sääreluu väsimusmurd, tehti operatsioon, kus plaadi ja kruvide abil luu fikseeriti. Just paar kruvi selles plaadis aga ongi Reedile sügisest saadik valu teinud ja vajavad välja võtmist - sellisele esialgsele järeldusele jõudsid arstid eile õhtul, kui olid tal jalga päeva jooksul neli korda röntgenis erinevate nurkade alt pildistada lasknud ja siis veel tunde omavahel aru pidanud.

Samal ajal ootasid Balti liiga mängule Riiga sõitnud Kalevi füsioterapeut Priit Lehismets ja peatreener Matic bussis istudes kannatamatult arstidelt sõnumeid. Ja aimasid halba, sest: kui kõik korras, poleks arstidel ju nii palju vaatamist ja arutamist.

Väidetavalt ei pidanud operatsioon olema keeruline ja parimal juhul saaks Reed paari-kolme nädala pärast platsile naasta. Aga operatsioonide puhul pole kunagi midagi kindlat. Kindel on aga see, et Reed on Kalevi meeskonna süda ja hing. Ta on olnud üks peategelasi Kalevi viimase poolteise hooaja kõikides edukamates mängudes. Tema ümber on meeskond ja mäng ehitatud. Mitte ei usu, et Kalev temata Eesti meistriks tuleb või Balti liiga play-off'is Riia Baronsit võidab. Kui sinna ikka pääsetakse.

Kiirkorras Reedi kauaoodatud asendajaks toodud Dušan Jelic ei ole halb mängija. Kui ta eelmisel aastal Ventspilsis mängis, jäi ta Reedi pidurdamisel hätta (kes ei jääks?), aga samamoodi oli Reedil raskusi temaga. Ta on suur, tugev, nahaalne, korraliku viske ja hea kooliga. Hoopis teist tüüpi tsenter, kui väike, nõtke, kiire ja üliosav Reed.

Aga. Esmaspäeval Kalevi ja Rakvere Tarvase kohtumiselt saadud mulje ütleb, et esiteks, Jelic pole heas vormis (ta oli enne Kalevisse tulekut sel hooajal osalenud vaid neljas ametlikus liigamängus), ja teiseks, kaaslased vajavad harjumist temaga ja tema kaaslastega. Jelic ei saa pooltki nii palju palli kui Reed. Temast on kindlasti abi, aga teda ei saa väljakul üks ühele Reedi asemele sisestada ja senist efekti loota.

Mis aga veel hullem - juhuslik kokkusattumine või mitte, igatahes on alates Reedi puudumisest väljakul ka kaaslaste, eriti Kristjan Kanguri silmadest sügisene säde kadunud.

Jalgpallisõbrast allakirjutanu jaoks ei alanud kolmapäev hästi. Saabusin tööle, istusin laua taha ning ei olnud veel arvutitki lahti teinud, kui kolleeg teatas, et Andres Oper läheb operatsioonile ja teda ootab ees kahekuuline mängupaus. Üpris mitu "kuradit" käis peast läbi, sest Oper oli ju alles Hollandis värava löönud. Nüüd oli aga kõik hea lörris.

Teine pauk tabas mind, kui kuulsin, et uudise allikaks on selline netilehekülg nagu buduaar.ee. Just täpselt! Eesti parima jalgpalluri operatsioonist ja vigastusest andis teada roosakas glamuuriportaal. Arvestades, et buduaar.ee tegevjuht on Operi tütre ema Marge Rahu, ei tundu allikas ebaloogilisena, ent kummalisena ikkagi.

Mida ma öelda tahtsin? Seda, et lisasin buduaar.ee enda bookmarki´desse.

Jalgpalliissi Aivar Pohlak tavatseb ikka ja jälle öelda: räägin sulle, aga ära sellest kirjuta, jäta esialgu ainult enda teada. Sarnast juttu kuulen tema suust iga nädal vähemalt korra, tavaliselt rohkemgi.

Pohlaku põhjendus on lühidalt umbes säärane: iga tehing tuleb nii jube raskelt, teabe lubatust kiirem meediasse lekitamine võib asja nässu keerata. Ja nii edasi ja nii edasi.

Jutt iseenesest ju loogiline mis loogiline. Kui ainult mujal maailmas sarnased mängureeglid kehtiks. Aga eriti ei kehti, tundub vähemalt mulle.

Näiteid, miks ei kehti, võiks tuua mitmeid. Aga olgu siinkohal toodud ainult üks. Kõige värskem.

Lugesin täna pärastlõunal Soome klubi MyPa ametlikult kodulehelt uudist Tarmo Neemelo kaheaastasest lepingust. Helistasin otsemaid Neemelo agendile Tarmo Lehistele, et tehingu üksikasjade kohta veidi lisa pärida.

Ent suur oli Lehiste üllatus, kui ta teabe avalikuks tulekust kuulis.

"Mis, tuli jälle kuskilt Soome meediast välja või!?" oli ta esimene ja vahetu reaktsioon.

Nojah, kui MyPa kodulehte pidada Soome meediaks, siis küll, vastasin.

Ning Lehiste imestas: "Ja mulle rõhutasid nad veel korduvalt, et ma jumala pärast enne teisipäeva kellelegi midagi ei räägiks." Ning siirdus ka ise arvuti äärde kirjapandut lugema.

Too näide on iseäranis hea, sest siin käib jutt ostjaklubi ametlikust infoallikast. Ehk inimestest, kellega otseselt läbirääkimisi peeti. Ja mitte mingitest kõmulehtedest või -saitidest, kes teadupärast tavatsevad kirjutada mida hing ihkab.

Kõlagu siis summa summarum: härrased agendid, Pohlak ja Lehiste näiteks, ärge põdege! Kui teete oma tööd hästi ja klubi tõesti tahab teie pakutavat jalgpallurit, ei jää ükski tehing meedia taha.

Räägitakse, et ajakirjanikud teavad rohkem kui kirjutavad. Õige. Põhjusi, miks kogu infot hoobilt (või mitte iial) turule ei saa paisata, on mitmeid - näiteks pole sünnis või palub teine osapool pisut oodata. Või palub kolmas osapool teisel osapoolel suu teatud aeg kinni hoida. Mis aga juhtub, kui üks lüli ses ketis katkeb?

SL Õhtuleht sai allikatelt juba reedel teada, et Marko Asmer on sõlminud BMW Sauberiga lepingu. Paraku ei saanud seda avaldada, sest vormelimaailmas kehtib kord - esmalt tuleb tiimi pressiteade.

Võib ju arvata, et kes kurat jälgib maailmas mingi mõttetu Eesti ajalehti. Aga jälgitakse. Piisas SL Õhtulehes pealkirjastada artikkel: "Jaan Kirsipuu: tipprattureist on puhas vaid Hushovd", kui järgmisel hommikul kell 9 helistasid kolleegid Norra ajalehest Verdens Gang ja pärisid, millest loos juttu, et doping ja Hushovd. Vabandasid, et nad saavad tõlke alles paari tunni pärast.

Sama juhtus paar kuud tagasi, mil lehed kirjutasid rallisõitja Urmo Aava võimalikust liitumisest Suzukiga. Ööpäev pärast artiklite ilmumist olid need tõlgituna Suzuki bosside laual. Jaapanis.

Ühesõnaga, avaldanuks SL Õhtuleht info Asmerist enne kokkulepitud aega ehk esmaspäeva pärastlõunat, võinuks BMW Sauber hakata eestlase usaldusväärsuses kahtlema, kuigi Asmer polnud siin vähimalgi määral osaline. Tema ei teadnud info liikumisest tuhkagi.

Aga miks ilmus siis uudis Asmeri lepingust online-külgedele juba laupäeval ja lehtedesse esmaspäeval? Sest üks mees - austerlane Christian Klien (pildil), kes palgati samuti BMW Sauberi testisõitajaks - ei suutnud suud pidada ja lobises ajakirjanikega. Nood ei pidanud vastu ning avaldasid uudise.

Tulemus: BMW Sauber kirus Austria dummkopfi, kupatas pressiteenistuse laupäeval tööle ja avaldas teate testisõitjate palkamisest. Sellega oli rikutud nii Asmeri, tema isa Toivo, mänedžeri Harald Huysmani ja paljude teiste nädalavahetus. Selle asemel, et jalad ahju peale sirgu visata, tuli neil asuda arvukaid intervjuusid jagama.