Võidurõõmu on keeruline mõõta, aga kehtib vast reegel, et see on pöördvõrdelises seoses võidu tõenäosusega - eile Okeaania jalgpallimeistriks tulnud Tahiti irdus esikohta tähistades reaalsusest rohkem kui Hispaania koondis MM-tiitlit võites. Üks oli täiesti ootamatu sündmus, teine mitte nii väga.
Autsaideri toetamine võrdub oaasi otsimisega Sahaara kõrbes. Vaatame kasvõi Eesti jalgpallikoondise fännide saatust. Aastaid reisiti meeskonnaga kaasa ja nähti üldjuhul kaotuseid. Eelmises valiksarjas esmalt võit Serbias, siis näotud kaotused Itaalias ja Fääri saartel, siis võidud Sloveenias ja Põhja-Iirimaal.
Fantastiline ja unustamatu kaif, ent mõnu hajudes - play-off'i avamäng Iirimaaga - asus peas vasardama teadmine, et järgmist sarnast triumfi tuleb kardetavasti oodata aasta(kümne)id. Väikeriigi toetaja saatuseks on rohked kannatused. Lunastavad harvad triumfid on see-eest ääretult magusad.
Kardan, et sakslane või brasiillane ei oska jalgpallikoondise edu üle nii väga rõõmustada, sest on enamiku ajast hõivatud muretsemisega, et mis siis saab, kui võitu ei tule. Igatahes toetab siinkirjutaja väikeriike ja väikeseid tegijaid ka rahvusvahelises jalgpallis ning soovitab seda soojalt kõigile teistelegi.
Äge, et Meistrite liigas jõudsid play-off'i Nicosia APOEL ja FC Basel. Veel ägedam, et 2010. aasta MMil jõudis poolfinaali ja mullu tuli Lõuna-Ameerika meistriks Uruguai. Sama äge, kui käimasoleva jalgpalli EMi võidaks Horvaatia!
Vähem kui 5 miljoni elanikuga riigi saavutused pärast iseseisvumist on imetlusväärsed. Lisaks 1998. aasta MMi pronksmedalile jõuti 1996. ja 2008. aasta EMil veerandfinaali. Kõrvale on jäädud vaid kahest finaalturniirist: EM 2000 ja MM 2010.
Kuigi endise Jugoslaavia võimsast jalgpallipärandist sai suurima ampsu Serbia (Belgradi Crvena Zvezda tuli ju 1991. aastal suisa Euroopa meistriks), on kommunistliku liitriigi lagunemise järel enim silma paistnud just Horvaatia. Ning kui 1998. aasta MM-pronksi võis vähemalt osaliselt kirjutada endise Jugoslaavia spordivabriku arvele, siis viimaste aastate järjekindlat FIFA edetabeli esikümnes püsimist enam mitte.
See on iseseisva Horvaatia töö ja võit, mis saavutatud raskuste kiuste. Riik pole rikas ning võimalused jalgpalli arendamiseks võrdlust teiste tippudega välja ei kannata. "Esimene asi, mille ise väikesele lapsele annab, on jalgpall. See on meil veres. Elatakse jalgpalli nimel," rääkis EMi eel BBCle kaitsja Vedran Corluka.
Horvaatia spordipäevalehe - teeb kadedaks, eksole! - ajakirjanik Anton Samovojska sõnas samas artiklis: "Meie noormängijaid kasvatatakse erilise filosoofia vaimus. Rõhutakse osavusele ja tehnikale, taktika või füüsisega neid esialgu ei koormata. Barcelonal on La Masia, meie filosoofia on sarnane - sööt, liikumine, platsinägemine, tehnika, väljakul vaba ruumi leidmine."
Luka Modrici (pildil) mängujuhtimine eilses mängus Iirimaaga kinnitas Samovojska juttu. Horvaatia osavust täiendavad kirg ja uhkus, millega jalgpalli ja oma riiki suhtutakse. Väike ja vapper, mulle sobib!
