Jalgpalli U19 EM-finaalturniiri alagrupiturniir on lõppenud ja Eesti oodatult konkurentsist langenud. Mida sellest järeldada, kuidas elavad korraldajad ja kuidas VIPid tsiuhh-tsäuhh Eestit külastavad.
Kärsitud ahastajad
Eesti meeskond kaotas kodusel EM-finaalturniiril kõik kolm kohtumist väravate vahega 1:9. Hästi mängiti Portugali vastu teisel poolajal, Kreeka vastu esimesel poolajal ning Hispaania vastu. Väga meeldiv oli just Hispaania vastu üles näidatud distsipliin - paikapandud korrast peeti kinni esimesest minutist viimaseni.
Kõigile kärsitutele ahastajatele meenutuseks ja teadmiseks, et Eesti U17 ja U19 noortekoondiste jaoks on Euroopa TOP8 liiga kõva pähkel ning keeruline näha, et see tulevikus muutuks, sest rahvaarvust tingitud väike valik võimendub noorteklassides oluliselt.
Kui Eesti A-koondis hõlmab endas 15 aastakäiku (Sergei Pareiko sündinud 1977, Henrik Ojamaa 1991), siis antud U19 meeskond 1 aastakäiku (1993) ühe erandiga (1994. aastal sündinud varuväravavaht Riido Reiman).
Et Eesti jalgpallur sirgub põhjamaises kliimas, kus muruväljakut jagub aastas viieks-kuueks kuuks ning väljakute üldine kvaliteet on pigem kehv, siis ei tasu loota, et kunagi hakataks sama filigraanselt söötu lükkama nagu Hispaania.
Virtuoosidele võime meie vastu saada eelkõige tarkusega, mida Eesti U19 meeskonna esitusest Hispaania vastu õnneks jagus. Hoiduti rumalustest ja hurraa-optimismist. Kui (vahel harva) võimalus avanes, hoiti palli, et saada vastase avaldatud survest puhkamiseks hingetõmbeaega.
Lähtekohad, mis viisid Tarmo Rüütli juhendatud Eesti A-koondise viimati EMi play-off'i, on muuseas samad. Lihtsalt materjal on mitmekülgsem ja parem. Kui Eesti saab ühest aastakäigust kolm A-koondislast, on tegu õnnestumisega.
Korraldustöö hari möödas
Kuigi kolm tähtsaimat kohtumist ootavad ees, saavad finaalturniiri korraldamisega ametis olevad inimesed pärast esmaspäevast viimast alagrupivooru märksa rahulikumalt hingata.
Et mitmed UEFA ametnikud on seotud konkreetse staadioniga ning Rakvere, Haapsalu ja Kadrioru staadionid poolfinaale ega finaali ei võõrusta, sõidab palju ametnikke Eestist minema. Samuti lahkuvad poolfinaalidesse mittejõudnud Serbia, Horvaatia, Portugali ja Eesti koondised ning ka osad kohtunikud.
Korraldajate koormus langeb märgatavalt. Näiteks kui seni koosnes turniiri ametnike transpordivajadusi teenindav autopark 30 masinast, siis alagrupiturniiri järel taandub see 10 masinale.
Nobe visiit
Kes vaatas Eurospordist esmaspäeva õhtul Kadriorus toimunud B-alagrupi kohtumist Inglismaa - Prantsusmaa, nägi, kuidas kaamera peatus ühel härrasmehel ning ekraanile ilmus kiri "Sir Trevor Brooking, Inglismaa Jalgpalliliidu arendusdirektor".
West Ham Unitedi legendaarse mängija Brookingi (pildil) visiit oli väga kiire. Ta saabus Tallinnasse eile õhtul kell 18, lahkus täna hommikul, et osaleda tähtsal koosolekul ning naaseb neljapäeval Eestisse, et vaadata poolfinaali Inglismaa ja Kreeka vahel.
UEFA otsuse kohaselt on päeva avakohtumine (kell 16.45) just Inglismaa - Kreeka. Ettearvatav, sest teine kohtumine (kell 20.00) Hispaania - Prantsusmaa on märgatavalt atraktiivsem ning nii UEFAt kui ka Eurosporti huvitab, et köitvam kohtumine toimuks Kesk-Euroopa (meiega võrreldes miinus üks tund) parimal teleajal.
Palli ei hoitud üldse, üle kahe söödu järjest ei tehtud ja need olid ka tagasisöödud, üks löök väravale 90 minuti jooksul. Kohutav. Kuulsin tuttavalt, et samal arvamusel olid ka Eurosport'i kommentaatorid, kes ütlesid, et nii ühepoolset mängu pole veel kunagi finaalturniiridel olnud ja et Eesti ei üritagi midagi teha ning üle kahe söödu ei suudeta teha. Kahju, et Eesti üks ainsaid jalgpallile spetsialiseerunud ajakirjanikke asjast üldse aru ei saa :(
unustage kuni 16 aastaste puhul igasugune taktika ja mänguplaani jutt, arendage pallikäsitlust, omaksvõttu, söötu, hoo pealt omaksvõttu ja surmamist jne jne.