Allpool korrastatud ja läbikirjutatud memo siinkirjutaja hommikusest ülesastumisest R2 saates Silmad Lahti, mis on Eesti raadiomaastiku parim hommikuprogramm!
Rääkides Eesti reedesest 0:4 kaotusest Iirimaale, siis sellest on lihtsalt pagana kahju, aga pole midagi parata. Lisaks, et Iirimaa oli parem, oli neil ka õnne ja nii see tulemus vormuski.
Kas Põhja-Iirimaa vääris septembri alguses Tallinnas 1:4 kaotust? Kindlasti mitte! Nagu ka Eesti ei väärinud reedel 0:4 kaotust, aga jalgpallis vahel nii juhtub. See ongi sport.
Eesti tegelik tase pärast reedest 0:4 kaotust on väga konkreetselt määratletav. See on Euroopas kohtade 17.-20. jagamine eeldusel, et Dublinis ei juhtu väga suurt imet ja Eesti ei jõua ikkagi mingil moel EM-finaalturniirile.
Jalgpall on Euroopas ja maailmas enimharrastatud ja konkurentsitihedaim spordiala. Kui hakata võrdlema, kui palju on Euroopas profijalgpallureid ja kõikide teiste pallimängualade proffe kokku, jääb jalgpall minu arvates endiselt mitmekordselt peale. Vastavat statistikat pole tehtud, aga olen väite õigsuses veendunud.
Jalgpallis edu saavutamine on seega kordades keerulisem kui ühelgi teisel pallimängualal. Selles konkurentsis on Eesti välja võidelnud valikgrupi teise koha ja pääsu Euroopa 20 sekka. Samas on meie rahvaarv Euroopa Jalgpalliliidu 53 liikmesriigi seas 44. kohal.
Miks on rahvaarv sedavõrd oluline? Seesama ääretult tiheda konkurentsi tõttu annab suurem valik suurema võimaluse eduks. Tõsi, on erandid, kes on suutnud pikaajalise väga tõhusa-tarmuka töö ja hea jalgpallikultuuriga seda rahvaarvu-reeglit rikkuda. Nendeks on Taani, Horvaatia ja viimasel ajal ka Sloveenia (keda Eesti selles valiksarjas vahetus konkurentsis edestas!).
Eesti soov on sinna seltskonda pürgida. Esimene sammuke teel sinna seltskonda on astutud play-off'i pääsemisega. Nüüd tuleb üritada mängutaset kinnistada, mis ei tähenda, et peame järgmises valiksarjas samuti grupis teine koha saavutame. Kui korraliku mänguga saame 2014. aasta MMi valikgrupis neljanda koha, on kõik okei, sest me liigume õigel teel.
Et õnnestuks uuesti play-off'i jõuda, on vaja röögatult õnne, juhuste kokkulangemist, väga head mängu ja vastaste kerget ebaõnnestumist. Praegustes tingimustes on säärane kokteil ainus võimalus suurturniirile jõuda.
2016. aasta EMist asi veidi muutub, sest Prantsusmaal toimuvale suurturniirile pääseb senise 16 koondise asemel 24 meeskonda ehk sõel, milles läbi tuleb murda, õgvendub märgatavalt. MM-finaalturniirile jõudmine muutub aga kõigile Euroopa koondistele kardetavasti veelgi keerulisemaks, sest Euroopa kvooti kindlasti ei suurendata, vaid pigem vähendatakse.
Kuna meie permanentne mänguklass siiski pole sellisel tasemel, et iga valiktsükkel play-offi pääseda, siis tuleb ilmselt paratamatult leppida ja teatud tagasilöökidega eriti nii väikese rahvaarvuga riigi puhul,kus valimik rahvusvahelisel tasemel pallurite osas on pea kaks korda väiksem kui artiklis viidatud Sloveenial, kes play-offis juba neljal korral mänginud neist kolmel korral ka finaalturniirile välja jõudes. Horvaatiata ja Taanit ma siia ritta ei paneks, kuna nemad on 4-5 miljonilise rahvaarvuga riigid ja neil on erinevalt Sloveeniast ka reaalseid saavutusi suurturniiridelt ette näidata seevastu sloveenidel on lõppturniir ka alati alagrupimängudega lõppenud.
Isegi sellise taseme saavutamine on meile siiski äärmiselt raskesti saavutatav, kuna mängijate individuaalsed oskused on eks jugo vabariikidel selgelt tugevamad kui meil, mis kajastub ka sloveenide meeste klubilisi kuuluvusi vaadates. Ja siin ma ei näe muutusi tulemas. Meie trump saab olla vaid võtmemängijate regulaarne mängupraktika oma tasemele vastavates klubides, mis asetsevad uefa riikide rankingu riikides maksimaalselt kõrgel. Kuidka siin võime selgelt näha, et koondises vajalikud põhimehed on oma suviste klubi ja liigavahetustega selgelt ebaõnnestunud. Nii Piiroja kui Vassiljevi jaoks on vastavalt Hollandi ja Venemaa liigad siiski see maksimaalne taseme piir, kust enam üle ei hüppa. Seda on märgata ka viimastes koondisemängudes. Mängutunnetus pole päris see kui septmebrikuistes võidumängudes Sloveenia ja P-Iirima üle ning kui oktoobris vahetusest sekkudes veel Vassiljev suutis ainuisikuliselt mängu saatuse otsustada siis viimases kahes mängus vastavalt Ukraina ja Iirimaa vastu on tema oskused siiski mõnevõrra kahvatumas. Ajaline distants regulaarsest mängupratikast augusti lõpust üha pikeneb ja see pärsib oskusi, tunnetust, olukordade lugemist ka koondisemängudes. Nii Raio kui Kostja pole pea kolme kuu jooksul oma uutes koduklubides veel ühtegi liigamängu algusest lõpuni mänginud ehkki vigastused mõlema mehe tegemisi segasid kuid viimasel ajal on mõlemad terved olnud.
Oluline eduvõti koondisemängudes on just maksimaalselt surue arvu põhimeeste regulaarbe mängupraktika oma klubides, sest praegu on neid mehi kes koduklubides regulaarselt mänguaega saavad, liiga vähe. Selleks uues valiktsüklis vähegi viimase tsükli taset hoida, tuleb kindlasti mitmetel meestel talvisel üleminekuperioodil otsida klubid, kus mängupraktika oleks regulaarne, sest varem või hiljem avaldub see ka mehe enesekindluses ja mänguolukordade lugemise oskuses.
Kuna meie permanentne mänguklass siiski pole sellisel tasemel, et iga valiktsükkel play-offi pääseda, siis tuleb ilmselt paratamatult leppida ja teatud tagasilöökidega eriti nii väikese rahvaarvuga riigi puhul,kus valimik rahvusvahelisel tasemel pallurite osas on pea kaks korda väiksem kui artiklis viidatud Sloveenial, kes play-offis juba neljal korral mänginud neist kolmel korral ka finaalturniirile välja jõudes. Horvaatiata ja Taanit ma siia ritta ei paneks, kuna nemad on 4-5 miljonilise rahvaarvuga riigid ja neil on erinevalt Sloveeniast ka reaalseid saavutusi suurturniiridelt ette näidata seevastu sloveenidel on lõppturniir ka alati alagrupimängudega lõppenud.
Isegi sellise taseme saavutamine on meile siiski äärmiselt raskesti saavutatav, kuna mängijate individuaalsed oskused on eks jugo vabariikidel selgelt tugevamad kui meil, mis kajastub ka sloveenide meeste klubilisi kuuluvusi vaadates. Ja siin ma ei näe muutusi tulemas. Meie trump saab olla vaid võtmemängijate regulaarne mängupraktika oma tasemele vastavates klubides, mis asetsevad uefa riikide rankingu riikides maksimaalselt kõrgel. Kuidka siin võime selgelt näha, et koondises vajalikud põhimehed on oma suviste klubi ja liigavahetustega selgelt ebaõnnestunud. Nii Piiroja kui Vassiljevi jaoks on vastavalt Hollandi ja Venemaa liigad siiski see maksimaalne taseme piir, kust enam üle ei hüppa. Seda on märgata ka viimastes koondisemängudes. Mängutunnetus pole päris see kui septmebrikuistes võidumängudes Sloveenia ja P-Iirima üle ning kui oktoobris vahetusest sekkudes veel Vassiljev suutis ainuisikuliselt mängu saatuse otsustada siis viimases kahes mängus vastavalt Ukraina ja Iirimaa vastu on tema oskused siiski mõnevõrra kahvatumas. Ajaline distants regulaarsest mängupratikast augusti lõpust üha pikeneb ja see pärsib oskusi, tunnetust, olukordade lugemist ka koondisemängudes. Nii Raio kui Kostja pole pea kolme kuu jooksul oma uutes koduklubides veel ühtegi liigamängu algusest lõpuni mänginud ehkki vigastused mõlema mehe tegemisi segasid kuid viimasel ajal on mõlemad terved olnud.
Oluline eduvõti koondisemängudes on just maksimaalselt surue arvu põhimeeste regulaarbe mängupraktika oma klubides, sest praegu on neid mehi kes koduklubides regulaarselt mänguaega saavad, liiga vähe. Selleks uues valiktsüklis vähegi viimase tsükli taset hoida, tuleb kindlasti mitmetel meestel talvisel üleminekuperioodil otsida klubid, kus mängupraktika oleks regulaarne, sest varem või hiljem avaldub see ka mehe enesekindluses ja mänguolukordade lugemise oskuses.