Tänasest Eesti jalgpallikoondise pressikonverentsist loodeti üritust, kus saab ligi aastase pausi järel rääkida näost näkku Joel Lindperega ning vahendada Eesti jalgpallipublikule tema mõtteid.
2010. aasta talvel New York Red Bullsi siirdunud ja viimati Eesti ajakirjanikega lõppenud hooaja eel suhelnud Lindpere aga pressikonverentsil ei osalenud (peatreeneri otsusel) ning ausalt öelda kahtlen, kas ta enne kodumängu üldse avalikkusega räägib.
Mõneti üllatuslikult jõuame aga järelduseni, et vast see olekski kõige parem lahendus, sest kui Lindpere ise sõna ei võta ning peatreener Rüütli piirdub formaalsete vastustega a la "eks näis, mis tema roll täpselt on", siis peagi taandub Lindpere mängib/ei mängi/kui palju mängib värske info igasugusel puudumisel praegusest tunduvalt allvoolulisemaks teemaks. Koondisele tuleks see ju pigem kasuks?
Selgituseks olgu öeldud, et taandumise all pidasin silmas siiret tavapäraseks koosseisuliseks küsimuseks nagu seda on: Kink vs Saag või Stepanov vs Rähn.
Täna räägime Lindperest ja homses lehes kirjutame Lindperest. Aga kui värkse infona tuleb peale kõike muud peale Lindpere (saabub Iirimaa meeskond ja nende fännid vallutavad vanalinna, Eesti fännid teevad oma vingeid aktsioone ja muu), siis jutt Lindperest lihtsalt mandub.
Et tervesse Lindpere-teemasse on paratamatult sisse programmeeritud ports trotsi ja solvumist, millele lisanduvad veel kõikvõimalikud emotsioonid - kahtlemata ka positiivsed - ongi parem, et see sasipundar Eesti jalgpalliajaloo tähtsaimate mängude eel jalus ei tolkne.
