Mis seal salata: Eesti tippjalgpallurid on keskmise kodueestlase jaoks üsna tundmatud suurused. Põhjused on lihtsad: nad satuvad siiakanti mängima harva ning poodides-pubides ei hängi.
Sõudeguru Rein Kilk tegi eilses jalgpallist arutlenud "Vabariigi kodanikes" lemmikalale (ja sumole) ohtralt reklaami. Ärimiis mis ärimiis.
Kui aga vasakul käel istunud raadiohääl - või oi, vabandust, telehabe - Tarmo Tiisler talle teravalt silma vaatas ja teraselt küsis: "Aga Rein, mis sa arvad, mitu eestlast tänaval Kaspar Taimsoo ära tunneks?", sattus Kilk jänni. Ning valis kõige väärama, savisaareliku tee: vastuseks kõlas jutt hoopis muul teemal.
Vähimagi kahtluseta tunti meie vutitippe Taimsoost paremini enne ja nüüd tuntakse veel paremini, aga ometi: neid ei tunta kindlasti nii hästi kui siinseid kossustaare. Millele on ka täiesti objektiivsed põhj(end)used.
Pisut piinlik küll, aga paar tundi tagasi sattusin ühe spordihalli kohvikus pealt kuulma kahe eakamat sorti korvpalliinimese juttu. Aga et toitumine oli parasjagu pooleli, ei hakanud põgenema; ja et käes olid nuga-kahvel, ei leidnud võimalust ka kõrvade kinnikatmiseks.
Vahendan dialoogi.
Meesterahvas: "Tead, käisin eile Kalevi hallis Kalevi mängu vaatamas. Arvasin, et miskid korvipoisid vaheajal viskasid, aga siis kuulsin, et hoopis kuulsad jalgpallurid Klavan ja Kink. Tegelikult see vutt mind ei huvita, aga Klavan pani ikka päris hästi."
Naisterahvas: "Einoh, tegelikult mängivad nad ikka ka jalgpalli korralikult. Olen vaadanud küll."
Mees: "Jajaa, ega ma midagi halvasti ei tahtnudki öelda. Aga huvitav ikka, kust see Klavan nii hea viskekäe võttis?"
Kõik. Siis siirduti uuele teemale.
Vähe sellest, et Klavan käis korvpallipühamus kossurahvale nende mängu õpetamas, sai vähemalt üks eestlane meie kahe vutimehega tuttavaks. Nii see pisik vaikselt, aga kindlalt levib.
