Üllatuslikult lugesin tänasest Eesti Päevalehest, et olümpiavõitja Erki Nool seab kahtluse alla vigastusest paraneva Mikk Pahapilli saatmise Londoni olümpiale.
Noole argumentatsioon on järgmine: kevadel õlaoperatsioonil käinud Pahapill pole tänavu võistelnud ega seetõttu ka normi täitnud, kahtlane, kas ta tase praegu 8000 punktini küündib ja alla selle pole olümpiale minna mõtet.
Huvitav, kuidas inimese mälu nii lühike on ja empaatiavõime mõne aastaga hääbub. Oma viimasele mitmevõistlusele läks Nool ise 2005. aasta talvel vastu täiesti lootusetus seisus: eelnevalt oli ta tõsiselt vigastanud kannakõõlust ja arstid soovitasid lõikust. Ta lükkas selle sise-EMi nimel edasi ja treenis basseinis, et vigastatud jalale vähem koormust anda. Et aga saaks veelkord medali eest võidelda! Tõsi, Nool oli tol hooajal enne vigastust kogunud seitsmevõistluses 6070 silma, kuid see on fakt: Madridi läks ta poolsandina. Tulemus oli 5712 punkti, 12. koht. Kas Noole viimane võitlus oli mõttetu? Kaugeltki mitte, see oli uskumatult vapper eneseületus, mis läks hinge rohkemgi kui ta medalivõidud.
Kuid miks leiab olümpiavõitja nüüd, et Pahapillil pole põhjust Londonisse (võimalik, et oma karjääri viimasele olümpiale) sõita? Mina arvan, et mulluse hooaja maailma neljas mees peaks saama samasuguse võimaluse nagu Nool omal ajal. Ja kui tuleb traumale alla vanduda ja näiteks katkestada, pole ka midagi katki. 2009. aasta sise-EMi tiitlit ebaõnnestunud võistlus Pahapillilt ära ei võta, samamoodi nagu Noole renomeed ei määrinud Madridi kahvatu tulemus. Pahapill pole küll Noole klassist spordisangar, kui üks Eesti tippudest ometi ja pole vähimatki põhjust talle kaikaid kodaratesse loopida.
