Helistasin täna tõstmise olümpiavõitja Jaan Taltsile, sest tahtsin kirjutada pikemat lugu sellest, kuidas kolm venda – eks ikka Leho, Ain ja Lembit Pent – rauda sikutavad ja aastaid varjusurmas püsinud alale elu sisse puhuvad. „No nii see ikka ei käi! Te arvate, et kirjutate artikleid siis, kui TEIE seda tahate?!“ pahandas vastuoluline olümpiavõitja, kui kuulis palvet. Ja seletas noorele lehemehele õpetlikult: kirjutada tuleb siis, kui sportlane seda ise soovib. Kui see talle kasulik on. Taltsi kuueminutilise tiraadi lõpugongi asendas telefonitorus lihtsalt monotoonne tuut-tuut-tuut. Ootamatult lõppenud kõne pani mind mõtlema: võibolla on härra Taltsil õigus? Ehk on ajakirjanikud tõesti liiga aktiivsed? Äkki peaksimegi lihtsalt ootama sportlaste kõnesid?
Esmaspäevane iganädalane sporditoimetuse koosolek jäetakse ära. Leheneegrid istuvad oma laudade taga ja ootavad säravail silmil sportlaste kõnesid. Esimene helistaja on loomulikult kolmikhüppaja Kaire Leibak. „Homsesse lehte tuleks kirjutada sellest, kuidas mu hüppetehnika on üüratult paranenud,“ teatab blond tütarlaps vastuvaidlemist mitte sallival toonil. „Ja pange juurde mingi ilus suur pilt minust!“
Seejärel võtab ühendust suusakuningas Andrus Veerpalu, kes raporteerib: põlv on hakanud jälle jupsima. Ilmselt sel talvel suuski alla ei pane.
Korvpallur Martin Müürsepp pakub aga nädala teise poolde pikemat intervjuud iseendaga. „Meenutaksin meelsasti oma NBA-karjääri, naljakaid seiklusi Venemaal ja räägiksin ühtlasi ka napsitamisest ja naistest,“ tahab Mürka südant puistata.
Vahepeal on toimetuse meilikasti laekunud kirjad indiaca, piljardi ja racketloni alaliitudelt. Loomulikult ilmuvad needki kõik Õhtulehes lühendamata kujul.
Kella kuuest astub aga toimetusse Tallinna Selveri võrkpalliklubi peatreener Avo Keel, kes käsutab käsi plaksutades: „Noh, nüüd kähku-kähku Audentese spordikeskuse saali. Meil on täna ülioluline Balti liiga mäng Võruga. Mis te veel siin passite?“
Lugupeetud Jaan Talts, kas ma sain kõigest ikka õigesti aru?
