Kas kõige vingem on see, kui jalgpalli suurriik EMil või MMil ootamatult vastu nosplit saab või see, kui titaanid võimalikult kaua elus püsivad ja lõpufaasis omavahel arveid klaarivad?
Mõlemal stsenaariumil on oma fännklubi. Ise kuulun esimeste sekka ja olen 1992. aasta EMist alates nautinud ja kaasa elanud end medalimängudele võidelnud autsaideri(te)le - Taani 1992, Rootsi 1994, Tšehhi 1996, Horvaatia 1998, Lõuna-Korea ja Türgi 2002, Kreeka 2004, Türgi 2008, Uruguai 2010.
Ent loetelus on tühikud ning ega polnud midagi viga ka EMil 2000 (poolfinaalid Holland - Itaalia ja Prantsusmaa - Portugal) või MMil 2006 (poolfinaalid Saksamaa - Itaalia, Portugal - Prantsusmaa), mis olid turniirid, kus medalimängud olid suurte tegijate siseasi.
Tõsi, erinevalt kõigist teistest äratoodutest pole Portugal küll kunagi ühtegi tiitlit võitnud, kuid ei tihka kuidagi Portugali meeskonda anno 2000 (Vitor Baia, Luis Figo, Nuno Gomes, Costinha, Rui Costa, Fernando Couto, Joao Pinto jt) või 2006 (Luis Figo, Pauleta, Ricardo Carvalho, Cristiano Ronaldo, Deco jt) Portugali koondist suurte tegijate seast välja jätta.
Pärast eilset Saksamaa - Kreeka kohtumist (4:2) võib kindlalt väita, et EM 2012 liigitub samasse ritta 2000. aasta EMi ja 2006. aasta MMiga - medalimängud on suurte tegijate siseasi. Autsaiderid-üllatajad on juba koju sõitnud.
Ühes poolfinaalis kohtuvad Portugal ning Hispaania või Prantsusmaa, teises Saksamaa ning Inglismaa või Itaalia. Garanteeritud maiuspalad, järjekordsed peatükid klassikalises vastasseisus. Konkurentsis on viis maailmameistrit ja Portugal - pole paha!
Et õues mässab suvetorm, on tänasel jaaniõhtul kahjuks keeruline nautida eestlaste muistset kombestikku. Jalgpalligurmee on aga serveeritud, nautigem!
