Ju ei kahtle keegi, et jalgpall on ülikindlalt maailma harrastatuim ja levinuim sport. Mis muudab ühe meeskonna NIIVÕRD võimsa - nelja-aastase - jäägitu valitsemise kahtlemata ainulaadseks.
Igav?
Ma pole õigupoolest täpselt aru saanud, kas Hispaaniast ja igavusest kõneldes on eelkõige silmas peetud nende võiduseeriast või mängustiilist tüdinemist.
Kahtlemata ihkab publik intriigi - ihkan isegi. Aga tõesti: kui üks tiim on jõudnud oma mängu ja artistide valikuga taolisele tasemele ehk saavutanud loodud kunstiga vaat et täiuse, siis kuidas saab see olla igav?
Ma ei kõrvutaks Hispaaniat FC Barcelonaga sel lihtsal põhjusel, et Hispaania teod on märksa võimsamad. Miks? Loomulikult seepärast, et mängida NII igapäevase lihvimise järel on hoomamatult hõlpsam kui puhuti kokku tulles.
Jumal tänatud, et Hispaania eile õhtul kogu sellele etendusele täisvõimsa kogupaugu, tõelise grande finale andis. Kui mõni varasem mäng (alagrupis Itaalia ja Horvaatia, play-off'is Portugaliga) jättis õhku mõne küsimärgi, siis lõppakord kustutas viimsegi kahtluse.
Hispaania on kätte võidelnud Unistuste Meeskonda staatuse. Mäletate, kui korvpalli Dream Team maale laskus ehk hakkas olümpiatel käima, vaadati neid alt üles. Imetleti sügavalt. Siiani jälgitakse suure huviga, millised NBA staarid koosseisu mahuvad, millised mitte. Ei mingit igavust, vastupidi.
Sarnast austust väärib ka Hispaania jalgpallikoondis. Sest kindlasti ei kesta tema valitsemisaeg igavesti.
