Täna algav jalgpalli EM-finaalturniir peetakse viimast korda 16 meeskonna osavõtul. Nelja aasta pärast näeme Prantsusmaal Henri Delaunay karikale mängimas juba 24 rahvuskoondist.
Edasiminek on lämmatavam kui itaallaste catenaccio või hispaanlaste tika-taka oma absoluutses tipus, sest Taani triumfi ga päädinud 1992. aasta EMil - ainult 20 aasta eest! - osales vaid kaheksa meeskonda...
Miks Euroopa Jalgpalliliit (UEFA) meeldivalt tummisesse suppi pangetäie vett sisse uhab? Vaevalt, et 24 koondisega finaalturniiril satuvad alagruppi kokku Holland, Saksamaa, Portugal ja Taani. Aga just sellised alagrupid muudavad EMi kõige põnevamaks suurturniiriks! Erinevalt MMist on kõik kohe algusest peale väga võrdne.
2016. aasta EMile mõeldes on tunne nagu keskkooli lõpupeol - naudeldes ja tantsu vihtudes kummitab kuklas teadmine, et lõbu on nüüd läbi ja ees ootab täiskasvanu elu. 16 on ebameeldivalt kaugel ja 24 hirmutavalt lähedal.
Tegelikult muidugi depressiooniks põhjust pole. Nagu Aivar Pohlak käesolevas lehes tabavalt ütleb, on Euroopa tippjalgpalli tase aina enam ühtlustumas. Piiripostide ja eesriiete langemisega on vabanenud ka jalgpall ning ühel koondisel on üha keerulisem vajutada ajalukku pitser, mida võiks võrrelda 20ndate Uruguai, 30ndate Itaalia, Pele-aegse Brasiilia või 70-80ndate Saksamaaga.
Lisaks: 1992. aasta EMile pürgis 34, homme algavale juba 53 riiki. Finaalturniiri laienemine on paratamatu (Eesti-suguse väikeriigi jaoks ka tervitatav!), sest jalgpall ja EM-finaalturniir peavadki ajaga kaasas käima. Kuniks ei reformita suluseisureeglit ja ei hakata Eurovisioni eeskujul suurriikidele finaalturniirile priipääsmeid jagama, on kõik korras ja vutipidu võib alata.
