Jalgpalli Meistrite Liiga poolfinaalide eel püstitati küsimus: kas Barcelona JA Reali finaal meeldiks teile või ei? Nüüd on õhus sootuks uus küsimus: kas kumbki neist üldse karikamängule pääseb?
Ilmselt ei nõustu vaid Reali ja Barca paadunud fännid: poolfinaalide avamängude tulemused (Bayern - Real 2:1 ja Chelsea - Barcelona 1:0) on intriigi huvides ideaalsed. Üllatused on mõlemas paaris meeldivalt õhus, samas on kõik endiselt kodupubliku ette tulevate Hispaania gigantide kätes.
Kui aga pealtvaataja emotsionaalne pool välja jätta, olgu toodud mõned märksõnad, mida sisuliselt küljest mõlemad mängud näitasid:
- Bayern ei murdnudki Reali äärtelt
Ei leidu vutispetsi, kes jätaks Müncheni Bayerni tugevusi lahates rõhutamata: mäng on rajatud superäärtele Franck Riberyle ja Arjen Robbenile. Kuid teisipäeva õhtul ilmnes mõneti paradoksina, et Saksamaa uhkus ületas Reali nimelt keskmurul, mitte äärtel. (Jah, tean, et Ribery lõi avavärava, aga tüüpilise ääreläbimurdega polnud sel mingit pistmist.)
Ilmnes veel üks paradoks: väravalööja pole alati kunn. See käib Mesut Özili kohta. Tõsi, tema viigitabamust ei saa alahinnata, aga tema tahtmatus või suutmatus rabada kaitsefaasis meeskonna huvides oli üks peamisi põhjusi, miks Bayern sai kohati üllatavalt palju keskväljal palli vallata.
Kuna Özil ei vaevunud suurt tagasi töötama, tekkis keskväljal klassikaline 3 vs 2 (Luiz Gustavo, Schweinsteiger, Kroos vs Alonso, Khedira) olukord, mille Bayern kenasti ja teenitult lõpuks ära kasutas. Seejuures omas suurt tähtsust Özili kolleegi ehk Bayerni number kümne Toni Kroosi tohutu tööraadius.
- Hea kaitse on terve võit!
Ega's Andres Sõber päris ilmaasjata öelnud: "Kaitses kõva!" Korv- ja jalgpallil on küll kaunis vähe ühist, ent see on raudselt üks nende mängude liitepunkte.
Chelsea tõestas eile suurepäraselt senjoor Sõbra üteluse paikapidavust. Ei saa salata, et kohe ilus oli vaadata - isegi jättes kõrvale ju nii inimliku soovi, et nõrgem kuidagigi tugevamale vastu saaks.
Jah, Chelseal oli õnne, ometi ei saa väita, et võit võeti ainult tänu õnnele. Sugugi mitte. Isegi tõsiasi, et Barca lükkas kohale 754 söötu Chelsea 158 vastu, ei peegelda mängu olemust päris täpselt. Chelsea hoidis kaitset korras üsna niipalju, kui see on Barca-suguse jõu vastu reaalne. Põhiline, et Lionel Messilt võeti talle harjumuspärane tegutsemisruum ja -vabadus (mida ta aina madalamale palli küsima tulles pidevalt otsis).
Sõnaga: Chelsea võitis poolaja tänu kaitsele, korrale ja tarkusele. Ning pisukesele õnnele.
- Elagu töölisvõim!
Eks Andre Villas-Boasi ametiajast jäi Chelsea riietusruumi telgitagustesse palju olulisi detaile, ent üks näib olevat kindel: meeskonna huvisid staaride tujudest kõrgemaks pidanud noor treener ei saanud enda kehtestamisega hakkama. Liidriseisusega harjunud juhtmängijad sõid ta lihtsalt välja.
Julgen pakkuda, et varasemates nigelates tulemustes omasid süüd nii treener kui mängijad, kuid omanikul puudub ju sisuline võimalus saata erru suurt osa meeskonnast. Sestap võidab taolistes olukordades alati staarmängija ja kaotab treener. Mis on iseenesest ju mõneti niruvõitu paratamatus.
Aga Roberto Di Matteo (pildil koos Barca bossi Josep Guardiolaga) väärib sellegipoolest imetlust. Üheksa võitu 13 mängust, sekka päris väärilisi skalpe - neist hinnalisim muidugi Barca enda oma. Chelsea suhtes ei pea olema eelarvamust, et hinnata: mängiv meeskond on ju alati toredam platsil olesklevast muumiast.
