1. Levadia võitis. Ei mingit põnevust
Levadia vormistas nädalavahetusel Eesti jalgpallimeistri tiitli. Õnnitlused. Samas kahju, et tšempionaadi lõpp ei kujunenud põnevaks. Ja üldse, kas võib öelda, et tšempionaat oli põnev? Poole pealt olid medaliomanikud teada, head mitu vooru enne lõppu võis Levadia sisuliselt meistriks kroonida.
Võrdluseks: ameerika jalgpalli liiga NFLi hooajast on peetud üheksa mängu, seitse ees. 17 tiimi on hetkel kas play-offi kohal või sellest ühe võidu, 4 kahe võidu kaugusel ehk siis 21 meeskonnal on reaalsed võimalused võita meistritiitel. Vaat seda võib nimetada põnevuseks.
2. Riik lõi spordile noa selga
Numbrid on karmid. Järgmisel aastal väheneb spordile ette nähtud riigi tegevustoetus 30 protsenti ehk 40 miljoni krooni võrra. Investeeringuteks ette nähtud rahast kärbitakse suisa pool. Ühesõnaga, riik lõi spordile noa selga. Siitmaalt ei taha ühegi valitseja, ka sõjaväelaste, suust kuulda sõnagi Eesti rahva kehva tervise kohta, sest mida külvad, seda lõikad.
3. Mille najal püsib Eesti hoki?
Huvitav, mille najal püsib Eesti hoki? Raha pole, jäähalle pole, meeskondi pole, aga näe, mängivad küll. Tegu oleks justkui jürgenveeberliku trikiga, kus füüsikaseadused pealtnäha ei kehti. Paneme kõrvale Eesti korvpalli: on saalid, on meeskonnad, on raha, aga ikka ollakse kukkumas mudaliigasse. Mõistetamatu.
4. Kauaks jätkub Kanepi uut treenerit?
Kaia Kanepi sai taaskord uue treeneri. Näis, kaua itaallane Luca Appino vastu peab. Kolmeaastane leping, mis sõlmiti, ei tähenda siinkohal vähimatki. Nagu ka kuldsed sõnad, mis Appino suunas lausuti. Ka eelmised juhendajad olid esimese jutu põhjal need kõige-kõige.
Ettevaatlikuks teeb Kanepi kiitus uuele treenerile, et too: "Ei suru ennast peale, vaid laseb mul otsustada."
Kahjuks pole spordis demokraatiat, kui tahad tippu jõuda. On töö, mis tuleb ära teha, meeldib see sulle või ei meeldi. Köhid verd ja teed, kui treener ütleb, et nii on vaja.
5. Laskmine vs suusatamine
Laskjad torisesid. Et mida suusatajad, täpsemini peatreener Mati Alaver, taaskord räägib, et need, kes kaotavad võitjale kolm protsenti, on kõvad. Ei ole! Harjutuses 60 lasku lamades ei pääse kolme protsendiga kaotajaid tiitlivõistlustel eriti rajalegi, kui nad just eksootilisest riigist pole.
Mullusel laskmise EMil kaotas Eesti esindaja Anžela Voronova võitjale 0,85 protsendiga, kuid ei pääsenud medali lähedalegi, sai 16. koha. Lukas Bauerile umbes samavõrra alla jäänud Jaak Mae tuli Otepää MK-etapil aga teiseks.
Üritused selgitada, et laskmist ja suusatamist ei saa samastada, põrkus vastu müüri. Kui Alaver võrdleb suusatamise kaotusprotsente kümnevõistluse ja kettaheitega, siis miks ei tohi neid võrrelda laskmisega?
