Virumaa esilauliku Bonzo esitatud "Munamäele" on ütlemata harras pala. Ta paneb alati mõtlema ning viib tõdemuseni, et siin on tõesti ilus elada. Ilu pole aga teatavasti universaalne, vaid igaühel isesugune.
Paadunud jalgpalliinimeste jaoks on ilu just täpselt see, mis Eestis praegu toimub. Terevisiooni stuudiot ehib terve nädala vutikoondise sümboolika, Vabariigi kodanikud räägib (hoolimata väikepartei kibestunud klaköörina käitunud Rein Kilgi püüdlustest) jalgpallist, vutti on täis kõigi telekanalite uudiste- ja publitsistikasaated.
Pilt tänastesse päevalehtedesse räägib vaid ühte keelt - Eesti Päevalehes jalgpalli 2 lk, Postimehes 4 lk, Õhtulehes 7 lk (erilehe reklaamid on siit juba maha arvestatud). Olgu öeldud, et seda statistikat ei too välja uhkustamise pärast, vaid siirast rõõmust.
Veidi enam kui aasta tagasi alistas Eesti esmalt vaenulikul, kuid sinisärkide ülimehise esituse järel meie vastu vägagi soojaks muutunud Patrizani staadionil tugeva Serbia 3:1 ning alustas suurt seiklust. Pealkirjastasin mängujärgse loo: "Palju õnne! Eesti sai jalgpalliriigiks!"
Kolleegid ei tahtnud nõustuda, ent - nüüd uhkustan küll! - edasine on tõestanud väite õigsust, sest jalgpallikoondise iga tulemus tekitab ühiskonnas aina suuremat resonantsi. Olgu selleks lumine viik Serbiaga, tappasaamine Itaaliale, kaotus Fääri saartele, ammugi võidud Sloveenia ja Põhja-Iirimaa üle.
Ja kirsina tordil veel Sloveenia - Serbia kohtumine, kus meie mees Samir Handanovic pärast Tarmo Tiisleri ürgset karjet: "Miks see jalgpall peab nii valus vaadata olema?!" oma penaltitõrjega terve Eesti rõkkama pani.
Siin jalgpalliriigis on ilus elada!
Täienduseks fakt spordiajakirjanduse köögipoolelt. Eile andsin neli intervjuud: R2 hommikuprogramm Silmad Lahti (stuudios), Norra päevaleht Verdens Gang (telefonitsi), Iiri rahvusringhäälingu raadio (mikrofoni ees), Inglismaa (veebi)telesaade Spors Tonight Live (telefonitsi, kõne tuli õhtul kell pool kaksteist, kui jalutasin läbi Politseipargi). Ja samas rütmis kulgevaid jalgpalliajakirjanikke on Eestis veel.
