Kui Kreeka jalgpallurid suutnuks ka esimestel minutitel korralikult mängida, oleksid praegu täiseduga alagrupi liidrid. Aga ei suutnud ja on peaaegu audis.
Avapäeva mängus Poolaga uinuti esimesel paarikümnel minutil ja jäädi kaotusseisu. Pärast puhkepausi ärgati, suudeti - poolakate endi abiga - viigistada ja peaaegu isegi võita.
Täna tšehhide vastu oli käivitumine veel aeglasem. Juba kuue (!) minutiga oldi 0:2 taga, ärgati teisel poolajal taas võitlusele, ent seekord oli lootusetult hilja.
Kõik see kokku tähendab, et viimases voorus tuleb võita alagrupi soosikut Venemaad (kuidas küll?) ja ka siis pole kreeklaste edasipääs tingimata nende endi kätes.
Turniiri alguses kirjutas kolleeg Ott Järvela siinsamas blogis, et Kreeka jalgpallimeeskond lunastab riigi ja rahva muid patte. Ent paratamatult tekib küsimus: kas majandussurutis ja sotsiaalne äng on jätnud vutimeestele hoopis vastupidise jälje? No ei ole ju võimalik, et kuumaverelised lõunamaalased mängude alguses järjepanu tukuvad.
Aga päris süütud need Hellase pojad siiski vist ei ole. Keegi sealmail pesitsevatest kõrgetest jumalatest on igatahes otsustanud neid karistada. Avamängus langes kaitsjaid kui loogu, täna lisandus kadude nimistusse turniiri vanim mängija, väravavaht Konstantinos Chalkias.
Või vihastati hoopis Kreeka meeskonna liidri Giorgios Karagounise (pildil) käitumise peale, kui ta Tomaš Rosickylt õrna vopsu saanuna kui kuulist tabatuna murul vähkres ja peas kuues erinevas kohas verd otsis - tulutult.
