Palavus, kohutav palavus. Selline on esimene mulje Donetskist, mille Donbass Arenal kohtuvad peagi Prantsusmaa ja Inglismaa.
Asfalt sulab ja punaseks kõrbenud Inglismaa fänne leiab igalt tänavanurgalt. Õieti võiks öelda linnas liikuvate masside põhjal, et kohtuvad hoopis Inglismaa ja Venemaa, sest hiljuti Eestit nahutanud Prantsusmaa fänne on näha vähe. "Rossija! Rossija!" jääb aga korduvalt Inglismaa fännide laulude vastuseks kõrva. Pole ka ime - kes meist ei läheks Riiga vaatama EM-finaalturniiri kohtumist selliste jalgpallihiidude vahel.
Lisaks Donbass Arenale on linnas jalgpallifännide jaoks veel kaks olulist kohta, kus elu keeb: tohutu fännitsoon kesklinnas Donetski Šahtari staadioni juures ning linna servas suur telklaager, mis mõõtudelt ja toidu ning õllemüüjate arvult ei jää alla Viljandi linnale folgi ajal.
Pühapäeval Ukrainasse jõudes suurlinnadest eemal ei saagi esialgu aru, et siin midagi nii suurt toimub. Kuni teed juttu mõne kohalikuga. Olgu see siis parkla valvur, müüja või miilits - jutt jõuab alati jalgpallini ja küsimuseni: kelle poolt siis oled? Kusjuures vastus ei pea olema üldse "Ukraina". Kodumeeskonna mängud on viimased, mis pole läbi müüdud.
Donetskisse sisse sõites aga olukord muutub. Reklaamtahvlitel üritatakse müüa jalgpalli abil kõike: alates külmkappidest ja lõpetades tavapärase õlle ja televiisoriga. Reklaamibüroodel pole selgelt olnud vajadust sel aastal pingutada.
Donetsk ise on tore. Lenin hoiab keskväljakul pilku peal sadadel Inglismaa fännidel, kes ühe välikohviku vallutanud. Mitte väga kaugel saab kollasest ratastega vaadist kalja. Nagu vanasti.
Mänguni on jäänud mõni tund, kõrvallauas istuvad Inglismaa fännid on odava õlle ohvriks langenud ega paista olevat konditsioonis, et staadionile minna.
