Eesti korvpallikoondisel on aastate jooksul küll ette näidata mõjusaid võite Euroopa tugevamate sekka kuuluvate meeskondade vastu, kuid viimane korralik purakas jääb viie suve taha. Kas tänavu tuleb lõpuks järgmine?
Praegune põlvkond, kus kogenuimad on ja põhiraskust kannavad Kangur-Talts-Arbet, pole omal jõul veel suuri võite maitsnud. 2007. aasta võidumängus Makedoonia (72:66) ja aasta varem Horvaatiaga (78:77) löödi kaasa, ja sugugi mitte pingipoistena, kuid toona olid koondise vedajad veel Martin Müürsepp, Gert Kullamäe, Tanel Tein, Valmo Kriisa, Tarmo Kikerpill. Tõsi, Kangur kuulus mõlemas nimetatud mängus algviisikusse ning Makedoonia vastu kogus ta korralikud 11 punkti ja 7 lauapalli.
Aga ikkagi. Alates 2008. aastast on alistatute sekka kuulunud vaid Portugal, Tšehhimaa, Luksemburg, Austria, Holland ja Slovakkia. Vahepeal ei saanudki suuri skalpe tulla, sest ühe tsükli mängisime B-divisjonis.
Nüüd on hiilgav võimalus jälle käes. Peame vähem kui kuu jooksul kuus mängu Serbia, Iisraeli ja Montenegroga, kes kõik osalesid viimasel EM-finaalturniiril ja on aastaid kuulunud Vana Maailma kossueliiti. Peame endale teadvustama, et ülesanne - võtta nimetatud kolmiku vastu kas või üks võit - on raske. Aga sugugi mitte võimatu.
Alates eelmise aasta suvest pole Eesti B-divisjoni tasemega meeskondade vastu kaotanud ühtegi neljast mängust, väikseim võit on olnud 17-punktiline. Ongi paras aeg järele proovida end kraad kangemate vastu.
Ehkki meie koondisel on praegu päris palju jõudu, jääb erinevatel põhjustel kahjuks eemale viis mängumeest, kes kindlasti kas kuuluksid esitosinasse või võitleks selle koha pärast: mullused U20 koondise sangarid Rain Veideman ja Janar Soo ning eesliinimehed Joosep Toome, Vallo Allingu ja Rait Keerles.
Samas on võrreldes mulluse suvega lisandunud Tanel Sokk, Siim-Sander Vene ja Reinar Hallik, nii et manööverdamisvõimalust peatreener Tiit Sokul veidi jagub. Kuidas eestlased saavad vastu 26 korral EM-finaalturniiril osalenud Iisraelile, näeb juba täna õhtul.
