Eesti - Baskimaa kohtumist jälgis Kitseküla staadionil 3224 pealtvaatajat. Arvestades, et mäng toimus argipäeval, hilise lahtilöögiga ja oli nähtav ka teleülekandes, pakkus publikunumber meeldiva üllatuse.
Lisaks käivitas staadionile saabunud ja meeskonnale elavalt kaasa elanud publik - fännide esitus oli sõprusmängude üks paremaid! - siinkirjutajas arvutusmasina, mis näitas, et rahvast oli ligi neli korda enam kui ühes Eesti kõrgliiga voorus kokku. Meistriliigas senipeetud 12 vooru keskmine külastajate arv on 873 inimest vooru kohta ehk 175 inimest mängu kohta.
Üks peamisi etteheiteid, mida publikust eiratud meistriliiga kuuleb, on väidetav kehv tase. Silmaklappe kandes ja puhtmatemaatiliselt lähenedes on sellele teesile keeruline vastu vaielda - UEFA vastava pingerea põhjal on Eesti meistriliiga Euroopa tugevuselt 43. edestades vaid Albaaniat, Armeeniat, Walesi, Montenegrot, Fääri saari, Põhja-Iirimaad, Luksemburgi, Maltat, Andorrat ja San Marinot.
Üritades aga olukorda veidi laiemalt ja loogilises võtmes hinnata, tuleb tõdeda, et vastavas pingereas puudub Eestil reaalne võimalus praeguselt 43. kohal eriti palju kõrgemale tõusta. Puudub ka vajadus, sest näiteks TOP30 sekka jõudmine eeldaks 12 täisprofessionaalsest meeskonnast koosnevat kõrgliigat, mis on Eestis 1) utoopiline, 2) ressursikulukuse tõttu ebaotstarbekas.
Pigem tuleb tegeleda olemasoleva meistriliiga õigesse konteksti asetamisega, milleks annab suurepärase võimaluse eilne Eesti - Baskimaa mäng, kus sinisärkide kaitseliin koosnes kolme neljandiku ulatuses Eesti meistriliiga mängijatest.
Taijo Teniste (Levadia), Alo Bärengrub (Kalju) ja Gert Kams (Flora), kes tegelesid eile Hispaania meistriliigas pronksmedali võitnud ja Meistrite liiga alagrupiturniirile kvalifitseerunud Valencia meeskonna põhiründaja Aritz Adurizi katmisega, on Eesti meistriliigas iganädalaselt rahvale näha!
Ja eilne mäng tõestas, et nende tase võimaldab Euroopa tippliiga tippründajale adekvaatset vastupanu osutada. Jah, Aduriz lõi Eestile lõpuks kaks väravat, aga mitteametlikule kohtumisele omase lahtise mängupildi juures polnud see kindlasti katastroof ja tabamusteni viinud eksimused olid kollektiivset laadi, mitte kohaliku liiga meeste personaalsed kobad.
Lõpuvile kõlades oli väljakul viibinud meistriliiga mängijate arv paisunud kuuele - Bärengrub, Igor Morozov, Sergei Mošnikov, Siim Luts, Henri Anier, Albert Prosa. Kui Eesti meistriliiga tase on tõesti väga kehv, siis pidanuks Baskimaad esindanud Euroopa tugevuselt teise ehk Hispaania kõrgliiga mängijad viimast 20 minutit täielikult valitsema, kuid olukord oli sellest kaugel.
Resümee: Ragnar Klavan ütles õigesti, et Eesti mängupildiga võis rahule jääda. Kaotus pole tore, aga arvestades, et Eesti kasutas pigem B-koosseisu ja vastas olid Hispaania kõrgliiga mängijad, siis võib rõõmustada, et meie teine ešelon ei jää maailma-areenil hätta. Mäng Baskimaaga tuli Eesti jalgpallile kindlasti kasuks.
Ei saa päris nõustuda selle lausega.
Teine värav oli tuli ju sellest, et Kink ei saanud õhuvõitluses hakkama(ikka juhtub), millele järgnes käkkide käkk Kamsi poolt kui õrnuke löök lasti ATSKOOGA väravasse.
Kuidas kaotas Eesti Itaaliale eelmine kord need vägagi võimalikud 3p/1p?
NURGALÖÖKIDEST tulid mõlemad väravad!! Võiks sellised mänguolukorrad vähe paremini lahendada, et ei tuleks nii rumalaid kaotusi. Praegu on kiidulaulu liiga palju minu arust.
Optimism ja demogoogia on kaks erinevat asja...