Vahepeal on sobitatud erinevate riikidega uut ja vana sõprust, mõni mees vahetanud klubirüüd, mõni koondisest lahkunud / kõrvale jäänud, mõni pead tõstnud.
Sõnaga: kas Eesti jalgpallikoondis on tugevam kui eelmises, ajaloolises valiktsüklis?
Tuumik on endine. Konstantin Vassiljev on liidrite liider - nüüd võidelnud kätte ka peadirigendi rolli koduklubis. Tema on vaieldamatult meie asendamatuim mängija igas mõttes.
Sergei Pareiko jätkab usutavasti vanas headuses, süstides tervesse meeskonda kindlust. Raio Piiroja koha nii kaptenisillal kui keskkaitses on hõivanud Ragnar Klavan - meie esimene väljakumängija tippliigas, tõsi, viimasel ajal õige praktikata.
Paremkaitses on Enar Jääger sama kindel kui kütusehinna tõus, samuti Aleksandr Dmitrijev kälimees Vassiljevi adjutandina keskvälja südames.
Need on mehed, kelle Tarmo Rüütli tavaolukorras kannab protokolli sekunditki mõtlemata.
Ilmselt talitab ta vasakkaitses samuti Norras kindlalt ja julgustavalt areneva Taijo Teniste ning võrreldes eelmise tsükliga uue näoga ründepaariga Andres Oper - Henrik Ojamaa.
Jääb kolm vakantset platsi., kuhu soosikud Taavi Rähn, Sander Puri ja Dmitri Kruglov, aga...
Hiina esiliigas palliv Rähn on nagu mister X, mees, kes tuleb tundmatusest ja keegi ei tea temast midagi liiga täpset. Aga suurt muret pole: Igor Morozov ja Alo Bärengrub on ootel.
Puri on jalgpalli Oliver Venno - tõusnud suure lootusena, aga siis vajunud. Kuopio Palloseuras on ta oluliselt vähemolulises rollis kui Ats Purje, ent Rüütli on seni eelistanud paremal äärel Puri.
Ka Kruglovi usub Rüütli vankumatult - ka olukorras, kus too piirdub Venemaal duubelrivistuse mängudega ning Joel Lindpere ja Tarmo Kink on pingil oma tundi ootamas.
Summa summarum: sinisärkide koondis pole kindlasti nõrgem kui aasta eest, vähemalt mitte paberil. Valikut jagub, lõviosa meestest saab klubides marjamaale, lisaks on lootus Piiroja ja eelkõige Sergei Zenjovi tervenemise võrra veel tugevamaks muutuda.
Ent üht trumpi paistab üha tehnilisemaks muutuv Eesti koondis aina rohkem lõivuks tooma: oleme kui lilliputid!
Kõik põhitegijad on pigem lühikesekasvulised, eranditeks vaid keskkaitsjad Rähn ja Klavan (ehkki ka nemad pole oma ampluaas mingid hiilglased) ning mööndusega ka Oper. Mis tähendab, et standardolukordi peame järjest rohkem kartma.
* * *
Aga lõpetuseks räägime ühe jutu kohe klaariks: kõik eelnenu ei tähenda, et nüüd on latiks eelmise tulemuse kordamine. Hollandi kõrval oleme kõigest hoolimata endiselt millimallikad, Türgi kõrval kääbused ning Rumeenia ja Ungari kõrval lihtsalt üks pisike jalgpallikants kuskil ääremaal.
Seega: rahu, ainult rahu!
