Suusatamises on nagu loomade maailmas, kus kehtib võrdsuse seadus: 1. Kõik loomad on võrdsed. 2. Mõned loomad on võrdsemad. 3. Lõvi on kõige võrdsem.
Ehk siis: mida parem suusataja oled, seda suurem on su suusapark ja lihtsam antud ilma jaoks õigeid vahendeid valida.
Kaija Udras tunnistas, et Kuusamo MK sprindiks polnud õiget suuska. Kas ta väga hästi libiseva paariga vajalikud neli sekundit, mis edasipääsust puudu jäid, ajast kärpinud oleks, aga see selleks. Viie klassikapaari hulgast – ja vaevalt neist mõni superhea on – pole lootustki iga ilma jaoks midagi leida. Ehk siis vähemalt sekund-paar tuleb eos loovutada.
Suuskadega oli hädas ka Anti Saarepuu, kes siirdus suvel Fischeri talli. Ta oli juba Jaak Mae neljakümne paari hulgast ühte laenamas, kuid läks rajale siiski oma vahenditega, mis polnud kõige etemad. Saarepuu pääses edasi viimasena.
„Hea, et Jaagult suuski ei laenanud. Oleks veerandfinaalis venelasega kokku põrgates suusa ära murdnud, jäänuks see viimaseks laenamiseks,“ sõnas Saarepuu.
Aga mida siis teha? Kuidas võrdsustada olukord, kus üks saab valida suuski poolesaja, teine viie paari hulgast?
Aastaid tagasi koorus jutuajamisest Mati Alaveriga idee – iga suusataja tohiks hooajal kasutada viit paari klassika ja viit paari uisusuuski. Suusad markeeritakse ja neid tohib purunemise korral vahetada vaid sama põhjastruktuuri ja jäikusega paari vastu.
Esiteks võrdsustaks antud reegel suusatajate tingimused. Teiseks oleks rahaline võit märgatav – suuskadele kuluks vähem raha, transpordile samuti ja hooldetiim oleks väiksem.
Paraku… Milline suusafirma oleks nõus antud reegliga? Saamata jääks sajad ja sajad eurod, mida suusatajad suuskade soetamisele kulutavad. Seega läheb elu vanaviisi edasi – kui tahad olla kõige võrdsem, kogu aastatega suusapaare ja kuluta raha nende lennutamisele maailma ühest otsast teise.
