Eesti jalgpalli rahvusmeeskond jõudis eile ajaloolise tähiseni, olles nüüd ainsana mänginud kõigi Euroopa riikidega. Tegemist on tõesti huvitava saavutusega, kuid kõige tähtsam peab alati olema MÄNG ise. Ja vastaste nimekus ei tohiks tuhmistada ajakirjanike objektiivsust.
"Oleme nüüd kõigi Euroopa riikidega mänginud. Kas ja mis see meile annab? Mina küll ei oska öelda," tunnistas eilset Prantsusmaaga mängu kommenteerinud endine koondislane Indrek Zelinski. Tõepoolest. Uhke värk, aga...
ETV põhikommentaator Kristjan Kalkun tõdes enne eilse mängu algust, et on elevil ja minu arust oli ta seda mängu lõpuni. Tore. Aga kui Frank Ribery esimest korda Eesti väravavõrku sahistas, polnud Kalkuni hääles pettumuse kübetki. Pigem oli ta erutatud: VÄRAV! Häälestus tundus olevat selline: vahet pole, kui palju meile lüüakse, me mängime PRANTSUSMAAGA.
Lisaks selgitas ta pidevalt, kuidas Eesti ühel või teisel ajahetkel tegutses väga hästi.
Mängis või? Televiisori ees oli sellest raske aru saada. Küsimus pole tegelikult personaalselt Kalkunis, vaid kogu Eesti jalgpalliajakirjanikes, kes on üritanud viletsat kevadist seeriat üht- ja teistpidi välja vabandada ja pehmendada.
No kuulge! 0:4 on saun, mida ei vabanda miski. Ja pole üldse tähtis, kes on vastane. Kui tunamullu kaotasime spordiajakirjanike satsiga saalivutis suurelt jalgpalliliidule (vist 2:7), siis oli tunne väga s*tt. Ei morjendanud ka sugugi teadmine, et vastaste eest mängisid Martin Reim ja Zelinski. Kui suuri nimesid kummardada, siis jäädki neilt kolki saama.
Tahan öelda, et vutikultus kipub objektiivsust kammitsema. See pole etteheide mängijatele, vaid pigem eelkõige jalgpalliajakirjanikele. Kuigi isegi koondise loots Tarmo Rüütli jättis kummalise mulje, kui teatas, et 1:3 kaotus Horvaatiale ja 0:4 Ukrainale polnud vastaste jaoks mingi jalutuskäik. Tegelikult ei olnudki. Pigem oli see piknik pargimurul ja seejärel väike lõunauinak. Vähemalt Ukrainale. Olgem ausad.
Ühtlasi tahaks kahtluse alla seada korduvalt kaitseargumendina kasutatud väidet, et „Ukraina, Horvaatia ja Prantsusmaa mängivad EMil ja on seetõttu tippvormis, Eestil pole praegu tiitlivõistlusi tulemas ega saagi olla tippvormi". Palun selgitage mulle, miks siis teised EMile mitte pääsenud riigid meie äsjaste vastastega sõprusmängudes korralikult on hakkama saanud? Eesti vastu hiilanud Ukraina sai hiljuti Türgilt tappa 0:2 (Türgi võitis ka Portugali 3:1) ja Austrialt 2:3. Horvaatia ei suutnud Norra vastu enamat 1:1 viigist. Eestiga samasse MM-valikgruppi kuuluv Ungari, kel samuti ei tohiks vormi olla, alistas Tšehhi 2:1 ja viigistas Iirimaaga 0:0. Anomaalia?
Eesti on kohtunud 53 UEFA (Euroopa jalgpalliliit - M. R.). Kaotusekibedust ei ole tuntud vaid Taani (üks viik), Serbia (võit ja viik) ning nelja väikeriigi vastu: Andorra (üheksa võitu), San Marino (üks võit), Liechtenstein (kolm võitu, üks viik), Luksemburg (kaks võitu, üks viik). Seega pealkirjas püstitatud küsimus pole sugugi minu vutivaenulik fantaasiavili, vaid reaalne väljavaade.
***
Viis mängu, neli kaotust. Kolm pakki. See pole küll otseselt katastroof, aga kindlasti mitte eelmise aasta Eesti koondise vääriline sooritus. Aga jääme siiski optimistideks (realistideks nagunii): ka eelmine kevad oli õnnetu, kuid kaotustest õpiti. Lihtsalt latti ei tohi alla lasta!
roosna:
Aga jääme siiski optimistideks (realistideks nagunii): ka eelmine kevad oli õnnetu, kuid kaotustest õpiti. Lihtsalt latti ei tohi alla lasta!
arvan ikkagi, et sa oled rahul kui eesti kaotab
ja jutt et see ongi eesti tase, mida sa ütlesid peep pahvi kaudu mehed ei nutas on puhas trollimine. Eesti mängis täiesti põhiga ainult prantsusmaa (mis oli 5 mäng nädala jooksul9 ja soome vastu (kus teine poolaeg oli imeline)
Või õigemini... Vabandust... Täpsemat kommentaari ei saa andagi... Eesti (FIFA edetabeli 57. riik) mängib endast 18 kohta tagapool asuva Soomega (FIFA 75.), üks mees rohkem väljakul. Tõesti imeline, et suudeti betooni tõmbunud vastase vastu rünnata. Ja peaaegu väravgi lüüa. Tõesti imeline.
Miks me ei vaata, mis toimus siis, kui mõlemal võrdselt mehi patsil? Kus siis see imeline mäng oli? Endast nõrgema vastase vastu.
Ärge nüüd hakake rääkima, et FIFA edetabel ei tähenda midagi. Alati, kui Eesti kitli saab, öeldakse: aga vastane oli edetabelis kõrgemal kohal.
To bic, kas sa nt Põhja Iiri võõrsil mängu 2 poolaega nägid?Aga serbia kodumängu teist poolaega ja neid näiteid on veel, kus Eesti on vastast surunud täiega.
Selle asemel et põlastada jalgpalli võiksite uhked olla kuhu Eesti on sellistes tingimustes jõudnud, mitte kohe peale paari kehva SÕPRUSMÄNGU, võistkondadega kes valmistuvad EMiks. Eesti jalgpallil on hetkel parimad ajad ,võiksite uhkust ja respekti natukenegi tunda.
Tuleb paraku ka tunnistada, et Piiroja ja Zenjovi puudumine andis tunda
to bic: kas sa võõrsil põhja iiri 2.poolaega oled näinud või serbia kodus esimest (neid mänge on veel olnud), nendes mängudes eesti surus enamast
Üldiselt võiksite selle jalgpalli põlastuse ära lõpetada ja olla uhked selle üle, et Eesti on sellistes tingimustes, niikaugele jõudnud, mitte maha teha koondist kohe peale hooajalõpus kaotaud SÕPRUSMÄNGU võistkondadega kes valmistuvad EMiks.
Eesti jalgpallil on hetkel parimad ajad ja tuleb tunda austust, uhkust ja respekti. Kas te arvate tõesti, et meie sugune väike riik suudab aastas, kõik mängud normaalse tasemega ära mängida??? Ja ma tean hakkate rääkima nüüd Sloveeniast ja COst
Kunagi me mängisime ju nii, ennem Vassiljevi faktoreid, Rüütli faktoreid. Jalgpalli fännid lootsid võitu, kuid teadsime südames, et kaotame niikuinii. Hetkel oleme selgelt need ära hellitatud jõmpsikad kes ootavad käsi südamel võitu. Me pole Inglismaa kes peab võitma.